Category Archives: hoomamatu

t+3

hoomamatu 7 Replies

Kolmas sünnituspuhkuse päev AND I FEEL AWESOME!

Päriselt. Ma pole vist eales puhkusest nii vaimustuses olnud kui praegu. Okei, eile pidin käima linnas ja siis õhtuks valutasin küll kõikjalt jälle, aga esmaspäeval ja täna ei teinud/tee ma mitte midagi ja see on faking fantastiline. Päriselt! Ma saan lihtsalt vedeleda, Põrnikas saab lihtsalt kasvada ja kõik on super. SUPER.

Muuhulgas käisin eile üle seitsme aasta või nii hambaarsti juures. Kui ma viimati seal käisin, siis läksin just murega, et ei tea, kas peaks tarkusehambad välja võtma, sest mul aastas paar korda lööb igemed sealt tagant nii paiste, kui hammas kasvama hakkab, et nädal aega on tõeline piin. Tookord arvas arst, et ära pole võtta vaja ja… Ja põhimõtteliselt sellega tema nõu piirduski. Eile sain ma teada, et asi pole üldse selles, et hambad kasvaks, sest hambad on alt ammu ära kasvanud, vaid tegu on hoopis igemepõletikuga, mis pidevalt välja lööb, sest seal on tekkinud mingi sopistus või midagi.Nüüd ma mõtlen, et miks see eelmine arst mulle seda öelda ei võinud…

Aga awesome on hoopis fakt, et mul oli ainult üks auk. See-eest persetäis hambakivi, aga ikkagi, üks auk! Ja seegi parandatakse ära alles pärast Põrnika sündi, sest, nagu ma eile teada sain, võib tuimestussüst (ma absoluutselt ei tunnista sõna “tuimastus”, nagu mõned ei tunnista sõna “taristu”) sünnituse esile kutsuda. Nojah. Ja ma just lootsin, et saan enne kõigega ühele poole ja siis on jälle järgmised seitse aastat mureta. Või noh, okei. Vähem. Sest mul pole midagi hambaarstide vastu, ma käin seal hea meelega. Isegi süsti ei nõua ma alati, sest valulävi on mul üsna kõrge (palun siinkohal mitte sünnitusnalju teha) ja ma ei saa senimaani aru, millest mu õde räägib, kui ta ütleb, et hambakivieemaldus on ilgelt rõve. No ega ta meeldiv just pole, aga ka midagi talumatut pole selles. Arsti juures ei käi ma sel lihtsal põhjusel, et see on MEGAKALLIS. 7 aastat tagasi käisingi siis, kui sain veel tasuta… Oot, ma just hakkasin mõtlema, et pidi ikka olema natuke väiksem vahe, sest viimati kui ma käisin, siis ma maksin. Ha, vanad blogiarhiivid ütlevadki, et oli hoopis aasta 2005. No vott. Aga seekord läks 100 euri ja natuke peale ja kuuldavasti võin ma Haigekassalt lausa 10 euri tagasi nõutada. Kas pole mitte fantastiline. Lihtsalt oivaline. Miks meil ei võiks olla dental plani?

Tegelikult võiks lausa öelda, et mulle isegi MEELDIB hambaarsti juures. Mõnus on seal pikutada, kui keegi sind paremaks teeb. See on vist natuke sarnane sellega, kuidas teistele meeldib käia näiteks pediküüris, et mõnus, kui keegi suga tegeleb. (Mina pediküüris käia ei saa, sest ma ei kannata kui keegi mu jalgu katsub. Kunagi, kui ma lapsena varba ära lõin, ei saanud ema isegi seda kinni siduda, sest ma tahtsin teda iga kord jalaga näkku peksta, kui ta käed külge pani.)

Enihuu. NII MÕNUS ON MITTE MIDAGI TEHA!

Või noh, muidugi on mul buttload of asju, mida oleks vaja teha, raamatuprojekte ja toimetamist ja värki, aga ma võtsin endale kaks vaba nädalat. Et pidada sünnipäevi, käia Tartus arsti juures ja nii üldiselt, oma zen tagasi saada. Ja ma naudin seda sajaga.

Ahjaa. Laupäeval käisid külalised ja ma sain endale kingituseks kolm rösterit. Siit õppetund: kui sa mitu aastat vingud, et sa midagi tahad, siis ole valmis, et sa lõpuks selle saad – mitmuses.

being prepared

hoomamatu 6 Replies

Täna öösel nägin ma unes, et hakkan sünnitama. Mu sünnitus sarnanes natuke Heljo Männi (KELLEGA MUL ON ÜHEL PÄEVAL SÜNNIPÄEV!!!) kolmanda lapse sündimisega, millest ta mulle rääkis (intervjuud loe homsest Naistest) – see väldanud üheksa päeva. No et veed tulid ära ja arstid keeldusid tegemast talle keisrilõiget, kui muu protsess juba pihta ei tahtnud hakata, sest “iga operatsioon on ohtlik ja teil on ju kaks last vaja üles kasvatada!” Noh, unes ma läksin ka haiglasse ja valud olid täiesti regulaarsed, umbes tunnis kord. Ja nii PÄEVI. Lõppu ma ei mäleta, aga ma mäletan, et ma olin üsna veendunud, et mu sünnitus kestab igavesti JA MUL POLE ISEGI ÜHTEGI SARJA VAADATA!

