Category Archives: hoomamatu

Viisteist kuud

hoomamatu Leave a reply

Mu kallis Milake,

paar päeva tagasi said sa 15 kuud vanaks ja ausalt öeldes ei pannud ma seda tähelegi. Kuid ometi on sellel elukuul sinuga nii palju uut juhtunud.

Näiteks hakkasid sa kasutama uusi sõnu, neid tuli sul paari päeva jooksul juurde terve hunnik. “Tere”, korralik ja arusaadav “aitäh”, “päh”, “issi”, “pa-pa”, mis tähendab lampi ning muidugi ei ole kuskile kadunud su staarsõnad “kass”, “emme” ja “anna”. Sul on kombeks lihtsalt niisama “emme” hüüda, kümneid kordi järjest, eriti avalikus kohas. Umbes nagu sa üritaksid kajalokaatoriga mu asukoha paika panna. See käib kohati tõeliselt närvidele, sest see on nii tüütu – sa ju ei taha enamasti midagi, vaid lihtsalt hõigud hõikumise pärast. Ma kohati igatsen juba päevi, kus “emme” asemel “kass” oli, siis ma vähemalt ei tundnud kohustust reageerida…

Lisaks sellele tuli sul paari nädala jooksul juurde kuus (6) hammast, mida ma märkasin täiesti juhuslikult tänu sellele, et sa tagumisi hambaid mõnuga kokku kõlksutasid ja siis uurima asudes nägin, et veel mõningad on tulemas. Good for you, nüüd peaks varsti kõik hambad suus olema ja siis on mõneks ajaks rahulik – kuni need jälle ära hakkavad tulema.

Sel elukuul lendasid sa esimest korda lennukiga ning käisid esimest korda kirikus. Kirikus sa tõesti käisid – ei püsinud sekunditki paigal, jooksid inimeste jalge vahel ringi, nõudsid häälekalt endalegi küünalt pihku ja tegid kõiksuguseid lapseasju.

Ja olid seejuures muidugi nii ääretult armas.

Ning veel avastasin ma, et ma polegi sünnitanud endale last, vaid väikese hülgepoja. Sa ARMASTAD vett. Sul pole absoluutselt mitte mingisugust hirmu, kui siis vaid väike ebalus suurte lainete suhtes. Aga sa võid end lainetes hingetuks joosta, kukkudes vahel näoli vette, tõustes taas ja absoluutselt võttes seda maailma kõige loomulikuma asjana, et sa vahepeal vee alla kaod. Minu süda jääb neil hetkil seisma ning ma püüan olla sust alati samm ees, et sind püüda, aga vahel on see võimatu. Paistab, et sulle on midagi meelde jäänud meie kunagistest basseiniskäikudest ning ma lohutan end sellega, et ükskord lennutas treener sind basseini äärelt alla, kust ma sind veel alt kinni püüdsin. Nii et see väike merre käimine on selle kõrval kukepea.

Milake, sa oled kange nagu vana männijändrik. Kui sa ikka ei taha tänaval käest kinni hoida, siis sa ei hoia, tähendagu see kasvõi seda, et viskud siruli asfaldile ja lased end lödiks ning enne ei liigu, kui sulle antakse vabadus liikuda ilma käest kinni hoidmata. Või kui sa oled otsustanud, et sa tahad ringi vaadata, mitte vankris istuda – oh seda kisa, kui ma sind kärru püüan aheldada. Õnneks on su jändriklikkus lühiajaline: kui sa näed, et vastuvaidlemisvõimalust pole, lepid sa üsna kähku olukorraga ja püüad sellest võtta parima.

Ja IS-SAND kus sa võid ronida! Just praegu tulid sa minu juurde diivaniseljale sellise ringiga: pissipoti ääre pealt stepperile, stepperilt kohvilauale, kohvilaualt diivanile, siis diivani seljatoele ja ennist, kui ma hetkeks selja pöörasin, suutsid sa kahe sekundiga diivanilt mikrolaineahju peale ronida, et maiustada paari aprikoosiga, mis seal peal kausis olid. Su lemmikajaviiteks on ronida meie voodist magamistoa aknalauale ja seal kõõludes jälgida, mida teevad naabrilapsed või nende koer.

Vahel ma vaatan sind ja mõtlen, kuidas küll sa nii iseseisvaks oled saanud. Ühtäkki hakkasid sa tassist jooma – see tähendab, JUUA oskasid sa sealt juba pikemat aega, aga kui joogiakt oli lõppenud, lasid sa tassi käest kukkuda või vehkisid sellega nii, et kõik kohad märjad. Aga ühel päeval märkasin ma, et sa panid hoolsalt tassi lauale tagasi – ja nüüd ongi nii. Oh, muidugi ajad sa teinekord tasse ümber, lihtsalt selleks, et näha, mis seal sees on, aga sa oskad juua. Kahvliga asjatamine tuleb sul aina paremini välja ning hambapesu on sul käpas vist esimesest hetkest kui sulle hambaharja pihku andsime.

