Author Archives: daki

PROJEKT: LAPS VII Sõrmused ja looteveed

hoomamatu 2 Replies

Seitsmes osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Kaks osa on veel jäänud, siis saabki läbi.

I osa. II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa

7. Sõrmused ja looteveed

 

Vaatan Mikule otsa, ta paistab tüdinud, väsinud, natuke õnnetu. Kõik see aeg, kõik need meeletult veninud kuud, kui ma olen kandnud endaga seda ilmaimet, minu suurt saladust… Järsku ma tean, mida ma tegema pean.

 

“Istu korraks uuesti maha.”
“Mul on…”
“Jah, ma tean, sul on kiire! Aga istu ja kuula nüüd mind.”

 

Mikk lööb käega, ohkab ja võtab istet. Kohvikus heljub värskete saiakeste hõng, kevadine päike on väljas rõõmus ja ere. See võiks olla stseen mõnest romantilisest filmist, aga ei ole. See on stseen minu elust. Võib-olla üks olulisemaid stseene üldse, mis mul kunagi tuleb läbi elada.

Continue reading

Kolmteist kuud

hoomamatu 2 Replies

Kallis Milake,

eile täitus sul taas üks elukuu. See saabus tseremoonitsemata nagu ikka. Vahel ma olen natuke mures, et ma pole su auks iialgi ühtki kooki küpsetanud, aga lohutan end sellega, et niipea, kui pliit saab ühendatud, teen sulle MAAILMA PARIMA KOOGI, ma luban, kõigi nende olematute kookide eest sinu sünnipäevadel.

Vahel ma mõtlen sulle ja tahaks nutma hakata. Ma tahan NII VÄGA, et sul oleks hea elu, et sa kasvaksid igatpidi toetavas ja armastavas keskkonnas, et su elu oleks hea ja niipalju, kui ma saan seda ise kontrollida, suurepärane. Ma tean, et tuleb küll ja küll hetki, kus ma jõuetus vihas maailma ebaõigluse osas pean sinuga koos patja nutma ja ma ei saa midagi teha. Aga mind ärritab, et ma näen – ma saaksin olla kohati NII PALJU parem ema, aga ma ei jõua. Ma lihtsalt ei jõua. Igapäevane jalg jala ette astumine, kaose keskel töötamine, kord päevas sooja toidu valmistamine, remontika, pesemata ja pestud pesu hunnikud, tundide kaupa liivakasti äärtel istumine, sulle tegevuste väljamõtlemine, et sa ei manduks siin nelja seina vahel – see kõik on võtnud mult viimsegi jõu.

Ja mind ajab nutma, et sa pead selle all kannatama. Selle all, et mul pole enam jõudu olla normaalne inimene, sest kogu mu jõud on läinud enda päevadest läbi vedamisele, tõestamisele, et ma pole kaamel, et ma olen inimene, kes vajab ka tuge ja armastust ja toetust, raha lugemisele, töö pärast muretsemisele, enda vihkamisele, loetud tundidesse kogu elu mahutamisele, mis seisab sinu ülevaloleku ajal. Sa pole selles absoluutselt süüdi, et mina olen see loll, kes ei oska oma elu ära händlida. Sina pole süüdi, et vahepeal ei suuda ma magada, sest hinge sööb seest see pidevalt õnnetu olemine. Sina pole süüdi selles, et sa oled just selline nagu oled. Et sa tahad olla mul süles JUST SIIS, kui ma olen otsustanud hakata süüa tegema. Või et sa ärkad hommikul kell 8, küsimata, kas mina olen maganud 2 või 12 tundi. Ja see polegi sinu asi küsida või selle pärast muretseda. Sinu asi ongi olla laps, kes tahab vahel sülle ja kes tahab teiste lastega liivakastis mängida ja kes tahab õues joosta ja süüa juurikaid mitte makarone ja sinu asi pole muretseda selle pärast, kuidas ma selle kõigega hakkama saan. Sest ma pean saama. Minu esimene eesmärk elus on teha sind õnnelikuks ja ma TEAN, et see töötaks kõik palju paremini, kui ma ise suudaks olla õnnelik, aga ma ei ole. Feigin sulle normaalsust ja sa saad sellest kõigest väga hästi aru.

Ja sellistel hetkedel tahaks ma sind pooleks kallistada. Sest sa oled maailma kõige olulisem inimene ja mul on tunne, et ma olen sind lõputult alt vedanud.

Ükspäev tagusid sa mind jälle raamatuga, mille ette lugemise ma olin just seitsmendat korda lõpetanud, ja ma küsisin väsinult: “Mida sa soovid? Mida sa tahad, et ma teeksin?”

Sa vaatasid mulle otsa, vaikisid, hüüatasid siis: “Mama!” ja KALLISTASID mind. Saad sa aru, sa esmakordselt omaalgatuslikult kallistasid mind. Muidugi oled sa ammu minu juures kaisus käinud, kui tahad võtta maailmast viis minutit puhkust, aga see kallistus oli teistmoodi. Sa viskusid mulle kaela, pigistasid oma käekestega mind kõvasti-kõvasti ja mu süda sulas.

Selle eest, selliste hetkede nimel võin ma seda va kassiraamatut ka sada korda lugeda. Kui sa ainult iial ei lõpetaks mu kallistamist.