Hommikul hakkasin triiksärki selga nööpima ja olin siiralt üllatunud, et see mulle selga ei mahu. Ma tükk aega tõesti ei saanud aru, et miks ta nii kitsas on. Ma saan selle panna ainult nähtuse pregnant brain arvele.

Ma olen lugenud tohutul hulgal emadusest ja rasedusest pajatavaid raamatuid. Kuigi ma alguses arvasin, et ei viitsi väga, olen nüüd avastanud, et põnev on. Ja üldiselt kujunebki nii mingi pilt, mis laias laastus peaks emadusele vastama. Nagu mosaiigikildudest kokku pandud. Ma ei taha uskuda, et minu kogemus nüüd väga radikaalselt erinev saab olema, kui kõikidel teistel naistel – aga samas ei julge ma ka mingi hinna eest öelda, et ma olen valmis. Sitta ma olen! Aga vähemalt ma loodan, et ma TEAN erinevaid võimalikke stsenaariume ja oskan nad ära tunda (ning loodetavasti mäletan, mis raamatus millest juttu oli, et sealt see koht üles otsida).

Praegu loen kõikide lemmiknumpar-mehe Jamie Oliveri naise Jools Oliveri raamatut “Minus Nine to One”. Ootasin selle saabumist pikisilmi ja pidin pettuma. Lihtsalt, noh, kuidas seda nüüd kenasti öelda… Tüdruk ei oska kirjutada hästi! Seda väikest tõsiasja ignoreerides on ta küll aga tohutu tellise valmis meisterdanud. Ja noh, see et ta kirjutada väga ei oska, polegi nii morjendav, kogemustest on ikka tore lugeda. Kui ta ainult iga lauset hüüumärgiga ei tahaks lõpetada… Õh. Teate, ta on selline kindlasti hästi tore ja soe inimene, aga ta on minu maitse jaoks liiga roosa. Hoopis teine tera on Dooce’i “It Sucked and Then I Cried”, mille peaks uuesti üle lugema, sest tellisin selle kunagi ammu enne rasedaks jäämist. Mäletan, et torkasin selle soon-to-be-Abikaasale näppu sõnadega “Kui sa kunagi tahad minuga lapsi saada, siis see on raamat, mida sa PEAD lugema.”

Muidugi ei ole ta seda senimaani lugenud.

Aga kõige üllatuslikumalt on mind ehk kõige paremini asjadeks ette valmistanud Virginia Ironside’i “Minu oivaline elu”, mis on 60aastase naise päevaraamat. Jah, just! Rasedus meenutab tohutult vanadust! Näiteks:

Siis panin ma riidesse. See ei ole enam nii kerge. Minu mäletamist mööda panin ma varem sukkpüksid jalga nii, et hoidsin tasakaalu ühel jalal seistes. Nüüd istun ma voodil ja ukerdan nagu siil, kui neid üles tirin, jalad õhus kõlkumas.

Ma pean lisama, et sokkide-sukkade jalgasaamine polegi eriti naeruväärne vaatepilt, kui seda võrrelda bandaaži selga panekuga, sest mu arst ütles, et see tuleks peale panna hommikul PIKALI OLLES. No et nii toetab paremini või. Aga täitsa huvitav kogemus on suure kõhuga ukerdades pikaliasendis selga saada mingit venivat jullat, MILLE KINNITUS ON SELJA PEAL. Nii olengi ma sunnitud hommikuti mingeid “ärkav kaamel” nimega joogaharjutusi tegema, kõht taeva poole, bandaaž pidevalt näpust laksatamas, niipea, kui ma otsad lahti lasen, arvates, et NÜÜD jääb ta ju küll kinni.

Aga Ironside räägib ka sünnitusest ja lapsekasvatamisest (ja vanaemaks olemise erinevusest emaks olemisest) ja kuigi tema kogemused olla õudsed, on need olnud suurepärane õppematerjal. Päriselt, ma usun, et nüüdseks tean ma kõiki kohutavaid variante, mis võivad sünnituse ja lapse esimeste elukuude jooksul juhtuda. Miski ei suuda mind enam üllatada ja, ausalt öeldes, ma ei oskagi nagu karta. Mingi imelik pohhuism on tekkinud selle kõigega seoses. No et kui läheb sitasti, küllap siis tegeleme sellega. Ja kui Põrnikas liiga vara välja trügima ei hakka, ei ole ma ju ka üksi ja kõigi eelduste kohaselt on mul ema ja õde käepärast võtta ja koos saab ju ikka hakkama – mõelda, diplomeeritud õde ja diplomeeritud ema! Aga alati on variant, et ma hakkan KOHE sünnitama ja Põrnikal tuleb esimesed elunädalad veeta mu sokkidekorvis, sest meil ei ole veel ühtegi asja ostetud.

