Author Archives: daki

#41. Kassid

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

Kassid on ühed imelised elukad. Nad eksisteerivad enamiku ajast justkui sinuga paralleelselt, aga neil hetkedel, kui nad otsustavad end sinuga jagada, teevad nad seda täielikult.

Ma armastan neid hetki, kui ma õhtul (või pigem öösel) voodisse ronin ja mu kassikari mulle järgneb. Neil on ära jagatud, kuidas nad minu peal kerra tõmbavad. Kuna ma jään magama tavaliselt paremal küljel, vasak jalg pea lõua alla kronksu tõmmatud, siis Miuks leiab koha kuskil vasaku küünarnuki ja vasaku põlve vahele jäävas lohus, samas kui Pussakas uhkelt end parema jala peale sätib – nagu monorail cat.

Siis löövad nad mõni aeg nurru, umbes veerand tunni pärast läheb Pussakas omi asju ajama ja kui hästi läheb, siis nii ma uinungi.

Vahel ööbib Mila minu juures ja siis kassid väga agaralt voodisse ei kipu. Peamiselt seetõttu, et Mila põhimõtteliselt ainuke sõna on “kass” juba umbes pool aastat olnud, mis enamasti tähendab seda, et kui ta kassi näeb, üritab ta looma maadlusvõttega maha suruda. Pussakas talub seda üsna hästi, kui Mila teda maadligi-kallistada üritab, Miuks pole vist senini mulle päriselt andestanud, et keegi tema rahu nii järjepidevalt häirib ja ilmselgelt olen mina selles süüdlane.

Seda armsamad on hetked, kui me kõik koos lõunauinakut peame või lihtsalt, nagu silgud reas, kallistamisunelemisega tegeleme.

#41. Kassid.

#42. Emme

hoomamatu 1 Reply

Blogiadvendikalender.

Täna on minu emme sünnipäev. Naljakas on see, et minu jaoks on ta igavesti 35aastane. See vist oli tema esimene vanus, mille ma lapsena ära õppisin ja sealt edasi paistab, et aeg pole edasi liikunud.

Ma olen elu aeg oma ema imetlenud. Ta on tõeline daam, on üsna ilmselge, et ta on sündinud valesse aega ja valesse riiki. Tema tõeline aeg ja koht on hoopis 19. sajandi teise poole Pariis. Ma nii hästi kujutlen teda ballisaali, kuningalossi ja salongiõhtutele, iga kord seljas aina peenem ja uhkem õhtukleit.

Ma ei saa senimaani aru, miks keegi, kes on nii läbi ja lõhki daam, on saanud endale tütre, kes on nii läbi ja lõhki mittedaam. Ma pole elus näinud oma ema dressipükstes ja koduriietekski on tal alati seelikud ja kleidid, minu mugavad koduriided on dressid või dressilaadsed esemed kombineeritud maikadega. Mul on kapis ainult üks kostüüm ja seegi pole mitte kontori-, vaid peoriietus. See-eest kingadega hakkan ma vaikselt juba järjele saama, uh, jumal tänatud sellegi eest.

42. Emme.

#43. Teine hooaeg

hoomamatu 2 Replies

Blogiadvendikalender.

Ma armastan sarju. Minu jaoks on kvaliteetsed sarjad segu meelelahutusest ja õpiprotsessist – kui ma jälgin, kuidas teised lugude jutustajad oma lugusid üles ehitavad, õpin ise selle käigus nii mõndagi. Okei, päris sageli võin ma tänu sellele osa alguses ennustada, kes on pahalane või mõrtsukas, aga siiski. Õpiprotsess üleni.

Ma armastan uute heade sarjade tulekut. Ja ma armastan, kuidas iga kord ei pruugi pilootosa olla see, mis sarja kvaliteedi määrab. Kui otsustada pilootosade järgi, siis poleks olnud tulevikku ei “Firefly’l” ega “Supernaturalil”, pilootosad lihtsalt on sellised: ülepingutatud, toored, püüavad jutustada 45 minuti jooksul miljon lugu korraga.

