Author Archives: daki

harjutusi algajale kinnisvaraspetsialistile

hoomamatu 12 Replies

Ma olen omale oma pesa igatsenud ei-tea-kui-kaua. Aastate jooksul on igasuguseid ostuplaane mõtteist läbi käinud, tegudeni pole jõudnud. Küll on olnud rahamured, küll elukorralduslikud teadmatused. Aga otsinud olen ma siiski. Tõsisemalt hakkasin selle teemaga tegelema aasta tagasi siia karbikesse kolides ja olen vahelduva eduga kinnisvaraturul silma peal hoidnud.

Praegu olen ma muidugi kohati täitsa õnnelik, et midagi siduvat veel pole, sest täna on mul hoopis teised tahtmised kodu osas, kui näiteks veel aasta tagasi. Nüüd on ääretult oluliseks muutunud see, et ma saaksin omada pisikest aianurka, kuhu mitte ainult maitseainepeenar rajada (see unistus oli varemgi), vaid kuhu ma saaksin muretult lapse magama lükata. (Mitte et ta vankris magaks, aga siiski!) Seega on praeguseks tulnud täiesti kõne alla elamine esimesel korrusel, mida ma varem ettegi ei kujutanud. Nüüd aga, pärast poolt aastat vankri ja turvahälli treppidest üles-alla tarimist, arvan ma hoopis teisti.

Ehk siis kui varem oli oluline see, et oleks rõdu ja vann, siis nüüd olen vaimustunud terrassi-ideest. Vann peab siiski olema – või vähemalt võimalus see kunagi paigaldada. Ja kui vanasti unistasin ma metsade vahel elamisest, siis mõte kaasnevast logistikast, nüüd, kui on titt, tundub täiesti vastuvõetamatu. Ja ma tõesti ei tahaks, et Mila elaks elu, kus ta peab kell 5 või 6 ärkama, et kella 8ks linna kooli jõuda… Eriliselt irooniline on see, et esimesed kolm aastat näed sa kohutavalt vaeva, et titte magama õpetada ja siis terve ülejäänud elu ajad teda varakult üles…

Olukord kinnisvaraturul on nutune – meiesuguste low budget ja mitte eriti kuldsete kätega inimeste jaoks. Oh, kui oleks kuldsed käed, siis on võimalusi sitaks! Meie kasuks räägib see, et me EI PEA kohe sisse kolima ja teoreetiliselt saaksime me osta remonti vajava koha ja seal vaikselt majandada. Meie kahjuks räägib see, et mina olen kannatamatuse tippnäidis ja Abikaasa ei ole suuremalt vaimustunud meeletutest ehitustöödest. Vot oleks meil selline remondieelarve, et saaks palgata oskajad mehed unistusi ellu viima, siis poleks eriti probleemi. Eelarve aga on, nagu juba öeldud, üsna väike. Kui mul oleks sügisel töö ootamas, siis ehk oleks suurem, aga tuleb valmis olla stsenaariumiks, kus ma pärast emapalga lõppemist ei saa kohe tööd ja jään koju sporaadiliselt tööotsi tegema.

Positiivsena saab siiski järgmisel aastal läbi minu enda laenukoormus, mis tähendab, heh, et ma suudaksin kodulaenu aasta pärast ka töötuna maksta (see oleks umbes sama koormus, mis mu laenud praegu).

Aga kinnisvaraturg… Oleme praeguseks päris mitut kohta vaatamas käinud. Lihtsalt võib kokku võtta asja nii. Kui me tahame palju ruutmeetreid odava raha eest, peame me NIIKUINII olema valmis suuremateks või väiksemateks ehitustöödeks. Tavaliselt suuremateks. Kui me tahame kohe sisse kolida ja mitte ise ehitada, saame me väga vähe ruutmeetreid.

Ja issake, mul on nii kopp ees kinnisvaraportaalides surfamisest! Mul tuleb juba allergia, kui ma mõnd kohutavat kuulutust näen. Eriti ajavad mind naerma igasugused meelituslaused, millega ostma kutsutakse – mitte ainult kinnisvaraäris, vaid eriti kohtab seda osta.ee-s. No ma kohe lähen närvi, kui ma näen mõnd vigases grammatikas lisatud lauset: “Ilus ja huvitav asi!” või “väga armas ja ilus…” või “hubane pesake”. Kui ma mingit konkreetset asja otsin, siis lastagu mul endal otsustada, kas see on “ilus ja huvitav asi” või “armas ja nunnu”. Eriti ajab mind närvi, kui need epiteedid on lisatud pealkirjareale. Sinna, kus peaks olema kiire ja informatiivne kirjeldus asjast, mida müüakse. Sest kui ma näiteks otsin osta.ee-st bodyt, siis on väga raske saja vastuse hulgast midagi aru saada, kui pooled neist teavitavad, et tegu on mingi eriti nunnu asjaga. Ma näen ju seda pildilt isegi! Mida ma pildilt aga ei näe, on suurus, materjal, valmistaja.

Kinnisvaraveebis on “ilusa ja nunnu” asemel kombeks teinekord lisada pealkirjareale mingeid selliseid monstrumeid: “Majaosa Tänava nimi ÕHTUPÄIKESEGA!!! Majanumber”

No ja siis need fotod… Oi need fotod! Praeguseks olen ma juba õppinud lugema kinnisvaramaaklerite salakeelt. Ehk et kui miski paistab liiga hea, et olla tõsi – näiteks suur majaosa Nõmmel, odava hinnaga – siis see ongi liiga hea, et olla tõsi. Näiteks puudub selle suurel majaosal Nõmmes köök, küttesüsteem, vannituba ja sa pead ise endale välisukse ehitama. Sellisel puhul on targu need olulised asjad kuulutuses mainimata jäetud, lootes – õiglaselt – et kohale tulles võlub juba koht nii palju, et asi, mida sa eelinfot teades kaalunud polekski, tundub nüüd järsku tehtav.