Aga see korv on täitsa mugav ja vähemalt on tal terve persetäis sipukaid. Toit olla kuuldavasti kah käepärast.

Nii et bring it on! Ma ei ole valmis, aga ma olen selleks valmis, et ma pole valmis!

Toiduklubi: Itaalia-pärane kanapada

hoomamatu 6 Replies

Selle retsepti jaoks sain innustust kokablogist nimega “Proud Italian Cook”, kus autor pakkus välja “Comfot Foodi” nime all selle retsepti. Kuna mul just parasjagu oli kodus kapis paar kanafileed ootamas ning mitte eriti suur tahtmine pliidi ääres seista, siis haarasin retseptist rõõmuga kinni. Küll aga juhtus nii, et ma võtsin tema retsepti vaid aluseks, sest esiteks ei ole ma kursis, mis kurat on polenta (sõnastik annab  vastuseks nii mannapuder kui odrajahupuder, Wikist sain aimu, et tegu on hoopis vist maisipudruga) ja pealegi olen ma arvamusel, et alati ei pea liharoa kõrval olema kohustuslikku kartulit, riisi või makaroni. Võib ju niisama ka!

Ja veini mul ka ei olnud ning oliive unustasin osta. Aga ikka sai megahää! Retsepti nime kohta tuleb tunnistada, et Itaalia-pärane on ta vaid sellepärast, et Itaalia-koka blogiretseptist innustust sai, ma annan endale aru, et kookospiim vaevalt Itaalia-pärane on… Pilt tuli kehvake, sest patareid vedasid alt viimasel hetkel, aga see nägi päriselt ilus ja värviline välja. Need punased kirsstomatid andsid viimase lihvi.

Itaalia-pärane kanapada kookospiimaga

Vaja läheb: 400 g kanafileed, üks suurem sibul, neli-viis küünt küüslauku, üks apteegitill, purk kookospiima, purk kirsstomateid, šampinjone (ma ei tea, palju neid oli, no üks paar peotäit ehk), basiilikut, rosmariini, (sidruni)pipart

Valmistamine: Haki kanafilee suupärasteks tükkideks ning pruunista kuumakindlas nõus (mul oli malmpann, mille kirjastuse naised mulle pulmadeks kinkisid:) koos hakitud sibula ja küüslauguga. Pane ahi 175 kraadi juurde sooja, samal ajal haki seened ja apteegitill. Sega kõik segamini – lisa kookospiim, kirsstomatid, seened, apteegitill pannile. Maitsesta värskete ürtide (mul rosmariin ja basiilik) ja (sidruni)pipraga ning pane ahju. Hoia seal umbes 45 minutit. Serveerida võid nii kartuli kui riisi või muu suupärasega, aga võid süüa ka niisama:)

e-luger

hoomamatu 29 Replies

Nii, ammu siin mängin mõttega endale e-luger soetada. Hakkasin siis vaatama, et milline võiks minu vajadustele kõige paremini sobida. Ma olen seda asja juba mitu aega uurinud ja isegi parimad lugejad enda jaoks ära reastanud, aga siis guugeldasin korra “best e-reader on the market” ja sattusin taas segadusse, sest leidsin ühe tabeli, kus esiotsas troonib Kindle, mis on minu võrdlustest välja jäänud, sest seda Eestis ei müüa. See viimane argument on muidugi tänapäeval juba üsna mõttetu, aga minusuguse jaoks, kellel pole krediitkaarti ja kes seda lähiajal ka ei saa, on see oluline argument, sest mina ei saa netist tellida, eks.

No ja siis mõtlesin, et uurin ikka, äkki on tõesti Kindle teistest peajagu üle ja peaks Prestigio asemel (mille ma olin endale juba välja valinud põhimõtteliselt) ikka selle peale mõtlema. Leidsin DT Blogist sellise posti, aga ausalt öelda tekitas see rohkem küsimusi kui andis vastuseid.

Mida ma siis e-lugerilt ootan?

