Category Archives: hoomamatu

Ja mina veel arvasin, et mu elus ei juhtu midagi…

hoomamatu 6 Replies

…just neelasin ma jälle oma keeleneedi alla. Sel aastal esimese, aga allaneelatud keeleneetide pikas reas umbes… kuuenda?

atyaaaa006selni26ysr9exd2e9h0gebx0oemb2sz99d10jmxgypi0ntba5luvgo9fk2rgnqdx5ntlqzs8y1j0deywqaajtu9vdjae3tr6icbbcoiqgcgv1n0dspcaSaatsin Musja Tallinna mulle uut muretsema (seal veits parem valik), senikaua pean läbi ajama ainsa neediga, mis mul alles on jäänud – selle pikaga, mis pannakse kõige esimesena, kui auk tehakse. Jube ebamugav on, ikka hirmus pikk on see. Ja ma tõesti ei saa aru, kuidas mul koguaeg juhtub…

Ahjaa, pärast seda, kui Musja oli öelnud, et “peaasi, et kopsu ei satu”, tunnen ma, et just kopsu ta sattuski. Ainult et ma ilmselt köhiks siis märksa enam.

Päh. Ma oleks pidanud s-päevaks kastitäie keeleneete tellima hoopis.

(Pildil teen Buffy nägu. Nagu näha, on mu vai suhteliselt… tömp. Sel olid omad põhjused. Pilt on siia pandud selle nunnu punase kiviga keeleneedi mälestuseks… Ning ma tean, et ma olen suht tobeda näoga seal.)

helkuri mõistatus

hoomamatu 6 Replies

Käisin mina siis praegu linnas poes (kasutasin natuke oma hunnikust sünnipäevaks saadud raamatupoe kinkekaartidest, muuhulgas tõstsin Daki-raamatu jälle riiulis rohkem esile) ja olin juba kodu ukse juures, kui järsku taskust võtmeid otsides jäi näppu helkurinöör. Märksa räpasem kui minu helkurinöör. Ja – otsas tilbendamas mitte minu armas pardikesehelkur, vaid hoopis mingi ringikujuline julla.

Esimene mõte: ma olen kellegi vale mantli võtnud, kui reedel pidu pidasime.

Teine mõte: miks peaks sel kellelgi olema minu hügieeniline huulepulk taskus? Ja minu korterivõtmed?

Kolmas mõte: keegi on mu pardikesehelkuri ära varastanud ja asendanud selle eriti osavalt enda vana helkuriga. Meenus intsident UG eest möödunud nädalal, kus Maia sõber märkis, et mul on väga cool helkur. Kahtlane…

Siis avastasin, et oot, minu enda helkur on ka täitsa olemas, kinnitatud, nagu ikka, tasku alumisse serva. Uus (või siis vana) helkur on kenasti haaknõelaga kinnitatud tasku ülaserva. Nüüd olen ma täiesti segaduses. Miks paneks keegi mu tasku külge enda vana helkuri? Ma saaks aru, kui sinna peale oleks kirjutatud näiteks tapmisähvardus või mingi muu sõnum, et siis nagu. Või kui keegi oleks teinud kingituse uue helkuri näol, et näe, Daki on nüüd topeltkaitstud. Aga see lisatud helkur on suht kulunud, ei tea, kas töötabki veel. Kuigi ma ei tea, kas helkurid võivad ära kuluda?

Igal juhul on tegu täieliku mõistatusega. Äkki keegi arvas, et see on tema jope, võttis suitsule minnes selga, leidis maast helkuri ja arvas, et on selle ära kaotanud, kinnitas minu mantli külge ja pani uuesti nagisse tagasi? Hmm.

Muidugi on variant, et ma ise leidsin selle helkuri ja panin endale külge, aga a) ma mäletan reedeõhtut hästi (kuigi sünnipäevalugu vihjaks, nagu ma ei mäletaks ei seda ega üldse paljusid õhtuid) ja b) mul on maailma coolim helkur, ma ei vaja vanu maast leitud helkureid.

Kust tuli see helkur?

sünnipäeva lõpp

hoomamatu Leave a reply

Muidu oli kõik hästi, aga lõpp vajus ikka kõvasti ära (thanks, karmabitch – and you know who you are!).

