Category Archives: hoomamatu

Seitseteist kuud

hoomamatu 7 Replies

Kallis Milake, täna sa said seitseteist kuud vanaks, ühtlasi möödus seitse aastat mu kalli vanaema surmast, kes on sinu vanavanaema, kellega kohtumine sul jäigi ära. Sellest on mul väga-väga kahju, ma oleksin nii väga tahtnud talle sind tutvustada.

Aga ükskord, kui sa olid veel paarinädalane, käis vanaema mul unenäos külas, ma näitasin talle sind, sa magasid parasjagu. Hiljem kõhutas vanaema me Kõupli-korteri aknal, täpselt nii, nagu ta ikka vanasti oma magamistoa aknal Karlovas kõhutas. Ja ma veel mõtlesin, et küsin talt, kuidas talle siin meeldib, kuid ärkasin siis üles…

See elukuu on olnud meie jaoks üks raskemaid, võiks öelda. Nimelt olen ma üritanud sinu kõrvalt hakata täisajaga tööd tegema ja see on meile mõlemale väga keeruline olnud. Mina pean õppima leppima tõsiasjaga, et ma peangi tegema tööd sinu (ja enda) uneajal, ning et kui tarvis, panen arvuti käest ja nii ongi. Sina tuled esmajärjekorras, alati. Ma loodan, et sa siiski tead seda.

Lisaks oled sa hakanud aina rohkem aega oma teise vanaema juures hoius veetma, mis tähendab, et vähemalt on tekkinud sulle päevadesse uusi ja huvitavaid seiklusi; seiklusi, mida mina sulle enam pakkuda ei oska või… Ma ei teagi. Ei, meil on ikkagi ka seiklusi, kuigi tõsi on, et need käivad enamasti rütmis: “Las emme proovib enne selle asja ära lõpetama, siis läheme, ausalt….!”

Ma olen püüdnud end rahustada, et sajad tuhanded emad žongleerivad samade asjadega edukalt ning nende lapsed ei vaja tulevikus teraapiat rohkem kui mõne teise ema lapsed. Aga ikkagi süda valutab. Tahaks nii väga, et ma oskaks ja suudaks pakkuda sulle kirkaid ja värvilisi päevi, samas aga tahaks nii väga, et ma saaks omi asju ka teha, sest siis, ma tunnen, olen ma palju parem ema – siis, kui ma tunnen, et mul on ka muid asju, mind vajatakse ka muuks kui pudrukeetjaks…

Ja lisaks kõigele oli see elukuu, kus me külastasime esmakordselt ka lastehaigla traumapunkti. Tahaks öelda, et see oli traumaatiline elamus, kuid polnud sugugi. Mina olin algusest saadik veendunud, et sinna pole vaja minna, kuid me läksime ikkagi. Igaks juhuks. Ainuke traumaatiline hetk oli hoida sinu kätt röntgeni all, sest ma püüdsin seda tega sinuga – inimesega, kes on nõus mul käest kinni hoidma ainult rangelt kontrollitud tingimustes ja tavaliselt peab mängus olema ka mõni trepp. Aga pilt sai tehtud, su pisikesed luud olid kõik täiesti terved (kui ei oleks olnud, siis ma oleks hakanud kahtlustama sul seda geneetilist haigust, kus inimesed valu ei tunne, sest ükski inimene, kel on mõni luu katki, ei võta seda nii tšillilt kui sina sel pärastlõunal olid), kogemus käes.

Parim kogemus vist üldse, mis selle majaga seostuda saaks. Lastehaiglaga.

Oeh, ma tunnen, et see kiri on kuidagi raske ja tumedatooniline. Ma armastan sind iga päevaga aina rohkem, ma ei suuda ette kujutada, kuidas on nii, et sind pole alati mu elus olnud… Ja ometi lähen ma kahe päeva pärast reisile, kus ma pean veetma nii palju päevi ilma sinuta, et ühel käel ei jagu selleks sõrmigi. (Kahel käel, tõsi küll, jagub.)

Kuidas…?

