Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine

tere

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

September jäi täiesti vahele.

Jah, ma tean. Mul on blogi. Ma peaksin sellega tegelema.

See-eest tuli vahepeal välja uus raamat, kuhu ma olen panustanud. Ja siis see veebileht on ka, kuhu ma igapäevaselt panustan, teate küll ju.

No igal juhul, ma tulin tegelikult ütlema, et elu on… noh, imelik.

Elu on selline siiruviiruline, peamiselt. Tuleb ja läheb, üles ja alla. Ma näen pidevalt täiesti pööraseid unenägusid ja vahepeal on mul tunne, et see, mis ma unes näen, võib olla reaalsus. Või vastupidi.

Muuhulgas jäin täna jälle autoga teele. Neljas auto, viies?

Ma tegelikult, tegelikult üldsegi tulin ütlema, et ma tunnen viimasel ajal, kuidas ilukirjandus pressib must välja. Varbaotstest ka pressib välja. Ma seisan köögis, teen kohvi, ja peas hakkab kerima…

…ainult sel ühel korral ta ei vaadanud aknast välja. Igal muul hommikul ta oleks vaadanud, aga mitte sel korral. Sel korral ta lihtsalt segas oma kohvi, vaatas ainiti kapinuppu ja juurdles, kas peaks palkama koristaja. Ta poleks iial osanud aimata, et just seda hommikut jääb ta kõige rohkem oma elus kahetsema.

Ja see pressib must välja. Mingid suvalised lausekatked, suvalised hetked, suvalised deja vud.

Mult küsiti ükspäev, mis on mu ideaalne deit ja ma ütlesin hetkegi mõtlemata: “Katustele!”, teadmata, mida ma täpselt selle all silmas pean. Mida ma SAAN selle all silmas pidada, kui ma kardan kõrgust?

Vot, ja….

Elu on tegelikult kohutavalt hea viimasel ajal. See on lihtsalt pöörane, kui hea elu on. Oh, hea all ei pea ma silmas, et ei oleks mingeid, ee, tundemõõnu ja -tõuse, muidugi on. Aga värvikirevus tähendabki, et on pööraselt hea. Miski pole rutiin, iga hommik on uus. Ma jään ilma punastest kuudest, sest ma olen rampväsinud, aga…

…tegelikult ma ei tea, mida ma ütlema tulin.

Vist seda, et ma olen alles, aga et mul on nii palju asju käimas, et ma ei tea, kuhu suunda joosta.

Ja see on vahelduseks nii suurepärane tunne.

RAM

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Ükspäev oli mu blogi maas. Kui ma Andrisele kirjutasin, ütles ta, et serveri RAM oli nii täis, et ei saanud isegi sisse logida. Ta tegi probleemi korda, nüüd toimub öösiti kell 4 mingi, ee, IT-stuff, mis mu blogi RAMi korras hoiab.

Mul on aga endal viimased 3-4 päeva tunne, et mu RAM on täiesti täis saanud. Mul on pea lärmi täis ja ma ei oska seda kuidagi vaigistada. Ma tõmbusin lihtsalt natuke kõigest tagasi, niipalju kui sain. Meenutasin täna Naabrinaise klassikaks saanud külalispostitust ja sain aru, et selleks, et ma oleks parim mina nendes situatsioonides, mis praegu kõige rohkem loevad (pere, töö), pean ma mingid osad endast välja lülitama.

No et nagu noh, toimuks kirgastumine või nii.

Või et siis lihtsalt RAM veits tühjeneks. Et lõpuks hakkaks oma mõtetest sotti saama. Et püsiks meeles kasvõi see, mis kirjale ma hommikul esimesena vastama pean või mis lugu esimesena kirjutama.

Naabrinaine on puhkuselt tagasi ka, kuidagi kohe kindlam tunne sai. Et keegi lihtsalt kuulab ja vangutab pead ja ütleb siiralt, hukkamõistuta: “Issand, ma ei mõista su elu.”

Ja no auka, ma ise ei mõista ka hetkel.

Nii intensiivne on olnud kõik, tööl on nii kuradi põnev, uned on nii intensiivsed, Milaga koos kasvamine on nii intensiivne, kohati on palavus liiga intensiivne, Keila ummik on liiga intensiivne, rahaliselt on koguaeg liiga intensiivne, aega on kuidagi nii vähe, mõtteid on nii palju

ja

nii

edasi

//

Ma tahaks tõesti teada, mida ma tegelikult täpselt oma elult tahan. Ja tegelikult ma tean väga hästi, ma tahan praegu töötada ja seda nautida, täpselt selles intensiivsuses, mis ta praegu on. Ja veel rohkemgi.

Ma tahan Milat kaisutada ja vastata ta vahel keerulistele küsimustele, aga ma tahan, et see oleks nii, just nii. Ja et ma suudaks rohkem, temaga.

Ja siis ma tahan, et mu peas oleks vaikus nendel hetkedel, mis ma võtan enda jaoks, et ma koguaeg ei mõtleks liiga üle ja ei mõtleks ja ei kujutleks ja silmi kinni pannes ei flashiks mu ees mingid kujuteldavad reaalsused või mõtted sellest, et ma peaks KOHE PRAEGU TEGELEMA OMA TULEVIKUGA OMG OMG MUIDU ON LIIGA HILJA.

