Author Archives: daki

rännumees

hoomamatu 5 Replies

Mila sai selgeks sõna “kass” ja nüüd ta ei lõpeta selle ütlemist. Ausalt, ta on umbes viimased kuu aega AINULT “kass” ütelnud. Veits hakkab tüütuks muutuma, tahaks juba mingeid uusi sõnu kuulda. Või vähemalt midagi, mis ei ole “kass”.

Aga see-eest peab ta ühe sõna abil pikki vestlusi. “Kass? Kass. Kass kass kass kats kass! Kass! Kass kass?” Mis on muidugi supernunnu. Ja kui ta päriselt mõnele kassile väga lähedale satub, viskub ta vaesele loomale peale, võtab kaissu ja selgitab rahulikult: “Kass kass kass. Kass. Kass!” Miuks on eriti põlglik igasuguse kallistamise suhtes, Pussakal paistab väga savi olevat ning laseb end kallistada küll. Ja õnneks püsib Milal meeles, et kasse tuleb silitada. Ainult vahel harva üritab kõrvu või vurre endale võtta.

Ja täna ronis ta seljakotti. JR pakib asju kalastustripiks, nii et Mila sai mõnda aega mööda korterit seljakotis ringi tšillida. Ma pidin naerukrambid saama. Ning jap, ma annan endale aru, et selline asi on naljakas ainult vanematele.

Sorry about that. A see on ikkagi mommyblog.

mina olengi järgmine postitantsusalastaar

hoomamatu 1 Reply

Kõik algas sellest, et Mallu tõi tööd koju kaasa. Ehk et tal juhtus, et käis inimesega ajakirja jaoks lugu tegemas ja sattus vaimustusse ja tahtis ka proovida. Mul juhtub seda ka sageli. Nii olen käinud eri trennides (näiteks power joogas), hakanud kasutama pulsikella, vandunud truudust meele, käinud bioenergeetiku juures (korduvalt), hakanud surfama, jätnud suitsetamist maha, vaimustunud õllekokteilidest, ja nii edasi. Nii juhtub, kui sulle asjad vaimustust pakuvad. Hakkad kohe proovima.

No vot.

Tegelikult muidugi käisin ma Rollile mingi 6-7 aastat tagasi nagu UNI peale, et ta PEAB oma vastrajatavasse rokiklubisse stripiposti panema. Sest ma olin kindel, et just seda ma tahan proovida. Muidugi tookord jäi stripipost panemata, aga praegu on Underis mingi post keset tuba püsti, kuigi ma kahtlustan (oma uute oskuste valguses), et see natuke jäme. Pluss, nagu teada sain, õiged stripipostid ka KEERLEVAD. Ehk et kui ei oska ise end keerlema panna posti ümber, siis hoia lihtsalt kinni ja tehnika teeb sinu eest seksikuse ära.

No ja siis vaatasin seda videot ja sain aru, et kõhnus polegi ehk kõige olulisem fiitšr, et posti küljes seks välja näha:

No igaljuhul, postitantsutrenni me täna läksime, Lasnamäe sügavustesse, eksisime paar korda ära ja mõni blondihetk hiljem (“Kas see ongi Pia, kes sealt tuleb?” – “Ei, miks ta peaks olema ja kuskilt tulema. Ta ju elab siin majas SEES.”) olimegi keset tuba valmis end posti külge heitma.

Pia muidugi tegi igasuguseid trikke ja tema käes paistis see käkitegu olevat. Et aga hüppa kantsa ja küll keerledki seksikalt! Aga oo ei, sõbrad, lugu oli palju keerulisem. Sest, nagu ma avastasin, on VÕIMATU seksikalt ja blaseelt keerelda, kui sa pidevalt hullult mõtled, et kuidas nüüd see jalg peaks minema ja millega ma kinni hoian ja ISSAND JUMAL KUI SEE POST MUST LAHTI LASEB MA KUKUN END SURNUKS.

Algas kõik muidugi rahulikult, soojenduse ja venitustega ja iga hetk seal matil ma mõtlesin, et jeesus, eile jooksin küll vähese vaevaga kaks ja pool kilti, aga ma olen NII KINNI. Lihtsalt kinni. On võimatu vist vähem painduda kui mina.

Ja siis algas põhiosa. Pia tõi armsa roosa rätikukese ka meile, et –  I kid you not – “posti poleerida”. Ta küll kinnitas, et kui natuke oled harjunud juba, siis ei higista käed nii väga ja postipoleerimist jääb väheseks.

Ning kui ta lõpuks mingi spinni juures ütles sõnad “Suruge häbe siia vastu, hoiate end nii posti küljes”, siis ma olin kindel, et Mallu plahvatab allasurutud naerust.

Sest me oleme ju siiski TÄISKASVANUD.

Samas muidugi Pia pidi meile korduvalt märkusi tegema, et naermine posti küljes rippudes on suht pointless, sest siis on lihased lõdvad ja, noh, Mallu potsataski maha lõpuks. Mina võtsin asja tšillimalt, graatsilisi hüppeid teha ei osanud, aga seega jäi ka kukkumise osa ära. Ja asjad tulid välja AINULT SIIS, kui neile ei mõelnud.