Ja samas see puhkus on mulle nii vajalik, mu aju karjub mu peale, mu süda karjub mu peale, mu sõbrad enamasti ei karju mu peale, aga räägivad tungival toonil ja see on veel hullem (umbes nagu I’m not mad, I’m just… disappointed…”). Seega, ma lähen. Püüan leida pileteid varasemaks, kindlasti. Aga võimalik, et ei leia. Ja siis…

Mu süda tõmbub tombuks, kui ma sellele mõtlen. Ja tahaks konstantselt nutta. Kuidas küll? Kuidas saab kaks asja, mida mul on vaja – eemal olla ja sinuga olla – olla nii valulikud, nii vastukäivad, nii vältimatud, nii… keerulised valikud nii lihtsas eluolukorras… Sajad tuhanded emad lähevad iga päev reisile. Ma ei saa aru, kuidas ma nii eriline pussy olen, et seda ei suuda.

(Kas sõna pussy on selles kirjas kuidagi kohatu?)

Oeh.

OEH.

Milake, sa oled kõige kallim, mis mul üldse on.

Ma tänan sind nii väga, et sa mul olemas oled.

Armastusega,

(hülgur)emme

and the air is pure menthol

hoomamatu Leave a reply

Installisin endale lõpüks telefoni äpi, mille kaudu blogida. Püüan siis vähemalt mingeid lühiposte teha, kui muu jaoks jõudu ja aega ei ole. Nii halb tunne on teid ju alt vedada.

Selles postis on pilt ja lugu. Pilt on minu uhkest uuest sõrmusest, mille kinkis ämm ja uhkest kleidist, mille sain Mallult. Küünelakk selle suve lemmiktoonis – piparmünt. (Ja, issand, ma näen välja nagu ülessoojendatud surm. Sorry about that.)

Ja lugu… Noh, lugu on tripp tagasi minevikku. Aga nii kuradi hea lugu on ju ka.

Menthol

clinical trial

hoomamatu Leave a reply

Üks sürrimaid tundeid maailmas on see, kui sa tunned, et su ajukeemia on täiuslikus tasakaalus: kõik töötab, neuronid liiguvad nagu vaja, serotoniin ja dopamiin on omavahel sõbrad ja teevad koostööd, ideid kukub varrukast rohkem kui bomžil kirpe, lubad 5000tähemärgilist artiklit ja teed kogemata 10000…

…ja samas on kõik muu nii sitasti.

Muidu on ikka vastupidi. Et kui on “auk”, siis sa ütled endale, et kõik on ju tegelikult korras, sul poleks õigust nii tunda, saa üle, näljahäda, terroristid, sõjad, savisaar, surm… ja sina lihtsalt mossitad siin, sest sulle tundub, et sa ei suuda oma nahas enam elada. Kurat, mõni inimene elab palju vähema või halvema nahaga kui sina ja kas tema on depressioonis ja augus siukse tühiasja pärast? No vaevalt küll. Korjab oma naha kokku hommikul voodist ja läheb, naeratus näol, põldu harima. Paljajalu. Nii et suck it up!

Praegu on mul täiesti vastupidi. Ajukeemia on kenas tasakaalus, ma küll ei mäleta enamikke asju ja ajan päevad segamini. Õigemini, mulle tundub, et pidevalt on üks ja seesama päev. Kirjutad, paned ideid kirja, püüad leida aega kohtumisteks, kirjutad, helistad, kirjutad, püüad last kõhust alustades ära süüa, teed süüa, kütad ahju, sordid riideid, kirjutad, koristad, vahepeal vahatad midagi mis näppu jääb, siis jälle ideekaardid, blogipostid, suuremad grandioossed plaanid ikkagi midagi SUURT ära teha oma oskuste ja annetega… Kõik on üks suur seesama päev.

Ma tunnen end hästi ja mul on tegelikult kõik nii väga sitasti. Ikka ammu pole vist nii olnud. Teismeeas ehk.

Tööga on enam-vähem, praegu ei saa veel midagi kindlat öelda, ainult seda, et kui üldse kellegi hambad varna lähevad, siis kõikide nende hiirte, kellele ma igal hommikul palja jalaga peale astun. (Pussakas vist jätab nende laibad teistele hoiatuseks vedelema kõikvõimatutesse kohtadesse.) Tööd jagub, rohkem kui ära jõuan teha. Raha ei jagu, aga ons teda kunagi üldse jagunud.