Muuhulgas sain lugeda oma esimest raamatut (välja antud 1994 ja hinnaks märgitu (autogrammiga väljaanne!) 7.20 EEK), sain teada, et sündisin “suurte hallide silmade ja pruuni ninaotsaga” ja muuhulgas üllatuslikult selgus, et kaks nädalat enne tähtaega. Napikas veevalaja, järelikult.

A muidu oli hullult tore, ma pole vist kunagi nii palju meelespidamist saanud. Aitäh teile kõigile.

f-d up

hoomamatu 7 Replies

Lugesin koju jõudes Raua raamatu lõpuni, keerasin magama pesumasina koletislike häälte saatel (sanatoorium oli väsitav!) ja nägin kõige haigemat und üle pika aja. See sisaldas vibraatorit, vendi Hanseneid ja viimaseid soomlasi (as in the last finnish of the world). Ei, päris räige oli.

Raamatu kohta tahan öelda, et see oli ikka uskumatult… kummaline. Eessõna oli paljulubav ja humoorikas, seda juba teadsin. Mingil hetkel isegi naersin. Aga peamiselt ajas mind närvi, sest ma ei saanud aru, miks inimesed niimoodi koguaeg mõistust ära joovad. Et no kurat küll. Aga siis mul tuli meelde, kuidas mind hullult häirivad wannabed, kel pole elus kordagi pohmelli olnud, aga kes sellest hoolimata arvavad, et nad suudavad Charles Bukowskit ja tema loomingut mõista mingitel müstilistel tasemetel. Ja et ma parem ei väuksu midagi selle joomise koha pealt, sest tõesti, minu pikimad enesehävitamishood või tsüklid ei küündi mitte kuidagi neli aastat lakkamatult mälleris olemise tasemele ning ma ei suudakski seda mõista, isegi kui ma tahaks. Jah, ja mina arvasin, et mul on hull noorus… Ei, sellest ei hakka ma aru saama, miks on vaja mõistuse ära kaotamiseks (ja ainult selle pärast) mingeid aineid tarbida. Ikka ju pigem selleks, et oleks toredam/põnevam/riläksing/misiganes.

Aga ühe koha pealt ma väuksun küll, mis mu silmis Raua mitu pügalat allapoole langetas – tema suhtumine naistesse. Ma tõesti julgen vastu vaielda tema arvamusele, et me kõik oleme O-ks vormitud suuga alaarenenud nikuhaiged lehmad, kes eksisteerivad selleks ja ainult selleks, et meid nussida. Sellise suhtumise eest naistesse, mis seal raamatus esines, tuleks mõned mehed ära kastreerida. Call me old-fashioned…

A ega muidu see raamat tõesti nii hea ei olnud. Purustas vaid mõned illusioonid arukatest ja/või toredatest andekatest inimestest ning pani paljudele teistele lihtsalt suudkõverdades vaatama. Oli nüüd seda siis vaja, Mihkel Raud? Tõsiselt, oli või?

Ei hakka ma kunagi aru saama sellest poliitikast, mille järgi tuleb kõik saast – ka kuulujutud ja külaklatš – päevavalgele kiskuda ja niimoodi siis inimestele “tõesõna” kuulutada. Kuskil peaks minema piir, ja tavaliselt võiks see piir minna kuskilt sealt, mis jätab inimeste maine kuidagigi alles ja purustamata. Ausõna, mind ei huvita absoluutselt, kuidas see või teine mingit Nadjat või Padjat pani. Tõesti ei huvita. Mis nüüd minu (või tema või autori) maailm sellest parem sai, et ma tean? Ma tõesti ei ole nii pimedusega löödud, et ei mõistaks – jah, me kõik teeme keppi aeg-ajalt. Ning jah, me kõik joome aeg-ajalt. Vahepeal teevad mõned meist lollusi. Olles Švammiga tuttav, ei üllata mind enamik purjus peaga tehtud lollustest, mida ükskõik kui haige mõistus (pole vist küll Švammist haigemat ses osas) välja suudaks mõelda.