Maaklereid on ka igasuguseid. Enamasti on nad viisakad ja mitte eriti pealetükkivad, kuigi peaaegu keegi ei saa aru, miks ma eelistan meilitsi suhelda ja neile kohe oma mobiilinumbrit ei anna. Kuigi nüüd mul pole enam vaja karta võõraid numbreid (sest ma pole kuskile enam midagi võlgu ja viimasel ajal pole ka väga suurte sittadega hakkama saanud), siis alati, kui ma oma reeglit murran ja võõra numbri vastu võtan, pakub keegi mulle müügiks tolmuimejat või jänesesarveõli. Seega – no thank you, ma eelistaks inimestele, kelle sissetulek sõltub müügist, endasuguse patoloogilise jah-ütleja telefoninumbrit mitte anda.

Aga mõni maakler on ka ikka väga häbematu. Üks näiteks ei tulnud ise kohalegi (kuigi mõistsin ta vabandust), kuid saatis juba päeval pärast vaatamaskäimist kirja: “Kuulsin omanikult, et teile meeldis, panin siis esmaspäevaks notariaja!”

Su. Per.

Peamiselt on aga korteritega nii, et ma otsin ikkagi seda õiget TUNNET. Ühes kohas ma selle tunde saavutasin, aga kahjuks on see asi, mida tahaks MINA, mitte aga Abikaasa ja mulle räägitakse, et suhe koosneb kompromissidest, seega ma olen sellest kohast praeguseks loobunud. Nimelt – mul on alati olnud unistus mingi vana koledik hubaseks pesaks ehitada, oma kätega kõik välja valida ja paika panna… Abikaasal on unistus jõuda valmis koju mõnulema. Ja kuigi ma oma unistustes olen suur ehitusmees ja sisekujundusspets, siis mind pidevalt ümbritsev kaos on tõestanud, et tegelikult see nii päris pole. Samas ei ole ma lootust jätnud ning kujutlen, et see kompromiss, mille me tegema peame, sisaldab endas siiski ka natuke renoveerimistöid ja oma käe järgi sättimist… Mis ongi hetkel väga reaalne, arvestades turgu ja meie eelarvet.

Niisiis, otsingud jätkuvad. Unes näen kortereid ja vannitube, kinnisvaraveebid aga näevad jätkuvalt minu ip-aadressilt igapäevaselt külastusi.

Või siis me mingil hetkel loobume ja vaatame mõne aasta pärast uuesti. Sest siis on kindlasti juba teised lood ja tegemised, jumal teab, mis linnas või riigis me sel ajal elame, arvestades Abikaasa tööd…

OEH.

 

october style

hoomamatu 3 Replies

Londonis tehakse ees, mina teen järel.

September ja oktoober on Tallinnas üsna ühesugused, ainult et oktoobris on tuult rohkem. Lehti on ikka sama palju okstel, õhk on ikka sama jahe ja kõndides päikese käes hakkab palav. Ühesõnaga, Tallinna sügisest ma aru ei saa. Kus on külmad krõbedad tuulevaiksed hommikud? Kus on punasekirjud pargid ja laisalt liuglevad lehed? Ainult üks tuul ja tuul.

Oktoobri märksõnadeks on jätkuvalt triibud ja triibud. (Mu järgmine titeprojekt on saada talle üleni triibuline garderoob.) Otsisin välja villased pätikad, et kärut soem lükata oleks ja mu truu portselanist ÜLINUNNU termostass käib muga igal võimalusel kaasas. Sügisest annab veel aimu tolmumantli (peenemalt vist on selle nimi trenškot) kandmine ja mõnikord tuleb mul isegi meelde sall kaela panna. Jätkuvalt käin poolkinniste kingadega, sest kuni pori põlvini pole, keeldun ma saapaid jalga panemast. Ehetest rokivad erinevad loomakõrvarõngad: öökullid, kassid, pardid ja mu viimased lemmikud, kuldsed lõvipead (Naabrinaine muidugi teatas, et need on hoopis samovarid). Küünelakitoonid pole enam hõbedased, vaid roosakad ja lillakad.

Ja muidugi: poisipea! Täna on mul eriti heade juuste päev ja ma leidsin, et see lõikus on täitsa õnnestunud. Võib elada küll.

great minds think alike

hoomamatu 5 Replies

Abikaasa hakkab poodi sättima, titt on pärast pudrusõda pestud-vannitatud, triibulisse öökombesse riietatud.

“Näe, tee issile nüüd headöödmusi ka!” ulatan lapse Abikaasa poole, kes hakkab Milale musi tegema, aga viimasel hetkel pöörab laps pea ära.

Abikaasa: “Näh, teda üldse ei huvita.”
Mina: “Tramm sõitis mööda. See oli palju huvitavam.”
Abikaasa: “Hmm, peaks ta siis akna peale istuma panema ja mingite rihmadega kinni siduma. Talle kindlasti meeldiks, saaks päev läbi tramme vaadata.”
Mina: “Ühtlasi võiks akna lahti teha, et saab siis juba oma värske õhu normi ka täis, ei peagi kärutamas käima!”
Abikaasa: “Kuule, meil tuleb see lastekasvatamine eriti hästi välja.”
Mina: “Mhmh, võib-olla peaks meil neid rohkem olema. This thing is easy!”
Abikaasa: “Või peaks suisa lastehoiu avama?”

 

Pudrusõda – the best sõda in the world.

night at the mansion

hoomamatu 2 Replies

Teate neid õudusfilme, kus tahaks tegelastele karjuda: “No MIDA te kurat ronite sinna majja üksinda ööseks?! Te ju NÄETE, et see ei saa hästi lõppeda! Idioodid…”

Mul oli laupäeval täpselt selline tunne. Järve pealt tuli pahaendeline udu, hakkas hämarduma ja tuul sahistas raagus okstes. Majahoidja avas krigisedes suure ukse ning juhatas meid tühja majja. “Siin te siis ööbitegi!”
“Kas me olemegi täiesti üksinda siin?”
“Jah!”
“Kas siin kummitab ka?” ei saanud ma jätta küsimata. Kummitused on ju mu erahobi.
“Kindlasti kummitab!” naeris majahoidja.

Ajasin pea kuklasse. Suur kivist hoone vaid vaikis.

