Ehk kaks pilti. Ühel on Daki umbes kolme ja poole kuune…
…ja teisel on Dakil umbes kolme ja poole kuune.
Category Archives: hoomamatu
booga
Ma jälestan sõna “tegelustekk”. See on nii ilge sõna, et iga kord, kui ma seda kuskil näen, hakkab mul füüsiliselt paha. No mis kuradi “tegelus”? Tegelemistekk? Mängutekk? Variante oleks ju küll! Kohe tahaks näha seda inimest, kes selle sõna välja mõtles.
Nojah, sõna sõnaks, aga fakt on see, et kaua mul enam seda luksust pole lapsega voodi peal mängida. Ja tekki, millele teda panna, oli hädasti tarvis. Need va peened mängutekid maksavad poes päris palju ja üleüldse ei saanud ma aru, miks ma sellise asja ostma pean, kui mul on superema, kes oskab õmblusmasinaga teha igasuguseid imelisi asju.
Ema käis mitu korda poes neid tegelustekke (vuih!) vaatamas ka, aga kõik need olid kuidagi… tööstuslikud ja paistsid keerulised oma peeglite ja krõpsudega, nii et tal ei tekkinud kohe inspiratsiooni. Siis aga viitas Dooce Etsy poele Boga Babe ja voila! Inspiratsioon sündis! Boga Babe tekid on tõesti kohutavalt kaunid, aga tegelikult ei ole nad ju muud, kui tekid ja tekikotid (mida seal peenelt envelope style nimetatakse, nii et ma tükk aega nuputasin pead, et mismoodi see siis töötab, enne kui tabasin, et muidugi! Ameerikas pole ju kuuldud midagi tekikottidest, nad ju magavad linade vahel… vist) ja asi see siis kodus ise teha pole, mitte Ameerikast 46 euro pluss postikulu eest tellida.
Ja lapitekkide fänn olen ma muidugi juba lapsest saadik.
Niisiis – ema istus masina taha ja siristas ühe õhtuga meile kauni ja praktilise teki valmis, mida mina kavatsen suupäraselt boogaks kutsuma. Boogal on varuümbris kah, juhuks kui ma ühe pean pessu viskama (ja väikse lapsega ikka tuleb ette seda). Tekiks on pool vanast vatitekist, nii et booga on mõnusalt raske ja ei tule lapsega kaasa, kui see üritab kõhu, lõua, sõrmede ja kulmude abil edasi roomata.
Õhtul käisime juba aias ka boogaga istumas ja ikka väga mõnus oli. Mila paistab ka kõhuli märksa rahulolevam, kui talle jõehobud, triibud, lilled ja muu põnev vastu vaatab. Ja siis ta kiunub rõõmust. Jajah, just! Lapse suhtlemisarsenali on lisandunud kiunumine, millega ma veel harjuda pole suutnud, sest ta teeb väga sarnast häält ka siis, kui ta millegagi rahul pole.
Ahjaa, ja Cassule muidugi meeldib booga ka väga. Ennist tuli tuppa ja tormas kohe suure hooga tekile ning rabas jalust seal ilmrahulikult tsillinud karumõmmi, väänas ta topeltnelsoniga maha ja viruta paar korda igaks petteks veel tagakäppadega kah. Ma räägin, rünnakrühmlane noh.
NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Manona Pariselt
Seitsmes külalispostitus tuleb Manonalt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Manona sai kingituseks minu raamatu «Naistest, lihtsalt”. Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.
Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja kolmeteistkümnenda kommentaari, seega saab raamatu Maarja. (Meili mulle!)
***
Manona Paris on ajakirjanik, ema ja muidu äge naine, kes rändab, titt käe otsas, Moskva ja Eesti vahet ja ei tee teist nägugi. Manona artikleid saab lugeda näiteks Anne&Stiilist.
***
MEESTEST, LIHTSALT EHK MUNAD MEHED
Autor: Manona Paris
“Kas tead, tänapäeva mehed on ikka ühed munad! Ja naised oleme ise selles süüdi!”
