Category Archives: hoomamatu

puhkus

hoomamatu 7 Replies

Nagu te kõik teate, ei ole ma suurem asi kõnedele vastaja. Ma haaran kinni igast võimalusest telefon välja lülitada või hääletule panna, ma tervitan seadusi ja norme, mis eeldavad, et teatud kohtades telefoniga ei räägita – autorool, teater, kino, intervjuud, hambaarst jne. Viimased nädal aega olen aga poolsunnitult viibinud igasuguses suhtlusaugus. Mila haigus on sellele veelgi kaalu lisandunud, mul on tunne, et ma pole AASTAID ühtki inimest näinud, kes ei suhtleks vaid küsimustes “Kesse?” ning üllatuslikult olen ma avastanud kaht asja:

i) ma olen väga sügavas depressioonis ja seda endale juba kuid eitanud,

b) antud olukord on SUNDINUD mind endasse vaatama ja oma elu kohta põhjapanevaid järeldusi tegema.

Lõppeks aga ei oleks ma mina, kui ma ei tegeleks eituse ja vältimistega, seega let me present you, minu seletav list põhjustest, miks ma telefoni vastu ei võta*:

  • Ma magan. Tõsi ta on, et ma magan ääretult veidratel aegadel. Viimased paar kuud magan ma kellaaegadel 5-7 ja 12-14.
  • Kõik teised magavad. Kuigi ma olen ääretult palju ärkvel, ei tähenda see, et teised mu ümber ei magaks. Teinekord nõuab asjade korraldamine nii, et ma rahus rääkida saaksin, liiga suuri pingutusi (nt tõusta just uinunud lapse kõrvalt, et välja rääkima hiilida).
  • Ma panen last magama. Vahel võtab see viis minutit, vahel poolteist tundi. Ja sellele eelneb pool tundi kuni tund magamaminekurituaale ja järgneb pool tundi diivanil vedelemist, lakke vahtimist ning puhkamist, mõeldes: “Uh, jälle üks päev seljataga.”
  • Ma olen vannis või vetsus. Hoolimata oma nutindusearmastusest ja sotsiaalmeediandusest ei võta ma telefoni tualetti kaasa.
  • Mul on telefon hääletu peal. Kusjuures, seda on ta 90 protsenti ajast. Kuidagi on nii jäänud.
  • Ma jooksen. Siis on telefonil küll komme mu muusika katkestada ja kõne julmalt vahele helisema lükata, aga ma tean, et KUI ma peatun, siis ma ei jõua enam edasi joosta, seega helistan ma pigem tagasi.
  • Ma teen süüa. Jap, viimasel ajal läheb ka see kategooriasse “vabandused mitte vastamiseks”, sest enamasti tähendab söögitegemine seda, et ma hakin, lõigun, koorin, praen, keedan, kurnan, segan ja vahustan kõike nii, et Mila ripub mu jala küljes ja püüab endale kõikvõimalikke teravaid või keevaid asju kaela tõmmata. Olen kuulnud, et paljud emad kasutavad seks puhuks bluetoothi. Mina kasutan vana head meetodit “mine-hulluks-ja-katsu-kõik-viie-minutiga-tehtud-saada-ja-lahku-lapsega-köögist”. Telefon on viimane asi, millele sel hetkel mõtlen.
  • Ma teen tööd. Õigemini, las ma täpsustan: ma olen leidnud oma päevas selle pooltunni, kus ma SAAN tööd teha, sest ei pea tegelema kaoste likvideerimise, mähkmevahetuse, potitreeninguvältimise, liivakastiäärel istumise, nõude pesemise, söögi tegemise, pesu pesemise või lappimise, raamatu ette lugemise, peituse ja mommymonsteri mängimise, söötmise ja söömise, riietamise, riietumise ja kõige muuga, millega ma igapäevaselt tegelen. Ma kasutan neid võimalusi hardalt ja armastusega.
  • Ma olen autoroolis. Mul küll on bluetooth, aga mul hakkab kõrv valutama, kui ta ripub mul seal ja ma ausalt ei viitsi seda igaks väikseks tripiks installida. Ja pikemaks tripiks ei taha ma teda installida, sest ma tavaliselt loodan selle peale, et Mila magab autos.
  • Ma olen kohas, kus ma ei saa vastata. Neid kohti on veel tänapäevalgi, kus on mobiilidega rääkimine vastunäidustatud. Lisaks hambaarstile ja teatrile ei saa ma füüsiliselt vastata näiteks ka poesabas seistes, kui ma pakin kotte, maksan arvet, hoian ühes käes Milat ning proovin kogu selle kupatusega autosse saada. Pluss kõiksugused tööintervjuud ja kohtumised, kus pole viisakas vastata. Ma pole nii tähtis inimene, et ma peaks alati kättesaadav olema, ka kohtumistel inimestega, kes on tähtsad. What is this, White House?
  • Ma tegelen kvaliteetajaga. See võib tähendada erinevaid asju, viimasel ajal tähendab see minu jaoks (tsenseeritud).
  • Mul pole tuju. Vahel tõesti juhtub nii. Ausalt, see (enamasti!) pole kuidagi seotud helistaja isikuga. Vahel ma lihtsalt ei jõua. Viimasel ajal kuidagi eriti tihti. See tekitab vahel probleeme, aga mitte nii tihti kui võiks arvata – ma tahaks loota, et tänu sellele, et ma olen meilitsi tõesti enamasti kättesaadav. Muidugi ei ignoreeri ma neid kõnesid, mis tulevad inimestelt, kes tõesti mulle AINULT siis helistavad, kui midagi konkreetselt kuskil põleb. Lähedaste puhul on muidugi raske eeldada, kas nad helistavad niisama (mida juhtub tihti) või on päriselt midagi hullu (mida juhtub harva, aga kahjuks ikka juhtub). Samas kõik tunnevad mind ja mu meelest on vaikiv kokkulepe, et kui mingil põhjusel kõnele ei vasta ja päriselt midagi põleb, siis saab kohe smsi otsa panna.
Tegelikult muidugi valmistun ma aina enam tööle naasmiseks (kui ma leian koha, kuhu naaseda) (jap, ma saan aru, et see pole keeleliselt õige lause) ja harjutan end rohkem telefoniga suhtlema.
Aga samas kasutan ma praegu ka seda sunnitud puhkust ära. See iseendaga kahekesi olemine on vaevarikas ja valus ja vastik, aga… Siit edasi saab ainult paremaks minna, jah?
Pealegi, kui mul on õhupall ja Mila, mis saaks siis veel valesti minna?
—
*Ma olen sellest kõigest oma blogis sadu kordi kirjutanud ja iga kord on kommentaarides ilgeks andmiseks läinud selle kahe koolkonna vahel, kellest üks austab privaatsust ja teine arvab, et telefonile mittevastamine on solvav teise osapoole suhtes. Ma ei soovi sellesse vaidlusse uuesti astuda, aga lisan, et sõnumitele ja mailidele reageerin ma tavaliselt kiiremini kui kõnedele. Senini pole ükski tööpakkumine saamata või lotovõit võitmata jäänud mu kummastava ja veidra kombe tõttu telefoni rääkimiseks väga mitte kasutada. Sorry noh, ma olen pigem kirjutaja-inimene.

