Hilarious, aga täpne video selle kohta, mis idiootsetel põhjustel autojuhid signaali annavad.
Siin on minu jaanuarikuine Naistelehe Nipiraamatu kolumn.
Igipüsiv ema süütunneMa mäletan, et kui olin veel rase, vaatasin tänaval üht naist. Tal oli laps puusal, seljas rõõmsalt lotendavad kodupüksid ja üleüldse nägi ta välja, noh, mitte eriti sätitud. Aga ta nägu säras rõõmust, rahulolu iseenda, maailma ja oma kehaga võis välja lugeda igast ta kehapoorist, igast ta heidetud pilgust.
“Uau,” mõtlesin ma. “Kas see juhtubki sinuga pärast lapsesaamist? Et sa kuidagi… minetad oskuse aru saada, et su pepupragu paistab dressipükste ääre vahelt välja ja sind nagu enam ei huvitagi see rõõmus ujumisrõngas piha ümber?”
Oh sa poiss, küll ma olin alles… rumal. Pealiskaudne ja rumal. Üks drastilisemaid muutusi mõtlemises, mida emakssaamine on kaasa toonud, on arusaam, et naise keha on FANTASTILINE. Ükskõik, mis kujuline, ükskõik kui kühmuline, ükskõik, kas rasv leidub ka kohtades, kus ta iga loogika kohaselt üldse ei peaks leiduma, ja ükskõik, kui venitusarmiline ta sul lõpuks on. Su keha on fantastiline, sest ta on saanud hakkama millegi nii suurepärasega, kui seda on väikese inimese valmis ehitamine – ja ka väljutamine. See viimane osa pole ka sugugi vähemoluline.
See tähendab, et su keha on ideaalne. Mis muidugi ei tähenda seda, et tervislikud eluviisid ja oma keha eest hoolitsemine, hästiistuvate riiete kandmine ja enda ilusana tundmine oleks kuidagi ebaolulise(ma)d. Muidugi peab oma keha austama ja ikka püüdlema selle poole, et ta sul ka edaspidi fantastiline oleks. Aga selle üle põdemine, et su rinnad pole enam iialgi nii kikkis kui nad olid siis, kui sa olid 18 – on ikka üks maailma rumalamaid asju. Ja ometi teeme me naistena seda siiski häirivalt palju.
Paradoksaalsel kombel on teine asi, mida emaks olemine on mulle näidanud, see, et sa pole ideaalne. Mitte kunagi. Ja sa tahad olla ideaalne. Ma tahan olla parim ema maailmas, ma tahan, et mu lapsel oleks parim elu – ja ikka ma teen vigu, ikka võiks olla parem. Ja ma tunnen end süüdi. Ma tunnen end pidevalt süüdi, sest ma pole täiuslik. Ma tunnen end süüdi, et ma ei saa oma lapsega nii palju mängida kui võiks, sest ma pean tööd tegema. Ma tunnen end süüdi, et magistriõpingud neelavad veelgi seda vähest aega, mis mul on. Ma tunnen end süüdi, et raha on vähe ja ma ei saa alati lubada kõiki neid asju, mis võiksid elu paremaks teha. Ma tunnen end süüdi, et ma ei ole hommikuti nii heas tujus kui on mu tütar. Ja ma tunnen end süüdi, et ma olen vahel kurb. Ma tunnen end süüdi, kui tema on kurb, kui ta saab haiget ja ma ei ole osanud teda kaitsta. Ma tunnen end süüdi, et tal pole ikka veel lasteaiakohta ja tõenäoliselt tunnen ma end siis igal hommikul süüdi, kui ta ükskord selle lasteaiakoha saab ja ma pean ta sinna maha jätma. Ma tunnen end süüdi, et ta näeb minupoolset perekonda liiga vähe, ma tunnen end süüdi, sest äkki vaatab ta liiga palju multikaid ja ma tunnen end süüdi, kui talle ei maitse minu tehtud puder.
