Author Archives: daki

proud parenting moment

hoomamatu 6 Replies

Tõime Kõuplist voodi ära ja Mila on selle kuu ajaga, kui elasime voodivabalt, ära unustanud, et pea ees voodist alla tulles võib rõvedalt haiget saada. Ükskõik kui palju ma talle “Pepu ees!” ei ütleks, ikka tahab ta näoga maad künda.

“Äkki peaks laskma tal ikka ära kukkuda?” küsin Abikaasalt. “Äkki tal siis tuleb meelde, miks see “pepu ees”-värk oluline on.”
“Arvad? Ma arvan, et ta pigem saab lihtsalt rõvedalt haiget.”
“Oh, aga paneks padjad alla!” leian ma, ise uhke oma leidlikkuse ja geniaalsuse üle. Viskan padjad voodi ette ja Mila insta kukubki pea ees patjadesse. Aga kuna ta on master aelemises ja KAIFIB püherdamist patjades, siis on kogu stseen selline:

Mila kukub, käed ees, näoli patjadesse. Meie Abikaasaga ootavalt passime kõrval: noh, kas töötab vanemdamine sel korral? Ja siis pöördub Mila ümber, näol LÕPUTU naeratus, mis ütleb: “APPI KUI LAHE SEE ON MAAILMA KÕIGE LAHEDAM MIS MUGA EVER ON JUHTUNUD!!!”

Abikaasa vaatab mulle otsa, muigab: “No see pedagoogika tuli sul küll praegu hästi välja…”

(Instagram tuli üleeile Androidile välja ja ma olen juba sõltuvuses. Insta jäin sõltuvusse. Instadaki. Umbes nagu ma olen sõltuvuses imelike naistepeadega riietusesemetest.)

tehnika ei armasta mind

hoomamatu 5 Replies

Nagu teada, on mul alati olnud suurepärane tehnikaõnn. Näiteks võib lugeda sellest, kuidas Möirakaru terve igaviku remondis oli (pärast seda, kui tutikas auto lihtsalt maanteel mootoririhma puru viskas, mina rasedana sees, parasjagu veel rekkast möödasõidul) või kuidas Traktoril rehvid purunesid esimest korda ja siis suure pauguga teist korda. Või kuidas mul on üleüldine autoebaõnn. Kõiksuguseid muid apsakaid ei viitsi isegi enam üles otsida, aga alati on mul mingi jama arvutitega ja alati on mingi jama telefonidega. ALATI.

Nüüd saab jälle vahekokkuvõtteid teha, elu on taas tehnikaga üllatanud. Või noh, kas see on ikka üllatus, kui ma tean, et see paratamatult alati juhtub?

Ühesõnaga, millalgi paar kuud tagasi märkasin ühel õhtul, et sügavkülma uks ei lähe hästi kinni. Pressisin, palju sain, ja joonelt unustasin. (Vt ka krooniline üleväsimus, depressioon, kolimine, remont) Järgmisel hommikul olin ma vist korteri peal ja tagasi koju minnes tahtis Abikaasa pea otsast hammustada: “Sa oleks korteri maha põletanud!” Selgus, et külmik oli läinud vist overdrive’ile ja ma ka täpselt ei saanud aru, aga igal juhul, enam ta ei külmetanud. (Kust see tuleoht, jäigi segaseks. Aga ärgem unustagem, et Abikaasa meelest on surmaoht ka pesumasina tühjendamine siis, kui ta on vooluvõrku ühendatud. Go figure.) Kutsusime siis parandaja, kes 26 euri eest ütles, et ei olnud minu süü, kuskil on mingi ummistus. Et see oleks juhtunud tõenäoliselt varem või hiljem. Nüüd ta seisab seal Kõuplis, õnnetu ja katkisena. (Külmik, mitte parandaja. Tema võttis oma 26 euri ja läks minema.) Millalgi (ilmselt see nädalavahetus) viime remonti ka. Kui odavam uut osta pole. Nõmmel on Mallu antud külmakast, mis möirgab natuke õõvastavalt, aga vähemalt ei lähe piim halvaks.

Siis lakkas Nõmmel õhksoojuspump töötamast. Nädal aega olin juba sees elanud, seni töötas kenasti ja siis – ei miskit. Lugesin õpetust nii ja naa, sittagi aru ei saanud. Puhastasime ära filtrid, mis olid muidugi pärast ahjude puhastamist kõik toredalt tolmu täis ja kui tolmuimejaga läksin ligi, leidsin ka käsitsi-tööle-lülitamise-nupu. Ja – imede ime! – hakkas tööle! Seega oli viga ikka milleski muus. Ahjaa, tolmuimejaga – sellega, millele kukutasin peale kipsplaadi ja mis purunes kohast, mida ei saa isegi hästi teipida. Ja mis juba aastaid enam ei ime hästi. Ja mille juhe pärast nädalavahetust äiaga enam end sisse ei keri, see on juba ka pikka aega tal. Tundub, et tolmuimeja päevad on loetud.

Tagasi pumba juurde. Lõpuks, kui olin tudeerinud kasutusjuhendi risti ja põiki läbi, lugenud seda pea peal ja teki all taskulambiga ja silda visates, leidsin koha, mis teatas: pärast patareide vahetamist tuleb puldil reset teha. MIS MÕTTES?! Kes seda varem kuulnud on, et tuleb pulti resettida?! PÄRAST PATAREIDE VAHETAMIST? Aga nagu ma nüüd olen kuulnud, siis päris paljud asjad töötavadki nii. Veidralt. Igal juhul, pump töötab, võib suvele* rahulikult vastu minna. Ja elektriarve oli tänu sellele 2/3 väiksem sel kuul.

