Category Archives: Argielu

tehnikaimed

Argielu Leave a reply

Minu armas nunnu Lenovo täb seisis mõni päev kasutamata ja kustus ära. Üritasin teda siin nüüd elustada, krt laeb ja laeb, mingi pool tundi juba, pilti ette ei võta.

Lõpuks võtab, aga ütleb huvitava veateate: “Built-in battery not detected.”

“Ahhaa,” teatab Lemmik kõrvalt teadjalt. “Keegi on ära võtnud!”

Elu on huumor, ma ütlen teile.

Edit: Ja ma arvan, et ma tean, kes mu tahvli aku ära võttis! Ilmselt sama õel inimene, kes mu sünnipäevatordilt pardikese varastas ja nüüd seda 3000eurose lunarahanõude eest pantvangis hoiab! BASTARDOS!

651925521340975341_1079370657_mrduckhostage_a47cf1226641f5a2f7f0aee10c083035

10 olulist tarkusetera, mida iga naine võiks 30ndaks eluaastaks teada

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Seoses sünnipäevakuuga on plaanis mul mitmeid temaatilisi postitusi. Selle posti jaoks palusin oma #naistejuttude FB grupi sõbrantsidel jagada aastatega kogunenud tarkuseteri, mida iga naine võiks ja peaks 30ndaks eluaastaks teadma. Kuna neid kommentaare sai üle 80 (me oleme VÄGA targad) (teoorias), siis hakkan neid jupphaaval avaldama nädala jooksul, mis minu 30seks saamiseni veel jäänud on.

NB! Oodatud on ka kõik teie tarkuseterad – kogun need kokku ja lisan järgmistesse postitustesse! Ja võibolla loosin isegi mõne auhinna:)

Esimesed 9 tarkusetera on siin, järgmised 8 siin, ja siis veel 9 siin ja 8 siin.

 

  1. Sa ei pea kõigile meeldima. Võimatu on kõigile meele järgi olla. Ja tegelikult
ei olegi vaja iga suvalise inimesega ühel lainel olla.
  2. Kõike ei pea maksmimaalselt perfektselt tegema. Asjad saavad tehtud, kui hullud 
tähtajad ka poleks. Stressa vähem ja lihtsalt tee asi ära. Ning üldiselt on elu tõestanud, et kõige raskem on pihtahakkamine – pärast seda asjad lendavad käes ja sa ei saa aru, miks sa kõike nii palju edasi lükkasid.
  3. Süütunne on kõige mõttetum tunne. Olnu paremaks sellest ei muutu, et sa ennast
sitaks halvasti tunned. Andesta endale, andesta teistele ja liigu edasi. Ära hoia ka solvumistest kinni. Üpris tihti on kohutava solvangu taga inimese halb sõnavalik
ja eelkõige tema hirmud ja ebakindlus.
  4. Igal naisel olgu olemas oma ülemuse ja mehe perse saatmise fond! Siia juurde on sobiv ka märkida, et ära kunagi tee last, kui sa ei ole võimeline teda üksinda üles kasvatama.
  5. Kuid seejuures – ära põe raha pärast! Kusjuures tuli välja, et kahekümnendates mehed muretsevad tegelikult põhiliselt ühe asja pärast – et oleks piisavalt raha. Et siis sel ajal, kui beibed põevad eneseteostuse ja välimuse pärast, samal ajal enne uinumist mõtetes pulmakleite valides, mõtlevad kutid lihtsalt, et kust kurat saada pappi, et oleks ikka piisavalt. Ja et kui palju see piisav ikkagi on. Ma (Naabrinaine – toim.) ei teadnud seda, ja olen senini šokis – moodne maailm, moodne maailm, aga kutid ikka paanitsevad, kust saaks beibe elatamiseks pappi ja beibed paanitsevad, et äkki nad ei ole piisavalt ilusad, et elatada. Hea, et siis mõnedki keskeas mõistavad, et raha on suhteline väärtus, ja sul peab seda olema täpselt niipalju kui sul endal vaja on. Teistel, soost sõltumatult, on ju enda oma.
  6. Alati saab edasi liikuda. Vahel eeldab edasi liikumine lihtsalt väga suurt kannapööret ja tohutut ettevõtlikkust. Aga see on võimalik. Alguses on hirmul suured silmad, aga hiljem maitseb šampanja veelgi paremini kui tavaliselt!
  7. Kõik võimatud olukorrad on kinni mõtleja peas. Nagu öeldakse – imesid teeme sekundiga, võimatute asjadega läheb natuke kauem aega!
  8. Õige daami käekott on nii piisavalt suur, et mahutab vähemalt pudel veini. Kui mitte kaks!
  9. Igal naisel peaks olema oma “naistejuttude” tugigrupp. Peotäis kalleid inimesi kes on erinevad, aga piisavalt sarnased, et omavahel suurepäraselt connectida, üksteisest lugu pidada, vajadusel aidata ja alati koos naerda. Mõni meist oskab kirjutada, mõni teeb eksimatult vahet viiulil ja klaveril, mõnel on veel omakorda suurepärased oskused ja omadused  Aga teadmine, et nad on alati olemas, annab kuklas hea ja kindla olemise. Naistejutud ehk hingespaa!
  10.  Ja kõiki neid tarkuseteri võib ju 20 aastaselt lugeda, aga mõistma hakkad neid alles siis, kui aeg on käes. Ning kogu pask omal nahal kenasti ära proovitud ja paikapidavus kontrollitud. Jah, jäärapäisemad kontrollivad igaks juhuks lausa korduvalt.