Postitants on USKUMATULT raske asi, ja samas nii kohutavalt cool. Ausalt, vaatasin neid kaht brünetti, kes paistsid koosnevat ainult jalgadest ja kätest ja graatsilisusest ja mõtlesin: hot. See asi on täiega HOT.

(Ja siis läksin, koperdasin posti otsa, oigasin, lõin jala ära, libisesin alla väga ebagraatsiliselt, mõtlesin et mul on selleks liiga paks kere ja lühikesed jalad, tegin meeleheitlikult paar spinni ja mõtlesin, et ma tulen siia tagasi, võtku mind või surm!)

Praeguseks annavad käed ja mingid lihased, mida ma pole vist elus kasutanud, mõnusalt tunda. Loodetavasti pole homme (või ülehomme) sama hull, kui tol korral pärast mu esmakordset surfikatset. Siis oli ikka tõsiselt nii, et käsi ei saanud sirgeks lükata.

Mm… Trenn…

Ühesõnaga, jätkame kangelassportlikku rada ja võibolla ükskord suudan ma kah seal posti otsas istuda nagu Mallu. Vaevata ja seksikalt. Samas, juba täna veendusin, et mu pekkidel on enesealalhoiuvõime täiesti olemas – kui anda käsklus: “Klammerduge!”, siis nad klammerduvadki. Paistab, et me tõesti põlvneme ahvidest.

Uh, täiega cool oli.

Järgmisel nädalal jälle, mhmh.

PROJEKT: LAPS VII Sõrmused ja looteveed

hoomamatu 2 Replies

Seitsmes osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Kaks osa on veel jäänud, siis saabki läbi.

I osa. II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa

7. Sõrmused ja looteveed

 

Vaatan Mikule otsa, ta paistab tüdinud, väsinud, natuke õnnetu. Kõik see aeg, kõik need meeletult veninud kuud, kui ma olen kandnud endaga seda ilmaimet, minu suurt saladust… Järsku ma tean, mida ma tegema pean.

 

“Istu korraks uuesti maha.”
“Mul on…”
“Jah, ma tean, sul on kiire! Aga istu ja kuula nüüd mind.”

 

Mikk lööb käega, ohkab ja võtab istet. Kohvikus heljub värskete saiakeste hõng, kevadine päike on väljas rõõmus ja ere. See võiks olla stseen mõnest romantilisest filmist, aga ei ole. See on stseen minu elust. Võib-olla üks olulisemaid stseene üldse, mis mul kunagi tuleb läbi elada.

Continue reading

Kolmteist kuud

hoomamatu 2 Replies

Kallis Milake,

eile täitus sul taas üks elukuu. See saabus tseremoonitsemata nagu ikka. Vahel ma olen natuke mures, et ma pole su auks iialgi ühtki kooki küpsetanud, aga lohutan end sellega, et niipea, kui pliit saab ühendatud, teen sulle MAAILMA PARIMA KOOGI, ma luban, kõigi nende olematute kookide eest sinu sünnipäevadel.

Vahel ma mõtlen sulle ja tahaks nutma hakata. Ma tahan NII VÄGA, et sul oleks hea elu, et sa kasvaksid igatpidi toetavas ja armastavas keskkonnas, et su elu oleks hea ja niipalju, kui ma saan seda ise kontrollida, suurepärane. Ma tean, et tuleb küll ja küll hetki, kus ma jõuetus vihas maailma ebaõigluse osas pean sinuga koos patja nutma ja ma ei saa midagi teha. Aga mind ärritab, et ma näen – ma saaksin olla kohati NII PALJU parem ema, aga ma ei jõua. Ma lihtsalt ei jõua. Igapäevane jalg jala ette astumine, kaose keskel töötamine, kord päevas sooja toidu valmistamine, remontika, pesemata ja pestud pesu hunnikud, tundide kaupa liivakasti äärtel istumine, sulle tegevuste väljamõtlemine, et sa ei manduks siin nelja seina vahel – see kõik on võtnud mult viimsegi jõu.

Ja mind ajab nutma, et sa pead selle all kannatama. Selle all, et mul pole enam jõudu olla normaalne inimene, sest kogu mu jõud on läinud enda päevadest läbi vedamisele, tõestamisele, et ma pole kaamel, et ma olen inimene, kes vajab ka tuge ja armastust ja toetust, raha lugemisele, töö pärast muretsemisele, enda vihkamisele, loetud tundidesse kogu elu mahutamisele, mis seisab sinu ülevaloleku ajal. Sa pole selles absoluutselt süüdi, et mina olen see loll, kes ei oska oma elu ära händlida. Sina pole süüdi, et vahepeal ei suuda ma magada, sest hinge sööb seest see pidevalt õnnetu olemine. Sina pole süüdi selles, et sa oled just selline nagu oled. Et sa tahad olla mul süles JUST SIIS, kui ma olen otsustanud hakata süüa tegema. Või et sa ärkad hommikul kell 8, küsimata, kas mina olen maganud 2 või 12 tundi. Ja see polegi sinu asi küsida või selle pärast muretseda. Sinu asi ongi olla laps, kes tahab vahel sülle ja kes tahab teiste lastega liivakastis mängida ja kes tahab õues joosta ja süüa juurikaid mitte makarone ja sinu asi pole muretseda selle pärast, kuidas ma selle kõigega hakkama saan. Sest ma pean saama. Minu esimene eesmärk elus on teha sind õnnelikuks ja ma TEAN, et see töötaks kõik palju paremini, kui ma ise suudaks olla õnnelik, aga ma ei ole. Feigin sulle normaalsust ja sa saad sellest kõigest väga hästi aru.