Ma usun, et see raamat on mõnede inimeste lemmikraamat kui ultimate “tõekuulutajate” käsiraamat. Las ta olla. Aga ma olen väga mures selle pärast, kuhu liigub maine tulevik. Sellest mõni teine kord.

mini-me

hoomamatu Leave a reply

Tegin Jaanika eeskujul kah endale oma Meez-avatari. Pakskass on muidugi Miuksu.

Meez 3D avatar avatars games

Ja kuna tüdrukud ei kasva kunagi suureks ning hullult äge on nukkudele riideid selga panna, siis muutsin ma oma Meezi selliseks, nagu ta (st mina) eile Fixi “Tsirkuse” järgi karates oli. Umbestäpselt sama tobe, pudeli asemel oli ainult jäätee käes.

Palju õnne, rokiklubi!

hoomamatu Leave a reply

Täna saab rokiklubi nelja-aastaseks. Selleks puhuks otsisin arhiivist välja vana sissekande, mis kirjeldab rokiklubi avamispidu. Täna läheme me muidugi ka täielises kooseisus kohale, sest kodu on kodu on kodu.

/

20. jaanuar 2005 kirjutab 20aastane (palun seda teksti lugedes meeles pidada) Daki:

sõnulseletamatu rõõm, mida võib põhjustada ainult muusika. ja lugemine. samas hõljun ikka veel kainuse (või peaks kasutama sõna selguse?) ja purjusoleku roosades sfäärides. ei saa kuidagi maapeale. peavalu lükkan tablettide abil edasi. sest magada ei tohi. peab õhtuni üleval olema. et ikka oleks mingigi rütm öö ja päeva vahel.

eile oli. oi, oli. alguses ei saanud vedama, siis ei saanud enam pidama. ja kusjuures, uskumatu oli. tõeline rock’n’roll ja dekadents, armastan. rohkelt alkoholi. palju vanakooli ja uuekooli rocki. inimesed. oo, millised seinast seina inimesed. riietused. näod. stiilid. roll oli tõeline rokihiid, võiks öelda. väga, kordan, väga šeff, jaa. ja nad sõitsid mingi vana mootorrattaga. mille bensiinipaak pärast lagunes ja kõik aurudega üle kallas, see oli õudne kahjuks. seega on mul täna veel tõeline bensiinimürgitus ja kardan järgmine kord bensiinihaisu tundes tõelised krambid saada.

aga muidu oli väga šeff, nagu pidigi olema. baarmäni saime birxiga letile ronima (“tee üks blowjob, lauri!” – “siin või tagaruumis?”), mida ma nägin küll esimest korda. et ta niimoodi letile roniks. aga enivei, ma olen, birx, sulle 4 blowjobi sees ;)

hiljem oli seesama baarmän väga segi, pakkus avalikult välja võistluse “kes ütleb mulle koksi, mida ma ei tea, saab selle minu kulul” ja kaotas birxile haledalt (kokteil “roheline apelsin” ehk siis tavaline pisang apelsinimahlaga), mille järel ta jõi ära minu absindi ja kukkus klaasidesse. siis eskorditi ta kuhugi vasakule. me birxiga naljast kõveras. õelad, nagu me oleme.

mingi hetk tekitas roll mulle tõelise paanika, hõigates mikrofoni, et “tüdrukud on plaaninud mulle üllatust, aga nad ei julge…” ja “üllatus”, ma sain teada, tähendas mind trummide taga. õnneks ma suutsin ära põgeneda sellise jobutuse eest. õnneks.

