Author Archives: daki

put your running shoes on

hoomamatu 8 Replies

Niisiis, pärast seda, kui kõik hakkasid hullunult jooksmisest kirjutama, nagu see oleks uus must või midagi, otsustasin anda jooksmisele VEEL ÜHE võimaluse. Ma olen jooksmisele sadu võimalusi andnud, peamiselt on see lõppenud sellega, et ma jõuan “Run 10k” programmiga umbes… kolmanda nädalani ja enam ei viitsi tegeleda selle minutite lugemisega. Noh, ja kuna Naabrinaine lippas juba siin möödunud kuul viis-kuus kilta, nii et polnud teist nägugi, loobusin programmist ja hakkasin lihtsalt jooksma. Enne ostsin veel Rootsi kruiisilt mingid alega jooksutossud ka, maksid nii vähe, et kahju ei olnud.

Okei, ma tegelt juba aprillis käisin paar korda, aga see oli rohkem siuke uisutamine pimedas. Päriselt olen nüüd tosin korda jooksmas käinud, see tähendab aktiivselt umbes kuu-poolteist. Esimese hooga (kui neid aprillikuiseid mitte arvestada) jooksin natuke üle kahe kildi, mis oli ikka VÄGA suur saavutus, sest Ropkas, ma mäletan, mõõtsin ma kildise ringi ja suutsin vaevu-vaevu selle läbida. Pigem oleks aus olla ja öelda, et ma ei läbinudki. Roomlesin rohkem.

Noh, eks see esimene kordki 2 kilti oli mitme kõndimispausiga – näiteks sellest sillast üles, mis Nõmme turu juures on, ja kõik need koerad ja… ja üleüldse. HEA ET MA ELLU JÄIN. Mis ma ikka vabandan siin. Kuigi tuleb tunnistada, et õiged jooksujalatsid teevad tõesti jooksmise tunduvalt lihtsamaks. Nagu ka õige jooksumuusika. Kõige parem alguslugu on Ewer and The Two Dragonsi “In The End (There’s Only Love)”. Siuke õige biit, et hoog sisse saada.

No ja nii ma vaikselt olen jooksnud. Kui tahan, siis kõnnin. Kui ühe korra Naabrinaisega käisime, siis natuke kõndisin ja venitasin, tema jooksis sel ajal edasi-tagasi. Aga rohkem meeldib mulle üksi joosta, sest ma kunagi ei tea, kaua ma jõuan ja kuidas ma teha tahan. Selles mõttes on erinevate tasemetega inimestel vist raske koos joosta, kuigi ma mäletan, et JR-iga käisime me küll kunagi õndsatel lapsevabadel aegadel koos jooksmas. Noh, okei, ta jooksis siis, kui ma südari olin saanud, veel paar kilti otsa.

Mingi hetk, jube järsu, tuli murrang. Et ma ei pidanudki enam kõndima. Sain pidevalt joostes läbida kildi, poolteist, vahel kakski. Oo, mõtlesin ma. Milline ime! Tuleb tunnistada, et pidevalt on ikka surm silme ees, aga Naabrinaine kinnitab, et see jääb nii pikaks ajaks. JR küll lohutab mind, et varsti läheb kergemaks. Eks näis.

Täna jooksin ma järjest 3,3 kilti, ilma ühegi kõndimispausita ja isegi sellest faking mäest jooksin üles. Küll megaaeglaselt, aga ikkagi. Jooksin! Alguses mõtlesin, et palju ei jõua. Et teen väikese kiltsase ringi, mul on siin umbes juba selge, milliseid tänavaid pidi kui pikk ring tuleb. Aga siis jõudsin esimese ärapööramise koha juurde ja mõtlesin, et lähen järgmisest. Jõudsin taas ärapööramise koha juurde ja otsustasin edasi lasta. Ja nii see läks, kuni koduväravas mõtlesin, et noh, paarsada meetrit jõuaks ikka veel. Aga enam ei viitsinud, tahtsin süüa ja vett.