Nii.

Siis kolisime ükskord märtsi alguses. Tuli Elaion Männ netti ja telekat ühendama, kes pärast päevatööd teatas, et digiboks on katki. Kuidas ta katki sai, ma ei tea. Elaion Männ nägi kusjuures veits välja nagu see fotorobot Nõmme lasteahistajast. Ma eriti sneaky move’ina võtsin selle lasteahistaja temaga teemaks. No et äkki umbes ehmub ja jookseb minema** ja siis ma saan politseile öelda, et ma leidsin üles selle mehe. Aga ta ei läinud õnge. No ja ilmselt ta ei olnud ka lasteahistaja, eks. Enihuu. Sain uue digiboksi – tasuta – pärast seda, kui ütlesin, et ma uut välja küll ei hakka ostma. Osutades käega paljutähenduslikult sellele kaosele, mis meil siin korteris valitseb. Telekas on vähim mure, kui ma kuulen naabreid vetsus, khm, asjatamas, ja köögiseintest lõõtsuv tuul puhub kassidel karva seljast.

Noh, sellega läks hästi vähemalt.

Ja siis muidugi see äge arvutijama. Mäkil on eripära – neil on toitejuhe magnetiga, mis tähendab, et see käib VÄGA kergelt küljest. Piisas vaid mõnest korrast, kui juhe enam ei laadinud ja see omakorda ajas arvuti hulluks. Juhe vahetati välja, aga jamad jätkuvad senimaani. Nimelt, kui ma just parasjagu aktiivselt midagi ei tee, tahab ta end iga 10 seki tagant kinni panna. Mis tähendab, et filme vaadata on päris tüütu. Parandusse pole veel jõudnud, sest ma ei kujuta ette, kuidas ma saaks üldse ilma arvutita. Samas ma olen kuulnud, et nad annavad asenduse. Nojah. Lisaks on veel see mäki Endla tänava esindus kuidagi nii persekohas, et sinna ei saa kuskilt ligi autoga. Ah, ekskjuuses-ekskjuuses. Eks ma lähen uuel nädalal. Ausalt.

Ja telefon… Hm. Telefon töötab täitsa hästi. Üllatuslikult. Hm, kas tõesti ainult kolm tehnikajama? See on mingi rekord vist. Kuidagi vähe.

—

*Nagu te teate, siis ma vihkan palavust.

**Mallu rääkis, kuidas nad ükskord olid bussis näinud mingit kahtlast djuudi suure musta prügikotiga ja ütlesid kõva häälega: “Laipa veab!”. Mille peale djuud ehmus, koti võttis ja järgmises peatuses kiirelt maha kadus.

Elu ebanaljakused

hoomamatu Leave a reply

Üksõhtu kutsus Naabrimees külla “pead loputama” ja päid me loputasime. Ühtlasi meenutasime imelikke seiku minevikust, tõdesime, et Tartu-ajad olid meile mõlemale Naabrinaisega päris hullud ajad kohati ja et ikka nii imelik, et me praegu siin oleme. Naabrite Nõmme-kodus laua taga istumas, õnnelikud lapsed erinevates voodites-tubades magamas. Naersin ka kõvasti, mõtlesin pidevalt, et “Oh, selle peaks üles kirjutama, muidu läheb meelest!”

Hommikuks oligi meelest läinud. Helistasin Naabrinaisele.

Daki: “Kuule, misasi see oli, mis sa eile ütlesid?”
Naabrinaine: “Ma ütlesin eile tõenäoliselt paljusid asju.”
Daki: “Noh see naljakas asi. Sa ütlesid midagi naljakat ja ma veel mõtlesin, et peaks üles kirjutama, aga ei kirjutanud. Mäletad?”
Naabrinaine (vaikib mõtlikult): “Ma ei tea… See ei kõla nagu mina. Ma ei ütle kunagi midagi naljakat.”

11 kuud

hoomamatu 6 Replies

Kallis Mila,

täna said sa 11kuuseks. 11 on üks hullult lahe number, nagu teada. Minu ja su tädi sünnipäevad on 11ndal kuupäeval, sina ise sündisid 2011. aastal ja 11 tähistab ühtlasi päevi, mis olid kulunud su 11ndast elukuust, mil sa kõndima hakkasid. No ja 1+1 on teadupoolest 2, mis on sinu sünnikuupäev.

Lisaks märgib 11 numbrit, mis jääb su viimaseks selliseks “sünnipäevaks”. Edaspidi on “olulised” ainult aastad, mis mööduvad ja elatud elukuid edaspidi nii tähtsaks ei peeta kui sel esimesel eluaastal. Ja esimene eluaasta hakkabki sul vaikselt lõppema.

Whoa.

Mul on kohevarsti aastane laps.

Mis. Just. Juhtus?