Aga vähemalt ühes asjas ma end süüdi ei tunne. Et mul laps on. Ja ma ei tunne end süüdi, et ma armastan teda liiga palju – sest, teate, mis? Ma armastan teda üle kõige. Ma poleks iial arvanud, et kedagi on võimalik nii palju armastada. Ja ma ei tunne end süüdi, et tahan talle parimat. Sest just parimat ongi ta väärt.
Kõik need korrad, kui me sõidame õhtuti linnast kodu poole, või kui ma sõidan linna poole, ükskõik siis, milleks – kool, lapsehoid, asjaajamised – ma mõtlen, et ma olen loodud commuteima. Oh, muidugi on vahepeal nii kopp ees sellest, et rong käib nii kuradi x-aegadel ja et kui on vaja jõuda kuskile kellapealt, siis on see pikema läbimõtlemise ja logistika küsimus.
Aga peamiselt siiski ma naudin seda, et ma saan sõita. Vahel autoga, vahel rongiga, autoga on mõnusam, rongiga on huvitavam. Autoga tagasi Klooga poole sõites olen ma näinud nii palju hingematvaid päikeseloojanguid, et ma arvan, et ma pole terves oma elus nii palju päikeseloojanguid näinud. Või siis kui jõuda täitsa pimedas, läheneda Pärnu maantee poolt, see on ju fantastiline, kuidas kirikutorn paistma hakkab, justkui hõljudes pimeduses, natuke kummituslikult.
Või jällegi, kui tulla Harku poolt, siis see üks vaade, kui pöörad sealt ühest kurvist – need tuled. Nojah, Pärnu poolt tulles on ka tuled, see on ka meeletult kaunis.
Ja kogu see kant meeldib mulle aina enam. Isegi see pikk ja lage Keila-Harku teeots – kui panna silmad kinni ja korraks kiirelt lahti teha, võib ette kujutada, et oled Saaremaal. Lüheldased männid ja mõned üksikud kadakad, laiad põllud, jah, võib ära petta küll.
Mis peamine, muidugi, on see, et me oleme siin õnnelikud. Siin on valge ja soe ja mõnus, siin korteris. Aknast paistavad männid ja veel mände ja siis veel mõned männid. Eile õhtul näiteks vaatasin köögiaknast välja ja mööda lendas luigepaar. Luigepaar, kujutate ette! Köögiakna taga! Ma peaaegu et kuulsin, kuidas nende tiivad õhus lõid, ikka sauh-sauh, meenus, et luiged valivad kaaslase kogu eluks ja naeratasin tahtmatult. Või siis ka tahtlikult.
Blogida on aina raskem, sest õnnest on kuidagi rumal kirjutada. Või, nagu Naabrinaine ütles: “Kui päriselu peale tuleb, pole blogimiseks enam aega.”
Ja ta ütles ka: “Noh, olgem ausad, sul oli viimasel ajal ka mingi halablogimine peamiselt,” mille peale ma vastasin, et mul on KOGU AEG olnud peamiselt halablogimine, kamoon, kas ta siis ei ole ÜLDSE mu blogi lugenud kõik need aastad.
Teiseks muidugi ma püüan praegu hullult koolile keskenduda ja võtsin teadlikult selle talve töö mõttes natuke kergemaks. Varsti läheb Mila ära lasteaeda ja ma tean, et ma hakkan igatsema seda eluperioodi, mis meil praegu on – neid päevi, kus me magame hilise ennelõunani ja oleme niisama armsad, neid päevi, kus me käime, kui tuju tuleb, Kloogarannas või järve ääres piknikul ja karjume partidele, et nad meile lähemale tuleksid või siis teeme hoopis lehmahääli, sest meil ei tule pähe, mis häält luiged võiksid teha. Ning siis need õhtud, kus mina olen suures toas ja kirjutan ja teises toas mängitakse kitarri ning Mila jookseb ühest toast teise, sädistades midagi õnnelikult.
Ja neid päevi jään ka igatsema, kus veel ei ole liiga suur tamp taga, kus veel on kõik mõnus ja laisk, kuigi rahaliselt mitte eriti stabiilne, kus päevi sisustavad akadeemilised tekstid ja koolitööd ja vahel, kui tuleb tuju, siis ka mõni ilukirjandusteos, sest teate, mis? MUL ON JÄLLE AEGA LUGEDA!