Seda enam on mõnus see hetk, kui sa tajud, et sari on hoo sisse saanud. Kui ta ei karda enam kirvest, kui ta teab, kes on ta tegelased, kuidas nad käituvad, kuhu lähevad. Vahel juhtub see paari-kolme osaga, mõnikord läheb aega terve hooaeg, enne kui sari end mugavalt tundma hakkab. Praegu on mul näiteks need hetked sarjadega “Elementary”, “Person of Interest”, “Scandal”, “Doctor Who” – supersarjad, mille superlust ei teakski, kui nad oleks vaid kahe-episoodilisteks ühehitiimedeks jäänud. (Välja arvatud “Dr Who”, selle puhul pidasin ma silmas Matt Smithi aegu ja seda, kui ta lõpuks oma koha pikas doktorite reas leidis ning asi jälle minema hakkas.)

#43. Teine hooaeg.

#44. Kihutamine poekäruga

hoomamatu 1 Reply

Blogiadvendikalender.

Arusaadavalt on kõik hetked, mis ma Milaga veedan, mu lemmikud. Tõsi, me aeg-ajalt frustreerime teineteist, aga millised kaks koos elavat inimest seda ei teeks. Siis me leiame jälle ühise keele ja läheme üheskoos edasi.

Aga kõikidest hetkedest lahedaimad on vast need, kus Mila ootamatutes olukordades nii suurt rõõmu leiab, et see mind esiteks pahviks lööb ja siis kaasa haarab. Üheks neist on meie ühised poeskäigud. Millist rõõmu võib pakkuda lihtne poekäru!

Mila armastab, kui ma ootamatult kärule hoogu juurde annan või selle peatan. Eriti armastab ta järjekorras seismist ja seda, kuidas ma käruga siis nõksutan. Asi sai alguse loomulikult vajadusest – väikesel lapsel pole eriti kannatust mööda suuri poode konnata, nii püüdsin ma selle talle lõbusamaks teha. Nüüdseks on poeretkedest välja kujunenud meie oma mängud, kus võitjaks jääme me mõlemad – kahekesi hullumeelselt riiulite vahel naerda rõkates, põhjuseks peaaegu ei miski! Lihtsalt see, et tema istub kärus ja mina lükkan seda ootamatute intervallide tagant.

#44. Kihutamine poekäruga.

#45: Päev, mil purskkaevud kinni keeratakse

hoomamatu 4 Replies

Blogiadvendikalender.

Mulle õudselt meeldib, kui ma märkan päeva, mil purskkaevud kinni keeratakse. See tähendab, et suvi on ametlikult möödas, käes on aeg, kui puitmajaderajoonid lõhnavad nii magusalt kütmise ja soojade köökide järele. On aeg, mil valgust on vähe, tubaseid tegemisi rohkem, saab hakata lehti riisuma, peenardega talveks hüvasti jätma, linnuparvede lahkumislende jälgima, igaõhtuselt kuurist puid tooma ja naksakalt jahedas toas hommikuti ärkama.

Issand kui mõnus aeg see on!

Jõulud tulevad igal aastal aina kiiremini ja see on kurb ja äge samal ajal. Ühest küljest tahaks, et oskaks kuidagi seda ootusaega paremini hinnata, leida rõõmu ja nostalgiat vaat et igavesest videvikust… Ja neist päevadest, kui sirab päike nii meeleheitlikult nagu ta tahaks igaveseks hüvasti jätta. Või neist päevadest, kui sajab esimest lund. Või neist päevadest, kui esimest korda märkad, et lombid on jääkaane all, mis su sammude rütmis priks-prõks kildudeks puruneb.

Teisest küljest tahaks, et jõulud tuleks kiiremini – ja et nad EI tuleks kiiremini. Ootus on ju nii mõnus!

Kõik see ootusaeg hakkab peale siis, kui purskkaevud kinni keeratakse. Enne saab end veel hilissuvega petta.

Umbes täpselt sama palju armastan ma, kui ma märkan päeva, mil purskkaevud lahti keeratakse.

#45. Purskkaevud.

ilusad asjad

hoomamatu 1 Reply

Otsustasin oma blogi uutmoodi üles äratada. Jõuludeni on jäänud täpselt 45 päeva. Käes on mu lemmikaeg aastast – minu sünnipäeva, Mila sünnipäeva ja üleüldiselt maikuu, jaanipäeva, augustikuu sumedate õhtute, septembrikuu ja oktoobrikuu vananaistesuve kõrval. Ja kuna elu on praegu sellel rajal, mis ta on – tööd on palju (töö teeb õnnelikuks ka, kusjuures!), aega vähe, lapsehoidu veel vähem, poolikut elamist samapalju kui varem jne – siis blogida ei jaksa, jõua ja taha viimasel ajal.