Mida lähemale tuleb aeg, mil sina ei täidagi kõiki mu päevi, seda kurvem ja ootusärevam ma olen. Ma tean, et ma ei tohiks tunda ebakindlust, sest sul on vaja ema, kes saaks kõigega alati hakkama ja kes pakub sulle parimat kasvukeskkonda ja kelle peale sa saad alati loota, aga ikkagi on tulevik hetkel ebakindel ja ma tunnen end sinu ees seetõttu väga süüdi. Ma näen, et neil hetkil, kui mul on raske ja tahaks lihtsalt silmad sulgeda ja MITTE OLLA, saad sa väga hästi aru. Sa tuled minu juurde, paned käe ümber kaela ja nina vastu nina ja nii me oleme. Ning mu süda murdub veelkord tuhandeks killuks, sest ükski aastane ei peaks tegelema oma ema lohutamisega…

Aga vahepeal tuled sa ka niisama, kui sul emme tuju peale tuleb, ja kallistad. Ühel päeval sa kallistasid isegi oma vanaema ja see oli niivõrd eriline hetk, et mul tulid pisarad silma.

Ja sina, muidugi, oled ääretult eriline.

Armastades,

emme

eeskoja inspiration board

hoomamatu Leave a reply

Remont seisab, või õigemini, liigub edasi teokiirusel. Niisiis mõtlen ma iga kord läbi eeskoja minnes, et see on kõige väiksem ruum ja sellest võiks ju alustada. Et äkki saab kõige kiiremini valmis. Vaja on vahetada põrand (aga meil on lauad olemas), soojustada, värvida. Ja mul on juba umbes välja mõeldud, kuidas seda imepisikest ruumi, mida lõhuvad veel kaks ust, sisustada. Umbes nagu siin:

Allikas Miaau.com

Aga erinevalt sellest koridorist saab meie omas kindlasti olema jalatsiriiul ja tahaks ka jalatsikappi, sellist lihtsat, mille saaks seinale kinnitada ja mis dubleeriks võtmekausi-lillevaasi-pudipadi-hoidjana. Ja peeglit esialgu plaanis eeskotta panna pole, sest mu kosmeetikalaud (jei! mul on jälle kosmeetikalaud!) tuleb kontorisse välisukse kõrvale, ning sealsest peeglist saab end enne väljaminekut tšekkida, et ei juhtuks mingeid fopaasid.

Ja tegelikult on mul plaanis eeskoja seinale panna hoopis võtmekapp, mille ma teen ühest kuuride lammutamise käigus leitud mingi-aegsest lõhkeainekastist. Aga see projekt hetkel ka ootab aega ja inspiratsiooni. Aga võtmekauss jääb kindlasti ka, ma olen kausipede, kõik kohad on pudi-padikausse täis.

Siin siis eeskoja inspiratsioonitahvel. (Mu kujutlustes nägi see fäänsim välja, üllatuslikult ma polegi mingi fotošopiproff.) (Klikates näeb suuremalt.)

1. Seinakell (Home&You) – 29.00 PLN

2. Jalatsikapp (Ikea) – £45

3. Võtmekauss (etsy.com) – $22

4. Riidenagi (Kodusisu.ee) – €37.69

5. Korktahvel – (etsy.com) – $30

6. Jalatsiriiul (Ikea) – £55

7. Pia Pikkori maal “Celebration I” (piapikkor.com)

8. Vaip (Home4You) – €18.50

[signature]

Toiduklubi: pork belly ehk ruuduline seakõht

hoomamatu 1 Reply

Kui Mallu mulle esimest korda Nõmmele külla tuli, otsustasime me aega veeta produktiivselt ehk kokata ja sidrasid juua. Oli imeline hilistalvine päev, ilmselt mingi täiesti suvaline. Lumi oli sulanud jäämägedeks, räästad tilkusid ja taevas oli üle pika aja jälle nii sini-sinine.

Ahjaa, see oli vist üldse… teine või kolmas kord, kui me Malluga kohtusime. Aga noh, armastuse vastu ei saa.

Niisiis tegin ma pliidi alla tule ja saatsin Mallu lapsega turule, kuhu ta ka vapralt läks, kuigi kontsad ei tahtnud jääkamaral üldse haakuda. Vedas koju ta sea kõhutüki ja üleüldse, kas te ikka teate, et ma ei ole peaaegu kunagi “toorest” liha ostnud? Ikka ostan ma hakkliha või kanafileed või stroogonovi, no ma lihtsalt ei osta väga liha. Mulle tundub, et ma ei viitsi sellega jännata, nii et Mallu juhtis mind hellalt käest hoides ja sidrapurki julgustavalt ulatades täiesti uuele territooriumile.

Niisiis. Pliidi all tuli, puitbrikettidega. Vahepeal helistas Mallu S.-le, kes olla pork belly valmistamise kunsti aastaid lihvinud. S. sai muidugi minisüdari, kui kuulis, et me seda PUUPLIIDI ahjus teha tahame, kus meil pole õrna aimugi, mis võiks olla temperatuur ahjus. Käskis meil kohe eos plaanist loobuda, aga selleks ajaks oli juba hilja, sest liha kärssas ja me valasime ta veega üle ja ikka tuli mega-faking-hea see asi.

Esmaspäeval saabus kogu mu vere- ja muude sugulaste delegatsioon RHCP kontserdile, seega tabas mind geniaalne idee nüüd ise pork belly tegemist proovida. Elektriahjus ja puha. Ja mis võiks olla mõnusam pärastlõunasest tiirust Nõmme turul!