Kas ma mitte alles ei hänginud oma esimese boyfriendiga maja ees ja ei vahtinud päiksesse? Kas ma just ei saanud kätte lube? Kas ma just ei tuupinud eksamiteks – üheksanda klassi omadeks, 12. klassi omadeks? (Who am I kidding, õppisin ma jee 9. klassi eksamiteks. Viisi sain ma tol ajal loomulikust intelligentsist.) Kas ma just ei kolinud ära emakodust? Kas ma just ei laulnud oma esimest (ja peaaegu-viimast) karaoket 18. aasta sünnipäeval? Kas ma just ei laulnud Lauristini akna all – nagu korralikule rebasele kohane? Kas ma just ei trippinud kursavenna L. juurest varahommikul koju, põues suur saladus? Kas ma just ei saanud oma esimest töökohta, ei lahkunud esimeselt töökohalt teisele, kas ma just ei armunud, abiellunud, purunenud, üles ehitanud, sitta keeranud, sita ära söönud, naernud, põgenenud, õhanud, kujutlenud… Kas see kõik ei olnud JUST?

Ja kas just ei olnud see, kui ma nägin rasedustestil kaht triipu? Kas just ei olnud see hommik, kui ma läbi vihma oma bussi-alla-jäänud-keha-tundega haiglast koju tulin, roosa pamp käes? Kas ma just ei vaadanud sulle otsa ja kas just ei olnud see hetk, kus sa esimest korda mulle otsa vaatasid ja mind NÄGID?

See kõik oli ju just!

Ma vaatan sind, su pikki jalgu ja töntse sõrmi ja pisikesi nunnumeeter-varbaid. Ma vaatan su mandlisilmi ja su alati karvu täis suud (su lemmiktoit on karvad, eriline delikatess on värske, kassisoe, otse kasukast tõmmatud karvatuust), su valgeid pisikesi teravaid hambaid ja nöbinina ja põselohukesi ja kotkapoja juukseudemeid ja ma vaatan ja vaatan ja ei suuda uskuda, et SEE OLEDKI SINA. Minu tütar. Valmis inimene. Kõnnib, räägib, ronib kaissu ja naerab laialt.

Uskumatult pikk tee on tuldud, uskumatult pikk veel käia. Oh, pateetiline, ma tean. Vabandust. Ma olen täna heldinud. Sest tänases lumetormis oleks ma Tallinn-Tartu maanteel peaaegu surma saanud (ei saanud) ja ma tulin koju ja sa naeratasid mulle laialt ja ma viskasin sind 11 korda õhku ja sa naeratasid veel laiemalt ja ma sain aru, et ei olegi võimalik kedagi või midagi siin maailmas rohkem armastada. Seda. Just seda hetke.

Ma olen lõputult tänulik, et sa mind sellele seiklusele saatjaks oled kutsunud. Seiklusele nimega “Mila elu”. Ma loodan, et ma saan sind igavesti saata. Võib-olla lõpuks aupaklikust kaugusest, aga ometi.

Armastusega,

emme

kevadkassid

hoomamatu 6 Replies

Nõmmel elamise suur võlu on see, et ma saan hommikul võtta oma kohvitassi, toppida lapse kombekasse ning istuda trepil ja kuulata musträstate vidinat. Laps samal ajal tutvub floora ja faunaga, mina vahin taevasse ja olen niisama rahul.

Kassid on ka hakanud vaikselt õue vastu huvi ilmutama. Küll tavaliselt õhtuti, kui on pime. Kui Pussakas esimest korda käpa välja tõstis, kohtus ta kohe suure ja sõbraliku naabrite nuustikkoeraga, kes teiselt poolt aeda tervituseks haugatas. Pussakas kadus tuppa kui peerukera ja järgmised paar päeva rahuldus välisilma trepilt imetlemisega.

Pimedas on nad aga eriti julged, üllataval kombel on Pussakas see ettevaatlikum ja Miuks, vana paks, käitub nagu nõdrameelne teismeline, kes esimesel võimalusel edvistama hakkab ja näitab kogu oma kassikehaga, et päh, õu, see on ju lumme kusta! Teen mis tahan! Kuigi me Naabrinaisega arutasime, et pigem on Miuks just see argpüks, kes ei julge nina välja pista, sest naabrikoer hakkab teda raudselt mõnitama: “Kohe näha, et Tartust, kõht lohiseb kaasas nagu märss!”

Pussakas on teinud paar uurimisretke kõrvalnaabrite ukseni, aga esimese tuulesahina peale vilkalt tagasi kapanud. Niisiis näevadki hommikud välja sellised, et meie jalutame Milaga niisama ringi või istun mina trepil ja joon kohvi, kuni tema kuuseokastega tutvub, Pussakas passib trepil või eeskojas ja nuhutab tuult. Täna lõpuks sai ta siis hoo sisse ja kui olin Mila magama pannud, kappas mööda elamist ringi viisil, mis ei jätnud kahtlust: märtsikass! Õue tahab!

Ja õue ta läks. Ronis isegi puu otsa, aga tuli teistpidi jälle megakiirelt alla (ja kihutas tuppa), aga vaikselt, paistab, et hakkab harjuma. Mul on süda rahulik, et ta, pea seljas, kohe nelja tuule poole ei kappa ning kui saaks ta kaelarihmaga ka harjutatud ja/või kiibistatud, siis võiks juba kassiuksele mõtlema hakata.

Kassidest veel. Mila kiusab neid nagu vanakurat ja on lõpuks paar sahmakat ära ka saanud. Pärast seda jutt muutus kohe – ma olen talle seitse kuud umbes õpetanud, et kasse ei pigistata, vaid silitatakse. Pärast seda, kui kriimu põsele sai, on ta kasse KALLISTAMA hakanud. Nad küll pole sellega ka eriti rahul, aga paistab, et on alla andnud: vähemalt ei pigistata neid enam. Ja see kallistamine on nii armas noh.