Sõbranna, keda ammu pole näinud, kohendab end kohvikus kenamini istuma ja vaatab mulle pilklikult otsa. No umbes nii, et vaidle vastu, sa oled ju selles nii hea. Ma võtangi kopsud õhku täis, et talle vastu pahiseda midagi teemal halloo, iga mees on ise oma õnne sepp ja ei saa haamri puudmises aist süüdistada, kui… õhk välja susiseb. Nagu halvasti suletud õhupallist.
Tahaks ju vastu karjuda, et memmekates pole süüdi mitte emad, vaid isad, kes nende kasvatamises ei osalenud. Et isad olid need, kes lasid kodust jalga ja ei andnud oma poegadele eeskujusid. Kuid see on vaid pool probleemist. Tõsi, mitte just vähetähtis.
Meie, naised, ise süüdi. Jah oleme küll – selles, et see lontrus ei saaks meie tunnetel tallata ja muna mängida, kui me ise tal seda teha laseks! Miks lubavad nii paljud naised end kohelda nagu jalamatti? Käia suurel ringil tädirannas ja siis pugeda pessa kaissu tagasi sildi all – ärgem ikka peret lõhkugu. Et meees peabki ringi tõmbama, ta on nii loodud. Pullikaka, ausõna.
Ja oi kuidas tahaks sellises olukorras naisena märtrioreooli enda peale tõmmata. Jah, ma olen selles olukorras olnud, aaaaastaid. Kuid ei, ma ei saa kurvalt halada, sest kurb tõsiasi on – mitte kellegile ei saa teha midagi mis ta ise endale teha ei lase.
Nii et kui sa ei taha, et sind koheldakse nagu kaltsu, ära ole kalts.
Kõnni minema. See on vaba maa, see tüüp pole sinu elu Ainus Armastus. Kust kurat üldse tuleb see arusaam, et armastust on nii vähe, et seda saab elus vaid üks olla. Või et abielu on püha. Vee suurem sõnnisitt!
Nii et mul on üleskutse. Kallid õed, ärge lubage enda tunnetel mängida.
Ma ei esitaks seda üleskutset, kui ma näeks oma pidevalt, kuidas targad, head ja edukad naised, naiselikud, kaunid naised raiskavad oma elu ja hoolitsemist MÕTTETUTE meeste peale. Kes peavad lisaks neile avalikult teisi naisi. Kes ei kavatsegi oma nipernaadilikku elustiili muuta, kuigi lubavad, lubavad, lubavad. Kelle jaoks peamine olelusvorm on valetamine ja tüssamine, tausta lõunate otsimine.
Sest vaadake, kui sina lased endal trampida siis ta arvabki, et nii saab. Öeldakse, et häbi talle, kui esimest korda petab, häbi sulle, kui see kordub. Ja tal jääb oma õppetund saamata, et teise inimese tunnetega ei mängita. Et ligimest, eritis ellist kelle südant sa tarbid, tuleb austada.
Ja siit tulevadki poisikesed, kes ei oska suhteid hoida, pühenduda või üldse kellegagi paaris õnnelik olla. Sest nad on kogenud igal pool, et saab ka teisti.
Ähh, ütles sõbranna irooniliselt.
“Ma mõtlesin hoopis midagi muud. Seda, et miks nad küsivad, kas võib sind suudelda. Mis sa küsid, tee, kui oled mees!”
Kui oled, lisasin mõttes. Mees. Mitte poiskene.
Jüri Pino “Sakuska”
Abikaasale kingiti sünnipäevaks Jüri Pino raamat “Sakuska” ja mingil hetkel lugesin ma selle läbi. Jah, just, lugesin läbi! Kas kunagi varem on saanud retsepti(dega)raamatut lugeda? Ma ei tea, mina küll ei viitsi kokaraamatuid LUGEDA. Ma vaatan pilte ja koostisaineid, märgin ära põnevad retseptid, mida kunagi võiks teha ja nii ongi. Siis läheb raamat riiulisse oma aega ootama.