Sest no, see on klišee, aga tulevik ongi ju praegu.

Ja viimased paar päeva on mul tunne, et ma magan selle maha.

Sest, nagu Naabrinaine ütles: sul, kullake, pole selleks ressurssi raisata.

Word.

steal my sunshine

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

20150808_200043 Täna on olnud imelik päev.

Ma ärkasin umbes kell 6. Siis ma ärkasin kell 7. Siis kell 8. Siis natuke suikusin veel, aga põhimõtteliselt võib ärkamisajaks lugeda kellaaega 8.

Ma ärkasin ja arvasin, et on pärastlõuna. Ma ärkasin ja tundsin, kuidas ärevus teeb mu kõhtu pesa, kuidas ma ei suuda hingata, kuidas midagi on tegemata, kuidas töötöötöö, kuidas ma vean lugejaid alt.

Siis vaatasin kella ja noh, see oli 6.

Ja päev otsa on olnud selline valgus. Et pole päikest, aga pole pilvi ka. Ma palusin, et siia saadetaks äikest, aga ikka veel – ei midagi.

Ma olen olnud teisipäevast saadik ilma Milata. Ma olen kaks nädalat olnud uuel töökohal ja kuigi ma töötan ka öösiti ja sageli unes (see on fantastiline!), on mul praegu tunne, et ma olen astunud kuhugi virtuaalreaalsusesse ja ma ei jaksa enam üldse.

See tähendab, tööd jaksan.

Milat jaksan, ja ma ei saa aru, miks teda pole minuga. Miks.

Aga ma ei oska nagu üldse händlida seda normaalse elu värki. No kuidas peaks mahtuma ühte nädalasse 18 tundi tööd päevas (sellest suur osa nähtamatu töö, selline, mis kohe lugudeks ei formeeru), igatsus/kvaliteetaeg lapse mõistes ja siis veel, ee…

Ma kogu aeg mõtlen, kuidas ometi suuta olla ka hea sõber. No kuidas inimestele selgeks teha, et see minu linnasolek, linnaskäik – ma käin linnas tööl. Kui ma elaks linnas, oleks see hoopis teine tera. Aga praegu käin ma linnas tööl ja ma tahan sealt ära saada võimalikult ruttu. Kui ma peangi seal ööbima, tähendab see hotelle ja hotellid sakivad äässi, sest – ja ma ei saa sellest aru – miks pole olemas hotelli, kuhu sa tšekid inn kell 17 ja lahkud järgmine päev kell 17?

Aga see tähendab, et pildist.

See tunne on mul, pidevalt.

Et kui ma hoian kätt telefoni peal, siis mul on ühendus päriseluga. Ma ei jaksa (eriti selle kuumaga, kui ma olen kolm päeva järjest ninaveritsenud ja koguaeg on tunne, et saan kohe südari) (jeesus, ma olen vana) isegi mõelda sellele, kuidas end linna vedada ja pärast tagasi, lisaks, noh, olen nädalavahetusel tööl ja…

Tegelikult oli mul mingi point ka. Vist see, et nii superhullultäge on see tunne. See tunne, et sa teed tööd rõõmuga. Et teed ja kohe näed tulemust. Tuleb idee, teostad (või lased kellelgi teostada) ja see müüb. Et, noh. Et on koht, kuhu minna. Et on inimesed, kes sind igatsevad. Tahavad sinuga kõrvuti veeta tööpäevi.

See on nii suur väärtus, tegelikult, et ma ei saa aru, kuidas kõik seda ei mõista. Kuidas kõik ei ole pidevalt tänulikud, et neil on töö, et neil on töö, mida nad armastavad ja inimesed ümber, kes neid armastavad.

Ja ma igatsen Milat.

Ühtlasi vaatasin kahe aasta taguseid pilte ja omg, ma olin nii hott siis. Äkki ikka peaks juuksed jälle lühikeseks lõikama.

PS. Mr Robot on sitaks hea sari, aga nii kuradi kriipi, et sure või maha.

PPS. Meenus, et lause “May I kiss you?” on kuradi seksikas.

Andke palun äikest.

Aitäh.

klõuga glämuur

Inimesed ja inimeseks olemine 7 Replies

Ärkasin täna hommikul meeletu kassiga, sest olin näinud juba x+1 korda selle nädala jooksul unes mingeid vastikuid asju, ärevuse ja süütundega hinges, et puhkus on kohe läbi ja mul on tunne, et ma pole midagi teinud, kuskil käinud, kedagi näinud ega Milale piisavalt ägedaid elamusi pakkunud. Lisaks on meil naistegrupis meremeestenaised, mõni, muudkui purjetavad ringi ja mul meenus, et Naabrinaine pole ikka mulle veel nende purjekat tutvustanud ja siis ma olin kurb ja kade, sest ühtäkki tundus, et see oleks ju Täiuslik Suvehetk, see mis on bucket listist puudu veel – no et istuda jahil või purjekal ja juua mojitosid ja vaadata päikesetõusu ja hiljem ka loojangut – või vastupidi.

