Category Archives: hoomamatu

7 tüüpi Rock Rambilt

hoomamatu 5 Replies

Fotokollaaž IAMXi esinemisest 18. juunil Rabarockil (telefoniga pildistatud)

Alguses tahtsin ma panna pealkirjaks “Seitse rokkaritüüpi”, aga siis sain aru, et see ei sobi. Iga Rock Rambi külastaja pole mitte rokkar ja iga rokkar ei külasta Rock Rampi. Enihuu, people watching on ju mu lemmikspordiala ja selle seekordsed tulemused on teie ees (Cracked.comi stiilis, sest ma ei suutnud vastu panna), kuigi siit nimekirjast on jäänud välja “igavamad” tüübid, näiteks gootitšikk, tsiklivend, punkar jne.

1. Ülepingutajad

Need on tsikid ja kutid (enamasti alaealised või just äsja 18 saanud), kes NII HULLULT PÜÜAVAD rokkar välja näha, aga hästi ei tule välja. Nad on kuhjanud selga mustad teksad, võrksärgi, siia-sinna pannud mõne keti, üll tõmmanud Seppäläst ostetud võltsnahast tagi, silmad värvinud mustaks ja kätte tõmmanud pätikindad. Ilmselt on nad kodus enne mõelnud: “Nii, me lähme üritusele nimega Rock Ramp. Seal on kindlasti palju rokkareid. Järelikult tuleb end nii riidesse panna, et ma teiste hulgast väga silma ei paistaks. Huvitav, mida rokkarid kannavadki?”

This is what rockers wear, right?

Ja tulemuseks on inimene, kes on kombineerinud nii imelikke asju, et see paneks isegi kõige tegijamad hipsterid punastama. Speaking of which…

2. Rock-hipsterid

Djuudid, kellel PEAVAD ees olema tumeda raamiga hipsteriprillid, sest muidu ilmselgelt visatakse nad hipsteriklubist välja. (See hipsteriklubi on midagi väga obskuurset, you’ve probably never heard of it.) Nad kannavad hipsterisärke, näiteks kirjadega “Tony the Liger” või “ATTIDUDE”.

“Whadeva… Mul oli see jänes ENNE, kui miniloomad populaarseks said…”

Neil on jalas nii kitsad püksid, et nende ema õmbleb need neile hommikul jalga ja õhtul lõigatakse nad pükstest taas välja. Nende eelistatuimad värvid on vanaroosa, kollane, oranž. Ja ometi! Tegu pole lihtsate hipsteritega! Pükstel ripuvad ketid, mõnel on silmad värvitud, teisel küüned, randmete ümber võib näha neetidega nahkribasid.

3. Kuues bändiliige

See on kutt, kes teeb näo, et ta tunneb laval parajasti esinevat bändi ja et tema ainus ülesanne on rahvast kaasa elama õhutada. Nad suhtlevad ise rahva hulgast otse solistiga, vehkides teadva naeratuse saatel käega: “Ja nüüd tuleb see bridge, ma tean küll!” Sageli mängivad nad õhukitarri, alati laulavad nad võimalikult palju kaasa (see, kas nad päriselt sõnu oskavad, pole oluline). Kui solist lavalt rahvaga suhtleb, peab Kuues Bändiliige temaga dialoogi, olles kindel, et solist just temaga räägibki.

Sest sellise märgi kandmine kaotaks poole lõbust.

Näiteks teatas Tanel Padar, et nüüd tuleb viimane lugu, esitas selle ja lahkus lavalt.

Kuues Bändiliige (kõigepealt teadvalt sõbrale): “Ah, Tannu teebki nii, küll ta tagasi tuleb!” Siis, nähes, et bänd päriselt lõpetas, karjub Kuues Bändiliige pettunult: “Kamoon, Tannu! Ole nüüd! Tule tee veel üks lugu! Tee näiteks see ta-da-da-dann, ta-da-da-dann… Tannu!” Ja siis sõbrale: “No tegelikult on Tannul kiire jah, nad peavad kohe edasi sõitma…”

Nikns Sunsi ajal oli (üks teine) Kuues Bändiliige kaevu peal, mängis õhukitarri ja noogutas vahepeal kiitvalt, kui bänd midagi tema meelest asjalikku tegi.

4. Kreisid tšikid

Nad on natuke sarnased Ülepingutajatele, ainult et nende jaoks ei ole riietus kõige olulisem. Kõige olulisem on KÕVA HÄÄLEGA kiljuda, pööraselt tantsida, rohkelt juua, võimalikult palju kukkuda ja hiljem sellega edvistada (“Kule jah, ma eile panin täiega käna, Oll mingi pani jala ette ja türa, kus oli valus, aga no siis me panime veel absinti natuke hiljem telklas ja alles täna vaatasin, et luu vist puru ikka…”).

“Ah see? Käisin eile Leigo Järvemuusikal…”

Kreisid tšikid koguvad enda ümber millegipärast teisi kreisisid tšikke ja nende tervitusrituaal näeb tavaliselt välja selline.

Kreisi Tšikk #1 (näeb tuttavat Kreisit Tšikki #2): “Jane!”
Kreisi Tšikk #2 (seisatab, tunneb ära, kisab täiest kõrist): “Kristi!”
KT #1 (veel valjemalt kriisates): “Jane!!!”
KT #2 (ja veelgi valjemalt röökides): “Kristi!!!”

Nii jätkub see mõni aeg, kusjuures kumbki ei liigu teineteisele sammugi lähemale ja nad seisavad publiku hulgas, kes üritavad samal ajal ehk kontserti või vestlust nautida. Kui nad siis lõpuks liikuma asuvad, rabavad nad üksteist metsikusse kallistusse, samal ajal ise kiljudes ja enamasti ka ümber kukkudes. Veel kreisimad tšikid isegi teinekord suudlevad omavahel. No teate ju küll, sest nad on NII KREISID!

5. Kiviparketiladujad

Need on kutid, kes on lihtsalt ääretult rõõmsad, et saavad pidu panna. See, et tegu on nime poolest rokkfestivaliga, ei ole neile üldse oluline. Neil on seljas maikad, nad on määrdunud-päevitunud ja üldiselt väga heas füüsilises vormis (kuigi võivad ehk puududa esihambad).

“Ma kuulsin, et Nihilistikrypt esineb? KUS ON MU BOCK!?”

Kiviparketiladuja on rõõmus, kuigi sageli väga purjus, aga üldiselt on ta väga sõbralik. Tundub, et võimalus pidutseda on neile lihtsalt nii suur stressileevendaja, et neid ei häiri miski. Neid ei häiri isegi see, et nad ei ole elus ühtegi laval olevat bändi varem näinud – see muidugi ei takista neil kõigile lugudele kaasa laulmast. Nad võtavad ühtviisi õnnelikult vastu Tanel Padari kui Guiseppe Perverdi Big Bändi. Tavaliselt saadavad Kiviparketiladujaid natuke väsinud olemisega, aga kah päevitunud õitsvas eas… daamid, kes ei pruugi küll Kiviparketiladujate entusiasmi jagada (“Appi, vaata, mis sellel seljas on!”), aga õlu maitseb neilegi sama hästi.

6. Ilusad Inimesed

Ilusaid Inimesi olen ma näinud absoluutselt kõikidel festivalidel, kõige sagedamini on nad muidugi esindatud folgil (sest seal saab tasuta ringi hängida). Ilusad Inimesed ei ole end harilikult terve festivali aja (ja umbes nädal või nii enne) end pesnud – äkki nad kardavad head peomeeleolu maha pesta? Nende riided on sitased (mitte lihtsalt mustad) ja räbaldunud, kuigi nad ise ütlevad selle kohta “punk”. “Punk” jutumärkides on ka nende juuksestiil, mis üldjuhul, kui on viitsitud vaeva näha, on pesemata juustesse aetud kiilakas triip ning ülejäänud juuksed on siis kelmikalt loodusliku rasu najal püsti aetud. Kui vaeva pole viitsitud näha, siis on soeng selline, nagu jumal selle loonud on – see jumal, kes ei tunnista kääre, šampooni, kammi ja muud säärast.

