“Hei, tere!” Mingi võõras noormees koputab mu õlale ja vaatab otsa nagu tunneks mind.
“Ee… Tere. Ma ei tunne sind,” kohman. Siis mõtlen, et äkki see on ebaviisakas ja parandan end: “Kas ma tunnen sind?”
“Noh, me kohtusime kunagi Undergroundis, ma üritasin sulle purjus peaga külge lüüa. Ebaõnnestunult vist.”
“Aa, sina oled see! Kohtunik või kohtunikuabi või keegi.”
“Jah, just.”

K. kisub mind käisest: “Lähme nüüd Royd vaatama!”

“Sorry, ma lähen nüüd, kontsert algab just…”

Hiljem oli mul piinlik, et ma ei mäletanud ta nime (ainult ametit, aga seegi jäi meelde vaid seetõttu, et ma pole kunagi ühegi kohtunikuga koos joonud) ja et ma nii järsku vestluse katkestasin, aga kui ma vaatasin lähedalt Trubetskyt ja tema kohutavat lõuaalust (päriselt, mis tal seal toimub? Kasvatab uusi tsivilisatsioone?) läks mul vahejuhtum meelest, tuli alles pärast kodus meelde.

Ja ma jõudsin järeldusele, et täpselt see juhtum iseloomustabki täpselt minu ja mitmete teiste naiste kohtinguelu. Keegi ajab purjus peaga baaris ligi. Ja nii ongi. Hiljem paned sa tema telefoninumbri mälusse nimega “Ära vasta!” ja mõne aja pärast sul ei ole nende näodki enam meeles.

Ma üritasin oma kohtingulugusid meenutada ja mulle meenus täpselt kolm juhtumit.

Juhtum #1. Ma käisin ühel kohtingul Pläsku katusel. Kutiga olin tuttavaks saanud reidis ja ma ei mäleta, et me oleks kuskil kasvõi kohvigi joomas käinud. Ma mäletan, et kutt oli hirmus lühike. Nime ega nägu ei mäleta.

Juhtum #2. Reidi jutukas sain tuttavaks ühe kutiga, kelle nimi oli vist Villu. Ta oli maalt. Ma käisin tal ühe korra külas ja pidin sinna ööseks jääma. Hommikul sõime suure ümmarguse laua ümber koos tema perega hommikust. Oli ilgelt awkward. Mäletan, et kutt oli hästi kõhn ja rääkis hästi palju.

Juhtum #3. Mõnda aega käisin ma kohtamas ühe kokaga, kes õpetas mulle, kuidas teha boloneese kastet. See oli aeg, kui ma pidin emale helistama, et küsida, kuidas makarone keedetakse (no mitte päris nii, aga umbes). Ma ei mäleta, kuidas ma temaga tuttavaks sain, aga kuna me hängisime seal restos, kus ta töötas, päris tihti, siis ilmselt nii kohtusingi. Ma ei mäleta enam ta perekonnanime ja nägu ka eriti mitte. Ma mäletan, kuidas me käisime ühel kohtingul Pooles Kuues (!) ja ma mäletan, kuidas ta minu köögis süüa tegi ja seda oli nii seksikas vaadata. Kodus oli mul sel ajal veel mustvalge telekas, hiljem vaatasime me sealt mingit igavat filmi.

Ja siis meenus mulle lugematu arv lugusid seoses Ühe Poisiga (seriously, mis kurat meil toimus?!), aga need ei puutu enam asjasse.

Nii ei saanudki asja naljakast ja meesteminevikus tuhnivast postitusest kohtingutest. Kahju.

(Aga Kristen McGuiness vastas mu fännikirjale ja on nüüd mu FB sõber! Ma viiksusin nagu väike plika, kui see juhtus. Uskumatu. Muide, raamatut soovitan (sellest hoolimata) ikkagi ka, täitsa äge oli!)

