Author Archives: daki

milestones

hoomamatu 6 Replies

Niisiis. Eile ma tegin jälle seda Uskumatu Ematoomase trikki, et vaadata oma tütre kaunist ja sakilist esimest hammast, kui ma märkasin – mida keppi, teine ka?! Mis, nüüd hakkabki nii olema, et hammas nädalas või? No sel juhul ma TÕESTI tahaks näha, kuidas talle need 52 hammast järgmiste jõulude ajal suhu mahuvad. Samas, siis ongi hea jõulupraadi järada.

Üleüldse on Miilur-Piilur viimase nädala-or-so ajaga nii palju asju teinud, et kui ma neid üles ei kirjuta, siis lähebki meelest ära. Pealegi mulle tundub, et ta nägu muundub otse mu silme all. Et ta ei näe enam ühelgi hommikul välja täpselt samasugune nagu õhtul magama minnes. Talle hakkab lapse nägu ette tekkima. Põsed venivad punnisolekust normaalseks, suu on kuidagi titelikust inimeselikuks läinud ja silmad, oo, need silmad! Need silmad võivad vaadata kõiki inimesi sellise kriipindusega, et kui ta ei oleks mu tütar, siis ma oleks pidevalt scared shitless. Jah, tal on see kriipi iga, kus ta massilt on juba nii suur, et vabalt võiks olla väikelaps ja ehitada legodest death raysid, aga samas on ta veel veits imik. Noh, kui juuksed pähe ära saavad, siis saab sellega vast korda.

Lisaks avastasin ma üleeile, kui kahtlase vaikuse peale pilgu põrandale heitsin, et djuud! Sa istud! Ja mängid oma varvastega! What gives?! Kuidas sa nii said? Ta on küll pidevalt mingis imelikus poolkülili-kolmnurkasendis aega veetnud, aga päris iseseisvalt istuli pole veel saanud. Nüüd siis kuidagi sai. Ja ma ei näinudki.

Aga Mila üks lemmiktegevusi on hetkel enda neljakäpakil kõigutamine või siis jooga asana Grouching Dragon võtmine ja siis niimoodi, justkui tõkkejooksja stardipakul, edasi-tagasi vehklemine. Roomab ta nagu mingi hull, eriti kui kass silmapiiril on, keda taga ajada. Või kuskil mõni juhe rippumas, mida kiskuda. Või hoopis mõni seinakontakt, mida kraapida. Tegevusi on ka kõige baby proofitumas korteris küll ja veel. Juhtmed, need on ikka suured lemmikud. Ja kassid.

Ning eile puksus ta mul PÄRISELT naerda, kohe tükk aega järjest, kui ma teda kõdistasin. Ma olin seda, just seda, nii hiiglama kaua oodanud. Seda, et lõpuks naeraks ta nagu päris inimene, mitte lihtsalt ei kiljataks või ei teeks suvalisi lämbumishääli. Puksus ja puksus, eesti keeles polegi vist selle kohta head sõna, inglise keeles on – giggle. Ma olin peast hullumas – naerab! Selle peale, et ma teda kiusan! Naerab!

Muuhulgas on ta sel nädalal omaalgatuslikult üle läinud kahele lõunauinakule, mis tähendab, et ta on õhtuti nonstop üleval. Nagu mingi neli, isegi viis tundi. Ja on seejuures täiesti sotsiaalne. Mis on oosõm. Minu aju? Constant overdrive. Sest teda ei saa sekundikski enam kuhugi jätta. Kui tekib kahtlane vaikus, on kindel, et ta on leidnud midagi, mida süüa, endale peale tõmmata või millega end elektrifitseerida. Mis tähendab, et kui ma enne olin hajevil, siis nüüd olen ma überhajevil. Keskendumise võin mõneks ajaks vist unustada. Aga! Lootus on, et nüüd hakkavad lõpuks toimuma normaalsed lõunauinakud ja parem oleks, because mommy needs to work, et kõiki neid häid püreesid ja piimasegusid osta.