Ta ju sobiks ideaalselt Rohelise Lava ette Kindzmarulit jooma, right?

PS! Ilusad Inimesed pole alati “karvased” selle sõna stereotüüpselt halvustavas mõttes. Aga kõik Ilusad Inimesed haisevad nii kohutavalt, et silmist võtab vee välja. Kust nad tulevad, kuhu nad lähevad? Keegi ei tea…

7. Vanad Peerud

Vanad Peerud on nii kaua olnud rokkarid, et tätoveeringud nende kehal on hakanud juba vaikselt kuluma. Tavaliselt on tegu hiliskeskealiste meestega, nende juuksed on hallid, sageli viisakalt pöetud (sest firmajuhiamet nõuab seda), vahel on neil ees ka kelmikas Tom Sellecki vunts.

Pane talle selga nahktagi ja ongi olemas. Rinnakarvade osas pole ma samas kindel…

Nende univorm on nahk ja ainult nahk, kuigi mõned tagasihoidlikumad kannavad vaid bändisärki ja teksaseid, ilmselt tundes, et nad ei pea enam end tõestama. Vanad Peerud vaatavad üleoleva muigega noorsugu, rüüpavad vaikselt õlut (mõnikord alkoholivaba, kui õhtul vaja autoga Pärnu kanti suvilasse veel sõita) ja ütlevad aeg-ajalt selliseid lauseid: “Kas sa mäletad, kuidas 1982. aastal me koos Jansaga selle kidravõimu läbi kärsatasime? Olid ajad…”

Vanad Peerud, kes on natuke nooremad, on tulnud festivalile koos naise ja lastega ning lähevad kell 21 hotellituppa ära, sest lapsed on vaja magama panna.

Aga hing, hing ju rokib neil sajaga!

NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Nelladellalt

hoomamatu 41 Replies

Neljas külalispostitus tuleb Nelladellalt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Nelladella sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu«Naistest, lihtsalt» ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja kaheksanda kommentaari, seega saab raamatu Mann. (Meili mulle!)

***

Nelladella on üks Daki lemmikblogijaid, kes küll kahjuks enam veebipäevikut ei pea, kuid oli nõus tegema väikse erandi ja comebacki. Igapäevaselt elab Nelladella koos kass Barsikuga Tartus ja teeb teadust. (Barsik teeb kõige rohkem teadust.)

***

Naistest ja meestest, neist teatud vanusesse jõudnutest

Autor: Nelladella

„Toon ise Wernerist kohvi!“, saadan hommikul enne kaheksat sõbrannale smsi ning jalutan alla linna. On suvi. On suvi Tartus. Meie ma-ei-tea-mitmes suvi Tartus. Kunagisest hommikukohvist sigarettidega on saanud hommikukohv koos kui mitte pudru, siis muul moel toeka ja tervisliku hommikusöögiga. Kunagised muretud varblaseühikud on asendunud murettekitavalt raskeid pohmellihommikuid tekitavate veiniühikutega. Kunagine organismi piiride testimine tervistkahjustavate tegevuste ja unetute ööde kaudu on asendunud organismi proovilepanekutega spordiklubis, rulluisurajal ja ratta seljas kilomeetreid mõõtes. Kunagine vallalistest koosnev seltskond on nüüd üha rohkem suhtes-abielus-lapsevanemad. Kunagised sinisilmsed unistused teadlasekarjäärist on mitme kõrgema kraadi omandamise järel teisenenud realistlikumateks (vähem karjääri, rohkem teadust).

Ja teisest küljest – baasasjad on samad. Jätkuvalt maandun ma sõbranna diivanil. Kohvitopsiga. Veinipokaaliga. Ujukad näpus, et Pangodisse kihutada ja järve hüpata. Ilusas kleidis ja kontsadel, et linna kohvikusse minna. Närvilisena enne rasket tööpäeva või kurnatuna selle järgselt. Vihasena, armununa, rõõmsana, elevil, motivatsioonikriisis, ahastavana, lahinal nuttes, pidurdamatult naerdes, peotujus, melanhoolsena. Nagu kõikidel nendel varasematel linnasuvedel. Ainult et vahepeal meenub mulle see kohe-kohe kukkuv ümmargune number. Number, mis paneb sõbrannasid õlgu võdistama, tähistama juba mitmendat aastat järjest oma 26. sünnipäeva ning pöörama ülemäära suurt tähelepanu igale väikesele lisanduvale kortsule silmade all. Number, mille kukkudes paar tuttavat meesterahvast on demonstratiivselt soetanud endale väikese sportauto, et avalikkuse, perekonna ja sõprade (kes järjest abielluvad ja lapsi saavad) survele keskmist sõrme näidata. Number, mis samas nii mõnegi veel vallalise naistuttava on pannud meeleheitlikult käituma moto järgi „thirty and flirty“, et vaigistada avalikkuse-perekonna-sõprade või siis hoopis oma bioloogilise kella survet, sest viimane teeb üha valjemini tik-tak-tik-tak.

Continue reading

õnnest

hoomamatu 9 Replies

Marta postitus inspireeris… Sellesuviseid õnnehetki.

*

Mul on nii kohutavalt paha olla. Ma olen nii väsinud, ma ei saa hingata, on õhtu, Abikaasa pole veel koju jõudnud ja ma lihtsalt TUNNEN, et ma ei jaksa. Ma täna õhtul ei jaksa. Ei jaksa olla sõbra jaoks olemas, kui tal on nutta vaja, ei jaksa teda mitu tundi magama panna, ei jaksa. Midagi ei jaksa. Süda on paha, pea lõhub, ma võtan sõbra kaissu ja viskan tagatuppa pikali. Sõber sööb, vaatab poolmagavat mind natuke, teeb mõned vaaksatused, poeb siis kaissu ja jääb ka magama. Kui Abikaasa tuleb, leiab ta eest kaks magavat tüdrukut, üks vanem kui teine, tuleb heidab ka meie juurde ja läbi oma kohutava olemise ma tunnen, et ma olen ikkagi nii õnnelik. Peidan pea tütre kaissu, torkan nina vastu kõrva ja olen nii õnnelik.

*

Istume Naabrinaise ja Naabrimehega nende köögis (/magamistoas/kontoris/lastetoas) ja joome veini. Räägime ühest, teisest, kolmandast, tapame sääski ja ma toon enda juurest juba teise veini. Neil on seljataga maailma tšillim nädalavahetus, mida ei morjenda isegi see, et Naabrinaine Pärnu rannas ilge prõmakaga ninuli kukkus. “Otse kukkus, nagu puu jalalt,” kirjeldab Naabrimees.

Ühel hetkel näeme kaugel eemal Rocca Al Mare kohal välku löömas. Sätime end aknale, joome veini ja vaatame, kuidas äike läheneb. Võimsalt läheneb, on natuke õudne, aga on äge ka. Pärast tantsin natuke vihmas ja õnnelik on olla.

*

Jõuame Viljandisse ja ma astun sisse oma unistuste korterisse. See on täpselt korter, millest ma olen unistanud kaua mäletan – et oleks katusealune ja et oleks magamislavats, et oleks rõdu, et oleks punaste katuste vaade, et oleks hubane töönurgake. Ja see korter on kaheks päevaks meie päralt! Ma olen lihtsalt nii õnnelik. Nii õnnelik, et ma saan korraks elada oma unistustekorteris, et on ees mõnus nädalavahetus koos kõige kallimatega. Et saab minna end tuulutama ja et saab minna ujuma ja et saab istuda rõdul ja lugeda raamatut ja et saab avastada uskumatult armast Viljandit. Ma ei tea, kuidas ma varem ei teadnud, et Viljandi on KOHUTAVALT suurepärane koht?! No ilmselt ei saagi linna tundma, kui trajektoor on ainult kas Viljandist läbi või siis folgitelkide vahel. Viljandi on nagu üks suur Karlova. Ma elaksin seal tõesti heameelega, kui oleks võimalus seal ka tööd teha…

Hiljem söön pestospagette kirsstomatite ja mozzarellaga, unistan oma kodust, armastan oma ema ja last ja meest ja lähen ja rokin. Imelise vaatega lossimägedes. Ja kui Bombillaz laulab, et päike paistab peale, me tantsime ja nii ongi, et päike paistab peale. Ka selle ühe peale. Ka sinule.