Dooce on jooksmist kirjeldanud kui bipolaarset armukest, kes vahel ei võta oma rohtusid korralikult ja sa kunagi ei tea, mis päev täna on – hea või halb. Umbes nii ongi. Ma ei oska absull ette ennustada, kas ja kuidas ma sel konkreetsel päeval joosta jõuan, kuigi nüüd vähemalt on selge, et no kilt ei ole mingi props ükskõik millisel päeval. Aga see on ikkagi kõik väga suur asi mu jaoks. Ma olen alati osav olnud jõutrennis, aga jooksmine on hoolimata mu neljaliitrisest kopsumahust jäänud mulle mõistmatuks ajaviiteks. Eks ta praegu on ka parajalt mõistmatu, aga kuna ma muud teha ei jaksa praegu, siis on vähemalt seegi. Tunne, et olen midagigi teinud.

Jaanipäevale võtan kah jooksuriided kaasa, saate nüüd siis aru või! Uskumatu. Ja korra juba mõtlesin, et ei tea, kas sügisjooksule regamine oleks liigne optimism…

Ilmselgelt pole MINA oma rohtusid korralikult võtnud. Avalikule jooksule? Mina? Džiisas. Hull peast.

soovitusi suvelugemiseks

hoomamatu 5 Replies

Kirjutas üks noorpõlvesõbrants ja küsis, mida ma lugeda soovitan. On tõsi, et ma viimasel ajal loen ikka megavähe võrreldes tavaliste aegadega, aga mõned soovitused saan siiski anda. Oleks tahtnud siia ritta panna ka vähemalt ühe lasteraamatu ja hetke lemmik-kokaraamatu, aga kokaraamatud on ära pakitud ja pole raatsinud poest ühtki juurde osta, isegi kui tahaks. Ja lasteraamatutega pole veel nii hästi kursis. Aga järgmine kord ehk!

Daniel Vaariku “Praktikaaruanne”

…on põnev lugemine ka ajakirjandusvälistele inimestele, lisaks on see kohati ääretult naljakas. Murrangulised 90ndad aastad olid vist tõesti tõeline tripp kõigi jaoks, kes siis noored ja elujõulised olid. Ajakirjandusosakonna lõpetanuna tulevad mõnedki asjad tuttavad ette. Aga kõige ägedam on selle raamatu juures see, et ma ei tunne end enam kui värdjas. Vaadake, mul on koguaeg jäänud mulje, et ikka see meie põlvkond on kuidagi hukas ja et ainult mina ja minu kursakaaslased ja sõbrad oleme nii hulle asju teinud, võtnud elu teinekord mängleva kergusega ja juba tähtsatel kohtadel töötades kokku saanuna õlut libistanud ja imestanud, et mida hekki, kas tõesti MITTE KEEGI ei saa ümbritsevatest aru, et me ju ainult MÄNGIME täiskasvanuid? Ma ausalt olen veetnud tunde, kui mitte päevi, end veendes, et millalgi tuleb hakata elu ikka tõsiselt võtma, või vähemalt tõsisemalt kui senini. Oh, jumal tänatud, et ka inimesed enne mind on olnud samamoodi… segaduses. Gone with the flow. Vaariku “Praktikaaruande” algtekste ehk tõelisi praktikaaruandeid võib lugeda Memokraadi blogist. Neile ta siis kasva

tas liha peale, rääkis ja meeutas, ning valmiski kollasekaaneline raamat. Mõnusalt kerge suvine amps, kui ajakirjandus kolletub kiiremini kui päikese käes kuivav rohi ja peale hapukurkide suurt midagi lugeda pole. Ja samas on kerguse taga palju olulisi mõtteid, mida raamatut käest pannes edasi mõlgutada.

Kus ja millal lugeda? Võrkkiiges sumedal pärastlõunal, kui Ekspress on läbi loetud ja mõtled, et võiks ülikooli jälle astuda

Jenny Lawson “Let’s Pretend This Never Happened”