Muidugi, “Sakuska” pole ka retseptiraamat, kuigi see suures osas koosneb retseptidest. Või õigemini, need pole ju ka retseptid, tegelikult, vaid toidutegemisjuhised. No et umbes: “Kuidas sa pelmeene teed, Jüri?” ja siis Jüri räägib sulle. Et kuidas tema teeb.
Kogu raamatul on siuke mõnus fiiling juures, et nagu istukski Pinoga köögis, tema vaaritab ja samal ajal räägite elust-ilmast. Viinavõtust ja muudest asjadest. Ei, väga äge.
Tohutult inspireeriv raamat, tõesõna! Esiteks tuli muidugi õudne tahtmine viina võtta. No niimoodi kultuurselt ja mõnusalt, nagu Jüri seda propageerib. Teiseks tuli tahtmine süüa teha. Mõningaid retsepte proovisin juba enne kah, näiteks sain ma LÕPUKS ahjukartulite tegemise selgeks (kuigi mitte päris Pino juhatuse järgi, aga temalt julgustust saades). Ja eile komandeerisime tite Naabrinaise korterisse magama ja kutsusime sõbrad külla ja võtsimegi viina. Või noh, õlut ja veini ja mojitot, natuke viina kah. Peamiselt siiski oli minu jaoks suur rõõm sakuska-lauda teha. Pino raamatust proovisin siis frikadellisalatit (salat! frikadellidest!), paneeritud lillkapsast, täidetud mune. Julgelt soovitan kõike, kuigi munad nägid minu käes üsna õnnetud välja. Muidugi oli laual ka heeringas, see kujunes täielikuks hitiks. Huvitav, et ma varem eriti pole taibanud heeringat lauale panna…
Ühesõnaga, väga insipreeriv raamat. Ja, mis peamine, kõik asjad on lihtsalt ja muhedalt ära seletatud, nii et sobib ideaalselt toidutegemisega alustamiseks. No kui sa pole eriti varem midagi teinud ise ja nüüd tahaks proovida. Nojah, võiks norida ka – et kust mina tean, mida tema peab silmas sõnadega “kuum ahi”. Tegin kultuurikala ükspäev ja kuna ma küpsetamistes pole eriti osav, siis tükk aega põdesin, et kas see “kuum ahi” sai nüüd piisavalt kuum või ei. Kala sai küll valmis, AGA IKKAGI. Mul on vaja teada, kas 250 või 180!
Muidu on aga tegu täpselt õige kingitusega Abikaasale. Nüüd tuleb mul vaid suunata Abikaasa leebelt köögi suunas, anda talle “Sakuska” kätte ja öelda, et tehku omletti ja – voila! – veerand tundi hiljem ongi omlett laual. Imeline!
cat tales
Mul tuli pähe, et pole ammu kassidest kirjutanud. Miks ei ole? Sest pole nagu olnud midagi kirjutada – mis tähendab, et teemal lapsed vs kassid pole MINGEID probleeme.
Kui ma veel lõpurase olin, küsis isa ükskord mu käest: “Kas sa oled mõelnud, mis sa kassidega siis teed, kui…” ja jättis lause paljutähenduslikult pooleli.
“Mis KUI?” pärisin ma sõjakalt.
“Einoh, ega ma ei taha öelda, et midagi… Aga on juhtunud, et kassid ei salli uut ilmakodanikku,” jätkas ta ning rääkis, kuidas nii üks kass neile jõudiski. Sest too ei olnud sallinud titte.
Igast õuduslugusid on, aga üldiselt mulle siiski tundub, et valdavas enamuses saavad tited kassidega ja kassid tittedega siiski hästi läbi. Sest alguses ei paku titele kass väga huvi ning kui kass ongi traumeeritud, et peab nüüd nuttu kuulama ja ei saa alati kohe sülle, kui seda soovib, siis on tal aega uue ilmakorraldusega harjuda rahulikult. Ja kui ükskord titt hakkab kassi vastu huvi tundma, siis – loodetavasti – suudavad nad ise omavahel piirid paika panna, vanema sõbraliku suunamisega, muidugi. No vaatab, see osa on veel ees.