Kogu lõppenud elukuu on olnud… ühest küljest harilik, aga teisest küljest mulle tundub, et sul on mingi arenguhüpe jälle käsil. Siin oli paar päeva, kui uusi oskusi sadas riburada pidi taevast alla. Kõigepealt õppisid sõrmega osutamise triki ära (enne sa lihtsalt jälgisid sõrme, kui midagi sulle osutada), siis õppisid ise kärusse ja sealt välja ronimise ära. Siis said selgeks, kuidas diivanile end vinnata. Siis üks päev kõndisid sa lihtsalt pidevalt tagurpidi ringi, sest sa avastasid selle oskuse. Ja sõna “kass” on sul väga selge, kuigi vahepeal kogemata ütled “kats”, aga sellestki pole hullu. Vähemalt Kats teab, et kui me isegi väga tihti ei kohtu, on ta meie peres alati keelel ja meelel.

Aga millal see juhtus, et sa mind mamaks kutsuma hakkasid? Vene veri lõi vist välja… Aga noh, ma pole pahane. Sest sa ütled mulle ikka õnneks “emme” ka, kuigi tavaliselt siis, kui elu on halb. Aga samas, nii see ju peabki olema – et kui elu on halb, tahad emme juurde. Minagi tahan veel jätkuvalt halbadel hetkedel emme juurde ja see on täiesti okei. Kuigi sina veel arvad, et mina emmena olen kõikvõimas ja saan kõik su probleemid lahendada. Praegu veel saangi, aga kunagi tuleb hetk, kui ma enam ei saa. Vähemalt mitte kõiki probleeme ära lahendada.

Oeh, ma tean, ma olen hetkel natuke liimist lahti. Möödunud kuu oli meie mõlema jaoks raske, selles oli palju nuttu ja frustratsiooni ja tänavale pikali viskumisi ja tahete põrkumisi ja nutmisi, kui mina tahtsin magada ja sina ei tahtnud. Või kui sina tahtsid õues mängida, aga mina pidin tööd tegema. Või kui mina igatsesin paari tunnikest iseendale, aga see lihtsalt polnud võimalik. See on nii õudselt raske, leida emaks olemise kõrvalt hetki enda kokkulappimiseks, nii et sina ei kannataks. Ja samas ma TEAN, et see on kõige olulisem asi üldse, mida ma tegema pean, et sa EI kannataks – end kokku lappima.

Läheme juunikuusse rahulikuma ja õnnelikumana. Ma luban püüda olla mitu korda parem ema, kui ma seni olen olnud. Sest sa oled väärt parimat ema maailmas.

Ma ei suuda oodata, kuni ma sind hommikul näen.

Armastades,

mama

 

Lugu sellest, kuidas mu laps jääb tõenäoliselt igavesti mähkmetesse (ja mina olen maailma halvim ema) (nagu ikka)

hoomamatu 29 Replies

Vaadake pilti. Lugege pealkirja.

Nüüd eemalduge.

Aitäh.

Ma loodan, et jäänud on need, keda see teema tõesti huvitab. Sest nagu Mallu tabavalt märkis, kui ma seda eelmise postituse teemaks olnud seika talle õhinaga rääkida üritasin: “No mida, Daki, saad sa aru, et sa räägid mulle AINULT oma lapsest?!” Tuletasin meelde oma glamuurse elu värki ja ta sai aru, et vahepeal tuleb sõpruse nimel kannatada. Ja titejutte kuulata. (Samas ma luban, et ei kasuta kordagi selle postituse jooksul sõnu, mis märgiksid kuidagiviisigi bowel movemente. Ausalt.)

(Samas, selle loo moraal on oluline kõigile, kes iial üldse lapsi (või seksi kaitsevahenditeta) plaanivad.)

Igaljuhul.

Umbes, mingi… Paar nädalat tagasi oli mul tõeline emaduse-breakdown. Nimelt käis külas Naabrinaine, kellega me polnud – mulle tundus – omavahel rääkinud AASTAID. Nagu ikka vahel, viskan ma temaga koos olles õhku mõne titeteema, mille ta osava laskurina pilbasteks tulistab ja ma saan oma eluga rahus edasi minna. Või siis ütleb, et “Tee nii!”, ja ma teen, ja asi korras.

Sel korral oli teemaks tõsiasi, et ma ostsin Milale poti alles siis, kui ta oli peaaegu aastane.

“Millal sa LMi potitamisevärgiga alustasid?” küsisin. Noh, et ta ikka veteranema või nii.
“Ma tõesti ei mäleta. Aga ma arvan, et ta hakkas potil niisama istuma siis, kui ta istuma hakkas. No mingi… 8-9kuuselt äkki?”

Olin vait. Selle aja jooksul, mis ma vait olin, mõtlesin vaid, kuidas formuleerida küsimuseks meeleheitlikku karjet: “MA OLEN MAAILMA HALVIM EMA JA MIKS TE, KES SEDA KÕIK OLETE PEALT VAADANUD, MIDAGI EI ÖELNUD?!”

“No aga… Ma pole midagi teinud!” ahastasin ma, meeleheites käsi ringutades. “Miks sa midagi ei öelnud?!” (Jajah, nagu Naabrinaine peaks tegelema minu lapse kasvatamise ja pideva järelvalvega, et millal vaja sekkuda. Ratsionaalne, nagu ma olen.)

“Sest ma ausalt arvasin, et sa teed seda juba.”

See vestlus läks edasi ka kuidagi, tõenäoliselt mingit sellist rada, et “ära põe, aega on, küll sa aru saad, kui ta valmis on”, aga vein kulus ja kui ma poolest ööst magama läksin, olin ma veendunud, et ma olen maailma halvim ema ja et üleüldse ei kõlba mitte kuhugi see, et ma elan ikka veel samas rütmis, mis meile (st mulle ja lapsele) 6kuuselt käppa harjus. No et hommikul segu, siis niisama häng, siis lõunast söök, enne lõunauinakut veel segu (uinakute arv muidugi kahanes ajapikku ühele), pärast seda snäkk, õhtusöök, ja enne und segu. Mõnus. Ei pidanud hommikuti hullumeelsena putru keetma ega midagi.

