Marta kirjutas magamisest ja kuna üks just teises toas keeras ägisedes külge ja jäi uuesti magama, siis kirjutan ka, olen ju ammu plaaninud.

Algusest saati on Mila öösiti olnud kuldmagaja. Kella 7 aeg tuttu, siis, “titemana”, olid veel öösöögid 23 ja 3 tuuri, hommikul 6 üles. Kella-kolmene-söömine kadus üsna kähku ära – ta ei ärganud enam ja ma ei äratanud, kell 23 söötsin ja oligi asi vask.

Kui väljas hakkas hommikuti olema pimedam, siis hakkas ta ka kauem magama, 7ni, 8ni, vahepeal isegi 9-10ni.

Mis on aga ILGE kepp ja käpik olnud, on need va päevauned.

Alguses jäi ta alati pärast sööki magama, mis tähendas, et sain ta riide toppida, vankrisse või voodisse panna ja seal ta siis magas. Kuni järsku enam ei maganud – uinus hetkeks, siis jälle üles ja nii käis see päev läbi. Sellest kirjutasin pikemalt siin. Juulikuust saadik olen siis pidevalt baby whispering’iga tegelenud ja püüdnud tema päevauinakuid saada normaalseteks. Normaalne võrdub siinkohal siis vähemalt tunnine.

Vahepeal pidin ma pidevalt tema kõrval olema. Magama JÄÄMISEGA pole absoluutselt probleemi ammu enam. Niipea, kui näen esimesi väsimusmärke – hõõrub silmi, kisub kõrvu või lihtsalt hakkab vinguma, võtan sülle, ümisen, lipsti läheb tal pöial suhu (lutt pole enam ammu teema ja ta ei oskagi sellega midagi teha) ja torkan lapse voodisse, kus ta jääb peaaegu kohe magama. Kui olen hetke mööda lasknud (sest nt telefonikõne on pooleli), siis läheb aega natuke kauem, no 10 minutit. Aga magama ta jääb. Milles on probleem, on see, et ta EI JÄÄ magama. Ehk et – 30 minutit sekundi täpsusega ja ta on üleval. Varem olin siis pidevalt valves ja haarasin ta kohe kaissu (kui ta päevaunesid meie voodis magas) ja 50 protsendil juhtudest jäi ta ka kohe uuesti magama.

Viimastel nädalatel olen hakanud last võrevoodisse magama panema, sest nüüd on ma enam ei julge teda meie voodile jätta. Ta nimelt suudab end hiirvaikselt ja paari sekundiga patjadest läbi murda, nii et oma voodis on tal turvalisem. Pealegi mulle tundus, et nüüd on ta valmis – ja ta on seda ka tõestanud. Näiteks ei lähe ma enam appi, kui 30 minutit täis saab. Ma kuulen, et ta ärkab, ägiseb, keerab, vahepeal satub kohe kõhuli ja kiigub seal siis neljakäpakil, segaduses. SIIS ta enam ise magama ei jää ja ma lähen appi, aga on ka kordi, kus ta ärkab korra, ägiseb ja jääb uuesti magama. Ja magab tunni, poolteist, isegi kaks järjest! Imeline!

Enamasti aga on ta uinakud pooletunnised ja see on kohutav. Sest ta on unine KOGU AEG, selle asemel, et olla unine kaks-kolm korda päevas. Mis tähendab, et ma muud ei teegi, kui panen titte magama. PÄEVAD LÄBI. Magab 30 minti, ärkab, sööb, teeb omi asju ja tunni aja pärast on jälle viril. Panen jälle magama, magab 30 minti, ärkab, teeb omi asju ja tunni aja pärast on jälle viril. Ja nii pidevalt.

Mis on kõige nõmedam on see, et ma TEAN – titele tuleb anda võimalus ise uuesti uinuda. Aga samas ei tohi lasta tal nii kaua sahmerdada, kuni ta on end täiesti üles sahmerdanud. Millal on aga õige hetk? Seda ei ütle ükski raamat. Mul on tunne, et need unekooliraamatud on kõik mõeldud lastele, kes koguaeg nutavad. Meie oma? Not so much. Vahepeal küll, aga enamasti mitte. Enamasti on mingi ägin ja vigin (või pole üldse midagi), ja sellega ei oska ma midagi pihta hakata. Nii siis käibki katse-eksitus. Vahepeal lähen kohe, kui ägisema hakkab, vahepeal ootan 5 minutit. Vahepeal ootan nutu ära, vahepeal seda ei tulegi. Segane värk, ühesõnaga. Mingi manuaal võiks ikka olla, ma arvan.

Aga üldiselt on siiski praegu olukord täitsa ookoo. Ja täna öösel ärkas ta kell 5 küll, aga sain ta paari minutiga tekki peale pannes kohe magama tagasi, nii et  äkki saab lõpuks ka see öiste harjumusärkamiste aeg läbi. Ja päevakava ongi selline: 6-7 aeg hommikusöömiseks tõstan ta voodisse, 8-9 aeg ärkame, tema läheb mängima, mina söön hommikust ja joon arvuti kõrval kohvi. 11 aeg hommikuuinak, pärast seda püree ja piim, siis ma väntsutan teda või tantsime või hullame, või siis teeb ta taas omi asju, kuidas tuju on. 13-14 paiku lõunauinak, pärast seda lõunasöök ja mänguaeg või lähme jalutama, õhtuuinak on tavaliselt hästi lühike ja jääb kuskile 17 kanti, hiljemalt 18 ajan ta üles ja on päeva teine “päris” toidukord, millele järgneb kell 19 vann issiga, siis õhtusöök ja hängime veel natuke voodis, loen talle unejuttu või oleme niisama ja kell 1945 tuli kustu, kaisus unelaul, titt voodisse ja off she goes, unenägudemaale.

Viimased paar päeva oleme öösöögina andnud piimasegu ja ma vaikselt nihutan seda kella 23 pealt ettepoole, et lõpuks jääks 19:30 pudel ja siis magama ja järgmine söök kell 7. Mis tähendab, et eile läksin ma magama kella 22 paiku, ärkasin korra kella 5 aeg, siis 7 aeg ja siis 9 aeg, mis tähendab, et MA MAGASIN. ILGELT KAUA. Fantastiline. Noh, ma olin haige ka, mis aitas üleüldisele uinumisvõimekusele kaasa, aga täna on juba oluliselt parem olla. Uskumatu, mida teeb inimesega rohkem kui kaks tundi järjest kestev uni.

Muidugi on päevad erinevad, vahepeal on õudselt palju asjatamist linnas ja siis ma püüan sättida oma käigud nii, et ta saaks autos magada. Ja teinekord olen ma ka üritusi ära jätnud, kui ta on kärus just magama jäänud ja ma tean, et see on sel päeval viimane võimalus tal segamatult kaua magada. Nii et jah, elu keerleb tite unegraafiku ümber. Aga teate, see on seda väärt. Sest pole midagi armsamat, kui see hästi puhanud naeratus ja need käed, mis pärast uinakut voodist minu poole tõusevad: “Emme! Sina siin! Kui imeline! SÜLLE!!!”