hetki igapäevast

Argielu 3 Replies

Selg valutas ja lihtsalt PIDIN heitma köögipõrandale pikal. Mm, köögipõrandal lebamine.

Lemmik loeb laua ääres ajalehte, tõstab siis pilgu.

“Whacha doin?”
“Laying on the kitchen floor.”
“No sellest ma saan aru jah, aga ma ei saa hästi aru, mingit seksivärki ju pole käimas parasjagu.”
“Mis seksivärki? Sa pole varem köögipõrandal lebanud lihtsalt või?”
“Einoh, olen ikka, aga siis on see alati kuidagi seksiga seotud… või väga suure hulga alkoholiga.”
“Nojah, vot, mina leban niisama. Pole ei seksi ega alkoholi.”
“No seda ma imestangi.”
“What can I say. I’m an enigma wrapped in a mystery… covered with layers of secrets… on a kitchen floor.”

hurjuhh

Argielu, Kooskasvamine, Läbi fotosilma 17 Replies

Täna oli esimene täislaks logistikapäev.

Nimelt on meie uus kodu linnast sutike väljas. Uusi ja paremini töötavaid hoiusüsteeme pole ma veel suutnud välja mõelda, aga eks nüüd hakkavad tõsisemad lasteaiaotsingud pihta, mis natukenegi elu lihtsamaks teeksid. Sest täna oli asi paras eneseületus.

(Ütlen kohe ära, et ma üritan mitte vinguda, sest tegelikult on kõik fantastiline ja Aafrikas lapsed nälgivad ja on sadu Eesti peresid-üksikemasid, kes elavad kordi ja kordi halvemini kui mina, eks. A no ikka, megatüütu oli tänane päev.)

Kõigepealt päeva kohustuslik arvutamisosa. Kui ma pean kooli jõudma kella 17ks, siis tähendab, et Mila peab Mustamäele hoidja juurde jõudma 16-1615. Mis tähendab, et Nõmmele peaks jõudma hiljemalt kell 16.

Rong sõidab Nõmmele sutt üle poole tunni. Aga! Kas läheb ka mõni rong sobival ajal? Üldiselt käivad nad kord tunnis ja vahel ka harvem, kõige kriitilisem hetk on lõuna paiku, mis hakkab päevaseid loenguid segama, ennustan. Või noh, siis tuleb muud skeemid välja mõelda.

