Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine

30emo

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

Läheneva 30 vanusenumbri kukkumise kass on sel aastal kohale jõudnud eriti varakult. Eile ja täna ärkasin ma TÕELISE emoga, sest ma lihtsalt ei suuda seda ära händlida.

Ärge saage must valesti aru, eks, mul ei ole põhimõttelist probleemi vananemise või 30 OLEMISEGA. Džiisus, te ikkagi räägite siin praegu inimesega, kes EI SUUDA ÄRA OODATA, millal ta pensionile jääks, et lõpuks ometi saaks legitiimselt laiselda ja ei peaks mitte midagi tegema.

Küll aga on mul tõeline probleem sellega, et mul on alati ebarealistlikud ootused seoses oma sünnipäevaga. Ja kuna number on kuidagi eriline, siis sel aastal on need lootused totaalselt laes ja MA KASSIN NAGU VANA KASSUR juba tuhandendat päeva järjest.

Sest ma ei suuda välja mõelda, mis vormis seda pidu pidada, nii et täidetud saaks kõik tingimused:

  1. Ma peaks saama kutsuda sünnale KÕIKI endale olulisi inimesi, sh vanu Tartu-sõpru.
  2. Nad peaks kõik kuhugi ära mahtuma ja kaugelt tulejatele peaks olema võimalus pakkuda öömaja. Ja arvestada tuleb ka sellega, et paljudel on lapsed või pluss ühed, kes ka peaks kõik kuhugi ära mahtuma.
  3. Pidu ise peaks olema muidugi grandioosne ja fabuloosne, soovitavalt sisaldama väikest paraadi, kloune, bändi, mustkunstnikku ja strippareid. Ja võibolla kummilosse (no neid, mis lastel on) ja batuute. Okei, ühest batuudist piisab.
  4. Peo eelarve seejuures on mingi HEAL JUHUL sada eurot. Sest ma rott ju.
  5. Ahjaa, ja ideaalis oleks see kõik üllatuspidu, mida ma ise korraldama ei peaks ja kaasneks veel suur WOW-efekt ja õnnepisarad, et mu sõbrad on fantastilised. (Mitte et nad seda niikuinii juba ei oleks…)

Näete nüüd ise, et ma seisan täiesti võimatu ülesande ees. Kuna ma elan praegu ka sellises kohas, kuhu, ma olen kindel, ei viitsi kõik isegi tulema hakata (sest siit öösel koju saamine on transpordi puudumisel raskendatud ja sel juhul peaks keegi olema kaine rool, no ja siis olen mina eraldi kassis, et inimene peab passima kainena, kui ta äkki tahaks ka võtta klaasikese ja siis ta hakkab ju mingi hetk ära kibelema, ja siis ma olen selle pärast eraldi kassis), siis kodus pidamine tähendaks, et ma peaksin tegema mingi ERITI selektiivse külalistelisti, jätma välja plussühed, keda ma hästi ei tunne. Aga see oleks lihtsalt asshole move ja ma ei taha olla SEE TŠIKK, kes hakkab paaridele ütlema, et õu kle, tule süntarile, aga ära oma ELUARMASTUST kaasa võta, sest noh, ma olen teda aind ühe korra näinud ja mul kodu seinad pole kummist.

Siis on variant siiski kuskil mingi laud kinni panna ja osta mingid snäkid. Aga ma ei suuda isegi välja mõelda mõnd ägedat kohta, sest jumal teab, millal ma viimati kuskil väljas käisin. No ja siis ikkagi tuleks lapselogistikale mõelda, sest, ah, ma ei taha isegi sellesse laskuda hetkel, aga tõenäoliselt pean ma arvestama sellega, et Milake on siiski ka sel õhtul minuga ja öiset hoidjat mul hetkeseisuga pole (kuigi õnneks on vanavanemad, nii et ses mõttes pole asi katastrofaalne).

Vahepeal ma mõtlesin, et tahaks lihtsalt mingit eriti ägedat kompleksi kinni panna, kus oleks bassein ja mingid ööbimiskohad ja nii, no siuke talvine pool party, aga vt punkti 5.

Siis mõtlesin, et lükkaks üldse suvesse selle pidamise, aga jajah, mäletan ju küll, ükskord Birx lubas ka suvel pidada ja pidamata see pidu jäigi, teiseks olen ma nii hull kuupäevapede, et see pole ikka õige sünna ju, kui inimene on sündinud 11.02 ja siis peab süntarit, ütleme, 18.06. MA OLEN TALVELAPS. Veebruar is my thang! 

Oeh, elu on ikka kohe nii palju keerulisem, kui mingis osas ei ole inimene täiskasvanuks saanud ja tujutseb nagu mõni eit oma sünna pärast.

Nii et praegu ma mõtlesin, et ei tee üldse midagi. Lähen kinno nagu Jess “New Girli” viimases VÄGA TEMAATILISES osas. Ja siis tõmbun kookonisse ja istun ja nukrutsen, et miks ma nii feil olen.

Ja järgmine päev läheb elu edasi.

Sounds like a plan.

hea inimene

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 7 Replies

Ma olen avastanud, et kõige rõõmsamaks teevad mind juhuslikud kohtumised ja juhtumised igapäevas. Näiteks see Comarketi müüja, kel oli nii tohutult hea tuju, et me jäime põgusalt vestlema. Ei millestki erilisest, viskasime natuke nalja ja ma läksin poest välja, lai naeratus näol.

