Category Archives: hoomamatu
#5. Raudteed
Kui ma hakkasin millalgi 5-6 aastat tagasi endale päris oma kodu otsima, oli raudtee lähedus üks faktor, üks olulisemaid, mida korteriotsinguil arvestasin. Esimesel ööl Nõmmel ööbides kuulasin ja tundsin, kuidas öine kaubarong aeglaselt, aga järjekindlalt mööda ragistas. Rongid. Rongid peavad olema.
Ma armastasin metroid enne, kui olin ühegagi päriselt sõitnud. Ma ei tea, mis see on, aga pöörastel kiirustel mööda pimedaid tunneleid kihutavad metroorongid on midagi vapustavalt erilist. Uskumatu, mille peale inimesed on tulnud! Puurime maa alla tunneli, paneme rööpad ja sõidutame inimesi suurtel kiirustel edasi-tagasi! Fantastiline!
Ma isegi eelistan tööle sõita kõigepealt rongiga, siis trammiga ja siis veel poolteist kilti jalutada ja võtta selleks 20-30 minutit kauem, aga vähemalt olen ma sõitnud rongiga!
Raudteedel on minu hinges väga oluline koht. Ja ma isegi ei oska seletada, miks.
#5. Raudteed
#6. Laineharjal sõitmine
Ma pole viimasel ajal palju oma tõusudest ja mõõnadest kirjutanud. See on mingil määral teadlik valik, sest mul on nii palju muid asju ja suhteid ja… noh, asju, mida analüüsida, mille kallal obsessida, mille eest peituda, mida oma peas nämmutada ja nämmutada… Et kõik muu on kusagil tagaplaanil, kaasa arvatud mu enda kaine mõistus.
Aga sel päeval, kui ma EMOs absoluutselt iga inimesega, kes mulle teele jäi, vestlustesse langesin, elulugusid teada sain ja nalja viskasin – sel päeval adusin ma lõpuks ilmselget. Üle pika aja on taas mul laineharjal sõit käes ja see on faking fantastiline!
Laineharjal sõitmine on on oosõm ka mittemetafoorilises mõttes. See tunne, kui sa esimest korda saad püsti purje ning ei käigi kohe pikali. See tunne, kui sa hetkeks tajud, kui väga mõnus oleks täie auruga kihutada mööda laineharju, kalipso tihedalt ümber keha, silmad soolasest veest kipitamas…
Laineharjade juures on ainult üks mitteoosõm asi. Harjale järgneb pea alati langus… Aga kas oskaksime me ilma languseta harja hinnata? Ega vist…
#6. Laineharjal sõitmine
#7. Suudlused
Dakil on mingi seksi paradigma, ütles kunagi üks mu kursavend. Mul vist on jah. Ma ise olen aastate jooksul jõudnud järeldusele, et seks ei ole lihtsalt mulle nii oluline kui ta võiks olla. See kõlab segaselt ja ei väljenda täpselt päris seda, mis ma mõtlen… Aga las ta olla praegu.
Seks on muidugi ka üks ääretult oosõm asi, aga temale ma eraldi punkti ei pühenda, sest seksist kui aktist palju mõnusam ja tähtsam on minu jaoks suudlus. Eriti esimesed suudlused… Mõrkjasmagusad, erutavad, täis lubadusi, võimalusi, tulevikku. Püüad suudluse põhjal ennustada, kas suhtel on tulevikku. Püüad ennustada, aru saada, kas see on ainult ajukeemiakokteil või on see midagi tõelist. Ja siis püüad mikrosekundi jooksul lahti mõtestada, mis on “tõeline”…
Ja siis unustad hingata.
#7. Suudlused
Kingivihje: “Leemuripoeg Ville teeb sääred”
Ma peaksin täna või homme arvuti tagasi saama ja õest õe kinnitusel peaks valu ka taanduma lähipäevil, nii et siis teen kalendriga tasa, luban! Maailmas on ju nii palju lahedaid asju!
Kunagi väga ammu sattusin lugema Kairi esimest pungaampsamise blogi ja armusin. Siis kuidagi läks nii – nagu mul ikka läheb – et hakkasime suhtlema ja kui Amsterdamis käisime, pidime isegi kohtuma, aga kuidagi ei klapitanud välja… noh, long story short, senini kohtunud pole, aga maailma lahedaim inimene tundub noh.
Ja teile tundub ka, kui te ta blogi loete. Kui veel ei loe, siis peaksite.
Kairi on üks lahedamaid ja omanäolisema kirjastiiliga blogijaid. (Peale tema meenuvad veel vaid ehk Epp, Marta, Nirti, kellel on selline väga tugevalt äratuntav oma stiil. Rents ka muidugi. Linkida ei viitsi SEST MUL ON KIPS.)
Ja kui Kairi mainis kunagi suvel, et tal tuleb lasteraamat välja, siis ma hinges hõiskasin, sest ISSAND KUI LAHEDALT TA KIRJUTAB!