Eesti keeles seda veel saada pole ja kui on olemas e-luger, siis soovitan osta Amazonist e-variant. Jõuab sekundiga kohale ja ongi maailma parim raamat sul käte vahel. Tõsiselt, ma pole ELADES midagi nii hüsteeriliselt naljakat lugenud. Ma ei suutnud seda käest panna, ma ahmisin seda kõikjal ning oleks peaaegu nutma hakanud, kui läbi sai. Jenny Lawson peab üligigapoppi blogi The Bloggess ning see on tema (mostly true) memoir, nagu kaanel kirjas. Inimesed õudselt armastavad ütelda, et nad on ikka kõik jube erilised ia fucked up ja “oota sa, kui ma sulle OMA perekonnast räägin, sinu oma pole veel midagi minu omaga võrreldes!” Tõde on muidugi märksa proosalisem, pole meist keegi see lumehelbeke ja perekonnadki on oma veidrustega ikkagi üsna tavalised. (Välja arvatud Homode perekonnad, vot nemad saavad alles tõesti lugusid rääkida!) Aga Jenny lapsepõlv oli tõesti päris kreisi ning veel lahedam on see, et ta oskab selle kõik nii tohutult hästi kirja panna. Ja Victor! Oh jumal, Victor on täiega oosõm! Päriselt. Lugege. Vaadake tema blokki ka, ta luges kaks esimest peatükki juutuubi sisse, siis saate aimu asjast.

Kus ja millal lugeda? Kuskil, kus su valjud naerupahvakud kedagi ei häiri või siis paremal juhul positiivset tähelepanu tõmbavad. Näiteks suvekohvikus sõbrantsi oodates. Ja kui ta on saabunud ja sa naerust hingetu oled, püüa talle see lugu edasi rääkida, kuidas Jenny ükskord sarimõrvari käest näkku pussitada sai. JA RÄÄGI SEDA NII, ET SA EI NAERA. I dare you!

Thomas Glavinic “Öötöö”

Et vahepeal meelest ei läheks tõsiasi, et elu pole ainult lust, lillepidu ja karneval, võib kätte võtta “Öötöö”. See on painav teos. Kummituslik, õudne ja samas kohati nagu Eesti film, kus tükk aega pead vahtima õitsvaid välusid ja metsatukki. Mäletate seda multikat Pellest, kes ärkas hommikul üles ja oli maailma üksinda jäänud? Siis ta hängis ringi ja sõi komme ja sõitis trammiga (vist) ja tegi igasuguseid asju, mis pähe tulid, aga lõpuks hakkas nutma ja emmet igatsema. (SPOILER ALERT!) Siis tuli välja, et see oli ikka uni ja hommikul ärgates olid inimesed maailmas alles. The End. “Öötöö” mängib sama ideega – mis juhtuks, kui sa avastaksid ühel hommikul, et maailmast on kõik inimesed kadunud… See, mis juhtuma hakkab, on esialgu… mitte miski. Aga see mitte miski on nii painav, nagu palavik, mis aegamisi tõuseb ja tõuseb ja tõuseb…

Kus ja millal lugeda? Mitte pohmelliga, sest siis võib kassiahastus ära tappa. Võta kätte, kui tunned end natuke melanhoolsemana ja tahad mõtiskleda inimeseks olemise valu ja võlu üle.

Indrek Hargla Melchiori jutud, “Suudlevad vampiirid”

Kui sa oled veel üks neist vähestest inimestest, kes pole Indrek Hargla Melchiori jutte (“Oleviste mõistatus”, “Timuka tütar”, “Rataskaevu viirastus”) lugenud, siis soovitan soojalt. Hargla on mulle muidugi ammu juba meeldinud, isegi enne Frenchi ja Koulut olid tema jutud mõnes ulmeantoloogias alati need pärlid, mida viimasena lugesin. Magustoiduks. Apteeker Melchiori raamatud pole muidugi ulme per se, vist nimetatakse seda alternatiivajalooks? Või noh, ajaloolised kriminullid siis. Kuigi ilukirjandus. Noh, igaljuhul on tegu nauditava lugemisega, kui sulle pakuvad põnevust ajalugu ja krimkad. Nii mõnus, nii detailne, nii põnev, nii… mõnus. Praegu loen Hargla kogumikku “Suudlevad vampiirid”, kus tuleb tema kui kirjutaja mitmepalgelisus hästi esile. Hargla hakkaski mulle meeldima kunagi seetõttu, et mulle meeldis, kuidas ta Eestit ja meie pärimusi-uskumusi põnevalt ulmeks oskas kirjutada, ja ka selles kogumikus on mitu head lugu, mis just selle “vana” Hargla meelde toovad.

