Category Archives: hoomamatu

milestone

hoomamatu 1 Reply

Täna oli päev, mil Mila ise küsis potile ja ka actually istus sinna. Küsinud on ta juba mõnda aega, aga keeldunud istumast. (Kas on siin midagi imestada…) Ja ma pole ka sundinud, kuigi peer pressure on potitreeningu osas ikka päris kõva. Kellel käib laps potil juba sünnitusmajas ja kellel oskab paberiga peput pühkida 3kuuselt – olgem ausad, konkurents on karmim kui eliitkoolis.

Aga ta vähemalt istus. Küsis ja istus.

Kõige veidram? Ma tõesti ei pidanud selleks ise midagi tegema peale mitte millegi tegemise. Phuuh. Jätkan valitud kursil. Paistab töötavat.

aasta 2012 släšš 28 küsimustes

hoomamatu 3 Replies

Kuna ma aastavahetusel ei jõudnud kuidagi oma traditsioonilise küsimustepostituseni, siis mis oleks sobivam, kui teha seda nüüd, kui jälle üks aastanumber vahetub?

Ja mis oleks sobivam, kui alustada seda postitust küsimusega?

Kuidas möödus sinu lõppenud aasta? Mitu elumuutvat otsust tegid? Mitu korda sisse magasid ja elumuutmise järgmisse päeva lükkasid? Mitu korda sind suudeldi nii, et jalad tõusid maast, juuksed peast ja seelik pepult? Mitu korda suudeldi sind nii, et sa pidid pärast pikka aega mõtlema, et kumb teist see feil nüüd oli – ja jõudma järeldusele, et sul pole õrna aimugi?

Mitu korda sind suudlemata jäeti? Mitu korda sa suudlusele ei vastanud? Mitu korda “kapist välja” tulla plaanisid? Millega “kapist välja” tulla tahtsid? Kas oled üldse mõelnud, miks see sinu konkreetne asi üldse kapis passib, et temaga välja tulema peaks… Äkki sa polegi kapis oma asjaga, äkki on kõik teised?

Muide, mitu korda outside the box mõtlema pidid? Mitu korda õnnestus?

Mitu kasti ja karpi endale ümber ehitasid? Kuhu peitusid? Kelle eest? Kes sind leidis, käest haaras ja välja tõmbas?

Või leidis ta su karbihunnikust ja tuli istus koos sinuga?

Jäi ta sinust sinna karbihunnikusse maha?

…

Mitu kirja said sa oma tulevastelt tudengitelt? Kursakaaslastelt? Endistelt õpetajatelt? Nimekaimult? Lehma lellepojalt? Kelleltki kuulsalt? Mitu korda otsustasid, et hakkad ka kuulsaks, jah, just, nüüd kohe! Mida selleks tegid? Kuidas läks? Kui kuulsaks ära said, mitu korda end guugeldasid? Kas oli kriipi ka – kindlasti oli! Kommentaare ka lugesid? Miks? Kas sa siis ei tea, et kommentaare pole iial mõtet lugeda – kui üldse, siis kohas, kus modedel on bazuukad, eksju?

Huvitav, kas reidi-modedel oleks bazuukadest näiteks iial midagi kasu ka?

Mis värk üldse selle reidiga on, ah? Kas oled veel reidis? Kuidas tundub? Mis osa eluvajadustest reit katab? Tahad teada, mis osa näiteks blogimine katab?

Või kas sa mõtlesid möödunud aastal näiteks sellele, kui fantastiline on tänapäeva ühiskonnapilv? Kas sind lõi jutuajamise keskel jalust jahmatav tõdemus, et sul on 19aastane iisraeli sõber  (sa ei ole täpselt kindel, kuidas ta üldse su sõbraks sai ja kui mõtlema hakata, siis ei tea sa tema usust või riietusstiilist suurt midagi, küll aga oskad sa une pealt nimetada viis tema hetke lemmiklugu)? Kas sa suutsid vähemalt murdosa sekundiks olla tänulik – tänulik selle eest, et juhtusid sündima siis kui juhtusid?