Õigemini, tahan, aga uutmoodi häälega.

Seega jõuludeni panen käima ennast distsiplineeriva ja karmat puhastava eriprojekti, blogiadvendikalendri, kui soovite. Iga päev kirjutan ma lühidalt millestki, mis teeb elu elamist väärt. Millestki, mis on totaalselt awesome, lihtsalt nunnu või miski, mille olemasolu olen oma emotsemises teenimatult unustanud.

Õnnelikuks tegevate asjade märkamise blogiadvendikalender.

 

Kaheksateist kuud

hoomamatu 7 Replies

image

Kallis Milake, eile said sa poolteist aastat vanaks. Poolteist aastat. See on pool minu ülikooliajast. See on kaks rasedust. See on üks terve talv, poolteist kevadet, kaks suve ja nibin-nabin üks sügis või umbes nii. Ühesõnaga: see on ilmatuma pikk aeg. Ma mõtlen sellele neil päevil tihti, aga ma ausalt ei suuda meenutada, kuidas kõik enne sind oli. Ehk oleks kergem mul daki_ver1 faili daki_ver2 failiga asendada ja üle kirjutada, kui ma suudaks meenutada. Aga ma ei suuda. Lõputu küünlapäev, enamasti fantastiline (enamasti täis ka vildikaga ärasoditud näoga poes käimist), aga me oleme praeguseks sinuga jõudnud punkti, kust mina peaksin meid mõlemaid võimalikult valutult teisele poole – kusiganes see ka siis poleks – välja juhtima ja mul pole ausalt öeldes aimugi, kuhu suunas astuma hakata. Aga sina loodad mu peale, niisiis võtan ma sul käest kinni ja hakkame koos astuma. Fuck if I know, kuhu me lõppeks välja jõuame, aga ma luban sulle: there will be cake. /// Selle verstaposti juures teed ja oskad sa juba nii palju, et ma ei teagi, mille peaks üles märkima. Kass, emme, issi, naba, lamp, part, mahl, kalli-kalli, oppadii, hei, tere, aitäh, anna, pai, pall, sokk, koer… neist sõnadest umbes koosneb hetkel su sõnavara, enamik küll mööndustega (part näiteks kõlab pigem kui arp). Sa armastad hirmsasti musitada: vahel lihtsalt tuledki selleks oma tähtsate toimingute juurest minu juurde, et üks kalli-kalli ja musimops teha. Mänguasjad musitavad ka: koerad karusid, karud kasse, sina kõiki vahelduva eduga, isegi palli oled musitanud ühes erakordsel heldimushetkel. Ja kas ma pean üldse lisama, et see on nii nunnu noh! Tantsuta ei möödu ükski su päev ja viimased ajad oled sa ka laulma hakanud. Algas see minuga unelaulu kaasaümisemisest ja on nüüdseks arenenud suvaliste silpide leelotamiseni tööl, kodus ja puhkehetkel, nagu öeldakse. Tantsu ja laulu osas paistad sa oledvat pärinud oma isa erakordse rütmituse ja minu erakordse kombe end mitte oma oskamatusest end häirida lasta ning rõõmsalt unnata ja keerutada täpselt siis, kui hing seda ihkab, isegi kui ümbritsevad ehk pika pilguga vaatavad. Sind päästab muidugi tõik, et sa oled nii väike ja nunnu. Aga ma loodan, et see osa sinust suuemaks kasvades ei kao ning et me tatsame käsikäes läbi porilompide, seejuures kõvasti ja valesti lauldes, ka kümne või kahekümne aasta pärast. Oleks see alles midagi, kas pole! Armastades, emme

Lõpp-peatus.

hoomamatu

“Milake, täna ööbid sa siis issi juures, eks? Teil on kindlasti väga tore. Ja juba homme näeme jälle, ma luban!”

