Jalgpalli MM
Esimest korda elus sain vaadata jalgpalli meistrivõistlusi inimesega, kes peaaegu samasuguse kirega asjasse suhtub. Lisaks endise jalgpalluriga. Nii et võib öelda, et mul pole olnud ägedamat jalkasuve olnud. Kuigi, tõsi, me elasime kaasa erinevatele mansadele ja lõpulahinguid vaatasime me eri riikides. Ma nutsin end oimetuks, ma kisasin rõõmust, ma olin ärevusest hingetu – nii palju emotsioone, nii palju… jalgpalli! 2014, sa olid tõesti lahe.
Reisid ja hotellitoad
Sel aastal on olnud mõned vähesed, aga seda ägedamad tripid. Näiteks märtsikuine suhteliselt eksprompt Hispaania perereis oli lihtsalt FANTASTILINE. See hullumeelne kimamine läbi Euroopa, need pimedad ööd üksinda roolis, kui bussitäis rahvast magas, need veinised õhtud terrassil ja grillimine ja need imelised vaated ja käänulised teed ja see eesel, kes vedas käru taga rehvi, kärus mees vaatamas meid sellise näoga, et misasja, te pole varem näinud tagavararehviga eeslit või?
Või siis ka need tripid vana hea Punase Noolega. Jaanipäev Saarlandis, poris sumpamine ja unistuste täitumine. Või siis see sõit Tartusse ja suvilasse ja sealt Misso, või siis see peokingadega läbi soo sumpamine, et alasti öises soojärves ujuda. Või siis need Rootsi kruiisid, see suvine, aga nüüd see viimatine ka. Lihtsalt nii palju ägedaid legendaarseid hetki, mis neisse meie-mälestustesse talletuvad. Ja kõik need meied, kellega ma olen saanud neid hetki jagada.
Ja ka hotellitoad, neid on olnud sel aastal ikka megapalju. Ma olen juba Tallinna hotellide püsikunde (sest kuidas muidu saab üks maakas linna ööseks jääda) ja ma juba tean, millist tuba millises hotellis küsida tasub. Need hommikud, kus sa kuulad ukse taga venekeelset jauramist ja naerad omaette, või need ööd, mis saavad varahommikuks ja väljas sajab vihma või ka lund ja sa tead, et siit edasi on veel üks päev ideaalsust.
Järgmine aasta tuleb kindlasti teistsugune, reisida saab ilmselt palju vähem, aga juba on mõned asjad plaanis (can you say Foo Fighters? Can you say Göteborg and roadtrip? CAN YOU?! I can!) ja üleüldse. Võibolla ei pea varsti hotellides ka ööbima enam.
Minu selle aasta tähtsündmused, kõik armsas edetabeli-advendikalendri vormis, iga päev midagi ja natuke. In no particular order.
Mon Rouge.
8. oktoobril – päeval, mil ma muide lahutasin ammu-ammu tagasi oma esimese abielu – seisin ma ARKis ja mõtlesin, et läks ainult 30. aastat kui lõpuks õnnestus mulgi soetada Päris Oma Esimene Auto.
Mon Rouge on ilus nagu klaaskomm, nunnu nagu kaisukaru, kapriisne nagu viktoriaanlik daam, väike nagu päästepaat kahele ja säästlik nagu vanaema kroonitulekuajal. Ma arvan, et Mon Rouge armastab mind väga. Suisa nii väga, et kuna ta teab, mis horror see ümbritsev maailm olla võib, teeb ta kõik endast oleneva, et ma aknast välja ei näeks. “Pole sul vaja siin midagi välja vahtida! Püsi kookonis!” näikse ta ütlevat. Võtab ära reostaadi ja kui sellest ei piisa ja ma IKKA midagi välja näen, võtab ära kojamehed. Ja kui need saab korda, siis teeb midagi klaasipesuvedeliku paagiga – sest no horror on see maailm ju!