Ja üleüldse – mitu sündi jääb eelmisse aastasse? Mitu surma? Mitu lahkumist, lahknemist, lahutust, lavašši, langetõvehoogu, laevahukku, lasteaiajärjekorda, laatsaretti, la-pärisraskeonneidsõnumõelda-didad?

Kas sa oled tõsiselt mõelnud, kus sa tahaksid olla täpselt 3 aastat tänasest? Oled? Kas see on reaalne? On? Plaan paigas? Tubli oled. Aga kas plaani ikka ka möödapääsmatud “vabakava” punktid ka kuuluvad? Kui ei, siis lisa need kohe, kui jah – siis sa vist juba tead, miks “vabakava” on plaanide elluviimisel oluline?

Ah et sul pole õrna aimugi, kus tuleviku-sina kolme aasta pärast on? Kas arvad, et oled üksi, feilinud ja ebaõnnestunud? Kas sa arvad, et ilma plaanita pole sa “päris” inimene? Hah! Hahahah! Tiburull, tead mis? Plaanidel pole mingit tähtsust – sa jõuad ikka sinna, kuhu minema pead, tead seda?

Seda muidugi juhul kui… ega sa ometi tühja ei rapsi?

Ja kui rapsid, siis kui häälekalt? Kas keegi on tiivalöögiulatuses? Rapsid ehk üksi, meeleheitlikult, halli uttu uppudes?

Kas sa lubad mul üht asja meelde tuletada? Lubad? Kuula siis hoolega… Rapsi palju tahad, üksi sa välja ei rapsi. Üksi rabelevad nõrgad, supermännid rapsivad mitmekesi koos ja ainult nii saavad august välja rabeldud.

Ah et mis “päris” inimesed need rapsijad siis ikka on, plaani neil pole ja istuvad seal hallis augus koos hunniku lateksisse riietunud superkangelastega ja et see on siis tugevus või? Tugevus peitub ju plaanis, eksimatuses, õigetes valikutes, õigetes tegudes! Lateksi asemel kautšuk, supermänni asemel spaidermänn (öko noh!), auk on täpselt välja mõõdetud ja…

(Granted, see metafoor läheb juba veits käest…)

Mõõda kuis jaksad, planeeri, õmble, jookse, kaeva, ehita, lihvi – sa jõuad ikka sinna, kuhu jõudma pead. Karja lateksis supermännidega augus istudes jõuad sa aga kindlasti kuhugi fantastilisse sihtkohta.

Isegi, kui sul pole praegu plaani ega õrna aimugi, kus sa kolme aasta pärast aegruumis asud.

Ja kas su kostüüm on kummist või  kautšukist.

Sa ju ikka tead, et tähtsad pole mitte küsimused, vaid see, kuidas sa vastused leiad. Teinekord ei pea selleks isegi küsimus veel valmis olema, kui vastust sulle näkku lajatab ja elu muudab.

Mõistad?

current list of TV boyfriends/husbands

hoomamatu 1 Reply

…because no one uses the word ‘boyfriend’ about Tom Selleck. See oleks lihtsalt solvav.

Nimekiri ise on ilmselt homme juba teine, nagu ikka stabiilsete, reaalsusega hästi kontaktis olevate isikute teleabikaasade nimekirjad tavaliselt on. Ühtlasi mõned sarjavihjed, kui keegi hädas.

Frank Reagan (“Blue Bloods”)

Jimmy McNulty (“The Wire”)

Malcolm Reynolds (“Firefly”)

Sherlock Holmes (“Elementary”)

 Harvey Specter ja Mike Ross (“Suits”)

Huck (“Scandal”)

Peter Mills (“Chicago Fire”) 

John Reese (“Person of Interest”)

Danny Castellano (“The Mindy Project”)

…Ei tea, kuidas muidu teised üksikemad seda üksikemandust muidu händelivad? Hästi? Mõni nipp? Enne kui ma kedagi neist vaestest kuttidest jälitama asun? Telereaalsuses? Ei?

Olgu siis. Järgmise nimekirjani.

Kakskümmend üks kuud

hoomamatu Leave a reply

Kallis Milutška,

sel kuul said sa 21 kuud vanaks. Eelmisel kuul jäi sulle kirja kirjutamine vahele, vabandust! Elu on viimasel ajal kuidagi orav-rattas, päevad lähevad lennates ja juba kolme kuu pärast saad sa kaheaastaseks.