*

Ma istun koos M.-i, tema mehe ja kahe imearmsa põngerjaga Püssika välikohvikus. Ma pole M.-i näinud kolm aastat, ta on Eestis külas lõpuks, aga meil mõlemal on tunne, nagu see oleks olnud eile, kui me viimati kallistasime. On magusvalus – eriti pole aega, titt ootab ja edasi juba minek sünnipäevale, tahaks M.-iga rääkida kokku maad ja ilmad ja ma tunnen end süüdi, et olen hüljanud MSNi ja Skype’i, aga samas on kõik nii nagu vanasti, kui me olime lahutamatud. Ainult et nüüd ei räägi me poistest, vaid räägime lastest ja elust. Tuleb M.-i ema, kelle aina õnnelikumaks muutuva elu üle on mul suur hea meel. Nad joovad minu soovitusel Somersbyd, ma söön imehead kanasalatit ja vaatan M.-i lapsi, suutmata ära oodata, mil minu oma nii asjalikus eas on.

“Jah, nad arvasid vahepeal, et mu isa nimi on Ommik,” räägib M. “Selleasemel, et öelda vanaisa, ütlesid nad Ommik. No sellepärast, et alati kui ta Skype’i ilmus, teatas ta: “Ommik!””

Ma hirnun, kõht kõveras. “Nojah, ma saan su lastest täitsa aru. Ka mina arvaks lõpuks, et keegi, kes ALATI tuppa sisenedes peab vajalikuks teavitada, et ta on Ommik, järelikult on Ommik!”

*

Me istume Tannu emaga kuumal saunalaval. Ma just olen saanud palju häid uudiseid, ma just olen jõudnud paljude sõprade ja sõprade naistega (kes on ju ka tehniliselt sõbrad ja kes kindlasti oleksidki sõbrad, kui mul oleks võimalus nendega sõprust aretada, kui meie kontaktid ei piirduks vaid sünnipäevatamistega) vahetanud palju armsusi ja rämedusi ja nende üle hirnunud. Ma olen just söönud maailma parimat suppi, just näinud ilutulestikku, just jõudnud hakata mõtlema selle üle, kui imelik see on, et mu sõbrad saavad 30. Me räägime Tannu emaga maast ja ilmast ja ma saan aru, kui puudust olen ma temast tundnud ja kui kummaline see ikka on.

Ja samas, kui hea on, et inimesed su elust ikkagi ei kao. (Mõne erandiga küll, aga siiski.)

*

Me istume diivanil. Pussakas näeb mingit und, läbi une teeb hääli ja vahepeal aevastab naljakalt. Sõpsur magab teises toas, toas on meeldivalt jahe, Miuks ronib kaissu. Mul on arvuti süles, Abikaasa oma on laua peal. Me teeme omi asju, koos vaikides, akna taga kolistavad trammid, suve pole enam kaua jäänud, ma olen hirmväsinud, aga seljataga on üks ülimõnus nädalavahetus.

Ootamatult Abikaasa pöördub ja teeb mu põlvele musi.

Vaikides teeme omi asju edasi, ainult et minu suunurk tõuseb naerule.

Õnnelik on olla.

dude, look at my hand!

hoomamatu 7 Replies

Sõpsuutur on avastanud oma rusikad ja sõrmed. (Tegelikult tal muidugi pole juuksed ja silmad nii tumedad, asjatundmatu töötlemise viga.)

See teeb minu elu muidugi oluliselt lihtsamaks. Näiteks on tal komme kella viie paiku ärgata (sõltumata sellest, kas ööunne jääb kell 18 või kell 21) ja kuna nälg veel ei tapa, siis olen ma lihtsalt ignoreerinud tema sahmimist. Ja kui ma kell 6 siis lõpuks uurin, et millega tegeletakse, vaatab mulle vastu naerunägu, rusikas nina ees püsti.

See juhtub tal nüüd alati, niipea kui tal igavus peale tuleb, tõstab käe nina ette. Nii võib ta tundide (okei, kümnete minutite) kaupa oma rusikat jälgida. Whoa, dude, look at my hand… It’s like… huge! Siis avastas ta, et sõrmi saab liigutada ja rõõmu jätkus veel kauemaks. Nüüd vingerdab ta nimetissõrmega pikalt oma nina ees, ise täiesti hüpnotiseeritud. Vahepeal viskab käed rõõmust üle pea, kuriseb rõõmust, vehib jalgadega, ja hakkab taas oma kätt uurima.

Aeg-ajalt tuleb muidugi suhu ka toppida, et teada saada, kas maitse on muutunud.

Üle-eelmisel nädalal vaimustus ta mänguasjade rusikaga togimisest ja kõristiga vehkimisest, aga siis huvi kadus. Mina muidugi paanik-emana mõtlesin kohe: issand! Taandareneb! Aga siis nägin, et tõepoolest, mänguasjad pole lihtsalt talle praegu enam NII huvitavad kui oma käed.

Ka on ta avastanud varbad ja püüab neid kätte saada, kui asend on soodus. Enamasti pole, niisiis veel seda klassikalist kreeka e-d meil kodus pole, kes, varbad suus, päevi mööda saadaks. Vara kah veel.

Ja lisaks oma kätele on väga põnev ka minu sõrmi püüda, roosat küünelakki vaadata ja vahepeal mu näpp oma suhu tõmmata, et see üle kontrollida, kas ikka vastab euronormidele. Enamasti vist vastab, sest ollakse rahulolev.

Teisalt teeb see rusikavahtimine elu raskemaks ka. Näiteks kui on unepaus ja ma palvetan, et ta uuesti uinuks, siis piisab vaid KORRAKS oma käe nägemisvälja sattumisest, kui uni on peoga (pun totally intended) pühitud ja ma võin, eh, unest vaid und näha.

Aga kuna hand-eye coordination on tüdrukul piisavalt arenenud juba, siis on ta avastanud unisena silmade hõõrumise ja teeb seda nüüd KOGU AEG (kui ta on väsinud). Ja see on NII ARMAS.

Ma muudest asjadest ei julgegi kirjutada, niikuinii on jälle spastiline:D

Allergy, shut your whore mouth

hoomamatu 5 Replies

Palavus on niikuinii talumatu. Ma mõtlesin, et äkki ma sel aastal pääsen sellest ilma üle vingumisest, aga ei pääse. Pealegi tunnen ma moraalset kohustust suvel vinguda, sest KÕIK TEISED vinguvad talvel ja rikuvad minu tuju sellega, kui mina üritan talve nautida. No päriselt – külma vastu saab vähemalt riideid lisada. MIDA PRAEGU TEHA SAAB?! Sittagi. (Tõele au andes naudiks ma talve märksa rohkem, kui meie omavalitsused suudaks tagada puhtad teed.)

See selleks. Palavus on niikuinii talumatu. Mis asja veelgi talumatumaks teeb, on see faking allergia.

Esimese rämeda allergiahoo sain siis, kui olin haiglast mõned päevad kodus olnud. No hakkab pihta, mõtlesin. Ei tea, kas rasedus kaitses mind kuidagi või siis polnud need minul allergiat tekitavad asjad veel õitsema hakanud, igal juhul muidu oli kevade algus täiesti allergiavaba.

Ja nii on see nüüd käinud, kord ära minnes, siis jälle peale tulles ja mul on tunne, et iga korraga läheb aina hullemaks.