  • Kuna ma ei kasuta Amazoni (vt märkust krediitkaardi puudumise kohta), siis piirduksin muul teel soetatavate e-raamatutega ja mulle on väga oluline, et ma saaks mugavalt ja lihtsalt nt Apollost ja RRist raamatud kätte (Kindle puhul tundub, et ma pean selleks mingeid lisaliigutusi tegema), pluss ma tahaks mugavalt lugeda ka Eesti ajakirju ja ajalehti, mis vaikselt juba sellesse formaati kolivad.
  • Ma tahaks e-ink tehnoloogiat, arvestades kuidas mulle meeldib õues lugeda.
  • Mind ei huvita pleierid ja värgid, kuigi tuleb tunnistada, et Tartu vahet loksudes on ehk mugav mõni sari kaasa vedada… Aga see pole kindlasti primaarne. Mul on pleier ja see töötab just fine.
  • Kindlasti peab olema SD-kaardi võimalus.
  • Ja värvivalik on ka oluline, ma tahan, et mu luger oleks punane või valge, mitte igavalt hall.
  • Wifi olemasolu oleks suur pluss.
  • Text to speech mind ei huvita, ma pole suutnud kunagi audioraamatuid kuulata, mu mõte läheb rändama.
  • Sisemälu vähemalt 2 GB.

Mul on tunne, et see Kindle vs teised e-lugerid on umbes nagu Apple vs Microsoft. Et on üks koolkond, kes on hästi märgitruu hoolimata kõigest ning soovitab mulle kindlasti igast asendist Kindle’it. Aga võibolla pole ka nii… Samas pole ma Kindle’ist päris hästi aru saanud, täpselt nagu seal DT posti kommentaarides üks mainis – et kas see Kindle on platvorm koos riistvaraga või misasi? Peamiselt Amazoni jaoks mõeldud siiski? Kui nii on, siis see mulle ilmselt siiski ei sobi…

Ühesõnaga, shoot! On teil kogemusi e-lugeritega? Mida soovitate?

suddenly: pregnancy

hoomamatu 8 Replies

Viimase paari nädala jooksul olen ma ühtäkki rasedaks jäänud. Mul on tunne, et ma peaks selle kohta demotivational posteri tegema… oot, hetk, teengi…

Esiteks on mul tekkinud üleöö TOHUTU kõht. Muuhulgas avastasin esimesed õrnad venitusarmid, mis mind ei üllatanud per se, sest mu puusad on ammu tunnistust andnud sellest, kui vastuvõtlik ma venitusarmidele olen, küll aga üllatas mind, et nad praegu tekkisid. No okei, kõht on suur, aga mitte nüüd nii hullult suur!

Sümfüüsivalu on muutunud igapäevaseks, nii et praegu on olukord selline, kus ma hindan oma mugavusastet selle järgi, kui vähe valutab (as opposed to ei valuta üldse). Eilne Tartu-tripp oli ikka ILGE BITCH, eriti tagasitee, kui minu kõrval istus seebi järele lõhnav noormees, kes ontlikult, käed põlvedel ja selg sirgu, terve tee ühes asendis istus. VÕIMALIKULT MINU LÄHEDAL. Ma juba mõtlesin, et peaks talle mainima, et bussiistmeid saab ka külgsuunas liigutada, sest mul oli tõesti väga vähe ruumi ja paigalolek oli piin, aga kuna ma olen külgsuunas liigutamist ainult telekast näinud ja pole üldse kindel, et see actually töötab, siis ei öelnud ma midagi, ägisesin ja ohkasin passiivagressiivselt ja otsisin iga veerand tunni tagant uut ja mugavat asendit.

(Ma tahan autot. MA TAHAN AUTOT!)

Niisiis andsin alla ja leppisin faktiga, et ma vist tõesti olen rase ja ostsin bandaaži. Muud suurt vahet pole veel märganud, ainult kõndides on natuke mugavam, sest selle järsku rasedaks jäämisega avastasin ootamatult, et mu kõht TAARUB liikudes. See on üsna eba tunne ja bandaaž ei lase vähemalt sel nii vabalt nelja tuule poole kõikuda.

Õnneks on viimane töönädal ja kui veebruaris poleks nii palju Tartu vahet (bussiga) sõitmisi, siis ma võiks üsna rahulolev olla. Aga mind ette juba hirmutab see, kui palju aega pean ma bussis veetma, nii et ma katsun need mõtted endast kaugel hoida.

Jajah, kõige selle juures tean ma väga hästi, et “see pole veel midagi” ja “oota veel kaks kuud”. Ma tänan väga, ma mõistan, et läheb veel hullemaks, aga ega see perspektiiv kuidagi ju mu PRAEGUST olukorda ei leevenda. It’s not like ma saan hüpata tulevikku, korra tunda, mis tunne on olla 9 kuud rase ja siis tagasi hüpata, et seda praegust aega kuidagi paremini hinnata või.