Aga ikkagi. Maailma halvim ema. JA POTIL TA KA VEEL EI KÄI!!!

Ärkasin siis laupäeval, minimaalselt maganud, maksimaalselt kassinud. Otsustavalt: täna algab uus elu! Kusjuures, olgu märgitud, et ma sain KOHE aru, et lapse suhtes pole nii kõige õigem tegutseda, aga ma mingil hetke ajel lootsin, et äkki ma saan ühe hommikuga oma halva emaduse kuidagi heastada.

Haarasin Mila voodist, tegin putru, koorisin mähkmed, surusin potile ja… Mila läks muidugi TÄIESTI hüsteeriasse.

No mida v*ttu, ma läheks ka, ausalt öeldes, kui mingi moor mind kohe pärast ärkamist, pudrukauss käes, potile suruks. Lambist. Haa, sürpriis, selline see elu ongi: awkward alastiolekud ja söömised samaaegselt! Welcome to life!

No muidugi olin ma tegelt teda enne ka proovinud potiga tutvustada, no niisama istumise mõttes, aga seni ta kasutas seda kui käekotti (või taksot) oma mänguasjade toast tuppa vedamiseks. Asi seegi. (Meenub kursavend ja tema Fb staatus: Juss sai jõulukingiks seebi, asi seegi, asi seegi…) (Oli vist nii.) (Haa, Mallu, ma TEADSIN, et sa siiani lugesid! See oli siin spetsiaalselt sinu jaoks. YOU’RE WELCOME. Ütle veel, et mu titejutud on igavad.) (Inside joke.) (Very, very, inside.)

No ühesõnaga.

Mila hüsteerias, mina hüsteerias.

Hommikuti olen ma teadupoolest üldse kirkaim kriit karbis (kui J.R.* loeks kõiki kordi kokku, mil ma olen midagi täiesti ebakoherentset karjunud ja koheselt lubanud enekat teha, siis protsentuaalselt satub neid kordi alati ikka rohkem hommikutele), niisiis tegin ma KOHESELT seda, mida ma KOHESELT teadsin, et on viga teha: püüdsin last potil kinni hoida. Paanika läks hullemaks, ja kuigi see kõik kestis vaid paar sekundit, oli see minu jaoks igavik. See igavik minu silmis ja ajus paistis selline.

Minu laps. Sain sünnitamisega kuidagiviisi hakkama, aga siin ta nüüd on. Aastane. Peaaegu juba valmis kooli minema, aga esiteks ei oska ta rääkidagi veel. No kus on need nõutud kümme sõna?! Teiseks olen ma ilmselgelt feilinud, sest ma senimaani andsin hommikuti talle pudru asemel segu ja potile polnud üldse teda pannud ja tuleb välja, et ma olen halastamatult hiljaks jäänud. Kus ma kolm-neli kuud tagasi olin?! Nautisin mõnusat emadust, mis oli just käppa saanud – vot SEAL olin! Mind tuleks seina äärde panna! Maha lasta! Auku ajada! KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?! Ja nüüd me istume siin: mu laps tõenäoliselt igavesti traumeeritud neist sekundeist, kus ta peab siin potil istuma, kui ma teda selleks SUNNIN. Kas ma mitte just ei lugenud sellest, kuidas Hitlerist sai Hitler (oma puhtuseteooriate ja muu taolisega) just sellepärast, et ta ema oli potitreeninguga veits liiale läinud? Selliseid uurimusi on tõenäoliselt miljon JA MA LUGESIN JUST ÜHT NEIST JA IKKA MA OLEN SIIN NAGU VANA HÄLVIK!!! Seina äärde! Ja oleks et saaks veel kellegi teisega jagada kõike seda, ei saagi! Kõik on parandamatult hukas, Mila isa naudib Kevadtormi, õndsas teadmatuses, et oleks pidanud me kõik juba kolm-neli kuud tagasi alustama potitreeninguga ja nüüd jääb meie laps igavesti mähkmetesse ja issand jumal, Naabrinaine ilmselt vaatab elu lõpuni mind natuke haletseva pilguga, umbes nagu kolmejalgseid koeri vaadatakse, kellele abirattad ehitatud on. Ja ma põlen põrgus. Ja Mila psühholoogiarved lähevad raudselt lakke ja ISSAND KUI NAD SELLE POSTITUSE VEEL AVASTAVAD!

KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?!

No siis ma üürgasin koos Milaga nutta. See tähendab: lasin ta lahti, muidugi, ta rahunes maha ja hakkas sööma, aga mina olin traumeeritud ja ulusin nutta. No nii nagu ikka Mehhiko teleseriaalides ulutakse: uahahauahaaaa! Üauahaaa!

Olgu öeldud, et eelmisel õhtul olin ma just Naabrinaisega jaganud minu ja Mallu uut, revolutsioonilist masendusega võitlemise relva: kõik tuleb puruks hirnuda! Ja ma isegi ei mäletanud, millal ma viimati nutsin!

Ja järgmine hommik istun ma seal, laps kaenlas, ulun nutta. Laps ulub nutta, sest – vana empaatik, nagu ta on – mina ulun nutta. (Kõige selle valguses on üsna hea, et ma ENNE ei teadnud, et ülemistele naabritele kõik nii megahästi kuulda on.) Ulume ja ulume, kuni mul lõpuks hakkab lapsest nii hale, et ma hoian hinge kinni, et MITTE nutta. Ja imekombel nutmine lõppeb.