Samas, kurat teab. Äkki see pole kallistamine, vaid üritab lihtsalt neid maha murda. Noh et lendab massiga peale. Sellisel juhul paistab, et ta MMA trennist küll kuidagi ei pääse…

Toiduklubi: Acquacotta

hoomamatu 4 Replies

Lugesin Tom Rachmani “Imperfektsioniste” ja seal tegi üks tegelane suppi nimega Acquacotta di Talamone, ära olid märgitud ka kõik koostisosad. Guugeldades seda täpset retsepti ei leidnud, leidsin sellise versiooni ja sellise variandi ning kujundasin nende põhjal oma maitsele ja olemasolevatele vahenditele sobiva roa. Nii megahää tuli, olin lausa üllatunud, sest ma tavaliselt ei usu toitudesse, kuhu eriti maitseaineid sisse ei lähe.

Acquacotta

Vaja läheb: 4 punast sibulat, 2 x 400 ml purustatud tomateid, 1 porgand, 2 sellerivart, porru valge osa, 1 paprika, vastavalt sööjate arvule mune, parmesani või mõnd teist mõnusat itaalia juustu (mul läks üks terve kolmnurkne pakk ära, mis ta on, 200 grammi äkki?), vastavalt sööjate arvule röstitud saiba

Valmistamine: Haki sibulad, porgand ja muud juurikad ning viska vähese oliiviõliga potti tulele. Hauta-prae neid omas mahlas ja õlis, kuni nad on mõnusalt pehmed. Seejärel lisa tomatid ja maitse järgi vett, no kuskil liiter äkki. Lisa natuke soola ja lase keema tõusta. Kuni supp tulel podiseb, sega kausis munad ja riivitud juust ning jaga saadud segu kaussidesse. Kõige otsa tulebki nüüd kuum supp, mis ühtlasi muna-juustusegu valmis kuumutab. Röstitud saiakuubikud kõigele otsa ja lase hea maitsta!

No tõsiselt, ma olin nii üllatunud, et tavaline juurikasupp nii huvitavalt maitsta võib. Pealegi oli vaja kõik need munad ära teha, mida isa kanad mulle isa kaudu saadavad, nii et kõik mängis hästi välja. Bon appetit!

parkinson light

hoomamatu 8 Replies

Pühapäeva hommikul ronis Mila voodisse, turnis natuke minu ja oma isa otsas, vaatas siis mulle naeratades otsa ja… kõigutas pead küljelt küljele nagu nõdrameelne. Täpselt nagu kõik need hullud, kes “Käopesa”-sarnastes filmides taustal hulguvad, juukseid närivad, kätega oma õlgu hõõruvad ja pead edasi-tagasi raputavad.

Ja nüüd käitub mu laps nagu nõdrameelne! Arvestades, kui palju kordi ta on kukkunud või end vigastanud, siis poleks üldse liigne pessimism teda mõnes fantastilises spordivigastuses kahtlustada. Saati et ta sellist liigutust varem teinud pole.

Õnneks selgus, et see oli üks neist “õppisin uue asja ära ja nüüd teen seda pidevalt, lihtsalt et sind ära friikida”-asjadest. Ja õnneks ma juba tean, et need ajad mööduvad ja uue asja oskamise uudsuse võlu kaob ning ta käitub edasi tavapäraselt, lihtsalt uue oskusega. Sellesse sarja kuulub ka nädal, kui ta end kätega vastu pead tagus, mida oli õõvastav pealt vaadata, aga mis oli jälle selgelt üks neist asjadest, mida ta tegi lihtsalt sellepärast, et ta oskas. Või siis see nädal, kus ta kõik söögi, mis talle kätte anda, pani lauanurgale või diivani peale ja sõi otse suuga. Ühesõnaga – õõvastav. Aga õnneks mööduv. Ja õnneks on just see tittede omadus – katsetada uusi asju – põhjus, miks me üldse nii kiiresti nii abitust olendist inimeseks areneda suudame. Sest põnev on ju! Ja ega enne katsetamata ei tea ju, et süüa on käte ja lusikaga ikkagi oluliselt kergem kui looma kombel või et see on ääretult äge küll, et endale on võimalik vastu vahtimist virutada, aga kas just tulemuslik? Peab proovima! Äkki juhtub midagi ägedat, kui ma endale piki kõrvu lajatan – näiteks hakkab sadama banaane või see naine, kes mul mähkmeid vahetab ja süüa anna, hakkab hüsteeriliselt karjuma ja seda on ka huvitav jälgida.

(Muidu mul ausalt on päris normaalne laps. Ta ainult vahepeal tegeleb veidrustega. Ma ei julgusta enesevigastamist ega muud taolist.) (Juhuks kui keegi peaks tahtma lastekaitsesse teatada.)

//

Täna käisime jalutamas. Kõndisin mööda tänavat, hoidsin oma lapsel käest kinni ja mõtlesin, et eelmisel aastal samal ajal polnud ma veel lõpurasegi, täna aga kõnnin mööda tänavat ja HOIAN OMA LAPSEL KÄEST KINNI. Ja ta kõnnib minu kõrval. Faking veider. Kuidas see küll juhtus? Milast selles küsimuses abi pole, ta ainult raputab pead vastuseks – KÕIGELE.

Pildil on näha mu suurepärane kaheeurone ost Helsingi meesteosakonna H&Mist. Ideaalne kevadmüts, ainult paelad pean vist külge õmblema, sest muidu kipuvad kõrvad paljaks minema. Ma tõesti ei saa aru, mis mehed seal Soomes on ja KUI väiksed nende pead peavad olema, et selline müts üldse olemas on. Meesteosakonnas.