Aga jah, kassid on väga rahulikult titendust võtnud. Nad küll kobivad mingi aeg voodist minema, kui laps liiga kauaks nutma on jäänud, aga on esimesed, kes voodisse tagasi ronivad, niipea kui laps on magama jäänud. Võrevoodi vastu nad alguses tundsid huvi ja vahepeal praegugi kiikavad uudishimulikult sinnapoole, aga kuidagi väga sujuvalt sai neile selgeks tehtud, et sinna ei roni. Ja isegi siis, kui me ära oleme, ei ole ma tagasitulles voodist reetlikke karvu leidnud.
Pussakas on niipalju muutunud, et ta tahab rohkem lähedust. Varem ta nii sülekas ei olnud. Miuks aga on leidnud tites massaažimasina – näiteks ükskord oli ta end mu jala vastu magama sättinud, tite jalad toetusid kah Miuksule. Kui aga titt mingi hetk nutma hakkas ja seega ka jalgadega vehkima, siis üllatuslikult Miuks minema ei läinudki, hakkas hoopis nurru lööma. Ju ta siis pidas seda põtkimist uuenduslikuks lähenemiseks paitamisele.
Küll on aga probleem hommikuti, kui kõik kallid ühekorraga kaissu tahavad saada. Siis jääb meie voodi kitsaks. Ükspäev lahendas Pussakas aga olukorra eriti džentelmenlikult. Tema oli esimesena voodisse jõudnud ja seega ka mulle sülle. Miuks, vana paks, jõudis natuke hiljem ja avastas, et kõik mu süli oli juba võetud ja ainsad vabad kohad barrikadeeritud küll tite, küll mehe, küll Pussakaga. Istus siis nukralt jalutsis. Pussakas pööras pead, ohkas ja kobis eest, et Miuks saaks kah sülle ronida. Kui Miuks oli end paika pannud, tegi Pussakas kerge hüppe üle tite jalgade ja jõudis mulle rinnale.
Emme kass Cassu on aga sootuks ükskõikne nutu suhtes. Üleüldse on ta kummaliselt stoiline vahepeal. Näiteks ükskord, kui me seal olime, oli ta öösel meie voodisse tulnud ja Abikaasa jalgade peale magama läinud. Tema aga magab üsna sügavalt ja näiteks kui mina tunnen, et kass on kuskil, siis ma liigun ÜMBER kassi ka läbi une, Abikaasa sellistele pisiasjadele magades tähelepanu ei pööra. Nii me avastasimegi hommikul, kui emme Cassut tuli otsima, et too magas rahulikult kuskil tekipuntras Abikaasa jalgade all ja vahel. Kuidas tal seal ebamugav polnud, mina aru ei saanudki.
Cassu on aga vana rünnakrühmlane, hobi korras püüab linde, hiiri, konni ja kõike muud, mis liigub. Ma usun, et suvilamets on täis mingeid hundilaipu, kes on liiga suured, et koju ukse ette vedada. Väiksemad saavutused toob ta küll näitamiseks. Nii on ta ka paar korda pidanud Mila vehklevaid jalgu toredaks mänguasjaks, aga ma olen alati vahele saanud ja õnneks ta siiski tavaliselt last mänguasjaks ei pea.
Aga üldiselt jah, kõik on läinud väga valutult ja keegi, ei loomad ega inimesed, tite tuleku üle protesteerinud pole. Ruumi on natuke vähe ja käsi jääb ka sageli puudu, et kõiki kalleid korraga kaissu võtta, aga saame hakkama. Ja tegelikult on ikka nii ilgelt mõnus. Armastust on maja kogu aeg täis.
