Category Archives: hoomamatu

asjad, mida ma tahaks autojuhtidele meelde tuletada

hoomamatu 11 Replies

Mul tavaliselt alati teeb tuju heaks autojuhtidevaheline solidaarsus ja viisakus – sellest on hea näide tuledega vilgutamine, kui kuskil on patrull või tuled ei põle, või siis see, kui keegi laseb sul vahele keerata, kuigi temal on eesõigus. Ja mulle meeldib, kui selle eest tänatakse  – esimesel juhul käeviipega, teisel juhul kah käeviipega või siis ohutulesid korra vilgutades. Ma pean neist kirjutamata reeglitest rõõmuga kinni ja mul on hea meel, kui seda teevad ka teised. On aga ühed teised reeglid, need KIRJA PANDUD reeglid, mida sageli näikse unustatavat. Ja siinon mõningad, mida ma plaanin välja printida – ehk teinekord saab mõnele jagada.

  • Kallis sõber autojuht. Linnas kehtib meil kiirusePIIRANG 50 km/h.
  • Samuti tähendab see, et 50 km/h võib täiesti sõita, kui on head ilmastikutingimused, ruumi on, tee on vaba jne. PIIRANG ei tähenda, et sa peaks pidevalt 35 km/h sõitma.
  • Pikivahe hoidmise rusikareegel: linnas sees KIIRUS MEETRITES JAGATUD KAHEGA* (st kui sõidad 50 km/h, siis hoia vahet 25 m), väljaspool asulat KIIRUS MEETRITES (sõidad 90 km/h, hoiad vahet 90 m).
  • Parklates KEHTIB PAREMAKÄEREEGEL!!!
  • Ka siin, paneelmajade hoovis, kehtib paremakäereegel, sest paremakäereegel kehtib kõikjal ÕUEALAL. See tähendab, et mul on eesõigus kui ma sinu paremalt käelt tulen, tundugu minu tee sulle pisem või väiksem või misiganes.
  • Pöördel. Antakse. Jalakäijatele. Teed.
  • Parkimisjooned POLE soovituslikud.
  • Suunda on kohustuslik näidata vähemalt KOLM SEKUNDIT enne manöövri sooritamist. Jah, see kehtib ka ümberreastumisel!
  • Kollasega ei tohi manöövrit ALUSTADA. Jah, sul on õigus manööver lõpetada, kui oled ristmikule välja sõitnud rohelise tule ajal. Rõhk sõnal “rohelise”. Mitte helepunase või tumekollase või kollakasrohelise ajal.

*Okei, see on mul mälu järgi meeles ja ma pole päris kindel, kas esimene ots on LEs kirjas, väljaspool asulat kindlasti on LEs kirjas.

kättesaadavusest

hoomamatu 15 Replies

Käisime eile jooksmas. Mina jätsin oma telefoni koju, sest ma jätan alati nädalavahetuseti oma telefoni koju. Inimesel oli aga mobla kaasas ning selle aja jooksul, kui me jooksime, oli juba keegi jõudnud helistada.

“Ma ei saa aru, miks inimesed sulle nii imelikul ajal helistavad,” ütlesin.
“Mis mõttes imelikul? Tund aega on ju kulunud ka juba.”
“Einoh, mulle ei helista keegi nädalavahetuseti, sest kõik teavad, et ma tahan oma mehega koos romantilist kvaliteetaega veeta.”
“Hahah, nad ei helista sulle hoopis sellepärast, et sa oled kõik ära hirmutanud,” muigas Inimene, kui läbimärgadena trepist üles hakkasime ronima (me jäime ju äikse kätte).
“Mis mõttes?! MINA ja olen ÄRA HIRMUTANUD?!”
“No oled ju. Ei võta telefoni vastu ja…”
“Häh! Jajah, kõik teevad HIRMUST PÜKSI, kui ma telefoni vastu ei võta.”
“Aga ise sa lähed küll paanikasse, kui kedagi kätte ei saa.”
“Vale jutt puha!”

Selgituseks: oligi vale jutt. Ma läksin laupäeval paanikasse, kui emme mõlemad telefonid ütlesid mulle, et number pole hetkel kättesaadav ja et info selle kohta, et ma helistasin, saadetakse telefonile SMSiga. Esiteks polnud ma sellist veateadet iialgi kuulnud. Teiseks on tal KAKS ERI telefoni ja KAKS ERI firmat (ehk kaks eri levi). Lõpuks tuli ikkagi välja, et asi VIST oli leviaugust, aga ma juba tõesti suutsin selle peale ette kujutada, et ta on autoõnnetusse sattunud või midagi.

“Ma pole kunagi arvanud, et inimene peab olema kogu aeg mobiili teel kättesaadav,” seletasin edasi, juba MILJONENDAT KORDA, sest me oleme sel teemal kolm aastat vaielnud. “See on meie tänapäeva infoühiskonna juures üks suurimaid eksiarvamusi.”
“Kui inimene ei taha, et ta oleks kättesaadav, siis poleks tal mobiili. Kui tal on mobiil, siis peab ta olema kogu aeg kättesaadav.”

Ja nii edasi ja nii edasi me vaidlesime.

Täna mõtlesin korra selle teema üle veel. Jah, jätkuvalt arvan ma, et ma ei pea kogu aeg telefonile vastama. Mulle meeldis see aeg, kui telefon oli ainult kodus laua peal ja selleks, et inimestega kokku saada, pidid sa eelmisel päeval koha ja kellaaja kokku leppima. Ja keegi ei helistanud sulle, kui sa tahtsid omaette näiteks vetsus olla või armsama kaisus kvaliteetaega veeta. Muidugi on Murphy, et inimesed helistavad mulle TÄPSELT SEL HETKEL, kui ma autorooli istun – ja seda muide pole eriti raske ennustada, sest kõik teavad, et mu tööpäev algab kell 11 (st tööle sõidan 10.55 ja järelikult on loogiline, et ma ei vasta) ja lõppeb kell 15 (st et töölt sõidan kell 15:02 ja järelikult on loogiline, et ma ei vasta). Ma ei tea, ma ise küll alati arvestan teistele helistades selliste asjadega, kui ma vähegi tean ja saan. Ma näiteks tean, et Inimese tööpäev lõppeb kell 17 ja ma ei helista talle enne kuut või nii, sest siis on ju ta roolis suure tõenäosusega. Ja ma näiteks tean, et mu emmel on lõuna 12-13 ja järelikult ma ei helista talle, sest ta niikuinii ei kuule telefoni, kui tänaval on. Ja minu meelest on ebaviisakas inimesele helistada pärast kella 22 õhtul – ma muidugi seda reeglit ikka vahel rikun, kui on oma inimene või tegu drunk dialinguga.

