Ma ei tea, mis jõuvarude najal ma senini liikusin, aga paistab, et need hakkavad vaikselt ammenduma. Kas need olid hormoonid? Üleväsimuse deliirium? Armumise jõud? Kevad veres vemmeldamas? Või hoopis maaniaperioodi lainehari? Võimalik, et kõik koos. Igal juhul nüüd ma tunnen, et vaikselt hakkab laineharjalt allasõit ja mõneti ma ei karda seda, see on ju normaalne, et tõusud vahelduvad mõõnadega. Teisalt ma tean ennast ka ja ma kardan, et mõõn võib arvestades asjaolusid kujuneda… mittemeeldivaks.
Eriti väsinud olen ma sellest, et ma olen kaugel kõigest tuttavast ja heast. Ma lausa tunnen, et mind füüsiliselt ärritab see, et ma olen (faking) Tallinnas ja et ema ja õde on vastavalt Tartus ja Saaremaal. Sealjuures ei tuleks sellest valesti aru saada – ma ei taha sugugi kellegagi 24/7 koos olla (peale Põrnika muidugi, kuigi ka temast võiks vabalt võtta tunnikese puhkust (et siis igatsusse ja süütundesse ära surra)). Ma lihtsalt tahaks, et mul oleks VÕIMALUS näiteks oma päevasel jalutuskäigul oma ema juurest läbi astuda ja tuttavat sõbralikku nägu näha. Ma ei taha veel vähem, et ma peaks pidevalt tundma seda pilku kuklas, mis tuleb mehe pere poolt, kes ootab ja loodab, et ma kutsun külla või appi või. Ja kui ma seda ei tee, siis olen ma justkui halb inimene.
Naljakas on see, et KÕIK ütlesid: jajah, oota vaid, kui laps on käes, hakkad sa tänulik olema, et mehe peregi samas linnas elab. Et küll sa näed, kui hea on, kui keegi appi tuleb. Ma olin siis juba skeptiline, aga kuna mul polnud õrna aimugi, mis tunne on olla lapse ema, siis ei hakanud ma vaidlema ja jätsin avatuks võimaluse, et võibolla tõesti ei oleks mul midagi selle vastu, kui näiteks ämm esimestel nädalatel, kui mees metsas, siin aega veedaks. Aga nüüd ma tean, mis tunne on lapse ema (üllatuslikult ei erine eriliselt sellest tundest, mis on olla mina) ja nüüd ajab see mõte mind imestama. Et kas lapsesaamine peaks siis TOTAALSELT mu iseloomuomadusi muutma?! Kuigi mulle VÄGA meeldis, et mu oma ema siin oli viis päeva, võttis seegi omajagu harjumist, sest ma lihtsalt olen selline friik, kellele meeldib oma kodus ise majandada. Ja kui ema läks ära, nutsin ma lahinal, aga sellegipoolest on hullult hea kahekesi siin omas mullis elada. Ma tõesti, TÕESTI ei taha siia mitte kedagi majandama. Ma tahaks ainult, et mu mehel oleks normaalne töö ja et ta tuleks pärast seda õhtuti koju ja õhtustel jonnituuridel oleks keegi, kes moraalseks toeks oleks. Seda ei saa teha keegi peale Abikaasa, tegelikult. Või (mu oma) ema. Aga peamiselt siiski Abikaasa.
Oodata on veel reedeni.
Ma ei saa ikka aru, mis täpselt see peaks tähendama, et ma peaks olema rahul, kui teised inimesed mu kodus majandavad. Või on “abis”. Esiteks olen ma väga spetsiifiline, ma ei KANNATA, kui keegi mu asju näpib. Mulle ei meeldi väga kellegi teise tehtud toidud peale enda omade. Ja ma tunnen end äärmiselt ebamugavalt, kui keegi mu kodus end koduselt tunneb. Absoluutselt ei kannata ma aga seda, kui keegi tagaselga mu kodus majandab. Kui ma veel isa korteris elasin, siis ajas mind isegi see mõte närvi, et isa seal ilma minu juuresolekuta ringi asjatab. Mu elu ja hing võib olla internetti laiali laotatud, aga hoidku jumal, kui keegi mu mustapesukasti avama hakkab!
Lisaks olen ma nende paari nädala jooksul selgelt näinud, et IGAÜHEL (kellelegi konkreetselt vihjamata, vaid nii üldiselt) on oma seisukoht, kuidas last peaks kasvatama, hoidma, temaga ringi käima kui ta nutab, kui tihti süüa andma jne ning mulle üldse ei meeldi, et võõrad inimesed oma kasvatusseisukohti minu lapse peal hakkavad katsetama. Mul on tekkinud paar inimest, kelle arvamusi ma austan ja kellelt nõu küsin (kui selle järele vajadust tunnen), siis ülejäänute puhul ma olen võtnud vaikiva ja naeratava seisukoha. Ja olnud valmis iga hetk käratama, kui üle piiri peaks mindama: “See on MINU laps!” Ma ei taha seejuures muidugi absoluutselt väita, et ma teaks kõige vähematki, kuidas lapsi kasvatada, aga ma tean ju natuke juba, milline on MINU laps. Ehk siis ma tean, mis teda rahustab, ma tean, millal on vaja tal magama minna, ma tean, palju ta sööb ja ma tean, et lutti ma talle veel ei anna. See, et keegi teine sellega nõus ei ole – tough luck.