Tere, Daki! Mul on üks küsimus…
Kunagi kirjutasin ma, et tahaks käima lükata sellist rubriiki, kus ma avalikult vastan kirjadele. Oh, muidugi saan ma aru, et ma ei ole mingi autoriteet mitte mingil alal (kui välja jätta söömine, unetus, sitas sumpamine ja alkohol, neist võin ma igast asendist tulistada infot nii et tapab), aga sellegipoolest inimesed õnneks siiski vahepeal kirjutavad mulle ja nüüd ma leidsin, et kui ma kohe ei alusta selle rubriigiga, siis ma ei teegi seda kunagi. Ehk: teie ees on esimene “küsi Dakilt” kiri, millele ma ka vastan. Kui sa tahad mult midagi küsida – ma ütleks, et ükskõik mida, aga see pole päris tõsi; ütleme siis, et midagi, millele tundub, et ma võiks osata vastata või sa lihtsalt tahaks mu (oh-so-fascinating)-arvamust saada – siis leiad kontaktid siit vasakult või siis “Kes on Daki?” lehelt.
///
Tere, Daki!
Olen 20aastane tütarlaps, kes elab elu veel valdavalt katse-eksitus-meetodil, mis praeguseks hetkeks on mind toonud aastaks Prantsusmaale vabatahtlikuks. Enne siiatulekut pidasin plaani minna Tartusse ajakirjandust õppima, aga kahjuks lõi valel hetkel välja Veevalajale omalik hajameelsus ja ettenähtud ajaks akadeemilist testi ma tegema ei jõudnud. Paratamatult pean ma tunnistama, et kuigi ma olen Prantsusmaal veetnud vaid kuu, siis ühel hetkel tiksub täis ka aasta ja siis tuleb ka midagi ette võtta. Ja tahes-tahtmata on mu peas jälle see sama Tartu koos ajakirjandusega. Ma arvan, et ma ei suudaks koostada nimekirja sajast põhjusest miks just see, aga ometigi on see ainukene, mille poole mind tõmbab ja ka keskkoolis raiusin ma alati surmkindlalt, et mina lähen ajakirjandust õppima. Seetõttu kirjutangi ma just sulle, sest nagu ma tean, oled sina ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala Tartus lõpetanud ja ma oleksin väga õnnelik, kui mul õnnestuks saada veidi tagasisidet selle kohta, kuidas su õpingud möödusid, mis olid plussid ja miinused jne.
Jään vastust ootama ja seniks tervitused Prantsusmaalt!
Britt
Britt, kõigepealt – wohoo! Veevalajad FTW! Mina olen niimoodi astunud kõik need kuus aastat magistriõppesse – igakord mõtlen, et oh, nüüd ma lähen! Ja ootamatult ongi paberite esitamise aeg möödas…
Tõsi ta on, et ma olin esimene lend, kes sai õppida erialal nimega “ajakirjandus ja suhtekorraldus”. Tõsi on ühtlasi ka see, et Pulleritsu aineid vältisin ma kui tuld, seega ei oska ma päriselt öelda, mis AJAKIRJANDUSE erialal sind ees ootaks. See tähendab – kuidagi märkamatult lõpetasin ma eriala nii, et enamik läbitud aineid olid suhtekorralduse omad.
Praegu ma muidugi mõtlen, et mis ma sest Pullekast ikka nii väga kartsin…
Kõigepealt, kui sa tahad minna ajakirjandust õppima, siis ole valmis, et sisseastumiselt küsitakse sult võrdselt ajakirjanduse ja PRi kohta. Mina lahendasin asja nii, et erialatestis (ja vestluses – kas oli vestlus ka?) kirjutasin iga PRi hõlmava küsimuse alla: “Ma ei tea. Ma tulen ajakirjandust õppima.”
Teiseks ole valmis, et sa pead omandama algteadmised rahvamajanduses, õigusteaduses, ettevõttemajanduses, sotsioloogias ja muus taolises – baas, nii öeldi vist. Õigusteaduse eksamit tegin ma vist kolm korda, samas tuleb tunnistada, et sinna loengutesse, mis toimusid neljapäeval 10-14, jõudsin ma vist heal juhul kolm korda.
Kolmandaks ole valmis, et sa pead oskama igast asendist õlut juua. Okei, no sa ei PEA. Aga ma arvan küll, et ma ei oleks eales leidnud endale nii häid sõpru kursalt, kui ma leidsin tänu sellele, et jõin kursavendadega õlut. Pirol. Muuhulgas ka talvel. Enne rahvamajanduse loenguid. Ja ükskord läksime me Pirole kasti õllega. Spontaneous slow clap ensued.