update

hoomamatu 3 Replies

Mila õpib naiseks olemist peamiselt Mallu pealt. Huviga. Pluss! Lõpuks on tšikil juuksed kasvama hakanud ja paistab, et need lähevad lokki. Unelmate laps!

Tulin Tartusse puhkusele. Õigemini – tulin Tartusse, et emme saaks puhkusele sõita, aga ka minu jaoks on see üsna puhkuselaadne olukord. Kui kolmapäeval saabusime, trippis Mila peatumata kuus tundi mööda maja ringi ja lihtsalt NAERIS omaette, umbes nagu filmides kurikaelad naeravad, kui plaanid korda lähevad. Niimoodi maniakaalselt. Ma kujutlen, et ta oli megarõõmus lihtsalt vahelduse üle. Mõelda! Täiesti teistmoodi toad! Täiesti uued inimesed, keda pole üle kuu aja näinud! Täiesti uus kass! Suured peeglid! Kardinad! Aknad, millest ulatub välja vaatama!

See on õudselt lahe, et Milal on jälle käes periood, kus ta sotsialiseerub rõõmuga. Täna näiteks tuli Andra ja kuigi ta oli siin vaevalt et pool tundi, täitis ta juba Mila päevanormi kategoorias “Värskendavad näod”. Ma kaalun tõsiselt Mila tallinlaseks registreerimist (praegu ta ju tartlane), et saaks ta Tallinnas lasteaiajärjekorda panna, sest see tšikk vajab seltskonda, see on enam kui selge.

Aga kõige tagatipuks jäi mu paljajalgne ja karastatud kaaslane haigeks. Palavik. Nii et nüüd on mu puhkuselaadne olukord muutunud pantvangikriisiks, sest ma ei saa minna poodi (sest haiget last ju kaasa ei võta) ja mul pole vaat et mitte kedagi siin, keda lapsevalvesse jätta. Või õigemini, ilmselt oleks, aga mul ei tule absoluutselt pähe, kes see olla võiks. Sest nagu teada: ei viitsi mina eriti võõraste lastega hängida ja by default eeldan, et teisedki ei viitsi. Kuigi elu on näidanud, et päris paljud ju siiski viitsivad.

Ja lisaks kannab see postitus eesmärki kutsuda teid endale külla, millalgi uuel nädalal ju võiks? Kokkame, jutleme, teeme pilte ja oleme armsad? Mis?

kodu hääled

hoomamatu 6 Replies

See on see köögiaken, mida kaudu ma juba KAKS korda olen öösel sisse roninud, sest polnud võtmeid või nad ei keeranud.

Tulin megahilja (või just: väga vara) Mallu juurest ja hiilisin mööda elamist ringi, sest oli veel vaja asju teha. Ühtäkki kuulsin teisest toast nõudlikku ja küsivat hõiget, mida teeb mu laps siis, kui ta on juba pikemat aega ärkvel olnud ja üsna pettunud selles olukorras, et keegi talle ei selgita, miks on pime ja ÜLEÜLDSE miks ta peab üksinda niimoodi tühja passima. (Ta enamasti magab öösiti, kuid vahel harva juhtub, et miski ajab ta une ära ja üles ta jääbki, lambiaegadel.) (OKEI, seda on juhtunud mingi KAKS korda, aga kaks korda on liiga palju öösel tund aega last veenda, et praegu pole mänguaeg.)

Läksin ta juurde ja esimesest hingetõmbest ja entusiastlikust hüüatusest: “Emme!?” sain aru, et see on üks selline kord. Ta näis olevat üllatunud, et ma seal olen, aga samas küllaltki rõõmus, sest ta haaras mu KAISSU, kui ta sülle võtsin, niimoodi tõsiselt ja otsustavalt, umbes nagu ma kujutlen Tõnissoni pulmavalssi tantsimas. Viisil, mis ütleb, et I’m totally not kidding with this hug, come here woman!