Nüüd võib jääda mulje, et siin pole muud olnud, kui ainult üks nõuandevool uksest ja aknast. Ei, sugugi mitte. Õnneks suudavad kõik hoida aupaklikku distantsi ja ju ma ise annan ka tõrjuvaid signaale välja. Aga ma lihtsalt TUNNEN, et oodatakse, et ma hullult bondiks Tallinna-suguvõsaga ja ma ei suuda end selleks sundida. Asi pole selles, et nad ei oleks toredad inimesed, nad on toredad inimesed. Lihtsalt mina ei oska veel harjuda mõttega, et see polegi ainult minu laps ja et on inimesi, kel on veel temale (justkui) õigusi. Pealegi tunnen ma end tõesti vaid siis mugavalt, kui jätan lapse üksinda Abikaasa või emaga (ja ilmselt ka Naabrinaisega) ja hoolimata sellest, kui toredateks, kompetentseteks või suurepärasteks inimesteks ma teisi ka ei peaks, ma lihtsalt ei taha (veel?) oma last kellegi teise hoolde jätta. Kas ma peaksin tahtma? Kas see teeb minust nüüd halva inimese? Kanaema?
Nii et kui ma vingun, et mul on kopp ees üksinda olemisest, ei tähenda see sugugi, et ma oleks abipalumisinvaliid või liiga uhke, et tunnistada, et ämm või äi või keegi võiks appi tulla näiteks. Sest esiteks ma ei saagi üldse aru, millist “abi” saaks kõrvalised isikud pakkuda? Ma saan ju KÕIGEGA ise hakkama. Isegi vankri vedamisega trepist. Ja see ei ole mingi suur vaev, see on igapäevaelu. Mul ei ole veel tekkinud momenti, et ma ei saaks minna duši alla või vetsu või jääks söömata, sest Põrnik jonnib tõesti väga vähe (ilmselt, võrreldes, ma ju ei tea tegelt, aga no ühesõnaga, mu elu ei seisa sugugi). Ma lihtsalt igatsen, et ma saaks õhtuti kaissu ja et ma saaks vahepeal oma ema kallistada (nüüd rohkem kui kunagi varem). Ja selle juures ei saa ju keegi mind aidata. Ja külalised, noh, tekitavad tegelikult praeguses faasis ainult lisastressi.
Ma ei arvanud kunagi, et ma hakkan oma last üles kasvatama Tallinnas. Või õigemini ei arvanud ma kunagi, et ma olen sellel ajal, kui laps on vastsündinu, Tallinnas, ilma oma tugisüsteemi, tuttavate tänavanurkade ja kodupoeta (tegelikult tahtsin ma kirjutada kodubaarita). Ma ei osanud selleks valmistuda ja kuigi igapäevaelu on täiesti hakkamasaadav ja talutav, siis see emotsionaalne pinge, millele annavad kaasa kodukaugus, nähtamatu surve Tallinna-suguvõsa poolt ja Abikaasa ajutine eemalolek, see on vaikselt kriitilise piirini kuhjunud. Ja sinna ei saa ka keegi midagi teha ja keegi pole selles süüdi.
Lisaks läks Traktoril esirehv katki ja tänane “jalutuskäik” nägi välja nii. Kõigepealt väntasin ma tund (!) aega rehvi pumbata, no et saaks kasvõi niipalju, et tanklasse sõita (ma ei hakka MAINIMAGI, et Tartus poleks tankla iial viie kiltsi kaugusel asunud, kus pumbata). Põrnikas magas rahulikult autos. Siis tuli Naabrimees ja me jamasime teise tunni, et rehvi alt kätte saada. Õigemini tema jamas, mina istusin äärekivil ja olin vihane. Siis avastasime, et tagavararehv on ka tühi ja lisaks sobib vaid teisele poole. Siis saime lõpuks rehvi alt kätte ja käisime tanklas ja poes ja selgus, et mõlemad rehvid on neljast-viiest kohast täiesti puru. Põrnikas ikka magas, nüüd juba Naabrimehe autos. Siis ei saanud rehvi kuidagi alla tagasi, Naabrimees rassis ja sai tugevaks ja kauniks selle käigus, mina ikka istusin äärekivil ja olin vihane. Ahjaa, vahepeal käisin üleval ja otsustasin prügi alla tuua ning sel hetkel, kui ma kotti põrandalt võtma hakkasin, lagunes selle põhi lihtsalt ära.
Korjasin prügi uude kotti ja ka selle põhi lagunes ära.
Lõpuks helistasin ma ilgelt vihasena meie autoparanduskutile, kelle käes on juba poolteist kuud Möirakaru (“Kaks nädalat läheb parandusega!”), sõimasin viisakalt näo täis ja autot lubati teisipäevaks (nagu juba iga nädal lubatakse mingiks päevaks, aga seda kunagi ei juhtu). No kui see ime peaks juhtuma siis ma sõidan Tartusse kiirelt nagu peerukera ja olen kiiremini Undergroundis, kui te jõuate öelda “sitt päev”.
Homme on parem päev, onju?