Vastukaaluks abieluteemalisele Gilberti raamatule “Committed” loen ma praegu Kristen McGuinessi raamatut “51/50: The Magical Adventures of Single Life”. Ma avastasin selle vist lugedes The Friskyt, kus oli lugu autoriga ja raamat intrigeeris mind. Kristen otsustas 50 nädala jooksul minna 51 deidile, et leida armastust, Seda Õiget. Muidugi avastab ta selle teekonna käigus paljugi iseenda kohta. Tegu on alkohooliku ja kokanarkomaaniga, kes on olnud aasta selge (ma ei ütle ENDISE, sest pole olemas endiseid narkomaane või alkohoolikuid – on vaid need, kes pole mõnda aega tarbinud) ja ma imetlen tema julgust oma sõltuvustest nii avalikult rääkida.

Esialgu ma arvasin, et selle lugemine tähendab minu jaoks, et hakkan nostalgitsema aja üle, kui veel ise olin vallaline, igatsema taga neid aegu, kui iga nädal tõi uue armumise, kui sa ei teadnud, kust sa leiad end reede öösel või laupäeva hommikul (praegu leian ma end ainult voodist – ENDA voodist)… Aga huvitaval kombel ei tunne ma ühtki sellist emotsiooni. Ma hoopis tunnen – oh õudust! – haletsust oma vana mina vastu. Ma ju teadsin juba siis, et ma otsin midagi, aga ma ei osanud arvata uneski, et hea ja kvaliteetne suhe õige inimesega ja PEREELU võib pakkuda sellist rahuldust, nagu ta pakub. Oh, ma tean, ma olen muutunud selleks inimeseks, keda ma neli aastat tagasi südamepõhjast jälestasin, andke mulle andkes!

Õigemini, ma tegelikult mõtlen küll, et milline oleks elu siis, kui poleks läinud nii nagu läks, kui ma poleks leidnud oma inimest (ja kaotanud selle käigus terve persetäie sõpru), kui me oleks näiteks Rüblikuga suutnud asjad korda saada, kui… kui ma poleks üldse Rüblikuga kokku saanud… Ilmselt rändaksin ma siiamaani ringi, otsides seda seletamatut Miskit. Ja ikka baaridest ja klubidest.

Aga kohtamiselu Ameerikas on ikka HOOPIS TEISTSUGUNE kui meil siin. Või õigemini: kui oli minul ja kui on minu tuttavatel, kes on veel (või jälle, kuidas keegi) vallalised. Esiteks ei ole (vähemalt minu seltskonnas) väga levinud üldse selline deitimine, et laupäevaõhtuti pead kindlasti kuskil mõne uue meesterahvaga väljas olema. Pigem leitakse uusi heartthrobe baaridest või ühistest seltskondadest – sõnaga, pidudelt.

Oh, MINA muidugi olen kõvasti deitinud, vist kõige rohkem üldse oma sõpradest. Ma ei tea, miks, aga mu sõpradel on mingi tõeline vastumeelsus saada (pool)võõra inimesega kahekesi kokku ja veeta üks tõhus kohting. Pigem eelistatakse kokku saada uute inimestega seltskondades – ja, nagu öeldud, pidudel. Ning tuleb tunnistada, et oma kõige olulisemad mehed olen ma leidnud ka siiski tänu juhusele – liikudes samades ringkondades või saades baariukse taga suitsetades tuttavaks – mitte pimekohtingute käigus või nii, et keegi on meid kokku sokutanud.

Väga palju olen ma teinud ka “internetikohtinguid”. Ma panen selle jutumärkidesse, sest enamasti pole netist leitud tuttavatega kokkusaamine olnud kohting, vaid lihtsalt uue inimesega tutvumine. Samas – mis see kohting muud ongi? Ka on kõik mu sõbrad (peale Gorta, kes on vist kokku saanud ligi pooletuhande netituttavaga – igal juhul on see arv sadades) kohutavad netipelgurid ja uut kaaslast naljalt internetti otsima ei minda. Ikka loodetakse mingile müstilisele juhusele. Ja mõnede jaoks see juhus ka tuleb – mõned ootavad senimaani.