Niisiis andsin alla ja viskusin temaga madratsile, see variant lapse magama saamiseks on seljale tunduvalt parem kui voodi kohal küürutada. Mitte väga pedagoogiline küll, aga selg on mulle juba mitu medalit selle taktika kasutamise eest andnud.

Kell oli umbes 2. Mul veel kaks tööasja tegemata, nii et ma pidingi lihtsalt ootama. Ja teate, täna ma sain aru, mida mõtlevad need emad, kes ütlevad, et neile ei olegi öised imetamised suureks koormaks, sest see aeg kahekesi on niivõrd mõnus.

Olime seal, panin oma pea talle selja vastu ja võtsin varbad pihku, vahepeal tundsin, kuidas ta kontrollis, kas olen veel seal, ja lihtsalt kuulasin. Oma lapse hingamist, tema eksimatut pöidlaimemisnohinat ja olin. Sest see on meie kahe aeg. Millal veel saan ma endale lubada mitteärritunult neid öiseid ülevalolekuid ja lihtsalt hingamise kuulamist? Varsti on kõik öötunnid veelgi enam arvel, kui nad juba praegu on.

Aga mitte sellest…

Kuulasin. Minu kodu hääled.

Mingid linnud. Siristavad küsivalt, justkui kaheldes, kas äkki pole ärkamiseks liiga vara, kuigi ometi on ju nii valge! Köögiukse taga krõbistab Miuks oma krõbinaid ja mõni hetk hiljem kuulen, kuidas Pussakas toolile ja sealt köögiaknale hüppab, et oma öiseid kassiasju ajada. Meenub, kuidas hommikul nägin esimese asjana rulood eest tõmmates naabermaja katusel oravat ja unesegasena ei saanudki kohe aru, et mis loomad ja kas nad peavad seal katustel olema.

Kuulen, kuidas Miuks – pats-pats-pats – köögist tuleb, ringiga, sest tal pole ukseavamisoskust. Magamistoa ukse ninaga lahti lükkamise sahin. Nõudlik kurr?, justkui oleks ta nahkhiir, kes peab mu asukoha pimedas oma kajalokaatoriga kindlaks tegema. Mila hingamine peatub hetkeks, ta kuulatab ka. Pats-pats-pats-kurr! Ja siis kassi nurrumine ja Mila nohin.

Kajakad õiendavad väljas, ilmselt Peedu seletab midagi oma naaberkajakaga. Kuskil haugatab koer. Eemal, väga eemal on kuulda tänavapuhastusmasina nostalgilist üminat. Oi, kuidas ma seda häält armastan!

Ja siis on pigem tunda kui kuulda, et kuskil kaugel eemal venib üks rong. Ja siis jälle kajakad.

Kass! Aga seekord mitte meie oma, vaid ülemise korruse kass. Ta on viimased ööd punkt kell 3 mängima hakanud, ma kuulen, kuidas ta jookseb ja mingit veerevat asja taga ajab. Nohin, JR keerab teises toas külge ja püüab norskama hakata, kuid loobub sellest. Ilmselt tänu mu telepaatilistele sõnumitele, mis ähvardavad teda lapse magamajäämise takistamise korral karmide sanktsioonidega. Keerab veel külge, ohkab, jääb vaikseks.

Siis tajun, et Milagi on jäänud vaikseks. Tavaliselt ta teeb enne unemaailma astumist sellise überarmsa ja südant sulatava väikse ohke. Ohkeid on ju ka igasuguseid, kas olete tähele pannud? Ka väikeste laste ohked on teinekord laetud maailmade raskusega, sest kujutlege, kui raske on elada maailmas, kus sa pead kõiki asju miljon korda tegema, et neid selgeks saada ja lisaks EI SAA KEEGI SUST ARU!

Aga see enne-und-ohe on selline leebe, nunnu. “Oeh, okei, ma siis lõpetan tänaseks, aga homme jälle näeme ja teeme igasuguseid oosõm asju, eks!” ütleb see ohe. Natuke rutakas, aga tüüne. “Maailm oma imetabasusega on mind tänaseks tõesti väsitanud, aga ma ei suuda oodata, et homme ärgata!”

Millal mina niimoodi ohkasin viimati?

Ja ühte mõtlesin veel, kui sealt madratsilt end ülimegavaikselt maha keerasin. Et ma olen selles – ülivaikselt põgenemises – omandanud ilmselt mingisuguse kraadi. Ja öelge veel, et nooruse rumalused on kasutud! Samamoodi hiilisin ma hullu teismelisena paar korda öösel välja. See kõik võttis küll aastaid aega (sest kõige aeglasemalt venib aeg just teismelise jaoks, kes püüab salaja peole hiilida), aga nüüd on andnud see omalaadse vilumuse! Sellise hiilimise juures on kõige tähtsam MARU rahulik olla. Mitte hingata, soovitavalt. Iga uue liigutuse järel tarduda ja kuulata, kas keegi on märganud su lahkumiskatset. Mõelda kolm käiku ette: nii, kui ma astun sinna, siis see põrandalaud kriiksub. Kui ma lähen vastu seina sõrmenukkidega, siis käib ülivali kolks. Nii, siin oli üks mänguasi, sellest tuleb üle astuda… Tardu. Kuulata. Nohin? Jätka.

Asja teeb lõbusaks muidugi see, et ABSOLUUTSELT iga kord, kui sa oled juba lõpusirgele jõudnud, juhtub midagi, mis kogu hiilimise kasutuks teeb. Täna näiteks kukkus hari suure kolinaga põrandale, mille olemasolu ma magamistoa ukse taga olin jõudnud juba unustada. Rookie move! Ainult algajad teevad selliseid vigu!