Ja sellistel hetkedel tahaks ma sind pooleks kallistada. Sest sa oled maailma kõige olulisem inimene ja mul on tunne, et ma olen sind lõputult alt vedanud.

Ükspäev tagusid sa mind jälle raamatuga, mille ette lugemise ma olin just seitsmendat korda lõpetanud, ja ma küsisin väsinult: “Mida sa soovid? Mida sa tahad, et ma teeksin?”

Sa vaatasid mulle otsa, vaikisid, hüüatasid siis: “Mama!” ja KALLISTASID mind. Saad sa aru, sa esmakordselt omaalgatuslikult kallistasid mind. Muidugi oled sa ammu minu juures kaisus käinud, kui tahad võtta maailmast viis minutit puhkust, aga see kallistus oli teistmoodi. Sa viskusid mulle kaela, pigistasid oma käekestega mind kõvasti-kõvasti ja mu süda sulas.

Selle eest, selliste hetkede nimel võin ma seda va kassiraamatut ka sada korda lugeda. Kui sa ainult iial ei lõpetaks mu kallistamist.

Kogu lõppenud elukuu on olnud… ühest küljest harilik, aga teisest küljest mulle tundub, et sul on mingi arenguhüpe jälle käsil. Siin oli paar päeva, kui uusi oskusi sadas riburada pidi taevast alla. Kõigepealt õppisid sõrmega osutamise triki ära (enne sa lihtsalt jälgisid sõrme, kui midagi sulle osutada), siis õppisid ise kärusse ja sealt välja ronimise ära. Siis said selgeks, kuidas diivanile end vinnata. Siis üks päev kõndisid sa lihtsalt pidevalt tagurpidi ringi, sest sa avastasid selle oskuse. Ja sõna “kass” on sul väga selge, kuigi vahepeal kogemata ütled “kats”, aga sellestki pole hullu. Vähemalt Kats teab, et kui me isegi väga tihti ei kohtu, on ta meie peres alati keelel ja meelel.

Aga millal see juhtus, et sa mind mamaks kutsuma hakkasid? Vene veri lõi vist välja… Aga noh, ma pole pahane. Sest sa ütled mulle ikka õnneks “emme” ka, kuigi tavaliselt siis, kui elu on halb. Aga samas, nii see ju peabki olema – et kui elu on halb, tahad emme juurde. Minagi tahan veel jätkuvalt halbadel hetkedel emme juurde ja see on täiesti okei. Kuigi sina veel arvad, et mina emmena olen kõikvõimas ja saan kõik su probleemid lahendada. Praegu veel saangi, aga kunagi tuleb hetk, kui ma enam ei saa. Vähemalt mitte kõiki probleeme ära lahendada.

Oeh, ma tean, ma olen hetkel natuke liimist lahti. Möödunud kuu oli meie mõlema jaoks raske, selles oli palju nuttu ja frustratsiooni ja tänavale pikali viskumisi ja tahete põrkumisi ja nutmisi, kui mina tahtsin magada ja sina ei tahtnud. Või kui sina tahtsid õues mängida, aga mina pidin tööd tegema. Või kui mina igatsesin paari tunnikest iseendale, aga see lihtsalt polnud võimalik. See on nii õudselt raske, leida emaks olemise kõrvalt hetki enda kokkulappimiseks, nii et sina ei kannataks. Ja samas ma TEAN, et see on kõige olulisem asi üldse, mida ma tegema pean, et sa EI kannataks – end kokku lappima.

Läheme juunikuusse rahulikuma ja õnnelikumana. Ma luban püüda olla mitu korda parem ema, kui ma seni olen olnud. Sest sa oled väärt parimat ema maailmas.

Ma ei suuda oodata, kuni ma sind hommikul näen.

Armastades,

mama

 

Lugu sellest, kuidas mu laps jääb tõenäoliselt igavesti mähkmetesse (ja mina olen maailma halvim ema) (nagu ikka)

hoomamatu 29 Replies

Vaadake pilti. Lugege pealkirja.

Nüüd eemalduge.

Aitäh.

Ma loodan, et jäänud on need, keda see teema tõesti huvitab. Sest nagu Mallu tabavalt märkis, kui ma seda eelmise postituse teemaks olnud seika talle õhinaga rääkida üritasin: “No mida, Daki, saad sa aru, et sa räägid mulle AINULT oma lapsest?!” Tuletasin meelde oma glamuurse elu värki ja ta sai aru, et vahepeal tuleb sõpruse nimel kannatada. Ja titejutte kuulata. (Samas ma luban, et ei kasuta kordagi selle postituse jooksul sõnu, mis märgiksid kuidagiviisigi bowel movemente. Ausalt.)