Aga muidu on kõik hästi. Käisin arsti juures, süda lööb nagu peab, kaalu on nüüd visanud kõvasti (pole ime, et järsku nii raskeks läks, kui kuuga neli kilo tuli või nii – mis ühtlasi tähendab, et ma keelan rohkem kaalu juurde tulla. Keelan, you hear me!?), proovid on kõik ideaalsed ja nii me sõuame. Kusjuures, kõige selle hädaldamise juures ei taha ma üldse, et ta sealt väga kiiresti välja tuleks. Oh, muidugi tahaks juba näha, kas ta on minu, Abikaasa või lehma lellepoja nägu ja mis värvi ta juuksed on, aga üldiselt mulle meeldib väga, et ta mu kõhus elab. Rääkisime arstiga eile, KUI lühikest aega saavad naised tegelikult oma elus rasedad olla ja kuidas seda aega peaks nautima. Noh, see on vastandlikke mõtteid tekitav seisukoht, aga ma tegelikult isegi mõistan seda. See on ikka sitaks eriline tunne, kui keegi sul kõhus elab. Sürreaalne ja tuletab meelde kõiki “Alieni” filme, aga ikkagi väga lahe.

Päeva küsimuseks on seekord mitte eilne küsimus, et kui on mupo ja kapo, miks pole lipo, vaid hoopis sarjast “Tallinna veidrusi”. Mis komme see on teha KOLM samanimelist bussipeatust (vt Kolde pst, Hotell “Tallinn”)? Kusjuures, eriti sürr on see, et kõigis kolmes peatuvad erinevad numbrid ja kõik on eri suundades. Oleks ju loogiline, et on kaks peatust: üks ühel pool teed, teine teisel pool. Ühega saab ühes suunas, teisega teises suunas. Aga Tallinn on ikka hämmastav. (Ja segadusseajav ja ebapraktiline.) Kui raske on panna ERINEVAD nimed bussipeatustele? Mis pealegi asuvad teineteisest nii kilomeetri kauguses?

asjad, mida ma tahaks teha

hoomamatu 7 Replies
  • juua ära kaks kannu mojitosid
  • suitsetada järjest neli suitsu, mentooliga
  • lennata Londonisse ja sealt Iirimaale, veeta mõlemal pool vähemalt nädal
  • pidutseda kodubaaris after hours´il
  • teha kaks uut tätoveeringut
  • kanda kitsaid teksapükse
  • panna jalga saapaid ilma ägisemata
  • sõita lumelauaga kuskil mõnusas kohas neli päeva
  • sõita koerarakendiga
  • jõusaalis rühkida sajaga tund aega ja siis teha veel otsa pool tundi rämedaid kõhulihaseharjutusi
  • jõuda koju hommikul kell 7
  • saunatada korralikult mitu tundi ja korraliku leiliga
  • süüa kääbikuid ja pursata tuld

elulisi küsimusi

hoomamatu 18 Replies

Privaatsusteema viis mind mõttele. Kuna ma viisin oma arvuti parandusse, siis hakkasin ma arutlema, kas IT-poistel on lubatud minu dokumentides sorida? Dokumentides, mis ei puutu konkreetsesse veasse? Ja kui neil pole lubatud seal sorida, siis kui suur on tõenäosus, et nad seda ikka teevad? Oleksin seda küsinud juba Euronicsi leti taga, aga siis mõtlesin, et kui ma ise sellele tähelepanu tõmban, et ma ei taha, et keegi mu dokumentides sorib, siis kindlasti hakatakse sorima. Kui mul peaks õnne olema ja oma asjad tagasi saan, siis tõmban ikka mingi krüpteerimisprogrammi või värgi, millega saab kaustadele passworde panna. Oma viga, et seda senini teinud pole…

Ja siis veel mõtlesin, kui eile nukralt Larssoni Millenniumi-saaga kolmanda raamatu sulgesin, et mis imelik amet see “toimetuse sekretär” seal Rootsis küll on? Ma kahtlen, et see on selline sekretär, kes minu teadmistel Eesti toimetustes on, tuntud ka nime all “juhatuse assistent”. Tema ülesandeks on siis kõiksugune juhatuse poolt delegeeritud töö ja toimetusega puutub ta kokku olmeasjades – diktofonid, kaustikud, patareid jne. Mulle tundub, et “toimetuse sekretäri” Eesti vaste võiks olla ehk “tegevtoimetaja”? Ja huvitav, millest see sama ameti (kui on sama) erinev nimetamine? Miks seal on sekretär ja meil toimetaja?

