Tänane (lumine! hoidke lund kinni, kuni ma tagasi olen!!!) Postimees:
Ja Venemaa juba läheb:
Category Archives: hoomamatu
München, der ersten und zweiten Tag
Ma ei tea Münchenist suurt midagi. Ma tean, et siin on äge loomaaed, kuhu ma tahan minna ja ma tean, et siin lähedal on Dachau. Ja natuke kaugemal Hitleri suvemajake.
JA METROOD!
Esmaspäeval saabusime, oli megapalav, päike paistis ja ma ei jõudnud end ära kiruda, et ainult talvemantli kaasa võtsin. (Olgu kohe öeldud, et täna, kui sadas lund, olin ma mantlu üle väga õnnelik.) Aga metroorõõm tegi kõik heaks ja läksime pärast hotelli ORLY (päriselt, ma ootasin öökulle) sisseregistreerimist sõitsime metrooga kesklinna ja tegime tutvust vanalinna ja poodide ja Neu Rathausiga.
Jahindus- ja kalandusmuuseumi ees tšillis üks übercool seapoiss.
Sattusime täpselt hetkel, kui kuusele ehteid riputati. Järgmisel nädalal hakkab siinsamas Marienplatzil jõuluturg, millest ma kahjuks ilma jään…
Testisime raekoja otsa ronides (õigemini, liftiga sõites) Abikaasa kõrgusekartust. Kartis natuke küll.
Ja Tallinn uhkeldab oma punaste katustega…
Otsustasime raetornist alla saada kõndides, mitte liftiga ja eksisime paar korda ära. Koridorid ja trepikojad olid muidugi vaimustavad, ühes vitraažidega.
Sõime toomkiriku taga lõunat, mis osutus kergeks pettumuseks. Viie euro eest saime viis lusikatäit suppi, nelja euro eest mahla ja vett. Aga noh, vanalinnas söömine maksab kõikjal väga palju. Siis sõitsime Olümpiakeskusesse, kus on end hetkel sisse seadnud Sea Life. Mina ootasin muidugi delfiine ja merilõvisid, tegelikult saime väga palju pisemaid kalakesi, kaks tillukest haid ja ühe väga tülpinud olemisega kilpkonna. (Hiljem nägime metroos Sea Life’i reklaami ja tõsi, plakatil oligi kaks haid ja üks kilbu, aga sealt tundusid nad ikka märksa… suuremad ja vägevamad.)
Kõige hämmastavam oli muidugi see, et pärast kõiki neid sadu kalasid ja muid mereelukaid pidin ma tunnistama, et kõige veetlevamad, põnevamad ja ägedamad olid ikkagi karpkalad… No nii meetrised karpkalad, kes vahepeal oma nina veest välja torkasid ja õhku nuhutasid, umbes-täpselt samamoodi, nagu Pussakas nina taeva poole ajab, kui pai tahab. Aga kalasid ei tohtinud puutuda! Nii et siis ma vaatasin neid läbi klaasi, kui nad oma ümmarguste huultega trikke tegid ja jutustasin nendega.
Kala!
See vant oli eriti kaval – niipea, kui hakkasin pilti tegema, kaevus ta sügavamale peitu.
Merihobud on ERITI tšillid tegelased: lihtsalt passivad niimoodi, saba rohu ümber keerdus. Mõned sotsiaalsemad merihobud olid sabad kokku sidunud ja tšillisid niimoodi.
Schüler-döner (3 eurot) ja kohalik photobomber. Ma olen nii tõsine, sest ma olen meganäljane.
Lõpuks, pärast tundide kaupa ringi rändamist (käisime veel Olümpia Ostukeskuses, metrooliini lõpp-peatuses, mis osutus täielikuks pettumuseks – umbes nagu Kaubamaja ILMA lisandpoodideta) hakkas selguma ka tõsiasi, et raseda naisega on ikka ilge kepp koos turistitada. Sest rase naine kipub vinguma ja tal lähevad marukergelt jalad paiste. Noh, olgu, tõele au andes kipun ma vinguma ka mitterasedas seisukorras, aga jalad lähevad tõesti kiirelt paiste, kui kogu aeg ringi traavida. Lõpuks siis ma vingusin ja lohistasin jalgu ja nähvasin ja muutusin leebemaks alles pärast döneri sisseahmimist ja jalamassaaži hotellitoas.