Ma jään igatsema seda aega, kus oli võimalik kolmepäevase etteteatamise peale kaheks nädalaks perega Hispaaniasse sõita, või kus, kui silmad kinni pigistada, tundub, et elus pole ÜHTKI halba asja.
(Neid muidugi on, vahel tuletavad nad end valulikult meelde, aga andesta ja lase minna, andesta ja lase minna, andesta ja lase minna…)
Ning need õhtud, kus ma tantsin köögis süüa tehes ja hiljem öeldakse, et on täiesti võimalik, et elus pole kunagi midagi nii head söödud või kõht nii täis olnud. Ja need õhtud, kus telekast on kõiksugused toredad saated, mida me nüüd vaatame, sest jaa! Ma vaatan jälle telekat! Kui me teeme džentelmenide veesõda, nagu Padar ja Jõekalda televiisoris, või kui me naerame Genkat, kes on fakken geniaalne vend lihtsalt, või kui Jan Uuspõld hakkab sketši ajal ise nii hullult naerma, et ei saa pidama.
Ja kõige selle päriselu, mõnusalt igava ja rutiinse päriselu keskel ma mõtlen, et ma olen commuteimiseks loodud. Need 30 minutit, mis tuleb sõita, need on mõnusad ja ma alati ootan kojujõudmist või lapseni jõudmist või lapsega koju jõudmist. Ma ootan ja ma olen õnnelik ja suurim draama mu elus on hetkel see, et Mila lõikas ükspäev endale tuka ette ja ma olen PÕHIMÕTTELINE TUKAVASTANE ja mu süda kukkus külma kivina kõhtu
aga
kas te kujutate ette elu, kus see on kõige suurem draama; kus enamasti selgub, et sa ei pea oma partneriga tegelikult sõnagi vahetama, sest te mõtlete niigi TÄPSELT SAMU ASJU KOGU AEG, mis tundub nagu maailma kõige igavam asi, aga tegelikult on maailma kõige mõnusam asi ja ma olen õnnelik, et ma ei pidanudki seda järgmised 30 aastat veel ootama…
Ja kuidas ma sellest kõigest kirjutan, ilma et see tunduks ülbitsemise või uhkeldamise või edvistamise või šõuna? Ei oskagi, ja seetõttu ongi raske.
Aga õnneks mul on mõned ideed veel ja ma kirjutan ikka üht, teist ja kolmandat. Ja kohe on mai ja siis algab tõsisem tööaeg, sest ma peaks ju kirjutama oma firmast ka lõppeks.
Aga nüüd pean ma minema, sest Mila tahab kallistada ja väga raske on trükkida, kui ta mul kaelas ripub ja korrutab, et ma olen ta kallis ja musirull ja nunnu ja et ta armastab mind.
Delfi Naistekale kirjutatud kolumn märtsikuust 2012.
Hiljaaegu tuli ühes seltskonnas jutuks, kui vanalt keegi süütuse kaotas. Vastused olid sarnased: enamik mehi ja naisi ütlesid selleks vanuseks 16 või 17, mõni lausa 19. Statistika kinnitab seda: Eestis alustatakse suguelu keskmiselt 17aastaselt.
See kõik üllatas mind, sest ma olin täiesti veendunud, et vähemalt enamik poisse kaotasid süütuse juba 13-14aastaselt. Miks ma seda arvasin? Sest mul on selged mälestused oma varateismelise ajast, kui teatud hetkel hakkasid kõik poisid sellega kelkima. Ning ka hiljem, kui ma olin saanud juba 18, rääkisid mu eakaaslastest kutid, et on juba mitu aastat suguelu elanud.
Niisiis kinnistus minus teadmine, et meie põlvkond alustaski suguelu nii vara kui võimalik ja täisealiseks saadi juba “kogenud” inimestena.