Teate seda tunnet, et miski ninas kipitab, et kohe-kohe tuleb aevastus? Vot see ongi see. Ainult et see on KOGU AEG. Aevastad, ei aevasta, nuuskad, nuuskad, ei nuuska, topid rohtu ninna, loputad soolveega – ikka kipitab. KOGU AEG. Silmist vesi lahmab, enamasti ka ninast, vahepeal aevastad nagu mingi loll, siis nuuskad, nuuskad, nuuskad, siis läheb nina kinni ja siis, tagatipuks, HAKKAB NÄGU SÜGELEMA. No ausõna, ma siin vahepeal mõtlesin, et jäängi näost ilma, juunis oli ikka hullumaja, nahka koorus jne.

Kusjuures, rohud ei aita, eriti need lokaalsed. Ma olen kõik käsimüügi allergiaravimid läbi proovinud ja ma vihkan kõiki neid ninaspreisid. Need haisevad vastikult (mitte küll üks, mis lõhnab nagu piparmünt, aga abi pole sellestki, sest see on PULBER!), panevad lõpuks ninast vere jooksma, aga abi ei sittagi. Claritine natuke leevendab, aga see pole imetamise ajal soovitatav.

Kõige hullem on magamapaneku aegu ja see on tavaliselt just aeg, kus ma pean olema vaikselt, liikumatult ja üht titte uinutama. Kujutlege siis piina – laps hakkab pärast nuturallit JUST ära kustuma, tšillib veel veits kätel, vaatad, kuidas silmad vaikselt kinni vajuvad ja siis… pekki! KOHE TULEB AEVASTUS. Käed on kinni, midagi teha ei saa, ainult tahtejõuga surud aevastuse maha… ja siis hakkab nina nagu mahlakask voolama. Käed jätkuvalt kinni, midagi teha ei saa… ja siis hakkab nägu sügelema, nina tahab niikuinii otsast kukkuda… Õudus.

Oh, ma tean, ma tean. On allergikuid, kellel on märksa hullem KOGU AEG. Mul vähemalt vahepeal on kergem (mingil müstilisel põhjusel), vahepeal on päevi, kus ma isegi ära unustan, mida see kõik tähendab. Ja siis tuled hommik, teed silmad lahti ja… hakkab pihta.

Argh!

Tänu sellele olen ma olnud täiesti poolsurnud viimased nädalad. No ja see ilm muidugi ei aita kaasa. Ma ei jaksa kuhugi minna, midagi teha, ja kui jaksangi, siis olen mingis poolteadvusetus olekus ja pean pärast mõtlema, et kurat, kus ma nüüd käisin? Lihtsalt nii üldgeneraalselt sitt on olla.

Tänan tähelepanu eest, nüüd me lähme Rock Rambile ja ma ei suuda autosõitu ära oodata, sest kui Traktoril on üks hea asi, siis see on A/C olemasolu.

spock ja lambad

hoomamatu 32 Replies

Olen viimasel ajal jälle palju lugeda viitsinud ja kaks värsket elamust ka siia kirja. (Ainult üks neist on titendusega seotud.)

Lugesin Spocki raamatut “Teie laps” ja olen VAIMUSTUSES. Esiteks juba on üsna harukordne, et titekasvatusraamatu kaanele on sattunud üsnagi armsa lapse pilt, tavaliselt on kaantel üsna… no ütleme otse: koledad tited*. Aga kaanepilt muidugi ei määra sugugi sisu.

Ühesõnaga, võtsin kätte Spocki pika hambaga, umbes et: “No vaatame siis, mis hullusi 60 aastat tagasi õpetati…” Ja jäin suu ammuli lugema – issand, see mees ajab täiesti mõistlikku juttu!

Ilmselt olin minagi eelarvamuste kütkeis, kuna on ju hästi teada, et Spock andis kohati suisa eluohtlikku nõu (et beebid peaks magama kõhuli oksesse lämbumise vältimiseks) ja see tõi kaasa palju-palju surmajuhtumeid. Nüüd teatakse, et kõhulimagamine soodustab SIDSi, aga tollal ei teatud. Lisaks on tema selle “lase nutta” koolkonna esindaja, kuigi ma arvan, et tol ajal olid kõik selle koolkonna esindajad. Ehk et tema on siis see, kes soovitab titel lasta üksinda nutta – esimesel ööl nutab 30 minutit, järgmisel 20 ja siis enam ei nuta. (Jee. Rait. Selle kohta läks kõige rohkem hinge ühe ema kirjeldus, kes seda meetodit proovis ja kui ta läks vaikuse saabudes vaatama, kas laps on siis tõesti magama jäänud, avastas ta hirmust kangestunud tite pimedusse vahtimas. See mõte, et mu laps peaks niimoodi üksinda paanikas kisama, mitte abi ja seltsi saama ja lõpuks lihtsalt annab alla, sest kaotab usu, et keegi enam iial tema juurde tuleb – murrab mu südame.)

Aga kõik tema ülejäänud nõuanded olid täpselt need, mida ma oleksin haiglast koju tulles vajanud (õigemini, eks ma ju oma emalt nõu ja abi saingi). Näiteks küsimus, kuidas aru saada, kas on näljanutt või mitte – ma nimelt olen üks neist emadest, kes arvab, et tissid ei ole ette nähtud nutva tite vaigistamiseks-lohutamiseks, vaid kannavad siiski söötmise eesmärki. Seega maadlen ma sageli küsimusega, et kas nüüd on juba näljanutt, kuigi kella järgi nagu ei peaks veel olema, või on asi muus? Eriti sellisel palaval suvel… Ühesõnaga, Spocki arutlus sel teemal sümpatiseeris mulle väga. Ja üleüldse leiab sealt vastuseid konkreetsetele igapäevastele küsimustele, mille üle värske vanemana sageli pead murran.

Peamine on siiski see, et see raamat on KOHUTAVALT MÕNUSALT kirjutatud. Erinevalt, muide, tänapäeva titeraamatutest (nt Solteri omad), alustab Spock väga palju lauseid sõnadega “minu meelest”, “mulle tundub”, “mina arvan”, “mina teeks nii” – selle asemel, et käskida ja väita, et kõik, mis ta ütleb, on puhas kuld (nagu teeb Solter). Selline mõnus jutuajamine, kust mõistusega lugedes saab tõesti vastused pea kõikidele küsimustele. Muidugi on asju, mis on tänaseks ümber vaadatud, aga põhiasjad on jäänud siiski samaks – armasta oma last. Kallista teda. Lase tal olla laps. Lase tal mängida, lase tal maailma avastada.

Üllatuslikult avastasin Spocki raamatust ka ühe asja, mida ma pidasin täiesti uueks teadmiseks. Esimesena lugesin seda Solteri “The Aware Babyst”. Et kui tittedele pakkuda igal toidukorral valida, mida nad süüa tahavad, siis nad valivad absoluutselt alati endale õige toidu – selle, mida nende keha sel hetkel kõige rohkem vajab. Ja et pikas lõikes saavad nad kätte kõik vajalikud ained ja et järelikult on vaja seda, kui nad mingi hetk näiteks nädal aega söövad ainult peeti. Ehk siis ka Spock julgustab tittedele andma valikuvõimalust ja laskma neil oma intuitsiooni kohaselt töötada. Veel ei tohi neid sundida taldrikut tühjaks sööma, tuleb lasta ise sööma õppida (mis siis, et ta kõik ära mäkerdab), tuleb julgustada, mitte karistada. Kuula oma last. Paku talle seda, mida ta vajab. Täiesti revolutsiooniline, ütleks ma.

Ja siis jäin ma mõtlema: oot, MIKS see mulle revolutsiooniline tundub? Mind ju kasvatati ka selle raamatu järgi… jah? No selge see, et ma ei mäleta titeiga, aga kõik need muud õpetused… miks siis mina mäletan ainult seda, kuidas isa pani nurka, andis rihma ja vanaema sundis taldriku tühjaks sööma?