Või siis see Elroni klienditeenindaja, kes meile ühel hommikul “Õnnelikku päeva!” soovis ja hiljem kõikidele teistele reisijatelegi rõõmsaid soove sõnas. Ta oli lihtsalt nii tore ja positiivne, et ma pidin teda selle eest kiitma.

“Aga kuidas ma saan MITTE olla rõõmus, kui mul siin rongis on sellised armsad särasilmad! Nad on ju ainult meile rõõmuks!” naeratas ta Milale osutades.

Või siis see kord, kui me käisime õhtul kohalikus poekeses ja ostsime muuhulgas ka mullitaja. Väljas ukse ees hakkasime Milaga mulle puhuma, paistis kuu ja oli külm ja mullid olid kuidagi eriti maagilised ja ilusad. Me naersime, Mila jooksis läbi mullide ja kohalikud punaste ninadega onud, kes poest väljusid, kaheliitrised õlled näpus, jooksid ka naerdes läbi mullide, habe härmas. Ja ausalt, ma olin korraks õnnelik, et sain selle habemiku päeva natuke maagilisi mulle tuua.

Rääkisin sellest Lemmikuga*.

“Ma ei saa aru, see on ju nii imelik, onju? Et mind teeb mingi bomži naeratus rõõmsaks?”
“Einoh, kas just imelik… Sa ju oledki selline,” ütles Lemmik mõtlikult.
“Issand… Kas see tähendab… Appi, kuule, kas see tähendab, et ma olen… HEA INIMENE?” küsisin ma, silmad kohkumusest suured.
“Nojah noh!” ütles Lemmik ja hakkas naerma.

Ma hakkasin läbi naeru karjuma.

See on päris jube avastus ju. Et äkki sa oled kogemata hea inimene. APPI!!! Mida ma NÜÜD tegema pean siis?

Elu on üks hädaorg, ma ütlen noh.

*Jah, mul on Lemmik. Ta tõesti on mu lemmik, nii mitmel tasandil. Ja ma olen temaga koos väga, väga õnnelik.

aastakokkuvõte

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

(2011, 2012)

1. Mida sa tegid aastal 2013, mida sa polnud varem teinud?

Kandideerinud kohalike omavalitsuste valimistel. Aitäh kõigile, kes mulle oma hääle usaldasid! PS! Ma sain vist rohkem hääli, kui näiteks Peeter Võsa.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Möödunud aastal kirjutasin Delfis, et luban vähem vinguda ja proovida muuta mitte asju, mis pole mulle meelt mööda, vaid seda, kuidas ma neisse suhtun. Olen vähem vingunud. Peamiselt seetõttu, et ajud on suht tümaks tehtud. Seda teist poolt – püüan jätkuvalt. Lähikuudel rohkem kui kunagi varem. Sel aastal ei oska midagi eriti lubada – äkki lubaks, et püüan olla inimestele nii palju toeks kui vähegi võimalik, sest mulle on oldud toeks nii tohutult palju, et ma ei tea, kuidas seda tänuvõlga isegi hakata otsast tasuma.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Siki! Jälle! Mallu! Lõpuks! Ja Keiu ju näiteks ka, ja siis oli ikka neid põnne ju.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Selles osas on olnud rahulik aasta, kuigi ootamatult suri kunagine klassivend, kes oli üks neist vähestest, kellega kooli ajal poistest rohkem suheldud sai.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2014, mis puudus aastal 2013?

Hingerahu. Turvatunne. Et lahutus vormistatud saaks.

6. Mis riike külastasid?

Rootsis ikka, Soome vist ei jõudnud… Austria, Ungari, Holland.

7. Mis kuupäev aastast 2013 jääb igaveseks su mällu? Miks?

2. november. Jätsime lõplikult maha minu ja mu ema lapsepõlvekodu. Alles hiljem selgus, et sel päeval muutus elu nii mõnes teiseski mõttes kardinaalselt.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Oma firma! Magistrisse sissesaamine… kui nüüd selle semestriga ikka ühele poole ka saaks…

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Et ma olen kinni hoidnud millestki, millest oleks võinud ammu loobuda. Et ma olen lasknud endaga käituda nii, nagu minuga on käitutud.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Oktoobri lõpp ja novembri algus olid ajad, mil ma olin täiesti ribadeks. Ja täna muide ka hakkab haigusepoiss ligi hiilima.

11. Möödunud aasta parim ost.

Elektriline põrandahari.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Naabrinaise. Liisi. Preili Triinu. Oma ema. Ja kõikide nende teiste, kes on olnud… absoluutselt fantastilised.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Ha. Ha-ha. Ha-ha-ha. No mis te ise arvate?:)

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toidupoodi. Kütte muretsemisse. Firma alla.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Biffy Cyro. Bill Bailey. Robbie Williams. Suvine tripp Kesk-Euroopas.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2013 meenutama?

Lykke Li “I Follow Rivers”, Lana Del Ray “Summertime Sadness”, Daughtry “Start of Something Good“, Foo Fightersi “Times Like These

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Tundub, et umbes sama.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam. Mitte küll just rahaliselt, aga nii paljude muude asjade poolest.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Maganud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Tundnud hirmu.

20. Kas sa armusid aastal 2013?

Armusin.