Eluliste küsimuste hulka kuulub veel see, miks täna jäi üks tramm nr 2 vahelt ära ja selle asemel läks järjest kolm nr 1 trammi. Kuna ma olen ilge bitch ja vinguja, siis ma saatsin Trammikoondisesse järelpäriva kirja, et kui tihti nad muidu üldse plaanivad veel selliseid asju ette võtta ja kas ma peaks alati kodust välja minnes arvestama, et pean kahe minuti asemel viisteist ootama – mis on päris suur vahe, kui plaanida aja peale minekut. Ega mind muidu see väga ei häirikski, sest õnneks käivad trammid suht tihedalt, nii et isegi üks vahelt ära jäänud tramm ei sega suurt, aga kui ma oleksin end Tartu bussile sättinud, siis oleksin hiljaks jäänud… (Natuke hiljem: sain kiirelt ja operatiivselt Trammikoondisest vastuse, et oli toimunud kokkupõrge autoga ja liiklus seisis mõlemal suunal pool tundi. Selge ja mõistetav. Põhjust, miks ma ei sõitnud 1-ga ja ümber ei istunud, võib vaadata kommentaaridest. Küsimus oli pigem põhimõtteline – kui sageli juhtub seda, et mõni tramm jääb vahelt ära?! Selgub, et eriolukordades juhtub. Selleks ei saa valmis olla, aga hea teada, et see polnud mingi muu error.)

mina olengi ideaalne naine

hoomamatu 11 Replies

Kroku juhtis tähelepanu suurepärasele uurimusele, mis on reastanud ideaalse naise omadused. Võtkem need siis ette ja vaadakem, kui ideaalilähedane ma olen.

  • Armastab magusat – no magusat pole ma kunagi armastanud, aga! Millegipärast on mind viimasel ajal tabanud tõeline magusa- ja küpsetushullus, et ise ka imestan. Ju ma siis hakkan ideaalseks muutma.
  • prinkis rindadega – hmpfh. Alati võiks olla ju parem, aga gravitatsiooni vastu ei saa. Ning kunagi on hüüatatud: “Issake, sul on keskkoolitüdruku rinnad ju!” Mis oli creepy, aga meelitav.
  • väikese ilusa tagumikuga – selles osas feilin ma sajaga. Mu tagumik polnud ilus isegi mitte siis, kui ma ise väike olin ja mõnikend kilo vähem kaalusin.
  • pikkade juustega – ma olen elus olnud paar korda lühikeste juustega (ehk kõrvadeni-õlgadeni) ja mulle see ei istu. Ma pean saama juukseid patsi panna. Samas olen ma ähvardanud pixie cuti kasuks otsustada, kui mul pärast sünnitust peaks juuksed välja kukkuma. Aga olen kindel, et kasvatan sellegi välja ja minu soenguks jääb siiski poolpikk.
  • armastab veini – väga armastan. VÄGA. Millegipärast ei arva mu oma mees, et selles midagi ägedat oleks, ideaalist on asi tema jaoks kaugel.
  • ei karda meikimata välja minna – iga päev käin meikimata.
  • mehest lühem – enamasti olengi meestest lühem. Lühikeste inimeste võlud.
  • sportlik – sport mulle meeldib, kehakuju ainult sageli ei saa aru sellest ja ei tule mu ponnistustega kaasa.
  • sale ja trimmis – feilin jälle täiega.
  • hea autojuht – ülbitsemata võin öelda, et olen üsna hea ja hoolas autojuht. Silmamõõt veab küll teinekord parkimisel alt, aga all-in-all olen üsna tubli. Liikluseeskirjad on mu pet peeve, ma ei suuda ära oodata, kui uus LE välja antakse, et seda tudeerida saaks.
  • hoolib üle kõige perekonnast ja lastest – kui keegi on minu perekonnas, siis ma armastan neid lõputult ja olen nende nimel valmis minema läbi tule ja vee. Kodu ja kodutunne, pere ja perekond on mulle väga olulised ja see, et ma olen sunnitud oma perest kaugel elama, viib mind stressi.
  • naudib head tugevat einet – alati. Kahjuks lähevad meie maitsed lahku, kuna mu mehele meeldib (mu meelest igav) eesti toit, mulle aga kõiksugused eksperimendid ja põnevad maitsed. Ja vürts!
  • vaatab hea meelega pubis või telerist jalgpalli – jälle pean tunnistama, et millegipärast on mu abikaasa täiesti spordikauge inimene (st teeb, aga ei vaata) ja tema jaoks on see kaugel ideaalsest, et ma jalkahull olen.
  • teab oma piire, mis puudutab alkoholi – tean oma piire väga hästi. Olen elus ühe korra täis peaga oksendanud ja see oli siis, kui ma olin 15. Mälukaid pole ka ette tulnud.
  • jälgib kaalu – alati jälgin, enamasti küll kaugelt ja umbusuga.
  • kõrge seksisooviga – bahahahaa!
  • kõrgharidusega – ma ise unistan ikka magistrist küll…
  • töötab – mhmh, mulle meeldib väga kirjutada (kui seda saab tööks pidada), aga tööl KÄIA mulle alati ei meeldi, sest mulle meeldib magada.
  • teenib mehest rohkem – praegu teenime vist üsna võrdselt, aga eelmisest mehest ma teenisin rohkem.
  • innustab meest sõpradega välja minema – aga ta, raisk, ei lähe ju! Ma käin talle viimased kuud juba pinda, et mis mõttes ta väljas joomas ei käi, ta üldse ei saa aru, et varsti enam ei saa ju!
  • teeb nalja ja naerab palju – naerda mulle meeldib väga.
  • tunneb end mugavalt igas riietuses – tunnen end mugavalt tank topides ehk maikades ja mugavates pükstes ehk pidžaamades või dressides. Nii et mitte sugugi igas riietuses ei tunne end hästi, eriti praegu.
  • suudab end valmis panna kümne minutiga – nullist sajani, kusjuures, st et saapad ja mantli saan ka selle ajaga jalga-selga.
  • teeb hea meelega kodus süüa – see on selline värk, et väga halb on teha süüa inimesele, kellele su toidud ei meeldi. Igavaid tavatoite ma teha ei viitsi ja sinna see kokkamisrõõm kaobki…
  • meeldib mehe sõpradele – seda peab mehe sõpradelt küsima.
  • talle meeldivad mehe sõbrad – meeldivad. Eriti meeldib mulle see sõber, keda me Twilightiks kutsume ja keda ma IRL olen ainult kaks korda põgusalt näinud…
  • oskab rahaga mõistlikult ümber käia – bahahahaa!