Kaks aastat.

Aga praegu oled sa kõigest 21. Ilmselt väljastas Baby Committee sulle mingi eriloa, mille alusel saad sa nüüd teha mingeid eriti kõvasid 21se beebi asju, mida 20ne beebi teha ei võinud. Näiteks oma mänguauto tagurpidi keerata ja sinna sisse istuda. 21 rokib!

Täna ma vaatasin, kuidas sa Biffy Clyro uue albumi saatel tantsisid ja mõtlesin: sa oled nii suur. Sa oled nagu päris laps, proportsioonis ja pikka kasvu, asjaliku näo ja veel-mitte-kadunud põselohkudega. Kuklas alati megakahu, mida on võimatu harjaga taltsutada, tukk kelmikalt püsti, kõrvadel pehmed lokid. Silmad hallikasrohelised, ninaots nöpsik, sõrmed alatasa midagi pusimas. Kui sa tantsid, siis viskad sa käed õhku, nõkutad jalgu, vahel teed kükki-püsti-kükki-püsti, siis jälle keerutada ja siis vehid jälle kätega. Kõike seda rütmist muidugi täielikult mööda, aga kuigi minupoolne perekond on täis hõbekõrisid ja aktiivseid akordioniste, olen mina, noh… Tsiteerigem siinkohal Mallut, kellele ma eile telefonis laulda püüdsin: “Daki, ära solvu, aga sul on megakole lauluhääl.”

Lauljat sinust ilmselt ei saa, joonistama oled sa aga väga agar. Lausa nii agar, et ainuke koht, mis on jäänud su kunstiteoseist puutumata, on kontori uus tapeet – ja ma plaanin selle ka nii jätta. Sorri, musirull. Küll aga meeldis mulle meie eilne maalimine, kus sa lihtsalt mu sinitaeva oranžiga kaaperdasid, hiljem läksin üleni värvise lapsega poodi ja mõtisklesin, et pole vist läinud mööda päevagi, kui sa pole joonistanud. Muudkui joonistad ja joonistad. Spontaanselt tekivad ka kunstiteosed, näiteks on mul voodi kohal Elvis.

Räägid sa rohkem kui iial varem. “Kukkus maha” on peamine, mida sa teatad, hoolimata sellest, et püüan sulle õpetada uut fraasi: “Viskasin maha.” See oleks natuke akuraatsem. Oled hakanud küsima potile, kuid istuda sinna veel ei kavatse. Noh, asi seegi, et küsid.

Oh, ja siis mu lemmik… Alles viimastel päevadel oled sa mind uuesti emmeks hakkanud kutsuma, õigemini ütled sa nüüd mulle “emmi”. Paar kuud aga oled sa mind järjepidevalt nimepidi kutsunud, ainult et… “Daki” sa öelda ei oska, küll aga oskad öelda “kaki”… Nii et meie hommikud algavad nii.

Sahm-sahm. “Kaki!” Sahm-sahm-sahm.
“Tahan ju vee-eel magada, kullake…”
“Kaki!”
Sahm-sahm. Klõpsti! tuli põlema. Ja siis vaatab mulle otsa särav nägu ja teatab rõõmsalt: “Kaki!”

Ja ma päriselt usun, et sa oled NII ÕNNELIK esimese asjana hommikul ärgates mind nähes.

Ja mina? Ma ei saaks olla õnnelikum esimese asjana hommikul ärgates sind nähes.

Hommikul näeme jälle!

Armastusega,

emmi

Writing nook, revisited ehk Uus töönurgake

hoomamatu 1 Reply

Peaaegu aasta oleme Nõmmel elanud ning lõpuks võib öelda, et kontor hakkab vaikselt valmis saama. (Köök ja elutuba? Not so much.) Peamiselt tuleb tänada siinkohal muidugi Naabrinaist, kes lihtsalt kätte võttis, mu poodi saatis ja tapeedipanemispühapäevaku korraldas. Võttis kõigest kuus tundi, aga tapeedi saime pandud.

(Ja kui ma ütlen “saime”, siis ma mõtlen, et “Naabrinaine sai”. Mina rohkem liimisin ja keeldusin asju minema viskamast ja tegin Naabrimehega nalja.)