This is how horror movies start.

Olime nimelt pannud endale kinni toa Mooste Viinavabrikus, mis alles hiljuti taastati. Praegu asub seal Fototurismi Keskus, aga nad pakuvad ka majutusteenust. Ja kuna meil vahepeal tulevad ideed, et läheks avastaks Eestimaad, siis tundus see sobilik. Järgmisel päeval plaanisime minna rabamatkale, öö aga pidi olema romantiline äraolemine. Nüüd hakkasin ma muidugi kummitusi ootama.

Viltu hakkas kiskuma asi siis, kui ma sain aru, et meil pole titte kuhugi magama panna. Oma rumalus täiesti – reisivoodit ei mõelnudki kaasa võtta, sest kodulehel oli kirjas, et lapsevoodi on tasuta. Ma küll mainisin, et meiega on ka titt, kui broneeringut tegin, aga ei täpsustanud üle, et voodi kuluks ära. Samuti ei osanud ma arvestada, et me olemegi selles majas ÜKSi, et puudub retseptsioon, kust saaks näiteks voodit või lisapatju küsida. Okei, küllap me hakkama saame, otsustasin. Ja siis mulle meenus, et kui ma magan, titt kaisus, ei saa ma ise magada, sest mul pole selleks lihtsalt ruumi, sest preili Laiutab-A-Lot vajab magamiseks kümmet ruutmeetrit.

Lõpuks saime hakkama nii, et lammutasime kaks voodit osadeks – titt magas “terves” voodis, mina sain ilma madratsita voodipõhja tema kõrval ja Abikaasa magas madratsil, “trepi” alumisel astmel.

Pärast pikka jamamist, et laps magama saada (ja ise samas toas olemist jätkata ilma teda üles äratamata) keerasime ise ka magama… ja kell pool 3 otsustas titt, et tema niimoodi magada ei saa, tänan väga, temal on külm ja ebamugav ja võõras koht ja ÜLEÜLDSE, miks ta peab olema omaette voodis, kui saab end emmele kaissu veeretada. Niimoodi ta siis potsatas aeg-ajalt mulle kaissu, jorises, jäi magama, panin ta uuesti oma asemele, ärkas, jorises, ronisin pooleldi tema voodisse, üritasin teda magama saada, ise samal ajal pingsalt ingoreerides kõiksuguseid potentsiaalseid kummitusi, sest ISSAND KUI ÕUDNE OLI.

Meie toast avanes aken suurde halli ja sealne avariivalgustus heitis tontlikke varje tuppa. Ma praktiliselt juba nägin, kuidas mingid varjud mu aknast mööduvad ja ma teadsin, et kui ma peaksin ükskõik mis heli majast kuulma, siis SEE ON KUMMITUS.

Kella neljaks olin ma ilgelt tige, et ma magada ei saa ja täiesti vihane, et ma nii hullult kardan. Kui Abikaasa lõpuks küsis, et äkki ta tuleb ise keskmisele astmele ja püüab last magamas hoida, oli minu ainus mõistlik vastus: “Jajah, ja mina pean minema sinna ukse poole magama, kust kummitused mulle ligi saavad! HEA PLAAN, MEES!”

Abikaasa vaikis, ma kujutan ette, et sellepärast, et ta sai aru, mis reaalsesse ohtu ta mind pannud oleks ja kahetses oma ettepanekut.

Laps uinus lõplikult kell viis, et kell pool kaheksa ärgata. Hiina piin on teate mis? See, kui sa oled JUST uinunud ja sind üles aetakse. Ja niimoodi kümneid kordi, päevi, nädalaid JÄRJEST.

Pühapäev oli rõõmsam, matkasime Valgesoos, sõitsime läbi sügisese Eestimaa ja kuigi laps tegi unestreiki ka autos, siis oli meil rõõm kohata õhtul üleväsimusest hullunud rõõmurulli, kes loopis maniakaalselt naerdes putru mööda elamist ringi, kisas rõõmust oma mänguasjade peale ja tagus jalgade-kätega kõike, mis ette juhtus, ise samal ajal kilgates.

Tegelikult oli viinavabrik ise muidugi ääretult uhke ja äge, väga palju ilusaid pilte oleks seal saanud teha, kui ma laip poleks olnud. Paistab, et mõneks ajaks on meie reisimised reisitud, kuni preilile saab selgeks tehtud, et iga võõras koht ei tähenda ohtu.

ISEGI KUI SEAL ON KUMMITUSED.

Toiduklubi: sametine kõrvitsasupp

hoomamatu Leave a reply

Abikaasa õde tõi meile ükspäev jupi kõrvitsat. Mingi osa püreestasin sellest ära ja söötsin pahaaimamatule Milale sisse, teise osa tegin supiks. Abikaasa sõi, nagu tavaliselt, pika hambaga, aga minu meelest sai täitsa hea. Täiesti klassikaline retsept, selle erinevaid variatsioone olen näinud kõrvitsasupi kategooriates sadu. Siin siis minu oma.

Vaja läheb: umbes kilo kõrvitsat, 1 sibul, 2 porgandit, 3 kartulit, 3 küünt küüslauku, kanapuljongit (ma kasutasin fondi), tops Merevaiku, väike pakk kohvikoort

Valmistamine: haki köögiviljad kuubikuteks. Klaasista potipõhjas oliiviõlis sibul, küüslauk ja porgand, siis lisa kartul ja kõrvits ning kata juurikad puljongiga. Lase keema tõusta ning alanda kuumust, kuni segu jääb mõnusalt podisema. Kui köögiviljad pehmed (no üks pool tundi läheb kindlasti, vahepeal tuleb segada ka), püreeri saumiksriga ja lisa sulatatud juust, kohvikoor ja maitseained – sool, pipar ja riivitud muskaatpähkel. Lase supil uuesti keema tõusta ning serveeri koos röstitud saiba või ciabattaga.

like a boss

hoomamatu 10 Replies

Ma tean, et ma lubasin kõiksugustest asjadest kirjutada, ma ausalt jõuan selleni. Kuidagi alati see Tartus käimine tõmbab nii rihmaks, kuigi fakt on, et seal ei tee ma ka midagi. Ma kohe ei tea, kuhu see jõud jääb, tahangi olla ainult kodus ja nautida seda, et keegi teine teeb süüa ja kuhugi minek on absoluutselt vastunäidustatud.