Kuna kass vaevas mind nii tugevalt, siis leidsin, et kõige targem on minna jalutama ja leida inimesi, kellele hästi öelda (see teeb alati tuju heaks). Nii ma siis käisin kõik Klõuga supermarketid läbi ja komplimenteerisin müüjaid. Hakkas tõesti parem (aga raha sai ka otsa).

Olime juba kodu juurde ära jõudnud, kui näitasin Milale üht koera. Koeraga kaasas olnud mees tuigatas korraks, fookusseeris pilgu meile ning järgnes dialoog.

“Kas sul tüdruk kardab koeri?”
“Ei karda, aga pelgab – kuni on kindel, et koer on sõber.”
“Oi, minu koer on nii sõbralik! Tead, kui ta sul praegu koeri kardab, siis ta jääbki kartma. Sa pead KOHE laskma tal koertega sõbraks saada!” teatas ta ja lähenes võidukalt. Mila taandus koridorijahedusse, mängis slinkyga ja jälgis stseeni ettevaatliku tähepanelikkusega.
“No teate, ma usun, et see on pigem hea omadus – ei peagi kohe iga võõra koeraga sõbrustama, kui pole teada, kas on sõber koer või mitte.”

Koer lähenes, lönta-lönta, ja ma kükitasin, et teda sügada. Koera, mitte meest.

“No minu koer on ikka väga sõber! Ta ei hammusta kedagi! Isegi hiiri ei söö ära!” kurtis koeramees. Muigasin. Mila mängis slinkyga.
“Mis koera nimi on?” küsisin viisakalt (seda vist tehakse?).
“Lilu.”
“Li… LU?” pärisin ettevaatlikult, kartes, et olin valesti kuulnud.
“Lillu jah! Lilian!”

Koera saba hakkas rõõmsalt sähvima. Siuke must karvanäss, halli tukaga, suvesoeng selga lõigatud, aga ilmselgelt juba elu näinud koer.

“Jah, vaata! Tal siin rinna peal on liilia!” tõstis koeramees Liliani lõuga ja demonstreeris valget maniskit. Oli vist jah nagu mingi lill.
“Tegelikult oli Lilian mu sõbra koer. Aga sõber… Noh, läks Saksamaal ujuma ja enam tagasi ei tulnudki.”
“Väga kurb.”
“Aga no mina… Tead, ma elan praegu ta naisega koos ka. Aga ega ma siis kohe… Tähendab, ma olen hea mees! Ma tegin parasjagu nende juures remonti ja noh, keegi pidi ju koera endale võtma…”

Noogutasin mõistvalt. Hea, et naise kauba peale sai!

Tõusin ja püüdsin viisakalt vabandades lahkuda. No et meil vaja hakata süüa tegema ja nii.

“Oota nüüd! Kas sa ujuda oskad?”
“Mina? Muidugi.”
“Seda ma arvasin,” kiikas ta hindavalt mu tagumikku. (Kas see näitab kuidagi ujumisoskust? Või et kui suur ääss, siis kindel, et hulbib vee peal?) “Tead, ma nokitsen siin paati juba mõnda aega. Varem rentisin välja ka. Tahate sõitma tulla? Tütrega koos? Saate tasuta!”
“Einoh, me maksame hea meelega rendi eest, ei ole vaja tasuta…”
“Aga noh, mul läheb natuke aega selle paadiga. Tellisin kolm korda Rootsist plastvärvi, no selline spetsvärv on, Eestist saada pole, aga ikka ei ole kohale jõudnud! Aga tuleb üle värvida, muidu ei saa. Tead, ilus paat on…”
“Usun,” kinnitasin ukse pealt, needes, et miks see kuradi tellis ukse vahel just praegu peab olema, muidu saaks ukse kinni panna ja asi vask. “Nii et kui saate valmis, pange rendikuulutused välja ja küllap me juba ühendust võtame!” pakkusin.
“Ei pane ma mingeid kuulutusi! Siis tulevad ju igasugused! Aga sulle ja tütrele, vot sulle ma lubaks. Aga kui sul mees on, siis tasuta ei saa!” lajatas ta lõpetuseks.

Õigemini, ta rääkis veel midagi edasi, aga me kiirustasime juba treppidest üles.

No vot, küsi ja sulle antakse. Ainult et, nagu öeldakse, soovidega tuleb ettevaatlik olla.

Aga no seda ma küll ei tohiks enam kurta, et Kloogal puudub paadiglamuur, kosjasaamisvõimalused ja seltsielu. Kõik olemas, tuleb ainult silmad lahti hoida!

tunnetest

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 3 Replies

Dropbox tutvustas hiljaaegu uut funktsiooni, umbes nagu on Facebooki flashback. Ta nimelt saadab postkasti sulle teate, et oi näe, kas tahad näha, mis pilte sa tegid x aastat tagasi tänasel päeval? Mõni päev tagasi teatas ta mulle seda jälle ja saatis selle pildi.

Österreich

Ja siis mulle meenus. Hooga tuli tagasi see suvi mõni aasta tagasi, kui ma armusin Kesk-Euroopasse. Kui me sõitsime mööda Doonaud, siin-seal Austria külakeste ja linnakeste vahel ja kuidas ma olin nii lõpp armunud, et ma mõtlesin, et vot nüüd, nüüd on käes kas maailma lõpp või maailma algus.

Nagu suurte tunnetega ikka, selgus hiljem, et ei olnud kumbki käes.