Viimased detailid on aga vaja veel paika panna ja riiulid, mis hakkavad üht seina katma, tuleb ka enne sebida/ehitada, nii et office great reveal  jääb hetkel ära. Küll aga tutvustan ma teile oma uut töönurka (vana oli selline), mis sai täna ka enam-vähem paika. Tõstsin laua akna alt ära, samas näen sealt nurgast ilusasti aknast ikka välja.

Täna mõtisklesin, et peaks selle korstnajala ka ehk välja toksima, umbes nagu meil vannitoas sai tehtud… Roosa tooli olen lötsi istunud, algselt oli mäletatavasti tegu rohelise koledusega, mis aga väikese makeoveriga hipiunelmaks muutus.

Minu väike nunnunurk. Saan nüüd aru, et pildilt jääb mulje, nagu ma oleks kingad lambikuplisse torganud… Eh, pilt hoopis:) Lambi skoorisin naabrite kuurist, kes selle ära tahtsid visata (hea, et jaole sain!). Pilt on pärit Kingakaubamajast, kus ma teadupoolest ju töötan.

Sama stseen, teised filtrid ja natuke teine nurk. Mul sai inspiratsioon otsa, kuidas veel pildistada. 

 Kuna ma tahan olla tähtis, siis nüüd on mul eriti ametlikud paberisahtlid. Ja uus väike lilleke, mis varjab kogemata Siki fotot. Ja tšekkige mu lahedat tapeeti!

Motivational art.

Pildid tegin Samsung s3-ga, töötlesin Pixlr-o-maticu äpiga.

täiskasvanukaart peatatud

hoomamatu 8 Replies

Nagu kõik lapsed teavad, on täiskasvanutel oranži värvi spetsiaalne kaart, mis tõestab, et nad on täiskasvanud ja annab neile loa näiteks õhtuti kaua üleval olla, õhtusöögiks jäätist süüa ja taskuraha kommunaalide peale kulutada. Kommunaalid on teadupoolest kõige fäänsim asi, mis üldse inimesega juhtuda saab. Küsige ükskõik milliselt lapselt.

Minu täiskasvanukaart on hetkel peatatud. Miks?

Noh, esiteks sõin ma eelmisel nädalal kolm õhtut järjest ära kausikese nachosid, siis maadlesin järgnevad päevad maovaluga ning kirusin ennast ja kõiki neid, kes pole mulle varem öelnud, et rämpsu söömine võib ka PÄRISELT kuidagi kahjulik olla. Noh, kui ma ütlen “päriselt”, siis pean ma silmas maovalu, mitte arterite ummistumist kunagi kauges, kauges tulevikus. (This is how it works, right?)

Alles laupäevaks, kui ma olin nii sirakil kui üldse keegi veel sirakil saab olla, oksendanud ja teinud muid suurepäraseid haigustegevusi, sain ma (alles pärast õest õega rääkimist) aru, et nachos my ass.  Tõupuhas kõhurgripp hoopis.

Vahel ma imestan, kuidas ma üldse nii kaua elus olen püsinud.

Ja siis sõin ma eile okseralli lõppemise tähistamiseks kausikese nachosid.

Täiskasvanukaart? Ajutiselt peatatud.

punching cows

hoomamatu 27 Replies

Viimased päevad on olnud enese piinutekitav vedamine hommikust õhtusse ja sealt uude hommikusse. Hommikud on lihtsamad – nii palju asju on teha, kolm kalendrit (tööasjad, social, eelarve) on otsast otsani tegemisi täis, ühed suured silmad nõuavad hommikul esimese asjana “Õue!”, nii palju töid on teha, remontikaga peaks jätkama, hariliku kodumajandusega tuleb ka tegeleda ja siis võiks ju ikkagi koristada ka, enne kui Naabrinaine ja Mallu mulle kambaka teevad, aga ma lihtsalt. ei. jõua.

Hommikud on selles osas lihtsamad, et pole aega mõelda. Lihtsalt pole. Vead end, silmad poolkinni, mööda külma elamist edasi-tagasi. Müsli. Kohvi. Kassikrõbinad. Pussakas õue. Mähe. Hambad. Kirjad. Laps kelgule ja hoidu.