Kajakad on vaikinud, laululinnud võtavad hoogu üles. Tuleb vist tagasi hiilida, kohe on hommik.

tätoveeringu lugu: selg

hoomamatu 5 Replies

Kui ma olin 16 ja tättuu-Anton veel kodus tagatoas tätoveeringuid tegi, tabas meie sõpruskonda tätoveeringuvaimustus. Kõigepealt tegi endale tätoka Hade, siis otsustasime meie Maschaga mitte alla jääda. Mascha tegi käe peale skorpioni ja Hade toonane girlfriend tegi tramp stampi, kuigi me siis ei teadnud keegi, et seda nii nimetati. Selleks ajaks oli mul juba hieroglüüf olemas ning ma olin ääretult üllatunud, et Hade gf tätoveerimist nii valulikult üle elas. Me olime talle moraalseks toeks ja kui mu mälu mind ei peta, siis sai rohkem kui üks julgustuspits võetud.

Igaljuhul, tagasi suvesse 2000, kui ma Antoni Vaksali korteris tagatoas istusin ja hieroglüüfi välja valisin. Tähendab see nimelt head õnne või õnnistust, inglise keeles oli alla kirjutatud lucky. Interneti andmetel hääldatakse seda “fu”. Aastaid hiljem konföörmis üks hiina keelt õppinud tütarlaps, et mulle pole tõesti nuudlid selja peale kirjutatud. Nii et hästi läks.

Ma olin 16 ja mul oli käimas vaat et esimene suhe, mis tagantjärele mõeldes suhte mõõtu välja ei anna. Kolme koosoldud kuu jooksul kohtusime me võibolla 4-5 korda, ühel neist kordadest ootasin ma ärevusega, et saaks talle oma tätokat näidata. Kuti reaktsioon oli ääretult leige.

Tänks, djuud.

Ääretult leige oli ka mu ema reaktsioon, kui ta mu tätokat mingi hetk kartulivagude vahel küürutades märkas. Ja isa nägi seda juba sügise poole ning kuna ma oskasin seljavälgutamise ajastada MAAILMA KÕIGE AWKWARDIMALT ehk visates vanatädi matustel kolme peotäit mulda, siis leidis isa, et elu ja kaduviku küsimustega võrreldes on üks teismelise tätoveering vaevalt et mainimist väärt.

Millalgi ma otsustasin, et tahaks seljale midagi rohkemat. Kuna ma 16aastaselt ei osanud ette mõelda, et hakkaks mingit kontseptsiooni taga ajama, siis saime Antoniga kokku ja koos aretasime välja mingi idee lainetest, pilvedest ja kirsiõitest. Pilt on jätkuvalt poolik, sest kuna Anton nüüd peab kesklinnas peent tätoveerimissalongi, on ka hinnad võrreldes diivanitätoveeringutega tõusnud. Pealegi on mul põletavamaid tätoveeringuid ootamas kui selle selja lõpetamine. Näiteks tuleb ära märgistada tõsiasi, et maailmas on olemas Mila. Kuidas täpselt, seda pole ma veel välja mõelnud.

Ja ma olen täiesti kindel, et ma olen kunagi varem endast avalikustanud “pornomaid” pilte ka, näiteks päevitustes või… Aga ikka on mul tunne nagu oleks see foto mingi eriti suur vägitegu. See on ju kõigest selg, kuidas mulle TUNDUB, et tegu on rämeda aktiga?

Fu.

Pildi tegi Mallu. Kes siis veel.

bubble toes

hoomamatu 5 Replies

Üks Nõmmel elamise võlusid on see, et ma saan käia 90% ajast paljajalu. No lisaks sellele, et ma saan aknaid actually AVADA ja see ei tähenda, et ma oma last rekkapasa ja heitgaasidega tapaks (nagu eelmises kohas). Pluss: aknad saavad öö läbi lahti olla ja me saame kõik magada! Värskes õhus! Imeline!

(Samas on sel oma uued parakad, ega ma mitte nalja pärast ole proovinud megalt varjata, mis Nõmme kandis ma elan, sest küll ja küll juhtumeid, kus inimesed kirjutavad blogis, et nad on puhkusel ja tagasi tulles ootab ees tühjaks tehtud elamine.)

Igal juhul, ma käin nii palju kui võimalik paljajalu ja loomulikult Mila ka.

Ma ei teagi, miks. See polnud mingi teadlik otsus. Nii kaua kui ma mäletan, on olnud normaalne, et lapsed käivad suvel paljajalu. Ja et suvise igaõhtuse rutiini juurde käib jalavann. Nii on alati olnud, oli minu lapsepõlves ja on ka Mila lapsepõlves. (Õnneks!)

Sain aru, et see polegi üldtunnustatud praktika, kui ükspäev Milaga õue minnes JR meid mõlemaid läbi võttis. Või noh, peamiselt mind.
“Aga ta võib endale midagi jalga astuda! Pane talle kingad jalga!”

Huvitaval kombel juhtus see, et kui me maja nurga taga Mila vanaisat kohtasime, lõi tema nägu särama: “Issake kui tore! Laps on paljajalu! Seda ei näe enam väga tihti tänapäeval! Ehk on sel kõigel seos sellega, et Mila pole peaaegu üldse haige?”

Nii et jah, me käime vähemalt aias paljajalu. Ma ei saa ÜLDSE aru, kuidas see kellelegi üldse veider tundub. Aga tuleb välja, et tundub.