Ja nagu näha, siis tegin ma spetsiaalse hoiatusmärgi, mida ma hakkan nüüd titeteemadest rääkivate postituste juures kasutama. Noh, et te teaksite mitte lugeda, kui teid need teemad ei huvita.

Ehk siis: titepost.

Eelmisel nädalal vaatasime mingit sarja. Siuke mõnus perekondlik vedelemine: meie Abikaasaga üritame süüa, Mila paenutab ja väänutab nagu mingi hull mul süles ja diivanil ja siis jälle süles. Lõpuks libistas ta end mulle jalgade vahele, talle meeldib seal passida kõhuli, ülakeha mu jala peal, ja ringi vaadata. Mul ka hea turvaline, et vähemalt ei kuku kuskile (sellest, kuidas ta alatihti kuhugi kukub või kinni jääb, peab vist teinekord rääkima). Libiseb ja libiseb ja… maandub istuli. Ma veel sudin takka, et nooh, mine nüüd ära kõhuli. Ei lähe.

Kui meile üldse on midagi lapsekasvatamisest räägitud, siis on need kaks asja. Esiteks: kõige raskem on aru saada, millal on õige hetk võrevoodi põhja madalamaks lasta. True dat, meil eelmine kord vedas napi päevaga vist. Ja teiseks: ÄRA PANE LAST ISTUMA. Naabrinaine lõbustab mind aeg-ajalt kohutavate lugudega tittedest, keda on hästi noorelt istuma õpetatud ja mida see kõik nende seljale ja loomulikule arengule teeb. Et õige oleks lasta tal ise istuma õppida, sest ta teeb seda sel juhul siis, kui ta lihased on piisavalt tugevad.

Ja nii me siis olime seal, toidusuutäied peatunud poolel teel suhu. Titt. Istub.

Abikaasa: “Kas… Kas tal tohib lasta seda teha ikka?”
Mina: “Ma… Ma arvan, et kui ta ise seda teeb, siis on okei…”
Titt: “Lää! ÄÄääääAaäeeaaaaa. Ga.”

Oli otsustatud. Titt jäi istuma kauaks soovis. Meie jätkasime söömist, kuni…

Mina: “Issand! Kas sa tead, mida see tähendab?!”
Abikaasa: “Noh?”
Mina: “ET TA HAKKAB KOHE KÕNDIMA JU. Oo. Õudust.”

Ja mulle meenus, kuidas ma just olin endisele kolleegile südamest ja ilma igasuguse irooniata kaastunnet avaldanud, sest nende titt hakkas 9kuuselt kõndima. Päriselt, on asju, millega nad võiks veidi, no ainult veidi, oodata.

Olgu, tõele au andes ta end päris nullist veel istuma ei saa. Mis ei tähenda, et ta ei üritaks. Ta saab istuma seljalt, kui ma tal käest hoian (või õigemini, tema minu käest hoiab) (või pigem: oma küüsi minusse surub). Kõhult ta istuma saada ei ürita, keerleb niisama ühe koha peal ringi ja vahepeal rullib kah, kuigi selle nädala märksõna on siiski ümber oma telje keerlemine ja asjade järele küünitamine. Asjade järele küünitamine toob kaasa selle, et ta tagurdab. Ja enda telje ümber keerlemine on toonud kaasa selle, et ta tõuseb põlvedele.

Päriselt, ma ei imestaks, kui ta homme teatab, et läheb nüüd maratoni jooksma.

Sest PÕHIMÕTTELISELT on ta selleks valmis.

Nüüd võiks mõneks ajaks areng jälle natuke tagasi tõmmata. Mind alati nii kohutavalt ehmatab see, kui JÄRSKU see areng käib. Et tükk aega pole midagi, on samad vanad asjad ja siis: bämm! Naeratab! Bämm-bämm! Pöörab! Bämm-bämm-bämm! Varbad suus! Bämm-bämm-bämm-bämm! Istub!

Bämm! Alustab põgenemist kombinesoonist, üks varvas korraga!

õunatüdruk

hoomamatu 14 Replies

Huvitaval kombel – või mitte nii väga huvitaval – ei ole ma viimasel ajal enam FBst teateid saanud, kui keegi muga seal suhtleb. Häbiväärne möödalask mu poolt, et ma uuendustega kaasas ei suuda käia. Noh, igal juhul. Tikker ja Evu nõudsid nimelt, et ma oma uuest arvutist räägiks ja kõikidest blogivõlgadest, mis mul on, on see ka tõepoolest õhus veel. (Lisaks Kindle’ist peaks veel rääkima, võlgu on veel kaks “Tere, Daki” rubriigi asja… Ma ausalt püüan nüüd lähipäevil ära teha!)

Ühesõnaga, minust sai mäkipede.

Juhtus nii, et mu ülinumps Samsung N150 osutus minu vajaduste jaoks siiski natuke liiga väikseks. Ta on küll ilus, aga võimsust eriti pole. Samas, kas netbookidel peakski olema? See sobis hästi kaasasvedamiseks ja tekstitöötluseks, aga mina ju tahan photoshoppida, sarju-filme vaadata, kaheksat tuhandet täbi korraga lahti hoida jne. Ja kuigi Samsung oli ÕUDSELT ILUS, oli ta siiski säästupill. Ma päriselt ei saa aru, miks poodides ILUSAID arvuteid nii vähe on?! Miks peavad kõik sülarid olema koledad mustad või hallid?

Septembri alguses sain ma natuke suurema summa raha ja ma otsustasin teha südame kõvaks. Isa hoidis Milat, mina sõitsin Kristiine keskuse mäkipoodi ja nõutasin endale MacBook Airi. 13tollise. Viie minutiga oli ost käes ja nii lihtsalt see käiski. Ma pole elus korraga nii palju raha kulutanud ja see võttis vaid viis minutit.