Siis jõuad tagasi koju, kõik on vaikne ja sigakülm, süütekuubikud on otsas, kõik ajalehed ja papid ja muu tulealustus kah. Kuradi külm on, kõht on tühi, tööd peab tegema ja tegelikult tahaks lihtsalt lebada, end mitte liigutada ja lage vahtida. Mitte millelegi mõelda.

Kohvi. Kirjad. Üks ahi põlema. Kirjutamine. Pildid. Töötlus. Teine ahi põlema. Videotöötlus. Pilditöötlus. Kirjad. Kolmas ahi põlema. Õhtusöögiettevalmistused. Esimene ahi ei  läinud põlema; uuele katsele. Teine ahi põleb. Kolmas kah ei läinud põlema. Röögid. Uus katse.

Esimene ahi on jälle ära kustunud.

Röögid veel ja mõtled, et kurat, kui mõni kuradi piison praegu siit läbi jalutaks, kurat kus virutaks talle vastu vahtimist. Missa krt tuterdad siin, kas sa ei näe, et mul ei lähe ahjud põlema?!

Ja siis on jälle aeg lapsele hoidu järele minna, mitte sittagi pole muud teinud kui ühe ahju juurest teise juurde jooksnud ja kõiki asju alustanud, heal juhul mõne üksiku ka lõpetanud. Kell pole viiski ja juba on eluisu täiesti otsas.

Jõuad koju, kõik ahjud on ära kustunud.

Tahaks lindude peale karjuda.

Ning õhtune foon on ainult üks vingumine. Ving-ving-ving. VingVINGVING! Viiiinnnnng.

Ja mis põhjus see täpselt oligi, miks ma praegu mõned ajad veini ei joo? Oleks vähemalt siis mõni piisongi, keda punchida või mõned linnud, kelle peale karjuda, kui veini ei lubata. Aga ei ole kedagi. Ainult ahjud, mis ei lähe põlema, vinguv laps ja maohaavad igaõhtusest jalapenode söömisest (veini asemel).

Rääkida pole absoluutselt mõtet, kirjutada ammugi mitte. Kõik tundub olevat mõtte kaotanud (ja ma mõtlen seda üldse mitte nii dramaatiliselt kui see praegu kõlas). Jah, ma tean, ma suudan ratsionaliseerida ja mõistusega asju võtta. Mu elu on korras, suisa fantastiline. Mul on töö, mida ma teen kirega, piisavalt erinevaid väljakutseid. Superhüpernunnu järeltulija. Sõbrad, kes on nii täiuslikud, et see ei saa olla reaalne lihtsalt enam. Võladki peaaegu kõik makstud. Uus telefon. Toit kapis, puud ahjus (mis siis, et põlema ei saa). Kassid terved, ise kah (peaaegu). Kontoriseintel uus imeline tapeet. Jne. Jne.

Ma tean, et depressioon valetab. MA TEAN. Ma tean kõike seda. Ma tean, et see pole päris. Ma tean, et miljonid inimesed tegelevad igapäevaselt massiivsete sittadega ja suudavad seda händelida ja ei vingu. Ma tean, ma tean, ma tean. Ma tean, et see on ajukeemia ja ma tean, et antidepressandid aitaks, aga ma olen NII TÜDINUD sellest, et mu aju töötab normaalselt ainult siis, kui teda kuskilt otsast mõjutada. Ja kui ma ei või teda veiniga mõjutada, siis, palun väga, hakaku omal jõul nüüd tööle palun. Suck it up, brain. See on kõigest elu. Imeline, fantastiline elu. Hakka. Seda. Armastama.

Või siis ikka lähen rohtude peale tagasi.

Pfft.

I want to punch cows.

uus vidin s3

hoomamatu 4 Replies

Kuna mind enam mitte keegi ei kuulnud, kui ma oma telefoniga rääkida püüdsin, siis jõudis hiljaaegu minuni mu uus nunnu, Samsung S III. Ja nüüd veetsin ma lihtsalt tund aega imetledes kõiki neid optsioone, mis mul on, et oma telefoni kaunimaks teha. Ja ükski neist optsioonidest ei hõlma selle roosaks värvimist! S III jaoks on KÕIK olemas! Üks uhkem kui teine!