…kus oli KÕIKIDEST müügiputkadest sea kõhutükk miskipärast just otsa lõppenud. Kuni lõpuks…

“Tere! Ma küsin kohe ära, kas teil sea kõhtu on?” hõiskasin ukselt, käruga mademel kiikudes.
Kõige lihunikum lihunik, keda ma olen eladeski näinud, vaatas mulle otsa ja mühatas: “Mesasja? Õhku?”
“Ei-ei, kõhutükki tahan!”
“Õhutükki?”
“Siga. Kõht. Tükk. Kamaraga.”
“Ahah, ikka saab!”

Vedas. Hinda nähes pidin muidugi pikali kukkuma. Mis AJAST asjad nii palju maksavad?!

Aga tegin nii, nagu targad (näiteks Jamie Oliver) soovitasid ja teate, pole minu silmad eladeski varem näinud ilusamat liha, kui see, mis 2,5 tunni pärast mul ahjust välja tuli. I-me-li-ne!

Pork belly ehk ruuduline seakõht

Vaja läheb: umbes 1,5kilone tükk kamaraga sea kõhutükki (ilma kondita), 2-3 sibulat, 1 küüslauk, 2 porgandit, 2-3 vart sellerit, paar vart tüümiani, kastme tegemiseks vett

Valmistamine: Lõika kamarasse terava noaga ruudustik, kuni pekini, aga katsu lihasse mitte sisse lõigata. Hõõru siga soola ja pipraga, vaata, et ka ruudud ilusti täidet saaks. Siis maitsesta liha ka teiselt poolt ning aseta ahjunõusse, kamar ülevalpool. Kuumuta ahi megakuumaks, no vähemalt 220 soovitas Jamie, mina panin niipalju kui sain – 250. Las liha röstib ahjus umbes pool tundi, kui kamar kenasti mullitab ja pruunistuma hakkab, siis keera kuumus 180 kraadi peale ja lase tal veel tund aega olla.

Senikaua valmista ette juurikad – koori sibul, poolita. Lõika porgandid neljaks, nii et saad porgandikagid. Haki seller umbes sama pikkadeks juppideks. Eralda küüslauguküüned, aga ära neid ära koori.

Võta ahjust liha ja ettevaatlikult aseta alusele. Viska ahjunõusse juurikad ning tüümian, aseta liha neile peale ja pane veel tunniks ajaks ahju. Selleks ajaks peaks liha krõbeda kamara all sulav ja mõnus olema. Võta liha ahjust, aseta serveerimisnõusse ning kata fooliumiga, kuni valmistad kastme. (Mul fooliumi polnud, seega ei katnudki millegagi.) Vala juurikatele ja rasvale juurde suurem klaasitäis vett, sega ja pane pliidile, kuni pakseneb. Sega veel, kurna kastmekannu ning liha ongi serveerimiseks valmis!

Meie sõime kõrvale juurikad ka ära ning värske kartuliga ning klassikalise tomati-kurgi-hapukooresalati juurde maitses kõik imeliselt.

Mm… pork belly…
[signature]

Tätoveeringu lugu: pingviin

hoomamatu 3 Replies

Septembris 2007 aastal olin ma hingeliselt ribadeks, just Tartusse kolimas ning lõpetamas üht eluetappi ning alustamas teist suurt ja tähtsat. Olime hiljaaegu Piia ja Nadjaga otsustanud bestikateks hakata ja nii me Piia ülicoolis Karlova korteris kogunesimegi, et Piiale tätoveeringu tegemisel moraalselt toeks olla.

Ja kuidagi juhtus nii, et hommikul ärkasin ma üles, puusakondile pingviin tätoveeritud. Nimeks panin ma talle Bloody Pumpkin, sest ta on ju ilmselgelt Halloweeni pingviin, kes on end inglist printsessiks riietanud. Igati sümboolne muidugi, kui end üldse mõne loomaga samastada, siis just matsaka pingviiniga, kes on endale inglitiivad selga tõmmanud ja arvab, et võlukepike ka actually töötab ja et petabki kõik ära.

Ühtlasi tuletab see mulle meelde, et kõik muinasjutud lõppevad ükskord.

Ja muidugi on tore, et on olemas ka seos “Fight Clubi” ja hingekoopaga.

Kõike seda ma sel hetkel muidugi ei mõelnud. Piia tätokas sai valmis, mõned kavandid jäid üle ja nii ma sinna põrandale viskusin ja püksid rebadele ajasin. Nüüd on ka vähemalt mul üks pidasin-pidu-ja-ärkasin-tätokaga lugu olemas. Ja nagu ikka olen ma ise selle pildiga megarahul ja ma kujutlen, et kui mul oleks… ee… otsin sõna… crush, kellel oleks sama koha peal mõni lahe pilt, siis ma jumaldaks seda. Minu oma pole keegi veel jumaldanud (peale minu enda). Jumaldamist on üldse elus kuidagi väheks jäänud…

Siin all on PÄRISELT puusakont. Kuskil. Mõne kihi naisetäidise all.