Kõigele eelnes muidugi pikk kahtluste-kõhklusteperiood. Küsitlesin oma mäkiomanikest sõpru ja uurisin hilistel öötundidel, silmad krõllis peas, et mis selles mäkis siis nii erilist on.

Tänaseks ma ei tea ikka veel, mis temas nii väga erilist on. Kõik on teistmoodi. Paljud asjad – näiteks skrollimine – on tehtud selliseks, et ma ei saa aru, miks keegi varem selle peale tulnud pole! Sisuliselt on touchpadiga võimalik ekraani kerida sama loogikaga, nagu puutetundliku ekraaniga telefonidel (ja, ma eeldan, et ka tahvelarvutitel). Puudub igasugune installimine, kui asja alla tõmbad, siis see kohe ongi olemas. Segadusse ajab see, et nii palju erinevaid võimalusi on, kuidas arvutit oma käe järgi sättida (tuletagem meelde, et win7 starteril ei lubatud kasutajal isegi taustapilti vahetada). Kartsin, et eraldi nõuab harjumist Ctrl klahvi puudmine ja Command klahv, aga eksisin. Sellega harjumine läks kõige valutumalt. Valulik on praegu neid erinevaid shortcute meelde jätta, mille jaoks Windowsi arvutitel eraldi nupud olid. Mõnes mõttes on tõesti mugavam, kui klaviatuur on väiksem ja “prügivabam”, sest nii paljusid asju annab ju shortcuttideks teha. Aga, ma kujutan ette, et igaühele ei meeldi hakata asju pähe õppima, kui ta uue arvuti saab. Paljud kasutajad tahavad delete-nuppu ja mismõttes peab meelde jätma, et delete=fn+backspace?!

Minu jaoks on häiriv peamiselt see, et ma ei tunne seda süsteemi. Winiga teadsin ma täpselt, millised programmid on üleliigsed ja mille võin ma kohe maha lasta. Ma teadsin, kus nurga taga on peidus kõik need väikesed asjad, mida mul asjade enda käe järgi seadistamiseks vaja on. AGA. Ma olin seda kõike saanud ka… 15 aastat õppida. Ma arvan, et kui natuke aega anda, siis saab mulle ka Mac sama selgeks.

Häirivaid asju on veel, näiteks Finderis (mis on siis mäki kaustahaldur) puudub cut ehk lõikamise võimalus. Ma liigutan igapäevaselt faile kaustade vahel ringi ja ERITI TÜÜTU on see, et peab tegema kopi, siis sihtkaustas paste ja siis pead veel TAGASI minema, et originaalfailid ära kustutada. Totaalselt jabur. See võib saada peamiseks komistuskiviks minu ja Mäkinaatori suhtes.

Veel saabus üllatusena fakt, et mu suht uus kõvaketas mäkiga ei ühildu, kuigi ma SPETSIAALSELT küsisin seda iDealist enne ostmist. Seda oleks võinud küll mäkipoe töötaja teada, et NTFS ei ühildu. Nüüd peangi uue kõvaketta ostma, sest mul ei ole võimalik kuskile 1T andmeid kopeerida, et kettale format teha ja ta mäkile sobivasse süsteemi teisendada. Oh well. Nagu meil vähe neid juhtmeid ja värke siin ei vedeleks.

Ka ei ole ma veel jõudnud iWorksiga tööd teha ehk siis ma ei oska kommenteerida, kuidas mina ja tekstitöötlus siin läbi hakkame saama. Eriti siis, kui on vaja kiirel toimetamisperioodil vahetada kommentaaride, paranduste jne tekstifaile erinevate autorite (ja opsüsteemide) vahel. Seda kardan ma kõige rohkem, et mingid asjad ei ühildu. Nojah, siis on alati mul võimalus ju osta või varastata Office Macile. Aga kuna ma üldse pole tööd teinud lähiajal (peaks vist), siis jah, see ootab veel ees. Avasin praegu korraks ühe toimetamisel oleva faili ja tõmbas silme eest kirjuks. Jah, tuleb kõvasti ümber õppida mingeid spetsiifilisi asju…

Henrik muide kirjutas Digis just, et MacBook Air on parim sülearvuti, mis praegu turul saada. Kipun temaga nõustuma, kuigi mul võrdlusvõimalust vähe. Mänge ma ka veel pole proovinud mängida, aga kõik need väikesed (aga kohati ressursinõudlikud) pisiasjad, mida ma päevade jooksul arvutis teen, on ta kenasti välja vedanud.

Mäkinaator on kerge ja õhuke. Ta on kiire. Ta on vaikne. Ta on erakordselt ilus, pärast seda, kui ma Etsyst talle decalid peale tellisin. (Ühed tellisin veel, kui need ära kuluvad.) Ta ei ole väike (mõttes, et ta on ikkagi 13 tolli) ja teda ei ole mugav kaasas vedada, aga selleks on mul Samsung ju olemas, kui elu peaks veeretama kunagi sellise vajaduse. Ta ekraan on selge ja suurepärane. iTunesi süsteem on kohtlane (mingi muusika kopeerimine jm jamad), aga hallatav, pealegi olen iTunesiga harjunud, sest kasutasin seda ennegi iPodi jaoks.

Tundub, et üldiselt saame me hästi läbi, natuke vajab veel kogu see värk harjumist. Samas ei julge ma öelda, et ta on nüüd nii hea arvuti lihtsalt sellepärast, et ta on Apple’i toode. Ma arvan, et kui ma oleks ostnud samas hinnaklassis Microsofti toote, siis oleksin ma ka väga rahul. Omad nõksud siin muidugi on ja tegelikult mulle meeldib, et ma saan uuesti õppida ja et paljud asjad on nii teistmoodi.