Kui ideaalne oled sina?

privaatsusest

hoomamatu 11 Replies

Kui ma eile oma arvutijama õele kurtsin, mainisin, et õnneks on veel Abikaasa arvuti, mida saan häda korral kasutada, kui ta mulle sinna kasutaja teeb.

“Mis, sa niisama ei võigi tema arvutit kasutada või?” küsis õde kuidagi pahaselt ja üllatunult. Ma ei osanud esiti midagi eriti vastata, sest point on selles, et mulle EI MEELDI teise inimese asja kasutada, sest mulle ei meeldi absoluutselt, kui keegi minu asja kasutab.

Ja see tõi meelde ühe teema, millest olen tahtnud ammu kirjutada. Ja kuna meeleolu läks helgemaks, tööasjad hakkasid jooksma ja Haigekassa ütles mulle, et it’s okay you pregnant girl, siis võtan selle teema nüüd üles.

Ehk siis privaatsus. Peamiselt: privaatsus suhtes.

Nagu mu püsilugejad teavad, olen ma ÄÄRMISELT paranoiline inimene. Mul ei pruugigi olla teab mis saladusi, aga mulle põhimõtteliselt ei meeldi, kui keegi mu arvutis või telefonis sorab, minu kodus on (nii et mind ennast juures pole) ja nii edasi. Sellepärast on mul olnud väga raske selgitada, miks mulle käib nii vastukarva see, kui äi meil korteris mingeid asju tegema tuleb ja meid kumbagi ennast kodus pole. See polegi niivõrd seotud usaldamatusega või konkreetse inimesega, ma põhimõtteliselt tunnen end violated, kui kellelgi on teoreetiline võimalus – otseselt ja piltlikult – mu mustapesukastis sorida.

Samas ma olen päris kindel, et kui suvalisele inimesele jätta juhuslikult käeulatusse kellegi märkmik või päevik, siis 85% inimestest vaatab sinna sisse. 95%, kui peale on kirjutatud “Salajane!” See lihtsalt on inimloomus, usun seda vankumatult.

Ma võin kindlalt väita, et pole mitte kunagi oma mehe telefonis sorinud või tema sõnumeid lugenud. Ma ei saa aga kindlalt väita, et seda kiusatust poleks kunagi olnud – ikka ju vahepeal kihvatab sees, kui näed, et kellegagi käib hirmus smsimine, aga täpselt nii, nagu mina ei tunne, et ma peaks ette kandma, kellega ma messin, tahan ma anda ka teisele inimesele selle vabaduse ja õiguse.

Küll aga olen ma tundnud õiglast pahameelt, kui on öösel helistatud ja teises otsas on ilmselgelt purjus tütarlaps segast pannud. Vaadake, meie kodus oli selline reegel – pärast kümmet ei helistata. Tol ajal käis see reegel küll lauatelefoni kohta, kuid ma olen seda laiendanud ka mobiiltelefonidele. Minu meelest on see lihtsalt ääretult ebaviisakas, kui sa helistad pereinimesele keset ööd. Või miks peaks see olema pereinimene – ka pereta inimestel on õigus öösel magamisele, on ju nii! Muidugi peame me õega kesköiseid kõnerallisid teinekord, aga “omadega” ongi natukene teised reeglid. Eriti, ma kujutan ette, hakkavad mind potentsiaalsed hilisõhtused või öised kõned häirima siis, kui tita majas ja kogu elu hakkab tema ümber keerlema. Siit lõigust jääb nüüd mulje, nagu meil muud polekski kui kahtlased naised, kes öösiti helistavad, nii et olgu öeldud, et see juhtus ainult ühe korra. Mulle endale helistas kell 4 öösel üks juhututtav nelja aasta tagusest ajast paar päeva tagasi, nii et selliseid asju tuleb ikka ette ja ükskõik, kas helistatakse mulle või talle, pahandab see ebaviisakus samamoodi.