Abikaasa käis veel õhtul linna avastamas, mina lugesin internetti läbi ja olin niisama igav.
Teisipäeval oli meil kavas külastada Dachau koonduslaagrit. Või noh, oli kavas ja tegime ära ka. Õhtuks oli plaanitud planetaarium, aga kuna stupid Estonians said kaardist valesti aru, siis selgus Dachaust tagasi jõudes, et planetaariumis on kõik ägedamad asjad ikkagi päeval. Pealegi hakkas lund sadama, nii et ka õhtust tuuri ei toimunud.
Aga hommikul sõitsime Dachausse, eilne palav päikesepaiste oli muutunud tihedaks vihmaks ja läbilõikavaks tuuleks. Viirastus talvepäev, kui me TÄPSELT SAMASUGUSE ILMAGA käisime paar aastat tagasi Auschwitz-Birkenaus, kuigi siis oli veel sügavam talv ja oli vist veel külmem. Igal juhul, ilm muidugi lõi TÄIUSLIKU meeleolu, et seda masendavat ja õudset kohta avastada. Mul oli külm, mu jalad valutasid, kõht korises (sest hommikul sõin ühe muna ja kolm viilu kurki, hotelli hommikusöögid on lihtsalt nii kohutavad, et ajavad südame pahaks) ja mul oli paha ja rusuv. Ainuüksi väljapanek põhimajas oli massiivne ja selle läbivaatamine võttis kaks tundi, mille lõpuks ma tundsin tõelist kergendust, et lõpuks ikkagi ameeriklased tulid ja laagrilased päästsid.
Jalutuskäik barakkide vahel oli täpselt nii õudne ja vastik, nagu ta pidigi olema. Suvel seal ringi jalutades ilmselt ei tunnetakski nii teravalt, kui jubeda kohaga tegu. Ja lõpuks, kui me krematooriumi jõudsime, ei suutnud ma enam. Istusin välja trepile ja nutsin. See gaasikamber… Seisad seal ja vaatad iroonilist kirja “Pesuruum” ukse kohal, vaatad neid madalaid lagesid ja tunned kõiki neid tuhandeid hingi, kes siin “pesema” saadeti ja enam kunagi sealt ruumist elusana välja ei tulnud…
Ja siis kuuled kuskil eemal teismelistekarja irvitamas ja tahaks lihtsalt kisada. Ja võib-olla kellelegi hea vasaksirge virutada.
Pilte ma eriti ei teinud, sest ma ei suutnud.
See on see n-ö põhiplats, kuhu igal hommikul ja õhtul laagrielanikud loendusele kokku aeti, kus nad pidid liikumatult pikka aega seisma. Ka surnud ja need, kes ei jõudnud liigutada, sunniti loendusele kaasa võetama. Neid, kes kokku kukkusid, aidata ei tohtinud. Kui arv ei klappinud… siis, noh, teate isegi.
///
Leidsime ühe raudteeäärse hotelli, mille tavern rõõmsalt sööma kutsus. Kõhud korisesid elevalt, kui menüüs Bratwurst und Sauerkraut nägid. Olime põhimõtteliselt ainsad külastajad, suutsime ettekandja isegi hetkeks ära lollitada ja panna arvama, et me mõistame saksa keelt üsna hästi ja pärast korralikku rasvast kõhutäit võtsime kohalikust bäckereist endale hunniku saiakesi, kaasa kohvitopsi ja sõitsime koju tagasi.
Vorstud!
Mis veel? Noh, München on MEGAKALLIS koht. Kuna mu jalad valutasid, siis leidsin, et oleks õige aeg endale mingid tenkarid soetada, kuna mul on kõik niikuinii katki läinud. Noh, keskmine tenkarihind siin linnas on 100 eurot. Keskmine saapapaarihind 200 eurot. Hullumeelne! KUST nad selle raha võtavad, aru ma ei saa. Ja mitte ainult jalanõud pole kallid. Surfasin veits ringi, et leida vihjed ägedatele kaltsukatele. Leidsin ka mõned koduleheküljed… Hinnad kaltsukates? Kõige odavam asi, mis ma nägin, 29 eurot.