Võibolla erineme me ameerika naistest selle tõttu, et me EI TAHA ise aktiivselt endale kaaslase otsimisega tegeleda? (Tuletan meelde, et jutt käib minu sõprade näitel.) Et me ei taha tunnistada endale, et me ÜLDSE sellega tegeleme? Ja nii me käimegi ringi, lootes ja oodates, et See Õige tuleb kuskil nurga tagant välja. Aga saladus on selles, et ta ei tule. Sa PEAD ise selleks vaeva nägema ja tööd tegema. (Kasvõi alustades sellest, et õppida iseend armastama jmt sammud, mis tuleb läbida, et suhteks valmis kasvada. Või et üldse “valmis saada” – see teema vajaks rohkem lahkamist, aga ma ei tee seda praegu, nii et ärge võtke mu sõnu siin imperatiivsetena või millegina, mis märgib puhast tõde ja mu paindumatut seisukohta ses asjas.)

Aga võibolla ma ei tea ka midagi ja targutan niisama. Ma ju pole nii ammu vallaline olnud (uusi inimesi olen kohanud aga sellest hoolimata küll, seda tänu meie suhte vabale loomusele, nii et midagi ma sellest vallast ka tean). Ja siis hakkasin ma mõtlema oma deitimiselu peale. McGuiness üllatas mind sellega, KUI PALJU VÕIB ÜKS NAINE ANALÜÜSIDA! Appi, see analüüs ajab mind kohati hulluks – aga õnneks on see vahvalt ja humoorikalt kirja pandud. Ma ei mäleta küll, et ma oleks ise deitides niimoodi analüüsinud. Kuigi noh, eneseanalüüs on alati olnud mu eriala ja ma mäletan selgelt kõiki neid kordi Birxi juures, kus ma vedelesin keset põrandat ja nutsin järjekordselt selle üle, et MIKS TA MULLE EI HELISTA?!

Ühes on autoril õigus – selle, kas on säde või mitte, tunneb kohe ära. Näiteks kui ma Patsyga kokku sain – sest seda võis tegelikult deidiks pidada, olime mõlemad sel ajal vallalised – siis ma tundsin kohe, et on sõbramaterjal. Ja oligi, ma leidsin nii ühe maailma kõige toredama inimese! Ja selleks oli vaja ainult julgust, et anonüümse blogikommenteerijaga julgeda kokku saada!

Oh, põnevaid näiteid kummalistest meestest, kes kõik vallalise naise teele satuvad, on muidugi palju. Mõned neist said ka “Meestest, lihtsalt” raamatusse kirja, näiteks kutt, kes sai seal nime… appi, ma ei mäletagi, aga ta oli loos “Hea poiss ja halb tüdruk” vmt. Blogis oli ta nimega Üks Poiss ja see oli tõeliselt kummaline kogemus. Me “deitisime” ikka väga pikka aega, nii mõned kuud. Selle aja jooksul jäi ta minu juurde ööseks, me käisime väljas, sõpradel koos külas jne. Ja mida ei juhtunud – füüsiline kontakt. Me magasime ühes voodis ja me isegi ei suudelnud! Mingil hetkel sai mul sellest veidrast “suhtest” kõrini ja ma ei jõudnud enam seda mängu mängida. Tänase päevani ei tea ma, mis toimus. Sest kui ta oleks tahtnud ainult sõber olla, oleks ta võinud ju seda öelda – aga ta ei öelnud. Me tegime koos plaane, ööbisime koos – käitusime nagu paaris inimesed, ühesõnaga. Ma oleksin täiesti aktsepteerinud seda, et ta ei tunne mu vastu tõmmet või tahab võtta asja aeglaselt, aga… selles nagu polnud asi. Müstika, ühesõnaga.

Sellistel hetkedel on mul kahju, et ma olen oma blogi NIIMOODI pidanud ja need deidid ja kõik kaasnev pole kuhugi kirja läinud. Muidugi on meeste-raamat, mis mingil määral kaardistab mu meesteminevikku, aga sinna on ikka kirja saanud (prototüüpidena) need Suured Lood, mitte ühe-õhtu-deidid.

Ma lähen koju ja sirvin oma The Märkmikku ja vaatan, äkki tuleb veel mõni põnev deitimislugu meelde. Ja ma pöördun selle teema juurde järgmises postis tagasi.

Aga mis teie arvate? Kas Eesti ja Ameerika detimisskene erineb tugevalt või on see ainult minu maailmanurgast vaadates nii? Kas teie, kui te olete vallalised, käite teadlikult kohtingutel, et leida potentsiaalset uut armastust?