Ahjaa, uus toitumisrežiim on kah, aga sellest vast mõni teine kord. Režiimi nimi on Naabrinaine. Mis peaks ütlema kõik. (Näiteks: et see töötab.)

Peamine on siiski see, et mõni aeg tagasi hakkas ta “Da-da” ütlema. Minu meelest poleks olnud parimat valikut esimeseks silbiks. Nii on kõik rahul. Baabuška on õnnelik, et laps tunneb oma vene juuri – da, da! Isa on rahul, sest ta ju KINDLASTI tahab öelda daddy. Vanaisad on rahul, sest ilmselgelt ütleb ta taadu. Tädi Siki on rahul, sest see tähendab ju hoopis tjotjat!

Ainult mina tean tõde.

Ta tahab öelda Daki.

tulevikuväljavaated

hoomamatu 6 Replies

Jalutame Toomemäel.

Mina: “Tartu on ikka hoopis teistsugune kui Tallinn. Elurütmi erinevus on nii tugevalt tunda.”
Abikaasa: “Mismoodi?”
Mina: “Noh, Tartus on stress hoopis teistsugune. Leebem. Kui Tallinnas stress peale tuleb, on sellest praktiliselt võimatu end välja raputada. Tartus on ka stressi olnud, aga siin on see kuidagi mellow.”
Abikaasa: “Sul on hobi vaja.”
Mina: “Hmm. Võibolla ma peaks hakkama blogi pidama. Ma olen kuulnud, et see on popp. Ma oleks kindlasti väga äge blogija.”
Abikaasa: “Ma pigem mõtlesin midagi vabas õhus.”
Mina: “Vabaõhublogija?”

on üks korter…

hoomamatu 8 Replies

Tartus olen. Aega on veel vähem kui muidu, sest siin tuleb lisaks ka pidutsemisega tegeleda. (Elu on ikka tõesti raske.)

Pidin hoopis ühest korterist kirjutama. Sellest, mis praeguseni on olnud kõige ägedam. Okei, kohe seal seda TUNNET ei tekkinud. Tekkis pärast, kui ma olin mõelnud ja analüüsinud ja plusse-miinuseid ritta seadnud. Praegu on niisiis seis selline, et me läheme veel paari kohta vaatama, kui tagasi Tallinna jõuame (oleme kogu perega, ka kassidega, järgmise nädala lõpuni Tartus) (kus, muuseas, on SÜGIS, mis tähendab, et mu õhuke mantel üldse ei kära siin väga) (ma ei saa aru, miks Tallinnas nii kuradi teine kliima peab olema). Ja kui midagi ägedamat ei leia, siis hakkame läbirääkimisi pidama.

Vahepeal ehitasin ma Simsis selle korteri põhjal ühe maja, et näha, kas see planeering ja asjad ikka päriselt (sest Sims on päris ju) töötaks ja kuigi Simsis on omad piirangud (näiteks pole ahjusid ja üldse kuidagi on proportsioonid päriseluga paigast ära, sest kui teha asjad nii väikseks, nagu tegelt nad on, siis ei oska simsid nendele ligi pääseda), siis sai ta ikka väga cool.

Nimekirjad kah.

Plussid:

  • superasukoht
  • hind on vastuvõetav ja laenumakse suurus oleks selline, mida ma suudaksin ka vabakutselisena üksinda tasuda (mitte et ma peaks, aga seda teadmist on vaja)
  • see korter ei jääks meile kätte raha sööma, sest seal annaks kaks tuba lukku panna (ja meie asju täis lükata) ja ülejäänud kaks välja üürida, kui tuleb see aeg, et me mõneks ajaks jälle Tartusse tuleme
  • õhksoojuspump, korralikud ahjud
  • võimalus ehitada eraldatud terrass
  • omaette sissepääs
  • samas on mitme korteriga maja (sellest, mis võib juhtuda, kui omad majaosa ja teine naaber osutub ilgelt tropiks, võib mu ema pikki lugusid rääkida) ja ühistu
  • puumaja, aga heas korras
  • Nõmmel, aga asukoha poolest selline, et talvel ei pea jäävallide vahel ukerdama, et koju saada
  • katus vahetatud
  • piisavalt ruutmeetreid, hetkel jääks neid vist isegi “üle”
  • pool on renoveeritud, teine pool ootab tegemist, aga samas on praktiliselt kohe elatav
  • logistiliselt suurepärane asukoht, elatav ka ilma autota
  • metroo on lähedal
  • Naabrinaine, Liis, Maali, Kessu jt coolid nõmmekad viie-kümne minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel
Miinused:
  • ahiküte (st pole iseenesest miinus, pigem pluss, aga jama on sellega ikka ju ka)
  • suured kommunaalid (elektrikütte pärast, pluss suur remondifond) (aga see kaob ju mingi hetk ära)
  • WC ja vannituba tuleb kõigepealt sisse ehitada (aga meil oleks see ehitusraha kohe olemas ja seda pidi olema lihtne teha, ütles meie ehitusspets, lisaks saame ehitustööde ajal veel ju Kõuplis edasi elada)
  • renoveerida on seal siiski ka vaja (ja kas ja kuidas seda lapse kõrvalt teha, on küsimus, pealegi pole me kumbki eriline kuldkäsi) (aga samas saaks taastada laudpõrandad ja krohvida seinad ja teha kõik oma käe järgi, mm…)
  • ja noh, kodulaen iseenesest on juba miinus (aga ilma ikka kah ei saa)
  • ja seal VÕIB kummitada, kunagi ei tea kurat
Praegu siis võtan korterile mõtlemisest ja sellest rääkimisest nädalase pausi. Siis vaatame edasi.

dakiblog nüüd ka Facebookis

hoomamatu 3 Replies

Ma olen avastanud, et ei viitsi enam lühikesi poste blogisse teha, vaid pigem kasutada seda platvormina pikemate mõtete ja teemade arutamiseks. St – pildid ja natuke juttu, seda viitsin küll, aga stiilis “Täna nägin elektriautot ja kukkusin aknast alla”, enam ei viitsi. Ja samas juhtub ikkagi VÄGA SAGELI seda, et ma kukun aknast alla. Seega tahaks vahepeal ikkagi paar lauset öelda ka laiemale publikule ja Twitter on ikkagi, noh, Twitter.

Seega, kuna kõikidel lahedatel lastel on ammu juba Facebookis blogile lehekülg tehtud, tegin ka. Pealegi kaotas Google riideri kaudu ägedate postide jagamise võimaluse, nii et see on ka hea koht, kus ma oma netileide jagama hakkan. Olete oodatud kõik liituma! Tule, räägime juttu, vahetame muljeid ja naerame elu jaburuse üle!

Tõenäoliselt hakkan FB külge uuendama tihedamini kui blogi, eriti neil aegadel, kui arvuti taha istuda pole väga aega ja nüüd on just need ajad tulemas, jälle, mõneks ajaks. Nagu ikka nädalavahetustel, kui järsku hakkab ELU juhtuma.

Muide, dakiblogi Facebooki leht on avalik, nii et sa ei pea tingimata omama Facebooki, et kogu sellest toredusest osa saada: http://www.facebook.com/dakiblog

Muide vol 2: ka seal võib rubriigi “Tere, Daki” jaoks küsimusi esitada!

Prääks!

Naabrinaine ja koerad

hoomamatu 5 Replies

Ükspäev olime Naabrinaisel külas, mingil hetkel liitus ka Kats Jackiega. Jackie on koer. Tal on mingi tõug ka, aga kuna koerad on minu jaoks tume maa, siis öelgem, et ta tõuks on näiteks Karvane McHaugut.

Karvane McHaugut jooksis nagu pöörane ringi, vahepeal hakkas haukuma, kui LM Naabrinaise süles istus. Katsi sõnul karistavad nad koera süllevõtmisega ja talle see üldse ei meeldivat, nii et järelikult ta arvas, et LMi piinatakse kohutavalt ja tundis oma koerasüdames pulbitsemas jõudu ebaõiglusele vastu hakata. Haukudes. Ühtlasi hakkasime me, nagu ikka ratsionaalsed täiskasvanud teevad, arutama, mida koerad üldse mõtlevad.