Aga täna oli siis nii. Kodust pidime väljuma 1440 ja mitte sekunditki hiljem. Rongipeatus on küll kümne minuti tee kaugusel… kui minna üksinda. Lapsega – poole kauem VÄHEMALT. Kui ta on nõus terve tee kelgul istuma, siis 13-15 minutit. Aga ta üldiselt pole, sest ta tahab ju ka vahepeal kelku vedada või lund uudistada või üleüldse on tema jaoks kiirustamine kui kontseptsioon väga võõras.

Mila lõunauni on aga üldiselt 14-15. Mis tähendab, et ma pean hakkama teda hommikuti varem äratama (*oksendan endale suhu veits, VIHKAN hommikusi äratusi, ka teistele neid teha*) (aga no kui peab, siis peab). Täna ei viitsinud. Mõtlesin: let’s wing it. Et äkki juhtub ime ja magab sutike varem ka, nii et jõuaks rongile ja puha.

Läks ta jee kõik nii. No okei, inimene on piisavalt suur juba, et üks päev lõunauinakuta – peab vastu küll. Võib ju ka hiljem hoidja juures magada.

Siis kiirelt-kiirelt kõik vatid selga. Aeglaselt-aeglaselt trepist alla, sest iga naabri ukse taga tuleb ju rääkida, kes seal elab ja mis häält teeb alumise naabri koer ja nii edasi.

Siis talvetee. Siis rong. Mõningane rahuhetk.

talvetee

Siis Nõmme ja jooksuga bussi peale. Bussilt Szolnokis maha, läbi majadevahe hoidja juurde. Kallid-musid-paid. Uuesti trolli peale. Tund aega külmas trollis linna loksumist, vahepeal trammile ümber istudes.

Kool. Mm, mõnus kool. Vahepeal tšekkan rongiaegu – kurat. Kurat-kurat. Peab enne lõppu ära tulema, et jõuaks.

Tramm. Troll ja/või buss, aga täna olin selleks hetkeks juba nii läbi külmanud, et otsustasin pursuid mängida ja võtsin pärast trammi takso.

Laps riidesse, takso peale. Kelk! Et seda ei unusta.

Ja suures kiirustamises jõudsime Nõmmele 40 minutit enne rongi väljumist. Üleväsinud laps, kontideni külmanud ja surmani tüdinenud ema käe otsas. Egas midagi. Jalutasime megaaeglaselt Kiisumarketis, ostsime igast asju, mida vaja ja mis muidu lähevad alati “päriselt” poes käies meelest. Kott sai, nojah, raske.

Aega rongini? 20 minutit. Effing eff!

Tegime Sõõrikukohvikus ühed kakaod ja sõõrikud. Aega rongini? 10 minutit!

Need külmetasime perroonil ära, saateks tädikeste jutt sellest, kuidas tänapäeva lapsed on a) liiga paksult riides, b) ei peaks üldse sellise ilmaga õues olema. Ainult hülguremad veavad oma lapsi nii hilja sellise külmaga mööda ilma ringi!

Rong. Mõningane rahuhetk.

Ning lõpuks kojujalutamine lapsega, kes keeldus kelgust (aga nii oli ka poekotti lihtsam vedada). Jalutasime, nõudis, et ma laulaks. Ka kõige aeglasemad mutikesed, kes samas peatuses väljusid, olid meist umbes kilomeetriga ees. Nii kuradi külm! Ainult Milal paistis mõnus ja soe olevat.

Siis nõudis kelku. Ja kuna mu kindad on kadunud, siis tegin ma oma elu kiireima kelgukilomeetri vist, vahepeal käsi vahetades ja lõpuks ka Mila seljakotti tassides.

Aga see hetk, kus ma jõudsin pimedasse majade/pargi/metsavahesse, kuhu ei paista ükski neist mõningast tänavalambist, vaatasin ma hetkeks taevasse ja TÄHED PIMESTASID.

See peaaegu kaalus üles fakti, et ma olen nüüd veetnud kolm tundi teki all ja ikka veel värisen.

Homme lähen metsa, lasen maha mõne karu ja ehitan endale talvekombinesooni.

Pärast kooli muidugi. Kui mõni rong läheb.