Ja kui ma kunagi peaksin kellegi Windowsi-teemalise küsimuse alla vastama midagi sellist: “Osta Mac, siis sul neid probleeme pole”, siis võite mulle nurga taga peksa anda. Ma luban.

selle hooaja uued sarjad

hoomamatu 7 Replies

Nüüdseks on suurem osa uusi sarju linastunud ja mina nendega tutvust teinud. Kõiki ei viitsinud ja ka nendest, mille alguses tutvustuse peale välja valisin, lendasid mõned juba esimese osa vaatamise järel. Ka loobusin uuendatud “Two And A Half Men”-ist, sest Ashton Kutcher vedas tõeliselt alt. Ta oli kohmakas, ebahuvitav ja mittenaljakas. Küll aga leidsin paar uut lemmikut. Siin lühikokkuvõte, lemmikud eesotsas, igavad tagaotsas.

Terra Nova. (Panen treilerid linkidena, sest otse blogisse videote lisamine on paljudes arvutites tekitanud minu blogi lugemisel jamasid. Treiler.) “Terra Nova” on absoluutselt mu uus lemmiksari. Miks? SEST DINOSAURUSED! Ma ei teadnudki varem, aga mulle väga meeldivad dinosaurused. Sari keskendub uusasukatele, kes on saadetud 2149. aastast, kus Maa on totaalselt perses, 85 miljoni aasta tagusesse paralleelminevikku, kus on väiksele osale inimkonnast antud uus võimalus kõik õigesti teha. Ja see on ko-hu-ta-valt vaimustav! See on ulmekas, aga kuidagi meeliköitvam ulmekas kui need, mis keskenduvad näiteks teistele planeetidele. Idee sellest, et me võiks minna minevikku ja praeguste teadmistega otsast alata, on kuidagi eriti köitev. Mulle meenuvad Jane M. Aueli Maa laste sarja raamatud, mida ma keskkoolis tundidega neelasin, kuigi need parajad telliskivid olid. Eelajalugu on ikka alati mulle põnev olnud.

New Girl. (Treiler.) “New Girl” on teine mu uutest lemmikutest. Peaosas Emily “Bones” Dechaneli õde Zooey, kes on mitmekordselt andekas ja igatpidi unelmate tüdruk. Sarjas mängib ta kohmakat ja veidrat pliksi, kes kolib kokku kolme kutiga. Hollywoodile omaselt on “kohmakas ja veider” TEGELIKULT muidugi ülinunnu, aga olgu, see ei häirigi nii väga (umbes nagu Hollywoodile omaselt on paks 60kilone Bridget Jones). Sarja ülesehitus ja süžeeliinid pole midagi originaalset, aga Zooey übernummindus töötab nii hästi, et ma vaatan seda suure rõõmuga. Muide, Zooey on käima pannud ka naistele suunatud huumorisaidi HelloGiggles, mida ma igapäevaselt jälgin. Zooey on üldse awesome. Täiega.

Up All Night. (Treiler.) Mulle meeldib Christina Applegate. Mulle HULLULT meeldib Will Arnett. Mulle meeldivad tited. Ja suurepärane kombo ongi olemas. See on kolmas minu selle hooaja uutest lemmikutest. Noored peoloomad saavad lapse, mees jääb temaga koju ja naine üritab karjääri edasi teha. Kohati on see HILARIOUS, kohati lihtsalt mõnus. Probleemid on küll üsna stereotüüpsed, aga palju uusi probleeme sa sellise süžee puhul ikka suudad leiutada. Ja nad on nunnud. Hullult.

American Horror Story. (Treiler.) Konkurentsitult kõige kriipim asi sellel hooajal (samas, “Grimm” on veel tulemata). Päriselt, ma pole iial vist teleekraanil sellist kriipindust näinud. See kõik on nii fucked up, et ma ei saa üldse aru, mis on päriselt ja mis pole, ja kui pole päriselt, siis miks. Süžee peaks olema lihtne ja kõigi õudusfilmide klassika – pere kolib uude majja, et uuesti alustada ja siis hakkavadki veidrad asjad juhtuma. Aga “veider” pole päriselt siin õige sõna. Fucked up on tõesti parem väljend. Kaameratöö on üsna huvitav ja lisab kriipifaktorit. Ja kuna tegu on õudusSARJAGA, siis pole mul õrna aimugi, mis juhtuma hakkab ja see ongi tore. Sest ma olen üsna tüdinud sellest, et ma suudan sarja esimese viie minuti jooksul ära öelda, kes on mõrvar/mis minevikusaladus kellel on jne. “American Horror Story” on lisaks nii jube, et kui see mulle pimedas koridoris meelde tuli, jooksin ma ukseni, sest ma hakkasin kartma.

Person of Interest. (Treiler.) J.J. Abrams üldiselt alt ei vea ja vähemalt selle sarja puhul võin ma öelda, et kehtib ka praegu. Jim Caviezel mängib (nagu ikka) tumeda minevikuga sõdurit, kelle palkab veidrikust it-geenius päästma suvalisi inimesi, kelle isikukoode talle söödab ette masin, mille ta algselt ehitas terroriaktide ära hoidmiseks. Noh et masin annab isikukoodi, sest on suutnud välja arvutada, et midagi hakkab selle inimesega juhtuma, aga täpselt mida, see jääbki juba peategelaste hooleks välja selgitada. Jim Caviezel on küll õudselt nunnu, aga kogu see war angst hakkab veits ära tüütama. Aga vähemalt on tegu tõesti uudse süžeega ja tegelikult saab natuke nalja kah.

Homeland. (Treiler.) Damian Lewis. Claire Danes. Mandy Pantinkin. Need on nimed, mille pärast tasub iga sarja vaadata. (Mõnede jaoks on siin reas ka ilmselt “”24″ tegijad”, mulle “24” ei meeldinud.) Tegelikult ei ole “Homelandile” midagi ette heita. Toekas, hästi mängitud, vähemalt pilootosas on suudetud stereotüüpe peaaegu vältida ja klassikaline “tume minevik” on vähemalt Danesi tegelaskuju osas midagi uudsemat. Aga kui pilootosa läbi sai, langes nagu mingi raskus peale. Võibolla ma army wife’ina elan igasuguseid sõjateemadega seotud asju tugevamalt läbi, aga kui selle kõige peale MÕTLEMA hakata, siis hakkas õudne ja raske. Tähendab – vaatame edasi. Loomulikult. Damian Lewis ju!