Naabrinaine: “No näiteks, äkki nad mõtlevad: “Oh, näed, äge oks! Auh-auh-auh! AUH! Oks! Jee! Auh-auh-auh!” või siis “Oo, auto sõidab mööda. Auh!””
Naabrimees: “Lehter.”

Naabrinaine ja Naabrimees hakkavad naerma, meie vaatame segaduses nägudega pealt.

Naabrinaine: “No ükskord me ka arutasime seda, et ei tea, mida koerad küll mõtlevad. Et äkki mõtlevadki: “Oh, cool, jookseks veidi!” Aga äkki nad üldse ei mõtle nii? Äkki mõtlevad nad hoopis suvalisi asju? Näiteks jooksevad ringi, aga peas käib: “Lehter. Lehter-lehter-lehter. LEHTER! Lehter. Lehter. Lehteeeer…”

“Lehter!”

uskumatu ematoomas

hoomamatu Leave a reply

Naljakas on see, et emaks saades muutsin ma lisaks enda elule ja rollile siin ka paljude teiste elusid. Näiteks tegin ma vanaemaks oma ema ja vanaisaks oma isa. See on loonud meie suhetesse hoopis uusi dimensioone ja ma näen neist külgi, mida ma ei teadnud seal olevat. Omamoodi pingeid on see ka tekitanud, eriti emaga, sest vahepeal annab ta mulle nõuandeid, mida mina alati kuulata ei taha. Aga siis me räägime need selgeks ja lõpuks on ikka nii, et lahendus on kuskil vahepeal.

Lähendanud on see meid ka lõputul hulgal ja see on hästi tore. Ja nii kohutavalt tore on vaadata, kui palju armastust jagub värsketes vanavanemates või näiteks Sikis, kes on ju nüüd tädi. Issake – minu väike õde ja tädi! Ma olen nii tänulik, et mu last ümbritseb nii palju armastust.

Jaanuaris, kui meie perre lisandub veel Poisu ja ma saan ise tädiks, on kindlasti veelgi põnevamaid arenguid oodata.

Olgu veel ajaloos ka märgitud, et tänane päev on ametlikult meie kalendris ümber nimetatud Esimese Hamba Päevaks. Seda nalja, et “hambad tulevad”, teeme me juba suvest, lisades alati lõppu: “No millalgi lähima poole aasta jooksul kindlasti.” Nüüd siis ongi see päev käes, kus ma midagi teravat tundsin, kui ta mu käsi närima hakkas ja üsna rahulikult ta suust “prahti” korjata üritasin – no jumal teab, eks, ta siin pidevalt topib igast asju suhu, ju jälle mingi asja kätte saanud. “Praht” aga liikuda ei tahtnud ja hea muidugi, et ma väga aktiivselt ei kangutanud, eks. ISSAND JUMAL TAPAB LAPSE ÄRA! Või vähemalt teeb hambutuks.

Muidu? Täiesti okei. Teda ei paista kuidagi see häirivat, öösel magas esimest korda lisaks veel ilma dream feedita kella kahekast poole üheksani kordagi ärkamata (st kell 6:30 tuli ikka meie voodisse ja magas edasi) ning tänagi käitub nagu tavaliselt – vingub, kui väsinud, aga muidu kilkab ja asjatab omi tegemisi teha, üldse mitte end häirida lastes sellest, et mina, Uskumatu Ematoomas, tahan vahepeal ta suud lahti kangutada, et hammast imetleda.

on juhtunud

hoomamatu 10 Replies

No mina ei tea, mis värk nende nädalavahetustega on, et kunagi pole millekski aega. Eriti arvuti taga oma asjade tegemiseks…