Siis helistan Sikile, et teda eelseisva õuduse eest hoiatada ja hakkan uuesti uluma. Ja ma olen spiikeril ja see on piinlik ja ma ajan Siki totaalsesse paanikasse ja siis, nagu mõistlik inimene kunagi, saatsin ma paar vihast/kurba/paanilist sõnumit ja lülitasin telefoni välja.

Noh, et rahuneda ja end koguda ja nii edasi.

Õhtuks selgus, et muidugi oli see kõigest minu aju, mis suutis eimillestki probleemi teha ja isegi Mallu homod teadsid, et aasta või isegi poolteist on TÄIESTI okei alustamiseks. Naabrinaine ilmselt luges mu sõnumit ja kahetses päeva mil mulle oma numbri andis. Ja vist isegi ema (kellest mul olid meeles kindlalt sõnad, et “No aastasega ikka juba peaks potitreeningut alustama!”) sai ikka paanikasse aetud.

No et päev oleks läinud täie ette.

Siis ma unutasin kogu selle pasa mõneks ajaks ära (pun not intended). Täna, mingil põhjusel, mõtlesin, et prooviks uuesti. Oleme igast muid ettevalmistusi teinud, millesse ei viitsi laskuda, sest vanemad ju teavad juba, mida teha, ja kes ei tea, seda ei huvita detailid. Lihtsalt mõtlesin, et prooviks. Ikka sellel õhtul, kui ma olen öö otsa konkreetselt üleval istunud ja oma masekassi nii- ja teistpidi lahanud ja jõudnud kõikpidistele järeldustele, et ma olen maailma halvim inimene, AGA! Vähemalt nüüd lähenen ma sellele konstruktiivselt! Esimese hoo sai muidugi Mila, kellega ma maniakaalselt päev läbi tegelesin (oh, see on omaette lugu) (ma ju ütlesin, et unedefitsiidis olles on mul miljon “põnevat” titelugu) ja siis õhtul potile surusin. No niisama. Ausalt. Pisarateta ja kinnihoidmiseta.

Pisarad ei jäänud muidugi tulemata, sest pole vist tõesti olemas asja, mida mu titt rohkem vihkaks kui potil istumist**. Kuigi ma ostsin eriti šefi pardikesega poti.

Olgu, taas jäi see nii. Loputasin poti üle ja… DŽIISAS KRAIST SEE HAKKAS LAULMA!

No mida…

potti?! Ausõna, KES tuleb selle peale!? Samad vennad, kes tegid Poo ja Pee mänguasjad? Et nagu… Ma isegi ei hakka laskuma kõigesse sellesse, mida selline seos kaasa võib tuua. Pavlovi refleksist olete midagi kuulnud? Ja see muusika kõlas nagu suvaline muusikakaart. No teate küll, need, mis avanedes laulma hakkavad.

Ohjeesus.

No ja siis ma tulin arvutisse, võtsin lapse kaenlasse ja hakkasin seda postitust kirjutama. (Seetõttu see ka nii pikk – ma kirjutan seda juba poolteist tundi.) Ja see pott muudkui laulis. Ja laulis. SAMA FAKING LAULU. Ja laulis. Pesin, kuivatasin, raputasin. Ikka laulis. Otsisin lülitit – pole. Laulab. Toppisin diivanipatjade alla, aga ikka liiga hästi seda pininat kuulda. Surm. Kohe. Palun?

Niisiis käitusin ma nii nagu iga normaalne, täiemõistuslik ema käituks. (No ikka seesama ema, kes IIAL ei hoia oma last potil kinni ja ei üllata teda lambist hommikul totaalse režiimimuutusega.)

Läksin, laps süles, võtsin haamri ja lõin selle kuradi poti puruks.

“Kui sinust tuleb järgmine Hitler, siis SEE on see moment, millele tagasi vaadata,” ütlesin ma Milale ja mõtlesin juba tavaks saanut… mida v*ttu.

(Ma jah viimasel ajal ropendan palju. Mitte lapse kuuldes muidugi. Ega ma mingi monster ole.)

Jap.

Elus tuleb kord hetk, kui sa taod, nutune titt kaenlas, haamriga laulvat potti puruks.

Ja sa pole isegi selleks kuidagi valmis.

Emadus. For. The. Fucking. Win.

—

*Nagu Dallases noh. Endistviisi oli ta siin blogis kui Abikaasa, aga nüüdsest on J.R., sest Tikker võttis Abikaasa nime ära ja ma ei saanud/tahtnud seda enam kasutada. Jajah, ma tean küll, et see “abikaasa” sõna pole patenteeritud, aga ma lihtsalt enam ei saanud. Nüüdsest J.R. Who shot J.R.? Kui keegi küsib, siis mina see küll polnud!

**Ma siinkohal mõtlesin, et võtan postist igaks juhuks välja kõik korrad, kui ma lapse nime mainin. Kuigi tõenäoliselt seda posti enam pole, kui mu laps piisavalt vanaks saab, et sellest huvituda. Ikkagi tean ma, et mingis vanuses on selline jutt KOHUTAVALT piinlik. PRAEGU ma mõtlen küll, et mind ei häiriks, kui mu ema oleks blogi pidanud, aga kui ma olin 11 – raudselt oleks häirinud. Issand, see emmeblogindus on faking ooful. Igatpidi. Pole olemas õiget lahendust.

 

sotsialiseerumiskatsed

hoomamatu 11 Replies

Laupäeval istusin jälle alistunult liivakasti äärel. Pole vist nüristavamat tegevust, kui istuda liivakasti äärel. Lugeda midagi ei saa, sest hetkekski ei tohi pilku pöörata. Või noh, tohib, aga millessegi süveneda eriti ei õnnestu. Mojitodele vaadatakse mänguväljakutel üldiselt vist viltu ja moodsad nutitelefonid on päikese käes nagu arvutid – SITTAGI ei näe ekraanilt, nii et isegi Angry Birdsi ei saa taguda. Istud ja vaatad, kuidas inimene plastikust kana vastu liivakasti äärt taob. Inimene, keda sa küll lõputult armastad, aga no kamoon. Igal asjal on piirid.