21. Kui palju üheöösuhteid?

I do not kiss and tell. Unless there’s wine.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

“Graceland”, “Orange is the New Black”, “Doctor Who”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Olen piisavalt vana küll, et aru saada, et viha on emotsioon, mida ei tohi kaasas kanda, muidu see sööb sind elusalt. Andesta ja lase minna. Andesta ja lase minna. Andesta ja lase minna.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Caitlin Morani “Kuidas olla naine”, Russell Brandi “The Booky Wook”

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Imagine Dragons, The Boxer Rebellion, Bastille

26. Mida sa tahtsid ja said?

Olla õnnelik.

27. Mis oli selle aasta parim film?

No kurat, mul nende filmidega nii sitt suhe ju… Kas see loeb, kui ma ütlen, et “The Day of the Doctor”?

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 29. Istusime tšikkidega ja mängisime erinevaid mänge. Naabrimees oli vist siiski ka. Oi, K&K ju ka. Mõnna, vaikne, rahulik.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui oleks vaid rohkem aega ja stabiilsust.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Naabrinaise riidekapp.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Sõbrad ja perekond.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl ju ometigi, mis küsimus see selline on.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

No kuulge. Ma polnud ju ainus, kes tahtis eneka teha, kui nägi, kuidas ekraanil Tallinn taas oktoobri lõpuks roheliseks värvus.

34. Keda igatsesid?

Oma perekonda.

35. Kes oli parim uus tutvus?

No see, et Preili Triin mu ellu tagasi tuli, on olnud lihtsalt oosõm. Ja üldse kogu see #naistejuttude värk on päris coolio. Aga no parim… on hoopis üks koer.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2013 õpetas.

Andesta ja lase minna. Ja armasta. Armasta nii palju kui võimalik.

23

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 22 Replies

Mõned päevad on sellised, et sa istud pliidi ees ja teed suitsu ja mõtled, et kurat, ongi terve päev tuli all olnud ja alles nüüd lõpuks on tunne, et kuskil on soe.

Mitte, et füüsiliselt olekski külm olnud, ammu ju juba sai ahi kuumaks ja tuul ka ei puhu otse aknasse, aga vahel kohe on nii külm, nii külm, et see külmus on igalpool, justkui.

Ja siis on sellised päevad, kus väljas on nii pime ja kell pole veel kolmgi. Sa pesed kaks päeva seisnud nõusid ja mõtled nendele jõuludele, kui sa olid 23 ja said kingituseks selle vokkpanni. Sellesama, mida sa praegu pesed. Kõik need aastad, kõik need vokkroad.

Ja sa mõtled, et kuhu kurat see aeg on läinud. Kuhu see aeg läheb? Samamoodi pliidi alla nagu kõik need ajalehed ja reklaamlehed ja puud kuurist, kus alati võiks olla rohkem puid, aga tellida on ju mõttetu, sest sa ei tea ühelgi päeval, kauaks sa siia jääd, kauaks sa seda kohta veel koduks kutsud, millal peab jälle kolima.

Pesed selle vokkpanni ära ja mõtled, et

kurat, tunne on ikka ju, nagu oleks 23. Ainult et nüüd ootad eluarmastuse, karjääri või – mis kurat see oligi, mida sa ootasid, kui sa olid 23? vot, enam ei mäletagi – või kõige selle asemel, mida sa ootasid, kui sa olid 23, nüüd ootad sa oma last koju.

Mõtled, et äkki sinna aeg läkski.

Olid koguaeg suhtes või tülis või suhtes ja tülis, vahepeal oli ju armastus ka, olid jõulud ja abiellumised ja luhtunud abielud ja jälle jõulud ja jälle abiellumised, vahel sinu, vahel kellegi teise omad. Olid koguaeg reisil või kodus, olid koguaeg rase või prerase või postrase. Olid koguaeg depressioonis või olid koguaeg selles seisundis, mis on depressiooni vastand, või siis nende kahe vahepeal. Ja jälle olid jõulud ja abiellumised ja suhted ja tülid ja sõbrad ja vahepeal sa enam ei saanudki aru, mida sa ootasid.

Mida sa ootasid kõik need aastad?

Ootasidki seda õhtut, kuhu oled jõudnud, et pesumasin käib ja päev otsa on tuli pliidi all olnud, ootasid seda, et eelmine kuivanud pesu on ikka veel restil, sest sa ei suuda või ei viitsi – milleks, kui see saab jälle mustaks ja jälle tuleb see masinasse panna ja sealt restile. Samahästi võiks ta seal restil ju koguaegki olla, noh, ja ongi.

Ootasidki seda õhtut, kus oled päev otsa – ja päevad enne seda – oodanud, et laps jõuaks koju. Ootasidki seda õhtut, kus ta veel ei olnud kodus, aga pelmeenid keevad ja sa unustad nad pliidile ja lõpuks on üks rõve püdel mass ja sa mõtled, et ah, mäletad ju küll, kui ma olin 23, siis ma tegin igal õhtul erinevat rooga, lugesin punkte ja käisin esmaspäeviti kaalujälgijates kaalumas.

Kunagi ootasid sa veel midagi – eksameid, et eksamid läbi saaks, seejärel suve, siis jälle kooli, siis uusi eksameid, siis seda, et arvuti kõvaketas ometi ära ei surek, aga iga kord ta siiski ju suri. Ootasid, et see teatud kursavend ometi sind märkaks, ja kui ta seda tegi, ootasid jälle midagi muud, või kedagi muud, ise ka ju ei teadnud.

Nagu sa praegu teaks.

Ootasid ja ootasid, koguaeg ootasid. Ootasid pubides ettekandjat ja vihastasid iga kord. Siis ootasid sööki ja olid tige, sest näljased inimesed on tigedad ja kurat, no kurat, kui kaua võib üks inimene neid kuradi pelmeene teha, ah?