Aga arvuti on perses. See, millega ma peamiselt oma tööd teen. Praeguse arvutiga langeb kvaliteet süldades. Telefon on perses. Ei saada sõnumeid, lülitab ja katkestab, vahel heliseb, siis jälle mitte… Kindlasti on auto uuel ja huvitaval moel perses, Kindle kah perses, kõrvaklapp töötab, aga ainsuses…

Kõiksugused pereküsimused on paisunud draamadeks, mida ma lahendada ei oska ega suuda.

Suhted on kõik segapuntras, mulle tehakse liiga ja mina teen liiga.

Mu sõpradel on kõigil elus pöördelised ajad ja ma ei oska kuidagi nende jaoks adekvaatselt olemas olla. Kõigil mind ümbritsevatel on ühel või teisel viisil sitt ja mida sitemad on meie suhted muudel põhjustel, seda suurem sitalaviin kokku tuleb, nii et selleks, et shit can hit the fan, peab mõni siia hoovile tuulegeneraatori püsti panema. Tavalisest fanist jääb kaugelt väheks.

Seega astun ma järgmisel reedel hetkeks oma elust välja. Ma tean, et ma nutan iga päev oma lapse järele ja kujutlen, kuidas ta jääb mind alatiseks vihkama. Aga ma loodan, et ma saan teha täieliku restardi ja tagasi tulles…

Ma tean ju TÄPSELT, mida teha, kust otsast seda sitta rookima asuda. Ma ei tea, mida ma seni olen oodanud, võib-olla pole mul jõudu olnud, võib-olla on see mingi enesekaitsereaktsioon, võib-olla ma ei oskagi asju kunagi adekvaatselt lahendada, võib-olla ma olen lootnud, et kõik saab korda… võib-olla ma olen lihtsalt üks pussy. See kõige vastikumat tüüpi pussy – see kes ainult vingub kui sitt tal on, ja kui sõbrad talle ütlevad, mis selle sitale lõpu teeks, ta vaid noogutab ja tuleb vingub nädala pärast sama targalt edasi.

Ma seisan oma senise elu lävepakul, seinad mu taga varisevad (appi, lisaks pussyle olen ma veel mingi emo kah!), tolmu lendab, ees ootavad ainult uued õudused…

…ja ma tunnen end täiesti normaalselt. Täiesti. Mingi… antidepressioon. Ei, mitte maania, see on teine asi. Lihtsalt depressiooni vastand.

Äkki mõni clinical trial annaks mulle mu uurimise eest raha?

shit is happening and isn’t showing signs of stopping

hoomamatu 15 Replies

Sel nädalal on juhtunud katastroof katastroofi otsa.

Kõigepealt installisin Mila söögitooli meie uhke uue ümmarguse söögilaua külge, noh et lõpuks kõik inimesed maha rahuneksid selles osas, et me oleme senini sunnitud olnud sööma diivanilaua taga. Tegin valmis boršisupi, sai imehea. Võtsin välja supitirina, serveerisin kõik nii nagu peab…

…ja Mila viskas kausi otse mu arvutisse.

Fucking fantastic indeed.

Lootsin, et kui paar päeva tal kuivada lasen, siis ärkab taas ellu, aga ei midagi. Viisin täna diagnostikasse, kust anti üsna tumedad väljavaated – kui läks emaplaat, siis on odavam osta uus arvuti.

Oh, kas tõesti juhtub see sel kuul, kui mul järgmisel kuul on ebakindlad väljavaated oma sissetulekute osas, millele ei aita sugugi kaasa see, et mu niigi häiritud töövõime, mille on põhjustanud lapse kõrvalt töötada üritamine, on superhäiritud, sest pean seda kõike tegema oma vana arvuti peal, mis on esiteks Win 7 Starter (oleks, kurat, XPgi!) ja teiseks ääretult kapriisne minu vajaduste rahuldamise osas.