Lõpuks saime miskid jalanõud allahindlusriiulilt, meesteosakonnast (sest naistetenkarid maksavad 80 eurot, meeste omad alates 40 eurost) 34 euroga, KÕIGE ODAVAMAD asjad, mis me nägime mitmes poes. Hiljem vaatasin hindavalt metroos sagivate inimeste jalatseid ja… jah, täitsa võimalik, et kõik ostavadki siin kingi, mille hinnad algavad 100 eurost. Ilmselt olen siis mina ainult imelik, kui ma leian, et tenkarid võiksid maksta umbes 5 eurot, saapad 20 eurot. Noh, muidugi, ma ostan endale jalanõusid umbes kord nelja aasta jooksul, AGA IKKAGI. Ilmselt on muidugi väga suur vahe, kas saabaste hind moodustab su palgast neljandiku, nagu mul või siis sajandiku, nagu neil.
Aga homme lähme loomaaeda! Ja muuseumisse, kus on planetaarium ja muud ägedad asjad!
truth and automatic doors
See vihm… Ta on selline, et ta võiks olla juba lumi, aga veel ei julge. Ja millegipärast olen ma alati hästi üllatunud, kui ma näen, et vihmatäpid on asfaldil, kuidagi nagu ei mahu pähe, et jälle sajab. Või et miks juba lumi pole. Isegi talverehvid said alla (uh, ma pidin end füüsiliselt tagasi hoidma, et mitte kirjutada talvekummid), lumi võiks tulla juba! Või siis juhtub nagu juhtus õel täpselt kaks aastat tagasi, kui nad 15. novembril sõitsid pulmareisile ja tulid nädal hiljem tagasi tõelisesse purgaasse. Meil võiks ka nii juhtuda, kui me esmaspäeval, kah 15. novembril, ära sõidame.
Münchenisse loomaaeda.
Kuidagi imelik tunne on, et saigi see nädal läbi. See nädal tundus NII HULLUMEELNE, kuigi tegelikult ju polnud. Asi on lihtsalt selles, et ma olen harjunud olema üksinda – päevad läbi tööl üksinda, õhtul kodus üksinda… Ja sel nädalal olin ma 24/7 inimestega koos ja see oli kohutavalt kurnav. Ma tean, et peangi nüüd end ümber häälestama, algabki mõneks ajaks selline etapp, kus ma olengi pidevalt inimestega koos, aga ma ei saanudki aru, kui harjunud ma oma mõnusa üksindusega tegelikult juba olen. Ja siis juba algab etapp, mil ma pole kunagi üksinda, alati on keegi.
Viisin Epu bussijaama ja istusin natuke autos ja püüdsin aru saada, et mis tunne siis on. Jälle ühest kohast ära minna, jälle kolida, jälle üks eluetapp selja taha jätta. Ei saanudki aru, et oleks mingi tunne. Kuidagi nii tormasin läbi selle nädala, muudkui oodates, et ei peaks enam järgmist päeva ootama ja plaanima, et saaks lihtsalt olla, et ei mõelnudki kõigele sellele, mida ma teen viimast korda. Viin viimast korda PP klientide jaoks pakke postkontorisse. Astun viimast korda hommikusöögiga kontorisse. Istun viimast korda oma laua taga ja kuulan seina taga Valjuhäälset Naabrit. Tõusen viimast korda hommikul selleks, et minna viimast korda sinna kontorisse seda tööd tegema.
Imelik on. Ja kurb on, muidugi, ka. Aga peamiselt on harjumatu. Et kuidas siis nüüd ma ei tea, millal ma jälle näiteks Tiinat näen. Või kuidas nüüd siis enam polegi see minu töö uudiseid üles riputada või hommikul esimese asjana PP Facebooki-kontot külastada. Natuke muidugi kardan ka kõike seda eelseisvat, ma pole ju aastaid olnud ühegi toimetuse koosseisuline töötaja ja ma ei teagi enam, kas ma üldse oskan teha seda tööd.
Aga siis kohtud toredate inimestega, endiste kolleegidega näiteks, ja kõik tuleb jälle meelde. Et polnudki ju nii raske! (Enamasti.)