Ja nüüd – selline pauk! Otsustasin asja lähemalt uurida ning veetsin mitu pidu, pärides inimestelt piinlikku küsimust: kui vana sina olid, kui sa süütuse kaotasid? Nüüdseks on kõik need mehed saanud ligi-kolmekümnesteks ja tänased vastused kinnitasid statistikat – ikka kuskil 17 oldi, kui tegu ära tehti. Tavaliselt isegi natuke vanem.
See paneb mind arvama, et ma läksin noorena lihtsalt poiste suurustlemise õnge. Tol ajal ma muidugi ei osanud isegi kahtlustada, et keegi võiks sellise olulise asja kohta valetada. Tagantjärele tahaks lihtsalt öelda, et naiivne olin. Samas ei mäleta ma ka, et minu tutvusringkonnas oleks kuidagi ausse tõstetud neid, kes varakult vanainimeste asjaga hakkama said, kuid ometi poisid järelikult tundsid vajadust kekutada. Tüdrukud kekutamisega ei tegelenud, minu sõbrataridel oli ikka kombeks oodata ära esimene tõsine suhe, enne kui intiimsematesse seiklustesse laskuti. Ja enamasti tekkis esimene tõsine suhe kuskil 15-16aastaselt.
Kahjuks olen ma hetkel sellises vanuses, et mul pole väga 15aastasi tuttavaid – ka kõik sõprade lapsed on veel liiga noored, et nende käest uurida, kuidas tänapäeval selle va seksi-värgiga lood on. Ometi võib vaatluse tulemusel järeldada, et tänapäeval on asi näiliselt veelgi hullem. 13aastased tüdrukud näevad välja kui 25aastased, suitsetama ja alkoholi tarbima hakatakse nooremana kui kunagi varem ja järelikult käib selle ohtra meikimise, pidutsemise ja minikleitidega kaasas ka seksuaalselt provokatiivne käitumine.
Tahaks öelda vanainimeselikult, et “meie ajal…” Aga mis “meie ajast” ma rääkida saan, kui minu eakaaslased väitsid varateismelistena, et seksisid juba 13aastaselt! Mis siis, et see tagantjärele valeks on osutunud. Ma ei mäleta, et minu klassiõed end nii hullult meikinud oleks kui tänapäeva teismelised ja ma mäletan, et ükskord kui ma nabapluusiga kooli läksin, helistas inglise keele õpetaja koju mu emale ja palus, et selline asi enam ei korduks.
Alati arvatakse, et uus põlvkond on hullem kui sellele eelnenud. Meile tundub, et meie olime oi-kui-ontlikud ja need tänapäeva noored on kurjuse kehastused, kes ei suuda ära oodata, kuni nina üle poeleti ulatub, et suitsu ja viina küsida. Aga äkki tuleb ka nende puhul kümne aasta pärast välja, et tegu oli peamiselt siiski eputamisega ning otsus kellegagi voodisse minna ei sündinud kergekäeliselt, nagu me praegu kipume noorte kohta arvama, vaid ikka läbimõeldult ja pigem hiljem kui varem?
Kõigest sellest oskan ma vaid järeldada kahte asja. Esiteks: ära usu teismeliste poiste suurustamist! Ja teiseks: kui sa vanemana oma last põhjalikult ära ei riku, siis võib neid natuke rohkem usaldada. Sest lõppeks – meie kõik ju kukkusime päris okeilt välja, äkki on meie lastel sama õnn?
Delfi Naistekale kirjutatud kolumn märtsikuust 2012. Oh aegu ammuseid! Mariannist on ammu saanud Mallu ja teadupoolest nüüd musitab ta uus mees teda koguaeg. Ja mina? Mina olen naine küll, tujutsen ka – kuigi tavaliselt pole selleks üldse põhjustki.
Mul käis külas sõbranna Mariann. Istusime ja rääkisime – nagu naised ikka – meestest.
“Mehed ikka üldse ei mõista meid!” ohkas Mariann poolnaeruselt ja ma pidin temaga nõustuma. Täielik klišee, ma tean, aga ega me ise ka alati rahul ole, et naine olla nii keeruline on.