Ja siis olen ma kaks päeva sisse maganud, kui hommikul Mila hoidu ära saatsin. Esimest korda tundsin end fantastiliselt, tööga jäin küll natuke hätta, aga tegin õhtul selle eest rohkem – mis peamine, ma olin PUHANUD! Võtsime Naabrinaisega erakordselt sittade aega tervituseks pudeli veini ja ma olin terve õhtu inappropriately giddy. See giddy, mis tuleb paarist klaasist veinist üle pika aja, ja teadmisest, et kõik hakkab kohe veel rohkem perse minema. Järelikult tuleb nautida seda üht hetke, kui mul vähemalt ENESETUNNE normaalne oli.

Pluss: uued kingad. See ka alati aitab.

Täna magasin jälle sisse, mis tähendas, et pidin päevakavast välja jätma commute’i tööle, kuna tööd oli lihtsalt nii palju teha. Lisaks viisin mäki parandusse, üritasin last tema hullumeelse naeru saatel nahka pista ja lõpuks tõstsin endale kausitäie jäätist, sest FOR FUCK’S SAKE, mis veel saab valesti minna!? (Lisaks paarile asjale, mida ma kirjutada ei saa, aga mis on mind täiesti friikautinud.)

Ahjaa, muidugi. Mu telefon on otsustanud lisaks sõnumite mittesaatmisele (rändom hetkedel) (kusjuures ma maksan nende “failed” sõnumite eest!) ka loobuda kõiksuguste helide mängimisest rohkem kui 2 sekundit. Nii on äratus mul kaks viimast päeva olnud 2 sekundit heli ja siis edasi vaikselt tuut-tuut… tuut-tuut. KES selle peale ärkab?! No igal juhul mitte mina.

Lisaks kõigele ostsin hetkeajel odavad lennupiletid, kuna ma näen, et lähiaastatel mind enam reisimine ees ei oota ja praegu on viimane hetk seda ära kasutada, kui kohustused lubavad neid täita ka välismaalt ja Mila on hakanud hoius käiman ja JRi graafik lubab lapsega olemisse rohkem panustada kui tavaliselt.

Aga…

Ma olen päris kindel, et ma ei suuda Milast nii kaua eemal olla. Ja nüüd ma tunnen, et tahaks osta varasemad lennupiletid tagasi, aga kuidas seda kõike teha, kui mu arvutiremont läheb tõenäoliselt kallimaks kui mu korteri sissemakse? Ja kuidas seda teha, kui ainuke kindel palgapäev, mil saan ehk natuke suurema summa, jään täpselt reisi eelviimasele päevale. Kuidas seda kõike teha, ma ei tea. Ma nii väga tahaks puhkust oma relationshit olukorrast, tahaks korraks oma elust välja astuda, et jõuda arusaamisele, mida selle pasaga edasi ette võtta. Tahaks reisida ja näha sõpru, keda pole ammu näinud ja magada NÄDAL AEGA täiesti suvaliste kellaaegadeni – issand, see mõte paneb mul kõhus liblikakoloonia maniakaalselt sapsima.

Aga see kõik tähendab, et ma ei näe Milat MILJON AASTAT.

Gah.

Ja kui kellelgi seisab kuskil mõni mäkk või muidu kiirem sülearvuti, mida ta mulle rentida või laenata või suisa müüa saaks /kui ongi kõik pekkis/, siis palun kontakteeruge.

Sest KUIDAS juhtub nii, et ma jään ilma ainsast asjast, millega mul on võimalik endale elatist teenida just sel kuul, kui see ONGI mu ainus elatusallikas?!

Olen lihtsalt nii… psühhoosi äärel. Täna oleks mäki esinduses peaaegu nutma hakanud, aga õnneks ma suutsin seda teha niimoodi coolilt, huumoriga varjutades.

Sest te kõik ju teate, kui cool ma suudan olla ja üldse mitte embarrassing asju võõrastele inimestele hakata rääkima.

Niuts.

Miks mul on KOGU AEG TÄPSELT SAMAD PROBLEEMID?! I mean… kas Tehnikajumal ei ole mulle juba andestanud, arvestades KUI PALJU andameid ma pidevalt ta altarile toon oma katkise tehnika näol? (Kas ma juba ütlesin, et mu NELJAS Kindle muidugi ka ei tööta, aga sel korral mitte minu vea tõttu.)