Õige jah, need pelmeenid.

Ikka veel püdel mass.

Siis ootasid, et tuleks ometi välja esimene raamat, ta tuligi, tuli teine ka ja siis nad jäid tulema ja enam ei osanud sedagi nagu oodata, kuidagi tavaliseks sai see ääretu privileeg, et sul üldse raamatud on. Ja tundsid end süüdi. Siis ootasid, et saaks magada, sest sa ju ei maga, kunagi sa ju ka ei maga. Senimaani ootad, et saaks magada ja nüüd saad magada siis, kui last ei ole, aga siis ju ei saa ka magada, sest siis ootad last ja nii ei saa ju magada.

Aga pidevalt ikkagi ootasid jõule ja sünnipäeva ja seejärel maikuud, et saaks sirelitesse pea matta ja olla korraks õnnelik, tunda hetkeks, et sel suvel on kõik teisiti. Siis ootasid, et saaks lõpuks grillima või piknikule, et saaks sõpradega koos naerda. Siis ootasid, et jaanid tuleks, et saaks pere ja šašlõkki ja natuke lollusi teha. Siis ootasid, et oh, oleks ometi need augustikuu sumedad ööd, et saaks kellegagi tähti vaadata ja siis juba hakkasid ootama korraga jõule ja krõbekülma oktoobrikuud, et oleks kuldne ja päikseline ja külm samal ajal, et saaks kanda sõrmedeta kindaid ja et ükskord ikkagi tuleks see lumi ju ka.

Ja lumi tuli, ja tulid jõulud, ja tuli aastavahetus ja jälle sünnipäev ja siis sa enam ei olnud 23, avastasid sa ühel hetkel. Seistes kraanikausi ääres, pestes nõusid, mis iial otsa ei saa, sa ei ole enam 23 ja sa ei oska enam midagi oodata, kui siis vaid ehk seda, et saaks ükskord see õudus läbi ja et sa ei tunneks nii. Et ei tunneks, et tahaks surra ja rõõmust naerda samaaegselt, et ei tunneks, et oled kohe-30 ja pole oma elus mitte midagi saavutanud, kõik, mis sa arvasid, et oled saavutanud on hologramm ja lahustub kohe su ümbert, sest kohe jälle, come new year, pakid sa tõenäoliselt jälle oma asjad ja lähed ja ainus, mida sa oma elus oled saavutanud on see, et sa ei oska kirjutada akadeemilist teksti, sest sa oled loll, ja see, et sul on imetore laps, keda sa ootad koju, sest selline see elu juba on.

“Be patient. Good things come to those who wait,” ütleb silt seinal ja Juri Gagarin naeratab oma teadvat naeratust ja kuigi sa tead, et ta oli alkohoolik ja ta suri nii õnnetult, et ta oli üks õnnetu mees, on ta siiski kuidagi nii mõnus ja turvaline ja su suhe Juriga on püha ja aus ja tema teab kõike, ta teab absoluutselt kõike

sest ta vaatab siit seinalt alla su peale ja näeb

absoluutselt kõike.

Daki targutab: Koledatest inimestest

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Avastasin, et osad minu Delfi Naistekale kirjutatud kolumnitest on kaduma läinud. Ja nüüd siis panen järjepanu neid siia üles. Siin on teine minu kolumn sarjast “Daki targutab”, ilmus see veebruaris 2012.

Kui ma esimest korda pärast sünnitust sõbrannadega välja läksin pead tuulutama, tegi üks suvaline jörm mulle märkuse. Vaatas mind, vaatas siis mu (megailusat) sõbrannat, vaatas uuesti mind ja viskas: “Noh, mis see on mingi naiste värk, et peab olema üks ilus sõbranna ja teine paks sõbranna? Et nii on kergem lantida või?”

Ma vaatasin talle lolli näoga otsa ja esimest korda elus ei läinud mulle absoluutselt korda, mida mingi suvaline jörm minust arvab, sest, kurat võtaks, ma SÜNNITASIN kuu aega tagasi ja JÄIN ELLU. Mind hämmastas tol korral mu totaalne apaatsus ja enesekindlus. Naeratasin mehele, ei öelnud midagi tarka ega tabavat, ja jalutasin lihtsalt minema. Tema on ka järgmisel päeval tropp, aga mina lähen koju oma lapse juurde ja see ongi maailmas kõige olulisem.

Mulle õudselt meeldiks öelda, et ma olen alati nii eneseteadlik olnud, aga loomulikult pole see tõsi. Mulle on alati korda läinud, mis mulje ma jätan ja milline välja näen, sest ma olen kasvanud oma iluduskuningannast õe kõrval ja teadmine, et ma olen see “koledam, aga vähemalt tark” õde, on mu geenidesse sisse kirjutatud. Ma olen näinud korduvalt, kuidas minu silmarõõmud hoopis mu õesse armuvad ja enne abiellumist elatud vallalisuse-aastad ainult kinnistasid seda teadmist.

Ja ega ma tegelikult üldse ei vingugi. See on ju normaalne, et inimesed on erinevad ja igaühes on midagi ilusat. Me kõik ei saagi olla kaunitarid, aga alati on maailmas vähemalt üks inimene, kes sind just täpselt sellisena armastab. Kõige pullim on see, et tavaliselt on neid inimesi isegi rohkem. Kuid kõik see teadmine alati ei aita, kui on mõõnahetk. Vaatad peeglisse, ohkad ja kujutled, kui kaunim oleks elu, kui sul vaid oleks peenem lõuajoon või täiuslikud hambad.