Maailm on ikka kummaline.

kuidas ma täna paar tundi arvasin, et ma olen skisofreenik

hoomamatu 19 Replies

Kõigepealt, oletus, et ma olen skisofreenik, ei olegi nii väga laest võetud. Meie suguvõsas antud haigust esineb ja teadupoolest on ka minu pikaajalise saiki-külastamise ajaloo jooksul toimunud järgmine dialoog.

Saik: “Kas sa hääli ka oled kuulnud?”
Daki (vaikib mõtlikult)
Saik (pabinasse sattudes): “Ei noh, saad aru, ära solvu, aga ma pean seda küsima! Ükskord ma ei küsinud ja pärast tuli välja, et loomulikult kuulis see patsient hääli, kuid see oli talle nii igapäevane, et ta ei pidanudki seda imelikuks ja ise mainima ei hakanud…”
Daki (vabandavalt): “Ei, tead, ma üldse ei solvunud, ma lihtsalt jäin mõttesse, sest ma pole kunagi sellele mõelnud. Kuigi kõik korterid, kus ma elanud olen, on küll “kummitanud”…”

Seda, kas ma kuulen siis hääli, ma teada ei saanudki, sest ma pole suutnud välja mõelda, kas need hääled peaksid olema minu PEAS (umbes nagu sa kuuled iseenda mõtteid) või on hääled midagi, mis toimuvad PEAST VÄLJAS, ehk et kas tegu on millegagi, mida sa tõesti KUULED nagu kuuled sõbra juttu või koputust aknale.

Rääkides koputustest – eelmisel nädalal juhtus mitu õhtut nii, et ma selgelt kuulsin, et keegi koputab aknale. Meil ju uksekella pole, eks. Läksin vaatama – ei kedagi. Vähe ma siis ei hirmunud kakatuks. Mõni tund hiljem – jälle koputus. Mõtlesin, et seekord enam ei lähe vaatama, aga piilusin kardina vahelt – oligi kaks kuju. Üks natuke Naabrinaise moodi, aga teine oli võõras, ei osanud aimata, kes selline tütarlaps küll meie sõpradest on, kes Naabrinaisega pühapäeva õhtul pimedas mulle akna taha tulevad. Keskmist kasvu, sale, mütsiga, aga pimedas on ju kõik kassid hallid. Ilmselgelt oli ta mitterase, see välistas ka mõned sõbrannad.

Tegu oli muidugi Naabrimehega, nagu ma ust avades taipasin.

Aga tagasi tänase juurde.

Hommikul ootas mind kirjakastis armas kiri tundmatult noormehelt. Ta vabandas, et oli reedel pealetükkiv tundunud, kui me koos taksoga koju sõitsime. “Kevad vist südames,” kirjutas ta. Edasi rääkis ta, kuidas ma olin tundunud ikka nii põnev ja ta tahab minu kohta rohkem teada. Pealegi jäi ta mulle natuke võlgu ja võlgu olla talle ei meeldi. See-eest lubas ta, et läheb ostab esimesel võimalusel minu raamatud, sest need tunduvad tõesti ägedad (nagu mina isegi). Ja et kui ma ei pane pahaks, siis võiks edaspidigi suhelda.

Kiri tuli Contactify kaudu, mis mul siin blogi vasakul ribal on.

Esimene mõte: what the…?!

Teine mõte: kohvi on kuum ja seda ei tasuks kurku tõmmata nii kergekäeliselt.

Kolmas mõte: what the…?!

Niisiis. Reede. Ma olin senini arvanud, et ma olin reedel kodus. Läks ju laupäeva varahommikul laev Soome ja ma mäletan selgelt, et läksin kell 3 magama ja kell 6 ärkasin. Muidugi olen ma pidevalt olnud megaväsinud, aga see on ju normaalne, kui ainult kolm tundi magada. Mis veel reedel oli? Kaalusime Mallukaga, et lähme teeme linnatiiru, sõber Bill kutsus Krahli peole, aga lõppeks me linna ei läinudki ja ma läksin ära magama.

Or did I…?!

Mõte sellest, et ma siiski läksin linna ja seda EI MÄLETA hirmutas mu tõsiselt ära. Kas tõesti võib olla, et ma elan mingit topeltelu, käin väljas, tutvun inimestega ja tulen koju, lähen magama ja hommikul imestan, miks ma nii väsinud olen, ometi sai ju juba südaööl voodisse mindud.

Oli ka võimalus, et tegu oli mõne teise reedega, kuid viimased kaks korda, kui ma olen nii väljas käinud, jäävad veebruari ja siis oli asi kevadest kaugel.

Kolmas võimalus: keegi hea- või pahatahtlik inimene väitis kergeusklikule noormehele, et ta on Daki. Mis on aga veider, sest viimane post siin blogis oli pildiga, kus suurelt ja selgelt mu larhv peal. Või ongi mul doppelganger, kes näeb välja nagu mina ja kes end vahepeal lõbustab väitega, et ta on Daki? Sel juhul – miks? Mu elu pole kaugelt nii glamuurne, et võiks end minuks valetada. Täiesti pointless.