[signature]

sünnitasin hülge

hoomamatu 1 Reply

Milakese esimene lennureis läks nagu oodatud – suurepäraselt, kuni lapsel oli huvitav. Igasugused ootamised, mida lennukiga reisides väga palju ette tuleb, muutusid muidugi kiirelt katsumusteks ning ma jooksin mööda erinevaid asutusi ringi ja ajasin last taga. Higi voolas ojadena ja kui ma seda oma lennusõbrale O.-le kurtsin, vaatas ta mulle oma suurte siniste silmadega otsa, pilgus mõistmatus: “Higi? Palavus? Vabandust, millest sa räägidki?”

Kohale jõudes selgus, et see pole ainult mina – KÕIGIL oli palav. (Välja arvatud O.-l, ilmselgelt.)

Aga õnneks teavad lennufirmadki, et lastega reisida pole naljaasi, seega tatsusin kõigist rõõmsalt ette ja võtsin koha põhimõtteliselt pilootide süles, kelles üks hakkas kohe – I kid you not! – pardihäält tegema.

OK, on VÕIMALIK, et ta tegi seda häält Milale, AGA IKKAGI.

Umbes sel hetkel, kui minu taga istuv mees hoogsalt Milaga peitust mängis ja ma juba veits tüdima hakkasin, tuli stjuuardess ja teatas: “Vabandage väga, aga Kuressaare kohal on nii paks udu, et me peame tagasi sõitma.”

Ma vaatasin talle otsa ja hakkasin laia häälega naerma, sest ma olin TÄIESTI kindel, et ta teeb nalja. Siis ühendas mul ära, et vaevalt ta siia nalja on tulnud tegema ja juhe jooksis kokku. Mis edasi? Autoga Saarlandi? Või oodata, äkki kunagi ikka saab üle mere? Aga Milal tuleb millalgi uinak ju peale ja pealegi olen ma ise nii MEGA väsinud, sest öö jäi sisuliselt vahele…

Kui maandusime, üritasin meeleheitlikult aru saada, kus põrgus me siis oleme. Kuidagi palju kadakaid Tallinna kohta.

Stjuuardess: “Vabandage, aga me oleme Kuressaares…”

Algatasin spontaanse aplausi, sest olin lihtsalt NII õnnelik, et ei pidanud tagasi Tallinna minema.

Kuressaare lennujaama puhvetist sain ka ühe suurepärase pakkumise.

Mina: “Üks mullivesi, palun!”
Müüja: “Gaasiga või ilma?”
Mina: “…”

//

Õhtul pärast Tähtsaid Päevasündmusi (neist võib-olla mõni teine kord) läksime mere äärde, kus vesi supp ja paadis aerud. Seal selguski tõsiasi, et olen lapse asemel sünnitanud hülge. See oli lihtsalt uskumatu – või õigemini, SEL HETKEL oli see nunnu ja naljakas, kuidas Milake veest küll ei saanud ja muudkui viskles ja ujuda püüdis. Kui üleeile Liisuga Pikakari rannas käisime, siis oli asi juba naljast kaugel, sest seal on lainemurd tekitanud sellise toreda astme, mis on kaetud kividega ja pärast mida tuleb poolemeetrine langus liivani. Ehk siis ma küürutasin ja karglesin nagu napakas seal kivide otsas oma hülgepoja järel, kes AINULT merre üritas joosta, pea ees, jalad ees – vahet pole. Liis seisis kõrval, Milaga umbes sama vana Retikas puusal (sest Reti kartis merd) ja ütles lihtsalt aeg-ajalt: “Su laps. Ta on TÄIESTI segi peast.”

 

sõbrased ja muud

hoomamatu 2 Replies

Kätte on jõudnud mu lemmikaeg suvest. Aeg, mida ma hellitlevalt kutsun “pilveajaks”. Ma ei tea, miks see nii on (meteoroloogid kindlasti teavad, ja füüsikud ehk, võib-olla ka muud targad inimesed?), aga maailma kõige ilusamad pilved hakkavad taevasse jõudma juuli teisest poolest. Vahelduva eduga on neid pilvi näha oktoobrini, kuigi siis on nende vatt närtsinud nagu palavas käes sulanud suhkruvatituutu, aga ikkagi nii mõnusad ja pehmed on need aasta teise poole pilved.

Ja ma käin ja tripin ja mõtlen sellele, et TEGELIKULT, for fuck’s sake, on ju ilmatuma hästi asjalood. Okei, mul pole päristööd ja mu suhe on kräpp, aga TEGELIKULT on ju hästi? Mõtlesin sellele tol esmaspäevaõhtul, kui ootamatult tuli põgusast trehvunksist über-16aastaste pidu ja mingi hetk me istusime Liisi voodil ja osad meist olid poolenisti ainult riides ja ma vaatasin oma naisi ja mõtlesin… Kuidas see nüüd juhtus? Mul on järsku jälle tekkinud mu oma naiste turvavõrgustik. Oh, loomulikult on teisi hästi olulisi naisi, keda ma näen harvem või kes lihtsalt Tallinnast ära kolisid, aga selle üle ei tohiks ma mitte kurta, sest tõde on, et kui ma oleks saanud, oleks mina kah Tartusse jäänud. Ainult et nüüd ei taha ma sinna enam tagasi minna, sest… Noh, mu naised on ju siin!

Või vähemalt suur osa neist.

Mõned on Tartus ka ja mõned isegi Saarlandis, AGA IKKAGI.