Noh, vahel panen siis südamerahustuseks talle ülipikke pükse jalga. No et kõik ei näeks, et laps – nagu mingi hobo – tegelt paljajalu. PS. Kas ma seda lugu olen juba linkinud? Kui pole, siis kuulake. Mm….

tööemo

hoomamatu 21 Replies

Istusin täna Mika konsal. Jõudsin sinna läbi suure surma – ärkasin hommikul üles maailma KOHUTAIVAMAS olekus, ma olin täiesti kindel, et see ongi surm. Läbi värinate ja lihasvalude ja dry heeveimise  ja milleiganesi ma jõudsin järeldusele, et see vist toidumürgitus on, ja et kui ma ei tee POWER THROUGH!!!, siis ma jään igavesti seda kahetsema. Sest, palun öelge mulle, millal oli viimane kord, kui ma Sikiga kahekesi kuskil käisin, midagi tegin?

Ahjaa, oli üks kord, kus me käisime Lõunakeskuses.

(Kui seda Sikile ütlesin, hakkas ta suure häälega naerma.)

Enivei.

Istusin Mika konsal, higi voolamas, üsna surmalähedane, ja mõtlesin Mika trummarit vaadates: mida vittu. Päriselt noh: mida vittu. Natuke konteksti sulle, mu kallis lugeja – nimelt eile (või üleeile, üsna just ühesõnaga) teatas mingi suvaline tüüp mulle, et: “Sa oled ikka väga käest ära lasknud ennast.”
Mina: “Aga… ma just sünnitasin?”
Tüüp: “No kuule, see oli poolteist aastat tagasi!… Aga vähemalt on sul ilus nägu.”

No. Mida vittu?!

Vaatasin Mika trummarit, umbes minuga samas kaalus musta naist, ja mõtlesin, et kas keegi on kunagi tema juurde läinud ja öelnud: “Kuule, paistab, et sa oled end käest lasknud…”

Ja siis mõtlesin ma sellele, et täna hommikul, kui ma vappekülmade ja lihasvalude käes kriisates oma meilboksi kontrollisin, said ma vist absoluutselt igalt töökohalt, kuhu ma olen eales kandeerinud, eitava vastuse. Mul on tunne, et ka töökohad, millele ma kandideerisin 7 aastat tagasi, ütlesid mulle täna ära. Mul on tunne, et ka töökohad, kuhu MA POLE kandideerinud, ütlesid mulle täna ära.

No et ikka oleks öeldud.

Aga vähemalt mul ilus nägu.

Pekki.

Emosin siis veits. Et kas mul on valed eeldused? Et kas ma tõesti panen oma elule liiga suuri ootusi, kui ma eeldan, et ma saan teha tööd, milles ma olen hea, mis pakub mulle pinget, mis on lahe ja mis on natukenegi minu erialaga seotud? Enamik inimesi teevad tööd selleks, et elada ja väga ei vali. Äkki ma ka ei peaks nii palju eeldama?

Hiljem juhtis k-vend mu tähelepanu sellele, et tänapäeval teevad kõik tööandjad guugeldamist. Ja kui nad guugeldavad mu nime, siis… Mis nad leiavad? Noh, leiavad Tähismaade blogi ja siis leiavad minu blogi. Enamik tööandjaid hoiab sellisest asjast nii kaugele eemale kui võimalik, ilmselt mõeldes: mis sitta puutuda, läheb haisema!

Jap, ma saan väga hästi aru sellest. KÕIK mu tööandjad on minuga mingil hetkel selle vestluse maha pidanud: “Tead, see su blogi… Et ära siis seda va tööasja…”

Mille peale ma olen alati natuke solvunud, sest kui nad mu blogi LOEKS, teaks nad, et ma ei kirjutaks IIAL oma tööst nii, nagu nad kardavad, et ma kirjutan. Mul, vaadake, on selline lahe omadus, et ma justkui kirjutan väga palju isiklikke asju, aga tegelikult ma ei kirjuta mitte midagi. See muidugi ei takista kõigil pidevalt solvumast.

Aga ma ei saa ka eeldada, et tööandjad, kes midagi minust ei tea, hakkavad üldse süvenema.

Läksin siis ja istusin vetsus ja mõtlesin asja üle järele.

“Tead,” teatasin k-vennale, “ma mõtlesin selle üle. Et ma ju TEGELIKULT ei tahakski töötada kohas, kus ma peaks megalt varjama, et ma blogin. Et TEGELIKULT on see mu faking blogimisasi pigem pluss. See on asi, milles ma olen hea. Mul on unikaalsed teadmised selles vallas. Pluss: ma olen oma faking erialal VÄGA hea. Ja lõppeks ma ju ei tahakski töötada kohas, kus ma peaks teesklema, et ma olen teistsugune!”

Nojah.

Tõde kõik, aga lõppeks: ma ju ei saa eeldada, et ma leiangi endale kohe unistuste töö ja värki. Ja loodan, et potentsiaalsed tööandjad viitsivad süveneda minu blogi filosoofiasse ja tagamaadesse, eriti kui nad minu nime guugeldades leiavad kohe Tähismaade mingi faking pasa ja siis minu blogi. MINA muidugi vähemalt kutsuks mind vestluselegi, aga no mina olen mina, eks.

Pluss: ma ikka ropendan päris palju. Mitte et kõik teised ka ei ropendaks, aga see minu ropendamine on ju palju avalikum.

Ja siis ma vaatan ringi ja… Väljaanne, kus ma tahaks nii väga töötada, et ma viskun rekkade alla sellele mõeldes, just palkas kaks uut inimest ILMA KONKURSITA. Jap. Ma tean seda, mind on kutsutud SITAKS tööle. Kohtadele, kuhu ei tehtagi konkurssi. Aastal 2007, kui ma abiellusin, surin, Tähismaade verbaalse sitarahe alla jäin, kokku kukkusin jne – siis pakuti mulle iga nädal tööd. Üks uhke väljanne teise järel. Ma ei võtnud vastu, nagu teate, sest ma arvasin, et mul on aega atra seada.