Niuts.

minevikuminad

hoomamatu 5 Replies

Eile öösel rääkisin ma nooruspõlve ühe parima sõbrannaga, muuhulgas külastasime mälestusteradu (ja möödnud heartthrobide FB lehekülgi), vahepeal manikaalselt naerdes, siis jälle kergelt nukraks muutudes.

Lisaks vaatan ma täna mingit MTV noortesarja ja mõtisklen igatsevalt aegade üle, mil probleemid olid NII lihtsad.

Noh, tõde on see, et suhteprobleemid jäävad basically alati samaks. Tüdrukule meeldib poiss. Poiss ei tea, et tüdruk on olemas. Tüdruku süda veritseb ja toodab kohutavaid emoluuletusi. Poiss märkab tüdrukut. Poiss leiab, et tüdruk on kerge saak. Tüdruk hakkab kavandama pulmakleiti. Poiss ütleb, et: “See pole päris õige aeg meie jaoks…”

See on üks probleem, mida võiks isegi arheprobleemiks nimetada.

Aga ikkagi igatsen ma neid aegu. Ma tahaks minna tagasi 14aastase enda juurde, kehastuda temaks oma praeguste teadmistega ja anda lihtsalt sellele tšikile vastu lõugu, kes mind keset Tartu kesklinna pluusist krabas ja oma peika võrgutamises süüdistas. Ähvardas sealsamas mulle peksa anda. Mul on senimaani see nii valusalt meeles, üks alandavamaid kogemusi oma elus.

Ja, for fuck’s sake, tuleb välja, et mitte ainult oli see tüüp täiesti mõttetu (miska ei olnud mul mingit plaani teda võrgutada), vaid ka hiljem tuli välja, et vägistaja.

See tüdruk lisas mind hiljaaegu FBs oma sõbraks ja ma ei suuda seda kutset acceptida. Lihtsalt ei suuda. Annan aru, et tema on selle vahejuhtumi ilmselt unustanud, aga mina pole. Mitte, et ma sellest kinni hoiaks, aga mul on tunne, et kui ta suutis mulle 15 aastat tagasi nii läheneda, siis ei suuda ta ilmselt mulle ka praegu kuidagi teisiti läheneda. Ja ma ausalt ei viitsi kellelegi enam mingeid selliseid asju küll tõestada.

(Probably on see kõik muidugi minu peas.)

Aga tahaks nii väga neid “suhteprobleeme”, mis olid siis! Need olid meil totaalselt fucked up, detailidesse laskun ma võibolla ehk kunagi postuumselt avaldatavas eluloos, aga see kõik oli ju tegelikult mäng. Täiskasvnuks saamise mäng.

Mitte miski ei valmistanud mind selles sürris teismeeas ette selleks olukorraks, kus ma olen praegu.

Kas ma saaks korraks 13 uuesti olla? Ma tahaks elavalt mäletada, mida ma tollal ARMASTUSEKS pidasin. Ma vaatasin ta pilte eile ja sain aru, et kuigi me lõpuks ka “käisime” kolm kuud, ei tea ma oma Elu Esimesest Armastusest halli muhvigi.

See on natuke kurb, aga tõenäoliselt see peabki nii olema.

 

battles

hoomamatu Leave a reply

Loen üht oma salablogi, mida ma pidasin pingelistel 2007-2008 aastatel ja leidsin sealt ühe lõigu, mis sobib kui rusikas silmaauku iseloomustamaks käesolevaid aegu. Aeg liigub ringides.

Actually, there are times when I think I will never be okay again. That this is what I deserve for being egoistic narcissist. That this is all karma finding ways to kick me in the nuts. Over and over again.

And there are times when I think that of course all will be okay. That this time is meant for me to regroup myself, to find my inner peace again, to finish my book and to start studying again. These times win. Of course, there are battles. I battle with myself every day when I wake up. I battle to open my eyes and to log myself in to my email account. I battle to open Word, to send emails, to work. I battle every time my phone rings, and I battle when it doesn’t.

the other side

hoomamatu 7 Replies

Kaks nädalat.