Täna pole mul peeglisse vaja vaadata. Vaatan oma tütre särasilmadesse, vaatan, kuidas ta üleni õitsele lööb, kui ma ta hommikul voodist võtan ja tunnen ja tean, et mina olengi täiuslik. Just talle olen ma täiuslik.

Emadus on toonud mulle mingi lõputu rahulolu, mida ma varem asjatult kõikjalt mujalt otsisin – üheöösuhetest, pidutsemisest, hilise ööni töötamisest. Mitte, et ma ei tunneks vajadust parem inimene olla, astuda homsesse asjaliku ja targemana kui tulin eilsest – see on muidugi alles. Aga see sügav rahulolu, teadmine, et ma teen just täpselt seda ja niipalju, kui ma suudan, see on tulnud alles emana.

Ometi… Jõulude paiku sattusin ma olukorda, kus rääkisin juttu ühe purjakil noorsandiga. Niisama, nagu ikka peosituatsioonis ette tuleb. Ühtäkki saabus meie juurde noormehe sõber, kes ülbelt teatas: “Noh, hakkame juba minema või? Mis sa raiskad siin aega, vaata, milline kole ta välja näeb!”

Ma jäin täiesti tummaks. Mitte sellepärast, et tema öeldu oleks kuidagi eriliselt haiget teinud, see oli lihtsalt nii kohutavalt ootamatu. Mis mõttes tullakse mulle oma maja ees lihtsalt solvanguid loopima? Ja mis peamine – täiesti tühja koha pealt! Loomulikult seisin ma, mokk töllakil nagu mingi loll, ja ei osanud a-d ega o-d öelda. Nooruk, kellega ma rääkisin, tundis vajadust mu au kaitsta ja minust nad sinna kraaklema jäidki. Vist isegi löömaks läks, ei tea, ei jäänud vaatama. Hiljem mõtlesin veel mitu päeva selle vahejuhtumi üle. Et mis mõttes on okei tulla ja lihtsalt kellelegi öelda, et sa arvad, et ta on kole? Mis ajast see aktsepteeritav on? Mis toimus selle noormehe peas? Mida ta saavutada tahtis? Ja kõige olulisem: kas ma tõesti olen siis NII kole, et seda peab kohe välja ütlema?!

No näete. Tahaks hirmsasti kanda rinnas uhkelt silti: “Olen endaga rahul ja armastan end sellisena, nagu olen”, aga ikka ei oska. Hoolimata sellest, et mu elu on hetkel parem, kui ta iial varem olnud on. Hoolimata sellest, et mu keha tegi läbi raseduse, sünnituse ja imetamise kadalipud ja on mind jätkuvalt suurepäraselt teeninud. Hoolimata sellest, et mind enam (väga) need venitusarmid ei morjendagi. Noh, olen kole siis olen, ega ma sellepärast kuidagi sitem inimene ole!

Aga midagi jäi ikka kripeldama. See teiste inimeste arvamus – olgugi mingi suvalise tölli oma – on ikkagi kuidagi oluline. Selles osas ei ole ma targem 16aastasest endast. Ma ei tea, kas ma üldse kunagi jõuan selleni, et mind jätab teiste subjektiivne arvamus mu koledusest külmaks. Ja ma ei tea, kas ma peakski täieliku ükskõiksuseni jõudma. Teisteta ei saa, selge see. Ja kui aus olla, siis mina ei tunne isiklikult ühtki koledat inimest. Tuleb vist tõesti äraleierdatult nentida, et ilu, see vana saadanas, on ikka vaataja silmades.

slowly waking

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 4 Replies

2013-09-11 17.50.48Tere, dakiblogi.

Mina olen Daki. Kirjutan sulle x-ndat korda, aga viimast korda ei suuda meenutada. See oli vist ammu.

Mul on tunne, nagu ma oleks mingist pikast unest ärkamas. Selline une ja reaalsuse vaheline periood tundub olevat. Mida ma septembri ja oktoobri kuu jooksul tegin? Rööprähklesin nagu hull, kaotasin nii ühes kui teises asjas järje käest ja alles esmaspäeva hilisõhtul tõmbasin korraks hinge, sain meeletu köhahoo, luristasin ninaga ja tõdesin, et ma olen paari nädala jooksul TEIST korda haigeks jäänud – aga et õnneks vist on hetkeseis selline, et lõpuks saab keskenduma hakata.

Aga viimased paar nädalat olen ma olnud täiesti rivist ära.

Ma käisin septembris ristimisel ja jäin kirikuõpetajaga juttu rääkima. “Ma tunnen end vahel nii kodutuna,” ütlesin. “Pigem nagu selline… eksistentsiaalne kriis.”

Kirikuõpetaja muidugi arvas, et see tuleb sellest, et mul pole kogudust.

Mõtisklesin selle üle pikalt. Et mul pole kogudust. Ma pole ristitud, ma usun veidraid asju (muuhulgas astraalkehadesse, vaimudesse ja paralleelreaalsustesse) (ja sellesse, et gravitatsioon eksisteerib ainult seetõttu, et me sellesse usume), aga organiseeritud religioonid pole üldse minu teema. Ma olen väga sügavatel masendushetkedel mõelnud, et see oleks tõesti väga tore, kui ma suudaksin Jumalat uskuda ja temast tuge leida. Usklikud paistavad tõesti väga rõõmsameelsed. Neil on pide.