Neljas võimalus, mis tuli mulle alles mõne tunni pärast pähe: keegi testib mind. Näiteks mõni pahatahtlik kollablogija, kes saadab piisavalt umbmäärase kirja, et vaadata, kas ma juhuslikult olengi mingite võõraste meestega tutvunud. Äkki lähen õnge, noh! Ja siis saab laialt kuulutada, kuidas Daki ringi jaurab ja igast rumalusi teeb, tõendiks minu enda saadetud meilid.

Igaks juhuks helistasin ma K.-le, et küsida, ega tema pole oma rännakutel juhuslikult arvanud, et teeb pulli ja ütleb, et ta nimi on Daki. K. pidi ka selle üle natuke mõtlema (mis on iseenesest juba paljuütlev), aga lõpuks otsustas, et ilmselt mitte. Igaks juhuks soovitas kirjasaatjalt küsida, et ega ma koeraga olnud. Sest kui ma olin koeraga (ja rinnakas punapea), siis võis olla küll K.

Saatsin siis noormehele kirja vastu. Viisaka, aga segaduses. Selgitades, et mul pole ausalt kunagi midagi uute tutvuste vastu, aga kas noorukil on kõige õigem tutvusi luua inimesega, kes on tõenäoliselt skisofreenik ja esialgset kontakti ei mäleta.

Päeva peale selgus tõde, mis oli VEEL segasem, kui võiks arvata.

Ühesõnaga, sõitis siis noormees, nimetame teda Jaanuseks, reede õhtul taksoga. Sattus olema naistaksojuht, Jaanus ise natuke napsune ja jäid jutustama. Taksist olla rääkinud põnevat juttu oma elust, ütles, et sõidab taksot segastel asjaoludel – ta mees suri ja jättis talle takso. Vabal ajal kirjutab raamatuid – naistest, meestest, suhtest – mida keegi väga osta ei taha. Jättis Jaanusele küll telefoninumbri, aga Jaanus mõtles, et guugeldab enne. Ja kui ta guugeldas raamatuid ja naistaksojuhti, jõudis ta minuni.

Sest see on täpipealt minu raamatu “Ööd kollases autos” süžee! (Kui välja jätta see kirjaniku-osa, aga see on kahtlane combo minu PÄRISELUST ja ühest mu raamatukangelasest.)

MIDA. KEPPI.

?!

Soovitasin Jaanusel kindlasti taksistile helistada, sest see asi on nii sürr, et me mõlemad Jaanusega kardame end mingisse paralleelreaalsusesse sattunud olevat. Mul on kõiksugu küsimusi. Kas ma hakkasin aastal 2006 kirjutama raamatut, enda teada ilukirjandusteost, mis, tuleb välja, ONGI kellegi päriselu?! Või siis leidis keegi seda raamatut lugedes, et talle see meeldib ja mängib vahepeal igavatel sõiduöödel mängu, kus ta ongi Liise, “Ööde…” kangelanna? Või… Või on mul stalker? Või elan ma ikkagi topeltelu? Sel juhul – kui ma reedel tööl olin, MIKS MUL IKKA RAHA POLE?!

Täiesti müstiline.

MÜSTILINE.

märkusi elust, nimekirjana

hoomamatu 8 Replies

Ülaoleva pildi lisasin fesarisse ja täna vaatasin seda kriitilise pilguga ja kohe hakkasid mingid eluküsimused tööle peas. Näiteks…

1. Midakeppi toimub mu dekolteepiirkonnas? Kas see on see mida üldises paradigmas mõistetakse sõna “vanadus” all?

2. Miks mu järglasel nii cooli värvi silmad on ja miks mul pole?

f) Kas Apple päriselt annab vahetusarvuti, kui nad sinu isikliku remonti võtavad, sest mu arvut ei taha end iga kümne seki tagant välja lülitada juhul, kui ma hoian kätt puuteka peal ja see on FUCKING ANNOYING.

15) also: kui keegi mulle EVER tuleb rääkima mäkkide töökindlusest, siis ma hüppan hammastega näkku.

3) mis ei tähenda, et ma mäkiga rahul poleks, aga see pole ka normaalne, et ma pean oma kõhuvoldi sättima täpselt touchpadi peale ja siis veel varbaga peale vajutama, et saaks sarja vaadata. Ükskord töötas kohvitass-puuteka-peal-variant ka, aga enam mitte.

%) Nagu alati, töötas ka sel korral variant “vingu blogisse, siis järgmine päev on kohe helgem”. Nii näiteks oli mul kolmapäeval hot date Keiuga (also known as officially The Funniest Woman in Estonia, sest ta on mu teada ainuke julge eesti naine, kes teeb ständappi. Ühtlasi on tema süüdi selles, et Dylan Eestisse tuleb. Niisiis, palun nüüd korraga: AITÄH, KEIU!) ja käisime Comedy Estonia sõul Prives, kus ma naersin vaat et tilgad püksi, nägu oli igal juhul naermisest täiesti kange ja ma olin täiesti kindel, et ma saan KOHE südari.