(Samas, selle loo moraal on oluline kõigile, kes iial üldse lapsi (või seksi kaitsevahenditeta) plaanivad.)

Igaljuhul.

Umbes, mingi… Paar nädalat tagasi oli mul tõeline emaduse-breakdown. Nimelt käis külas Naabrinaine, kellega me polnud – mulle tundus – omavahel rääkinud AASTAID. Nagu ikka vahel, viskan ma temaga koos olles õhku mõne titeteema, mille ta osava laskurina pilbasteks tulistab ja ma saan oma eluga rahus edasi minna. Või siis ütleb, et “Tee nii!”, ja ma teen, ja asi korras.

Sel korral oli teemaks tõsiasi, et ma ostsin Milale poti alles siis, kui ta oli peaaegu aastane.

“Millal sa LMi potitamisevärgiga alustasid?” küsisin. Noh, et ta ikka veteranema või nii.
“Ma tõesti ei mäleta. Aga ma arvan, et ta hakkas potil niisama istuma siis, kui ta istuma hakkas. No mingi… 8-9kuuselt äkki?”

Olin vait. Selle aja jooksul, mis ma vait olin, mõtlesin vaid, kuidas formuleerida küsimuseks meeleheitlikku karjet: “MA OLEN MAAILMA HALVIM EMA JA MIKS TE, KES SEDA KÕIK OLETE PEALT VAADANUD, MIDAGI EI ÖELNUD?!”

“No aga… Ma pole midagi teinud!” ahastasin ma, meeleheites käsi ringutades. “Miks sa midagi ei öelnud?!” (Jajah, nagu Naabrinaine peaks tegelema minu lapse kasvatamise ja pideva järelvalvega, et millal vaja sekkuda. Ratsionaalne, nagu ma olen.)

“Sest ma ausalt arvasin, et sa teed seda juba.”

See vestlus läks edasi ka kuidagi, tõenäoliselt mingit sellist rada, et “ära põe, aega on, küll sa aru saad, kui ta valmis on”, aga vein kulus ja kui ma poolest ööst magama läksin, olin ma veendunud, et ma olen maailma halvim ema ja et üleüldse ei kõlba mitte kuhugi see, et ma elan ikka veel samas rütmis, mis meile (st mulle ja lapsele) 6kuuselt käppa harjus. No et hommikul segu, siis niisama häng, siis lõunast söök, enne lõunauinakut veel segu (uinakute arv muidugi kahanes ajapikku ühele), pärast seda snäkk, õhtusöök, ja enne und segu. Mõnus. Ei pidanud hommikuti hullumeelsena putru keetma ega midagi.

Aga ikkagi. Maailma halvim ema. JA POTIL TA KA VEEL EI KÄI!!!

Ärkasin siis laupäeval, minimaalselt maganud, maksimaalselt kassinud. Otsustavalt: täna algab uus elu! Kusjuures, olgu märgitud, et ma sain KOHE aru, et lapse suhtes pole nii kõige õigem tegutseda, aga ma mingil hetke ajel lootsin, et äkki ma saan ühe hommikuga oma halva emaduse kuidagi heastada.

Haarasin Mila voodist, tegin putru, koorisin mähkmed, surusin potile ja… Mila läks muidugi TÄIESTI hüsteeriasse.

No mida v*ttu, ma läheks ka, ausalt öeldes, kui mingi moor mind kohe pärast ärkamist, pudrukauss käes, potile suruks. Lambist. Haa, sürpriis, selline see elu ongi: awkward alastiolekud ja söömised samaaegselt! Welcome to life!

No muidugi olin ma tegelt teda enne ka proovinud potiga tutvustada, no niisama istumise mõttes, aga seni ta kasutas seda kui käekotti (või taksot) oma mänguasjade toast tuppa vedamiseks. Asi seegi. (Meenub kursavend ja tema Fb staatus: Juss sai jõulukingiks seebi, asi seegi, asi seegi…) (Oli vist nii.) (Haa, Mallu, ma TEADSIN, et sa siiani lugesid! See oli siin spetsiaalselt sinu jaoks. YOU’RE WELCOME. Ütle veel, et mu titejutud on igavad.) (Inside joke.) (Very, very, inside.)

No ühesõnaga.

Mila hüsteerias, mina hüsteerias.

Hommikuti olen ma teadupoolest üldse kirkaim kriit karbis (kui J.R.* loeks kõiki kordi kokku, mil ma olen midagi täiesti ebakoherentset karjunud ja koheselt lubanud enekat teha, siis protsentuaalselt satub neid kordi alati ikka rohkem hommikutele), niisiis tegin ma KOHESELT seda, mida ma KOHESELT teadsin, et on viga teha: püüdsin last potil kinni hoida. Paanika läks hullemaks, ja kuigi see kõik kestis vaid paar sekundit, oli see minu jaoks igavik. See igavik minu silmis ja ajus paistis selline.