Spock ütleb, et meil kõigil on kange kiusatus alateadlikult kasvatada oma lapsi nii, nagu meid endid kasvatati. Ma näen seda vahepeal ka enda peal – ma lausa TUNNEN, et ma olengi vahepeal nagu mu oma ema. Ja see on hea asi. Sest naised teadupoolest loevad raamatuid, luges ju ka minu ema. Aga mehed? Ma olen kindel, et teen nüüd siin paljudele meestele liiga, aga mul on tunne, et hoolimata sellest, kas kirjandus oli olemas või mitte, ei kippunud mehed toona väga lastekasvatusraamatuid lugema. (“Milleks lugeda lastekasvatusraamatuid,” torkas Naarbinaine illustreerivalt, kui seda arutasime, “lapsed ju kasvavad ise!”) Ja siis ongi läinud nii, et isad kasvatavad oma lapsi ikka nii, nagu neid on kasvatanud nende isad, nemad omakorda kasvatasid nii, nagu kasvatati neid jne. Hoolimata sellest, kas kuskil oli üks revolutsiooniline dr Spock, kes arvas, et füüsiline karistamine ei ole soovitatav, näiteks.

Ega Abikaasagi just eriti innukalt lastekasvatusraamatuid kipu avama, aga vähemalt suhtub ta sellesse nagu kontrolltöö ajal puksi tegemisse – et las mina õpin, tema lihtsalt teeb minu pealt maha**. Moodne mees ikkagi. Õnneks.

Aga nende tõsiste mõtete kõrvale soovitan sootuks muud raamatut. Kõik, kes vähegi selle ilmumise ajal raamatuarvustusi lugesid, teavad juba, et tegu on väärt raamatuga. Aga ikkagi. Leonnie Swann, “Glennkill”. Vaat see on SUPER raamat. Kõik peaksid seda lugema. Eriti need, kellel on lähim kokkupuude lammastega. Või inimestega. Või mõlematega. Teose žanrimääratlus on lambakriminull ja just seda see ongi. Peategelaseks lambad, kes lahendavad oma karjuse koletut mõrva.

“Kas te ei taha siis üldse teada saada, mispärast ta suri?”
Sir Ritchfield vaatas talle imestunult otsa. “Ta suri labidasse. Sina poleks ka seda üle elanud – säärane raske rauast kolakas läbi kere. Pole ime, et ta surnud on.” Ritchfield võbistas end natuke.
“Ja kust labidas ilmus?”
“Keegi pistis selle temasse.” Sir Ritchfieldi jaoks oli juhtum sellega ammendatud.

Ma ikka nii hullult naersin mõnes kohas, et ei mäletagi, millal viimati raamatut lugedes nii kõvasti naersin – ahjaa, Brysoni “Ei siin ega seal” lugedes. Seega, üsna hiljuti. Aga see ei vähenda “Glennkilli” väärtust, tegu on harukordselt sooja ja armsa raamatuga, olgugi, et teemaks on mõrv.

Lõppu siia ühe väikse tallekese pilt, kellele ma jaanipäeval peaaegu pähe oleks astunud, sest ma ei osanud arvata, et keegi võiks hoovi peal ringi tatsuda ja ennastunustavalt auto ümbert rohtu närida. Pärast “Glennkilli” vaatan ma aga kõiki lambaid hoopis teise pilguga…

—

*Te ju teate samamoodi, nagu mina tean, et mõned tited lihtsalt ON koledad. Mõne puhul sa näed, et tal on näiteks väga tugevalt oma ema või isa näojooned ja ta näeb välja nagu suur inimene. Suure inimese näoga titt on õõvastav – aga temast tuleb kahtlemata ilus laps või veel ilusam täiskasvanu. Mitte, et tittesid peaks üldse ilus/kole skaalal mõõtma, aga mina vähemalt ei suuda küll hoiduda seda hinnangut salamisi andmast…

**Muide, tuli välja, et Abikaasa ei tea sellist sõna nagu “puksi tegema”. Meie koolis koguaeg tegime puksi, alles hiljem tuli mahakirjutamine ja muud sõnad. Kas see on ka mingi Lõuna-Eesti värk, nagu et lumi hakkab meil kokku, mitte ei palli (wtf?! pallima?! mis sõna SEE veel on?!)

Ühe Poisi ja lendava kalapulga juhtum

hoomamatu 12 Replies

Märtsikuus, kui ma hakkasin muutuma juba maailmaklassi pallikeseks, käisin ma ühe sõbra juubelil (see on täitsa omaette teema, et mu sõbrad saavad 30… Kas ma mitte alles eile ei saanud 18?) ja seltskonnas oli ka Üks Poiss, kellega ma 2005.-2006. aastal põgusalt sebisin ja kes tol ajal ka põgusalt mu blogist läbi käis. Esialgu ei tundnud ma teda ära, ei pannud üldse tähele ja siis, kui ta suu lahti tegi ja ma tuttavat häält kuulsin, ehmatasin ma nii hullult, et suus olnud kalapulga jäänused lendasid naeruturtsatuse saatel välja, ma ise värvusin näost punaseks ja lõpetuseks pidin kohmama ülienergiliselt – justnagu see oleks normaalne reaktsioon kõigele: “Ääh, rasedate värk, niipea kui sööki näeme, ei tea, mida suurest rõõmust ära teha!”

Needless to say, ma põdesin tükk aega veel oma kohmakust, aga õnneks unustasin selle peagi, kui more pressing issues valmiva lapse kujul mu tähelepanu hõivasid, aga nüüd tuli see mulle meelde.

Ühest Poisist inspireerus ka üks meeste-raamatu lugu, pealkirjaga “Kalle. Pahatüdruk ja heapoiss.” See lugu on üsna eluline, sest selline meie “suhe” oligi, nagu sinna kirja sai. Algas öö läbi suudlemisega, kadus mõneks ajaks ja kui me taas sebima hakkasime, siis oli see kõik hirrrrrmus platooniline. Nii platooniline, et ma olin lõpuks hullumas: mis mul viga on? MISMÕTTES magame me samas voodis ja joome hommikuti koos teed ja käime kinos ja väljas ja see ongi kõik?

Kuidagi meie suhe lõpuks hääbus ja rohkem ma temalt platoonilisuse kohta seletust ei saanudki, vaid selle ühe piinliku vastuse mu küsimusele, et miks me ei suudle – “Ma ei taha.”

Nüüd siis seal sünnipäeval ma vaatasin teda. Ta oli kohale tulnud oma tüdruksõbraga. Järsku ma tabasin, et issake, see tüdruk on natuke minu moodi. Blond, valjuhäälne, suur – tema küll pikkuses, mitte pindalalt. Ja ma vaatasin kalapulki nosides (seekord jäid need mulle suhu) ja mõtlesin – et mis mul siis viga oli. Mis TEMAL on ja minul pole?

See kõik oli muidgi lihtsalt üleanalüütilise naise meel, mis nii mõtles. Mul pole ta vastu mingeid tundeid enam ammu, ma isegi ei mäleta, kas ma olin temasse armunud tookord. Ta oli õudselt tore poiss, aga ju siis ikka me polnud üksteisele NEED ja see seletus peakski olema ju piisav.

Aga miskipärast pole.

Miskipärast ma IKKA mõtlesin, et miks küll ja miks mina siis teistmoodi olen. Et MIS MUL VIGA ON.

Oh, loomulikult suudan ma koostada pika nimekirja asjadest, mis mul viga on, aga mind ikkagi huvitas see vastamata küsimus selle “suhte” kontekstis.

Muidugi oleksin ma võinud näiteks tal seal sünnipäevalgi nööbist kinni võtta ja küsida, et õukle, mis sinu meelest meie vahel oli. Aga mõte sellest, et TEMA MEELEST äkki ei olnudki midagi, paneb mind ka juuksejuurteni punastama, sest see stsenaarium on üsna õõvastav. Tema vaataks mind lolli näoga, mina meenutaksin neid kordi, kui ta minu juures ööbis, tema siis mõtleks, saabuks äratundmine, et tõepoolest, olid mingid hetked ja puhkeks siis suure häälega naerma: “Issand, see polnud ju MIDAGI! Mida sina, VAESEKE, veel mõtlesid siis?!”