99) Homme ootab ees lühitripp Helsingisse pead tuulutama, Naabrinaise kulul ja kutsungil. Temaga on muidu üsna ohtlik kuhugi minna, sest…

III. …eile käisime väiksel jalutustiirul mööda pimedaid Nõmme tänavaid, mis tähendas, et umbes neljandaks kilomeetriks olin ma närvivapustuse äärel, sest kõik koerad harrastasid seda “oota vaikselt, kuni ta on täpselt su aia kõrval ja siis RÖÖGATA täiest kõrist üks haugatus välja ja lõrise, nagu sa kavatseksid kohe aialipid läbi närida ja Daki kägiveeni hüpata”-trikki, nii et kui me lõpuks Vabakal actually lahtist rotveileri tõugu koera nuuskimas nägime, siis hakkasin ma vappuma nagu haavaleheke, pöörasime ringi, ületasime tee ja ülejäänud aja etendasin ma Naabrinaisele erinevaid versioone sellest, mis edasi saab, kui see õudne elajas on mu vaeseomaks purenud. See, et polnud ühtki autot meid õudukkoerast teisel pool teed eraldamas, ei teinud asja lihtsamaks. “Kas sa ikka tead, et sa oled täiesti närvihaige?” küsis Naabrinaine hellalt ja jätkas: “Võib-olla need koerad seal just mõtlesid, et näed, meil oli nii tore siin haukuda teie peale ja nüüd te, lollid, läksite minema. Ja meie õhtu on kohe nii kurb jälle.”

“) Vahepeal olen veel kõvasti tööd teinud ja leppinud sellega, et tõenäoliselt jään ma igaveseks sente veeretavaks vabakutseliseks, kes aeg-ajalt tatrale lisaks saab singitüki osta. Aga tööd teha oli jällegi cool. Miska meenus, et osa tööst, mis sel nädalal tegema pidin, on täiesti tegemata jäänud. Oh elukest…

17. Rebased lendasid Hiinamaale.

333. Vanad sõbrad helistasid eelmisel laupäeval ja kutsusid jooma. Olid üllatunud, et ma Tallinnas elan. Nojah, me näeme ka nii umbes kord aastas. Aga see-eest: “Daki, tead, me siin kolmekesi mõtlesime ja… Otsustasime, et Daki on ikka üks vinge tükk!” Südantsulatav.

4€) Mila sai lõpuks selgeks, et ka õues on üsna mõttekas kõndida. Mis tähendab, et me oleme konstantselt ülepeakaela porised. Mis ühtlasi tähendab, et ta keeldub ostukärus lihtsalt istumast ja tahab kõndida. Mis seega tähendab, et ma olen juba läbi elanud kaunid stseenid “laps kõnnib otse veiniriiuli poole, tõstan ta sealt ära ja ta kukub röökima: “Lastekaitse! Piinatakse!”-kombel ja mul on kohutavalt piinlik”, mille ma arvasin enda umbes aastakauguses tulevikus ootavat. Tore, nii tore, et need juba nüüd käes on.

d) Ühtlasi kukkus Mila täna omal huule lõhki. Ma ise ei näinud, aga verd oli olnud ehmatavalt palju. Pärast oli selline armas nupsuke, huul võidukalt paistes: “Kurat, kui te seda teist venda veel näeksite!” Põsk on tal juba pikemat aega sinine, sest kukkus redeli otsa. LMil on ka õnneks põsk sinine, nii et kui tuleb lastekaitse, siis saadan nad kohe ka Naabrite perre. No et rõõmu ikka jagada või nii.

87) Ülaoleval pildil on ühtlasi aimata, et ka mul on teatud nurga all põselohud. Mis teeb selle, et Milal on põselohud, loogiliseks. Nimelt on põselohud ääretult dominantne omadus, seega ehmatasid nad mind ilmudes natuke ära. Kui Mila nii Abikaasa koopia poleks, siis nõuaks ta kindlasti isadustesti. Kui need põselohud ilmusid ja ma nende domintantsusest teada sain, tahtsin hoopis mina emadustesti nõuda. SEST KUS ON PÕSELOHUD?! Tuleb välja, et tuleb vaid teatud duckface’i teha ja seal nad ongi! Imeline! Ema muidugi teatas ka blaseelt: “Ahjah, ma mäletan küll, et kummalgi teil tõesti olid beebina lohud, aga olid see sina või Siki, enam ei mäleta…”

@ Emaga seoses meenub veel, et ükspäev rääkisime telefonis. Mingil põhjusel pidi ta telefoni käest andma ja tegi seda sõnadega: “Ma ei saa nüüd enam rääkida, aga Siki on siin, annan talle, tuututage nüüd omavahel.” Kui me järgmised viis minutit ainult “Tuut-tuut. Tuut. Tuututuutut.”-viisil suhtlesime, otsustas ema meist kui oma geneetilisest materjalist lahti öelda. Ma kahtlustan, et lapselapsed Sinipõsk ja Leebe Leo (sellest kunagi pikemalt) (ei, Siki ei pannud oma lapse nimeks Leo) jätab ta siiski endale alles.

***) Mul on juhe koos ja ma pean viie tunni pärast ärkama. Praegu tundub see jõle lühike aeg. Alles oli see ju unistus? Issake, viis tundi ärkamiseni, see on ju imeline! Kolme kuu tagune Daki astus praegu uksest sisse ja virutas mulle vastu vahtimist. Ülbik, raisk.

7) Aga nagu Mallukas täna tabavalt ütles: “Maailm on meie ees valla! Niikaua, kuni maailmas on inspiratsiooni ja tasuta kasse.”

i’d like some cheese with that whine

hoomamatu 15 Replies

Reedel tundsin, et ma enam ei jõua. Lihtsalt, capsis: EI JÕUA. Mainisin Abikaasale, et üks päev ja üks öö lapseta, kellega ma viimased kaks+ nädalat olen 99 protsenti ajast koos viibinud, kuluks vaimse tervise huvides ära. Lõppeks ma muidugi lapsest puhkust ei saanud, isegi mitte siis, kui pühapäeval kell kolm magamatusest nutsin. Õnneks on aga praegu üürike periood, millele ma paari kuu pärast heldimusega tagasi vaatan. Umbes nagu ma ennist vaatasin heldimusega tagasi ajale, kui Mila oli umbes 4kuune – enam ta ei nutnud hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, veel ei liikunud ka ja oli ääretul rahul lihtsalt minu kõrval hängimisega. Mina sain pikutada ja aeg-ajalt viie minuti kaupa magada. ÕNDSUS.