Kus ja millal lugeda? Õhtul pärast sauna, kui istud maamaja trepil, mets mustab eemal, veidrad ööhääled ja eemalt tõusev udu teevad olemise natuke ebamaiseks. Vot siis on õige hetk paar doosi Hargla lugusid manustada.

Manona Paris “Minu Moskva”, Mika Keränen “Minu Supilinn”, Vahur Afanasjev “Minu Brüssel”

Kolm “Minu…”raamatut üheskoos. Manona “Minu Moskva” oli üks mõnusamaid lugemiselamusi ja kuigi see ilmus juba eelmisel suvel, siis Moskva ju ei vanane. Manona pilk sellesse linna on kohati imestav, naljatlev, aga peamiselt analüüsiv ja eluterve. Sama saab öelda Afa “Minu Brüsseli” kohta. Need kaks raamatut käivad natuke nagu käsikäes – Moskva ja Brüssel, meie kunagine ja praegune “pealinn”, kas pole? Ja kõige selle kõrvale julgen soovitada Mika Keräneni “Minu Supilinna”, mis peaks suurlinlikkust natuke pehmendama ja agulifännidele mõjuma kui sõõm värsket õhku. Tõele au andes pole ma veel “Minu Supilinna” lugenud, aga uskudes kriitikuid ja tundes (põgusalt) Mikat, panin ta siia südamerahuga.

Kus ja millal lugeda? Raudteejaamas, rongis, lennujaamas, lennukis. Ja siis võtta “Supilinn”, kui oled tagasi koju jõudnud.

ühe ema lugu

hoomamatu 1 Reply

Mormelar on kirja pannud ühe südantlõhestavalt liigutava loo. Lugege tema blogist.

Nii palju on selliseid lugusid meie ümber ja kõrval. Iga kord, kui ma neist põgusalt möödun, imestan ma ikka ja jälle: KUIDAS on võimalik, et inimesed tulevad sellistest asjadest välja? KUIDAS on võimalik lapse kaotusvalu taluda, ratsionaliseerida, edasi minna, öelda: iga asi on millekski vajalik ja teada, et see on üks mõttetuim lause maailmas? KUIDAS inimesed suudavad?

Nii palju hämmastavaid lugusid ja inimesi on meie ümber. Iga lugu isemoodi traagiline, aga iga väljatulek, edasiminek ühtemoodi vapper ja uskumatu.

Ja mõned lood jäävadki rääkimata, surevad koos lugude kandjatega.

Osalt selle tõttu mind lood paeluvadki. Ma tahan lugusid kuulda, salvestada, edasi anda. Ma tahan teada, mis on see, mis meid inimeseks teeb. Kuigi vastust sellele ei leia vist iialgi.

Kui selleks pole just… lood.

PROJEKT: LAPS IX Esimesed elupäevad ja ehmatused

hoomamatu 1 Reply

Eelviimane osa ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Järgmisel nädalal on aeg otsad kokku tõmmata.

I osa. II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa, VII osa, VIII osa

9. Esimesed elupäevad ja ehmatused

 

Mikk seisab nõutult palatiuksel. Doris on näost valge, ema kudistab meeleheitlikult imikut lõua alt, et mitte kellelegi otsa vaadata. Keegi ei oska midagi teha.

“Mis… projektilaps?” küsib Mikk veel ühe korra.

Doris heidab mulle pilgu, siis Mikule ja lõpuks vaatab abiotsivalt emale otsa.

“Ma… tegin nalja?” proovib ta olukorda päästa.

“Nalja?”

Mikk ohkab ja tõmbab kätega üle näo. Ta näeb välja kohutavalt väsinud. Mõni ime, tal on selja taga elu üks ilmselt pikimaid öid. Nagu mulgi. Tunnen, et mu aju ei suuda enam selle olukorra analüüsimisega tegeleda. Ma olen ühtäkki nii lõppväsinud.

Continue reading

landmarks

hoomamatu 3 Replies

Täna hommikul hakkas Mila rääkima. Täiesti konkreetselt. Võttis niiskete salvrättide paki, tuli minu juurde, lõi mind nõudlikult lapiga ja teatas (sorri): “Kaka.”