Ja eriti ebaviisakas on minu meelest vallalistel tütarlastel saata suhtes meestele südaöösel sõnumeid* või siis, veel hullem, öösel helistada. Pereelu peaks ikka ju austama ka, või kuidas?

All in all, olen ma jätkuvalt selle poolt, et inimene EI PEA olema kogu aeg kättesaadav. Minu meelest on normaalne, et sa saad ööseks südamerahus telefoni välja lülitada (kuigi ma saan aru, et on ametikohti, kus seda teha ei saa).  Ja on normaalne, et teinekord sa ei vasta, sest sa võid olla vannis, vetsus, seksida, teha trenni, sõita autoga, olla raamatukogus, kinos, teatris – teha neid asju, mida normaalsed inimesed teevad ja MILLE JUURDE TELEFONIKÕNED EI KÄI.

Aga võibolla olen ma aina rohkem ja rohkem üksinda neis mõtetes. Ehk liigumegi me sinnapoole, et me oleme avalikud ja kättesaadavad 24/7/365. Õh, õudne mõte. Ma armastan privaatsust (mis on küll veidi paradoksaalne, vt ka blogi-Daki).

/

Ja muide, TEGELIKULT olen ma väga edukalt kättesaadav. Meilidele vastan ma alati peaaegu kohe, seega. Vott.

—

*Okei, sõnumite koha pealt olen ma tegelikult ise ka teinekord selline, et saadan neid öösel – enamasti sellel põhjusel, et ma kardan, et ma unustan ära, mis mõttes. Ja SMSi saatmine pole mu silmis nii suur offence, kui näiteks öösel helistamine. Kuigi tüütud võivad olla mõlemad, kui hääl peale jäänud.

filminädalavahetus

hoomamatu 10 Replies

Kõik algas sellest, kui ma mõtlesin, et tahaks mõnd head õudukat vaadata. Aga nagu alati, on headest õudukatest tõeline puudus. Esiteks muidugi ei meeldi mulle mingi zombi-värk või slasher, st ma võin neid vaadata, aga see ei ole ÕUDUKAS. Õudukas on ikka selline psühholoogiline triller, mis paneb kuklakarvad püsti tõusma ning mis sunnib ööseks koridoritule põlema jätma. Kummitused ja kõiksugune muu sarnane staff, vot SEE on õudne, kui on hästi film tehtud. Ehk siis, võite palun häid filme soovitada. Muidugi on nähtud kõiksugused klassikaks saanud filmid juba, näiteks “The Others” ja “Ringu” ja uuematest “Paranormal Activity” (see oli ka päris ok), aga soovitage, palun! Ma tahan. Näha. Head. Õudukat.

Novot. Aga kuna head õudukat ei leidnud (IMDBs surfates leidsin ainult ühe, mis paljulubav tundus – “The Last Exorcism” – aga seda pole kuskilt saata, kõik failid on feik), siis otsisime muud vaadata. Ja selles vaimus nädalavahetus läkski – vaatasime filme, vahepeal sõime ja käisime vihmas jooksmas, siis jälle vaatasime filme. Idüll.

Keep in mind, et ma olen muidugi äärmiselt optimistlik hindaja, muidugi, alati. Kuigi näiteks ma pole näinud kohutavamat filmi kui “The Valentine’s Day”, aga sellest see post ei räägi. Ja me tegelikult vaatasime eelmisel nädalavahetusel ka “Shutter Islandit”, mis oli hullult hea, aga sellest ma praegu kirjutada ei jaksa.

The Losers (2010). 7/10

Miks ma polnud sellest filmist midagi kuulnud? AH?! Ühesõnaga, Inimest võrgutasid selle filmi kirjelduses sõnad “CIA black ops” ja mind näitlejakirjelduses kolm kõige olulisemat sõna: Jeffrey. Dean. Morgan. (Tuntud ka kui Supernaturali poiste isa ja see surnud kutt, kellega Izzy “Grey anatoomias” nasty’t tegi.)

Film ise põhineb koomiksil, see oli täitsa mõnusalt tiitritesse sisse pikitud. Mina muidugi koomiksitest eriti midagi muud ei tea, kui et “Sin City” ja “Miki-Hiir”, aga film oli sellegipoolest väga nauditav. Ta ei olnud väga pretensioonikas – actionit sai, nalja sai ka ja kuigi mõned asjad olid ebausutavad, andsime me siiski selle andeks, sest, noh, võib-olla on kuskil universum, kus sadade meetrite kõrguselt peakat hüpates ei saagi surma ja isegi teadvust ei kaota, või siis on kuskil universum, kus vend, kes äsja sai kuuli kätte, ronib vaevata mööda seinu üles. Või vend, kes sai kuuli mõlemasse põlve, jookseb mõne aja pärast edasi. Vaevaliselt, aga siiski.

Samas, kui arvestada, et tegu oli universumiga, kus pommid oli dematerialize-tüüpi, kaotades terveid saari igavikku, siis, noh, võime sellised asjad andeks anda.