 

samsung s3 accessories

to begin somewhere

hoomamatu 7 Replies

Et kusagilt alustada, alustan suvalise koha pealt.

See on naljakas ja natuke kurb, kuidas meid juhivad jõud, mida me igapäevaselt ei adu ja võib-olla polegi iial lahti mõtestanud. Filosoofid, teadlased ja geneetikud muidugi tegelevad nende asjadega juba pikka aega, aga ise peab ka, ei saa ootama jääda, kuni futuristide ennustused tõeks saavad ja me teadvused pilvepõhiseks kolivad.

Veetsin neli intensiivset päeva mu ainsa vanaema juures, kellega meil on terve elu olnud selline veider suhe, kus me räägime nagu sõbrannad. Ja siis läheb natuke aega mööda ja vanaema helistab ja ma saan aru, et vahepeal on meie lähedus liiga segadusseajav, sest ta on ju ometi mu vanaema, tunneb end mu heakäigu eest vastutavana ja tahab asju parandada või kui parandada ei saa, siis vähemalt muretseda. Muregeeni olen ma küll tema käest pärinud, see on selge.

Lisaks olen otsustanud temalt küsida kõike, mida ma praegu kahetsen, et iial linnavanaema käest ei küsinud, sest ei tulnud selle peale. Aga mitte kõike korraga, vähehaaval. Vana kooli inimene ikka, on asju, millest tänapäeval räägitakse hoopis teistmoodi kui tema ajal. Aga mitte sellest…

Sel korral jutustasime põgusalt oma perekonnaajaloost ja sellest, kuidas mustrid korduvad. Ja kuidas käimalükkavad jõud võivad olla täiesti jaburad. Vanaema näiteks elas nii, et saaks oma emast võimalikult kaugele. Milline kummaline motivatsioon, eks ole! (Ei, seal taga pole mingit “koledat” lugu, mis selgitaks. Lugu on, aga kirja panen ta ehk kunagi mõnesse ilukirjanduslikku teksti.)

Või et kuidas vanaema on üritanud olla ise ema, kes teeb teistmoodi kui tema ema tegi. Ainus, mis see on andnud – teadmise talle, et ta oli teistsugune. Tema enda lapsed ilmselt ei oska midagi neist eneseületustest arvata, sest nende jaoks poleks need  ehk probleemiks olnud. Noh, ja mina teen ju sedasama. Mõned naljakad asjad, mida ma teen täiesti teistmoodi, hambad ristis! Enne ei teadnudki, et mingid sellised asjad on salvestunud.

Näiteks Mila tukk. Mu lapsepõlve traumaatilisem mälestus oli umbes 12-aastaselt tuka välja kasvatamine. Tukka oli ema mulle tolleks hetkeks umbes 10 aastat regulaarselt lõiganud. Kõikidel lastel on ju tukk – no et juuksed silme ees poleks! Ja kõige mugavam on ikka selline tukk, kus pool pead on tukk, teine pool pikk. Ehk lühidalt: mullet.

Igal juhul ma mäletan oma esimest kompleksi selle tukaga seoses. Kui rõve oli käia ringi mingi aasta aega – nagu ma nüüd tean – mulletiga, party on the back, business on the front. No ja muidugi oli see aeg, kui esimest korda tahtsid, et poisid sind märkaksid ja minu puhul märkasid nad awkward juukseid, aktivist-optimist-kummipead ja isegi rinnad polnud mul kasvama hakanud. Rääkimata minu kontsaga ketsidest, mis 90ndate keskel olid naeruväärsed. Aga ma olen alati ajast ees olnud…

Ajast ees küll, aga mitte piisavalt hea stiilitajuga, et end üleni välja kanda. Oma mulletit ja weird ass kulme, mis isegi kitkudes normaalset kuju ei suuda korraldada, oma lameda rinna ja lühikeste jalgade ja issand-issand, prillid olid mul ju ka! Ja sõbrannaderingi kuulus üleklassi-veidrik, kes armastas hobuseid ja tema hobusekujude kollektsioon oli kah kaua tögamisobjektiks.