Hiljem läksime vannituppa, vaatas vanni ja teatas: “Vanni!”

Ma olen harjunud sellega, et ta ikka aeg-ajalt ütleb mingeid asju, mis kõlavad nagu päris sõnad. Vahel on isegi kontekst õige, aga päriselt aru ei saa, kas ta ise aru saab, mis ütles. Niisiis ma küsisin üle: “Tahad vanni?”

“Jaa! Vanni!”

Eks ma siis tõstsin lapse vanni, mis mul muud üle jäi.

Ja kõige tagatipuks hämmeldusime me JR-iga hommikul, et kuidas küll Mila teisest toast oma küünekääridega tuli, ma oma teada olin need laua peale tuhatoosi tõstnud. (Seal pole tuhka, ainult staff.) Hiljem selgus tõde. Nimelt pole Milale enam mitte mingi props end toolile vinnata ja sealt lauale ronida. Asjatama.

Jep. Beebipõlv on ametlikult läbi.

Ja issand, mu laps on NII MÕNUS! Ma täna muudkui käisin ja surusin teda endale vastu ja ümisesin: “Mila… Sa nii mõnus…” Talus seda hämmeldunud naeratusega, nagu ikka. Ja siis sõnas kurvalt: “Kass…”

Kass indeed.

märkusi elust Nõmmel

hoomamatu 4 Replies

Umbes sellel hetkel, kui ma istusin Mila* sünnipäeval diivanil ja vaatasin, et… Issake. Mul on maja rahvast täis. Inimesed, kellest suur osa ei oma lastega sooje suhteid, olid tulnud minu lapse aastasele sünnipäevale. Faking ömeising.

Käisin Tartus ka saiki juures üle pika aja. Mingi hetk ta nõustus minuga, kui ütlesin: “Iga asi ei peaks olema diagnoos.”

Lisaks küsis, et kui läheb mingitmoodi see elu, et kas ma siis tulen Tartusse tagasi. Kõhklematult vastasin: “Ei.” Aga samas, oma saiki välja vahetada ei taha. Kui miski on mu elus olnud viimased 4,5 aastat konstant, siis on see tema. Ta on mulle VÄGA oluline, diagnoosiga või diagnoosita.

Täna kõndisin Retika sünnipäevale ja iga samm, mis ma võtsin, lõi läbi keha: “Ma armastan seda. Armastan seda, kus olen.”

Ma pole vist isegi Karlovat iial nii aktiivselt armastanud kui Nõmmet. Mul on tunne, et ma pole ühtki meest või naist nii aktiivselt armastanud kui Nõmmet. Juba mitmes kuu järjest armastan ma Nõmmet iga ihurakuga ja imestan, kas see kunagi läbi ka saab.

Loodan, et ei saa.

Olen hämmeldunud, kui saab. Ja kurb.

Tahaks lebada asfaldil ja imeda sisse seda, kui mõnus siin on.

Kohe, õige pea pean ma minema jälle tööle. Lähen suurima rõõmuga, sest ei salli ma seda liivakasti äärel istumist. Armastan oma last lõputult ja ribadeks, aga liivakastiääred? Jäägu need teistele.

Võimalik, et ei leia tööd. Nagu ikka. Siis lähen kooli. Tallinnas nimelt võetakse mu eriala magistrisse kõik vastu. Või vähemalt peab VÄGA palju vaeva nägema, et välja jääda.

Ja, fakk, ma armastan Nõmmet. Mis siis, et on kaosekorter. Kaks kassi. Kolm kotti savikrohvi. Eelarve, mis ei sisalda elektritöid.

Mm. Nõmme. Mm…

Ja kogu see mu taustsüsteem. Te olete kõik nii mõnusad. Võtaks teid kõiki kaissu ja teeks lihtsalt: mmmm…

Ja see kõik vähem kui kahe aastaga. Tulin suure kõhu ja maailmavihaga Koplisse, 1,5 aastat hiljem suudleks Tallinna tänavaid (Nõmmel) ja mul on vähemalt neli inimest, kellele öösel helistada, kui vaja peaks minema ja vähemalt kaks neist loevad mu mõtteid.