Karakterid, viis endist CIA kutti, kes Boliivias hätta satuvad ja 25 lapse surmas süüdi lavastatakse, olid kõik omamoodi vahvad. Ninamees Clay (Morgan), strong and silent type snaiper Cougar (Jaenada, kes mulle Morgani kõrval kõige sümpaatsem tundus, sest tal oli KAABU), naljavend ja superkehaga it-kutt  Jensen (Evans), macho ja [spoiler, tsenseeritud] Roque (Elba) ja autojuht ja sarkasmipallike Pooch (Short). Muidugi, MUIDUGI peab mängus olema ka kakelda oskav ja keha näidata armastav tšikk (sest muidu vist mehed väga ei vaataks? Ah? Miks peab alati mingi tšikk ka mängus olema? Kas ei saaks ühtegi action-filmi teha ilma KOHUSTUSLIKU areneva armuloota?), keda filmi jooksul saab kord vihata, kord armastada, kord temas pettuda ja siis jälle armastada.

Ühesõnaga, soovitan toredaks meelelahutuseks kindlasti. Elumõtet filmist ei leia, aga kas peabki. Vahepea on ju täitsa tore vaadata actionit, kus saab nalja ja ilusaid mehi. Ja plahvatusi. PALJU PLAHVATUSI.

Going Postal (2010). 8/10

Jällegi pean esitama küsimuse, et miks ma üldse ei tea midagi sellest, et Terry Pratchetti raamatuid on ekraniseeritud? Ja juba mõni aeg? Tehtud on filmid “Going Postal”, “The Colour of Magic” ja “Hogfather”, pluss on üks miniseriaal multifilmi näol “Soul Music”, mida ma natuke ükspäev vaatasin ja pettusin, ilgelt igav oli. Aga “Going Postal” oli märksa paljulubavam, sest esiteks on tegu selle aasta filmiga ja teiseks mängib peaosa Richard Coyle, kes hakkas mulle julmalt meeldima Briti sarjast “The Couplings”. Kaheosalises filmis astub üles teisigi Briti kuldvaramusse kuuluvaid näitlejaid, näiteks Tamsin “Black Books Franny” Greig (Miss Cripslock), Timothy West (Ridcully) ja Charles Dance (Vetinari).

Kes on raamatut lugenud, teavad juba süžeed – see vist ilmus just ka eesti keeles. Vetinari määrab osava petise Moist von Lipwigi taakäivitama Ankh Morporki postiteenust, kuna klaksid on aina ebausaldusväärsemad ja Reacher Gilti (David Suchet) juhtimisel ei paista klaksisüsteem paranevat. Ja nii seiklus algabki, seiklus, kuhu kuuluvad golemid, väega kirjad, süsteemi ninapidi vedamine, palju nalja ja geniaalseid ideid. Richard Coyle on Lipwigi osas ideaalne, täpselt sellisena ma teda lugedes ette kujutasingi. Mul on hea meel, et Vetinari oli nii hästi välja mängitud, ta oli respektaabel, tagasihoidlik ja tõeline džentelmen, mis siis, et mitte kõige demokraatlikum valitseja. Vähemalt Ankh Morpork ju töötab, ja seda esimest korda üle tuhande aasta. Filmis “The Colour of Magic” (2008) mängib Vetinarit muide legendaarne Jeremy Irons, kes teeb seda ka hästi, aaaaaga naaatuke teistmoodi kui Dance. Irons on märksa rohkem evil, mulle meeldis Dance’i patriits rohkem igal juhul.

Ühesõnaga, hea ekraniseering, ainus, kes mind häiris, oli Adora Dearheart, kes ILMSELGELT polnud väga stabiilne naisterahvas, pigem võiks öelda, et lausa labiilne. Raamatus ta selline välja ei paistnud, raamatus oli ta ÄGE, filmis lihtsalt segane mutt with crazy eyes. Ma olen kindel, et mõned Pratchetti fännid leiavad seda vaadates, et pole üldse nii hea kui raamat; või et see universum pole üldse selline, nagu nemad seda lugedes ette kujutasid – või ükskõik, mida. Alati on selliseid inimesi. Aga ikkagi julgen ma seda kõikidele Pratchetti fännidele soovitada. Sest vähemalt on see tehtud Suurbritannias.

Playing by Heart (1998) 6/10

“Playing by Heart” on film, mille kohta on mul vist kõige vähem öelda. See pole kindlasti klassikaline romcom, selleks on ta liiga hea, liiga tõsine ja liiga kurb. Ma tõesti ei tea, miks postril on kirjas, et see on südantlõhestavalt naljakas, sest see pole. Üldse. Aga kuna mulle on alati meeldinud dekameronilikud looülesehitused (ma tegelikult ei tea, kas nii on kõige õigem seda nimetada ja kindlasti mõni kommentaator oskab mind ses osas aidata, aga ma olen liiga väsinud, et midagi muud välja mõelda), siis meeldis mulle tegelikult ka see film. Ja ei tasu unustada, et siin on koos tõeline staaride plejaad ja nad kõik mängivad oma rolle välja hästi.

Film jälgib viie erineva naise suhteid. On Angelina Jolie, kes mängib noort klubitšikki Joani, kes armub mingil imelikul põhjuse vaikivasse ja kummaliselt omettehoidvasse klubikutti Keenanisse (Ryan Phillippe). Nende suhe areneb äärmiselt veidralt, mul on tunne, et osad olulised kohad on vahelt ära jäänud, aga – filmis võib kõike juhtuda. Ja tegelikult on nende teineteiseleidmine päris nauditav.

Siis on Gillian Anderson, kes mängib üksildast lavastajat Meredithi, kes on väidetavalt armastuses armistada saanud. (Seda imelikum on viis, kuidas pärast kolmandat kohtingut on ta juba valmis ütlema [spoiler] “ma armastan sind”. Aga noh…) Küll aga leiab ta endale väärilise vastase, vist, keda mängib telenägu Jon Stewart. Nende duo töötab ekraanil päris hästi, kuigi nad mõlemad on üsna erineva taustaga telenäod.

Siis on veel ülinummi Sean Connery ja Gena Rowlands, kes mängivad 40 aastat abielus olnud paari. Nende suhtekiviks on esiteks mehe vähktõbi (mida korra mainitakse ja paar korda veel sellele vihjatakse, aga sinna see stooriliin jääbki, nii et ma ei saagi täpselt aru, et mis värk selle vähiga oli) ja teiseks tõsiasi, et mees oli 15 abieluaasta järel armunud aasta aega teise naisesse, kellega ta ei maganud sellepärast, et “oli temasse liiga palju armunud”. Jeah, täpselt. Nii oma naisele ütleski. Nii et pole ime, et suurem osa filmist nad katsuvad sellest jamast üle saada.