Tegelikult tahtsin hoopis rääkida, kuidas ma leidsin Tallinna Hullu Taksojuhi (THK), kes oli absoluutselt fantastiline ja hull, heas mõttes hull muidugi. Mulle väga meeldib taksofilosoofia, teinekord ütlevad taksojuhid neid KÕIGE ÕIGEMAID asju, mis tabavad otse südamesse ja nagu nad loeksid su mõtteid. Sõitsin Nõmmelt koju (terve elu on viimasel ajal Nõmmel, välja arvatud See Päris Oma Kodu, kuigi ma juba tean, kus ta asub (Nõmmel loomulikult) ja olen mõttes ta ära sisustanud ja remontinud, aga Abikaasa “peab veel mõtlema”, oeh) ja taksojuht ütles midagi sellist: “Paljud asjad siin maailmas ei olegi muudmoodi seletatavad kui “nii lihtsalt on”. Näiteks võib tuua vee. Mis on paras vesi? Seda on võimatu öelda! Ühele on vesi natuke liiga kuum, teisele ehk liiga külm, aga see, mis on “paras”, on igaühe jaoks alati erinev. Nii on suhetes ka… Ja vahepeal peadki lihtsalt leppima sellega, et sinu “paras” ja tema “paras” on erinevad.”

Ja me polnud veel Mustamäelegi jõudnud.

Varsti ta rääkis pikalt oma alkohoolikuteest, 12 sammust, paranemisest. Õudselt armas mees, hästi mõistlik ja paljus asjus oleksin ma nagu ennast rääkimas kuulanud. Palusin tal rääkida natuke 12 sammu programmist ja mingil hetkel sain aru, et THK räägib nii pinevalt MITTE Jumalast, et see juba hakkas häirima. Noh, viisakas inimene, eks, ei hakka oma religiooni ja uskumusi võhivõõrale peale suruma. Aga ma sain aru, et tema jaoks on usk väga oluline. Seega – tema tegelikult nagu tahtis Jumalast rääkida, aga ei rääkinud; mina teadsin, et ta tahab Jumalast rääkida, aga ei räägi ja samas olin talle selle eest tänulik, sest Jumalast rääkida mulle väga ei meeldi. Väga palju Jumalast mitte-rääkimist toimus tol ööl meie maja ees taksos (jaa, me olime ammu kohale jõudnud juba).

Ootamatult peatus meie kõrval suur rekka. No neid kihutab siin päeva jooksul läbi sadu, nii et iseenesest polnud see imelik. Taat ronis välja, tuli ja küsis teed ühtedesse neist miljonist sadamast, mis siin on. Algul soome, siis vene keeles. Teejuhatust ta ka sai, läks tagasi autosse ja kalpsas siis uuesti meieni. “Näed, võtke bukletti, andke naisterahvale ka,” lausus ta vene keeles, taksojuht ulatas mulle bukleti, samal ajal oma teemast edasi rääkides.

Ma löön raamatukese suvalise koha pealt lahti ja:

Lugesin taksojuhile ette, ise naerust lämbudes. Taksojuht, tõsine mees, nagu ta oli, sõnas väga blaseelt: “No NÄED. Märgid. Eks ise tead, mis nende märkidega teed, mis sulle teele veeretatakse.”

Mina näen siin vaid märki, et me peaks ostma selle korteri, mis on sõelale jäänud. Sest SEAL vähemalt ei sõida rekkad ja ei vea igast kahtlast kraami. Jumalasõna näiteks. Ja SEALT ei peagi ma taksoga koju sõitma, sest siis ma oleksingi kodus. Ja saaksin käia kõikidel neil ägedatel naistel (ja ühel mehel ka, Naabrimehel) külas, kes Nõmmel elavad ja ei peakski rändama kümnete kiltide kaupa.

Aga inimene “peab veel mõtlema”. See on umbes sama, mis “me peame rääkima”. Sealt ei saa midagi head ju tulla? Ja kas ma võin samal ajal küüntega mööda seina üles ronida ootusärevusest ja halvavast hirmust, et kui me kaua ootame, jääme me sellest korterist ilma?

PÄH.

Jumal, mõni konkreetsem märk ehk?

sügis, lõpuks

hoomamatu 2 Replies

Lõpuks ometi, eelmisel nädalavahetusel, jõudis Tallinna sügis. Tulime Tartust ja ühtäkki oli park meie maja vastas peaaegu kõikidest oma lehtedest ilma jäänud, kuna senini olid need veel rohelised ja kangekaelselt puude küljes. Tallinna sügis on minu jaoks mõistmatu ja võõras, kuidagi hoopis teistmoodi tuleb sügis siin.