Mmmm.

Elu.

–

*Olgem ausad. Ühtki last väga ei huvita nende aastane sünnipäev, see ikka vanemate jaoks on. Mina kutsusin kõik sõbrad, kes pähe tulid, ja enamik neist ilmuski. “Mila” sünnale. Jajah.

PROJEKT: LAPS VIII Tuhud ja tõed

hoomamatu 3 Replies

Kaheksas osa ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Eelmine kord valetasin – nüüd on kaks osa veel jäänud, kokku kümme neid on. Ja esmaspäevad on ikka üks igavene häda mul arvuti taga olemiseks aega leida, eriti kui on Tartust tulek. Seega vabandan hilinemise pärast!

I osa. II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa, VII osa

8. Tuhud ja tõed

 

Me seisame sünnitusmaja ooteruumis. Mikk hoiab kramplikult käes minu spordikotti, kuni oma järjekorda ootame. Mina tõmban aeg-ajalt kõverasse ja oigan, tuhud on muutunud regulaarsemaks ja valusamaks. Üritan kellaajaliselt neid mõõta, kuid loobun sellest üritusest peagi – ei suuda üldse mingi arvutamisega tegeleda.

 

Lõpuks, pärast ootamist, mis tundub kestvat tunde, kutsutakse mind ülevaatusele. Rõõmsa näoga ämmaemand käsutab mind toolile. Loen talle ette hommikused sündmused, ta küsib paar täpsustavat küsimust, ning: “Jaa, avatust on juba kolm sentimeetrit, võtame su sisse!”

“See tähendab: ma sünnitangi?”
“Jah, just seda see tähendabkI!” naeratab naine lõbustatult.
“Aga ta on ju veel nii väike, tähtaeg on alles järgmisel kuul,” püüan protesteerida.
“Mitmes rasedusnädal on?” pärib ämmaemand, sirvides mu rasedakaarti.
“Kolmekümne…” loetlen meeleheitlikult nädalaid.,“…seitsmes?”
“Noh, siis pole ju vaja muretseda, täitsa ajaline laps! Ja kus isa? Ootab väljas?”
“Jah, aga…”
“Selge, tema võtku siis su asjad ja lähme ära sünnitusosakonda!”
“Aga…”
“Aga mis?”

Continue reading

ää ullule pilli küll a’a!

hoomamatu 3 Replies

Olen Tartus. Või õigemini, Lõuna-Eestis. Muuhulgas olen kohtunud kahe suure musta koeraga keset metsi südaööl, peaaegu kruusateelt välja sõitnud, rääkinud Siki ja emmega “Merevaigu” olulisusest ja noh, OLNUD TARTUS.

Natuke tahaks juba koju. Kõik need kassid ja mu armas Nõmme kaos.

Üks mõte oli veel. Pärast seda, kui Kärdu mu seljatätoveeringut nähes suured silmad tegi, sain ma aru, et kuigi ma jagan blogis oma ihu ja hinge, pole ma mingil põhjusel väga oma tätoveeringuid jaganud. Niisiis algatan ma projekti: võtta üles kõik mu tätoveeringud (soovitavalt lahedate piltidena) ja neid jagada. No et kui leitakse kunagi mingi laip, siis on mind vähemalt nende järgi võimalik tuvastada. Sest jumal teab, millal ma suren, eks. Ükskord veel midagi mulle pähe kukub, ma ütlen.

Ja lõpetuseks tahtsin jagada lugu, mis võib olla anekdoot, aga ma ei ole päris kindel, sest ma pole iial kindel mitte milleski, kui A. mulle jutte räägib. Täna näiteks ta teatas, et GER-POR mäng jääb ära, sest vihma hakkas sadama. “Võimalusel jätkub mäng kultuurimajas.” Ja et Ronaldo ei mängi, sest “tal on mingi paise”.

Öelge siis nüüd veel, et õemehi peaks USALDAMA.