Kaks nädalat olen ma töötanud täiskoha-tempol, mis tähendab poole kohaga KK-d ja poole kohaga mu vabakutselise asju. Selle kahe nädala jooksul olen ma kõigepealt võtnud alla kolm kilo, siis jooksutanud oma aju täiesti kokku, läinud tülli vist kõikide lähedaste inimestega maailmas, töötanud, töötanud, frustratsioonist nutnud ja lõpuks hakkan teiselt poolt välja tulema.

Ja lõpuks oleme me terve perega sel nädalal mingi viirusega võitlust pidanud. (Mina küll ei teadnudki, et mingi sissetung on toimunud, sest MA LIHTSALT EI PANNUD TÄHELE, et ma olen kah veits haige.) Ma tahaks ainult nutta, siis hullumeelselt kirjutada, siis ainult Milat kaisutada ja siis ainult magada.

Täitsa lõpp, KUIDAS kõik teised emad seda suudavad?!

Kõige hullem oli esimene nädal, kui ma otsustasin anda kõikjal endast 200 protsenti ja võibolla paar pügalat veel peale. Mila käis kahel päeval täispikalt hoius, mis tähendas, et terve aeg, mis ma olin üksi, tundsin ma end jubedalt süüdi ja igatsesin oma last. Ja terve aeg, kui Mila oli kodus ja ma püüdsin tema kõrvalt tööd teha, tundsin ma end jubedalt süüdi ja frustreerituna ja igatsesin möödunud, lihtsamaid aegu. Ja doppelgangerit.

Lõpuks olen jõudnud järeldusele, et lapse kõrvalt kodus töötamine saab edukalt töötada ainult lapse seatud rütmi järgi. Ehk et ma olen püüdnud momentaanselt arvuti käest panna, kui Milake mu tähelepanu vajab ja kui lähenema hakkab lõunasöögiaeg, siis ma püüan mitte mõelda “teen kähku veel selle asja ära”, vaid jätan töö koheselt ja hakkan emaks. Püüda töötada koos lapsega, kes arvutiklahve taob, mind juustest kisub, end sülle surub ja “Kass!” (tõlge: “Shaun the Sheepi!”) deklameerib, on praktiliselt võimatu. Seega pole mõtet seda ka üritada – nii säästab kõigi asjaosaliste närve.

Kõik see tähendab, et ma püüan saada rütmi, kus ma teen enamiku tööd ära päev enne – õhtul, siis kui Mila on magama läinud. Et hommikupoole rahulikult võtta ja anda endale piisavalt vaba aega “lapsetakistuste” ületamiseks. Ajatundlikke töid tuleb muidugi ka ette, aga siis on neid märksa lihtsam power through meetodil teha, kui ülejäänud aja last ja tööd jõuga segada ei püüa.

Aga täitsa pekkis, kui raske see kõik on.

Eelmiseks reedeks oli mu ajust järel suur kärssav lõngakera ja terve nädalavahetuse ma lebasin diivanil ja vaatasin Doctor Whod. Esmaspäeval oli jälle kergem alustada, esimene nädal seljataga ja mõned tarkused juba juures. Aga sellegipoolest tundub mulle, et mu aju töötab ülehelikiirusel ja hoolimata sellest EI SAA MIDAGI KORRALIKULT TEHTUD. Sest kui ma teen tööd, tunnen ma end süüdi, et lapsega ei tegele. Ja kui ma tegelen lapsega, tunnen ma end süüdi, et tööd ei tee.

Ja lisaks kõigele valutab süda sellepärast, et kõik sotsiaalsed suhted, mis mul väljaspool kodu olid, on ohtlikult lähedal täielikule kärbumisele. Nii et ma pean leidma selle kõige keskel ka märkmisväärse osa ajast ja energiast, et püüa jälle hea sõber olla.

Hea sõber, hea kirjutaja, hea ema.

24 tundi, millest mingid tahaks magada.

KUIDAS seda kõike tehakse?!

roosa tooli saabumine

hoomamatu 4 Replies

Kunagi, kui ma demonstreerisin oma fabuloosset kirjutamisnurka, jäi pildile ka poolik tool, mille vedasin koju sünnipäevakingitusena Mööbeldaja kauplusest (asub Telliskivi tänaval ja on tõeline kullaauk, ma ei väsi seda kiitmast). See oli kaetud rohelise sametiga ja raam oli rõlgelt roheline, nii et oli raske aru saada, kas tegu plastiku, puidu või mingi hübriidiga. Maitea, plastikpuit? Puitplastik? No selline ta igal juhul välja nägi.