Nii et tüüpilise Veevalajana pean ma vabadust ja privaatsust ääretult oluliseks. Ma ei taha olla see, kes nõuab ettekannet, aga samas ma eeldan, et paarisuhtes olevad inimesed siiski jagavad teineteisega oma elu ja igapäeva, sealhulgas ei tee ka saladust sellest, kellega nad suhtlevad ja sõbrutsevad. See on selline omamoodi värk – et faktid on tähtsusetud, kuni neist räägitakse. Kui neid varjama hakatakse, muutuvad nad ühtäkki tähtsaks ja on ohumärgiks. Saate aru umbes, mida ma mõtlen? Näide. Fakt, et ma oma eksiga teinekord telefonitsi suhtlen, on täiesti süütu, me oleme omavahel sõbralikud ja ma tunnen isegi uhkust, et suudame normaalselt suhelda. Aga kui ma seda varjama peaks, siis muutuks see ju kahtlaseks teise inimese silmis, eks? Tekivad paratamatult küsimused, et miks ta mulle sellest ei räägi, järelikult on midagi varjata jne…

Samas ma tean, et privaatsusküsimusse suhtutakse paarisuhetes erinevalt. Mõnede jaoks on normaalne, et teineteise eest sõnumeid ja isegi meili ja paroole ei varjata. Teiste jaoks on normaalne, et igast päevateost ja toimunud vestlusest kantakse ette. Kolmandad lähevad marru, kui nende teinepool peaks vastassugupoolega (nende meelest) provotseerivalt suhtlema ja hoidku jumal, kui eksid välja ujuvad. Igasuguseid inimesi, suhteid ja temperamente on, eks igaühele oma. Aga ma olen kunagi olnud suhtes, kus mu arvutis soriti ja trennis käimist peeti kindlasti kohtinguks armukesega ja mulle selline asi ei sobinud.

Me kodus ikka viskame omavahel nalja teemal “kuri naine”. Mitte väga tõsiselt ja isegi mitte hukkamõistvalt, kuigi teinekord tunduvad ühe või teise suhte meetmed arusaamatuna ja “kurjad mehed” ja “kurjad naised” hirmutavad mind. Võib-olla nad hirmutavad mind sellepärast, et ka minus on tegelikult see “kuri naine” olemas? Ja et ma ei salli teda silmaotsaski? Inimesed koosnevad ju poolustest… igaühes on olemas nunn ja prostituut, eks.

Ja siis on veel muidugi see küsimus, justkui see, kui poleks armukade, tähendab seda, et ei hooli. See on tõeliselt paradoksaalne arvamus ja samas ma ise teinekord tunnen ka nii. Imelik, eks! Et me (üldistan) ei taha, et armukadetsetaks, samas muutume murelikuks, kui EI armukadetseta. Võib-olla näitab see seda, et suhtes on millestki puudus – komplimentidest, armastusavaldustest, kindlusest? Eesti mees on tantsulõvi, nagu öeldakse, ehk et ega nad ju väga suure suuga igapäevaselt armastust vanduma ei kipu, äkki siis ongi tekkinud väärastunud arusaam, et armukadetsemisega näidatakse tundeid? See siin on puhas teooria ja ei põhine otseselt ühelgi konkreetsel inimesel.

Nii et selle privaatsusega on keerulised lood. Nuhkimise puudumine ei tähenda alati ju huvipuudust, pigem ikka austust teise inimese privaatsuse vastu. Samas aga ikkagi eeldaks, et omavahel suheldakse, räägitakse, ei hoita saladuses, kellega suheldakse ja sõbrutsetakse. Keeruline värk, eks. Kui küsid – siis nuhid ja rikud teise inimese õigust privaatsusele. Juhtumid võivad olla tähtsusetud, kuni neist räägitakse, aga kui varjama hakatakse, siis muutub asi kahtlaseks…

Ühesõnaga, ega ma ise ka ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin, see on keeruline teema. Aga üldiselt ma arvan, et peaks teise inimese soove austama – seni, muidugi, kuni need soovid sinu õigusi ei riku. Nii et kui ma oleks koos kellegagi, kes nõuaks igal õhtul mu päeva jooksul tulnud kirjade ja sõnumite ja MSNi logide läbilugemist, siis see ei töötaks kohe mitte, sest minu jaoks on need asjad privaatsed ja mitte kellegi teise asi. Õnneks mul ei ole kuri mees ja ma loodan, et ma ei ole kuri naine.

Kuigi vahepeal olen ma üsna võimatu naine ja teinekord on mul üsna võimatu mees. Aga see ei puutu antud juhul üldse asjasse:)