Sel aastal on autodega üldse õudselt palju seiklusi olnud. Ei saa unustada ka tänuväärset ja alati südamesse jäävat Punast Noolt, keda ma üksinda mööda Viljandi mnt-d käima lükkasin, et saaks käigud jõuga sisse ragistada ja kuidagi sinna Ärma kanti ära sõita. Sest kellel seda sidurit ikka vaja on! Punane Nool teenis meid hästi ja vapralt, kuid elu Kloogal ja mind jälitav halb autoõnn murdis lõpuks temagi. Aga kui palju sai temaga seigeldud!
Aga minu kuum armuafäär Mon Rouge’iga jätkub. Ta on täpselt paras, täpselt minu värvi ja minu mõõtu ja teeb ära kõik mis peab ja natuke rohkemgi. Ja kuigi ma isegi vahetult enne auto ostmist mõtlesin tõsiselt mõne püsivama rendilepingu peale (näiteks autocar.ee), siis minu finantsilise ebastabiilsuse juures on tegelikult selline odav armas säästupüss parim.
Aitäh, Mon Rouge, et sa mu ellu tulid. Edasi uute seikluste poole!
Seda postitust toetab autocar.ee
Ööd on teadagi magamiseks, välja arvatud minule, kes ma ärkan kell 5, et kirjutama hakata ja mitteülevalolemise vahepeal näen tavapäraselt igasuguseid seiklusi unes. Täna näiteks saatis Jim mu kosmosesse mingit hapnikumasinat parandama (läksin sinna seejuures liftiga) ja ärkasin üles, kui mind ründasid kosmosejänesed. Kosmoses oli hirmuäratavalt vaikne, kui välja jätta kosmosejäneste hõhisemine.
Siis nägin unes, et käisin Tartus ja punusin ühele tüdrukule katki läinud lasteratta patsidesse. Olin sattunud mingile korteriläbule, kus olid peamiselt alaealised ja ootamatult hakkasid kõik mind intervjueerima. “Kas sa oled elus haiget ka saanud?” küsiti mult.
Ja une-mina vastas, elutarkusest puhevil: “Haiget? Teate… Muidugi olen ma vahel haiget saanud. Näiteks sel suvelgi oli üks kord, kus ma olin kuu aega siruli ja mõtlesin, et pole võimalik, et kellelgi oleks elus valusam kui mul on praegu. Aga siis ma tõusin püsti ja sain aru, et “haiget saamine”, see on ikka ainult sinu peas. Et tegelikult on tegu elu õppetundidega – sa pead aru saama, mis sinuga juhtus, miks nii läks, ja selle omaks võtma. Olema tänulik selle õppetunni eest, nii-öelda, olema tänulik, et sulle “haiget tehti”. Ja nüüd, täna siin olles, võin ma öelda, et kui mul ongi valus olnud, siis ei ole see sellest, et mulle on “haiget tehtud”, vaid sellest, et olen “haiget saanud”. Taipate vahet? Seal on suur vahe.”
Siis pidi unenäo-Daki hakkama tagasi Kloogale sõitma, sest Tartust peab siiski õigel ajal startima, et jõuda viimasele Klooga rongile, mis läheb ikkagi ülivara ja kui hiljaks jääda, pead ööbima Balti jaamas.
Vat siis, mis tarkusi unenäo-mina lahke käega välja jagab.
Aga samas, mida tema ka teab.
Ta teeb lasteratastest PATSE. Ei tasu kõike tõsiselt võtta, mida see kosmonaut suust välja ajab.