Oli mul jee.

Nüüd istun siin ja tunnen, et ma olen megavalesti oma elu elanud. Et kui ma vaid oleks saanud selle lapse 18aastaselt! Siis poleks mul praegu tunnet, et ma pole mitte karjäärirongist maha jäänud, vaid et mind on selle rongi alla lükatud ja siis korra see rong tagurdas ja tõenäoliselt keegi veel viskas prahi ja suitsukonid mu peale, kui ma seal rööbastel vedelesin ja…

A no vähemalt on mul ilus nägu.

Hea seegi.

Kogu selle jama juures olen ma juba pikemat aega jõudnud järeldusele, et ma ei taha teist last. Mitte iial. Sest kui ma veel siit kunagi end kuidagigigigigi järje peale vean, siis katsuge vaid mult see töö käest võtta! Tapan ja töötan! Tõsiselt noh. See on ikka nii faking ebaõiglane. Ja kõige haigem on kogu mu frustratsiooni juures see, et no OLEKS mul siis enne lapse saamist mingi megakarjäär olnud. Sitta mul oli. Aga ikka on mul tunne, et mind on rööbastele visatud. Et kui ma vaid poleks hakanud kogu selle lapseasjaga jamama, siis ma võibolla ei istuks töötuna siin faking Tallinnas (mida ma küll juba armastan, aga armastus ei maksa palka mulle kahjuks), pea laiali otsas, kõht venitusarme täis.

Samas. Kurat. No näidake mulle töökohta, kus MINA oma arme näitama peaks.

Ah, teate.

See konkreetne emo möödub koheselt. Sest see Mika võlujõud natuke ikka töötas. Chantisin seal koos miljoni inimesega, et: “You’re the origin of love…”, ja mõtlesin, et pekki küll. Positiivsed mõtted ja kõik see. Et ma ikka peangi mõtlema just nii. Ma olen oma erialal sitaks hea. Mul on mingid teadmised, mida pole kellelgi teisel. Ma olen teatud osas päris andekas. Pluss kuuldavasti on mul vähemalt ilus nägugi.

Ja ma lõppeks tahakski töötada kohas, kus töötavad inimesed, kes minu blogi lugedes saavad ARU, mida ma mõtlen.

Aga noh, elu on näidanud, et isegi enda sõbrad ei pruugi aru saada, mis ma mõtlen, seda rumalam on loota, et võõrad inimsed mind palgata tahaks.

Äkki peaks kah väljamaale koristajaks minema?

remondifaas: unistamine

hoomamatu 6 Replies

Sattusin FBs ringi konnates kunagise noorpõlvesõbra pildialbumeid vaatama. (Mingil põhjusel kutsusime me teda kõik Sääseks, kuigi ta tegelik nimi oli hoopis Vladimir, mille ma saingi ilmselt alles nüüd, feisbuki-ajastul, teada.) Nimelt tal selline huvitav eriala või hobi, et ta käib ja joonistab asju seintele. Ning need on ülivägalahedad. No vaadake ise:

Nüüd ma tahaks endale ka kuskile seinale mõnusat linnavaadet:

Ja miks ei võiks ka Mila toas mingi lahedalt temaatiline pilt seina kaunistada?

Üks lahedamaid asju kaosekorteri juures on see, et KÕIK on veel võimalik! Mul on umbkaudne nägemus, milline ma tahaks, et mu kodu oleks, aga detailid on kõik veel sama lahtised kui juhtmed meie köögiseinas.

Vaatasin siis veel netis inspiratsiooniks ringi, issand kui ilusaid asju on ikka maailmas olemas!

Kusjuures, Mila toa seinad on praegu kahvatukollased, aga ma mõtlen, et ühte seina võiks tahvelvärvi panna ja ülejäänud erksamaks ja rõõmsamaks teha. Ja mööbel ja vaip tuleb kunagi roheline, see on mu plaan. Näiteks nagu siin:

Vot, oleks mul natukenegi kunstiannet või silma kodukujunduse osas, siis võtaks ma kindlasti ette kuskile mõne suursuguse mustri joonistamise, nagu näiteks siin:

Aga kuna mul andeid pole, siis leppisingi ma hoopis Vladimiriga kokku, et ta tuleb kunagi ja joonistab mulle midagi ülicooli kuskile seinale. Nüüd tuleb vaid välja mõelda, mis see olla võiks. Ja seinad võiks ka juba ükskord ära teha.

Kuid ikkagi on see faas nii lahe, kus kõik on veel võimalik. Mõnus.

linnud

hoomamatu 2 Replies

“Oot, miks sa täpselt kuulus olidki?” küsiti mult täna.
“Ah, ma ei tea. Kirjutan?”
“Ja üleüldse, MISASJA sa abiellud koguaeg?!”

Lõpuks jõudsime ikkagi välja selleni, et kui enda üle ei oska nalja visata, siis on elu ikka väga kurb. Teisalt: ma omast arust viskan koguaeg enda üle nalja, aga ainult umbes pooled inimesed saavad aru, et viskan. Teised arvavad, et ma tõsine olen, kurvastavad, pettuvad, ja siis hakkavad abistavaid linke jagama.

Ma isegi ei tea, mida ma selle kõigega öelda tahtsin.

Ahjaa. Linnud.