Metsa siis.

Sinna, kus karusnahku leidub.

hea inimene

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 7 Replies

Ma olen avastanud, et kõige rõõmsamaks teevad mind juhuslikud kohtumised ja juhtumised igapäevas. Näiteks see Comarketi müüja, kel oli nii tohutult hea tuju, et me jäime põgusalt vestlema. Ei millestki erilisest, viskasime natuke nalja ja ma läksin poest välja, lai naeratus näol.

Või siis see Elroni klienditeenindaja, kes meile ühel hommikul “Õnnelikku päeva!” soovis ja hiljem kõikidele teistele reisijatelegi rõõmsaid soove sõnas. Ta oli lihtsalt nii tore ja positiivne, et ma pidin teda selle eest kiitma.

“Aga kuidas ma saan MITTE olla rõõmus, kui mul siin rongis on sellised armsad särasilmad! Nad on ju ainult meile rõõmuks!” naeratas ta Milale osutades.

Või siis see kord, kui me käisime õhtul kohalikus poekeses ja ostsime muuhulgas ka mullitaja. Väljas ukse ees hakkasime Milaga mulle puhuma, paistis kuu ja oli külm ja mullid olid kuidagi eriti maagilised ja ilusad. Me naersime, Mila jooksis läbi mullide ja kohalikud punaste ninadega onud, kes poest väljusid, kaheliitrised õlled näpus, jooksid ka naerdes läbi mullide, habe härmas. Ja ausalt, ma olin korraks õnnelik, et sain selle habemiku päeva natuke maagilisi mulle tuua.

Rääkisin sellest Lemmikuga*.

“Ma ei saa aru, see on ju nii imelik, onju? Et mind teeb mingi bomži naeratus rõõmsaks?”
“Einoh, kas just imelik… Sa ju oledki selline,” ütles Lemmik mõtlikult.
“Issand… Kas see tähendab… Appi, kuule, kas see tähendab, et ma olen… HEA INIMENE?” küsisin ma, silmad kohkumusest suured.
“Nojah noh!” ütles Lemmik ja hakkas naerma.

Ma hakkasin läbi naeru karjuma.

See on päris jube avastus ju. Et äkki sa oled kogemata hea inimene. APPI!!! Mida ma NÜÜD tegema pean siis?

Elu on üks hädaorg, ma ütlen noh.

—

*Jah, mul on Lemmik. Ta tõesti on mu lemmik, nii mitmel tasandil. Ja ma olen temaga koos väga, väga õnnelik.

unedes ma kolin

Argielu, Läbi fotosilma 6 Replies

Ükskord tegin ma oma külmkapist pilti, või noh, siis kui see külmkapp oli veel minu ja Ruumi oma. Sest ma tahtsin rääkida sellest, kuidas meil olid alati kapis kõige imelikumad asjad. Pärissööki nii vähe kui võimalik, tavaliselt õhtusöögi jagu, kuid külmkapi ukseriiulid olid alati täis erinevaid purke ja purgikesi.

“Mm, condiments!” mõmises Ruumi. “Mul on suva, kui mul süüa ei ole, aga mul PEAB olema seda Siberist toodud härjapõlvlaste meisterdatud sinepit!”

Niisiis tegin ma selle pildi, et näidata ja võibolla ka üles lugeda, mis meil kõik kapis leidub.

condiments

Aga siis… siis juhtus elu. Nagu ikka. Ja nüüd on mu külmikusahtlid suhteliselt tühjad ja ma tahtsin ükspäev hakata condimentside riiuli ees Selveris nutma, no ja naerma ka, sest esiteks on mul fantastiline võimalus neid jälle hunnikute kaupa kokku osta, aga noh, enam ei saa neid ju Ruumiga jagada.

Ega kuulata, kuidas ta köögis oma söögiga räägib.

Nii palju asju.