Mina seon oma pidemed harilikult geograafiliste punktidega, kus elavad inimesed, kes minu südame külge on kinnitunud. Ja nüüd olen ma kaotamas pidet Tartuga, linnaga, mis on mulle nii väga oluline, aga tunne on, et käimas on lahkuminek. It’s not you, it’s me, ütleks ma Tartule. I just don’t see future for us, sorry babe.

And it’s breaking my heart.

Ja nagu kõigi vanade suhete lõppemisega, on tulevik siiski ere ja päikseline – uued sidemed tekitavad erutust ja see kerge teadmatus kõditab nii mõnusalt. Kus ma järgmisena armun? Milline hakkab olema Minu Kuressaare?

Ahjaa, sest seal mu südamed nüüd kõik elavad. Ja võimalik, et kunagi mina ka. Siis, kui kool on läbi. Siis, kui firma päriselt on käima läinud ja ei tundu selline “mängiks kontorit mänguraha ja kalkulaatori ja tühjade kaustadega” lapsemäng, mis ta praegu mulle tundub. (Sest kuidas saan MINA mingit… firmat pidada? Nalja teete või? Ma ei oska arvutada, sest ma sageli unustan ära, et number 3 eksisteerib ja ma pean senini guugeldama, et teada saada, mis on neto ja bruto vahe.)

Ja Minu Tallinna armastuslugu mulle meeldib ka. Siin on küll väga palju sellist, mille läbielamist ei soovi ma oma vaenlaselegi, aga need asjaolud pole ehk niiväga linnaga seotud. Või siis, väga paljus ka on. Mul ei ole siit enam kuhugi minna. Mul pole mingit teed “tagasi”. Mind püütakse vähemalt kord nädalas siit linnast minema ajada, aga ma ei lähe. Sest see on nüüd Minu Tallinn. Nõmme on koht, kus jookseb kevadeti paljajalu ringi mu tütar, minu lilleamplites punetab sügiseti Erika ja on ülemise korruse Naabritüdruk, ja Magamistoa Akna Tagused Naabrid (kelle juurde Mila suviti mängima ronib – läbi akna!) ja see suur karvane koer, kes oma käpad aknalauale toetab ja end sügada laseb.

Ja koolitee, mis on uskumatult pikk. Raudtee ja ülelendavad lennukid. Mila parimad sõbrannad. Need kohvikud, kus ma töötan ja need mõnusad üritused ja inimesed, kellega ma kohtun. Avastamata nurgakesed ja liiga tuuline ilm. Melanhooliat tekitavad Kopli-suunalised trammiliinid. K2 vanaka-korter. See imelik vene taksojuht, kelle kohta ma nägin unes, et ta on KGB. Võrkkiiges sinitaeva all kiikumine. Ja need hetked, kui tunned, et sul ON oma kogudus. Väreleva helesinise ekraani taga, vahel ka veiniklaaside taga, vahel tšillikausside taga. Aga ta on, ja ta on käeulatuses

ja kõik õudne saab ka ükskord läbi.

hüvasti, kollane kass

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Ma pole kirjutama jõudnud mitmel põhjusel, aga need ükski pole olulised.

Oluline on hoopis see, et esmaspäeval jätsin ma hüvasti oma lapsepõlvekoduga.

hüvastiEma pani Pargi tänava müüki juba vist seitse aastat tagasi. Ratsionaalsetel põhjustel: selle ülesvuntsimiseks polnud meil raha, alumisel korrusel elavad parmud ei panustanud ammugi millessegi muusse kui aktiivselt maja mahapõletamise katsetesse ning minu ja Siki elud triivisid Tartust aina kaugemale.

Ostjat leida oli keeruline, just nimetet parmude pärast, sest mis mõtet on uuel perel maja ülemine korrus üle võtta, see korda teha, kui all istuvad sul ikka joodikud, kes lärmavad, eikuidagi tegemistes kaasa ei löö ja pigem saboteerivad kõiki su üritusi.

Lõpuks läks korda ja leiti arendaja, kes oli valmis ootama ja läbirääkimisi pidama, kuniks ka parmud lõpuks alla andsid, pakutud summa vastu võtsid ja…

Edasi läks nagu läks.

Nüüdseks on asjad pakitud ja kui ma pühapäeva öösel garaažilt tulin, oli see viimane kord, kui ma oma lapsepõlvekodus iial ööbin. Ma olin üleväsinud, emotsionaalne, ma ei suuda senini hoomata, kui suur see kaotus on.

Muidugi olen ma õnnelik, et lõpuks asjad liiguvad, ma olen ema ja kasuisa uue alguse üle õnnelik ja elevil. Aga raske on ikka.

Kõik need jõulud, kõik need pulmad, sünnipäevad, matused, lahkuminekud, armumised, aknal istumised, aknale jooksmised, hiilimised, tulemised ja minemised, tagasi kolimised ja ära kolimised… Mis kõik on selle majaga seotud… Neid on palju, nad on olulised, nad on põimitud mu ellu ja jäävad igaveseks minuga.

Ma seisin maja ees, asjad oli pakitud, tegin paar viimast pilti. Kasuisa seisis mu kõrval ja järsku ma ei suutnud, ma murdusin ja hakkasin luksudes nutma.