Üks mu lemmiksarju sel hooajal on Stalker. Mitmel põhjusel: esiteks aitab see näha psühhopaatide ja jälitajate mõttemaailma, teiseks toob see laia üldsuse ette selle probleemi üldiselt. Järgnev tekst aga on kirjutatud Õhtulehe teleblogi jaoks, kus seda ei avaldatud. Huvitav, miks:)
—
Selfie-killerite üledoos
Sel hooajal paistavad USA teletegijad olevat lõpuks ometi avastanud enda jaoks sotsiaalmeedia ja interneti – ning tegelevad üksteise võidu selle demoniseerimisega. Värskes “Kurjuse kannul” (Criminal Minds) osas tegutseb “Selfie-killer” ehk “Eneka-mõrvar”, kes võtab sihtmärgiks noored, kes liialt palju sotsiaalmeedias aega viidavad. “Miks ometi inimesed aru ei saa, et internet on igaveseks!” ahastab üks FBI agent ning teine targutab kaasa: “Ma ei saa aru, miks inimesed panevad oma elu kõigile avalikult vaatamiseks üles?!”
Ja see pole mitte esimene (ega kahjuks mitte ka viimane) sari, mis sotsiaalmeedia ja eneka-kultuuri lüpsab, püüdes vaatajale jätta muljet, kuivõrd ohtlikku elu me kõik elame. Stalker, üks mu selle hooaja lemmiksarju, elabki ainult selle varal, et kõik juhtumid on seotud jälitajatega, kes saavad enamasti oma info sotsiaalmeediast.
Kõik see kajastab muidugi üsna täpselt muutuvaid aegu. See ongi kaasaeg. Aga mulle tundub, et sotsiaalmeedia demoniseerimise käigus on teletegijatel jäänud mõistmata üks oluline tõsiasi: see ONGI kaasaeg.
On muidugi igati tänuväärt, et televisioon pöörab tähelepanu ühiskonna haavatavatele kohtadele ning käitub omamoodi hoiatava vanatädina, kes meenutab, et “üks õige ja korralik inimene peaks ikka olema tagasihoidlik ja ettevaatlik, maailm on ju nii ohtlik!”. Aga lõppeks ei usu ma, et kogu see eneka-teema (vt ka komöödiasari Selfie) kuidagi inimesi rohkem maa peale tooks või aitaks neil mõista, mis sotsiaalmeedia tegelikult on. Mulle kui kommunikatsioonieksperdile meeldiks väga kui inimesed enne internetti minekut endale selgeks teeksid, millega on tegu ning käituksid vastavalt, kuid siiski ei ole minu meelest midagi head ka selles, kui pidevalt püütakse meid interneti ohtudega hirmutada.
Internet on osa tänapäevast. Selge, et krimisarjad ongi mõeldud mängima vaataja suurimatel hirmudel, kuid ei ole ka normaalne, et jäetakse mulje nagu tekib tänu sotsiaalmeediale psühhopaate juurde kiiremini kui seeni pärast vihma. Ja ainult meie, sotsiaalmeedia kasutajad (=ohvrid) saame midagi selle vastu teha – olles internetis vähemkättesaadavad! See ainult toidab stereotüüpi ja müüti, et ohver on alati tegelikult ise kuriteos süüdi. Eneka-mõrvarid ja muud sarnased süžeeliinid vaid süvendavad arusaama, et “seda kõike poleks juhtunud, kui sa vaid oleksid enne selfie postitamist mõelnud potentsiaalsetele värdjatele, kes sind internetis jälitada saavad”. See on sama retoorika, et “ära kanna miniseelikut ja ära joo peol end liiga purju, siis sind ka ei vägistata”.
Mitte normaalsed ja tavalised inimesed ei pea oma käitumist muutma, vaid õiguskaitseorganid peaksid meid paremini kaitsma. Mitte sina ei pea selfiet postitades muretsema, kes seda näha võivad, vaid psühhopaat peaks MITTE toime panema kuritööd, kui su selfiet näeb.
Oleks aeg, kui sarjad muudaksid natuke oma mõttelaadi. Ja ka inimesed me ümber võiks natuke muuta oma mõttelaadi. Enam ammu ei eksisteeri sellist asja nagu “offline maailm” või “pärismaailm”. Internetimaailm ONGI pärismaailm. Ja kurjategijad on päriskurjategijad, olgu nad offline või online.
Igaüks peaks rahus saama oma selfiet postitada.
Ja jälle ma ei maga.