Ja nüüd vähemlemmikumad…

Unforgettable. (Treiler.) Peaosas teistestki krimisarjadest tuntud Poppy Montgomery, kelle kõrval astub üles “Nip/Tuckist” pärit “see teine arst” Dylan Walsh. Vaatasime ühe osa. Eeh. Ma vaatan õudselt palju krimisarju ja kuigi sellega on natuke üritatud tuua uudsust, pole siin tegelikult midagi uut. Nojah, see naine ei suuda asju unustada – aga muidu on ikka kõik sama. Peategelane on tumeda minevikuga, vaevatud, aga briljantne. Ja loomulikult ei suuda ta joosta oma saatuse eest, milleks on kurjategijate tagaajamine. Aga oi, kui tume ja vaevatud ta on! Päh. Tähendab – tegelt on see üsna vaadatav, aga mul on juba mitu päris head krimisarja nimekirjas olemas ja see ei võlunud nii väga, et teda lisada.

Suburgatory. (Treiler.) Ma kohe üldse ei saa aru kogu sellest kultuurist, mis Ameerika eeslinnades valitseb. No ei saa. Pole mul ühtki pidepunkti, et leida sealt hetki, millega samastuda (või vastanduda). Kui keegi teeks Kopli lõpust sarja Suburgatory (Kopligatory?) (ja ma ei mõtle Randla kanti, ma mõtlen ikka liine), siis ma äkki suudaks sellest aru saada. Aga eeslinnad? Plastikust beibed? Pseudoprobleemid? Grillpidude olulisus sotsiaalsel redelil tõusmise mõttes? Naah. Ma vaatan seda praegu edasi, aga AINULT Alan Tudyku pärast, keda näidatakse häbiväärselt vähe. Õige Alan Tudyku laksu saab kätte muidugi “Fireflyst” või siis filmist “Death at a Funeral”.

Free Agents. (Treiler.) Mulle väga meeldib Hank Azaria, aga see sari kohe üldse ei tõmmanud. Peaosades kaks ebaõnnestunud keskealist, kellest üks elab läbi ränka lahkuminekut (Azaria) ja teine leinab oma kadunud meest. Ja siis nad leiavad teineteist ja ma saan aru, et siinkohal peaks olema and hilarity ensues, aga ei ole. On nagu naljakas ja pole kah. Kui mul oleks hullult aega üle, siis ma võibolla Azaria pärast vaataksin isegi. Aga ma ei imestaks, kui see peagi maha võetaks. Ja ma imestaks, kui see teise hooaja saab.

Prime Suspect. (Treiler.) Selle kohta pole mul eriti midagi öelda. Vaatasime piloodi ära, ei võlunud millegagi. On ennegi nähtud neid sarju, kus naine üritab läbi lüüa “meestemaailmas”, järjekordselt siis naisuurija “meestekeskses” New Yorki politseimaailmas. Sari ei ole nagu halb kah, seda kõike on lihtsalt juba sada korda nähtud.

How To Be A Gentleman. (Treiler.) Vaatasin Kevin Dilloni pärast, pettusin. Ehk on need mingid “meestenaljad”, aga minust läks täiega mööda.

//

Mina kasutan sarjadeks sellist lehekülge nagu TvTorrents.com, aga see nõuab kutset liitumiseks. Hea koht torrentite jaoks on veel Eztv.it ja online-striimimiseks oli kunagi selline sait nagu Sidereel.

etteheide

hoomamatu 10 Replies

Mul on kogunenud väga palju MMSe, mis algavad sõnaga “Juhanparts…”, ma peaks vist ükspäev selleteemalise kokkuvõtte tegema. Selle pildi juurde, mis sai tehtud perekond Naabrite uues Nõmme-kodus, käib aga hoopis lugu sellest, kuidas kunagi Bones ütles (jajah, minu jaoks on päriselt sarjategelased autoriteedid ju), et tited näevad esimesel eluaastal välja nagu oma isad. Et see pidi olema selline evolutsiooniline trikk, no et isadel tekiks tahtmine oma pere juurde paigale jääda, sest titt on vähemalt tema nägu.

Mila on ÕUDSELT oma isa nägu. Tähendab, neil on sama peakuju (vähemalt kukla poolt vaadates), samad kõrvad, samad silmad (ka Mila isapoolsel tädil ja tema vanemal tütrel on samad silmad), samad pikad jäsemed ja Abikaasa sõnul on Mila raudselt tema tütar, sest ka teda on sama raske äratada. (Noh, sellele vaidleks mina vastu, sest ma muuga ei tegelegi, kui panen päevad läbi last magama ja TEGELIKULT ärkab ta kergelt – siis, kui pole vaja. Kui ON vaja, ärkab ta tõesti raskelt.)

Paistab, et minult on ta pärinud vaid selle kombe pidevalt vinguda…

…ja kombe samamoodi hirmus nunnult pealt vaadata, kuidas teised tööd teevad. Ja samas olla nii-ii etteheitva näoga: “Mismõttes te töötate siin?! MUL ON JU IGAV.”

sekkumisest

hoomamatu 10 Replies

Merepäevade ajal seisin limpsijärjekorras, minu taga seisid väike plika ja tema ema.