Ja on ka Ellen Burstyn, kes mängib Mildredi, AIDSi sureva geimehe (Jay Mohr) ema. Poja viimased elunädalad haiglas on liigutavad, armsad, valusad ja natuke klišee-laadsed, kuigi ega just palju filme pähe ei karga, mis jälgiksid ema ja tema AIDSi sureva poja suhteid. Aga seal on hetki. Häid.

Ning lõpetuseks on Madeleine Stowe, kes mängib Gracie’t, abielunaist, kes kohtub kord nädalas või umbes nii konspiratiivkorteris oma armukesega, kellega ta tahab ainult seksisõprust ja ei midagi muud (“We don’t take anything into this apartment and we don’t take anything out.”). Nende suhe on kõige igavam ja pealiskaudsem, see muutub lõpuks üsna tüütukski. Puudu jääb… sisust.

Siis on veel mees, kes käib mööda linna ringi ja räägib igal õhtul erinevaid uskumatuid lugusid endast (näiteks kuidas ta tappis oma naise ja lapse), aga miks ta seda teeb – noh, selleks peate filmi vaatama. Filmi lõpuks saavad muidugi selgeks ka kõik seosed erinevate tegelaste vahel ja Hollywoodile omaselt seotakse kõigele peale suur punane slehv. Ja nii ongi täitsa kena.

Aga hilarious see kohe kindlasti pole.

unes rääkimisest

hoomamatu 1 Reply

Mu viimase aja üks lemmikblooge on Sleep Talkin’ Man, kus mehe naine lindistab öösel mehe unesegast juttu ja paneb parimad palad blogisse üles. Seal on ikka igast kilde ja leide, üks mu lemmikuid näiteks: “This is my story. It starts with me. And it ends with me. And everything in the middle is about me. Greatest fucking story ever written.”

Mis teeb STM blogi eriti ägedaks, on see, et tüüp on unes kohutavalt andekas ja naljakas. Ja mis kõige olulisem: artikuleeritud. Mina pole eriti kunagi suurem asi unes rääkija olnud, mul juhtub pigem seda, et kui ma pooleldi ärkan, siis ajan päriselu sassi unega ja näiteks alustan vestlust enda arust äärmiselt loogilise koha pealt, jätkates seda sealt, kus unes pooleli jäi, mis sageli Inimesel erilisi wtf-momente tekitab. Aga üldiselt juhtub seda harva, sest ma magan sügavalt ja rahulikult ja liikumatult (seda ütles mulle Marco, kui ükskord lõunauinakut tegin: “Sa oled nagu KIVI. Üldse ei liiguta. Ma vaatasin sind: kaks tundi olid ühes asendis. Ja ei norska ka! Lihtsalt oled, vaikselt ja liikumatult.”).

Küll aga harrastasin ma kunagi Siki kiusamist ja mulle meeldis teda ninapidi tõmmata. Nii teesklesin ma magamist ja ka unes rääkimist ja ma ajasin suust välja igast jama. Ma täpselt ei saa NÜÜD aru, mis asja mõte oli, aga tatina tundus see äärmiselt loogiline, mängida oma väikesemale õele trikki, et ma räägin unes.

Siki ise oli suurem unes rääkija. Ükskord, kui me maal olime, ärkasin ma selle peale üles, et Siki läks kuhugi.

“Kus sa lähed?”
“Ma pean palli ära tooma.”
“Mis palli?”
“Punase palli.”

Ja Piia rääkis, kuidas ta ükskord ärkas üles selle peale, et ta mees lihtsalt istus voodis ja nätsutas kätega tekki.

“Mis sa teed?” küsis Piia.
“Kas sa siis aru ei saa – ma NAERAN IROONILISELT,” vastas mees täie tõsidusega.

Ja siis on veel lugusid, kuidas Birx mul kunagi Tallinnas külas oli ja Siki ärkas selle peale üles, et Birx üritas seinakontakti seinast välja tõmmata.

“Mis sa teed?”
“Vetsu lähen, muidugi.”

Rohkem mul kahjuks häid unesrääkimislugusid pole, kindlasti on neid veel juhtunud, aga pole meelde jäänud. Ja mu mõlemad mehed on sattunud mulle sellised, kes unes on täiega vait. Ok, Rüblik küll norskas, aga ei mingit märkigi unesrääkimisest. Huvitav, millest see on, et mõned unes jutustada armastavad, aga teised nagu notid magavad?

Aga teie, kas teie harrastate unes lobisemist? Jagage huvitavaid lugusid!

hommikutest, vol miljon

hoomamatu 12 Replies

Tähendab, ma kohe ei saa mitte aru, mis värk mul nende hommikutega on. Miks ma ei võiks toimida nagu tavaline inimene, kes ärkab, on rõõmus ja rõõsa, sööb-kohvitab ja läheb tööle?

Aga eiiii, minul käib asi nii. Kell heliseb 9.00. Lükkan edasi poolele. Kell heliseb 9.35. Lükkan edasi kümnele. Kell heliseb 10.00. Lükkan edasi poolele ja VANNUN endale, et täna tulen koju jõudes KOHE VOODISSE magama. Kell heliseb 10.35, ajan kargu alla, pesen hamba, lükkan riide ja sõidan, silmad poolkinni, tööle.

Ja siis juhtuvadki sellised asjad, nagu näiteks täna hommikul (samas ei tohi ka unustada, et kolmapäevad on minu esmaspäevad), kui ELSi mees juba ootas ukse ees ja ma üldse ei mäletanudki, et meil kontor valve alla käib. Trampisin sisse, hakkasin asjade ja klientidega tegelema ja kui ükskord turva naeratades uksel oli, pidin piinlikkusest ja ehmatusest maha surema. No on ikka idioot see Daki, arumaisaa.