Nagu. Mingi. Loll.

Ma ei tea, kas see on mingi universaalne naisteprobleem? Ilmselt küll. See meeletu obsessimine kõige üle, mis on meestega seotud, eriti kui mõni mees su ellu eriti lähedale satub. Ah, ma ei tea. Ma tean, et ma tahaks teada, kuidas tema asja nägi – aga samamoodi, tegelikult, tahan ma ka teada, kuidas teised inimesed, kes on mu elus episoodiliselt osalenud, on neid asju näinud. Meie koosolemisi, lahkuminekuid, tülisid – olgu need siis mehed või naised.

Ja ÜLEÜLDSE teeb miski laps kuskil häält ja ma kahtlustan, et see on minu oma ja nüüd ma lähen ja vaatan, kellele ta seal teises toas “Oboe” ütles just.

PS! Ja kuidas nii, et Naabrinaise postituse all on vaid kolm kommentaari?!

NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Naabrinaiselt

hoomamatu 28 Replies

Kolmas külalispostitus tuleb Naabrinaiselt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Naabrinaine sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu«Naistest, lihtsalt» ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja teise kommentaari, seega saab raamatu Elina. (Meili mulle!)

***

Naabrinaine tegeleb igapäevaselt Daki mõistusel hoidmisega ja oskab alati vastata, kui küsimuse all on ilgused, maailma veidrused või lapsed ja nendega kaasnev.

 

MEESTEST JA NAISTEST, LIHTSALT

Autor: Naabrinaine

Alguses mõtlesin, et jagan seekord eriti kauneid ja sügavakõlalisi ideid meestest, naistest, igavikust ja ilust sellises eriti kerges ja ainult pisut vürtsises argipäevasoustis, aga läks seekord nii, ma alustasin valest otsast. Ma küsisin oma selgemõistusliku eelteismelise käest, mis tema arvab, et mille poolest üldse mehed ja naised erinevad. Et äkki tuleb mingi tore lapselik naljalause, mida ma saan esimeseks võtta ja siis edasi tuleb kogu see minu esimene lause. Aga tema ütles, et mehed ja naised käivad erinevalt riides. Ja ma sain kohe aru, et see naljalauseks ei sobi, see on lihtsalt tõsi.

Tegelikult tahaksin rääkida eriti ägedatest meestest ja naistest.

Minu jaoks on alati olnud umbes kaks kriteeriumi, mille järgi ma naisi hindan – esiteks see, kuidas nad käituvad erialaliselt, ehk siis see, kas neil on oma kirgliku tegutsemise valdkond ja siis see ka, kui kirglikult nad täpselt selles valdkonnas tegutsevad. (Jah, tõe huvides – kuulun nende hulka, kelle jaoks emadus ei ole professionaalse tegutsemise valdkond, vaid lihtsalt osa inimesest ja tema elust. Seega, pean silmas “päris” tööd.) Ja teiseks – kui võimalik – hindan ma naisi selle järgi, kuidas nad ise ennast hindavad.

Meeste puhul ei ole see teine kriteerium määrava tähtsusega, nende puhul ütleb palju rohkem see, kuidas naised neid hindavad ning eriti see, millised naised neid hindavad. On ju tüüpiline, et neid mehi, kes ennast ise väga tuusaks peavad, selliseid ilgelt lolle ja muidu ka jõrm-tüüpi mehi, saadab tavaliselt üks ja ainult üks inetu beib ja heal juhul tema sõbranna, kuid peaaegu mitte kunagi ei tiirle tema ümber sõbrannad kooliajast ja lasteaiast, noored naissugulased, vanad trennikaaslased ja muidu tänavatuttavad. Samas on ootamatult madala profiiliga meestel tihti ümber tihe naistekari.

Elektriraudtee rongides näiteks, liigub üks kontrolör. Ta teeb jah, peaaegu sama sitta ja perspektiivitut tööd, nagu need ilged rohelised Angerja ja Volta peatuste vahelisel haljasalal, aga ta on otsustanud olla seejuures hinnatud. Tal on Elektriraudtee vormipintsaku krae üles keeratud ja tal on ees matriksi-päikeseprillid, täispeegelduva klaasiga, kuid ikka on näha, et ta kogu aeg vaatab kaugusesse. Aga – ta kuulub siiski kindlast nö madalaprofiiliste meeste hulka, ta ei ole kindlasti tühikargjõrm. Kui ta meie hommikusse rongi kunagi esimest korda sisse astus (nagu ikka teadlikult astus – pani vaguni klaasukse kinni, seisatas, kogus jäägitu tähelepanu, ja alles siis nentis erilise enesekindlusega: “Sõidupiletid palun”) õhkas isegi tollal veel lasteaiaealine, kell 5.20 äratatud ja läbi tuisu 1120 meetrit rongini tiritud DM: “Vaata, James Bond tuli!”

Ja seda meest hindas ülikõrgelt iga naine kõigis neljas vagunis: Paldiskist Laagrisse sõitvad halvasti blondeeritud laonaised, sissekootud sädelusega polokampsunites Klooga ja Keila noored emad, pika seelikuga ökorongipreilid, Saue Gümnaasiumi teismelised – kõik. Ja mina muidugi ka. Ma olen selle mehega vast elus kokku neli lauset vahetanud (nii palju lauseid on loomulikult kantud üldisest elevusest, mis temaga koos rongi saabus), aga ma sain teda hinnata mõlema kriteeriumi järgi tuusaks meheks. Lisaks üldisele melule oli tal parim töö maailmas, ta on tõenäoliselt kõige tegijam kontrolör. See oli algusest peale selge.

Naiste puhul on keeruline juba esimese kriteeriumi hinnanguid jagada. Professionaalset kirge on raskem tabada, eriti nüüd, minu eas, kus levib katkuna mingi pere-on-tähtsam dogmaatika. Vaatad kuhu iganes. Pere on tähtsam. Naiskirurgid pelgavad keerulisemate lõikustehnikate õppimist, sest see võtab kogu olemasosaleva aja lõikustoas ja veel kolmandiku juurde. Aga pere on tähtsam. Naisametnikud viilivad pikaajalistest lähetustest, sest pere on tähtsam. Pere on ikka väga tähtis. Kusjuures – ma olen sada prossa nõus, ongi tähtis. Minu eelteismeline ja hilisimik on minu jaoks, kuidas seda öeldagi, absoluutselt kõige tähtsamad. Aga ma olen harjunud selle professionaalses kirehoos kõrvale jätma. Justnimelt kõrvale jätma, mitte unustama. Kuid selles osas on mehed siiski kordi osavamad kui naised.

Mul on töökaaslane, kelle titt sündis minu titega ühel ajal. Ma mäletan valusalt koosolekut, minu kontorisse naasmise algusjärgus, noh need tited olid siis vast kuuenädalased, võibolla kaheksa. See oli selline harjumiseaeg (oo, mul on nii palju lapsi, isaand, neid on igal pool!) ja ma nägin kurja vaeva, et keskendada oma tähelepanu koosolekule ja eesmärgile, miks see koosolek oli kokku tulnud. Ja kui see vaev oli nähtud, siis ma sain kõigest aru ja suutsin sammu pidada ja titenduse oma ajus kuhugi tahapoole positsioneerida. Ja siis see tabas mind – see meeskolleeg, ta ei näinud üldse vaeva. Tema silmis ei olnud seda positsioneerimispiina. Ta astus kontorisse ja unustas, vabandust, heitis kõrvale. Just like that. Ja on vist oluline mainida, et ta ei ole kindlasti mingi ürgisa, kes öösel magab ja töölt jõudes telekat vahib. Ta oli ka öösiti üleval, kussutas titte ja viis teda lõunapausidel vaktsineerimistele. Ta lihtsalt oli ses osas kõvasti tugevam tegija kui mina.