Ühesõnaga, istusin seal ja õnneks päästsid mind naabrilapsed. Kaks poissi, vanuseid ei oska ausalt öelda, sest nii poiste kui meeste vanuste hindamises olen ma üsna koba. No nad võivad olla mingi 7 ja 10 äkki. Või 10 ja 12. Või 5 ja 8. Midagi sellist. Alaealised ühesõnaga. Mila, kes peab päev läbi vahtima, kuidas ma üritan tööd teha (tal võib see umbes sama nüristav tunne olla, nagu mul teda liivakastis jälgida – istub moor arvuti taga ja lihtsalt toksib. Mõelda kui igav!), on fastsineeritud teistest lastest. Vahepeal linnas üritab ta teiste lastega kaasa minna. Mul on tunne, et mina oma lapsest eriti aru ei saa, aga teised lapsed mõistavad teda vist küll.

Igal juhul, poistel oli ka igav ja nii nad siis hängisid Milaga, püüdsid teda veepüssist laskma õpetada ja andsid õhupalli. Mina sain samal ajal kasta ja muid asjalikke asju teha natuke eemal. Mingi hetk Mila otsustas, et tahab meie ukse juurde hängima minna, poisid löntsisid temaga kaasa (ma eeldan, et neil oli tõesti VÄGA igav). Mulle sobis see muidugi ideaalselt, sain hakata kontorit koristama. Tõstsin vankri välja, et ära puhastada ja pilte teha – panen ta müüki nimelt, kuna käru olemas. Siis kuulen tuttavat vingumist. Mila seisab vankri kõrval, käed pikka: “Nnnn! Nnnnn!” Selle aja peale oli noorem poiss juba lahkunud. Tõstsin siis ta vankrisse, kus ta uhkelt istus, naabripoisile otsa vaatas ja nõudlikult “nnnn!” tegi.

Ja järgmised pool tundi kärutas naabripoiss Milat lihtsalt edasi-tagasi. Niipea kui seisma jättis, hakkas Mila kurtma, ja läkski vanker jälle sõitu.

See seik on uskumatu nii mitmel tasandil. Esiteks ma ei saa ÜLDSE aru, kes siukest asja teha viitsib, ERITI kui tegu on poisiga. Kärutada lihtsalt mingit aastast aias edasi-tagasi? Teiseks olin ma otsatult tänulik, et sain rahus koristada ja ei pidanud ise see kärutaja olema, sest ma üldse ei viitsi ju. Mõne aja pärast päästsin vaese poisi kärutamiskohustusest ja ütlesin talle, et kui kunagi tahab taskuraha teenida, võib vabalt lapsehoidjaks tulla.

Samas, way to go, Mila! Ja, olgem ausad, ega mina ei suuda ka ju nendele silmadele tavaliselt vastu panna.

“PROJEKT: LAPS” VI Õlu ja õhupuudus

hoomamatu 2 Replies

Kuues osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust «Projekt: laps». Mul oli eile meeles küll, et pean üles panema, aga see oleks tähendanud arvuti lahti tegemist ja seda ma eile ei suutnud.

I osa. II osa, III osa, IV osa, V osa

6. osa Õlu ja õhupuudus

 

Telefon heliseb kolmandat korda ja kolmandat korda katkestan ma kõne seda vastu võtmata ära. Mikk. Jälle Mikk. Tema järjekindlus hakkab mind juba närvi ajama, lisaks olen ma surmani hirmunud. Ma ju tean, mis ta tahab. Ta tahab – oo õudust! – rääkida. Ja mul on põhjust karta, petsin ma ju temalt lapse välja. Lapse, kes vähem kui pooleteise kuu pärast ilmavalgust peaks nägema.

 

Vedelen kodus diivanil ja vahin lage. On üks harukordsetest hetkedest, kus mul midagi ei valuta ja on täitsa okei olla. Kui hinges möllav välja jätta, on kõik väga hästi. Laps kasvab, kõik proovid ja testid on normis, rasedus on kulgenud täiesti normaalselt.

 

Nii normaalselt, kui üks säärane rasedus kulgeda saab.

Continue reading

my corner of the world

hoomamatu Leave a reply

Tänase päeva tegelesin ma suurpuhatusega kaosekorteris ja õhtuks on ikka mulje, nagu poleks suurt sittagi teinud. Ometi jõudsin ma kontorit koristada, kardinaid pesta, vaipu pesta, põrandaid pesta, akna eest võtta, aknad puhtaks küürida, kardinapuu üles riputada ja kardinad ka kahe akna ette. Peamine eesmärk oli siiski saada kontor nii kaugele, et võiks homme kuurist diivani ära tuua ja et mu kirjutuslaud saaks PÄRIS kirjutamisnurgakeseks. Tasapisi, sammhaaval, ükskord saab see kaosekorter elatavaks ka, ma usun.

Mu kirjutamisnurgake on ääretult oosõm. Siia sai puhtaks nühitud ja üle peitsitud laud, vaja veel sahtel ehitada. Tooli leidsime Telliskivi vanamööbliärist, mis oli algselt kaetud rohelise SAMETIGA, aga kuna kõik ju teavad, mis värk mul sametiga on, siis sai uus värviline kate peale pandud. Nüüd on veel vaid raam üle värvida (tõenäoliselt fuksiaroosaks!) ja toolile uus ilme antud.