Miks peab IGAL friiking HOMMIKUL olema nii, et ma ei saa keha ega vaimu enne lõunat tööle? Jah, ma TEAN. Kõik räägivad mulle, et kell 9-10 ärgata on ju totaalne dekadentlus ja päevavargus, et normaalsed (ja lastega) inimesed tõusevad HEAL JUHUL kell 7, et enamikel inimestel algab tööpäev kell 8 ja nii edasi. Aga saate aru, mul ei ole vahet, mis kell tööpäev algab, kui ma pean KELLA HELISEMISE peale tõusma, on esimesed tunnid päevast totaalselt rikutud.

Niisiis, kuidas olukorda parandada? Sest mul on totaalselt kopp ees sellest, et ma pool päevast, selle esimese poole, veedan stressates ja vihane olles ja seda kõike sel lihtsal põhjusel, et KELL HELISES. Kõlab nagu äärmiselt stabiilne inimene, kas pole? “Jah, doktor, mul pole mingeid probleeme vihaga… on see äratuskell? Ah? Ütle mulle ausalt, kas see on äratuskell?! AAAARGHHHH!!! KHAAAAAAN!”

Pfft. Mulle meenub, kuidas Siki ütles kunagi: “On ju täiesti võimatu, et inimesel oleks hommikul sitt tuju.” Ma ei taha taas tagasi tulla selle neetud geenidejutu juurde, sest ma saan iga kord emme ja Siki käest selle peale võtta, aga no miks peab olema nii? Ah? Ja ma pean mainima, et mu töö on ülimalt chill ja äge ja kõik oleks maailma parimas korras, kui hommikune ärkamine käiks kuidagi… mitte läbi pideva võitluse.

Nagu Marco ikka ütles: “This is war. Life is war.”

This is war indeed. Sõda unega ja sunnitud ärkamisega.

Äkki on see mingi vana viga, mis on külge jäänud depressiooniaegadest? Sest, noh, kui sa oled depressioonis, on arusaadav, et ärkamine on valulik ja vihatud. Aga ma ju pole (enam, hetkel) depressioonis! Miks ma siis ei võiks hommikuid nautida nagu iga teine inimene?

Pfft veel üks kord.

moments

hoomamatu Leave a reply

Mu lemmikhetked on kahtlemata need, mis on praegu: ma istun hämarduvas toas, mul on klaasike head punaveini, ventilaator huugab õhku ringi käima, kassid hingavad rahulikult ja norsatavad vahepeal läbi une, ning mul pole kiiret, ma saan tegeleda oma lemmikasjadega, olgu siis selleks uute sarjade avastamine, küünte lakkimine, Cracked.com-is ringi surfamine või raamatu lugemine. Ma olen üksi, mul on ruumi hingata, veel-kohe-ei-peagi-magama-minema, on mõnus.

Lemmikhetki on muidugi veel, näiteks sellised õhtud, kui ma olen end voodisse kerra tõmmanud, Inimene tegeleb elutoas omade asjadega ja ma saan läbi korterivaikuse hüüda:
“Musi!”
“Mis on?”
“Ma armastan sind!”

Mõlemaid õhtuid on vaja – neid üksiolemisõhtuid, kus kassid on mu ainsaks kaaslaseks ja ma räägin nendega väljamõeldud titekeeles, sest, noh, ma olen ju Crazy Cat Lady, ma võin.

Aga on vaja ka neid õhtuid, kus ma pean magama minema natuke võideldes, sest ma oleks hea meelega veel kaua-kaua üleval, aga kui on valida, kas istuda üksi üleval või uinuda kaisus, siis ma enamasti valin viimase. Neil kordadel, kui ma seda ei vali, valin ma variandi kaisus-lugemine, mis on ka päris aktseptaabel versioon.

Mis ma tahan öelda, on see, et army wife´iks olemise juures on teatud eeliseid. Üks mu kasu-sugulane, ehk siis kasuisapoolne sugulane ütles kunagi selle kohta tabavalt: “Meiesugustele kunstiinimestele sobib hästi sõjaväelastega koos elamine. Meil on vaja isiklikku ruumi ja seda me selles suhtes saame. Piisavalt.” Ma lisaks veel juurde, et oksendamiseni, aga tegelikult ei saa üldse kurta, selline variant sobib mulle, mulle meeldib olla üksinda.

Kuni jõuab kätte kolmapäev ja nädala lõpuni on veel NII KAUA AEGA ja mul on tunne, et ma lähen kohe lolliks sellest üksindusest… Ja siis ongi reede ja kaiss ja kvaliteetaeg ja esmaspäev, mille õhtuid ma alati naudin… Ja siis on jälle kolmapäev ja nii see ring toimib.

Muidugi peab mainima, et väga kaua ma ikkagi nii asju ei taha. Meeldigu mulle mu privaatruum palju tahes, meeldib mulle siiski suhe kogu tema plusside ja miinustega, mulle meeldib kooselamine ja mulle meeldib… jah, suhe. Sellepärast on jätkuvalt aina kindlam ja kindlam, et mõne kuu pärast tuleb taas asjad pakkida ja suund pealinna poole võtta. Mõnes mõttes ma igatsen Tallinna, aga ma tean ka, kui väga hakkan ma Tartu järele valutama, nii et igast ihupoorist tuleb pisaraid. Aga see on hetkel veel tulevik. Praegu on imelise taevaga Tartu, lämbe kodu, mõnusalt nohisevad kuusud ja mina. Ja see on täitsa hää.

enter: weekend

hoomamatu 2 Replies

Vahepeal ma ikka imestan oma sotsiaalse elu üle, et kuidas on nii, et alustan reedet Tartust, põikan Käsmu, õhtu lõppeb Tallinnas ning järgmisel päeval olen juba Viljandis ja jõuan sealt öösel koju Tartu. Aga kui aus olla, siis tuleb tunnistada, et vanus ikka sööb juba kontidesse: kella kahe paiku mööda öist Viljandi-Tartu maanteed sõites kiskus lõuad ikka nii laiali, et vahepeal oli lausa piinlik kohe. Noh et kas ma olen tõesti jõudnud vanusesse, kus enam ei viitsigi telklas võõraste sõpradega viina visata, vaid eelistan öösel kojusõitu.