“Mida sa juua tahad?” päris ema kannatamatult.
“Piima!” teatas laps nii-ii armsalt.
“Näh! Ei saa piima praegu! Näed ju ise, mis siin müügil on! MIDA sa juua tahad?!” käratas ema.
“Piima…” teatas lapsuke nõutult ja ehmunult.
“No ei saa piima, ma ju ütlesin! No vaata, siin on kalja, vett, kokat… Mida sa tahad?”
“Kokat.”
“Näh, miks kokat?! Võta vett parem!”
“Kokat…”

See olukord ajas nutma ja naerma korraga. Ma nii hullult üritasin mitte tunda seda vastikut üleolevat tunnet. Teate ju küll, see tunne, et no MINA küll nii ei teeks… või et MINA teeksin nii palju paremini! Sest see pole minu asi ja tegelikult pole mul ju aimugi, kuidas ma ise käituks. See merepäevadel nähtud stseen oli ühtaegu jah naljakas ja kurb, aga ikkagi suhteliselt ohutu. Küllalt on aga olukordi, mis tunduvad piiri peal olevat. Kui sa näed endast väljas last ja ema teineteise peale karjumas, ema näiteks last käest kiskumas, kes hüsteeriliselt nutta karjub. Või näiteks nägin Stromkal, et just kõndima õppiv laps kukkus. Niimoodi hästi haledalt, käis kopsti üle oma jalgade ja jäi õnnetult, käed-jalad laiali lamama. Oh ma tean seda kehakeelt! See hetk, kui laps kangestub, sest sai haiget, see mikrosekund vaikust enne seda, kui tuleb suur-suur nutuhala, sest nii valus oli ju! Ema seal kõrval kiskus lapse kättpidi püsti, käratas peale ja üritas endast väljas last, kes meeleheitlikult tahtis ema kaissu, klammerdudes jalgade külge, endast eemale peletada ja kärusse suruda. Mul süda murdus miljoniks ja ma pidin endale meelde tuletama, et SEE POLE MINU ASI. See ei ole minu asi, kuidas teised oma lapsi kasvatavad.

Aga oi kuidas MA ISE teeksin nii teistmoodi…

Ma üritan endale pidevalt meelde tuletada, et see mida näen mina või mõni teine suvaline inimene tänaval, ei ole kogu tõde. See on hetk nende elust, mul pole aimugi, mis on eelnenud või mis järgneb. Keegi ei suuda olla alati täiuslik vanem ja keegi seda ei nõuagi. Kõigil on halbu hetki. Olen olnud ka teisel pool… juba.

Käisime Andraga Pikakari rannas. Andra tormles merre viimaseid suveujumishetki püüdma ja mina jäin titega kaldale päikest ja värsket õhku nautima. Ühtäkki läks Mila täiesti endast välja. TÄIESTI. Ma ei saanud absoluutselt aru, et mis lahti, ainus, mis ma oskasin arvata, oli see, et kogu see olukord – pikk rännak mööda Paljassaare teed (vt ka tohutu lärm, kihutavad rekkad) oli olnud niigi juba stressirohke ja tal lõi lihtsalt kaane pealt. Ma tegin kõik, mis oskasin, kõik, mis tavaliselt sellises olukorras aitab – aga ei aidanud miski. Hakkasin just läbi häda üritama siis teda rinnale panna, kui nägin – persse. Mingi faking baaba. Läheneb, seletab midagi vene keeles ja samas NÄEB, ET MA ÜRITAN LAST IMETADA. Saatsin ta pikalt ja olin veel mitu päeva täiesti šokis. Sest MIS MÕTTES sa tuled “appi”, kui sa näed, et noor ema on imikuga hädas ja üritab talle ilmselgelt kõigi jaoks ebamugavas kohas rinda anda? Ühest küljest mulle meeldib teada, et on inimesi, kes sekkuvad, kui kuulevad tite hädakisa või vähemalt lähevad uurima, et teda ei tapeta, aga no kurat, kui sa näed, et ema ja imetamine jne, siis tõmba tagasi!

Aga siiski on mingid olukorrad, kus on tunne, et peaks sekkuma. Et kui ma ei sekku, siis see võib lõppeda kohutavalt halvasti. Ning siis tuleb üle saada sellest tundest, et pole minu asi ja sekkuda. Nagu öeldakse: it takes a village. Ja kui muu ei aita, siis tuleb mõelda, kumb on hullem: potentsiaalne võimalus saada sõimata teiste eraellu sekkumise eest või võimalus, et juhtub midagi kohutavat ja sa pead edasi elama teadmisega, et sa oleksid saanud midagi teha, aga sa ei teinud.

Täna oli mul selline olukord. Või mis – olukord! Terve päev kulus sellele. Detailidesse ma laskuma ei hakka, sest ma ei saa, aga mul oli pikk vestlus Lasteabi nõuandetelefonile vastanud sotsiaaltöötajaga, ma ise olin lõpuks täiesti higiseks jooksnud ennast ja tundsin, et olen vaat et enda tite hooletusse jätnud ja mängus oli ka politsei, kelle abiga olukord lõpuks ka lahenes. Praeguseks. Ja nüüd ma ei saa magada, sest… Sest mul on tunne, et ma sekkusin teiste inimeste eraellu. Et äkki poleks pidanud. Siis olen ma vihane, et üldse mind sellisesse olukorda pandi. Ma olen vihane, et keegi appi ei tulnud, nägijaid oli teisigi. Ma olen hirmul, sest ma kardan, et see pere haub kättemaksu või vähemalt ootab mind nurga taga suur sõim. Ja siis olen ma segaduses, et kas ma tõesti üldse oleks pidanud. Et äkki polnud asi nii hull üldse…

Lasteabiga rääkisime muuhulgas ka sellest, kui väga lonkab Eesti seadusandlus neil puhkudel. Et sisuliselt on kaks varianti: kas võtta lapsed ära või mitte midagi teha. Aga asi pole ju alati nii must ja valge! Vahepeal on võibolla lihtsalt vanematel natuke abi vaja. Natuke nõustamist. Sest ma saan nii hästi aru sellest, kuidas selle konkreetse pere lugu võis käia, ma suudan seda ette kujutada (mitte et see oleks vabandus oma laste ohtu seadmisele) ja ma SAAN ARU. Ainult et mina ei saa midagi teha. Peale politsei kutsumise ja lastekaitsesse teatamise. Aga ma tunnen, et ma olin liiga invasiivne. Et oleks pidanud olema mingi kolmas variant, kuidas seda konkreetset olukorda – kus polnud mängus näiteks füüsilist vägivalda – lahendada.

Ja ma olen kurb. Ja mul on neist lastest nii kahju. Ja ma olen pahane. Ja hirmul.

Ja kuigi selle pere ja meie olukorrad pole päriselt võrreldavad, on mul siiski ka siuke vastik üleolev tunne…

…et mina olen siiski hea ema.