“Näe, see aken,” osutasin ma käega ülemise korruse poole. Tarbetult, sest kasuisa teab niigi. “Kas sa mäletad, kuidas vanaema alati akna peal kõhutas ja vaatas õue?”
“Jah…”

Ma nutsin ja nutsin, püüdsin end ära rebida, sundida lahkuma. Oktoobripäike oli nii ere ja valus, ilm oli imeilus ja paratamatult meenus mulle oktoobrikuu kaheksa aastat tagasi, kui vanaema läks, et mitte iialgi enam selle akna pealt välja vaadata. Ka siis oli ilm super, vananaistesuvi näis kestvat igavesti ja ma rändasin mööda Tartut, pooleldi unes, püüdsin pargipinkidel lugeda ja aru saada, kuidas selle kaotusega hakkama saada.

Tõde on, et ainult aeg aitab.

Ja uued algused muidugi ka.

On raske kujutleda, et eelmised jõulud jäid meie pere viimasteks, mille pidasime Pargi tänavas. Esimesed jõulud, kui Milakesele tuli päris jõuluvana! Esimesed jõulud, kus meil olid lapsed, minul ja Sikil mõlemal. Ja nüüd on järsku need ka viimased jõulud…

Hüvasti, kollane kass. Ma loodan, et sa saad suurepäraseks uueks koduks paljudele teistele, kes kõik suudavad hinnata, kui eriline on ärgata suvehommikutel ööbikulaulu peale ning oskavad imetleda jõe pealt tõusvat udu, mis aeglaselt üle Karlova katuste kodu poole sõuab.

Meil on nüüd uued kodud.

 

hädaorutõved

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Mul olid pikaks lapsevabaks nädalavahetuseks fantastilised plaanid. Käia kõikides loengutes (ka neis, kus ma peaksin samaaegselt olema kahes erinevas kohas ja mul oli isegi PLAAN, kuidas ma saaksin seda teha) (sisaldas kehateisikut, kloonimist ja parukaid), veeta ülejäänud aja raamatukogudes, jõuda õhtuti näiteks kinno või teha teisi hullumeelseid asju, mida teevad inimesed, kel pole kaht töökohta, magistriõpinguid ja last.

Kõik lõppes sellega, et ma jäin full on haigeks ja olen lihtsalt kaks päeva kudenud ja seejuures olnud täiesti segaduses.

Vaadake, ma isegi ei mäleta, millal ma viimati päriselt haige olin – st SAIN OLLA, mitte ainult ei olnud sunnitud sita enesetundega ikka oma igapäevast oravaratast lippama – ja ma kohe esimese hooga ei osanud mitte midagi pihta hakata.

Kõigepealt uurisin ma, mis nipid tänapäeval moes on, et haigus 24 tunniga võita. Ülekaalukalt soovitati ingverit, mett, sidrunit ja pipraviina. Kuigi mesi mulle teoorias meeldib, praktikas mitte, läksin ma lihtsama vastupanu teed ja ostsin väikse meega pipraviina. (Olles eelnevalt teel poodi korduvalt oma viimase kirja sõnastuse üle mõelnud, sest oli üsna kindel, et sinna teele ma suren.) Kodus avastasin, et ingver on siiski otsas. Jõin pipraviina, vahtisin sarju, jäin täiesti iseendalegi ootamatult purju (no sest kes oleks võinud arvata, et viinast jääb purju!) ja kebisin magama. Unenäod olid fantastiliselt värvikad, sisaldades mu kunagist MMA-treenerit (kes kirjutab väga oosõmilt, muide, oma blogis tervislikkusest, dieeditamisest ja kaalust, soovitan lugeda), poolikut hiigelrästikud ja Russell Brandi, kes kümme päeva pärast mu sünnipäeva Eestis on.

Okei, ma mõistan, eks tema graafiku juures TA EI SAAGI TÄPSELT ÕIGEKS PÄEVAKS JÕUDA. Ma olen kindel, et ta tegi kõik, mis omalt poolt võimalik.

Ärkasin üles, ikka veel Russelli-uimas, ning sain aru, et MA OLEN SADA KORDA HAIGEM KUI EILE.

Käisin pissil, tegin suitsu (alati tark mõte haigena) (või üleüldse) ja kebisin voodisse tagasi. Magasin igavesti, ärkasin, ikka veel haige, ja hakkasin tõsiselt mõtisklema, et kui kaua see jamps nüüd siin kestab.

Helistasin emale, sest kuigi ma olen peaaegu 30, helistan ma alati emale kui ma haige olen, sest ta on ainus inimene siin maailmas, keda ma sel hetkel vajan.

“Emme! Ma olen NII HAIGE! Surm on põhimõtteliselt silme ees!” kurtsin, demonstratiivselt köhides.
“Äkki sul on bronhiit?”

Woah, way to go, mum! Ma isegi ei olnud arvanud, et see võiks olla tõsisem kui seesama külmetus, mis Milakest siin eelmise nädala lõpus vaevas. Aga natuke asja üle järele mõeldes, olin ma järsku VEENDUNUD, et mul on bronhiit.

“Aga… Ma isegi ei tea, mida ma tegema peaks! Mida haigena tehakse? Kas ma peaks… midagi kuhugi… ee… määrima? Kedagi ohverdama? Keetma mingit… imekeedist?”
“Paratsetamool ja esmaspäeval arsti juurde!” teatas ema süvarahuga.