Minu laps. Sain sünnitamisega kuidagiviisi hakkama, aga siin ta nüüd on. Aastane. Peaaegu juba valmis kooli minema, aga esiteks ei oska ta rääkidagi veel. No kus on need nõutud kümme sõna?! Teiseks olen ma ilmselgelt feilinud, sest ma senimaani andsin hommikuti talle pudru asemel segu ja potile polnud üldse teda pannud ja tuleb välja, et ma olen halastamatult hiljaks jäänud. Kus ma kolm-neli kuud tagasi olin?! Nautisin mõnusat emadust, mis oli just käppa saanud – vot SEAL olin! Mind tuleks seina äärde panna! Maha lasta! Auku ajada! KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?! Ja nüüd me istume siin: mu laps tõenäoliselt igavesti traumeeritud neist sekundeist, kus ta peab siin potil istuma, kui ma teda selleks SUNNIN. Kas ma mitte just ei lugenud sellest, kuidas Hitlerist sai Hitler (oma puhtuseteooriate ja muu taolisega) just sellepärast, et ta ema oli potitreeninguga veits liiale läinud? Selliseid uurimusi on tõenäoliselt miljon JA MA LUGESIN JUST ÜHT NEIST JA IKKA MA OLEN SIIN NAGU VANA HÄLVIK!!! Seina äärde! Ja oleks et saaks veel kellegi teisega jagada kõike seda, ei saagi! Kõik on parandamatult hukas, Mila isa naudib Kevadtormi, õndsas teadmatuses, et oleks pidanud me kõik juba kolm-neli kuud tagasi alustama potitreeninguga ja nüüd jääb meie laps igavesti mähkmetesse ja issand jumal, Naabrinaine ilmselt vaatab elu lõpuni mind natuke haletseva pilguga, umbes nagu kolmejalgseid koeri vaadatakse, kellele abirattad ehitatud on. Ja ma põlen põrgus. Ja Mila psühholoogiarved lähevad raudselt lakke ja ISSAND KUI NAD SELLE POSTITUSE VEEL AVASTAVAD!

KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?!

No siis ma üürgasin koos Milaga nutta. See tähendab: lasin ta lahti, muidugi, ta rahunes maha ja hakkas sööma, aga mina olin traumeeritud ja ulusin nutta. No nii nagu ikka Mehhiko teleseriaalides ulutakse: uahahauahaaaa! Üauahaaa!

Olgu öeldud, et eelmisel õhtul olin ma just Naabrinaisega jaganud minu ja Mallu uut, revolutsioonilist masendusega võitlemise relva: kõik tuleb puruks hirnuda! Ja ma isegi ei mäletanud, millal ma viimati nutsin!

Ja järgmine hommik istun ma seal, laps kaenlas, ulun nutta. Laps ulub nutta, sest – vana empaatik, nagu ta on – mina ulun nutta. (Kõige selle valguses on üsna hea, et ma ENNE ei teadnud, et ülemistele naabritele kõik nii megahästi kuulda on.) Ulume ja ulume, kuni mul lõpuks hakkab lapsest nii hale, et ma hoian hinge kinni, et MITTE nutta. Ja imekombel nutmine lõppeb.

Siis helistan Sikile, et teda eelseisva õuduse eest hoiatada ja hakkan uuesti uluma. Ja ma olen spiikeril ja see on piinlik ja ma ajan Siki totaalsesse paanikasse ja siis, nagu mõistlik inimene kunagi, saatsin ma paar vihast/kurba/paanilist sõnumit ja lülitasin telefoni välja.

Noh, et rahuneda ja end koguda ja nii edasi.

Õhtuks selgus, et muidugi oli see kõigest minu aju, mis suutis eimillestki probleemi teha ja isegi Mallu homod teadsid, et aasta või isegi poolteist on TÄIESTI okei alustamiseks. Naabrinaine ilmselt luges mu sõnumit ja kahetses päeva mil mulle oma numbri andis. Ja vist isegi ema (kellest mul olid meeles kindlalt sõnad, et “No aastasega ikka juba peaks potitreeningut alustama!”) sai ikka paanikasse aetud.

No et päev oleks läinud täie ette.

Siis ma unutasin kogu selle pasa mõneks ajaks ära (pun not intended). Täna, mingil põhjusel, mõtlesin, et prooviks uuesti. Oleme igast muid ettevalmistusi teinud, millesse ei viitsi laskuda, sest vanemad ju teavad juba, mida teha, ja kes ei tea, seda ei huvita detailid. Lihtsalt mõtlesin, et prooviks. Ikka sellel õhtul, kui ma olen öö otsa konkreetselt üleval istunud ja oma masekassi nii- ja teistpidi lahanud ja jõudnud kõikpidistele järeldustele, et ma olen maailma halvim inimene, AGA! Vähemalt nüüd lähenen ma sellele konstruktiivselt! Esimese hoo sai muidugi Mila, kellega ma maniakaalselt päev läbi tegelesin (oh, see on omaette lugu) (ma ju ütlesin, et unedefitsiidis olles on mul miljon “põnevat” titelugu) ja siis õhtul potile surusin. No niisama. Ausalt. Pisarateta ja kinnihoidmiseta.