Neljandaks – põhimõtteliselt on võimalik lõpetada ainult ajakirjanduse erialaainetega, nii et sa PRile üldse ei mõtlegi, aga ma ei soovita. Ses mõttes, et mina suht tegin nii – tänu sellele, et ma Pullekat kartsin, jäid mul saamata palju ägedaid aineid, sest Pullekas kas osales nende andmises või oli mõni tema aine eeldusaine. Mu point – erialaained on SITAKS ägedad. Ja neid tasub kokku ahnitseda, palju jaksad teha. Selle käigus ühtlasi saad sa ka teada, kas meedia valdkond ÜLDSE pakub sulle huvi või ei. Ja isegi kui ei paku, siis ei jookse need teadmised mingil juhul mööda külge maha. Äärmisel juhul saad sa peo ajal natuke autoriteetsemalt targutada, kui mõni geenius jälle Eesti meediamaastikust rääkima hakkab.
Viiendaks – ole valmis, et kirjutada saad sa palju. Palju-palju. Esseesid, rühmatöid, analüüse, kõnesid, referaate – me kirjutasime ikka nii, et oli kirjutatud. Samas andis see ikka väga hea põhja. Kui ma hiljem päriselt ajalehes töötades kirjutasin kõrvu inimestega, kes polnud varem koolikirjandist midagi enamat paberile pannud, nägin ma, et see põhiline oskus tuli väga kasuks. Isegi, kui ma polnud väga hea ajakirjanik, suutsin ma vähemalt kirjutada nii, et toimetaja ei pidanud pärast aknast alla hüppama.
Kuuendaks – isegi, kui sa tunned, et sa ei tea, kas ajakirjandus on päriselt sinule, arvan ma, et proovida võiksid sa ikka. Sest TÜs õppimine on mu arust juba üsna lahe, ajakirjandusosakond oli ka päris cool mu mäletamist mööda (kuigi seal viimasel ajal olla sisepingeid) ja no mööda külge kõrgharidus ikka ei jookse. Muidugi võid sa avastada, et see pole üldse, hm, sinu tassike teed. Aga ära pärast esimest semestrit seda otsust vastu võta. Sest siis pimestavad sind veel massiloengud ja effing rahvamajandus. Oota vähemalt üks erialaaine enne otsuse tegemist ära.
Seitsmendaks. Kui sa lähedki seda õppima, siis ära osakonnapidudel booliga väga laiuta. Mõned rääkisid lausa, et kasulik oleks enne osakonnapidusid paar untsi võid või toiduõli tarbida. No et vooderdab magu või nii. Mina seda muidugi kunagi ei teinud.
Minust ülikooli lõpupeol (me pidasime seda tänaval) tehtud pilt illustreerib profülaktilise võisöömise kasulikkust.
Kaheksandaks – see vastab päriselt tõele, mis räägitakse, et ülikoolist võib leida sõbrad kogu eluks. Nojaa, viimati käisin ma päriselt kursapeol eelmisel suvel (ja seegi oli kursa kokkutulek), aga IKKAGI. Sest ma jätkuvalt pean oma sõpradeks S.-i, kes ükskord minu juures läks peo ajal vetsu ja kukkus kõrvast tüki välja… Või L.-i, kelle tuppa S. ükskord öösel sisse tungis ja stringid lambi külge riputas. Või P.-d, kes läks ükskord nii ilgelt närvi, et teda Jürikaks peeti, et käratas: “Mina olen MÕIGU PÄSS, kurat!”. Või T.-d, kellega me ükskord Peipsi järvel hommikuni paadis õlut jõime ja vennastusime. Või teist P.-d, kellega me loengutes hullumeelselt itsitasime. Või… kõiki neid ägedaid.
Nii et mine ikka. Sest inimesed, kes ajakirjandust õppima satuvad, on üldjuhul ikka väga lahedad.
Eriala ise, muidugi, on ka väga lahe.
Toiduklubi: Soe kartulisalat vorstiga
“Tead, ma ostsin Nipiraamatu ükspäev,” rääkis Naabrinaine.”