Samas, olgem ikka ausad, ma olen ALATI eelistanud kodus magada. ALATI. Selles mõttes on mul täiesti fenomenaalne autopiloot, et olgu ma ära joonud kasvõi terve kolmeliitrise veinikanka, ikka jõuan ma koju ja ei jää kuhugi küla peale tilberdama. Kuigi ma võin koju jõuda alles hommikul. Ja näiteks uue tätoveeringu ja/või juuksevärviga.

Ehk et nädalavahetus oli vapper. Sai Laine Jänesega kaerajaani tantsitud (jajaa), “Minu Ugrimugri” ära esitletud (või noh, ma olin rohkem nagu moraalseks toeks ja transanaiseks), siis said Tallinnas tehtud ÄÄRMISELT OLULISED SISSEOSTUD… Ja siis sai mõõdukalt möllatud Viljandi RockRampil. Muidugi oli üle mõistuse palav, aga õnneks on juba august (mis tähendab, et sügis läheneb, jejee) ja õnneks sai järves lebotada, tähekesena käed-jalad laiali. Tõele au andes muidugi ei ole 27kraadisel veel eriti jahutusomadusi, aga ikka parem kui mitte midagi. Ja siis, et Viljandi elamus oleks ikka täielik, mõtlesime, et läheme tagasi festivalile TEISELT POOLT, et ei peaks neid nõmedaid treppe trampima. Ja siis me läksime… ja läksime… ja läksime… Ilm läks aina pimedamaks, tee venis aina enam ja enam kaugustesse ja nii me siis trampisime, ma usun, et me tegime Viljandi järvele tiiru peale, kui lõpuks kuskilt x-kohast end telkla juurde välja pressisime.

Nii et minu jaoks siis oli nüüd HRL ja Viljandi Folk kõik ühes nädalavahetuses, ainult et oli Viru Folk ja oli RockRamp. Rohkem festivale mu silmad sel suvel ilmselt ei näe, aga polegi hullu, väga ei kisu ka.

Ja eilne derecho ehmatas muidugi päris korralikult. Hoovi peal lendasid tuulemöllus lillepotid ja rõdupiirded, katuseplekid ja elektrijuhtmed. Muidugi saabus torm just hetkel, kui Inimene pidi hakkama Tallinna rongile sättima. Rong ise hakkas vist Tartus alles kolmveerand ühe ajal öösel liikuma, nagu ma kommentaaridest lugesin – me tabasime õigel hetkel ära, et oodata vist ei tasu, ning otsustasime bussi kasuks.

Ning hommikul tööle tulles avastasin, et meie imearmas sildike oli seinast rebitud ning tuul oli ta hoovi peale lennutanud. Õnneks autosid ei tabanud.

/

Ahjaa, kuulsin elumärki Marcost. Ja avastasin, et ta ei oska õigekirja eriti hästi. Aga vähemalt on ta elus. Ja kuigi ma natuke juba igatsen tagasi (peamiselt selle pärast, et seal oli tuul ja värske mereõhk), on siiski Eestis ülimõnna. Mõnnamõnnamõnna!

uus ja kollane

hoomamatu 14 Replies

Lõpuks jõudis mu kollane ja esimene kõvakaaneline (!) raamat “Ööd kollases autos” raamatupoodidesse. Käisin seda täna Lõunaka Apollos vaatamas (pärast seda, kui olin üritanud kaks aastat tagasi ostetud KÜLMIKU tšekiga arvutit garantiiremonti anda) ja mõtlesin, et need poemüüjad näevad vist üsna sageli minusuguseid… hmm… kirjanik ei tihka öelda, no ütleme siis… avaldatud kirjutajaid ringi hiilimas. Ma läksin otsejoonelt uute teoste leti juurde ning otsisin tuttavat kollasekaanelist. Kui ta leidsin, võtsin hellalt kätte, vaatasin, kuidas nimelt ja pealkirjalt valgus nii vägevasti helgib, siis kiikasin sisse ja lugesin siit-sealt. Seisin seal mõned minutid, naeratasin kohtlaselt ja panin siis raamatu riiulisse tagasi, ikka nii, et üritades teda võimalikult esiplaanile seada.

Ja tippisin, jätkuvalt kohtlane naeratus näol, minema.

Ise mõtlesin, et küll neil müüjatel võib lõbus olla, kui minusugused oma raamatuid vaatama tulevad. Minusugused – need, kes jätkuvalt imestavad, silmad suured, et kuidas küll MINU nimi mingi asja kaanel on, mis on RAAMATUpoes ja. Aga on, näet. Mis sa teed ära.

Aga ilus on küll. Mitte üldse ei taha kehvasti öelda ühegi teise raamatu kujunduse kohta, aga praegu on see täiesti mu lemmikkaas, apsaluutselt. Suured tänusõnad kujundaja Anne Pikkovile, kes mu tahet ja eelistusi arvesse võttis.

Täna on üldse hea päev olnud. Hommikul astus kirjastusse sisse üks väliseestlasest härra, kellega me pool tundi juttu vestsime ja maailmaasju arutasime, andis tõsiselt positiivse laengu. Ühtlasi rääkisime ka sellest, et eestlased on ikka kinnised inimesed. Mina näiteks käisin Eestisse jõudes Tartu avaturul ja täiesti automaatselt hakkasin rääkima järjekorras enda järel seisva naisterahvaga – no nii, nagu ikka seal Aafrikamaal kombeks oli. Hiljem mõtlesin, et ju vist olin natuke imelik, et ju vist pole nii siin kombeks… Aga ma kavatsen seda liini jätkata. Seda Uue ja Parema Daki Liini: naeratada palju, eriti võõrastele inimestele, ja suhelda rohkem.

Tänase päeva Little Moment Of Win: oleme Avantüristidega kümne Eesti parima naisblogija seas🙂 Ajakirjanduse jaoks olen ma ammust aega juba ununenud, nii et täitsa vahva on, kui vahepeal meeles peetakse.