/
Mulle meeldib vaadata, kuidas kassid aknalaual istuvad. Mingis uuringus tehti kindlaks, et see tegevus, aknalaual istumine, pidi olema kasside lemmiktegevus. Kõikjal, kuhu ma lähen, on kassid akende peal, vaatavad mind oma suurte kassisilmadega ja liigutavad tasakesi vurre. Ma nii tahaks olla korraks nende kehades, tunda ja kuulda ja haista ja näha, nagu nemad näevad. Mitte, et ma tahaks olla kass, ei-ei, selliseid ambitsioone või luulusid mul pole. Aga kui saaks KORRAKS niimoodi hüpata – ma arvan, et see oleks nagu omamoodi narkootikum, see hetkeline tunne, kui sa ei ole oma kehas.
Või ajarännud. Tahaks hirmsasti, et saaks korraks hüpata mingisse teise aega, seista korraks näiteks 18. sajandi Tartu kesklinnas. Tunda seda lõhna ja tajuda, kuidas inimesed sust mööda tõttavad, kuulda neid helisid ja näha seda valgust. See oleks imeline, see hüpe.
Tuleb leppida unenägudega.
internet lessons
Also, keep texting shortcuts confined to your cell phone. Everybody understands when you use “2” instead of “too” because you were typing with your thumbs on a number pad. But you cannot let that habit sneak into your work or school emails or even message boards. And there’s no reason for it, you have all the time in the world to construct and proofread your message. If you are so pressed for time that you can’t spend the extra quarter of a second to type out the full word, you need to get up right away and finish your responsibilities. Don’t even worry about closing the window – that would take almost a full second.
Oh, and if you use “lol” in every sentence you type (and I’ve seen people who use it multiple times, ie, “lol I like dolphins because they’re cute lol”) I’m picturing you as this cackling moron. If you’re really laughing out loud that much you need to be on some kind of medication.
Sama kehtib ka eesti keeles ja smailide puhul. Kui sa kasutad ühes lauses kolm korda koolon-deed, siis, noh, you need to be on some kind of medication. Ja kui sul on nii kiire, et sa kirjutad “nkn” “niikuinii” asemel või “xma” “kordama” asemel, siis you need to get up right away and finish your responsibilities.
eurodest
Abikaasa viis eile münte ära.
Ülalnimetatud kausi põhjast sain kätte ka tiba euroraha. 4.98, kui täpne olla. No ei ole normaalne summa, ükskõik kust otsast vaadata. Täpselt nagu rublaajal. Või Lätis.
Ja noh, kuigi tegelikult pole mul põhimõtteliselt eurode vastu midagi, siis mul on väga selle vastu midagi, et ma ei oska arvutada ja eurodega läheb olukord ainult hullemaks.
(Tikker kirjutas ka euroteemast, aga kuna Bloggeris puudub otsing – no kuidas te saate öelda, et Blogger on parem kui WP?! Ei saa ju!:) – siis ma ei leia seda posti üles enam.)
Tähendab, ma ei oska arvutada. Eriti ei oska ma arvutada numbritega 6, 7 ja 8. VÕIMATU. Ja noh, kui ma praeguseni olen veel kuidagi hakkama saanud, sest kõik summad lõppevad poes üldiselt nullidega ja nullidega ma oskan arvutada, siis edaspidi ilmselt hakkangi ma käima, kalkulaator pihus, sest näiteks ma ei oska peast öelda, kui mul on asjad summades 2.17, 5.98 ja 1.12, siis kas mul tuleb 10 eurost välja või mitte. See nõuaks ikka väga palju ajugümnastikat minult.
Muidugi ma saan ju tegelt aru, et eurod ei ole süüdi selles, et ma arvutada ei oska, aga kuna alati peab keegi teine asjades süüdi olema, siis me võime teha praegusel juhul näo, et ikkagi on eurod süüdi. SEST KEEGI PEAB SÜÜDI OLEMA! *raputab pahaendeliselt kõmiseva taeva taustal rusikaid*
ENIHUU. Mulle meeldib, et ma ei pea enam väljamaale minnes poodides käima nagu pimekana, kõike vaagides ja pikalt mõelde, et mis see nüüd eesti rahas teeb küll. Ja mulle meeldib, et sekeldamist on vähem. Aga mulle ei meeldi, et kurss on täiesti jabur! Kindlasti oleksid tähtsad ninad saanud teha nii, et kurss oleks näiteks 10. Või hädapärast 15. Aga suure tõenäosusega nad lihtsalt ei viitsinud.