Nüüd olen juba nädal aega lubanud tema leemuriraamatustkirjutada
Niisiis, raamat oli päevaga kõpsti postkastis ja Mila tegi imetlevalt: “Ooooiii…” kui ta seda nägi. Kohe esimesel õhtul püüdsin talle seda lugeda, aga ei saanud esimestest ridadest kaugemale, sest oli vaja pilte vaadata.
Järgmisel õhtul jõudsin esimese lõigu ära lugeda, aga siis vaatasime jälle pilte.
Lõpuks õnnestus neljandal õhtul peatükk loetud saada, aga seda tingimusel, et Mila vaatab samal ajal pilte. Täitsa huvitav oli nii lugeda, kui teine lehitseb.
Ja nüüd oleme jõudnud 1,5 peatükki läbi saada, peamiselt vaatame pilte. Ah et mis piltidel on? “Kass. Kass. Pai. Kau. Koe. Kass. Pai. OOooiiii…”
Aga ma soovitan seda raamatut vaid selle vähese (või palju) põhjal. Sest Kairi on absoluutselt fantastiline ja leemuripoeg Ville on otsiva meele ja muheda loomuga ja nii värvikat ja toredat keelt, mida kasutab Kairi, pole ma enne varem kuskil näinud.
No kui tema enda blogid välja arvata.
Laske lapsed leemuriga seiklema!
#8. Koju jõudmine
Aasta aega tagasi jõudsin ma lõpuks koju.
JR ikka ütleb, et kodutus on minu peas. See on ilmselt mingil määral tõsi. Paljud asjad on ainult minu peas – kodutus, depressioon, paranoiad, üksildus. Ja samas nad pole ainult minu peas. Aga mitte sellest…
Aasta aega tagasi jõudsin ma lõpuks koju. Päev enne aasta viimast päeva seisime me tühjas jahedas korteris ja ma mäletan end mõtlevat: “Mis siis kui…” Mis siis kui kodutunnet ei tulegi? Mis siis kui me oleme teinud suure vea? Mis siis, kui…
Aga nii ei läinud. Kodutunne süveneb iga sekundiga, mis ma siin olen, suureneb iga sekundiga, mis ma siin ei ole. Korter on peamiselt kaos, miljon poolikut tööd, aga see pole oluline. Küll jõuab. Küllap ma jõuan.
Sest ma olen kodus.
#8. Koju jõudmine
First
Vaikin, sest arvut katki. Umbes nagu mu kodarad kodarluugi.
#9. Lemmikbändi kontsert
Üks mu elu kirkamaid elamusi on Foo Fightersi kontsert eelmisel aastal Helsingis. Ma püüdsin tookord sõnadesse panna, kui võimas ja hinge raputav see kogemus oli, kuid ei suutnud.
Mõtlesin sellele sel aastal, kui ootasime kerges vihmas Red Hot Chili Peppersi lavale tulekut. Et lemmikbändide laivkontserdid on natuke nagu narkootikum. Kõhus keerab ja sügeleb, liblikad plaksutavad tiibu, pea käib ringi, kõrvus sumiseb. Ja see hetk, kui käib avaakord, kui sa näed neid nii tuttavaid kujusid, keda sa kunagi varem tegelikult kohanud pole, lavale tulemas. Sa unustad hingata. Liblikad peatuvad ja plahvatavad siis soojaks tulekeraks, värinaks selgrool, peapöörituseks, südamepöörituseks. Kõik on pahupidi.
See kestab vaid sekundi, kaks. Edasi on lihtsalt kõik nauditav. Aga mitte enam selline löök nagu avaakord.
Vaimustav.
#9. Lemmikbändi kontsert
#10. Spontaansed tantsupeod
Ma olen hakanud palju tantsima. Seejuures on mul ikka veel lahti lasta tundest, et ma ei oska seda hästi ja et ma näen välja naeruväärne. Miks ma seda ei suuda? Kui mind vaatab ainult Mila ja kuigi ilmselt tema jaoks on kogu maailm üsna naeruväärne (et saada sooja tuleb tuppa teha lõke? No vabandage väga!), näen ma tema silmist, et ma olen hoopis vahva. Sest ta hakkab minuga koos tantsima, seda samuti oskamata, samamoodi vahva ja naeruväärne välja nähes.
Vahel ta tuleb ja võtab mul käest ja veab keset põrandat: noh, tantsi nüüd! Ja me tantsime, tema kergelt põlvi nõkutades, vahel moshime koos peadega kuni hakkame tuikuma ja naerdes pikali viskame.
Ma armastan meie spontaanseid tantsupidusid üle kõige maailmas.
#10. Spontaansed tantsupeod
#11. Number 11
Mulle meeldib numbrimaagia. Näiteks kui ostsime Nõmme korteri avastasin ma, et jagame samu maja- ja korterinumbreid Naabrinaise Nõmme korteriga.
Ma olen alati oma õnnenumbriks pidanud number 11. See on minu ja Siki sünnikuupäev. 1+1=2, mis on ühtlasi veebruar. 11 on kuidagi harmooniline, see number on ILUS.
Ja ausalt öeldes ei oska ma isegi põhjendada seda kõike rohkem. Lihtsalt… Number 11-l on minu elus eriline koht.
#11. Number 11