Kõige sellega seoses on mul üks korduv unenägu. Paar kuud tagasi, kui eks teatas, et Ruumi peab välja kolima, et ta saaks Nõmmel oma asju ladustada, hakkas mu aju tööle nii, et ma nägin umbes igal öösel unes, kuidas ma elan kuskil ja otsin taga kadunud tuba. Et ma tean, et kuskil on see tuba olemas, aga ma olen ära unustanud, kus. Sest mul oli HÄDASTI seda tuba vaja. Sest ma ei tahtnud, et Ruumi ära koliks või et eks oma asjad sisse tooks, sest see kõik tähendas ju tegelikult seda, et ma loobun Nõmme korterist ja kolin ka ära. Sest no way ei ela ma edasi niimoodi nagu senini. Selles ebakindluses ja selles kõiges. Et pole ei liha ega kala. Et jagame mingit kinnisvara. Milleks.

Ei.

Kui kõik, siis kõik.

Ja kui me Ruumiga maha istusime, et asja arutada, sain ma lõpuks aru, et milleks. Milleks hoian ma kinni sellest korterist, kus aknast puhub tuul ja köögi remont ei saa iial valmis, sest kaasomanik keelab teha remonti nii, nagu mina seda tahaks.

Milleks.

Kellele.

Ja siis juhtus juba kõik veidi kiiremini.

Siis ma hakkasin unedes nägema, et ma kolin. Kolisin ärkvel olles ka, umbes ühe päevaga pakkisin kõik pasa kokku, natuke jäi maha, natuke ei mahtnud auto peale ja sellest veel natuke on praeguseks jäädavalt kadunud ka. Natuke teeb kurvaks, muidugi. Või noh. Isegi palju, vahepeal.

Ja unedes ma kolin igal öösel. Ma ei saa magada, sest ma muudkui kolin. Eri versioonides, eri kohtadest eri kohtadesse.

Ja täna öösel oli mul FANTASTILINE võimalus saada kombouni – ma kolisin JA otsisin taga kadunud tuba.

FFS!

Samas, eks.

Hetked nagu praegu.

Jäänud on umbes kaks kotti Mila riideid sorteerida. Ja veel mingi nipet-näpet. Välja mõelda üht-teist. Leida nagid ja neile kohad. Noh, siuke… nipp-näpp.

Ja ma ärkan ja mul on köök. Päris köök. Mul on pliit, kuhu teha soovi korral tuld, aga mitte kohustuslikus korras. Mul on laudpõrandad ja aknast tuleb palju valgust ja akna taga on lumi ja männid ja koerad ja rongid ja vaikus ja sinine taevas, vahepeal ka täiskuu ja lumesadu, vahel isegi need kaks korraga.

Ärkan ja mõtlen, et kui ma igal öösel unedes ei otsiks taga kadunud tube ja ei koliks pidevalt, siis ei olekski mitte millegi üle kurta. Absoluutselt poleks.

Kergendus on sõnulkirjeldamatu. Et üks etapp sai nüüd läbi. Läks teistmoodi kui plaanitult, venis kohutavalt pikaks ja valuliseks, aga lõpuks on asjad selged. Nõmme pole enam kodu.

Nüüd on meil uus kodu.

 

Tätoveeringu lugu: No Fear

Argielu, Läbi fotosilma 23 Replies

Ma mõtlesin pikalt, kuidas täpselt oma kehale Mila saabumine ja tema olulisus ära märkida. Alguses mängisin mõttega, et äkki seoks kuidagi tema sünnikuupäeva, nime, tähtkuju või nimetähedki, aga no mida sa sellest Sõnnist kaunist välja oskad võluda. Hiina kalendri järgi on ta Kassi aastal sündinud, aga no kuulge, mu kehal on juba piisavalt kasse, palju võib neid üks inimene ikka endale peale tätoveerida. Niigi peetakse mind teatud ringkondades napakaks kassimooriks.

(Aga mitte muidugi Mallu ringkondades. Tema mõistab mind. Mu hingekass!)

Mõtlesin kaua ja vahepeal tundus, et mõte jääbki teostamata. Kuni ükskord Liisu juures K2-ga istusime ja naersime, kuidas Mila iga asja peale “Ei karda!” ütles.