Ja mulle ei meeldi sendid ja summad nagu 4.98 ja 1.12 või 6.57.
Või siis pigem mulle meeldiks osata arvutada… Ei, siiski, mulle ei meeldi sellised summad. Nad ei meeldiks mulle isegi siis, kui ma arvutada oskaksin.
Aga pohhuist nagu ma olen, siis ei viitsi ma end vaevata asjadega, mida ma muuta ei saa. Tuleb, siis tuleb. Ja Euroliidule ütlesin ma ju jah, nii et mis siin enam vinguda.
PS: Eurokalkulaator on tõeliselt kole. Mis värk sellega on, et ei saa teha asju, mis oleks ühekorraga funktsionaalsed ja samas ka ilusad? Umbes nagu ma käisin Klickis ükspäev väliseid kõvakettaid vaatamas.
“Kas teil midagi ilusa välimusega ka on?”
“Ei. Me rõhume kvaliteedile.”
“Et kui on kole, siis on kvaliteetne automaatselt?”
Pole vaja öelda, et tagasi ma sinna poodi ei lähe.
rändom
Tegelikult ma peaksin kirjutama üht neljast asjast, mis ma pean valmis saama, enne kui nädal läbi saab, aga blogida on ju ka vaja!
Käisin eile rasedate naiste infopäeval. Oma suureks üllatuseks avastasin ma end ruumist, mis oli täis rasedaid naisi. Suurem osa neist juba selles astmes, et sai ikka aru küll, et on rase*. Sellega seoses tekkis mul mitu küsimust. Miks rasedad naised alati paarides käivad? Ja KUST nad endale rasedaid sõbrannasid leiavad? Kas selleks on mingi tutvumislehekülg, kuhu sa riputad üles kuulutuse: “Jäin rasedaks, on 10. nädal. Otsin sõbrannat, soovitavalt 15. nädal või hilisem.” Perekool ehk?
Enihuu, ma istusin seal nagu valge vares ja tundsin, et ei sobi sinna kuidagi. Ma kohe ei suutnud tunda mitte mingit hingesugulust kõigi nende naistega, kellest mõned tõesti olid sellised… kiirgavad näost. Ja siis märkasin ka paari stereotüüpset rasedat, kelle iga jutt algas sõnadega: “Jajah, ma tean, kuidas sellega on, kui ma esimene kord sõbranna sünnituse juures tugiisik olin, siis ei kasutatud seda masinat üldse…” (“Seda masinat” – seal peaks olema muidugi tegelik masina ja protseduuri nimi, aga söögu mind susi, sellised asja ei jää mulle meelde.)
Ja mulle tundus, et ainult mina haigutasin hambad laiali, sest olin praktiliselt magama jäämas. No mis nad alustavad siis nii ebainimlikult vara! Mu aju ei hakka enne 13 tööle!
Mähkimisvõistlused olid LOOMULIKULT ka. Vaatasin kaugelt, krimpsutasin nina ja läksin saali “What Would Audrey Do?” lugema. Ma olen päris kindel, et Audrey ei võtnud elus sellisest üritusest osa ja vaevalt ta oleks ka vabatahtlikult mähkimisvõistlusel osalenud.
Natuke targemaks sain ka, nägin ära, milline on nabanöör (jälk) ja milline värskelt piima andnud nibu (veel jälgim, nibu keskel oli KRAATER, piima täis).
/
Aga see postitus kannab ka harimise eesmärki. Lugesin taas Crackedi, seal oli selline põnev artikkel juhtumitest, mida koomiksid on kõhedal kombel ette kuulutanud. Ja sellega seoses mulle meenus, et jajaa, ka mina olen joonistustes asju ette ennustanud!