See meenus mulle, kuna mingi ilgelt tige musträstas lihtsalt MÖLISEB praegu köögiakna taga. Kust ma kusjuures pidin sisse ronima, sest JR oli võtme risti ette keeranud. Päris cool, ma teadsin, et ma varem või hiljem siin akendest ronima hakkan. Ikka päris hea, et see enne 30ndat sünnipäeva juhtus. (Tuletage mulle meelde, et ma räägiks sellest, kuidas mul õnnestus eile Mihkel Rauda solvata. For reals.)

Ühesõnaga, Nõmmele kolides on mul taas tekkinud suhted erinevate lindudega. Kõuplis ei olnud üldse linde, aga praegu karjub mul hommikul kell 5 mingi lind akna taga ja EI KAVATSEGI VAIKIDA.

Pekki.

Igal juhul, osad linnud on mu sõbrad ka.

(Ta ikka veel tänitab. See on ausalt õudsem kui vihase naise näägutamine, sest ta on PISSED! Pussaka peale peamiselt, aga no see tänitamine on päris hull.)

Meil kõrvalmaja otsas elab üks kajakas, keda ma kutsun Peeduks. Ta on valge ja kajakalik, ja ta istub seal oma torni otsas ööd ja päevad läbi. Vahel lähen ma öösel kell 3 suitsu tegema kui und ei tule, ja ta istub seal. Katusel, mingi ventilatsioonitoru otsas, ja lihtsalt on. Vahel ta hõõrub oma nokka selle toru vasta, vahel ta tõstab tiivad laiali ja õiendab kajakalikult, aga peamiselt ta istub.

Peedu on cool. Me oleme sõbrad. Kui kõik muu elus feilib, siis vähemalt see on kindel, et öösel trepile trippides näen ma vastu taevast kajakakujutist.

Hmm. Kajakakujutis. Seda on raske trükkida.

Ja siis on need musträstad. Kusjuures, ma alles nüüd sain aru, et need on musträstad. Ma nimelt olen neid elu läbi kuldnokkadeks pidanud. Aga tänu äppile (mingi… “tunne linde”? “linnuaabits”? midagi oli) ma tean, et need on hoopis musträstad.

And man, are they PISSED!

Nad on ikka tõsiselt tigedad. Juba mitu kuud. Kui me üritasime laupäeval grillida, siis võttis üks rästas heaks istuda meie kohal räästa otsas ja möliseda terve õhtu. Lihtsalt mölises ja mölises. Mulle meeldib, kui nad niisama tšillivad ja laulavad, aga see mölin… Issand, see on nagu siis, kui Mila vingub. Ma kohe ei kannata seda vingu ja mölisemist.

Nii et ma olen väga selgeks saanud, mil Pussakas linde passib, sest nad kuulutavad seda valjuhäälselt.

Aga vähemalt on siin ka mingid muud põnevad linnud, keda ma pakun olevat puukoristajad või käblikud, aga nad on NUNNUD!

Ja oravad. Nemad on ka.

Ühesõnaga, jutu kokkuvõte: linnud. Linnud on coolid, kuni nad sinuga ei mölise.

The end.

 

Toiduklubi: Segasummasupp läätsedega

hoomamatu 2 Replies

Kuu lõpp. Õigemini küll kuu algus, aga rahad hakkavad saabuma alles ülehomse laevaga, seega võtsin täna külmiku lahti, vaatasin otsa tühjusele ja otsustasin, et vahelduseks peabki midagi lihavaba ja kerget sööma. Okei, oad ja läätsed on tegelikult paras täide juba, seega suviselt kergeks seda suppi nimetada ei saa. Aga jäägid said kasutatud ja endal hing kergem selle Mallu juures söödud chocolate brownie pärast, mis maitses nagu paradiis ja kümme kilomeetrit jooksu.

Segasummasupp läätsedega

Vaja läheb: kaks paprikat, kaks porgandit, purk purustatud tomateid, porru roheline osa, kaks-kolm küünt küüslauku, 1 tšillikaun, purk punaseid ube, sorts laimimahla, sidrunipipart, kaks peotäit punaseid (kiirkeedu)läätsi, vett, peotäis peterselli ja/või muid ürte

Valmistamine: tükelda porgandid kuubikuteks. Viska potti koos oliiviõliga, lase praaduda, lisa juurde porrurõngad. Sega. Lükka laps pliidi juurest eemale. Puhasta paprikad, tükelda, lisa potti ja sega, lõigu juurde küüslauk ja tšilli. Mingi hetk lisa oad, tomatid, vesi ja läätsed. Maitsesta sortsu laimimahla ja peotäie peterselliga, soovi korral viska juurde sidrunipipart, ma panin pooliku laual vedelenud puljongikuubiku ka, mis tatrapudruteost üle jäänud. Ja las ta sul haudub madalal kuumusel natuke, sina pane laps magama ja vahepeal käi jooksmas ning ürita põõsastes võimelda, kuid põgene, kui allergiahoog ära tahab tappa. Kosuta end mõnusa supiga ja õnnitle end järjekordse tervisliku päeva õhtusse tüürimise eest.

Ja siis söö Mallu juures taldrikutäis koogikujulist šokolaadi ja koju jõudes võta klaas punast veini.

Cause that’s how we roll!

Neliteist kuud

hoomamatu Leave a reply

Kallis Milake,

täna said sa neliteist kuud vanaks. Mis tähendab, et tegelikult oled sa “natuke üle aasta” – on see, mida ma ütlen, kui sinu kohta küsitakse. Ja sinu kohta küsitakse PIDEVALT. On täiesti hämmastav, kuidas häbelikud vanemad hakkama saavad, sest võõrad tahavad aina sinust rääkida. Ja sina muudkui tahad aina võõraste juurde minna. Näiteks lähed ja seisad restoranis kellegi laua juurde ja vaatad neid pingsalt. Ma kujutan ette, kui KRIIPI see neile võib tunduda. Tavaliselt ma lasen sel natuke jätkuda ning mingi hetk tulen ja tõstan su eemale, ette-taha vabandades. Sest ma tõesti ei tea, mis võib inimesi solvata, küll aga mäletan ma, kui kriipi oli see, kuidas LM mind sinu vanuses vahtis: ainiti ja tunde, tundus.