“Novot, selle sa peaksidki endale tätoveerima,” arvas K2.
“Ei karda?”
“Nojah, näiteks “No fear”, tramp stamp’iks, siis on nagu topelttähendus,” irvitas K2.

AGA mõte oli iseenesest ju hea! My beloved Ingrid, kes mulle ka küüsi teeb, usub, et sõnad, mida sa endale peale tätoveerid, saavad osaks sinust ja su elusaatusest, seega tasub need hoolikalt läbi mõelda. Ja “No fear” on ju tegelikult väga hea sõnum, mida endal kanda.

Ma olen liiga palju kartnud, eriti viimased aasta-kaks. Kartnud koputusi uksel ja seda häält, mis teeb telefon, kui mulle tuleb e-kiri. Kartnud vastu võtta võõraid numbreid ja minna trepist alla (sest mis siis, kui ma kukun?!). Kartnud kõrvalteelt lähenevaid autosid, kui ise olen peateel ja kartnud homset päeva ja kartnud alatasa ebakindlat tulevikku ja kartnud eksameid ja tähtaegu ja kartnud uksi avada, sest iial ei tea, mis nende taga võib peituda.

Mõni aeg tagasi ma otsustasin, et ma enam ei karda. Umbes sel ajal sai ka selgeks, et just need sõnad ma endale tätoveerida ka lasen. Sest omal kombel on just Mila õpetanud mind mitte kartma.

Aga mida küll peab tegema üks õnnetu hing, kes on hüljanud Tartu ja oma tätuu-Antoni? Hakkasin siis siit-sealt uurima, et ei tea, kas Tallinnas ka sellist teenust pakutakse. Kirjutasin siia-sinna, aga kuidagi ei võetud vedu. Kuni Ingrid ütles, et õu kle, ma lähen jaanuaris tegema, tule kaasa, pane aeg, räägi läbi. Pööfi!

inxu

Ingrid olemas pööfi.

Ja siis helistas ta ühe korra veel ja ütles, et pärast teda vabanes just samal päeval üks aeg, teed ära? Muidugi!

Nii me siis läbi lumest lörtsiks ja siis omakorda vihmaks muutuva sademe Mama’s Pride stuudiosse suuna võtsime. Kohe sisse astudes oli selge, et Ingridi ihutätoveerija Erm on üks andekas inimene.

20140110_134547_Anne_Gaze_Sand

Ermi kunst.

Üldse on tema stuts väga mõnna, kuigi selline… dark.

darknessNoh, ja edasi läksid asjad juba loomulikku rada mööda. Kõigepealt pikali…

at OBGYN office…ja siis tööle!

mmm surinsurinMiks just see koht ja vasak käsi? Sest ma kannan Milat just selle käega. Siki arvas küll, et sealt nahk jube õrn ja tundlik, aga tuleb välja, et ma  olen ikka üks tundetu inimeseloom küll, no absoluutselt ei saanud arugi, et peaks valus olema või misasja. Lihtsalt niiiiiii mõnna oli! Issand, kuidas ma olin seda igatsenud!

Ja lõpptulemus:

see ei alga o-ga

aastakokkuvõte

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

(2011, 2012)

1. Mida sa tegid aastal 2013, mida sa polnud varem teinud?

Kandideerinud kohalike omavalitsuste valimistel. Aitäh kõigile, kes mulle oma hääle usaldasid! PS! Ma sain vist rohkem hääli, kui näiteks Peeter Võsa.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Möödunud aastal kirjutasin Delfis, et luban vähem vinguda ja proovida muuta mitte asju, mis pole mulle meelt mööda, vaid seda, kuidas ma neisse suhtun. Olen vähem vingunud. Peamiselt seetõttu, et ajud on suht tümaks tehtud. Seda teist poolt – püüan jätkuvalt. Lähikuudel rohkem kui kunagi varem. Sel aastal ei oska midagi eriti lubada – äkki lubaks, et püüan olla inimestele nii palju toeks kui vähegi võimalik, sest mulle on oldud toeks nii tohutult palju, et ma ei tea, kuidas seda tänuvõlga isegi hakata otsast tasuma.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Siki! Jälle! Mallu! Lõpuks! Ja Keiu ju näiteks ka, ja siis oli ikka neid põnne ju.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Selles osas on olnud rahulik aasta, kuigi ootamatult suri kunagine klassivend, kes oli üks neist vähestest, kellega kooli ajal poistest rohkem suheldud sai.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2014, mis puudus aastal 2013?