Praegu on umbes sarnane õndsus, aga see tekitab kohutavaid süümekaid. Nõmmel on kaks tuba täiesti babyproofid, sest meil lihtsalt pole siin veel asju. Nii saan ma hommikul lapsele süüa anda, ise tagasi madratsile keerata, uksed kinni ja nii ta siis asjatab lapsekindlates tubades. Mina saan jälle viie minuti kaupa magada ja mis kõige imelisem – kuna ma magan madratsil, siis tuleb Mila ise õigel hetkel minu kõrvale oma hommikuuinakut tegema. On lõppenud need kullina passimised, et millal nüüd võiks olla õige hetk imik magama suruda, on ära jäänud need igavesed nutmised ja võitlused, kui Mila magama minna ei taha. Ta on piisavalt osav, et mitte iga sekund end vigastada ja samas on tal veel omaette piisavalt põnev, et ei hakka igav. Umbes nädala pärast see periood lõppeb, tean. Ilmad lähevad aina lapsesõbralikumaks ja igasugused lihtsalt lebamised jäävad minevikku. Ehk praegusesse hetke.

Ma tajun väga hästi, et see magamatuse probleem on aegamisi paranenud. Iga magatud kuuetunnise ööga teen ma tasa 9+ kuud kahetunniseid öid, olemine on ääretult parem kui varem ja ometi olen ma viimased kolm päeva olnud TÄIESTI väsinud. Selle üle kurta tundub pühaduseteotusena, sest mõned käivad ajuinfektsiooniga 14tunniseid tööpäevi tegemas ja kasvatavad mitut last ja ei kurda. Mina ei tee MITTE MIDAGI mis üldse võiks energiaröövel olla ja ma ei suuda hommikul silmi lahti teha. Lihtsalt füüsiliselt EI SUUDA. Nojah, okei, hommik algab pliidi alla tule tegemisega, et putru keeta või lõunaks süüa teha, aga see on ka üldjoontes kõik. Ei ole mu remont edasi liikunud, ikka on asjad värvimata, mis värvitud pidanuks praeguseks olema ja nii edasi. Pole mul ka enam mingit vabandust, et laps ei lase magada, sest laps magab imeliselt. Ikka olen nii väsinud. Kõigest. Hing on väsinud.

Seetõttu on ka süümekad täiesti tapvad. Tahaks vinguda, aga tunnen, et õigust selleks praktiliselt pole. Kõik asjad on poolikud, Kõuplis pole vahepeal pakkimas käinud ja isegi külmakast, mis hädasti ära kuluks ja mille Mallukas laenama pidi, seisab seal, kuhu ma talle järele pidin minema ja ootab mingit hetke, kui mul vastav tunne peale tuleb, et nüüd ma jõuan.

Jooksutossud seisavad ukse juures ja heidavad mulle mõrvarlikke pilke.

Kirjakast on täis kirju, mis ootavad vastamist, telefoni logi täis vastamata kõnesid ja ma ei oska mitte mingit vabandust endale leida. Kui et lihtsalt: olen NII väsinud.

Ma isegi natuke juba mõistan siin Nõmmel elades, miks osad naised tahavadki jääda koduperenaisteks. Kui ikka on selline majapidamine, siis võibki juhtuda, et päev saab läbi ja sa pole teinud muud kui kütnud-koristanud-süüa teinud-veel kütnud-puid toonud-lapsega tegelenud et ta sind ära ei unustaks-veel koristanud. Igasugustele muudele rumalustele stiilis “tööalased väljakutsed” ja “eneseteostus” ei jäägi aega mõelda. Ja siis ma imestan, miks ma tunnen end nagu zombi, midagi teinud pole ja aju taandareneb kuuldavalt.

Ja ise mõtlen, et võiks ometi tööd leida, hakata midagi PÄRISELT tegema, mitte lihtsalt päevi õhtusse saatma, magama minnes loota, et homme on parem ja ärgates veenduda et pole.

Õudselt nõme on see hetk praegu. Nii palju asju on objektiivselt nii hästi ja rohud töötavad ja nii, aga nende rohtudega on umbes nagu peavalurohuga. Valu ju kestab edasi, sina lihtsalt EI TUNNE seda. Ehk siis ma tajun, et kui rohtusid poleks, siis ma oleks praegu sügavas augus, aga tänu rohtudele päriselt ikka pole, kiigun kuskil vahepeal, ei ole proper õnnetu ega proper õnnelik.

Täna algab kevad, eks? Rasedalõks meie ukse ees (also known as jääväljad) on praktiliselt kadunud, igitigedad naabrid on lõpuks hakanud isegi tere ütlema ja Pussakas kaalub iga päev, et võiks õuekassiks hakata, aga viimasel hetkel mõtleb ümber. Homme tehakse kohalik Kiisumarket jälle lahti, nädalavahetusel jõuab võibolla siiski pakkimisega tegeleda ja ükskord me võidame niikuinii.

Eksju?