Ja nüüd tegelikult juhtuski nii, et ma tahtsin rääkida eriti tuusadest meestest ja naistest aga rääkisin hoopis kahest tuusast mehest. Tegelikult on neid naisi, kes on tuusamad kui kümned mehed kokku üsna palju. Aga imelikul kombel kannavad just mehed paljus osas neid omadusi, millele ma õhates alt üles vaatan. Ja naised ilmutavad väga tihti täiesti arusaanatuid jooni. Ju on siis minu areng siiani olnud liiga naiselik, nüüd on aeg arendada jõulisemaid külgi. Või ma olen lihtsalt kibestunud mõrd, kes tahaks tegelikult mees olla, sest need võivad kogu aeg vasakule panna ja saavad kolmandiku võrra suuremat palka. Järgmisel korral ma kirjutan naistest.

before I was hot

hoomamatu 3 Replies

Internetis, kus ikka leidub ägedaid asju, on selline äge lehekülg nagu Before You Were Hot. See on sait, kuhu inimesed saadavad endast kaks pilti – ühe, mis on tehtud nende kõige enam awkward faasi ajal ja teine, kus on näha, et ka kõige piinlikumast faasist kasvatakse välja. Loomulikult ei näe inimesed seal välja kõik hot klassikalises mõttes, no et peavad olema nii sõnulseletamatult kaunid, et krohv kukub seinast, kui nad sisse astuvad. Sellepärast mulle see sait meeldibki, et vaikimisi on selge, et KÕIK inimesed võivad olla hot, kui nad end nii tunnevad. Ja inimesed on ju, teadupoolest, lahedad.

Niisiis, lubagem esitleda! Kõige awkwardim pilt, mis ma suutsin oma albumitest leida. Valikuvõimalusi oli oi-kui-palju.

See pilt on tehtud umbes 96. aastal, ma võin siin olla nii 12. Ma palun pöörata tähelepanu mitmetele olulistele asjadele. 1. Oranžid kunstküüned (plastmassist, vist mingi superliimiga külge pandud, maksid 10 krooni turul). 2. Oranžiks värvitud huuled, mille tõttu tunduvad mu hambad VEELGI kollasemad, kui nad tegelikult on. 3. Soeng, mis TUNDUB nagu mullet, aga tegelikult pole. Ma kandsin sellist soengut aastaid, sest eelnenud aastatel oli mulle ette lõigatud paks tukk. Seda kasvatasin ma siis välja NAGU MINGI LOLL, nii et kolmandik juustest oli konstantselt ühest kolmandikust pikem ja teisest kolmandikust lühem. Ja 4. mustad silmad, mis on mustad, sest ma pastakaga värvisin nad fotol mustaks – välk oli nimelt silmad punaseks teinud. See pole veel kõige hullem. Vahepeal kleepisin ma albumis neile inimestele, keda ma parasjagu ei sallinud, kataloogidest lõigatud modellinägusid asemele. Ja paar eriti ilget klassivenda on mu klassipiltidel ka täitsa maha kratsitud…

Seljas on mul emme õmmeldud kostüüm, mis oli nii hullult lahe, olgugi, et oranž ei sobi mulle ÜLDSE. Muuhulgas pean mainima, et ma ei tee mitte Britneyt, vaid see on seelikuriide alumine pool, selline hele. Ja issand! Millised KONDISED põlved!

Pilt on muide tehtud photoshootil, mil me tegime BÄNDIPILTE. Jap, meil oli BÄND. Kus keegi ei laulnud küll, aga mingil hetkel (ENNE Spice Girlsi, MUIDE) tuli mul idee, et maailmas pole ühtki ainult tüdrukutest koosnevat kuulsat bändi ja meie võiksimegi olla need! Nii me siis tegime paar aastat bändi. Bänditegu tähendas aliaste väljamõtlemist, lavariiete joonistamist ja occasionally kirjutasin ma ka laulusõnu.

Hippie life

Võrdluseks siia umbes aasta tagasi Tenerifel tehtud pilt, mis on vist üks lahedamaid pilte, mis mul on õnnestunud iseendast teha. Pole küll näha mu VEELGI KONDISEMAID põlvi, aga see-eest tõestame, et näokuju saab ainult süües pehmemaks muuta, kanti ikka välja ei tao.

Muuhulgas on uskumatu, et sellest on aasta, kui ma Tenerifel, noh, elasin. Muudkui loen ja nostalgitsen… Muide, üks Tenerife-lugu on ka naisteraamatus sees!

Lisaks on tegu pildiga, mis on tehtud vist mu elus ainsal korral, kui ma olen päriselt päevitunud.

heaoluühiskonna mured

hoomamatu 18 Replies

“Misasja, teil pole autot või?”

See on nii tavaline küsimus KOGU AEG ja iga kord, kui ma jälle pean seletama, miks meil autot pole, suren ma sisemiselt natuke. Nii et ma küll mõtlesin, et kirjutan kogu sellest autojamast siis, kui see läbi on, pean seda praegu tegema, sest a) ma jälle nii KOHUTAVALT vihastasin ja b) see ei saa KUNAGI läbi.

Nagu te mäletate (või kui ei mäleta, siis kohe saate teada), ostsime me märtsis uue auto. Paar aastat vana Subaru, mis sai hüüdnimeks Möirakaru, sest kohalt läks see nii hästi, et vahepeal jäid rehvid maha.

Kogu seda ilu jagus umbes kaheks nädalaks, kui ma oleksin Tartu-Tallinn maanteel peaaegu surma saanud. Ja siis selgus kohe, et mootor on perses ühe mingi praakjulla pärast ja asi läks parandusse.

6. aprillil ehk kolm kuud ja nädal aega tagasi. Kolm kuud, muide, on veerand aastat.

Mina olen isiklikult alati olnud seda meelt, et ma pigem maksan rohkem, aga ei kaota oma närvirakke. Kuna aga MINA ju polnud tehniliselt see, kes autoga tegeleb, kelle nimel see on ja kes üleüldse asjadest midagi jagab, siis leppisin Abikaasa tehtud otsusega anda auto tuttava juurde parandusse, kes võtab palju vähem tööraha. Ja kuna parandus läks esinduse andmetel maksma kuskil 1000 eurot, siis tundus tööraha kokkuhoid sellel hetkel täiesti asjaliku mõttena.

No läks siis auto parandusse. Auto, mis sai ostetud selleks, et rase naine ei peaks Traktorist sisse-välja ronima, et ta saaks viimased lõpuraseduskuud normaalselt liigelda ringi Tallinna vahel ja Tartu vahel ka. Traktoriga pikka maad ei saa sõita, sest a) see ei püsi teel ja b) see püsib teel 70 tunnikiirusega, mil lükkab sind teelt välja vihane rekkajuht.

Siis jäingi oma hiigelkõhu, jäävallide ja närvidega üksinda siia (Abikaasa oli ju tormil), kuskile liikuda ei saanud. Traktor vist sel hetkel isegi sõitis veel, nii et vähemalt oli lootus haiglast koju saada. Noh, öelgem kohe, et see haiglast kojusaamine Traktoriga oli piinavam kui sünnitus.

Auto – jätkuvalt tuttava juures paranduses. “Osad on tellitud,” ütleb ta, nimetagem teda siis näiteks Tõnniks. “Osad tulevad paari nädalaga,” ütleb ta.

Mai keskel, kui ma jälle üksi olin, kadus Tõnn täiesti. Abikaasa ei tegelenud autoga, vaid tegeles mingi vastuluure või asjaga, ja nii ma siis muudkui pommitasin Tõnni, kes ei võtnud mitte kellegi kõnesid vastu. Lõpuks, ühel kenal päeval, kui kõik söök oli kodus lõppenud, hakkasin Traktoriga poodi sõitma ja avastasin, et  – oh rõõmu! – KAKS rehvi on tühjad, neist üks täiesti. Olgu öeldud, et ühe pidev tühjenemine oli Traktori puhul tavaline. Käiski nii, et esimese asjana tanklasse rehvi pumpama. Pumpasin siis NAGU MINGI LOLL kaks tundi rehve, midagi ei muutunud. Hea, et titt rahulikult toolis sel hetkel magas. Siis tuli Naabrimees, võtsime rehvi ja varurehvi kaasa, veendusime, et mõlemad on ribadeks ja lugesime päeva seitse tundi hiljem lõppenuks.