Laud on üldse mul nagu altar Sikile. Tema kinkis meile Milaga need kaks klaasist kujukest (kuna mina olen sündinud Roti-aastal ja Mila Kassi-aastal). Pardikesega pits on kingitus Kats+1 emalt (tervitused sulle! See on maailma lahedaim pits ÜLDSE!). Siki kinkis mulle ootamatult viimati seal külas käies ka selle sõna – “Dream”. “Et sa ikka teaks, KUI tubli ja kallis sa oled, ja et sa ei unustaks unistada,” ütles ta ja ma oleks peaaegu nutma hakanud.

Need uksed, mu lemmikuksed maailmas, avanevad elutuppa. Poolenisti puhtaks kaabitud uks viib meie magamistuppa, see on see uks, mida enne polnud. See tähendab – uks ise oli varemköögiuks. Tegime augu seina ja isa tõstis ukse ümber. Vot sellised lood. Mis materjalist see tooli raam tehtud on, on täiesti müstika. Tundub katsudes nagu plastik, aga päris kindel olla ka ei saa, äkki on mingi imelik värv? Igaljuhul hakkan ma selle värvimisega varsti tegelema.

Ahjaa, ootamatult juhtus nii, et arvut paranes ära. Nüüd püsib jälle lahtisena lahti ja ei tahagi end pidevalt sulgeda, kui käsi peal ei hoia.

Mina muidugi kujutlesin tuules lehvivaid valgeid pitskardinaid, aga need on praegu hoopis elutoas ja lastetoas. Samas need punased kunagi Humanast skooritud kardinad on mu lemmarid juba aastaid olnud ja minuga kõikjale kaasa kolinud.

Ja Pussakas avastas, kui oosõm on aknal passida ja edasi-tagasi käia, ilma et peaks mingite uste pärast muretsema. Mina muidugi viibin pidevas parakas, sest esimesel korrusel elamine on faking skeeri. Aga samas ka totaalselt lahe.

Ning lõpuks, pärast… mm… viit (?) aastat, on mul jälle oma kirjutuslaud.

Rõõm.

kommionud

hoomamatu 1 Reply

Täna ilmus ootamatult ukse taha Emori küsitleja. (Ta ütles, et naabrid olid teda meie juurde saatnud, aga JOKE’S ON THEM, sest meile täiega meeldib küsitlustele vastata.)

See kõik juhtus pärast seda, kui ma olin veetnud ilmatuma aja mööda teid ja mänguväljakuid trippides ja tassinud piinamisse surevat last sööma meie enda hoovi pealt naabrilastega hängimise juurest. I swear to God, ükskord see lastekaitse veel tuleb. Kui te vaid näeks seda haledust, millega ta üritab mu käest välja väänata, et mitte ainult tuppa minna.

Enihuu.

Saabus Emori küsitleja, küsis, kas lapsele kommi võib anda. Lubasin, sest, noh, mis ta ikka sellega teha oskab. Siis taipasin, et ma kutsun inimese tuppa, kus tuleb tõrvikuga teed teha ja kus, pole kindel, aga võib surma saada. Ehk et hakkasin koristama ja asju siia-sinna tõstma. Rändomli, sest mis sa muud ikka teed, kui külalised saabuvad.

Mingil hetkel sain aru, et laps oluliselt takistab mind ja üritasin teda põrandale panna. Sest, kamoon, ega ta mingi titt ju ole.

Niipea, kui lapse jalad puudutasid põrandat, hakkas ving pihta.

Emori küsitleja: “Oi! Ära nutma küll hakka! Näe, onu annab sulle kommi, ära ainult nuta!”
Mina: “Jap. Sest SEE on asi, mida lastele õpetada: muidu karda võõraid onusid, aga kui nad sulle kommi annavad, siis on kõik okk.”

Emor naeris. Ja andis ikka kommi. Ühe veel mehele kah.

Selline see eluke kord juba on.

 

Toiduklubi: Tuunikalapasta

hoomamatu 7 Replies

Vahepeal jõuavad meile koju igast imelikud toidupakid, noh, näiteks müsli piimaga, mis on fooliumisse pakitud ja millele tuleb lisada külma vett. (Proovisin, ei julgenud edasi süüa.) Ja kapid on täis mingeid konserve, mida ma süüa ei taha, sest ausalt, kõik konservid maitsevad ühtemoodi. Konserviselt.

Välja arvatud tuunikalakonservid. Need maitsevad imeliselt! (Ja sprotid õlis. Need on ka imelised.) Niisiis on tuunikalapasta mu go to roog, kui kapid tühjad ja “Kana omas mahlas” ei isuta. (Millal üldse isutab? Ja keda? Äkki on selle söömisel mingi nipp, mida ma lihtsalt ei tea.)

Pealegi saab tuunikalapastas kõiksugu jäägid ära kasutada.

Tuunikalapasta

Vaja läheb: meelepärast pastat (parim vist sellise kastme jaoks spagett või penne), kaks tuunikalakonservi (ükskõik, kas õlis, vees või tomatikastmes), kaks väiksemat sibulat, pool küüslauku, kappareid, oliive, purk purustatud tomateid, tomatipastat paar supilusikatäit, peale riivimiseks parmesani

Valmistamine: Pane pasta keema. Koori ja haki sibulad-küüslauk, viska oliiviõlisse pannile. Kui sibul klaasjas, lisa tuunikala. Kui kasutad tomatikastmes, siis pane koos kastmega, õli ja vee võib ära nõrutada – mina teen nii, sest maitseb rohkem, muidu jääb väga vesine. Kuumuta, sega, vala peale purustatud tomatid ja törts tomatipastat. Maitsesta soola, (valge) pipra ja veidikese suhkruga. Hauta kaane all, kuni kaste mõnus ja paks, enne serveerimist lisa peotäis kappareid ja viilutatud oliivid, lase natuke seista. Peale riivi parmesani, kui on, rebi ka basiilikut, ja otsusta, et neljapäev on kalapäevana absoluutselt geniaalne.