Näiteks tõi Mariann olukorra oma suhtest, mis ajas mind hüsteeriliselt naerma, sest ta oleks samahästi võinud rääkida minust.
On üks neist tavalistest argipäevaõhtutest. Mees istub arvutis, naine vaatab telekast romantilist komöödiat. Stseen on täiesti tavaline – meest antud film ei huvita, pealegi ootavad tööasjad tegemist. Kõik on kõige paremas korras. Aga mida edasi film kerib seda tigedamaks naine läheb. “Kurat,” mõtleb ta. “Miks minu mees selline ei ole? On tal siis raske vahepeal mulle lilli tuua või romantiline õhtu korraldada? Istub seal oma arvutis, isegi filmi ei kõlba minuga vaadata!”
Naine ristab rinnal käed, jalg hakkab nagu iseenesest närviliselt vastu maad toksima. Mees virgub tööasjadest, heidab pilgu diivani poole ja kohkub. Naine on ju silmnähtavalt kuri!
“Kallis… Mis viga?” pärib mees ettevaatlikult. Seda kehakeelt ta juba tunneb – ees on miiniväli, läheneda tuleb aegamisi.
“Ei midagi!” puhiseb naine pilku telekalt tõstmata, kus Brad Pitt parasjagu millegi eriti ägedaga tegeleb. Millegagi, millega tema oma mees iialgi ei tegeleks. Kurat küll! No miks ta ei võiks na-atukenegi romantilisem olla!
“Aga miks sa siis…” küsib mees.
“Ei noh! Tore on, et sul isegi mu kõrval istuda ei kõlba!” sisistab naine. Mees – täiesti õndsas teadmatuses, et ta üldse midagi valesti on teinud – tõuseb ja istub naise kõrvale. Püüab panna käe naise õlgade ümber, aga too raputab selle maha.
“Kullake, mis siis lahti on?” proovib mees uuesti, aina rohkem segadusse sattudes. Teleekraanil suudlevad peategelased parajasti vihmas ja naine käratab: “Nojah! Isegi musi ei kõlba mulle anda!”
Ja kui mees üritab seda teha, kähvab naine: “Ma ei taha su haletsusmusi!”
Tuleb tuttav ette? Mulle küll tuli. Muidugi naersime me pisarateni, kui sellest rääkisime, aga tegelikult just nii suhted vahepeal toimivadki. Mees on õndsas teadmatuses, mida naise aju parasjagu kokku keedab. Ja naine – saades ratsionaalsel tasandil väga hästi aru, et mehele tuleb otse öelda, mis häirib, sest mõtteid ta lugeda ei oska – võib ikkagi end täiesti sõlme keerata probleemide pärast, mis eksisteerivad vaid tema peas.
Ükskord, kui mulle jälle tundus, et mu elus on juhtunud eelkirjeldatule sarnane episood, kurtsin ma muret Naabrinaisele. “Ma saan aru küll, et ma käitusin natuke ebaadekvaatselt,” hakkasin ma ütlema, mille peale Naabrinaine mind katkestas ja ütles: “Sõbrake. Sa ei käitunud ebaadekvaatselt. Sa käitusid nagu naine ja see on täiesti normaalne. Sa ei pea sellepärast vabandust paluma!”
Hiljem, kui ma öeldu üle järele mõtlesin, hakkas see aina enam loogilisem tunduma. Miks tänapäeval tembeldatakse Scarlett O’Hara histrioonilise isiksusehäirega inimeseks? Miks tänapäeval pole enam okei olla Naine suure algustähega, vahepeal käituda ebaratsionaalselt või tunnetepõhiselt? Miks nõuavad moodsad mehed meilt, et me oleksime moodsad naised – ehk siis sisuliselt mehed? Miks on meile keelatud väike tujutsemine? Kuhu on jäänud komme meestel pärast suhtepahandusi lilli tuua, isegi juhul, kui nad ei olnud tegelikult tülis üldse süüdi?