Istusin seal ja – ma ei mäleta, millest me rääkisime, aga mulle tundub, et seksist – ja avaldasin valjuhäälselt oma tänu, et nad kõik mu naised on. Maailma kõige ebaloogilisem kooslus istus seal voodil tol õhtul ja nad kõik on minu! Minu kooslus! Igaüks nii erimoodi, aga nii erimoodi nunnu ja ootamatult asendamatu.

Ehk siis: laav juu!

Ja kui mul on minu naised, siis ma saan kõigega hakkama. See, et mul kadus ootamatult jalge alt pind ja ka kõik mu naised (paar aega tagasi), pole kindlasti mu närvikava arengule kaasa aidanud. Aga nüüd ma ausalt püüan. Ehitada oma närvikava ja olla olemas, nagu minu jaoks on olemas oldud.

Naised. Te ikka nii imelised.

Ahjaa. Uudissõnaks sai esmaspäevast “sõbras” – sõber, kes on ühtlasi vahelduva eduga tõbras. Näide: “Tom on ikka eriline sõbras küll – lubas mind sellele tšikile tutvustada, aga magas ise taga hoopis…!” Sõbraseid talutakse ja armastatakse isegi – seda kõiki nende sõbrase-staatusest teadlik olles. Sest sõpru, eriti sõbraseid, armastatakse ju ka kõigi koos nende vigadega.

etapivõit

hoomamatu Leave a reply

Ma ei tea, kas ma olen juba seda maininud (ilmselt olen), aga Mila hakkas kallistama.

Ta lihtsalt tuleb ja jookseb ja haarab kaela ümber kinni ja kallistab. Kallistab-kallistab-kallistab. Hingetuks. Ta tegi seda emmele ükspäev ja ma mõtlesin: “See. SEE on hetk, mille pärast lapsi teha.” Kui sinu jaoks kaks maailma armsaimat inimest kogevad SEDA hetke.

A jube häiriv on, et ta pidevalt mööda mind üles üritab ronida.

Pluss me kohe lähme esimesele lennureisile. Tema jaoks esimesele. See kestab küll vaid pool tundi, AGA IKKAGI.

Pluss vol 2: mul on nii palju muid lugusid ka rääkida, aga… Ülehomme ehk?

juuli stiil

hoomamatu 5 Replies

Tartusse võtsin kaasa hunniku riideid, millest lõpuks kandsin vist kaht eri komplekti (ja 80 protsenti ajast oli selleks koduriiete komplekt).

Aga lähikonda olid tekkinud sekkarid, umbes nagu seenekesed pärast vihma. Ning lõpuks, kui emme tagasi jõudis oma reisilt, võtsin ma tema ja Mila käe otsa ja läksime tegime väikse tuhnimistiiru.

Fun fact: ma kunagi JÄLESTASIN second hande. Sest mingil ajal, kui see polnud veel popp ja hipster, oli see meie pere jaoks vaat et ainus riidepood, mida saime endale lubada. Ja 90ndate lapsed ei olnud eriti armulised nende teiste laste vastu, kes käisid kaks aastat koolis samade jalanõudega või kandsid riideid, mis olid ilmselgelt kaltsukast ostetud.

Igal juhul.

Kahes poes jõudsime käia, sest Tartu kaltsukad on OOSSÕÕÕM! Päriselt noh. Kui ükskord Kats ütles, et davai, teeme Tallinnas kaltsukatuuri, et ta näitab mulle kõige lahedamaid poode, siis… No olid lahedad poed küll, aga ei midagi erilist. Ilusaid ja ägedaid hilpe pidi ikka tuhnima ja leidsid pigem hea õnne peale.

Aga Tartu kaltsukates on KÕIK asjad ilusad ja ägedad! Leia ainult õiges suuruses ilus ja äge asi!

Pluss! Hüüumärk! Ühes neist oli laste mängunurk! Okei, Mila ei püsinud seal eriti ja käis mööda poodi tänitades ringi: “Emme! Emme! Emme. Emme. Em-me. Emme. Emme!”, mis häiris vist mind rohkem kui teisi, aga ikkagi.

Nii juhtuski, et soetasin endale juba teise kleidi sel suvel. Oh, mul pole vist eluski ilusamat kleiti olnud. Ma ei hakka isegi siia hüüumärki panema, te ilmselt mõistate.

Ja õnneks on suvi mõnusalt jahe, nii et saan oma lapsekandmisbiitsepsid kenasti bleiseri alla peita, mis muuhulgas jätab mulje, et ma olen pärisnaise-kujuga. Ja muidugi retuusid. Neid ma polegi veel kiitnud – ostsin Kaubamajast, maksid rohkem kui ma iial tahaks ühegi riietuseseme eest maksta, mis isegi tervet keha ära ei kata, aga nad on end tõesti õigustanud. DEN miljon, isegi mingi nahkaplikatsioon on ääres. Coolio.

Ning et oma uut hot summer outfiti aktsentueerida, laenasin emme käest nõukaaegseid plastpärleid, millest hiljem ta needsama türkiissinised endale lubas võtta.

Fun fact #2: vihkasin üsna hiljutise ajani türkiissinist värvi. Ja nüüd ostsin isegi küünelaki, millele oli peale kirjutatud “Urban Turquoise”.