the one where I try to explain myself

hoomamatu 12 Replies

Suur osa minu elust moodustab endast kirjutamine. See on olnud vaba valik, loomulikult, ja kui see mulle ei meeldiks, siis ma seda ei teeks. Aeg-ajalt – ma ei tea, millest see sõltub, võibolla kuu seisudest? – tuleb tuttavatega jälle teemaks, et miks ma küll üldse blogi pean ja, issake, nüüd veel kogu see Delfi kolumnisti teema. Enamasti on mu blogi kõige suuremad kritiseerijad inimesed, kes pole kordagi mu blogi lugenud. Teisel kohal on inimesed, kes on paari postitust lugenud ja selle põhjal mingi oma arvamuse kujundanud. Ilmselt on ka mu püsilugejate hulgas vaikivaid kritiseerijaid, kes loevad lihtsalt selleks, et saaks pead raputada ja mõelda, et mis inimene ma küll selline olen. Ja see kõik on okei, üldiselt, mul on mingi zen tekkinud, ise ka imestan. (Aga ikka ei julge vahepeal kommentaare lugemas käia ja Delfi kommentaare ei loe ma muidugi kunagi.) (Mitte Delfi pärast, ma pole kunagi enda artiklite kommentaare lugenud, sest mulle ei meeldi veebiväljaannete kommenteerimise stiil ja see, milline see kõik hetkel Eesti ajakirjanduses on.)

Ka tegelen ma ammu juba sellega, et ma alati teavitan inimestele, kui midagi nendega seotuvat avaldada tahan. Küsin, kas nad eelistaksid varjunime. Räägin, mida ja kuidas umbes kirjutan, et nende põhimõtteline nõusolek oleks olemas. Sellepärast on ajapikku mu tekstid aina rohkem minule endale keskendunud, sest teistest kirjutamine on tricky business. Muidugi on blogi püsikülalistel (Naabrinaine, mu mees*, õde ja ema) umbes teada, milliseid asju ja mil määral ma neist kirjutada võin ja vähemalt omast arust tajun ma hästi seda piiri, mida ja kuidas avaldada.

Endast kirjutamine on mõnus, aitab salvestada mingeid hingeseisundeid ja pidev eneseanalüüsiga tegelemine tundub olevat vähemalt minu jaoks arengu alustala. Arvestades, et ka minu wellbeing on väga tihedalt seotud sellega, et ma märkaksin võimalikult vara läheneva depressiooni märke, siis ilma eneseanalüüsita ja pideva jälgimiseta ei saakski. Või noh, saaks ikka, aga siis pendeldaksin ma ilmselt kontrollimatult bipolaarsuse erinevates otstes ja sureksin tõenäoliselt üksildast surma mõnes hullumajas.

Aga loomulikult on see kõik kohutavalt väsitav, sest for fuck’s sake, ma ei ole nüüd NII huvitav inimene ka. Pealegi olen ma iseendaga veetnud 28 aastat ja uudsuse võlu hakkab vaikselt kaduma.

Juba aastaid mõtlen ma alati väga hoolikalt läbi, mida ja kuidas kirjutada. Ma ei ole kunagi väga anonüümne olnud, seega muudmoodi ei saakski. Sekunditega leiab üles info mu pereliikmetest, seega ma PEAN kõik väga hoolikalt läbi mõtlema. Võib-olla, kui ma alustaksin blogimist nüüd, kaaluks ma anonüümselt kirjutamise varianti. Aga seda ma enam küll muuta ei saa. Piisavalt paranoiline olen ka, et kui ma oma blogi kinni paneks ja kuskil sarnase kirjastiiliga anonüümne blogi pead tõstaks, siis leiduks ikka mõni inimene, kes otsad kokku viiks.

Ja avalik olemisel on omad eelised siiski ka, eriti arvestades, et ma püüan ju kirjutamisega siiski ka elatist teenida.

Niisiis, postitus või kolumn sünnib tavaliselt nii, et ma kannan mingit ideed endas paar päeva ringi, proovin erinevaid lauseid läbi (umbes nagu maitseks veini: keerutad käes ja siis mekutad suus), mõtlen välja poindi, alguse, lõpu ja puändi (sest viimasel ajal ma tahan miskipärast, et mu lugudel oleks puändid), panen kirja, loen läbi, mõtlen, kas kõik sai nii kirja nagu ma PLAANISIN, st kas sellest on võimalik välja lugeda midagi muud, ja siis alles avaldan.

Ning ikka ja alati avastan pärast, et ükskõik KUI hoolikalt ma asju ja sõnastusi läbi ei mõtleks, on peaaegu alati võimalik lugejal tekstist välja lugeda seda, mida ta soovib. See pidi olema ju üks inimeseks olemise alustalasid – et sa otsid alati kõikjalt neid infokilde, mis juba kinnistavad sinu olemasolevaid arvamusi.

Teine kräpp asi endast kirjutamisel on see, et see sõltub teistest inimestest, inimestest, kes mind ümbritsevad. Sest nende käitumine peegeldub minus ja kui ma tahan endast kirjutada, pean teinekord kaasama sellesse teisi inimesi, isegi kui vaid taustaks või kontekstiks. Ma püüan seda alati teha hinnanguid TEISTELE andmata, tuues ja seostades kõike ikkagi lõpuks endaga. Aga vot SEE toob alati jama kaasa, sest isegi kui ma kinnitan endale ja teistele, et jutu point pole ju TEINE INIMENE ja tema teod, vaid MINA ja see, kuidas ma neile reageerisin, siis lugejal on väga raske seda vaid minu vaatepunktist näha ja ikka kiputakse looma mingeid maailmu ja kujundama mingeid arvamusi. Ja ma võin huilata palju tahan, et teine inimene pole ju selle asja juures oluline, loob vaid minu mõtetele tausta, lugeja ikka loeb ja tajub asju omamoodi.