Ma olen kindel, et kui väga mehed ka meie naiseks-olemise pärast pead ei valutaks, on see tegelikult üks neist asjadest, mis meid, naisi, nende jaoks nii vastupandamatuks teeb. Ja me ei peaks selle pärast piinikkust tundma. Olgem vahepeal natuke ebaratsionaalsed, natuke naised. See on ju tegelikult täiesti okei!
Pean siin ilmselgelt siestat, sest “homme”, mil lubasin võitjad välja kuulutada, saabus siis täna. Aga noh, netiga on siin sitad lood, püüan end vähemalt kooli-tööga järjel hoida, aga aeg kuidagi libiseb käest. Spaania elu, mütlen.
Mis ma ikka siin seletan, ütlen parem, kes random.org abiga endale suured kingikotid said!
…on Preilimopsu, kes kirjutas sellise kommentaari:
Tere ,Mina sooviksin meeliskleja kingikotti. Otsustasin et proovin ühe korra õnne .Varem sellised asjad minu uksele pole koputanud kuid ma ei anna alla .
Ja minu selline pahe on võibolla see et ma armastan teiste inimeste vanne kasutada kuna mul oma korteris sellist võimalust ei ole ,siis aegajalt kui külas käin ,uurin umbes ,et kas võin oma keha likku panna mõneks tunniks .Ja üks selline salajane kirg on veel see et iga kord kui mahedat armastusfilmi vaatan siis minu juures peab olema mu mees ,kes mulle mõnusat põsemassaazi teeb ,kui seda ei ole,siis tunnen et filmi vaatamine pole üldse nii lõbus kui peaks :O
Palju õnne, võtan sinuga peagi ühendust, et teada anda, kuidas oma mõnnad asjad kätte saad!
…on Gea, kes kirjutas sellise kommentaari:
Oi, ma sooviksin palun raamatusõbra kingikotti, sest mul pole ühtegi neist raamtutest ja ma olen ju raamatujunkie! Aga parim viimane lugemuselamus oli Born to Run: A Hidden Tribe, Superathletes, and the Greatest Race the World Has Never Seen, autor Christopher McDougall. Minu kaks armastust – ajakirjandus ja jooksmine – ühes raamatus. Ja just pärast selle lugemist sain esmakordselt ka ise joostes selle paljuräägitud lendamise tunde kätte.
Jällegi, võtan suga peagi ühendust! Palju õnne!
…on Karin, kes kirjutas sellise kommentaari:
Soovin saada endale Beebiemme kingikotikest
Kõige suuremat rõõmu pakub ikka oma beebi uued omandatud oskused
(p.s. need kõrvarõngad on ikka ülilahedad)
Palju õnne ja võtan peagi ühendust!
…on Kaidi, kes kirjutas oma seiklustest nii:
Seikleja kingikotti, palun.
Mu seiklused on jäänud liiga kaugele, et viimast mäletada
Ehk see, kui ma rasedana otsustasin vett mitte karta ja igal võimalusel ujumas käisin? Või kui ma pisikesse basseini pommi hüppasin? 38 rasedusnädalal 7 km matkal käisin?
Well- järgmised seiklused ootavad. Pärast võidetavat pakettiootavad mind sukeldumine ja mootorratas (ja kindlasti veel üks langevarjuhüpe).
Palju õnne ja anna meile ka teada, kuidas taeva all lennelda ka oli:)
Suur-suur aitäh kõikidele, kes loosis osalesid ja suur-suur aitäh kõikidele toetajatele:
Petrone Print, kust tulevad kõik need mõnnad raamatud,
MinuMinu.ee, kust tuleb Mallu disainitud beebibodi,
Kurepesa Lastetarbed, kust tuleb beebi kilisev-laulev auto,
Indigo Stuudio, kes pani välja mõnusa mentooliga šampooni,
Noiri Salalaegas, kust leiab võitja endale kaunid ehted,
Silja Käsitöö, kust samuti tulevad kaunid ehted,
Siret Roots, kes samuti mõnusaid ehteid nikerdab,
ja Kingitus.ee, kes pani välja selle mõnusa elamuskingituse paraplaanilennu näol.