Pisarad ei jäänud muidugi tulemata, sest pole vist tõesti olemas asja, mida mu titt rohkem vihkaks kui potil istumist**. Kuigi ma ostsin eriti šefi pardikesega poti.

Olgu, taas jäi see nii. Loputasin poti üle ja… DŽIISAS KRAIST SEE HAKKAS LAULMA!

No mida…

potti?! Ausõna, KES tuleb selle peale!? Samad vennad, kes tegid Poo ja Pee mänguasjad? Et nagu… Ma isegi ei hakka laskuma kõigesse sellesse, mida selline seos kaasa võib tuua. Pavlovi refleksist olete midagi kuulnud? Ja see muusika kõlas nagu suvaline muusikakaart. No teate küll, need, mis avanedes laulma hakkavad.

Ohjeesus.

No ja siis ma tulin arvutisse, võtsin lapse kaenlasse ja hakkasin seda postitust kirjutama. (Seetõttu see ka nii pikk – ma kirjutan seda juba poolteist tundi.) Ja see pott muudkui laulis. Ja laulis. SAMA FAKING LAULU. Ja laulis. Pesin, kuivatasin, raputasin. Ikka laulis. Otsisin lülitit – pole. Laulab. Toppisin diivanipatjade alla, aga ikka liiga hästi seda pininat kuulda. Surm. Kohe. Palun?

Niisiis käitusin ma nii nagu iga normaalne, täiemõistuslik ema käituks. (No ikka seesama ema, kes IIAL ei hoia oma last potil kinni ja ei üllata teda lambist hommikul totaalse režiimimuutusega.)

Läksin, laps süles, võtsin haamri ja lõin selle kuradi poti puruks.

“Kui sinust tuleb järgmine Hitler, siis SEE on see moment, millele tagasi vaadata,” ütlesin ma Milale ja mõtlesin juba tavaks saanut… mida v*ttu.

(Ma jah viimasel ajal ropendan palju. Mitte lapse kuuldes muidugi. Ega ma mingi monster ole.)

Jap.

Elus tuleb kord hetk, kui sa taod, nutune titt kaenlas, haamriga laulvat potti puruks.

Ja sa pole isegi selleks kuidagi valmis.

Emadus. For. The. Fucking. Win.

—

*Nagu Dallases noh. Endistviisi oli ta siin blogis kui Abikaasa, aga nüüdsest on J.R., sest Tikker võttis Abikaasa nime ära ja ma ei saanud/tahtnud seda enam kasutada. Jajah, ma tean küll, et see “abikaasa” sõna pole patenteeritud, aga ma lihtsalt enam ei saanud. Nüüdsest J.R. Who shot J.R.? Kui keegi küsib, siis mina see küll polnud!

**Ma siinkohal mõtlesin, et võtan postist igaks juhuks välja kõik korrad, kui ma lapse nime mainin. Kuigi tõenäoliselt seda posti enam pole, kui mu laps piisavalt vanaks saab, et sellest huvituda. Ikkagi tean ma, et mingis vanuses on selline jutt KOHUTAVALT piinlik. PRAEGU ma mõtlen küll, et mind ei häiriks, kui mu ema oleks blogi pidanud, aga kui ma olin 11 – raudselt oleks häirinud. Issand, see emmeblogindus on faking ooful. Igatpidi. Pole olemas õiget lahendust.

 

sotsialiseerumiskatsed

hoomamatu 11 Replies

Laupäeval istusin jälle alistunult liivakasti äärel. Pole vist nüristavamat tegevust, kui istuda liivakasti äärel. Lugeda midagi ei saa, sest hetkekski ei tohi pilku pöörata. Või noh, tohib, aga millessegi süveneda eriti ei õnnestu. Mojitodele vaadatakse mänguväljakutel üldiselt vist viltu ja moodsad nutitelefonid on päikese käes nagu arvutid – SITTAGI ei näe ekraanilt, nii et isegi Angry Birdsi ei saa taguda. Istud ja vaatad, kuidas inimene plastikust kana vastu liivakasti äärt taob. Inimene, keda sa küll lõputult armastad, aga no kamoon. Igal asjal on piirid.

Ühesõnaga, istusin seal ja õnneks päästsid mind naabrilapsed. Kaks poissi, vanuseid ei oska ausalt öelda, sest nii poiste kui meeste vanuste hindamises olen ma üsna koba. No nad võivad olla mingi 7 ja 10 äkki. Või 10 ja 12. Või 5 ja 8. Midagi sellist. Alaealised ühesõnaga. Mila, kes peab päev läbi vahtima, kuidas ma üritan tööd teha (tal võib see umbes sama nüristav tunne olla, nagu mul teda liivakastis jälgida – istub moor arvuti taga ja lihtsalt toksib. Mõelda kui igav!), on fastsineeritud teistest lastest. Vahepeal linnas üritab ta teiste lastega kaasa minna. Mul on tunne, et mina oma lapsest eriti aru ei saa, aga teised lapsed mõistavad teda vist küll.