(Jeesus, ma olen ise ka üllatunud, et mul riietuse teemadel NII palju rääkida on…)

Uueks lemmikuks sai ka kapist peidust leitud vanaema ridikül. Mul pole õrna aimugi, kust mu kallis kadunud vanaema selle omal ajal sai, aga kuulge, kutid! Osati ikka vanasti asju teha! Sadasin põlvili ja koti sang tuli küljest. Naks-naks, sang tagasi, kott korras! Lisaks on see kõvast materjalist, no ikka tõeline RIDIKÜL, nii et loodetavasti jääb mu e-luger nüüd kolmandat korda natuke pikemaks ajaks terveks…

Ning muidugi plätad. Ma üldiselt pole suurem asi suvesõber, aga seda ootan ma küll igal aastal pikisilmi, et saaks ükskord välja minna nii, et torkad midagi jala otsa… mitte ei küüruta palavas mingeid paelu siduda. Pärast seda, kui ma Tenerifel KÕIK plätad ära lõhkusin, mis mulle jalgu jäid, tegin väljamineku ja ostsin 5euroste plätade asemel Eestisse jõudes 15eurosed plättkingad. Ehk normaalse talla ja natuke peenema kujundusega plätad. Või nagu kingad, aga sellised, mis toimivad varbavahedena.

Igal juhul, kaks aastat juba mu lemmikud.

Niisiis, august, ootan sind pikisilmi! Saab lõpuks ehk ka salle kanda!

(Ahjaa, ja soeng kasvab jätkuvalt välja, sest juuksuri jaoks raha pole. Lasin Mallul mulleti maha lõigata ja teesklen, et mul peabki olema peas bob. Ühtlasi lähen iga päevaga aina rohkem juudi vanamehe nägu. Oo need vallatud kõrvalokikesed…!)

relationshit

hoomamatu

Mu sõnavarra on lisandunud uudissõna – relationshit. Ma olen pikka aega tahtnud sellest kuidagi või mingitmoodi kirjutada, aga pole osanud, kuigi asjadest kirjutades ma nendega diilin ja asjadest kirjutamine on minu teraapia. Pealegi peaksid mind ümbritsevad olema pimedad, et mitte märgata, kui pööraseks on asjalood viimase poole aastaga keeranud.

Aga ma ei oska sellest kuidagi kirjutada, pealegi oleks see minust ebaõiglane – ma võin püüda olla nii objektiivne ja ratsionaalne kui tahes, paratamatult kirjeldan ma tundeid nii, nagu mina neid tunnen. Sündmusi näen ma ikka läbi enda silmade, annan neile ikka läbi oma düsfunktsionaalse aju selgitusi. Ma ei taha kasutada oma blogi selleks, et laskuda detailidesse või pesta oma musta pesu. Küll aga tahan ma kasutada oma blogi ja oma armsaid lugejaid selleks, milleks ma olen alati teid (muuhulgas ka) kasutanud – et (muuhulgas ka) rasketest aegadest üle saada. Et leida sel hetkel, kui seda on kõige rohkem vaja (näiteks keset ööd või vastu hommikut) keegi, kes ütleb: “Ära muretse. Kõik saab korda. Saba rõngasse!”

Niisiis, otsustasin teha väikese kirjeldava graafiku, mis ei riivaks kellegi privaatsust*, ei osutaks näpuga või ei annaks hinnanguid, edastaks lihtsalt fakti. Aga palun, siin ta on:

*Blogija ja suhteteemadel kirjutava (aja)kirjanikuga abiellumine tuleb paraku alati väikese klausliga, et mingi osa elust pole privaatne.)

 

See mittepirukagraafik võtab kõik väga hästi kokku. Ja siis, kui ma selle jaoks pilte läksin liikluskülgedele otsima, nägin ma nii suurepärast pildikombot, et pidin selle screenshottima. Vahel ei olegi vaja kopipasteda, vahel teab Liikluseeskiri intuitiivselt, mis parasjagu mu elus toimub. Mm… Liikluseeskiri, sa mu lemmik. Peakski ehk hakkama seda kasutama tuleviku ennustamiseks? Umbes nagu on taro-kaardid. Ainult et mul oleks liikluseeskiri. Mh? Soovijaid? Ma oleks kindlasti liikluseeskirjaennustamises väga proff.

Peamine on aga see, et ma olen seda relationshitta enda sees kandnud ja ma muule ei mõtlegi, kui ainult oma suhtepasale ja esiteks: ma enam ei jõua. Ja teiseks: fuck this shit. Me mõlemad oleme piisavalt coolid inimesed küll, et väärida õnnelik-olemist. Ning kui see, mis meil praegu on, kedagi enam õnnelikuks ei tee, siis tuleb leida mingi muu tee.

Aga me kumbki ei tea veel, milline. Sest vahel on nii raske aru saada, kas suhe hakkab lõppema või on see lihtsalt faas. Periood, mis tuleb üle elada ja millest kõik tulevad teisel pool välja värskete, rõõmsate ja nii-palju-tugevamatena. Või millal tõsta käed üles ja lüüa pea selga ja astuda eraldi teid mööda edasi. Ma ei tea, kuidas peaks sellest aru saama, kui on palju väikseid asju (ja mõned suured). No oleks, et vähemalt peksakski, eks!