Ma ei tea, mitmes päev see on, ilmselt pole neid palju järjest saanud, aga ikka on tunne, nagu ma poleks iialgi maganud. Neli-viis uneta ööd ja mõtled omaette: kuidas ma sain ometi niimoodi varem funktsioneerida? Neid perioode on olnud ju sitaks. Aga kuidagi olen ellu jäänud, ju jään ka sel korral.
Täna läks uni ära kell 3 ja ma püüdsin kõiksuguseid asju. Kuidas lülitada mõtted välja? Need mõtted, mis sulle sisendavad kõike seda, mis pole tõsi, nagu vägivaldne suhtepartner on need mõtted mu peas, kui magamatus on oma võtnud. Nad ütlevad, et sa ei jõua, sa ei saa, sa oled ummikus ja miski ei lahene iial. Samal ajal püüab ratsionaalne pool rahustada: sa ei saa HETKEL midagi teha. Jää magama, hommikul tegutsed. Aga tunnid tiksuvad ja sa saad aina enam aru, et hommik ka ei päästa, sest selleks ajaks oled sa juba jummala sooda ja mingi x-logistika orgunnimine – nagu mul siin neil päevil on, sest kaardiga ei saa rongis maksta ja viimane sula läks päkapikkude taskusse – käib selgelt üle jõu, hea kui põletavad töö- ja kooliasjad ära jõuad teha.
Üks hullemaid hetki on see, kui sa tajud, et sa oled mitu tundi voodis püüdnud liikumatuna lebada ja maailm su ümber hakkab ärkama. Kuskil paugatab uks, kuskil kaabib autorehv jääd. Vanasti käis selle juurde ka tänavakoristusmasin, aga Kloogal need ei käi, talvel saati mitte.
Siis püüdsin ma unistada. Ma mäletan, et kunagi suutsin ma end magama unistada. Eriti siis kui olin teismeline. Ma unistasin peamiselt autodest. Teinekord jälle poistest. Ja siis autodest ja poistest.
Ma unistasin VÄGA palju autodest.
Nüüd on peaaegu unistuste auto olemas, olgugi et remondis. Unistustepoisid on ka ju olemas, aga unistada ei tasu, sest siis sõnub ära. Millest siis unistada?
Mul polegi enam unistusi, vähemalt mitte unistamisväärseid. Muidugi olen ma kuskil hingesopis kindel, et minuga juhtuvad jälle õige pea kõiksugused fantastilised ja toredad asjad ja väikestviisi toimuvad need iga päev. Hommikuks saadetud lumeuputusepilt. Fantastiliselt kaunis jõulukuusk. Mokaotsast öeldud “sa oled lahe”. See, et Andres Anvelt vastab pea kohe mu kirjale sõnadega: “Teeme ära!”
Väikesed nunnud pisiasjad.
Aga unistada ikka ei oska.
Seega sel ajal, kui ma loen jäänud tunde kellahelinani, mõtlen ma hoopis kirjutades. Näiteks kirjutan seda postitust oma peas valmis. Siis mängin Family Guyd ja ehitan kogu linna ümber. Ja siis imetlen seda linna järgmised veerand tundi, kuni aku hakkab lõppema.
Ja siis ülejäänud aja mõtisklen elu võimalikkusest maal. Kuidas ma olen siin pea aasta elanud ja alles nüüd, seoses lasteaiandusega, olen ma hakanud järsku iga päev ütlema inimestele tere – ja mulle öeldakse tere vastu. Mul on ühtäkki tekkinud tuttavad näod – kes ei ole kohalikud bomžid või poemüüjad. Ja ma saan aru, kui rõlge sotsiaaleksperimendi ma enda peal siiski läbi viisin. KUI VÄGA on ühel inimesel vaja siiski seda tunnet, et ta kuulub. Et tal on anonüümne, kuid siiski, kogukond. Et tal on kellegagi small talki ajada. Et ta pole üks nähtamatu vari rongis või koduteel või poesabas, keda keegi ei tunne ja kellest keegi puudust ei tunne, kui ta ühel hetkel enam välja ei ilmu.