“Jaa, mina ostsin ka.”
“Selle, millel Kati Murutar kaanel on?”
“Jah, sellesama.”
“Mhmh… Tead, ma lugesin, mis ta rääkis ja… veendusin, et ma ÜLDSE ikka ei mõista seda naist.”
“Hmm…”
“Aga see piparmündiga kartulisalat oli väga hea! Proovi kindlasti!”
Proovisin. Oli küll hea. Aga kuna meie peres harva tunnistatakse toite, kus puudub liha, siis tegin väikese modifikatsiooni. (PS. Sorry about the photos, ma avastan Photoshoppi viimasel ajal…)
Vaja läheb: keedetud kartuleid, niipalju kui sööjaid on (mina nt söön alati 3 kartulit, Abikaasa 4), 2-3 sibulat, 3 spl sinepiseemneid, 10 cm jupp pepperoni vorsti, pool sidrunit (pealepigistamiseks), peotäis mojito lille ehk piparmünti, rohelist sibulat
Valmistamine: Aja oliiviõline pann kuumaks, lisa juurde suuremateks sektoriteks lõigatud keedukartul. Lase natuke pruunistuda, viska juurde rõngasteks lõigutud sibul. Retsept käsib küll lasta pruunistuda, aga mul ei õnnestu kunagi kartulit või sibulat eriti pruuniks saada. Tundub, et neil on kaks faasi: toores ja kõrbenud. Mingil sobival ajahetkel lisa pepperoni.
Noh, igaljuhul enne “kõrbenud” faasi pigista juurde poole sidruni mahl ning lisa sinepiseemned. Siis viska juurde hakitud piparmünt ning maitsesta (erinevate pipardega näiteks). Serveerimisel lisa hakitud roheline sibul.
Miks seda Nipiraamatus salatiks nimetati, ei oska ma öelda. Rohkem nagu panniroog. But rose with any other name…
mouth wide shut
Täna oli selline päev, et käisime ajaloomuuseumis ja F-Hoones söömas (heh, muuseumis muidugi me ei söönud) ja kogu selle aja oli laps üleval. Nii lasi ta õhtuni välja ja lõpuks kõlasid meie majas sõnad: “Issake, tee ometi MIDAGI! MIKS TA JUBA EI NUTA?!”
Ma pole kunagi varem vist nii õnnelik olnud, kui nuttu kuulsin. Nuttis oma päeva välja ja jäi kell kaheksa (!) magama.
Lausa norskas.
Ja oli nii-nii nunnu!
Pühapäeval aga oli selline päev, et käisime Kaberneemes ja laps oli peaaegu terve see aeg üleval… suu lahti. Lihtsalt HOIDIS suud lahti. Proovisin kinni lükata, ei lasknud.
“Võib-olla ta jahutas end,” pakkus Siki.
Äärmiselt tõenäoline. If dogs can do it, why wouldn’t she?
these walls
Sõpsuutur-ruberuutur (see viimane on mingil arusaamatul põhjusel derivaat sõnast “ruberoid”) jäi eile magama nii, et hoidis mu nina oma peos. Teise käe näpud ronisid salamisi suhu, umbes nagu oleks neil mingi oma elu.
Öeldakse, et alates kolmest kuust on reward time. Ma näen ju, et ta on praegu niivõrd hullult äge ja temaga on niivõrd hullult äge, aga ma ei suuda sellest täiel rinnal rõõmu tunda, sest ma olen omadega lihtsalt niivõrd läbi.
Ja sellepärast vihkan ma seda depressiooni kõige rohkem. Et ta võtab mult selle võimaluse.
these days
Olen alustanud sadat erinevat postitus teemadel “sünnitusjärge depressioon” või “kõikonperses”, aga kõik on jäänud mustanditesse seisma, sest ma lihtsalt… ei jaksa praegu. Nii raske on, et ei jõua isegi vinguda või abi küsida, sest kuigi ma võin ratsionaalselt teada, et ilma abita ma siit august välja ei tule, siis TUNNE on selline, et MITTE MIDAGI ei saagi teha ja et MITTE KUNAGI ei lähe paremaks. Raske on seletada depressiooni inimestele, kes seda pole kunagi kogenud, seega ma praegu ei üritagi, sest kes teab, teab niigi.