Paariterapeudi juures käisime mõnda aega tagasi ka, see oli kohati hüsteeriline ja kohati lihtsalt naljakas, aga peamiselt oli see huvitav. Hetkeks paistis ka töötavat, aga siis sai raha otsa ja edasi proovisime omade jõududega. Aga vähemalt sai terapeudi juures sõnastatud üks meie suhte põhiprobleeme: me nagu polegi kordagi otsustanud, et nüüd me oleme koos.

“Aga ometi te ju abiellusite?” küsis terapeut, silmad üllatusest suured, käsi pastakaga paberil peatunud. Vaatasime teineteisele otsa ja…
“Nojah… Tundus sel hetkel hea mõte olevat…”

Kaugustes siristasid tirtsud ning meie ja terapeudi vahelt keerles läbi üksik tumbleweed.

“Aga… Te ju abiellusite? Saite lapsegi!”
“Einoh, kõik suhted on ju ajutised, kuidas üldse saabki tänapäeval keegi uskuda, et minnakse elu lõpuni koos…”
Ja nii edasi.

Selle õppetunni olen küll saanud. Kui üldse enam kunagi, siis kindlasti mitte nii. Aga enda õigustuseks: ma ausalt arvasin, et ma teen meile sellega teene. Vaadake, me mõlemad olime sel hetkel, kui armastus jalaga näkku lõi, just värskelt pikkadest suhetest tulnud. Oli ainult ratsionaalne arvata, et see meie-värk ei jää püsima. See oli ju kõigest rebound. (Või reboundi reboundi rebound ehk – veel üks uudissõna – reboundboundbound.) (Võib-olla nii palju neid paunde seal polnud, aga mulle meeldib öelda reboundboundbound). Ka ei võinud ma teada, et asjad, mis enne minu jaoks pigem plussid olid (näiteks meie pikad lahusolekud sobisid mu kookonissetõmbumise vajadustega väga hästi), muutusid mingi hetk miinusteks. Ja loomulikult on kõik teinud igasugust jama läbi aastate ning kõik need minu emod ja augud ja reaalsusnihked pole ka kellelegi teeneid teinud, nii et mõned inimesed ilmselt praegu imestavad, miks see trouble in paradise üldse NII kaua aega võttis.

See oli ju kõigest rebound ja see pidi niikuinii olema ajutine ja üleüldse, kes teaks minust, vanast sariabiellujast paremini, et suhted ei kesta. Need ongi ajutised! Parem siis kohe neid juba nii võttagi, kas pole? Säästa ennast ja teisi, võtta vabalt, lihtsalt kulgeda ja vaadata, kaugele kulgeb ja kui enam ei kulge, siis – no see oligi ju ajutine!

No ja siin me neli-ja-pool-aastat hiljem oleme.

Ajutine, she said. Kulgeme, she said. Võtame vabalt, she said.

Üks rumalamaid ideid, mis mul iial olnud on. Aga võisin ma siis seda teada…

Niisiis, me diilime. Proovime erinevaid variante ja vaatame, kuhu jõuame. Äkki see on tõesti faas? Aga fakt on, et me oleme jõudnud ummikusse ja kuidagi peab hakkama seda nüüd otsast harutama.

So. This is what’s going on.

kümme pildikest lapsepõlvekodust

hoomamatu 3 Replies

Vahel juhtub nii, et kui ma olen vaid 2-3 tundi maganud, arvab mu keha ühtäkki: “Oo! Päev! Alustame! Täiega! Issand kui palju megahäid mõtteid mul on! Noh, letsgo-letsgo-letsgo! Mis te uimerdate siin!”

Täna juhtus nii ja selle asemel, et laibana maas vedeleda, lakke vahtida ja paremast endast unistada, võtsin ma kaamera ja hakkasin päikest mööda emakodu jälitama, sest ma sain järsku aru, kui palju on siin detaile, mis mulle on alati enesestmõistetavad tundunud, kuid millest alles neist eemal olles oskad puudust tunda. Muide, kui Andra siin külas käis, õhkas ta: “Issand, kas saab olla veel lahedamat korterit! See on ju megaromantika-Karlova-korter! Ma kolin Tartusse ja ostan selle korteri ära.” (Mille peale mina ütlesin, et osta-osta, see on juba mitu aastat müügis.)

Enihuu. Detailid. Käisin, pildistasin ja mõtisklesin. Mu lapsepõlves on olnud…

Romantilised pitskardinad ja üldse kardinad on olnud oluline osa minu üleskasvamisteekonnast. Ema, vana nobenäpp, õmbles igaks puhuks uusi kardinaid, nii käis aastaaegade vaheldumine ja pühade tulek meie peres alati kohustusliku kardinavahetuse taktis. Nüüd tunnen ma sellest ettevõtlikkusest puudust – õigemini mulle tundub, et ma pole veel piisavalt end kuskil sisse sättinud, et oma kodule igal aastaajal uus ilme anda. Aga see kindlasti juhtub! Kardinatega on algus juba tehtud – romantilised pitskardinad ootavad aega, mil kardinapuud ükskord üles saavad…