Kui ma nüüd aga kuidagi suudaksin uuesti unistama õppida.
Kuidas see käis?
Ja küllap ühel ööl ma ka magan kauem kui kolm tundi. Siis ehk tundub see reaalsus… reaalsemana. Tehtavamana.
Fotojahiga olen jätkuvalt piltide töötlemise faasis. Nagu näha, pole ma isegi suutnud endale teha veel uut blogipäist.
Aga mõtlesin, et äkki teen siis aasta lõpuni countdowni ja püüan iga pildiga ka mõne kena mälestuse möödunud aastast talletada.
See on mälestus juulikuust. Ma olin Tartus tegelikult hoopis muis asjus, kuid sellest päevast sai üks ilusamaid päevi, mille oleme sel aastal emme ja Milaga kolmekesi veetnud. Meil olid kohvikud ja Ahhaa ja jäätised ja purskkaevud ja Tartu. Põgus ja leebe turistikas, päev, mida ma iial ei osanud ette näha, et mu elus tuleb.
Täna tundsin, et mul on nii fakken kopp ees sellest, et ma elan mingis täiesti teises ajavööndis kui kogu ülejäänud maailm. Ehk on õige hetk jätta ajalooannaalidesse märk maha – sest ju detsembrist saab Mila lõpuks lasteaeda ja järgmisel semestril peaks olema põhimõtteliselt ainult magistritöö kirjutamine ja võibolla üks aine, nii et elu muutub lõpuks ometi täiesti kardinaalselt – vähemalt mis puudutab ajavööndeid.
Sest ma olen NII väsinud sellest, et minu aktiivne päevaperiood algab kuskil 15 paiku pärastlõunal ja lõppeb 3-4 ajal öösel. Mis tähendab, et aeg, mil kogu ülejäänud maailm elab ja töötab, on minu jaoks ääretult ebaproduktiivne ja ma kas magan või püüan end ärkvele saada või tegelen emandusega.
Ja ma olen lõppeks ka nii väsinud selles pimedas sõitmisest. Väsitab rohkem, kui oleks arvanud.
Viimased nädalad on kuidagi eriti hullud olnud. 4-5 päeva nädalas on kool, mis algab üldiselt kell 17, mis tähendab, et heal juhul hakkame liikuma, kui veel on väljas hämar, halvemal juhul hakkame liikuma, kui on juba pime. Laps hoidu, ise kooli, siis koolist koju, vahel laps kaasas, vahel laps isa juures – aga igal juhul jõuame me koju 20-21, teinekord isegi 22 paik. Ja kui sellele liita otsa veel õhtusöögi valmistamise aeg, ning arvestada, et minu tegelik tööaeg algab siiski sel hetkel, kui laps on magama läinud, siis pole ju imestada, et: kui ma tahan töötada päevas vähemalt 4-5 tundi, siis on magamaminekuaeg 3-4. Või kui ma võtan vabamalt ja lähen linna sutt varem ja töötan või õpin enne kooli – siis lõppeks ikka tahaks ju omaette ka õhtul tšillida ja lugeda või sarju vaadata, näiteks.
Või juukseid värvida.
Või something-something asjad, mida inimesed teevad, kui nad saavad olla üksinda.
Ja ma olen suht väsinud sellest ka, et ei oska enam sõpradele seletada, miks ma nii imelikel aegadel aktiivne olen ja teistel, “täiesti normaalsetel” aegadel telefoni vastu ei võta, sest ma kas magan Milaga koos lõunauinakut või sõidan või olen koolis.
Täna oli linnas kell 15 kohtumine ja ma realnaja tundsin, et see on hetkel minu eluviisi juures sama hea, kui mul oleks kohtumine kell 10 hommikul. Siuke paras hommikusöögideit. Et jõuab parajalt hommikukohvi autos ära juua enne.