Kunagi ma joonistasin meie talvist aeda ja pilti, mis avanes lastetoa aknast. Mingil põhjusel otsustasin ma ühe õunapuuoksa külge joonistada ka linnumaja, sest ilma tundus pilt kuidagi eriti mage. Ja paari päeva pärast ilmus täpselt sama oksa külge päris linnumaja! Ja ei-ei, seda ei pannud sinna keegi, kes oli mul pilti näinud ja mõelnud, et ohhoo, küll see linnumaja siin Daki joonistusel on tore, annab kohe sellise aktsendi lumisele aiale! Maja riputasid üles naabrid (joodiknaabrid veel kusjuures, mis oli veel veidram), kes muidugi mu pildist midagi ei teadnud.
Ja viiendas klassis (1995) pidime me joonistama pilti tuleviku koolimajast. Ma pildi sisu eriti ei mäleta, ju seal olid strato-jetid, Twitter ja Facebook, aga seal oli ka raamaturiiul, kus reas õpikud. Ühe kaanele oli kirjutatud “Tšetšeenia sõda 1994-1996”. Nojah, võib ju mõelda, et äkki oli 11aastane Daki nii poliitikatundlik ja suutis ennustada antud õhkkonna põhjal, et ju saab sõda järgmisel aastal läbi. Võibolla oligi nii, ma olin väiksena üsna terane (unlike now, mil mul on suuri probleeme lihtsatest ülesannetest aru saamisega).
Muidugi ei ole neid pilte kuskil alles, nii et ma ei saa teile kuidagi tõestada, et minus on peidus hämmastavad ennustajavõimed! Aga all-in-all ei ole mul sugugi raske uskuda, et joonistades võib kogemata tulevikku ennustada.
Ja selles vaimus võiksin ma siia joonistada nüüd pildi, kus ma istun arvuti taga kuni esmaspäeva varahommikuni ja vuhin tööd teha.
//
*Eile kodus.
“Sul on juba näha küll kõhtu!”
“Ei, musi, see on mu tavaline rasv.”
“Su tavaline rasv on teise kujuga!”
Muuhulgas nägin täna unes, et tuleb tütar.
snippets
Kell 7 helises telefon. Automaatselt vajutasin hääletuks ja võpatasin, kui see uuesti helises. Nii, midagi peab lahti olema, Siki ei helista sellisel kellaajal, kui midagi lahti pole!
Võtsin vastu ja mind klõpsati ootele. Siis ootelt maha, jõudsin kuulda, et ta sõidab autoga, siis jälle ootele. Ja nii kohe mitu-mitu korda järjest. Katkestasin, helistasin tagasi: kinnine toon. Helistab uuesti. Nii see trall jätkus, lõpuks sain mahti saata sõnum, et mis lahti.
Puutetundlik ekraan. Muud polnudki lahti!
Aga mul oli uni juba läinud. Jajah, seesama uni, mida ma kell 1 öösel ootasin, kui lage vahtisin.
Mul on nii kõriauguni sellest, et ma ei saa oma keha usaldada! Just see uneosa, see on alati olnud kahtlane ja nüüd see kahtlane värk jätkub. Ühel õhtul vajun kell 21 magama ja pole mingit probleemi. Teisel ööl loen veel kell 4 lambaid, ise vihast nuttes, sest kohe peab ju üles ärkama. Ükskõik, mis ma teen või ei tee, see, kas mul uni tuleb või mitte, sõltub mingitest täiesti müstilistest asjadest, mille üle mul pole võimu. Ja see on nii kuradi frustreeriv, et ajab lihtsalt marru noh!
Nüüd ei saa ma mõõdutundetult ka tablette sisse laksata, kuigi olgem ausad – kui uni on otsustanud mitte tulla, ei ole kunagi lugenud, kas ma olen rohtu võtnud või mitte. Masendav. Miks see peab nii olema?
/
Ja ongi viimane nädal. Ma ei suudagi seda täpsemalt veel uskuda. Järgmisel nädalal samal ajal olen juba Münchenis. Ülejärgmisel nädalal samal ajal olen pakkimishulluses ja jätan Tartuga hüvasti. Ja üleülejärgmisel nädalal samal ajal vaatame kassidega õnnetult võõras ja uues korteris ringi, nuusutame kõiki neid kaste ja oleme kergendunud, et see kõik on möödas. (Miuks võib olla pugenud radika vahele ja mitte tulla sealt mõne päeva jooksul välja.)