Üks ännauntsment veel. Imearmsaid ehteid teeb üks imearmas blogija Britt, kes oma viimase kollektsiooni eest saadud raha eest toetab loomade varjupaika. Tee üks heategu: telli endale mõni isuäratavatest Briti ehetest ning samas teed ka kuusudele-kutsudele pai. Vaata lähemalt siit: Pastries By Britt.

teisele poole ja tagasi

hoomamatu 6 Replies

Vaatasin hiljaaegu Stephen Fry filmi “The Secret Life of the Manic Depressive”. Seal rändab ta mööda bipolaarsete radu, analüüsib oma haigust, otsib ideaalset ravi ning räägib paljude maniakaal-depressiivsetega nende elust, kogemustest, haigusepisoodidest. Film on pikk, lausa kaheosaline, ning minu meelest peaks ta kuuluma kohustusliku vaatamise nimekirja kõigis neis peredes, kus bipolaarne pole mitte lihtsalt ilus sõna. Seda filmi peaks vaatama nii diagnoosi saanud ise, kui ka kõik nende lähedased – ehk aitab see neil meid ja meie elu, tegemisi ja episoode paremini mõista.

Sealt jäi meelde näitleja Richard Dreyfussi lugu, kui ta rääkis, kuidas ta ise lõpuks ravi saada otsustas – olukord oli lihtsalt juba nii hull. Mingi aja pärast läks ta uuesti arsti juurde ja ütles: “Teate, kui HEA ja SUUREPÄRANE on mu elu nüüd, kui mul on see JULGUS tegutseda!” Arst vaatas teda mõtlikult ja lausus siis: “Richard, see pole julgus, see on ÄREVUSE PUUDUMINE.”

Ärevus. Kõlab õudselt lihtsana. No mis see ärevus siis ära ei ole, kõik me oleme aeg-ajalt ärevuses. Aga kui sind vaevab ÄREVUS, see ÄREVUS, mis sööb tavalisi ärevusi hommikusöögiks, on elu hoopis teistsugune. Sa ei saa hingata, õhku on vähe, peas on vaid sundmõtted, iga lugemata e-kiri või vastamata kõne võib vallandada tohutu paranoiahoo: mis nad nüüd minust tahavad? Mis ma jälle teinud olen? Kas midagi on juhtunud? Mis on lahti? Midagi halba on juhtunud! Kindlasti on midagi kohutavat juhtunud!

Ja see pole ainult see, see on ka kõik need mõttetrallid enne und, kui su kõrval soe keha juba unne on suikunud, aga sina vaatad ikka veel aknast välja ja surud patja kõrvadele, et mitte omaenda mõtteid kuulda, sest need mõtted söövad lihtsalt seest, ajavad hulluks.

/

See film oli ka mitmes muus mõttes õpetlik ja julgustav. Ma nägin, et inimesed on ära käinud teisel pool ja tulnud tagasi. Mõned küll kohutavate kaotustega – aga kes meist kaotusi ei teaks – aga on tagasi tulnud.

Miks ma sellest räägin… Ma ei teagi. Vist sellepärast, et see on mulle hingelähedane teema. Tõsi on see, et näiteks depressioon pole ammu enam stigma, see on seisund, millest räägitakse kõva häälega ja aina enam häbenemata. Miks siis peaks bipolaarsus olema midagi, mida häbeneda  – ERITI kui seda on võimalik ravida ja ravitaksegi, sellega on võimalik elada ja elataksegi. Muidugi, bipolaar on mõnes mõttes ka moehaigus. iga teine emo vist arvab, et ta on bipolaarne (ärgem unustagem Iisu Impossible’i bändi ainukest lugu, mis neil MySpace’i lehel üleval on: “Bipolar Express”), aga kui asja tõsiselt võtta, siis on asi muidugi kaugel moekusest või trendist. Haigus on haigus, see ei peaks olema midagi, millega eputada… AGA see ei peaks olema ka midagi, mida häbeneda.

Olen hellitanud mõtet sellest kõigest pikemalt kirjutada, inimestega rääkida, nende lood kirja panna… Aga praegu on raamatuprojekte nii palju, et ei teagi, millal selleni jõuab. Ja samas on sellega ehk nagu elulugude kirjutamisega: seda ei peaks tegema inimene, kel kõrvatagused alles märjad. Aga idee on olemas, eks näeb, mis sellest saab.

Kõikidele teile, kes on selle haigusega lähemalt kokku puutunud saadan ma tervisi, sooje ja pehmeid. Elame veel! Stabiilsemalt, vähemstabiilsemalt, aga elame.

kick ass

hoomamatu 6 Replies

Ühesõnaga, ma olen maailma halvim arvustuse kirjutaja, sest ma satun alati kõigest tohutult vaimustusse. Ma arvan, et kogu Õhtulehes töötatud aja jooksul olid kõik mu konsaarvustused (mida oli heal juhul kaks või nii) ülivõrdes kirjutatud. Aga kuna ma usun gonzo-ajakirjandusse, siis pole sellest midagi, sest on võimatu olla objektiivne, kui sa oled subjektiivne.

Ja subjektiivselt rääkides olen ma alati Mikat südamest armastanud. Tema viimane plaat pole ehk küll nii pärl pärli otsas kui esimene, aga Song For Sorrow singliplaat (nii vist nimetatakse neid) oli ikka väga hea ja no see tema viimane lugu sealt filmist, “Kick Ass”, on ikka ka väga hea lugu.

Kui ma kuulsin, et ta Eestisse tuleb, pidin ma erutuse kätte ära surema, aga siis selgus, et mul pole pileti jaoks raha, kogu selle reisiga ja whatnot. Õnneks aga suutis Siki minu äraolekul Mikasse nakatuda, nii et lõpuks ostis ta mulle pileti ja eile hakkasimegi kell 4 Tallinna poole kimama, sest väidetavalt pidi konsa algama kell 6. Siki arvas, et Mika tuleb peale pool 10 – ja tal oli õigus – nii et me istusime mitu tundi niisama. Õnneks oli vihm ära sadanud, oli soe ja mõnus ja kallid inimesed ümber, kellega sai juttu ajada.