Igal juhul, poistel oli ka igav ja nii nad siis hängisid Milaga, püüdsid teda veepüssist laskma õpetada ja andsid õhupalli. Mina sain samal ajal kasta ja muid asjalikke asju teha natuke eemal. Mingi hetk Mila otsustas, et tahab meie ukse juurde hängima minna, poisid löntsisid temaga kaasa (ma eeldan, et neil oli tõesti VÄGA igav). Mulle sobis see muidugi ideaalselt, sain hakata kontorit koristama. Tõstsin vankri välja, et ära puhastada ja pilte teha – panen ta müüki nimelt, kuna käru olemas. Siis kuulen tuttavat vingumist. Mila seisab vankri kõrval, käed pikka: “Nnnn! Nnnnn!” Selle aja peale oli noorem poiss juba lahkunud. Tõstsin siis ta vankrisse, kus ta uhkelt istus, naabripoisile otsa vaatas ja nõudlikult “nnnn!” tegi.

Ja järgmised pool tundi kärutas naabripoiss Milat lihtsalt edasi-tagasi. Niipea kui seisma jättis, hakkas Mila kurtma, ja läkski vanker jälle sõitu.

See seik on uskumatu nii mitmel tasandil. Esiteks ma ei saa ÜLDSE aru, kes siukest asja teha viitsib, ERITI kui tegu on poisiga. Kärutada lihtsalt mingit aastast aias edasi-tagasi? Teiseks olin ma otsatult tänulik, et sain rahus koristada ja ei pidanud ise see kärutaja olema, sest ma üldse ei viitsi ju. Mõne aja pärast päästsin vaese poisi kärutamiskohustusest ja ütlesin talle, et kui kunagi tahab taskuraha teenida, võib vabalt lapsehoidjaks tulla.

Samas, way to go, Mila! Ja, olgem ausad, ega mina ei suuda ka ju nendele silmadele tavaliselt vastu panna.

“PROJEKT: LAPS” VI Õlu ja õhupuudus

hoomamatu 2 Replies

Kuues osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust «Projekt: laps». Mul oli eile meeles küll, et pean üles panema, aga see oleks tähendanud arvuti lahti tegemist ja seda ma eile ei suutnud.

I osa. II osa, III osa, IV osa, V osa

6. osa Õlu ja õhupuudus

 

Telefon heliseb kolmandat korda ja kolmandat korda katkestan ma kõne seda vastu võtmata ära. Mikk. Jälle Mikk. Tema järjekindlus hakkab mind juba närvi ajama, lisaks olen ma surmani hirmunud. Ma ju tean, mis ta tahab. Ta tahab – oo õudust! – rääkida. Ja mul on põhjust karta, petsin ma ju temalt lapse välja. Lapse, kes vähem kui pooleteise kuu pärast ilmavalgust peaks nägema.

 

Vedelen kodus diivanil ja vahin lage. On üks harukordsetest hetkedest, kus mul midagi ei valuta ja on täitsa okei olla. Kui hinges möllav välja jätta, on kõik väga hästi. Laps kasvab, kõik proovid ja testid on normis, rasedus on kulgenud täiesti normaalselt.

 

Nii normaalselt, kui üks säärane rasedus kulgeda saab.

Continue reading

my corner of the world

hoomamatu Leave a reply

Tänase päeva tegelesin ma suurpuhatusega kaosekorteris ja õhtuks on ikka mulje, nagu poleks suurt sittagi teinud. Ometi jõudsin ma kontorit koristada, kardinaid pesta, vaipu pesta, põrandaid pesta, akna eest võtta, aknad puhtaks küürida, kardinapuu üles riputada ja kardinad ka kahe akna ette. Peamine eesmärk oli siiski saada kontor nii kaugele, et võiks homme kuurist diivani ära tuua ja et mu kirjutuslaud saaks PÄRIS kirjutamisnurgakeseks. Tasapisi, sammhaaval, ükskord saab see kaosekorter elatavaks ka, ma usun.

Mu kirjutamisnurgake on ääretult oosõm. Siia sai puhtaks nühitud ja üle peitsitud laud, vaja veel sahtel ehitada. Tooli leidsime Telliskivi vanamööbliärist, mis oli algselt kaetud rohelise SAMETIGA, aga kuna kõik ju teavad, mis värk mul sametiga on, siis sai uus värviline kate peale pandud. Nüüd on veel vaid raam üle värvida (tõenäoliselt fuksiaroosaks!) ja toolile uus ilme antud.

Laud on üldse mul nagu altar Sikile. Tema kinkis meile Milaga need kaks klaasist kujukest (kuna mina olen sündinud Roti-aastal ja Mila Kassi-aastal). Pardikesega pits on kingitus Kats+1 emalt (tervitused sulle! See on maailma lahedaim pits ÜLDSE!). Siki kinkis mulle ootamatult viimati seal külas käies ka selle sõna – “Dream”. “Et sa ikka teaks, KUI tubli ja kallis sa oled, ja et sa ei unustaks unistada,” ütles ta ja ma oleks peaaegu nutma hakanud.

Need uksed, mu lemmikuksed maailmas, avanevad elutuppa. Poolenisti puhtaks kaabitud uks viib meie magamistuppa, see on see uks, mida enne polnud. See tähendab – uks ise oli varemköögiuks. Tegime augu seina ja isa tõstis ukse ümber. Vot sellised lood. Mis materjalist see tooli raam tehtud on, on täiesti müstika. Tundub katsudes nagu plastik, aga päris kindel olla ka ei saa, äkki on mingi imelik värv? Igaljuhul hakkan ma selle värvimisega varsti tegelema.