Õigemini… Tähendab…

Sellepärast ma hakkasin mõtlema tunnetele. Ma vedelesin täna – no mida muud teeb üks inimene, kes on lubanud puhkuse viimasel nädalal koristada – ja mõtlesin, et mu tunnetega on ikka segased lood. Mul on alati neid liiga palju. Ma olen, kurat, 31, ja ma ei suuda ikka TUNDA normaalselt. Ikka pean ma tundma liiga palju ja liiga tugevalt.

Eile ma püüdsin ühele tuttavale seletada, et mul on see viga, et kui ma lugusid teen, siis ma lähen alati liiga hingega sisse. Investeerin rohkem kui vaja oleks, vist. Armun ära, või siis vaimustun. Ma ausalt usun, et ma teen seetõttu paremaid lugusid, aga ma usun ka, et see on põhjus, miks ma kiirema leegiga läbi põlen. Miks on nii, et kaks nädalat ma tuiskan ja naeran ja koplimenteerin ja säran – ja siis kaks järgmist nädalat suudan olla ainult keras, teha miinimumi (kuigi enda suhtes siiski nõudlikult, alati süümepiinadega, kui ma ei suuda vaimustuda ja teen kohusetundest). Ja siis jälle kaks nädalat…

See suvi oli maagiline, mõtlen ma nüüd. Ma olin enne seda olnud pikalt nii katki, nii katki. Ma olin kaotanud igasuguse lootuse, kuigi inimesed mu kõrval, kes mind üritasid läbi elupasa vedada, kinnitasid mulle, et kui ma end kokku võtan, saab kõik korda. Aga ma ei uskunud, sest ma ei olnud ikka veel aru saanud, mis oli mu eluga juhtunud. Aga siis tuli O. ja järsku tundus, et maailm ei olegi lõppenud. Et ma võin olla kohe-kohe 30, lapsega, miljon korda lahutatud, sassis elu ja liiga paljude tunnetega, aga et õigel hetkel õige inimese jaoks ei tähenda see midagi. See pole takistus, armumine võib ikka tulla.

Me veetsime kaks kaunist nädalat, mu süda natuke murdus, tema oma vist ka, aga – ma tundsin, et ma elan jälle. Mööda seda jõge seilates, ISSAND kus ma elasin.

Ja mu armuafäär Kesk-Euroopaga on jätkunud sellest ajast saadik.

Vahepeal geograafilised kohad – khm, mis vahepeal! alati ju! – ületavad inimesed ja tunded ning jäävad tagasi kutsuma, sest sa oled neis kohtades olnud õnnelik. Võib-olla ka valusalt õnnetu, aga siiski, geograafiline koht sellest ei hooli. Tema võtab sind ikka vastu, ning süstib sinusse jälle seda kummalist nostalgiaga segatud rõõmutunnet, lootust, kergust, teadmist, et sa oled elus, sind on vaja, sa oled täiuslik sellisena nagu sa oled.

Nii ma lebasin täna veel Mila kõrval ja mõtlesin tunnetele. Ta keksles täna kööki mahlajäätise järele, mida me eile hoolikalt valmistasime, ma vaatasin teda, naeratasin tahtmatult ja küsisin: “Mila, kuidas sa koguaeg nii õnnelik oled?”

“Vahepeal olen, vahepeal olen vähem,” vastas ta mulle kenitledes.

Ja ma sain aru – nagu paljudel varasematelgi kordadel – et jah, just. Elutõed noh.

Vahepeal oled rohkem õnnelik, vahepeal vähem. Ja nii ju ongi.

kaalust

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Vot, meelde tuli, miks ma ennist kirjutama tulin – nüüd kui kotletid valmis ja mulle meenus, et mul on nälg (ja et ma ei tohi süüa täna enam).

Ma nimelt otsustasin, et ma olen dieedil. Esimest korda üle pika aja olen ma oma kehaga põhjalikult tülli läinud. Viimased aastad (alates kuskil ajast, kui ma lõpetasin imetamise ja AD-kuuri läbi tegin) olen ma olnud vahelduva eduga oma kehaga päris rahul. On selge, et mingit müstilist kergekondilisust või kiiret ainevahetust – või misiganes vabandused need on, mida inimesed kasutavad – ma endale enam välja ei võlu ja et kui ma tahaks olla 20 kilo kergem, siis peaksin ma selleks vaeva nägema, kõvasti vaeva, aga kuna ma ka praegu olen omast arust ikkagi ilus ja mul on olnud partnerid, kes arvavad, et ma olen täiuslikult hot, siis ei ole mind kogu see teema enam väga häirinud. Trenni jõuan teha, riided istuvad, äässiselfid (jah, siuke asi on olemas) paistavad ägedad ja nii edasi.

No igal juhul, midagi juhtus nüüd suve alguses ja ma läksin endaga tülli. Üsna tühjast, midagi ei olnud muutunud, lihtsalt kaalusin end teise kaalu peal, mis näitas minu kodukaalust erinevat numbrit ja muud ei juhtunudki. Enesetunne, jõud, välimus – kõik on sama, lihtsalt peas käis mingi klõks ja nüüd järsku ma pole enam “plus size model hot”, vaid lihtsalt kole ja paks.