Siis helistasin Tõnnile, kelle sain imekombel kätte ja kes lubas – oh, jah, auto tuleb! Paari päeva pärast on valmis! Selleks ajaks oli ta meile seda juttu juba iga nädal ajanud.

Ja nii jätkuski. Tõnn lubab, meie ootame, mina kaotan närvi, Abikaasa küsib: “Aga mis MINA teha saan?!”, saame Tõnni kätte, selgub, et tuli vale osa ja/või osad on tollis kinni, ootame veel nädala, sama trall. Vürtsitatud vahepeal sellega, et Tõnn jälle ei võta vastu ja Abikaasa otsib teda mööda linna taga. Mina olin korduvalt valmis politseisse minema, sest raha oli ju dude kätte saanud, auto ka tema käes (väidetavalt) ja tulemust – ei miskit.

Nüüdseks, VEERAND AASTAT hiljem, on selgunud, et esimene omanik (meie oleme kolmandad) oli VIST omapäi mootorit tuuninud ja kõik need korrad, kui on Jaapanist osa tellitud, ei ole see vastanud mõõtudele, sest keegi tarkpea ongi pannud teistsuguse osa mootorisse. Osa, mida väidetavalt ei saagi mujalt kui esinduse kaudu. (Tuletan meelde, et esindus peaks siin loos olema see paha, kes võtab ilget pappi ja mida tuleks vältida.) Nii et VIST oligi nii, et Tõnn, kelle klienditeenindusoskused jätavad kahtlemata soovida, oligi tellinud omateada koguaeg õiget osa, aga õige osa ei saanudki tulla.

Ma olen vähestele inimestele nii pikalt ja pidevalt halba soovinud, kui sellele va Tõnnile. Ma ausalt olen valmis tal näo üles taguma, ta kallale koerad ässitama ja ta laiba põlema pistma õpetuseks teistele “automehhaanikutele”. Kurat, ma olen liiga vihane praegu, et aru saada, kas mehhaanik on ühe või kahe h-ga.

Eriti marru ajab see, et see auto sai ostetud JUST sel põhjusel – et MUL oleks kergem oma kõhu ja Tallinna superjääteedega ja et peamiselt oleks mul kergem lapsega. Sest meil ei ole siin jalutuskäigu kaugusel (alguses kirjutasin “jalutuskaugu käigusel”) ühtki normaalset poodi ega muud eluks hädavajalikku asutust. Ja nagu ma olen kirjeldanud, siis ühistransport on siinpool linnaotsas peamiselt selleks, et seal saaks juua ja magada. No okei, ma saan aru, et ma VÕIKSIN küll kasutada ühistransporti nagu sajad teised inimesed, kes seda (ka tittedega) pidevalt teevad, aga ma ei taha. Ei taha!

Vahepeal pakkus Tõnn mingit asendusautot (mis kah lagunes igast otsast), siis aitas isa hädast välja oma autoga, aga selle küsis ta nüüd tagasi, sest naine jäi puhkusele ja mingil põhjusel ei saa tema oma autot sel ajal kasutada. No okei, ma saan kah sellest aru, sest mul on kah praegu siuke tunne – et miks MINA ei saa OMA (mehe) autoga sõita, kui auto on ometi olemas?!

Nüüd siis läbi suure häda* saab ajutiseks kasutamiseks tagasi mehevennale laenatud Traktori, mis natuke teeb mu elu lihtsamaks, no peamiselt sellepärast, et saab jälle poes käia ja teinekord isegi vajadusel apteeki sõita. Titega. Päeval. Jah, muidugi, ma saaksin ju õhtul minna poodi, kui titt magab ja/või Abikaasa on kodus, aga no andke andeks, need on mu päeva AINSAD vabad tunnid, mida ma niigi sisustan tavaliselt toidutegemise või pesupesemisega ja ülejäänud aja kurdan internetis oma rasket elu. Mul pole mingit HUVI hakata rändama trollide ja bussidega mööda ilma ringi, lihtsalt selleks, et saada päts saiba.

Sest MIKS ma ei saa autoga sõita, kui auto on ju ometi olemas!? MISMÕTTES ei suudeta esimese või äärmisel juhul teise korraga tellida ära õige osa ja/või teha KOHE järeldused, et Tõnn on ebaadekvaatne seda autot parandama ja tellida kohast, kust tuleb kindlasti õige asi? Ma saan aru küll, et SEL HETKEL me ju uskusime temast parimat ja iga kord oli lootus, et see on viimane jama, aga no mingil hetkel peab KEEGI (soovitavalt Abikaasa või SAS Red Troops) midagi tegema ja see vend võiks saada füüsilise noomituse või VÄHEMALT võiks liikumatu auto saada liigutatud kohta, kus keegi päriselt teda parandaks**.

Peamiselt ei ärritagi mind kogu see poevärk, see on täitsa lahendatav. Mind ärritab see, et ma olen aheldatud selle plekk-kasti külge, mille kolme kilomeetri raadiuses, mille ma olen titega valmis päeval kõndima (sest ta ju ei maga vankris enam ja söögiaegade vahepeale peaks käik mahtuma, ehk kaks tundi on selleks), asuvad massaažisalong, kaks tööliskohvikut, kulinaariakauplus, kus müüakse saiakesi, arvutiremonditöökoda ja sadatuhat kioski, kus müüakse Ace’i ja sidemeid, aga mitte näiteks ajalehti. Rääkimata sellest, et reaalselt ei saagi ma nii kaugele jalutada (Selver on ka vist mingi kolm pool kilti meist), sest kui titt hakkab nutma, siis ma ju ei saa enne edasi minna, kui ta on maha rahunenud ja kui keegi on näinud, kuidas kihutavad siinkandis need sajad rekkad, mis seda tänavat mõõdavad, siis MINA KA EI MAGAKS, olgugi ma vankris.

Ja mind ärritab, et ma ei saagi siit kuhugi. Näiteks on üks kooliaegne parim sõbrants üle kolme aasta Eestis (loe: Tartus) ja ma EI SAA minna temaga kohtuma. Või näiteks Saaremaal oodatakse meid pikisilmi, aga ma EI SAA minna sinna. Rääkimata folgist ja rambist ja sibulateest ja ÜLEÜLDSE POLE MA JÕUDNUD SEL AASTAL ISEGI UJUMA. Nii et mis rõõm on mul lõpuks sellest autost, kui see jõuludeks korda saab? Suvi on igal juhul perses ja neid närvirakke ja röövitud kodurahu ei anna ju mitte keegi tagasi.

Nii et jah. MEIL POLE IKKA VEEL AUTOT. Please stop asking. Ja kui keegi teab viisi, kuidas sõidukeis sageli mittemagava titega reisida kõikjale (soovitavalt kahe tunniga, sest ma olen juba kirjutanud oma vastumeelsusest avalikus kohas imetamise suhtes), siis palun sellest lahkesti teada anda.

Pfft.

—

*Sest ka tema jäi oma tööautost ilma ja mäletatavasti olin mina ju tema vana auto roolis, kui see ribadeks sõideti, nii et mõneti on täitsa aus, et ta nüüd meie (vanaga) sõidab.

**Oeh, mul on tunne, et ma pean koguaeg ette ja taha vabandama oma blogis, et keegi jumala eest valesti aru ei saaks või et ei tekiks seda sarjab-selja-taga-efekti. Jah, Abikaasa on jõudumööda (ta oli siiski kuu või poolteist järjest metsas praktiliselt) asjaga tegelenud ja erinevalt minust, kelle tuttav Tõnn EI ole, suhtleb tema siiski Tõnniga mõnevõrra poliitiliselt korrektsemalt. Erinevalt minust, kes on juba viis erinevat mõrvastsenaariumi valmis mõelnud. Abikaasa nimelt arvab, et mõrv ei lahendaks midagi. I BEG TO DIFFER.