Mis aga mulle jubedalt meeldib, on need tallinnapuud. Ma tegelikult ei tea, mis puud need olla võivad – saared? Sõle tänav on näiteks nendega ääristatud ja üks kasvab otse meie köögiakna taga. Kevadel ja suvel need rõvedalt tilkusid, aga sügisel on nad nii-nii kollased ja see kontrast, mida loob mustjas puutüvi, on imeline.

Nüüd aga kahjuks tuleb taas lehtede vahel välja see kole kilekott, mis sinna ühe kevadtormi ajal lendas ja mis mitu kuud koledalt tuules laperdas. Oleks vist pidanud ikka mupomeestel nööbist kinni võtma, kui nad siin trammitee kohalt oksi lõikasid, et korjaku see kilekott kah ära.

magamisest

hoomamatu 7 Replies

Marta kirjutas magamisest ja kuna üks just teises toas keeras ägisedes külge ja jäi uuesti magama, siis kirjutan ka, olen ju ammu plaaninud.

Algusest saati on Mila öösiti olnud kuldmagaja. Kella 7 aeg tuttu, siis, “titemana”, olid veel öösöögid 23 ja 3 tuuri, hommikul 6 üles. Kella-kolmene-söömine kadus üsna kähku ära – ta ei ärganud enam ja ma ei äratanud, kell 23 söötsin ja oligi asi vask.

Kui väljas hakkas hommikuti olema pimedam, siis hakkas ta ka kauem magama, 7ni, 8ni, vahepeal isegi 9-10ni.

Mis on aga ILGE kepp ja käpik olnud, on need va päevauned.

Alguses jäi ta alati pärast sööki magama, mis tähendas, et sain ta riide toppida, vankrisse või voodisse panna ja seal ta siis magas. Kuni järsku enam ei maganud – uinus hetkeks, siis jälle üles ja nii käis see päev läbi. Sellest kirjutasin pikemalt siin. Juulikuust saadik olen siis pidevalt baby whispering’iga tegelenud ja püüdnud tema päevauinakuid saada normaalseteks. Normaalne võrdub siinkohal siis vähemalt tunnine.

Vahepeal pidin ma pidevalt tema kõrval olema. Magama JÄÄMISEGA pole absoluutselt probleemi ammu enam. Niipea, kui näen esimesi väsimusmärke – hõõrub silmi, kisub kõrvu või lihtsalt hakkab vinguma, võtan sülle, ümisen, lipsti läheb tal pöial suhu (lutt pole enam ammu teema ja ta ei oskagi sellega midagi teha) ja torkan lapse voodisse, kus ta jääb peaaegu kohe magama. Kui olen hetke mööda lasknud (sest nt telefonikõne on pooleli), siis läheb aega natuke kauem, no 10 minutit. Aga magama ta jääb. Milles on probleem, on see, et ta EI JÄÄ magama. Ehk et – 30 minutit sekundi täpsusega ja ta on üleval. Varem olin siis pidevalt valves ja haarasin ta kohe kaissu (kui ta päevaunesid meie voodis magas) ja 50 protsendil juhtudest jäi ta ka kohe uuesti magama.

Viimastel nädalatel olen hakanud last võrevoodisse magama panema, sest nüüd on ma enam ei julge teda meie voodile jätta. Ta nimelt suudab end hiirvaikselt ja paari sekundiga patjadest läbi murda, nii et oma voodis on tal turvalisem. Pealegi mulle tundus, et nüüd on ta valmis – ja ta on seda ka tõestanud. Näiteks ei lähe ma enam appi, kui 30 minutit täis saab. Ma kuulen, et ta ärkab, ägiseb, keerab, vahepeal satub kohe kõhuli ja kiigub seal siis neljakäpakil, segaduses. SIIS ta enam ise magama ei jää ja ma lähen appi, aga on ka kordi, kus ta ärkab korra, ägiseb ja jääb uuesti magama. Ja magab tunni, poolteist, isegi kaks järjest! Imeline!