Novot, ja siis läksin dieedile. Enda eest ka salaja. Võtsin selle nädalaga neli kilo alla ja kõik oli tore, sisendasin endale mantrat, et nälg on hea, alko on tühikalorid ja et söögiks niikuinii väga raha pole ja et Milale teha täisvääruslikku toidukordi on mitu korda odavam, kui pidevalt kahele teha.

Ma pean vahele ütlema, et ma ausalt enamasti mõtlesin seda ikka siukse natuke kibeda irooniaga, aga mitte ülitõsiselt, sest kamoon, dieet, viitsin ma jee.

No täna hommikul veetsin ma vannitoas ebanormaalselt palju aega, sest ma läksin oma kaaluga tülli. Kui ta veel eile näitas miinus nelja-viit kilo, siis täna oli vist vaiba asend muutunud või midagi, igal juhul oli ta kuskilt pluss kaheksa võlunud ja mul läks umbes kümme minutit, kuni ma leidsin kaalule asendi. ÕIGE ASENDI.

Nüüd näitab mu kaal, et ma olen kaotanud 15 kilo, mina pole enam kaalu peale vihane, keha paistab taas nii palju hotim ja rahu on taas maa peal.

Seda dieediosa veel mõtlen.

puhkustest ja nii

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine Leave a reply

On veider suvi. Näiteks reedel vastu südaööd sõitsime me mööda Loode-Eesti maastikku, mul käes veinivaas, et otsida mõnusat kohta telkimiseks. Oli imeline õhtu, rabade kohal hõõgus veel viimane päike ja ma mõtlesin, et tegelikult on ju kõik hästi.

Mul on ees viimane nädal puhkust ja siis ma siirdun tagasi armsaks saanud tänavale kesklinnas, päris täpselt teadmata, mis saama hakkab. Olla on ärev ja ebakindel ja ootus, see on ka hinges.

Aga peamiselt on mul olnud kõige suurem probleem selle vaikusega, mis on pärast seda tormilist kevadet järgnenud. Et nüüd on hetked, mil ei peagi midagi tegema. Et koolid on läbi, et tööd on läbi, et et et

Ja see vaikus on olnud rahutukstegev ja ülimõnus samaaegselt. Pluss mulle meeldib see suvi ka – mul on olnud ainult üks kuumarabandus ja see on juba tegija näitaja! Muidugi häirib, et finantsiliselt on ikka veel kontodel üks suur auk, aga küllap ju sellegi korda saab, eks.

Ma ei mäletagi, miks ma kirjutama tulin. Mul oli mingi mõte. Ahjaa, puhkustest.

Ükspäev #naistejuttudes tuli meil teemaks puhkamine. Et kuidas kellelegi meeldib ja kas spaa terrassikohvikult peaks saama jalutada otse merre või kas menüüs peaks olema Uue või Vana Maailma veinid saadaval. Ja et miks inimesed Saaremaal puhkamas käivad, näiteks. Nojah, mulle, eksole, Saaremaa – ma nagu ei oska ilma selleta. Pole õige suvi, kui vähemalt üht nädalat pole Saaremaal maha vedelenud. Aga see kõik on nostalgiline, peamiselt. Ja famiilija. Minu väide, et mereni võib sõita ka rattaga mööda kruusateid (mitte et ma seda päriselt Saaremaal just teeks, pigem kodus olles) ja et vein maitseb hea ka pakist ja pissil võib käia põõsa all, ei pea olema spaa kahhelkividest kuldsegistitega tualett – ma hiljem mõtlesin selle oma väite üle pikalt ja sain järsku aru, et vot, selles asi ongi. Minu jaoks on SEE harukordne, et ma saan minna kohvi jooma terrassile, et lähema kilomeetri raadiuses pole kedagi peale metskitsede ja üksiku põrssa ja lihasööjalamba. Minu jaoks on SEE puhkus, et mul on vaikus ja kruusateed ja batuudil hilisõhtuni hüppavad lapsed.

Sest minu igapäev on ju korter ja logistika. Nõmmel elades ei tundnud ma nii karjuvat vajadust terrasside ja hilisööni taevaimetlemise järele, sest ma sain seda teha omas koduski.

Mis muidugi ei tähendaks, et ma ei oskaks hinnata spaapuhkust. Eelmisel suvel vist poputati meid Laulasmaal ja kingitusena kaasa antud bordeaux on senini üks parimaid veine, mis ma iial olen joonud. Ma tõesti nautisin, et oli restoran ja keegi pani kuumi, ee, merikarpe või misiganes need olid, mu seljale ja mudis õrnalt siit ja siis sealt ka natuke. Tõesti oli mõnus, et terrassilt sai jalutada mereni ja et põhimõtteliselt oli kõik käe-jala juures, sina ainult naudi ja ütle, kui midagi vaja on.

Aga – selleks ei ole mul ju tegelikult majanduslikke võimalusi. Et nautida selliseid puhkusi. Ja isegi kui oleks (ühel heal päeval äkki ikka on), siis ei kaoks ära see alternatiivpuhkuse ihalus mu hingest kuhugi. Ikka tahaks murutraktori järelkärus külajaanipäevale põristada, ikka tahaks tünnisaunas pakiveini juua, ikka tahaks pere lähedal olla ja vaadata, kuidas lapsed kasvavad ja kuidas kõigil on mõnus ja hea.