Kuidagi nii lõplik tunne on, et ei oskagi kohe seisukohta võtta.
Kas esimene advent on tõesti juba 28. novembril? Jei!
PS: Panin lõpuks üles Tenerife pildid, parem hilja kui mitte kunagi. Neid näevad ka need, kes pole Facebookis.
nagu kaks tilka vett
Alles hiljuti sai räägitud blogimaailmas tekstide varastamisest ja mis ma siis täna näen? Kuna Kiisu blogi kommenteerida ei saa, siis panen tähelepaneku siia üles.
pregnant women are smug?
Kirjutama ajendas mind Rentsi postitus, mis tuletas mulle meelde selle ägeda Garfunkel and Oatesi loo – “Pregnant Women Are Smug”. Mulle hullult meeldivad need tšikid ja see lugu on mulle ka juba ammu meeldinud, aga lihtsalt vahepeal meelest ära läinud. Ja olgu kohe öeldud, et ma ei võtnud tema postitust isiklikult, sest esiteks ta minu meelest ei loegi mu blogi ja vaevalt, et ta oma posti mulle mõeldes kirjutas.
Aga mõtlema pani see ikkagi. Sest tegelikult on ka minu meelest pregnant women smug. Ja nüüd olen ma ise üks neist. See on nagu minemine vaenlase tagalasse – ei oska kuidagi olla ega käituda, sest sa oled elu aeg arvanud, et NEMAD on jobud, aga nüüd tuleb välja, et sa oled ise kah jobu. Ja samas nagu ei tahaks oma vanast võistkonnast üldse lahkuda, aga peab.
Ma pole kunagi rasedatega väga kokku puutunud. Ükski mu lähedane sõbrants pole rasedaks jäänud – või õigemini on, aga ma pole kunagi ühtegi rasedust LÄHEDALT näinud. Jah, muidugi olen ma näinud neid suurema või väiksema kõhuga aeg-ajalt, kui me oleme kohvil käinud, aga ma pole kunagi näinud, kuidas rasedus kulgeb. Ja ega ma pole viitsinud ka rasedabloge väga lugeda, kui aus olla. Okei, Dooce on erand, aga tema sulest viitsin ma tõepoolest isegi seda lugeda, et tema laps vanni kakas.
ENIHUU. Ühesõnaga, tänu sellele, et ma TEGELIKULT pole ühtki rasedat naist rasedana tundnud, siis olen ka mina alati arvanud, et nad on peast kergelt soojad ja pärast sünnitamist muutuvad kanaemadeks, kes täidavad oma Facebooki-albumid saja erineva ülesvõttega oma kallikesest või, mis veel hullem, panevad UH või titapildi oma profiilipildiks.
(Mulle just meenus, et kui Epp Annat ootas, siis me sageli kirjutasime koos, aga Epu puhul see rasedus nagu… ei olnud pealetükkiv või nii.)
Ja tänu sellele, et ma ei tahtnud muutuda kõndivaks-rääkivaks klišeeks, olin ma alguses üsna kindel, et kirjutan rasedusest minimaalselt. Aga teate, mis? See on üsna võimatu. Sest see lihtsalt ON su elu teatud hetkest alates ja sa ei saa sinna midagi teha, et see MUUTUB oluliseks. Ma saan täiesti aru, et ilmselt ka mina armastan Põrnika lolliks, kui ma olen lõpuks suutnud ta oma ladypartsidest läbi suruda, sest kuidas muudmoodi olekski võimalik? Samas ma tõesti tahaks jääda eluterveks emaks, neid näen ma enda ümber ja kõrval küllalt, et mitte muutuda kaagutavaks kanaemaks, kes istub päevad läbi Perekoolis ja haub… noh, värke ja kelle maailm algab ja lõppeb koduga. Ei, muidugi kujutan ma ette, et ma jätkan aktiivset seltskonnaelu, käin iga päev trennis, kirjutan ja olen muidu tubli, sealjuures kasvab laps nagu seen pärast vihma ja ei nuta kunagi.