Ahjaa, ootamatult juhtus nii, et arvut paranes ära. Nüüd püsib jälle lahtisena lahti ja ei tahagi end pidevalt sulgeda, kui käsi peal ei hoia.

Mina muidugi kujutlesin tuules lehvivaid valgeid pitskardinaid, aga need on praegu hoopis elutoas ja lastetoas. Samas need punased kunagi Humanast skooritud kardinad on mu lemmarid juba aastaid olnud ja minuga kõikjale kaasa kolinud.

Ja Pussakas avastas, kui oosõm on aknal passida ja edasi-tagasi käia, ilma et peaks mingite uste pärast muretsema. Mina muidugi viibin pidevas parakas, sest esimesel korrusel elamine on faking skeeri. Aga samas ka totaalselt lahe.

Ning lõpuks, pärast… mm… viit (?) aastat, on mul jälle oma kirjutuslaud.

Rõõm.

kommionud

hoomamatu 1 Reply

Täna ilmus ootamatult ukse taha Emori küsitleja. (Ta ütles, et naabrid olid teda meie juurde saatnud, aga JOKE’S ON THEM, sest meile täiega meeldib küsitlustele vastata.)

See kõik juhtus pärast seda, kui ma olin veetnud ilmatuma aja mööda teid ja mänguväljakuid trippides ja tassinud piinamisse surevat last sööma meie enda hoovi pealt naabrilastega hängimise juurest. I swear to God, ükskord see lastekaitse veel tuleb. Kui te vaid näeks seda haledust, millega ta üritab mu käest välja väänata, et mitte ainult tuppa minna.

Enihuu.

Saabus Emori küsitleja, küsis, kas lapsele kommi võib anda. Lubasin, sest, noh, mis ta ikka sellega teha oskab. Siis taipasin, et ma kutsun inimese tuppa, kus tuleb tõrvikuga teed teha ja kus, pole kindel, aga võib surma saada. Ehk et hakkasin koristama ja asju siia-sinna tõstma. Rändomli, sest mis sa muud ikka teed, kui külalised saabuvad.

Mingil hetkel sain aru, et laps oluliselt takistab mind ja üritasin teda põrandale panna. Sest, kamoon, ega ta mingi titt ju ole.

Niipea, kui lapse jalad puudutasid põrandat, hakkas ving pihta.

Emori küsitleja: “Oi! Ära nutma küll hakka! Näe, onu annab sulle kommi, ära ainult nuta!”
Mina: “Jap. Sest SEE on asi, mida lastele õpetada: muidu karda võõraid onusid, aga kui nad sulle kommi annavad, siis on kõik okk.”

Emor naeris. Ja andis ikka kommi. Ühe veel mehele kah.

Selline see eluke kord juba on.

 

Toiduklubi: Tuunikalapasta

hoomamatu 7 Replies

Vahepeal jõuavad meile koju igast imelikud toidupakid, noh, näiteks müsli piimaga, mis on fooliumisse pakitud ja millele tuleb lisada külma vett. (Proovisin, ei julgenud edasi süüa.) Ja kapid on täis mingeid konserve, mida ma süüa ei taha, sest ausalt, kõik konservid maitsevad ühtemoodi. Konserviselt.

Välja arvatud tuunikalakonservid. Need maitsevad imeliselt! (Ja sprotid õlis. Need on ka imelised.) Niisiis on tuunikalapasta mu go to roog, kui kapid tühjad ja “Kana omas mahlas” ei isuta. (Millal üldse isutab? Ja keda? Äkki on selle söömisel mingi nipp, mida ma lihtsalt ei tea.)

Pealegi saab tuunikalapastas kõiksugu jäägid ära kasutada.

Tuunikalapasta

Vaja läheb: meelepärast pastat (parim vist sellise kastme jaoks spagett või penne), kaks tuunikalakonservi (ükskõik, kas õlis, vees või tomatikastmes), kaks väiksemat sibulat, pool küüslauku, kappareid, oliive, purk purustatud tomateid, tomatipastat paar supilusikatäit, peale riivimiseks parmesani

Valmistamine: Pane pasta keema. Koori ja haki sibulad-küüslauk, viska oliiviõlisse pannile. Kui sibul klaasjas, lisa tuunikala. Kui kasutad tomatikastmes, siis pane koos kastmega, õli ja vee võib ära nõrutada – mina teen nii, sest maitseb rohkem, muidu jääb väga vesine. Kuumuta, sega, vala peale purustatud tomatid ja törts tomatipastat. Maitsesta soola, (valge) pipra ja veidikese suhkruga. Hauta kaane all, kuni kaste mõnus ja paks, enne serveerimist lisa peotäis kappareid ja viilutatud oliivid, lase natuke seista. Peale riivi parmesani, kui on, rebi ka basiilikut, ja otsusta, et neljapäev on kalapäevana absoluutselt geniaalne.