Ja lõppeks – aitäh kõikidele mu lugejatele, kes te olete minuga kõik need kümme aastat olnud. Ilma teieta oleks mu elu täna hoopis teistsugune.
Tuuliste tervitustega Hispaaniast ja uute kohtumisteni järgmisel dekaadil:)
Kui te pole veel märganud, siis olen ma mõned kuud juba Manona asemel Naistelehe Nipiraamatu uus kolumnist. Siin on mu teine kolumn, mis ilmus Nippari detsembrinumbris (seal veidi lühendatud kujul).
Hiljaaegu istusin ühe uue tuttavaga kohvikus, lasime bruschettadel hea maitsta ning ühtäkki ta sõnas: “Ma ei tea, kas asi on vanuses, aga kuidagi väga raske on viimasel ajal uusi sõpru leida.”
Noogutasin teadvalt kaasa. Tõesti on raske! Iseenesest usi sidemeid luua polegi niivõrd ületamatu – ma olen loomult väga ekstravertne inimene, seega pole minu jaoks probleemi võhivõõra inimesega jutustama jääda ning kontakte vahetada. Sellesama tuttavagi leidsin kummalisel kombel – komplimenteerisime teineteise saapaid ning mingil põhjusel otsustasime need õhtuks ära vahetada. Nii oli järgmine päev kohviks ja võileivaks kohtumisele suurepärane ettekääne: saapad ju vaja tagasi vahetada!
Eks ma muidugi iga kord sellisel naljakal viisil sõpru ei leia, kuid sarnaseid näiteid on teisigi. Niisiis, minul isiklikult uute kontaktide loomine keeruline pole. Aga teate, mis on raske? Nende kontaktide elus hoidmine!
Ja seda mitte ainult uute tutvustega, kes võiksid tegelikult elule nii palju värvi lisada. Toredaid inimesi on meie ümber hunnikutes, kellega võiks sõber olla, sa lihtsalt enamasti ei tea seda! Aga toredaid inimesi on ka JUBA su ümber olemas, kuid ikka mõtled sa, et oeh, täna ei jõua helistada, helistan homme… Homsest saab ülehomne, sealt edasi juba järgmine nädal ning ühtäkki märkad sa, et sügisest on saanud kevad ja sa ei olegi oma vanale sõbrale sünnipäevaks õnne soovinud ja õigupoolest polegi sul enam õrna aimugi, millega ta viimastel aegadel tegeleb. Sest koguaeg on ju nii kiire…
Selge, et selles jutus pole midagi uut. Ikka see harilik “oled nagu orav rattas, aga ära unusta kõige olulisemaid – inimesi enda ümber”. Kõik on kena ja tore, tõepoolest. Facebooki-ajastul on kuidagi eriti naljakas tuua vabanduseks seda, et pole aega teregi öelda, kui ilmselgelt on sul aega naljakaid kassipilte üles laadida.
Küll aga mõtisklen ma sageli selle üle, et uue sõpruse loomine on ju täiskäigul uude suhtesse minek. Ja kes meist poleks juba sellises vanuses, kus meil on seljataga palju nurjunud suhteid, haigetsaamisi ja lahkuminekuid? Ka minul on mitu purunenud sõprussuhet, kus me reaalselt olemegi teineteise eludest kadunud ja… Ma ütlen ausalt, see on olnud sama karm lahkuminekuprotsess kui ükskõik millise muu lähi- või partnerlussuhte lõppemine. Lein ja haavade lakkumine on kestnud pikalt-pikalt, seda pikemalt, mida pikem oli lõppenud sõbrannasuhe.
Seega pole ime, et me uutesse (ka ülilahedatesse) potentsiaalsetesse sõbrannadesse ülima ettevaatlikkusega suhtume. Me oleme päris valmis naised, oma tõekspidamiste ja põhimõtetega ning meie maailm on üldiselt juba välja kujunenud. Seda raskem on sinna võtta uut inimest, isegi, kui ta tuleb “vaid” sõbrannaks. Ikka pead kohanema, ikka peab nurki hööveldama. See võib olla – ja tavaliselt ongi – ääretult raske.