Müstiline öökull elas pikka aega elutoa seinal. See kuulub tegelikult kasuisale ja ausalt öeldes ei taibanud ma enne tänast, KUI VEIDRA asjaga on iseenesest tegu. Öökull. Kelle silmadeks on kell. Mida hekki. (“Keda põõsast?” küsiks K. selle peale.) Igal juhul on öökull jätkuvalt töökorras, ainult viis minutit ajast taga. (Hahahah. 60ndad helistasid ja ütlesid, et öökull on 50 aastat ajast taga.) (Sorry. Ma ei suutnud vastu panna.) ENIHUU. Öökull muide töötab ka täiesti funktsionaalse äratuskellana, mida sai seadistada ainult kasuisa ise, sest ainult tema ulatas nii kõrgele. Nii et me kõik olime harjunud öökulli piiksumist rändom hetkedel ignoreerima. Kinni teda ju niikuinii ei ulatunud panema.

Rosetid, praod ja kõrged laed. Senini armastan ma lõputult kõrgeid lagesid. Nõmme-kodus ahistavad mind kahe toa madalale toodud laed, kuigi nendega tegelemine on prioriteetide hulgas viimasel kohal. Siiski unistan ma päevast, mil saan hommikul silmad lahti lüüa ja kõrrrrrgesse lakke pilgu visata. Tubades oli meil alati avarust, isegi kui inimesi elas neis tubades palju. Mina ei oska hästi seda avarust taasluua, olen loomult hoarder ja koguja, mulle meeldivad nipsasjad ja lihtsalt asjad. Aga lagedes meeldib mulle puhtus ja avarust ja kõrgus. Kui oskaks rosette teha, siis hakkaks kohe pihta. Ja mõranenud värv – see teeb vanad puumajad ainult hubasemaks…

Selle kapi otsas me Sikiga mängisime.  See kapp seisis vanaema tugitooli taga, ahju kõrval ja sinna sai tugitooli seljatoelt hästi ronida. Ma ei mäleta, mis mänge me seal mängisime, küll aga mäletan ma, et mingi hetk me arvasime Sikiga end küünalde keelt oskavat. Vahtisime küünlasse ja muudkui tõlkisime üksteisele. Umbes nagu viipetõlgid AK uudiste all kunagi tegid (nüüd on neil vist oma saade). Ainult et küünal viipas ja meie muudkui jutustasime. Ühest sellisest kapist on mul veel üks mälestus – et sinna sisse oli kirjutatud kellegi sünnikuupäev, veel kahes ajas – uue ja vana kalendri järgi…

Kui ma olin väike, istusin ma tunde selle ahju kõrval ja puurisin pilgu sellesse kritseldusse. Ma olin mingi aeg veendunud, et tegu on salajase kunstiteosega. Mulle meeldis seal kriipsude vahel näha naisesiluetti või hoopis lossi kõrgel mäe otsas või hoopis linna või armastajapaari. Ma ei tea senimaani, mis kritseldus see on või kuidas muidu veatu ahi selle glasuurplaadi pealt kriimustatud on. Peaks ema käest küsima, äkki tema teab?

Lapsena ei pidanud ma seda nõukaaegset mööblit suurt millekski. Kõigil olid samasugused sektsioonid ja mingi aeg arvasin ma kindlalt, et kui kunagi ise hakkan mööblit ostma, eelistan ma raudselt heledat. Mõned jupid ongi heledad mu mööbli hulgas, kuid tegelikult olen avastanud, et mulle meeldibki pigem tumedaks toonitud puit. Ja nüüd ma imetlen neid keerutatud kapinuppe! Appi kui ilusad nad on!

Ahjud on ilmselgelt minu jaoks ääretult olulised. Mulle on tõesti meeldinud keskküttega korterite juures see mugavus, et võib päevadeks kaduda ja ikka sooja tuppa sisse astuda, aga ahiküttega kodu on kodu lõhnaga. Seal on sootuks teine õhk ja nii õudselt mõnus on kuulata elava tule praksumist. Ma olen eluaeg unistanud kaminast. See on ainukesena mu elust veel puudu. Aga noh, eks ma siis peangi rohkem Naabrinaisel külas käima.

Nõmmele kolides teadsin, et pean avaruse osas möönduse tegema. Nõmmel on armas ja hubane, aga ka kitsas. Tänavad on nii kitsad, et sageli pole seal kõnniteidki, kõik võimalikud ja võimatud kohad on majakesi täis ehitatud. Ja mulle täiega meeldib see. Aga samas tunnen ma ema juures teravalt, et avarust on elus vähe viimasel ajal. Ma olin valmis selle ohvri tooma, sest esimesel korrusel elamise mugavus ja omaette sissepääsu luksus kaaluvad avaruse hetkel üles, aga see ei vähenda seda mõnu, mida Tartus aknast välja vaatamine pakub.

Ja ma armastan aknalaudadel istumist… Need aknad on üldse väga olulisel kohal mu elus – suviti käisid poisid teinekord akna all, issand kui põnev see oli! Ja kuigi praegu on mul kodus see luksus, et saan vajadusel aknast sisse ronida, on siiski üks nostalgilisimaid mälestusi see klõps, mida teeb tilluke kivi, kui see hämaras vastu aknaklaasi visatakse. Millal viimati mul keegi akna all käis? Ei mäletagi…