Igaljuhul, olla Võro mees elus esimest korda teatrisse läinud. Istuvad hardas vaikuses, vaatavad etendust, kui järsku laval näitleja pateetiliselt: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!”
Vaikus. Vaikus.
Näitleja uuesti: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!”
Vaikus. Vaikus. Vaikus.
Näitleja kõigest hingest: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!!!”
Mees tõuseb püsti, vaatab ringi ja rehmab käega: “Vanemuine, ep ma tia, kut sa oled, a ää ullule pilli küll a’a!”

spontaanne giveaway

hoomamatu 1 Reply

Kuna täna ja homme olen ära kusagil Lõuna-Eesti avarustes, siis korralikku posti ei tule, aga ma üldse viimasel ajal harva nädalavahetuseti blogima jõuan. (Ühtlasi olen avastanud süntaksimängud. Et need mulle meeldivad.)

Aga avastasin ootamatult, et dakiblogi Facebooki-lehel on ainult kaks laikijat 300st puudu, seega kui 300 täis saab, annan ära sellise arvutikaanele mõeldud kaunistuskleepsu. Parim muidugi Mäki peal, aga sobib ilmselt ka teistele (mittemustadele) arvutitele.

Ärge jumala eest sheerima küll hakake, see on ikka ilge, kui nii juhtub. Aga äkki mõni juhuslikult näeb ja vajutab kah like ära, mida on näiteks kaua edasi lükanud (sest ei ole vaja ju, et igasugused fesaris teaks, mis blogisid te lugemas käite!). Enivei, nädala alguses vaatan, kas 300 on täis, ja teen random.org abil loosimise. Kui sulle endale kleeps ei sobi, saad sõbrale anda.

Pildil poseerib Mallu koos mu arvutiga, millel on hetkel samasugune kleeps. Boonuseks Mallu hullusilmad!

juuni stiil

hoomamatu 5 Replies

Nagu teada, elasin ma umbes märtsist… aprilli lõpuni vist ilma peeglita. See oli veits häiriv. Näiteks ükskord läksin lapsega koos vanni ja kui olin ta magama pannud, läksin ise veel poodi. Müüja oli nii-nii sõbralik, mul kohe naeratus näol, et näed! Säästumarketis on ikkagi ka inimesed tööl, mitte tundetud masinad.

Jõudsin autosse ja vaatasin tahavaatepeeglisse…

Mulle vaatas vastu Alice Cooper.

See oli päris kohutav. Ja hüsteeriliselt naljakas. Nimelt olin ma ära unustanud, et meik peas, see sai korraliku mahavõtmise asemel lihtsalt vannis käies laiali hõõrutud. Kui ma JR käest küsisin, et jumala eest, miks ta midagi ei öelnud, kehitas ta õlgu ja ütles, et ei pannud tähele.

Mehed, ma räägin. Seda paneb küll tähele, kui ma üksi kleidiga välja lähen, eks…

Nüüd on mul õnneks peegel, fopaasid juhtub… vähem. Neid täielikult vältida ma ei suuda, sest ma olen üldiselt moevõhik. Näiteks käisin ma ükspäev linnas ROOSADE retuusidega kleidi all ja sain aru, et tõenäoliselt on selline riietumine mõnedes riikides seadusega keelatud. Sest ma for reals nägin välja, justkui ma a) oleks kleidi all alasti ja kleit oli LÜHIKE, või b) üks sõna: viinerijalg.

A no polnud teha midagi, ainsad asjad, mida jalga panna. Ja ilma ei saa ka käia, paksude tüdrukute klassikaline probleem suvisel ajal – jalad hakkavad lihtsalt HÕÕRUMA. Umbes selle koha pealt, kus mul praegu postitantsusinikad on. Muidugi, mõnedel kogukatel on küll ka peenikesed jalad, nii et nemad saavad käia seelikuga ka ilma sukkadeta. Ükskord olen ma kah nii peenike, kui just see sääremarjaareng mingit vihjet ei anna praegu, et kuhu see jooksmiseharrastus mind tulevikus viia võib…

Igaljuhul, eile läksime Sikiga poodidesse ja nagu meil temaga juhtub, ostsime ilusaid asju. Odavaid, aga ilusaid. Ja ootamatult kujundasin ma leidudest selle suve looki, midagi, mida mul varem olnud pole. Õigemini, mul on igal suvel küll lemmikkomplekt, mida kanda. Näiteks eelmisel suvel sai selleks triibuline H&Mi kleit, mille Foo Fightersi konsal käies soetasin, mitu aastat on aga lemmikud olnud hoopis ühed punased põlvpüksid, mille häda tõttu Vilniusest ostma pidin, kui neli aastat tagasi Amsterdamis käisime. Lindexist ja allahindlusega.