Oh, kui ma nüüd meie põhikooli aja fanfaarsele nelikule mõtlen, siis on mul nii kahju, et me enam ei suhtle (peale ühe erandi, Marisega) (Maris, kellele jättis suurima armi klassivend, kes teda tangiakuks kutsus. Maris on nüüd nii fit, et tahaks kohe slle tangiaku-kuti nägu näha!). Nüüd oskan ma palju paremini veidrikke enda ümber hinnata, ma suisa kogun neid! Aga jah, kui sa oled 12 ja tahad hirmsasti, et klassi popim poiss sinuga peol tantsima tuleks – mullet & co ei olnud just atraktiivseim kombinatsioon.

Hämmastaval kombel osalesin ma tol ajal ka mingil missivõistlusel, mida nimetati vist Kevadetüdruku valimiseks. Sellest on kusagil väga piinlik VHS, kus me esitame kava ja teeme igast muid kevadetüdrukulikke trikke. Ma pääsesin kusjuures finaali – printsessiks vist ei saanud, aga esiviisikusse vist tulin (Eveliis, värskenda mälu?). Ja teate, millega?

Faking SISEMISE ILUGA. Sest välimist polnud mul võrreldes teistega absoluutselt, aga tähelepanu keskpunktis oskasin ma juba siis olla (tõenäoliselt) halbade naljade ja häbitu esinemismaneeriga. Elu õppetund: kui sa käitud nagu aktivist-optimist-kummipea ja räägid kõva selge häälega (nalju enda üle), võidakse isegi mullet missivõistlusel andeks anda.

***

Nii et nüüd olen ma otsustanud mitte Milale tukka enne ette lõigata, kui ta seda ise palub. Ja ka siis püüan ma teha mingi trendika lahenduse, midagi, mille välja kasvatamine ei võta varateismeeas miljon aastat, et ta jumala eest oma kujunemisaastatel sisemie ilu peale lootma ei peaks, vaid saaks harmooniliselt olla rahul endaga nii seest kui väljast. (Wishful thinking, ma tean. MILLINE teismeline on harmooniline ja rahul? Eriti need, kelle emad on blogijad?)

Epiloog ehk musu ma ikkagi sain!

Klassi popim poiss võttis siiski mu tantsima, kui olin saanud selga oma esimese “väikese musta”. Küll ei midagi siivutut, villane lühike kleit pikkade käistega, aga 2 Quick Start you laulis tol ajal “Neiu mustas kleidis…” Ju mu mulletil oli hea päev või mu jalad nägid välja ühtäkki neiulikud selles kleidis, igal juhul me tantsisime ühel noortediskol Lille Majas. Süda värises sees, kui ta mind mantlitetuppa tõmbas ja suudles. Päriselt, mitte mingi naabripoisi-musi.

“Kas sa kardad?” küsis ta, mäletan.
“Miks ma kartma peaks?” Smartass ollin ma juba varateismelisena. Ja siis hakkas kõlama Haddaway “I Miss You” ja aastaid oli see lugu mulle ikka väga eriline.

Ma ei mäleta, et kogu see asi kuhugi edasi oleks arenenud. Mina olin ilmselt mõni aeg armunud, vaatasin teda tundides salaja ilmselt lõputult. Võb-olla tantsisime veel mõnel korral, kuid poppide tüdrukute hulka mind päriselt kunagi ei võetudki. Huvitav, miks ta mind just tol korral suudles? Äkki peaks küsima? Kas ta üldse mäletabki seda… Aga miks mitte. Lähen ja otsin ta fesaris üles ja küsin Millal siis veel kui esimesel unetul ööl üle x-aja. Leida üles klassivend, kes andis sulle esimese suudluse varsti 20 aastat tagasi.

Ja tegelikult peaks vist aitäh ka ütlema. See oli väga ilus esimene suudlus. Motiivid jäid segaseks, aga ega ma meeste motiive tänini mõista suuda.

Ega enda omi. Aga see tuka-asi on küll selge!

Hmh. Tegelikult tahtsin ma kirjutada, kuidas ma õpin minevikust lahti laskma… Aga seda siis mõnel teisel korral. Kui ma actually minevikust uusi asju ei leia, mille üle obsessima asuda.

But I’m back. Aitäh, et ootasite!