Muidugi olen ma juba ammu aru saanud sellest, et ma kontrollin oma tekste vaid teatud määrani. Seda, kuidas lugeja seda tajub, ma enam kontrollida ei saa. Niisiis on mu valikuks kirjutada (mu meelest) aina igavamalt, kaasamata teisi inimesi oma tekstidesse, või siis teha kõik omalt poolt, et oma sõnumit selgelt edasi anda, vajadusel teisi kontekstiks ja peegliks kaasates ja loota, et vähemalt enamasti mõistetakse ming õigesti.

Nagu eluga ikka, läheb vahel see läbi, teinekord aga tuleb klattida mingit jama, mida sa absoluutselt tulemas ei näinud. Nagu näiteks see kord, kui siin kommentaarides läks andmiseks, sest ma ütlesin 30-35aastase kohta “keskealine”. Absull ei näinud seda tulemas!

Ja tegelikult on see kõik ikkagi ka põhjus, miks ma teen seda, mida ma teen. Sest mulle MEELDIB. See on õudselt oosõm, kuidas minu tekstid, mingid minu mõtted ja arvamused kajavad teistes inimestes vastu. See annab teinekord üllatavaid tulemusi ja on SITAKS LAHE, sest mulle jubedalt meeldivad inimesed, teate. Isegi ääshõulid on põnevad, sest kontrastid alati on. Pealegi õpin ma selle kõige kaudu ise palju, nii enda kui teiste kohta. Ja maailm on jälle natuke helgem.

Aga vahepeal on mul tunne, et ma peaksin üle kordama: ma ei taha kunagi kedagi oma tekstidega solvata või haavata või häbistada. See lihtsalt pole mu stiil (sest teadupoolest kardan ma hullult konfrontatsiooni), olen selles osas juba aastaid tagasi oma vitsad saanud. Oma isiklikud vimmad õiendan ma mitteavalikult. Muidugi annan ma endale aru, et paratamatult võivad teinekord mu tekstid põhjustada solvumist, kui inimesed minu maailmavaatega näiteks nõus pole, aga iialgi ei plaani seda. Ja vahel ajab muidugi maailm närvi ja mingid inimtüübid ajavad eriliselt harja punaseks, aga kui ma frustratsiooniposte kirjutan, siis ikka püüan seda teha umbisikuliselt. Sest on ju suur vahe, kas jutt käib inimtüübist või konkreetsest inimesest, kes mõtted sellele inimtüübile juhtis. Ja kui kellegi lause vallandab mus mingi mõttejada, siis jätkuvalt arvan ma, et see mõttejada peegeldab MIND, mitte seda inimest.

Oeh, ma olen jõudnud punkti praegu, kus iga seletus nõuab uut seletust, ehk siis jäin jänni. Noh, igaljuhul, sellel lool puänti kahjuks pole, lihtsalt tahtsin öelda, et ma arvan asjust umbes nii. Lugejal on alati vabadus arvata seda, mida ta soovib.

Aga aitäh teile, et olemas olete ja loete. Te olete mulle olulised, ise seda võibolla teadmatagi.

Muah!

—

*Pärast seda, kui Tikker oma meest ka blogis Abikaasaks nimetama hakkas, tunnen ma, et ei saa enam seda nime siin kasutada. Lihtsalt imelik on. Olen hetkel uue nime otsingutel.

“PROJEKT: LAPS” V Lumehanged ja vanad tuttavad

hoomamatu 6 Replies

Viies osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust «Projekt: laps».

I osa. II osa, III osa, IV osa

5. Lumehanged ja vanad tuttavad

 

“Sa pead talle ütlema!” Ema istub tugitoolis, lilledega kirjatud kohvitass käte vahel. Ma leban diivanil ja kogu mu kere valutab. Kõige rohkem teeb piina koht, kus jalad tagumikust välja kasvavad – sümfüüsiks nimetatakse seda. Pidi olema ühel neljast rasedast see õnn kogeda sümfüüsivalu. Põrgupiinaks nimetaksin mina seda rohkem. Ma ei saa normaalselt kõndida ja ägisemata astuda ning kui pikemaks istuma jään, on tõeline vaev uuesti püsti saada.

Käimas on kuues raseduskuu. Väljas on sügav talv ja mu kõhus toksib väike tüdruk. Silitan kätega kõhtu ja ohkan. Ema ohkab ka.

“Me ju oleme sellest sada korda rääkinud… See laps on ainult minu asi. Mikk ei ole asjaga kuidagi seotud…”

“Kuidas ei ole seotud!? Ta on ju isa!”

“Ema! Palun lõpeta juba ära, ma olen sellest vaidlusest nii väsinud…”

Ema on jälle vait ja ma vaatan teda. Selle mõne kuuga on ta veel vanemaks jäänud. Me oleme seda üht vestlust juba kümneid kordi pidanud. Ema on veendunud, et ma pean Miku asjasse pühendama. Mina aga ei suuda ettegi kujutada, et sellise jutuga mehe uuesti üles otsiksin. Mul on hirm ja mul on häbi – ma käitusin ju kui viimne petis! Ma põhimõtteliselt varastasin ta sperma ja lasin siis, laps kõhus, jalga. Alatu!

Continue reading