See sa meil oled, suur vahtija.

Ja asjataja. Sul on koguaeg mingid asjad käsil. Ma ei suuda su asjadel enam ammu silma peal hoida. Kas täna on see päev, kus sa ei anna käest ühtki korgiga pudelit või purki, enne kui oled end hingetuks keeranud? Või on täna see päev, kus sa püüad lauale ronida? Või on täna see päev, kus sa harjakesega mööda elamist ringi käid? Või hoopis see päev, kus sa oled jälle mu rahakoti tühjaks tõstnud ja ma pean oma kaarte mööda põrandat taga ajama?

Peamine on siiski see, et sa oled NII MÕNUS. Sa jooksed minu poole, haarad mu jalad embusse ja kallistad, lihtsalt niisama. Lihtsalt sellepärast, et tuli emme tuju peale. Ma salvestan need hetked oma peas faili “ära iial unusta” ja panen sinna riiulisse, kus on asjad, mis tumedaid perioode üle aitavad elada: mojito retsept, kassipojad, esimene kord surfilauaga merel, Foo Fightersi kontsert, Mila kallistused, see tunne seistes esimest korda oma Nõmme kodu trepil, ülikooli lõpetamine, Naabrimehe sünnipäev (flop-flop!)… Ühesõnaga, panen need sinna faili, kus on ees ootamas kõik oosõm asjad, mis minuga elus on juhtunud, aga see, kuidas sa tuled ja jooksed mu poole, see on raudselt üks kõvemaid asju, mis on iial minuga juhtunud.

Sel elukuul hakkasid sa ühtäkki rääkima. Enam ei häälitse ainult niisama, vaid suudad öelda mõtestatud asju. Ahjaa, ja küsima hakkasid. On päevi, kus sa ripud mul küljes nagu ahvipoeg ja muudkui osutad näpuga asjadele, küsides: “Kesse? Kesse?” Minu roll on siis neid asju nimetada, mille kohta sa küsid: “See on kass. See on lamp. Arvuti. Põrand. Lagi. Lamp. Emme. Kass. Auto. Buss. Lill. Võilill, täpsemalt. Forsüütia. Petersell. Musträstas. Koer. Rohi. Muld. Oks. Naabritädi. Prügikast.”

Ja nii edasi.

Ma ei tea, palju sulle sellest kõigest meelde jääb, aga ju ikka midagi jääb, sest vahel üritad sa sõnu järele korrata, kuigi sageli ebaõnnestud. Sõnadest ongi sul selged vaid mõned, aga see ei takista sul neid pidevalt ja kõige kohta kasutamast: emme, anna, kass, issi, vanni, kaka, ‘taha, mamm-mamm (tähendab nii sööki kui jooki). Ma ei tea, kust see viimane sul tuli, sest ma üritan suga piinlikult mitte titekeeles rääkida (sest ega sa mingi imik ole), aga ikka kuskilt võtsid sa selle mamm-mamm ja nüüd ongi nii. Mamm-mamm! Päevad läbi, mamm-mamm! See on uskumatu, kus sa võid süüa ja juua. Lõputult, enamasti otse kätega või siis kahvliga lihtsalt taldrikule koputades.

Ning sulle meeldib mürada ja aeleda. Ma võiks lõputult sinuga mängida, sind kiusata ja loopida ja väntsutada ja kuulata, kuidas sa naerust rõkkad. Ja samas võid sa olla nii tohutult frustreeriv! Sa teed nimelt asju, mida ei tohi teha, viskudes vihaselt karjudes maha, kui sind näiteks lillepeenrast välja tõsta. Ja sa tõused ja lähed jälle, teed JÄLLE seda, mida ei tohi. Ma olen nii väsinud sinuga võitlemast ja ma tean, et see kõik on alles algus…

Oh, ja täna avastasin ma ootamatult, et sulle on kaks hammast vahepeal juurde kasvanud. Hea vanemdamistöö on see, ma ütlen. Märkasin neid ainult tänu sellele, et läksin spets otsima, sest muutusin juba natuke rahutuks, et kaua sa selliseks kuuehambaliseks jääda kavatsed. Noh, nüüd oled siis kaheksahambaline: üleval kuus, all kaks. Nii et sa jätkuvalt tõestad seda, mida ma olen sinu puhul alati arvanud – hambad tulevad (ja kunagi ka lähevad), see ei ole kellegi jutt või asi, et titt on viril, sest “ju hambad tulevad”. Päh! Sa oled viril, kui sa oled väsinud, sa oled viril, kui sul on igav (ja sul on väga tihti igav), sa oled eriti tige, kui sind sunnitakse tegema asju, mida sa teha ei taha (minna õuest tuppa, mitte minna lillepeenrasse, mitte panna kätt ahju). Sa oled viril, kui sa oled näljane ja siis, kui ma minema lähen. Siis pole sa mitte viril, vaid lausa endast väljas. Sa haarad minust, pigistad oma sõrmekestega kõike, mis näppu satub – olgu see pluus või olgu see mu nahk. Peaasi, et ma ei läheks!

Nagu sa ei teaks, et ma TULEN ALATI TAGASI.

Sa ju tead seda! Ma tulen. Alati. Tagasi.

Ma armastan sind, mu väike trullu.

Emme