Hingerahu. Turvatunne. Et lahutus vormistatud saaks.

6. Mis riike külastasid?

Rootsis ikka, Soome vist ei jõudnud… Austria, Ungari, Holland.

7. Mis kuupäev aastast 2013 jääb igaveseks su mällu? Miks?

2. november. Jätsime lõplikult maha minu ja mu ema lapsepõlvekodu. Alles hiljem selgus, et sel päeval muutus elu nii mõnes teiseski mõttes kardinaalselt.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Oma firma! Magistrisse sissesaamine… kui nüüd selle semestriga ikka ühele poole ka saaks…

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Et ma olen kinni hoidnud millestki, millest oleks võinud ammu loobuda. Et ma olen lasknud endaga käituda nii, nagu minuga on käitutud.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Oktoobri lõpp ja novembri algus olid ajad, mil ma olin täiesti ribadeks. Ja täna muide ka hakkab haigusepoiss ligi hiilima.

11. Möödunud aasta parim ost.

Elektriline põrandahari.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Naabrinaise. Liisi. Preili Triinu. Oma ema. Ja kõikide nende teiste, kes on olnud… absoluutselt fantastilised.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Ha. Ha-ha. Ha-ha-ha. No mis te ise arvate?:)

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toidupoodi. Kütte muretsemisse. Firma alla.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Biffy Cyro. Bill Bailey. Robbie Williams. Suvine tripp Kesk-Euroopas.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2013 meenutama?

Lykke Li “I Follow Rivers”, Lana Del Ray “Summertime Sadness”, Daughtry “Start of Something Good“, Foo Fightersi “Times Like These”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Tundub, et umbes sama.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam. Mitte küll just rahaliselt, aga nii paljude muude asjade poolest.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Maganud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Tundnud hirmu.

20. Kas sa armusid aastal 2013?

Armusin.

21. Kui palju üheöösuhteid?

I do not kiss and tell. Unless there’s wine.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

“Graceland”, “Orange is the New Black”, “Doctor Who”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Olen piisavalt vana küll, et aru saada, et viha on emotsioon, mida ei tohi kaasas kanda, muidu see sööb sind elusalt. Andesta ja lase minna. Andesta ja lase minna. Andesta ja lase minna.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Caitlin Morani “Kuidas olla naine”, Russell Brandi “The Booky Wook”

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Imagine Dragons, The Boxer Rebellion, Bastille

26. Mida sa tahtsid ja said?

Olla õnnelik.

27. Mis oli selle aasta parim film?

No kurat, mul nende filmidega nii sitt suhe ju… Kas see loeb, kui ma ütlen, et “The Day of the Doctor”?

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 29. Istusime tšikkidega ja mängisime erinevaid mänge. Naabrimees oli vist siiski ka. Oi, K&K ju ka. Mõnna, vaikne, rahulik.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui oleks vaid rohkem aega ja stabiilsust.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Naabrinaise riidekapp.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Sõbrad ja perekond.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl ju ometigi, mis küsimus see selline on.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

No kuulge. Ma polnud ju ainus, kes tahtis eneka teha, kui nägi, kuidas ekraanil Tallinn taas oktoobri lõpuks roheliseks värvus.

34. Keda igatsesid?

Oma perekonda.

35. Kes oli parim uus tutvus?

No see, et Preili Triin mu ellu tagasi tuli, on olnud lihtsalt oosõm. Ja üldse kogu see #naistejuttude värk on päris coolio. Aga no parim… on hoopis üks koer.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2013 õpetas.

Andesta ja lase minna. Ja armasta. Armasta nii palju kui võimalik.