Välismaapuhkustest võiks ka rääkida, aga ma praegu, mul kadus kirjutamissoon kuhugi ära. Mul on postkastis nii palju kirju, millele ma pean vastama, ja tegelikult lubasin ma endale, et puhkusest mingi osa pühendan suurpuhastusele ja riietesorteerimisele, ja Mila nõuab külma (?!) kotletiga kodust burgerit (ilma saiata, taldrikul, salati ja ketšupiga, nii et põhimõtteliselt tahab ta vist lihtsalt kotletti) ja ma pean nüüd välja mõtlema, kuidas see kotlet valmis saada ja siis maha jahutada, nii et inimesele sobiks, aga tundub, et see on mingi selline soov, mille ta mõtles välja minu testimiseks. No umbes et “mom test – does she fail or not?”.

29/35

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 2 Replies

On segased ajad.

(Huvitav, mitut postitust olen ma säärase märkusega alustanud? Olgu, ma alustan uuesti.)

Kõik on läbi.

Lõpuks. Kõik on möödas. Natuke antiklimaatiliselt käisin täna veel kontoris, pakkisin viimased asjad, silitasin arvutit ja Manonat ja mõtlesin, et… Ilmselt nii pidigi minema. 29. juunil ilmus Hello! 35. number. Ma vaatasin meie esikaantekollaaži ja mõtlesin: uau. Tõsiselt uau. Kõik need lood, kõik need inimesed…

//

Ma olen viimastel kuudel kõikunud liiga palju üles-alla. Ma ei tea, see võib-olla ongi normaalne, aga – parafraseerides Cool D-d – siis mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma hakkan hindama stabiilsust ja rutiini oma elus. Ja stabiilsust pole olnud karvavõrdki. Koguaeg on mingi tunnete virvarr. Koguaeg peab TUNDMA OMG THOSE FEELS!

Kõigepealt see hullumeelne ajakirja tegemise pinge – sellise fantastilise, aga väikese tiimiga teha iga nädal sada lehekülge ajakirja! Täiesti kreisi! Siis juhatuse vahetumise pinge, see pinge, mis tuli õhku, et äkki ei lasta Hello!l siiski kauem olla. Juurde koolilõpupinge. Kirjutamise pinge, kiirustamise pinge, retsenseerimise ja retsenseeritud saamise pinge, kaitsmise pinge, lõpuaktuse pinge, millele eelnenud sulgeme-ajakirja-pinge.

Ja siis nädala-paariga kõik lahtus. Ma sain oma magistridiplomi. Hommikul ootasid töö juures laual lilled ja süda hüppas. Mulle on ainult üks kord varem töö juurde lilli saadetud ja see oli nii romantiline ja kurb samal ajal, see oli seotud kaotuse ja nii sügavuti mineva armastusega, et vahepeal ma senini mõtlen, kuidas on olnud mu elus nii palju, noh, tundeid.

Aga sel korral olid lilled perelt. Ma heldisin. (Ja andsin peaaegu kõik kommid Kristinale, sest Kristina on kommisöömismootor. See tähendab, ta mootor ilma kommideta ei tööta.)

Aktusel, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades – vahel mind ikka tabab see elu veidrus, kuidas, millal see oligi, 10 aastat tagasi, kui me Maiaga mööda Tartut käisime ja pinkidele kirjutasime, et “Jim on staar!”, ja nüüd ma istun Jimi õega, kellele ma olin õppejõud korraks ka, kõrvuti ja itsitame nagu lollakad, kes ühtlasi oli osa mu magistritööst ja kellest ma kirjutasin Hello!sse portreeloo – ühesõnaga, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades oli kogu see rituaal meeldiv ja mõnus, oli korraks ikkagi nii nukker seal oma üksiku lilleõiega, ainsad tuttavad näod need, kes loengutest meelde jäänud, kellega koos eksameid ja kodutöid murtud, aga ei kedagi muud. Ei ühtki lille, ei ühtki üleliigset kallit.

Aga see oli hetkeline.

Asendus uue nukrusega. Kuidas ma ometi, kuidas mul ometi oli õnn olla nende inimestega koos see hull talv-kevad-suvealgus. Ja kuidas see kõik on läbi. Võibolla see pidigi olema nii, kordan ma, ju see pidi olema. Kas aasta-kahe pärast oleks enam olnud nii tore? Kas me näol oleks veel ületöötamisest jäänud mõni naerukurd, või asendunud see kõik murekortsudega?

Aknad ja uksed, sulguvad ja avanevad…

Ja praegu on lihtsalt ääretult tühi tunne. Nii tühi, et ma ei oska seda tühjust millegagi täita. Ma pole eriti üritanudki, eirata on palju lihtsam. Mul on tunne, et kogu seda lõppemis- ja kaotusvalu on võimatu sõnadesse panna, sest see kõik juhtub korraga. Kõik on korraga läbi, ja kõik on korraga jälle alguses.

Mitu korda oma elus ma veel pean seisma alguses, teadmata, mis ootab ees?

Ma olen sellest tundest NII KOHUTAVALT väsinud.

Ja samas ei suuda ma olla mitteerutatud. Võimalusi on ju tuhandeid!