Enamasti aga on ta uinakud pooletunnised ja see on kohutav. Sest ta on unine KOGU AEG, selle asemel, et olla unine kaks-kolm korda päevas. Mis tähendab, et ma muud ei teegi, kui panen titte magama. PÄEVAD LÄBI. Magab 30 minti, ärkab, sööb, teeb omi asju ja tunni aja pärast on jälle viril. Panen jälle magama, magab 30 minti, ärkab, teeb omi asju ja tunni aja pärast on jälle viril. Ja nii pidevalt.

Mis on kõige nõmedam on see, et ma TEAN – titele tuleb anda võimalus ise uuesti uinuda. Aga samas ei tohi lasta tal nii kaua sahmerdada, kuni ta on end täiesti üles sahmerdanud. Millal on aga õige hetk? Seda ei ütle ükski raamat. Mul on tunne, et need unekooliraamatud on kõik mõeldud lastele, kes koguaeg nutavad. Meie oma? Not so much. Vahepeal küll, aga enamasti mitte. Enamasti on mingi ägin ja vigin (või pole üldse midagi), ja sellega ei oska ma midagi pihta hakata. Nii siis käibki katse-eksitus. Vahepeal lähen kohe, kui ägisema hakkab, vahepeal ootan 5 minutit. Vahepeal ootan nutu ära, vahepeal seda ei tulegi. Segane värk, ühesõnaga. Mingi manuaal võiks ikka olla, ma arvan.

Aga üldiselt on siiski praegu olukord täitsa ookoo. Ja täna öösel ärkas ta kell 5 küll, aga sain ta paari minutiga tekki peale pannes kohe magama tagasi, nii et  äkki saab lõpuks ka see öiste harjumusärkamiste aeg läbi. Ja päevakava ongi selline: 6-7 aeg hommikusöömiseks tõstan ta voodisse, 8-9 aeg ärkame, tema läheb mängima, mina söön hommikust ja joon arvuti kõrval kohvi. 11 aeg hommikuuinak, pärast seda püree ja piim, siis ma väntsutan teda või tantsime või hullame, või siis teeb ta taas omi asju, kuidas tuju on. 13-14 paiku lõunauinak, pärast seda lõunasöök ja mänguaeg või lähme jalutama, õhtuuinak on tavaliselt hästi lühike ja jääb kuskile 17 kanti, hiljemalt 18 ajan ta üles ja on päeva teine “päris” toidukord, millele järgneb kell 19 vann issiga, siis õhtusöök ja hängime veel natuke voodis, loen talle unejuttu või oleme niisama ja kell 1945 tuli kustu, kaisus unelaul, titt voodisse ja off she goes, unenägudemaale.

Viimased paar päeva oleme öösöögina andnud piimasegu ja ma vaikselt nihutan seda kella 23 pealt ettepoole, et lõpuks jääks 19:30 pudel ja siis magama ja järgmine söök kell 7. Mis tähendab, et eile läksin ma magama kella 22 paiku, ärkasin korra kella 5 aeg, siis 7 aeg ja siis 9 aeg, mis tähendab, et MA MAGASIN. ILGELT KAUA. Fantastiline. Noh, ma olin haige ka, mis aitas üleüldisele uinumisvõimekusele kaasa, aga täna on juba oluliselt parem olla. Uskumatu, mida teeb inimesega rohkem kui kaks tundi järjest kestev uni.

Muidugi on päevad erinevad, vahepeal on õudselt palju asjatamist linnas ja siis ma püüan sättida oma käigud nii, et ta saaks autos magada. Ja teinekord olen ma ka üritusi ära jätnud, kui ta on kärus just magama jäänud ja ma tean, et see on sel päeval viimane võimalus tal segamatult kaua magada. Nii et jah, elu keerleb tite unegraafiku ümber. Aga teate, see on seda väärt. Sest pole midagi armsamat, kui see hästi puhanud naeratus ja need käed, mis pärast uinakut voodist minu poole tõusevad: “Emme! Sina siin! Kui imeline! SÜLLE!!!”