Suur tõenäosus on, et see nii ei lähe ja et ka mina lähen väikest viisi peast lolliks. Sest juba praegu ei tunne ma mingit suurt tungi seltskonnaelu elada, sest öelge mis tahate, ilma alkoholita pole ikka õige pidu, mina ei suuda end maha laadida, kui pean alkoholivaba õlut lürpima ja vaatama, kuidas teised ümber aina lõbusamaks ja lõõgastunumaks muutuvad. Lisaks sellele olen ma kogu aeg väsinud ja ma olengi parem kodus nii. Ja siit see kõik algabki.
Mis aga puutub smug-olemisse, siis ma väga siiski loodan, et ma seda pole. Sest ma ei tunne end eriliselt rahuloleva või üleolevana. Rase olla on IGAV. Ma ei saa midagi lõbusat teha, ma olen pidevalt väsinud ja ma raudselt ei tunne, et eelnev elu oleks kuidagi vähetähtis nüüd selle kõrval, et minust on saanud suur inkubaator ja mu crotch parasite varsti ringi jooksma hakkab. Mis puutub laulus toodud näidetesse, siis ma tahaks näha vanemat, kes OOTAB, et ta laps sünniks puudega või haigena (kuigi teades inimkonna-nimelist loomaaeda, siis on üsna tõenäoliselt ka selliseid olemas). Mul on küll suures jaos täiesti ükskõik, kas tuleb poiss või tüdruk, kuigi ma tahaks tüdrukut, sest poisiga ei oskaks ma midagi peale hakata (mõelge, kui keeruline on mul talle püsti pissimist õpetada). Ja kui me soo teada saame, siis me sellest saladust ei tee, sest SELLEPÄRAST ongi ju hea teada, et saab valmistuda, poisipõnnile raging pink värvi kostüüme osta (peal kirjad PRO-HOOR) jne.
Aga ju olen mina kah üks suur kõndiv stereotüüpne rase. Sest jah, ma ikkagi räägin sellest, sest mu elus ei toimu suurt midagi. Ma räägin sellest umbes samamoodi, nagu ma vanasti rääkisin mõnest rajust peost eelmisel reedel. Ainult et nüüd see raju pidu on iga päev ja ta on igav ja ta toimub minu sees.
Nii et ma pean ilmselt elu sebima. Ohjah.
Toiduklubi: Hakkliha-tomatisupp
Käisin eile Trepis naistega ja tellisin hakkliha-tomatisuppi. No et maitsta, kuidas teised seda toitu teevad, mida mina kogu aeg kodus teen. Ja olin äärmiselt üllatunud – see maitseski nagu kodune hakkliha-tomatisupp! Mõnusalt tummine, parajalt hapukas ja maitset täis.
Siis vaatasin blogis ringi, et ma polegi oma lemmiksupi retsepti postitanud. Ilmselt sellepärast, et ma olen niigi palju tomatisupi retsepte üles ladunud, et mulle tundus, et see on nii enesestmõistetav, et kõik teavad, kuidas seda tehakse. Aga see on hullult hää supp. Ja täna tegin natuke teistmoodi ka ja tuli veel parem kui tavaliselt.
Hakkiliha-tomatisupp
Pardon le pilt, sest fotokas ei läinud tööle ja tegin telefoniga.
Vaja läheb: Kolm purki purustatud tomateid, tomatipastat, 300 g veisehakkliha, kaks tšillipipart, üks punane paprika, 1 porgand, 1 sibul, 4-5 küünt küüslauku, naaaatukene vett
Valmistamine: Haki sibul-porgand ja viska koos hakklihaga potti. Prae rohkes oliiviõlis läbi, siis lisa hakitud tšilli, küüslauk ja paprika. Sega hoolikalt, vala juurde purustatud tomatid. Mina sortsutasin juurde ka kõvasti tomatipastat, no üks 150 ml kindlasti. Vastavalt maitsele lisa vett – mina panin õige natuke, et supp tuleks paks ja mõnus. Maitsesta – näiteks sidrunipipra ja Marks&Spenceri tšilli-laimi kastmega. Mina panin veel laimimahla, mida sai natuke palju ning tasakaalustamiseks lisasin supilusikatäie suhkrut. Sai ideaalne:)