//

Miks algused ja lõpud peavad alati olema nii kohutavalt rasked? Või siis, kas ma ise kuidagi genereerin neid algusi ja lõppe nii kohutavalt oma ellu, pidevalt? Kui ma mõtlen oma sõpradele, siis nende algused ja lõpud tunduvad orgaanilisemad, nad händlivad neid kergemini. Minul on alati kuidagi kõik-või-mitte-midagi. Umbes nagu ma kord kolme nädala tagant otsustan, et kõik, vot NÜÜD ma login tinderisse ja oioi, kuidas hakkan deitima –  ja siis lähen magama ja unustan mõtte ära, sest see kõik tundub nii väsitav ja keerukas ja üleüldse, kellel see aeg, kui sõprade jaokski aega pole.

Jah, see on see teine asi. Et mul on tunne, et võrreldes eelmise aasta valuküllase augustilõpuga olen ma jõudnud mingisse täiesti uude kohta, aga ma ei oska sellele nime anda ja ma ausalt öeldes ei taha üldse sellesse soppi oma hingest vaadatagi – sest see tundub väsitav. Pidevalt teha mingeid resolutsioone, pidevalt otsustada, et “lasen minna”, “juhtub mis juhtub”, “armastus jääb” ja muud sellist. Kas kuidagi saaks nii, et pidevalt ei peaks KÕIGI oma eluaspektidega tegelema? Et miski asi oleks korrakski paigas?

Noh, vähemalt ülikool on lõpetatud. See on paigas.

//

Ja olgu ka märgitud, et ujumas on käidud, puhkus on ametlikult alanud ja üleüldse.

Kas selfisõltlane, kes rannasolekust pilti ei teinud, käis üldse rannas?

(PS. Selle pildiga meenub mulle üks mu esimese pulma pilt. Kuna mu arvutil pole (millisel arvutil üldse enam on?!) CD-lugejat, siis on see kuskil igaveses peidus (ja mu ema fotoalbumis), aga see pilk mu silmis, see pilk on nii väga sarnane sellele pilgule sealt fotolt. Et uued algused ja puha, justkui, aga seda kurbust silmade tagant ei kustuta vist miski.)

(PPS. Also, niimoodi ma päevitun, kui kedagi peaks huvitama. Näete seda kerget õhetust õlanukil. THAT BTCH GOT TANNED TODAY!)

2015-06-29 19.31.21

Thank you Gothenburg. That was amazing.

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst 2 Replies

Teatavasti olen ma elus juba ühe korra olnud õnnistatud Dave’i lähedusega. Nüüd, kui “Sonic Highways” sügisel välja tuli, teadsin ma raudpoltkindlalt, et come rain or shine, sellele tuurile me sõbraga koos läheme, sest kui on üldse midagi, mis on meie jaoks elus sama oluline, siis on see Foo Fighters.

Ja kuna nad veel tulid Rootsi, kus on K2, siis MIS SAAKS OLLA PAREM, kui roadtrippida läbi Rootsi Göteborisse, nautida natuke elu, siis nautida kontserti ja siis elada edasi teadmisega, et LIFE IS COMPLETE.

Juba alguses hakkas kõik viltu vedama, õnneks on olemas K2, kes hädast oskab välja päästa ja Rootsi bürokraatiamasinast läbi murda. Edasi läks natuke tšillimalt. Selgus, et apartement, mille ma märtsis broneerisin ja mis võttis poole mu kuupalgast, osutus OMG KUI OOSÕMIKS. Götebori kesklinna katusekorter – miks mitte, eks ole. Teeselda paar päeva, et elu võibki selline olla. Ümbritsetuna Minu Inimestest, nutta, naerda, istuda katusel ja jälgida päikesetõusu – kõik oli lihtsalt nii ülimõnus.

Ja siis oligi kontserdipäev. Oi, kui kaua me olime seda oodanud. Sel hetkel, kui Dave lavale jooksis, jäi hing kinni ja ma mõtlesin: vot see on puhas õnn. Puhas emotsioon, lihtsalt olin üleni nii õnnelik, et sain olla selles hetkes.

Teine lugu, “Monkey Wrench” oli väga tähenduslik – mu sõber just tänu sellele loole kunagi Foosid kuulama hakkaski. Pöördusin veel, et vaadata tema nägu ja emotsioone, kui järsku – opsaki, Dave koperdas, kukkus känkaskaela üle lavaääre ja kuigi Taylor, Pat ja Nate lasid kõik tublilt edasi, oli see vokaalide vaikus… See vaikus oli täiesti õõvastav. Tuhat mõtet käis peast läbi nende sekundite jooksul. “Ei saa olla. Ei. Ei. Ei. Kas ma tõesti näen, kuidas Dave kukub end kooma? Surnuks? Eluks ajaks vigaseks? Ei. Ei. Ei.”