Aga detsembrist, ma loodan, kõik muutub. Või õigemini, kuna nüüd juba on Milal hea hoiukoht kuni lasteaiani, siis ma katsun juba praegu end kokku võtta ja teha natuke aktiivsemaid samme päevasesse eluviisi tagasipöördumise osas.
Sest need harvad korrad, mis ma kalleid näen, meeldiks mulle nendega natuke ka nii rääkida, et kõik ei vaataks mind imelikult, et miks ma ei ole kell 2am väsinud kui kõik teised on. Või siis äkki suudaks end kokku võtta ja inimesi hakata ka võõrustama rohkem. Sest inimestele meeldib maal külas käia siiski pigem päeval, kui rongid ka sõidavad.
Aga valgust pole vist niikuinii ühelgi ajal praegu eriti.
Unes näen juba mitmendat ööd järjest lund.
Kuna mu aju vajab õnnehormoone ja kui ma FBs nõu küsisin, soovitati mul süüa singivõileiba ja teha heroiini, samal ajal kui keegi mind spängib (kõlab nagu keeruline viis herot teha), siis mõtlesin, et proovin teha nimekirja asjadest, mis mu elus actually on hetkel megacoolid.
Näiteks fakt, et ma olen olnud kodus KÕIK LAUPÄEVAD viimased kümme nädalat, mis tähendab, et ma olen saanud vaadata Doctor Who värskeid osasid ahjusoojade saiadena.
Ja siis ma sain aru, et ma olen olnud kodus KÕIK LAUPÄEVAD VIIMASED KÜMME NÄDALAT.
Someone needs a life.
Aga siiski… Peab olema ju häid asju elus?
…
…
…
…küte lülitati sisse!
…
…
…Õhtuleht kirjutab olulistest asjadest
…
…mul on järjekorras viis artiklit!
…ja kaks kuud elektrivõlga…
…Mon Rouge’ile tehti õlivahetus ja peagi saab ta täiesti üles vuntsitud…
…ja ma tahaks öelda, et kui ma praamiga üle tulin ja tundsin surmahirmu, sest lained lõid üle kapoti ja ma PÄRISELT mõtlesin, et läheme siiasamma Suure Väina põhja, et siis mul oleks avanenud uus eluperspektiiv, aga ausalt oli mul lihtsalt megamerehaigus ja ma olin veits mures, kas Lemmik või keegi ikka kannab mu kasside ja kitarri eest hoolt ja ei olnud nagu seda tunnet, et live the life to the fullest.
///
Ühesõnaga, ei tulnud nimekirjast midagi välja. Aga igal juhul ei soovita tormiga merele minna mitte kellelgi.
Aga vähemalt on küte sees ja ükspäev tuleb ka päev, kui ma saan elektriradika välja lülitada.
Ja noh, kahe laupäeva pärast on ka Doctor Who hooaeg läbi ja siis saan ma öelda, et ma veetsin terve hooaja kodus ja keegi isegi ei üritanud mind välja kutsuda ja ma isegi ei tea, mille järgi ma edaspidi hakkan aega arvama.
Kuna ma juba olen loominguliselt sellesse fotojahti suhtunud ja mul on nii suur hunnik pilte, mida ma ei jaksa ette võtta, siis hakkan neid lihtsalt rändomli postitustesse panema. Selle pildi tegi aga Mila. Päev 9. Raamatud.
Mult täna küsiti, et mis sõltuvushaiguse käes ma vaevlen, et nii tihti Facebooki küll postitama pean. Asi, millele ma ise vahepeal mõelnud olen – küll natuke teises võtmes. Et miks ma siis ei võiks neid mõtteid ja linke päeva lõpuks kokku koguda ja tulla ja blogida siis, nagu kustuvale blogitähele kohane. Praegu aga käin lihtsalt sporaadiliselt siin, peamiselt olen FBs ja ise ka ei tea, kuhu oma online-kuvandi energia suunata.