Siis valisin emme lõpututest kangavarudest kreisi 60ndate vaimus kanga, millest emps uue katte õmbles. Tükk aega oligi ta mul selline poolik.

Lõpuks võtsin ma end kokku ja läksin ostsin potska värvi. Ma teadsin, et ma tahan värvi, mis mitte lihtsalt ei ütleks, vaid lausa RÖÖGATAKS: “MA OLEN ROOSA VÄRV, mõistad?!” Värvikaart valmistas väikese pettumuse, kõik värvid tundusid liiga tuhmid, kõik toonid liiga igavad.

Aga Silver keerutas mulle osavalt värvi kokku ja kui ma selle lõpuks kodus avasin, avastasin, et sain täpselt selle tooni, mida olin igatsenud.

RO-maigaad-OSA!

Pintseldasin raami üle ja püüdsin natuke ka seda toolipõhja rohelust katta, aga kui keegi on kunagi püüdnud sametit värvida, siis ta umbes kujutab ette, kui vastik see võis olla mulle, kes ma sametit väga katsudagi ei taha, saati siis pintseldada… Õagh.

Aga tulemus on nii nunnu, et ma tahaks kõik ülejäänud asjad elamises ka roosaks võõbata. Tagasi hoiab mind ainult teadmine, et kui kõik oleks roosa, siis see poleks sugugi nii eriline.

Muuhulgas on mu uus staarlamp ka pildile jäänud. Vinnasin selle tuppa hoovi pealt prahihunnikust, mis tekkis kui meile uusi kuure hakati ehitama ja naabrid kõik kuuridesse kogunenud tavaari õue kuhjasid, kust see peagi prügimäele läks. Lisaks lambile leidsin ma sealt muidugi veel asju, mida päästa.

Praegu mõtlen, et peaks lambikupli ka roosaks värvima ehk…?

sarjasügis 2012

hoomamatu 4 Replies

Sügis! Kuigi aega praegu sarjadeks üldse ei ole (mõned muidugi arvavad, et ma muud ei teegi kui ainult sarju vahin), siis ootusärevus uutest hooaegadest on ikka. Täna tuli juba “Bones”, ega teisedki kaugel ole! Uued sarjad, mis huvi pakuvad ja millele pilgu peale viskan (lisaks Eesti oma “Süvahavvale”, loomulikult!), on kursiivis ja varustatud linkidega treileritele.

Kõik sügisel linastuvad USA sarjad leiad näiteks sellest kalendrist.

ESMASPÄEV

24.09 HIMYM
24.09 2 Broke Girls
24.09 Castle
24.09 Hawaii 5-0
24.09 Partners 

TEISIPÄEV

25.09 New Girl
25.09 NCIS: LA
25.09 NCIS
25.09 Private Practice
25.09 Ben and Kate
25.09 The Mindy Project 

KOLMAPÄEV

12.09 Guys With Kids
26.09 The Middle
26.09 Criminal Minds
26.09 Modern Family
3.10 Supernatural 

NELJAPÄEV

20.09 The Office
20.09 Parks and Recreation
20.09 Up All Night
27.09 The Big Bang Theory
27.09 Grey’s Anatomy
27.09 Person of Interest
27.09 Scandal
27.09 Elementary (appi, see Sherlocki-tänapäeva-toomise-hullus võiks juba lõppeda…)
4.10 30 Rock

REEDE

28.09 Fringe
28.09 Blue Bloods

PÜHAPÄEV

01.09 Doctor Who
30.09 The Good Wife
30.09 Homeland
30.09 666 Park Avenue 

Midseason lisanduvad: 1600 Penn, American Horror Story (17.10), Happy Endings (23.10), Chicago Fire (10.10), Cult, Do No Harm, Emily Owens MD (16.10), The Family Tools, The Following, The Goodwin Games,  Hannibal, How to Live With Your Parents for the Rest of Your Life, Infamous,  Zero Hour. 

Eelmiste aastate sarjakalendrid:
2011
2009
2008