Nii et nüüd on juba teine päev sisuliselt täiesti raisus, sest ma lihtsalt leban, nuuskan, ägisen ja köhin nagu tuberkuloosihaige kass. Tüütan inimesi fesaris, vahin sarju, vaatan Russell Brandi ja naudin seda, et kuigi ma tunnen end nagu sitahunnik, ei pea ma vähemalt iga viie minuti tagant end püsti ajama, et ühe kaheaastase erinevaid vajadusi rahuldada. Kas ma olen juba rääkinud, kuidas ta ühel hommikul oli maailma kõige nummim ja lasi mul magada? “Emme, sina tudu!”

Mis oli kõik tore ja kena, ta asjatas tund aega niisama voodi ümber ringi, lugedes raamatuid ja ehitades küttepuudest kindlust hunnide vastu. Ainult et iga kahe minuti tagant kõlas: “Emme! Emme!”
“Jah, mis on?”
“Sina tudu!”

Niisiis ei oska ma kuidagi oma süllekukkunud vabadust haige olla ikkagi nautida. Koolitöid tegema ei jõudnud, tööd pole ka teinud peale kirjadele vastamise ja ma kahtlen, et kui ma nüüd täna magama lähen, siis Russell mind ootamas on. Lisaks tahan ma korraga kaisutada nii oma last kui pugeda oma ema kaissu.

SEST MUL ON NII PAHA OLLA JU!

Elu on ikka üks hädaorg, ma ütlen.

tänavanurgad

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

Täna oli selline hetk.

Me kõndisime mööda tänavat, kiirustades. Lapsehoidja ootas, laps ootas, aeg oli üle läinud, auto kaugel. Ja järsku ma näen: pisarates, lõdisev, umbes 8aastane poisike tänavanurgal.

“Kas me saame sind kuidagi aidata?” jäin ma keset autoteed seisma, hetkeks segaduses. Teate ju küll – lapsed, eks, tormad võõrale ligi, jumal teab, mida kahtlustama hakatakse.
“Jah…” nuuksus poiss, ja mu süda murdus koheselt. “Elekter läks ära ja-ja-ja… Ja ma ei saa kellelegi helistada ja… Ja ma nii ehmatasin!”

Otsisime välja oma mobiilid, panime poisile jope selga ja lasime tal oma vanematele helistada.

Tõesti, korraks oli kadunud elekter. Sealt ka, kus meie olime, ja isegi MEIL oli natuke hirmus, kuigi muudel põhjustel. Noh et äkki hakkab alarm tööle ja mis siis teha, sest koodi ei ole ja üleüldse, eks. Elekter kaob, kasvõi hetkeks, natuke on selline raputab-reaalsusest-välja tunne. Ja sel poisil oli eriti raputav. 8aastane, üksinda kodus, ja järsku – litaki! Kaob ainus turvatunne – telekas. Kõneaega pole ja sa ei oska midagi muud teha kui tänavale joosta ja tänavanurgal nutta.

Liiklus kihutas mööda, me seisime seal, ta lõdises ja ma tahtsin teda nii väga kallistada, aga nagu ei julgenud ka, ikkagi võõras laps ju ja nii.

Noh, vähemalt oli jope seljas.

Nüüd.

Jumal teab, kaua ta seal ilma meieta seisnud oleks. Nojah, olgem ausad – ka Jaanus Rohumaa tõttas mööda, korraks seisatas, hindas olukorda ja ilmselt veendus, et poiss saab juba abi. Ja tõttas edasi. Mul oli muidugi natuke piinlik ka, et äkki oleks pidanud selgitama, miks me võõraid poisse tänaval jopedega katame. Aga äkki ta mõistis, et oli just samas olukorras, kus meie hetked tagasi, ja et õnneks me olime seal, hetked tagasi. Kui poleks olnud meie, oleks olnud tema.

Me muidugi teadsime, et elekter on juba tagasi, pakkusime, et äkki räägime ise ta vanematega, aga polnud vaja. Saatsime poisi tuppa, ta näitas elektrikapi ette, selgus, et korgid on sees. Kontrollis – jah, nüüd töötab kõik jälle!

Lühikesest vestlusest selgus, et poisi isa, see, kellega ta rääkis, elab Lasnamäel. Tema ei tule, aga ema tuleb varsti.

Nii me ta sinna jätsime.

See poiss natuke kummitab mind. Ma olen liiga väsinud, et liialt minna neisse põhjustesse, miks, aga ikka kummitab. Mu süda murdub mõttest, et kunagi peaks minu laps niimoodi tänavanurgal nutma, ja samas – kui palju kordi olen mina tänavanurkadel nutnud. Mitte küll äraläinud elektri pärast, aga… Teinekord samasuguste triviaalsete asjade pärast – ja teinekord see üks väike triviaalne asi, see võib tunduda TERVE MAAILM. Kogu su turvatunne kukub kokku, sa oled väike ja õnnetu ja ei oska midagi muud teha, kellelegi helistada ei ole…

Seisad siis seal tänavanurgal.

Tegelikult ma olin enamuse tänasest päevast üsna positiivne. Aga praegu ongi selline mixed emotions aeg, kui palju eri asju on koos, kõik nõuavad hingelt oma ja lõppeks istud südaöösel fesaris, vahid avatud tšätiaknaid, kuhu sa oled kõikjale pannud karjatused, et nii, kullakesed, nüüd on mul LÕPUKS aega suhelda ja mul NII VÄGA oleks vaja…

Ja, noh, tänavanurk.

Aga lõpuks on oktoober ja mul hakkab jälle natuke aega olema. Blogi jaoks ka. Ja mul on nii palju asju, mida ma tahan jagada!

Stay tuned, my loves!