Ja siis otsustan, tavaliselt, et kogu energia tuleks suunata rahaasjadele ja kooliasjadele.
Et siis nädala-kahe pärast jälle süümekaid tunda, et miks ma OMETI rohkem ei kirjuta.
//
Aga kooli on sisuliselt jäänud veel kaks kuud ja siis tuleb see kõige mõnusam (ja frustreerivam) osa, kus saab kogu energia panna magistritöösse ja ma EI SUUDA ÄRA OODATA, tõsiselt.
Ma nii väga tahaks, et see magistrikraad teeb mu elus ka muu muutuse, kui et ma hakkan jälle takkajärgi ülikooli järele nutma, umbes nagu pärast bakat oli mul mitu aastat väga raske üle saada sellest, et akadeemiline elu pole ikka mulle ja et tuleb “päris” maailma astuda. Mulle lihtsalt NII meeldib kogu see koolivärk, ja kogu mu erialavärk, ja ma tahaks, et ma suudaks kuidagi end organiseerida või et kusagil oleks kasvõi veerandit mu oskustest vaja, et ma saaks kuhugi päriselt ikkagi kinnituda ja hakata millegi ümber oma elu uuesti üles ehitama. Sest praegu mul on küll oma firma, aga…
Tähendab, ma kuulen viimasel ajal häirivalt sageli, et ma peaksin siiski 9st 5ni töö leidma. Ma ei olegi täpselt aru saanud, miks, ilmselt ainuke põhjendus on see, et ma tundungi kõigile nii megaluuser, et olen 30 ja lapsega IKKA VEEL kodus ja IKKA VEEL töötan suvalistel aegadel kodust, sisuliselt. Neil puhkudel ma tavaliselt hinges nutan, aga siis meenub mulle, miks ma oma firma tegin. Sest ma otsisin aastaid SEDA tööd. SEDA, kus ma saaks rakendada kõiki neid oskusi, mis mul on ja arendada uusi ja huvitavaid. Kus ma ei nühiks reporteripinki. Kus ma ei toodaks kollast. Kus ma saaksin teha sotsiaalmeediat ja samas ka kirjutada vabalt ja aega jääks üle ja iseenda kontrollida.
Praeguseks olen ma muidugi taas selles punktis, et ma VAJAN enda ümber inimesi, ma ei suuda kaua iseenda fantastiliselt ajuenergialt säravaid ideid genereerida. Ma hakkasin mõtlema, kellega ma kooliväliselt olen viimase paari-kolme nädala jooksul päriselt, näost-näkku rääkinud, ja mulle meenus… ainult Lemmik ja Mila ja Mila vanavanemad ja tädi.
Ülejäänud suhtlus käib netis ja on tore, ausalt, aga ma tahaks human contacti. Mitte tunda end nii mullis ja nii eraldatuna.
Ja samas tahaks ikka, et säiliks see suhteline autonoomsus. Aga et oleks kuhugi minna ja päriselt tunne, et mind ja mu oskusi ja teadmisi on sel maailmal vaja. Rohkem kui paari artikli või kolumni jagu… mida ma ometi tahan ka edasi teha.
//
Siis ongi vahel sellised hetked, et kaua ometi võib üks inimene end otsida. Õigemini, mul on end ammu leitud. Aga lihtsalt seda kohta, kuhu ma oma leitud endaga sobituks, ikka nagu pole.
Aga igasuguseid plaane on, kirjutatud muidugi liiva nagu Coastsi loos. Helgematel hetkedel on tugev tunne, et kevadel on hoopis uued tuuled. Tumedamatel hetkedel, jah, on tunne, et rabeled tühja. Et võta ometi see kassapidajatöö ja ära kobise.
(Kandideerin muide jälle nagu hull. Ühtegi vastust pole saanud:)
AGA! Praegu on ometigi veel paar päeva koolivaheaega jäänud ja mul vist lõppeks on üks vaba päev, kus ma saan lugeda LÕPUKS teadustöid oma magtöö jaoks.
This feels like true bliss.