Aga mis siis teha? Sõuda aegamisi olemasoleva seltskonnaga eluõhtu poole, mugavustsoonist välja astumata? Või äkki siiski teha see hull temp ning vahetada toreda tüdrukuga üheks õhtuks saapad?
No mina valin iga kell saapavahetuse. Jumal teab ju, mis toredaid juhtumisi ja inimesi nii eluteele satub! Mäng on küünlaid väärt!
21.8 astusin ma järjekordsesse abiellu, 18.2 neli aastat hiljem astusin ma sellest välja. Valuliselt, vastikult, see kõik oli kõige õudsem, mida ma üldse oleks suutnud iial ette kujutada ja ma ei näe, et see veel lõppeks, kuigi ametlikult on asjad ühel pool. Peaaegu. Materiaalsed asjad on veel jäänud.
Ja Mila.
Ja Mila.
Ma tahaks öelda, et ma ei kahetse midagi. Et see abielu on muutnud mind selleks inimeseks, kes ma olen praegu. Et see abielu tõi kaasa midagi sellist vaimustavat, nagu seda on Mila.
Aga…
…on nii palju asju, mida ma ei saa öelda. Sest ma pean olema see inimene, kes ei ütle. Kes hoiab selja sirge ja nutab omaette autos, omaette aknast välja vaadates, kes ei vasta sõimukirjadele, kes üritab olla “targem annab järele”.
Sest Mila on seda väärt. Ta on väärt kõike muud kui seda, mis täna juhtus.
See-eest aga on Veevalajate puhul abielulahutus sagedane nähtus. Sellel on ka oma seletus. Kui olukord muutub väljakannatamatuks, siis jahtuvad uraanlanna tunded silmapilkselt. Ta jätab teid üleöö maha ega tule enam iial tagasi. Ta ei otsi lahutust ja see ei paku talle mingit naudingut, kuid samal ajal ei šokeeri lahutus teda ka sel määral kui tema sentimentaalsemat laadi suguõdesid. Kuna Veevalajat juhib muutuste planeet Uraan, on tema elureeglid muutlikud. Kuigi ta on kogunud enda ümber ilmatu hulga sõpru, on ta sedavõrd iseseisev ja sõltumatu, et jätkab kõhklematult oma teed üksi, kui olukord seda tingib.
Linda Goodman, “Päikesemärgid”
Seoses sünnipäevakuuga on plaanis mul mitmeid temaatilisi postitusi. Selle posti jaoks palusin oma #naistejuttude FB grupi sõbrantsidel jagada aastatega kogunenud tarkuseteri, mida iga naine võiks ja peaks 30ndaks eluaastaks teadma. Kuna neid kommentaare sai üle 80 (me oleme VÄGA targad) (teoorias), siis hakkan neid jupphaaval avaldama nädala jooksul, mis minu 30seks saamiseni veel jäänud on.
NB! Oodatud on ka kõik teie tarkuseterad – kogun need kokku ja lisan järgmistesse postitustesse! Ja võibolla loosin isegi mõne auhinna:)
Esimesed 9 tarkusetera on siin, järgmised 8 siin, ja siis veel 9 siin ja 8 siin.
Seoses sünnipäevakuuga on plaanis mul mitmeid temaatilisi postitusi. Selle posti jaoks palusin oma #naistejuttude FB grupi sõbrantsidel jagada aastatega kogunenud tarkuseteri, mida iga naine võiks ja peaks 30ndaks eluaastaks teadma. Kuna neid kommentaare sai üle 80 (me oleme VÄGA targad) (teoorias), siis hakkan neid jupphaaval avaldama nädala jooksul, mis minu 30seks saamiseni veel jäänud on.
NB! Oodatud on ka kõik teie tarkuseterad – kogun need kokku ja lisan järgmistesse postitustesse! Ja võibolla loosin isegi mõne auhinna:)
Esimesed 9 tarkusetera on siin, järgmised 8 siin, ja siis veel 9 siin.