Novot, sel korral vahtisime ka igasuguseid ilusaid asju Lõunaka uues Tally Weijlis (kas on veel VÕIMATUM ühe poe nime hääldada ja kirjutada?), Siki sai sealt paar lahedat asja, aga kuna seal suurimad numbrid lõppevad 40ga, siis mina mitte. Ilmselgelt pole Tally Weijli sihtgrupp. Küll aga sain ma sealt PARDIKESTEGA kaks kaelaketti! PARDIKESED!!! Vuhuu!

Kõige olulisem ost on aga merehõnguline triibikkleit Lindexist. Kah allahindlusega. Proovisin üht mitteallahinnatud, mis oli NII ILUS puu peal, no lihtsalt pole olemas ilusamat kleiti! Ja selga pannes nägi välja nagu öösärk. Õudselt ilus öösärk, aga öösärk nevertheless. Hoolimata sellest, et ma pidžaamapükstega teinekord tanklasse olen trippinud, ei ole mul himu ööriietega väljas käia, seega päästis päeva triibikkleit, sest selleks ajaks olin ma juba otsustanud, et mul on KOHE uut kleiti vaja.

Kodus tuhnis ema kapist välja ühe bleiseri, mida ta ise eriti ei kanna, see istus valatult ja ma tundsin, et ma pole ikka aastaid nii hot välja näinud. Selle auks läksin K.-ga linna peale, tal õnnestus peaaegu koheselt jalg välja väänata ja kui ma teda juba mitme koha vahet vedanud olin (näiteks Teises Kohas käisime kaks korda kanawrappi söömas, sest need olid ausalt PARIMAD wrapid, mis minu keelele on iial sattunud), õnnestus meil mõlemal pikali sadada ja tänaseks on mul põlv lõhki ja plaaster peal. Ma ei mäletagi, millal mul viimati põlv lõhki oli. Teismeeas tõenäoliselt. Või varemgi.

Nii et tõenäoliselt näete te mind kõikidel suvistel üritustel selle riidekomboga (miinus plaaster, SEE, ma loodan, paraneb ikka hiljemalt järgmisteks* pulmadeks ära). (*Teate ju küll mind, ma vana sariabielluja. Iial ei tea, millal jälle abielluda otsustan!)

Ja bleiser on jätkuvalt mu lemmikriideese maailmas. Uskumatu, et ma selle enda jaoks alles eelmisel suvel avastasin. Ideaalne asi ju – teeb businessist casuali, casualist natuke viisakama jne. Asendamatu. Ja juuksed, nagu näha, on megalt välja kasvanud, sest juuksuriks pole raha ja/või mahti olnud. Vahepeal ma üritan üldsust ära petta, et see peabki nii olema, ja kaabin pähe Kurt Cobaini (või Posh Spice’i, kuidas kellelegi) soengu. Aga üldiselt päris kurb on see mulletivärk juba.

Hea, et mul täiesti savi sellest on. Muidu hakkaks muretsema ehk.

PS: Outfiti hotness töötas. Kohas nimega Kivi pakkus üks agar mittesuitsetajast noormees mulle oma väikeste vilgaste kätega keeratud sigaretti. Kahju, et see kohe laiali lagunes, aga, nagu öeldakse, on mõte see mis loeb. Ja no mulle pole võõrad noormehed tänaval aastaid enam otsagi vaadanud, saati siis baarides mingeid suvakingitusi tahtnud teha (jooke näiteks või nii). Nii et win.

PPS: Samas iroonilisel kombel ei haaku kogu mu jutt või siinne hetkemeeleolu üldse sellenädalase Delfi kolumniga. Aga nii vist ongi, et teinekord teeb õige riietus imesid, kuid põhiprops on ikkagi peas kinni…