aga sly oli tõeline rõõm, olgugi, et lõpuks veits uimas(-ne) rõõm. nüüd on ta rõõm soomes, jälle. kurtis mulle eile, et miks tema peab koguaeg käima siin, miks meie tal külas ei käi. lubasin minna kevadel. mingi hetk me sikiga karjusime teineteise peale. mingi hetk tegi keegi mu tätokast pilti ja oli ise jube uhke selle üle. et tabas mind omast arust off guard vmt.
mingi hetk karjatas keegi mulle: “issand, sul on ju nii ilusad silmad!”
ja mu eks filmis seal bändi, mille peale mina küsisin “kas sa oled piisavalt kaine selleks?” ja mille peale tema sõber minult küsis: “oled sa piisavalt kaine, et seda küsida?” ja seda lauset pildusime me terve õhtu jooksul teineteisele.
siis saabus birx, koos temaga rõõm ja üldse. siis me avastasime, et L-tähe kujuliselt asetatud pöial ja nimetissõrm näitavad mehe peenise suurust, õigemini nende sõrmede diagonaal. niet kui ma oleks mees, siis oleks mul väiksem kui birxil. goddamnit. aga enivei, mõnda aega pakkus meile lõbu proovida seda teooriat tõestada. ehksiis, kuna mul oli seal… khm.. kuidas nüüd öeldagi? mul oli võimalus seda teooriat testida eelnevalt kontrollitud valimi peal. käisin ja palusin neil oma sõrmi L-kujuliseks panna, ise hindavalt uurides ja erinevate mälupiltide vahel surfates. teooria sai suhteliselt tõestatud. kuigi, oleks vaja suuremat valimit. aga noh, missealikka. me polegi teadlased ju. kuigi, võiks ju =D seksiparadigma, ütleks märt. ma arvan.

tänane päev läheb susumi yokota helide saatel, olemine on äärmiselt kehv. tomatimahl ja gaseeritud vesi on sõbrad. ja paratsetamool.

i love you, and some of you are even interesting.

ja eilset päeva iseloomustab Kurt Cobaini tsitaat: “If it’s illegal to rock and roll, throw my ass in jail!”

/

Lõppu temaatiline muusikapala. We’re gonna rock! Twisted Sister – “I Wanna Rock”.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/1-twisted-sister-i-wanna-rock.mp3]

Uus nunnu lemmiktüdruk

hoomamatu 7 Replies

Kuna ma eriti raadiot ei kuula, siis avastasin alles läbi Poola sõites ja kohalikke raadioid kuulates uue armsa lauljatari – norrakast Maria Mena ja tema loo “All this time”. Uskumatult armas hääl on tal. Ja ta ise on ka nii armas, et tahaks kohe suureks kasvades temaks saada (kuigi ta on must noorem). Huvitaval kombel on tal juba viis albumit väljas ja ma ei olnudki varem temast kuulnud… Egas midagi, tuleb tasa teha…

Note to self: hiljem rääkida sellest, mida ma trenni riietusruumis kuulsin.

rollerikustid

hoomamatu 3 Replies

Vaatasin just nüüdsama aknast välja ja mida ma näen: pilt justkui mõnest filmist välja astunud. Naabermaja prügikasti juures seisab rollerivend, mootorrattakiiver peas, taskulamp käes ja vaatab prügi läbi. Väga hoolikalt, kõiki pabereid sorteerides. Helistasin siis Birxile ja tuleb välja, et meie majade juures ongi selline asi pühapäevaõhtuti traditsiooniks – käivad tüübid rolleritega ja sordivad prügikaste, enne esmaspäevast prügipäeva. Telefoniga rääkides piilusin uuesti ja nägingi, et rollerikustil on kaaslane, kel õlul miski metallkonstruktsioon. Sõitsidki koos minema.

Hämmastav.

Slovakkia: osa 1

hoomamatu 2 Replies

Startisime reede hommikul, suhteliselt vara: kell helises umbes kell 6, umbes kell pool 7 sosistas Inimene, et läheb paneb kohvivee tulele ja umbes kell pool 8 hakkasime kodust liikuma. Mõned olulised tiirud (Hetsa peale, V.-le haiglasse filmid) tehtud, hakkasime Võru poole sõitma, kus põhikampaania bussiga ja käruga ja jõuluõlledega ootas.

Noh, õlled olid muidugi neile, kel pühad liiga pikaks veninud olid.

Tee oli pikk, oi, kui pikk. Aga seltskond on see-eest super. Naermislihased on nii valusad, et hoia ja keela. Autos käis terve tee selline jutt, et anna aga minna. No tõesõna, selliseid lõuapoolikuid ikka annab otsida. Kogu selle 24 tunni jooksul, mis me Martini poole kütsime (see on see linnake, kus me elame ja laudame), oli vist tund aega, kui autos vaikus valitses. Ülejäänud aeg on kulunud mölale ja hirnumisele.

Continue reading