Lenna, hm, oli üsna igav. Kõigepealt ma solvusin, et ta oli sellise hea loo nagu Urbide “Sõidulaulu” ära lörtsinud, ja no tema see “Rapuntsel” on ikka üsna jabur lugu, aga tuleb tunnistada, et tüdrukul on võimas hääl. Kuulasime, rääkisime, ootasime ja tegime nalju stiilis “Okei, igav on, lähme koju tagasi”.

Mingil hetkel märkasime, et Mika seisab oma saatjaskonnaga tuletorni tipus ja skännib rahvast. (“Valge kaabu!” – “On see tema?” – “Kindlasti on! Vaata, kuidas ta seisab!” – “Jajaa, lollid tüdrukud, vahivad kõik lavale, neil pole aimugi, et Mika on tegelt seal!”) No ja siis me hakkasime aina enam ja enam hullunud fännitüdrukutena käituma, sest lihtsalt kogu see õhustik haaras kaasa ja erutus oli laes. Mika! Siinsamas! Mõni meeter meist eemal!

Šõu oli muidugi vägev, Mika ise vahetu ja tore, ajas naljajuttu (“OK guys, I don’t want to kiss you ass so much that you have to go home and your ass is bruised, and I promise to be a total dickhead for the rest of the show, but guys, you are amazing!”), elas ise esinemisele täiega kaasa ja oli näha, et ta teeb seda kõike armastusega. Meie muudkui huilgasime ja laulsime kaasa ja imestasime, et nii hea on kõik.

Muidugi suutsid paar asja kogu kogemusele tõrva tilgutada. Mõnikend minutit enne šõu algust läksime ka rahva sekka seisma, sest tahtsime alguses lava lähedal olla. Leidsime head kohad, end hoolikalt kalkuleerides pikkade inimeste peade vahelt vaatama… ja niipea, kui Mika lavale tuli, tõstsid meie ees olevad mees ja naine endale lapsed kukile. Ja no lapsed olid umbes kahe-aastased, ehk siis ma ei usu, et nende kontserdielamus oleks jäänud millegipoolest kehvemaks, kui nad oleks seda kaare alt vaadanud, kellelegi ette jäämata. Ma tean, millest ma räägin, ma olin ise ka pärast kaare all ja vaade oli väga hea. Tegin siis inimestele märkuse, et nad käituvad ikka ülejäänud kontserdikülastajate suhtes ääretult nõmedalt – see on samahea, kui ma oleks tulnud ja vihmavarju lahti löönud keset rahvast. Mulle nähvati vastu midagi stiilis: tee ise lapsed ja saad teada, ja võibolla tõesti muutun ma titemammana isekaks kakapeaks ja ma pean oma sõnad tagasi võtma, aga niipalju võiks ikka taktitunnet ja teiste austust olla, et nii naglalt mitte käituda. Õnneks läksid nad mingi hetk muidugi minema.

Ahjaa, me olime ümbritsetud geinoormeestest, kes peo alguses üsna hillitsetult seisid, aga kui hakkas kõlama lugu “Billy Brown”, hakkasid nad suure elevusega kaasa tantsima. See oli hästi südantsoojendav.

Viimased lood vaatasime me, nagu juba öeldud, kaare alt, ma tantsisin ja karjusin ja hüppasin nagu segane ja innustasin sellega ka enda selja taga seisvaid umbes 12aastaseid tütarlapsi, kes enne vaid oma helenduspulkadega vehkisid, aga ilmselt nähes, et kui minusugune vanamutt julgeb kisada ja karjuda, siis võivad seda ka nemad, nii et lõpuks kisasime kõik koos. Vahepeal ma pöördusin ja hüüdsin neile eufoorias: “On ju äge!” ja nad hüüdsid mulle vastu: “TÄIEGA!!!”

Sain end täielikult välja elada, sain parima kontserdielamuse, mis mul iial olnud on (ausalt, Placebo tegi Mikaga võrreldes oma kontserdi nii üle m*i, et tagasi mõelda on piinlik) (mis siis, et ma olen ainult kolmel kontserdil umbes käinud) ja sain liigutusest pisaraid pühkida, kui “Happy Endingu” ajal kõik mulle hakkasid puhuma. Muidugi sain pärast liigutusest ka seepi näolt ja kätelt pühkida, aga ikkagi oli vägev. See vaatepilt, kui tuhanded mullid rahva kohal ja laval hõljusid, see oli ikka üle mõistuse super. (Mika ise ütles selle kohta nii: “Tonight’s show will be known as the bubble gig.”)

Ahjaa, mullidega seoses… Kui me istusime ja passisime ja ootasime, mõtlesin, et proovin oma mullitajat. Ma ostsin siukse vägeva supermullitaja, maksis 31 krooni. Ja minu ees istus tütarlaps, kes sõi saiakest ja jõi kohvi… Fakk! Mõtlesin täpselt hetkel, kui olin mullid lendu lasknud – supermullitajast tuleb neid mõnikümmend korraga – ja kõik need tüdrukule pähe ja toidukaussi kukkusid. Ossaraks, kus ma kukkusin vabandama ja punastama, no ikka nii idiootne juhus, tuulepea, üldse ei mõtle. Siki ja Co hirnusid endal püksid katki, lasid veel naeru pool tundi hiljemgi. Vot selline juhus – karmavärk. Kord on keegi sulle see, kes kontserdielamusele tõrva tilgutab, küll oled ise kellelegi teisele see, kes kontserdi nii ära rikub, et seebiveega üle kallab… Piinlik.

Auto juurde minnes leidsin maast telefoni, mis oli niipalju niiskust saanud, et osad klahvid ei töötanud. Õnneks omanik helistas ja vastu sai ikka võtta, nii andsime sellegi tagasi.

Selline õhtu siis. Täna peaksin minema jalkat mängima ja homme arstile/Pirtsu juurde/õhtul Tättele/arvutit parandusse viima, aga kuna homne päevaplaan on täpselt selline nagu ta on, siis ma täna lähen vanni ja magama. Kõlab nagu ideaalne õhtu, kas pole?

Käisite ka Mikal eile? Kuidas teile meeldis?