Mann kirjutas väga tabavalt:
Mis tunne on? Selline tunne on, et iga päev on lihtsalt ellujäämise küsimus. Et tuleb õhtul kella seitsmeni kannatada (siis läeb laps magama), ja järgmisel päeval uuesti, ja siis uuesti, ja uuesti, ja uuesti. Ja niimoodi kogu aeg, ja mitte kuhugi pole minna. Ja ongi nii.
Ja vahepeal on helged hetked, kui saab raamatut lugeda – sest, noh, laps magab – või mingeid omi asju ajada ning kõrvalt piiluda, mis laps teeb – sest ta lamab mähkimislaual, hoiab kätt õhus ja räägib kellegagi – või teda kõditada ja naerda, kuidas ta naeratab. Aga üldiselt on ikkagi ellujäämise küsimus. Iga päev. Kella seitsmeni.
Jah, just nii ongi. Igal hommikul vaatan kella (ja see on halval juhul 2am, paremal juhul 5am, 6am, 7am mõnikord isegi) ja esimene mõte on: “Kaksteist tundi. Ma pean ainult kaksteist tundi vastu pidama.”
Eelmine nädal oli KOHUTAVALT RASKE. Korraks juba tundus, et läheb helgemaks, korraks juba tundus, et võibolla hakkavad siiski head asjad minuga ka lõpuks juhtuma, but I was mistaken.
Ja kõige rohkem ajab närvi, et ma tean, et saab ka teistmoodi. Et teistel, kellel on ka raske, on teistmoodi. Et neil on vähemalt mingid asjad, mis on paremini ja mis aitavad ellujäämisele kaasa. Toetussüsteem näiteks. Sõbrad, perekond, armastus, MÕISTMINE. Võibolla nemad ei pea ütlema, et depressioon ei ole minu süü. Võibolla nemad ei pea sõitma traktoriga ja iga sõiduga taas oma sabakonti, mis JUST hakkas paranema, paigast peksma. Võibolla neil ei ole konstantselt valus liikuda. Võibolla neil magavad lapsed normaalse lapse kombel lõunauinakut, mitte 20 minuti kaupa suvalistel aegadel. Võibolla neil on mõni sõber, kes nendega välja läheb. Võibolla neil on keegi, kes ise teeb õhtusöögi. Võibolla nemad saavad sõita sõpradele ja perele külla, kui neil on raske. Võibolla saavad nad käia päeval kaks tundi poes kingi proovimas, et kasvõi natuke end tuulutada. Võibolla nad saavad soovi korral Saaremaale või seenele. Võibolla toob keegi neile lilli ja ütleb, et nüüd ma võtan ise lapse, sa puhka. Võibolla teeb keegi neile massaaaži. Võibolla nende saik ei asu teises linnas (kuhu saamine on alati suur küsimus) ja võibolla saavad nemad varem arstiaja kui kahe kuu pärast. Ja võibolla nemad vähemalt elavad korteris, kus nad tahavad elada.
Nii et ma praegu ei jaksa. Ma ei jaksa telefoni vastu võtta, sõnumitele vastata, kommentaare lugeda, kirjadele vastata, head nägu teha, teha nägu, et tegelt on kõik okei.
Midagi head peab kohe minuga juhtuma või mina enam ei mängi.
Disclaimer. Mul on ikka tunne, et ma pean vabandama. Kui ma internetiväliselt pean pidevalt seletama, et depressioon ei ole minu süü ja magamatus ja unetus ei ole minu vaba valik, siis internetis pean ma koguaeg seletama, et laps ei ole süüdi. Muidugi on raskemaid aegu ja see alguse harjumine nõuab omajagu jaksu, aga vaadake, see kõik oleks talutav, kui ma ei oleks nii suures augus. Kõik oleks ületatav, kui ma ei oleks nii katki.
Kella seitsmeni on veel neli tundi…