Kui ta mikri haaras ja teatas, et “guys, I think I fucking broke my leg,” oli kergendus ja pettumus üheskoos. Ma ei oleks IIAL uskunud, et ta tagasi tuleb, ja samas – ma ei oodanud temalt midagi vähemat. Sest see mees on täielik rokikuningas ja nüüd ta tõestas seda jällegi. Muidugi, enne ma värisesin, nutsin, täiesti afektiseisundis, sõber üritas kuidagi lohutada, et vähemalt kuuleme Taylori bändigi ju (Taylor mängis augutäiteks mõned oma bändi Taylor Hawkings and the Coattail Riders lugusid). Muuseas, see oli ka ikkagi täiesti imetlusväärne – bänd ju ise ei teadnud ka täpselt, kui hullud on Dave’iga lood, aga mängisid edasi.

Ja see hetk, kui Dave bändiga ratastoolis Queeni “Under Pressure” coveri ajaks laval ühines, issake, see oli sõnulkirjeldamatu! Vahepeal olid mõned inimesed jõudnud lahkuda, aga ehk paarsada 50 000st. Ülejäänud olid ekstaasis, ülejäänud kontsert oli kehaväline kogemus. Kõik need 50 000 hinge, laulmas kaasa kõiki lugusid, püstijalu, naermas Dave’iga koos… Kui ta mööda seda nn catwalki lõpuks karkudel kõndis, et akustiliselt laulda “My Herot” – ei saanud kellelgi olla kahtlust, KES tegelikult selle õhtu kangelane on.

Ja ta tegigi kõik lood lõpuni, setlistist jäid vist välja vaid mõned plaanitud. Kaks tundi puhast rokki, millest osa istus laval meedik ja hoidis ta jalga paigal, vahepeal käis ta ära ja lasi panna kipsi peale… Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne see võis olla, mis valu – hilisem röntgenpilt ju näitas lahtist luumurdu!

Suurimad kummardused lähevad ka ülejäänud bändile, eriti Taylorile, kes vedas kriisihetkel reipalt edasi, ise ju teadmata, mis seisus on tema parim sõber…

Lõpulooks oli klassikaliselt “Best of You”, mille lõpus oli juba näha, et mees tõesti füüsiliselt enam ei suuda laulda. Ning – rahvas võttis üle. Lihtsalt minutite kaupa laulis rahvas, Dave’i ilmeid näidati ekraanil: rõõm, uskumatus, tänulikkus, kõik need siirad emotsioonid – mul tulevad praegu seda kirjutadeski pisarad uuesti silma.

Kui kõik läbi sai, olime täiesti šokis. Jõime Dave’i auks viskit (ta ikka võttis lõpuks laval isegi, aga kes seda saab pahaks panna, eks) ja ei suutnud uskuda, et sellist ajaloolist momenti nägime. Kontsert, mida ei unusta Dave ega terve bänd ega ka kõik need kümned tuhanded. “Ma olen olnud päris mitmel Foo Fightersi kontserdil,” ütles Dave. “Aga sellisel kontserdil pole ma varem öelnud. Kuid ärge saage valesti aru – ma tõesti loodan, et enam ei satu ka!”

Järgmisel õhtul laeval sain veel mänguautomaadinupust sellise elektrilöögi, et reaalselt tuli PÕLETUSHAAV näpu otsa. Pühapäeval koju jõudes jäi Mila palavikku ning esmaspäeva hommikul saime teada, et Hello! lõpetab Eestis tegevuse.

Aga mul on alati ikkagi Foo Fighters ja need neli päeva Göteboris.

Siin on veel mõned lingid, mis üritust kajastasid.

meenutusi: 8 aastat tagasi

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

8 aastat tagasi samal ajal kirjutasin ma Londonist selle postituse ja tuleb tõdeda, et ma JÄTKUVALT tean liiga palju Victoria Beckhamist ja tema riietest. Nüüd selle eelisega, et mulle sajaga meeldib David vähemalt.

mind the gap
originaalis avaldatud 7/06/2007

Ja kuna ma loen igal vabal momendil – n2iteks metroos, sest vahemaad on siin pikad, teadagi – tasuta jagatavaid Londoni ajalehti ja ostsin ka Daily Mirrori, puht professionaalsest huvist, siis ma tean yllatavalt palju j2rgmistest asjadest:

• Victoria Beckhamist
• Victoria Beckhami riietusest
• Girls Aloudi lauljast
• mingitest Women Awardsidest
• kohalikest j2lkidest m6rvadest
• Victoria Beckhamist
• Paris Hiltoni vangielust
• Amy Winehouse’i arvamustest emaduse ja pereelu kohta • Victoria Beckhamist

Ja k6ige rohkem meeldis mulle kommentaar London Lite’is vist London 2012 olympiam2ngude logo kohta: oh, you mean that picture of Lisa Simpson giving head?

Laughed my new pants off ja yldse. On kyll kole logo. Vaidlus aga meenutab natuke meie Welcome Estonia br2ndi aegu, kus samamoodi k6ik v2itsid, et nende 12aastased lapsed teeksid Paint programmiga kah parema logo.

Ainult et selle vahega, et olympiam2ngude logo on NII kole, et p2riselt, iga lapsesirgeldus oleks parem kui see.

Ja see v2rv!

Aga yldiselt on Londonil v2ga teraapiline m6ju. V2ga. Ja kui sa saad viie paundi eest veel nummimummid teksad, siis l2heb elu t2itsa kenaks kohe. (That’s right, ma olen enda jaoks avastanud schoppamise stressi maandava m6ju.)

Cheers, mate.
I’m never co/uming back. That’s right, I said never.