Mu süda tõmbus kokku, kui lapse riidesse panin ja uksel vaatasin, kuidas nad ära sõitsid. Matsin end töösse ja üritasin nautida midagi, mida pole ammu saanud – kõvasti õhtul musa kuulata, rahulikult poole ööni skaibis lobiseda…

…aga magama minnes võtsin Mila teki kaissu. Isegi ei mõelnud sellele, automaatselt.

Eelmisel nädalal jõudsime siis lõpuks oma suhtes punkti, kust ei ole edasi- ega tagasiteed. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas siit edasi minna. Terve eelmise nädala elasin ma kookonis, hoidsin igal võimalusel Milat kaisus ja püüdsin diilida tõsiasjaga, et mu elu kõige pikem suhe, mu elu kõige suurem armastus – et see nüüd lõppes.

Diilisin, nagu ma ikka diilin. Ignoreerides. Magades igal võimalusel. Igal mittemagamisvõimalusel töövõimalusi kasutades. Ja siis jälle Milat kallistades.

Ja ka esmaspäeva õhtul veel ei olnud ühtegi pisarat. “Üksi on niiii mõnus!” hõiskasin Marisele skaibis ja kuulasime Dahlingut, mina üürgasin kaasa.

Pisarad saabusid ootamatul hetkel. Tulin koosolekult, jäin trepikotta taginööbiga kohmitsema. Paari-kolme aastane poiss ja tema vanemad olid just sisenemas. Nagu ikka. Pusserdasin oma nööbiga, pere jutuvada jäi tahaplaanile ja järsku –

LITAKI!

Mul jäi süda seisma ja pisarad mitte ei kogunenud, nõrgunud või muid koosolemisviise ei harrastanud – pisarad konkreetselt PURSKUSID mu seest välja. Ma pole isegi päris kindel, kas nad tulid vaid silmadest või KÕIKJALT mu näost.

Jooksin välja, poisi nutt kõrvus kajamas, Mila ja enda ja meie ja tema ja kõige selle pärast nutta uludes.

Ja nii faking külm oli, et ma ei saanud isegi rahulikult uluda, sest pidin samal ajal tegelema tuule peale vihane olemisega.

Mul pole õrna aimugi, kuidas edasi. Mida ma peaks tegema. Mida ei peaks. Kust alustama. Mille lõpetama. Kuidas jagama. Mida mis järjekorras jõudma. Mis mulle lubatud on. Ja millal. Kelle nähes. Kui palju. Kui kaua. Kas üldse.

Aga ometi peab siit edasi minema ainult paremaks. Kõik muutub – järjekordselt – aga üks õudus saab paljude asjaosaliste jaoks mööda. See õudus, mida tekitasid kaks inimest, kes armastasid nii väga, aga ei osanud teineteist õnnelikuks teha.

 

Ja mul on nii, nii kahju.

telefonimäng

hoomamatu 5 Replies

Asjad, millega Mila on lähipäevadel püüdnud telefonikõnesid võtta:

  • telekapult
  • DVD-mängijapult
  • digiboksipult
  • katkise digiboksi pult
  • pastakas
  • marker
  • minu telefon
  • minu katkine telefon
  • riidepuu
  • vannipardike
  • ripsmetušš
  • suss
  • helkurpael
  • Pussaka saba
  • kamm
  • kahvel
  • lusikas
  • Pussaka saba
  • lõngakera
  • kaardipakk
  • kummidraakon
  • võtmekimp
  • kulp

õhtusöök… no kui mitte viiele, siis mõni saab ikka söönuks

hoomamatu 23 Replies

Millalgi augustis helises mu telefon.

“Mis sa sel ja sel nädalal teed?” päriti nõudlikult.
“Ee…”

Järgmine hetk leidsin ma end aegluubis kaamera poole kõndimas koos Mallu ja kahe inimesega, kellega ma olin hetk tagasi esimest korda kohtunud. Hüsteeriliselt naermas.

Uuel nädalal võistlevad kokakunstis ja sõnaosavuses lauljatar Mia, terava keelega seltskonnaajakirjanik Mariann Kaasik, kõrge mõttelennuga blogija ja kirjanik Dagmar Lamp-Jõgi, särtsakas profitantsija Sandra Steinberg ja alati šarmantne poliitik Max Kaur.

Niisiis. Ma sattusin saatesse “Õhtusöök viiele”. Koos Malluga. Mis… mõttes nagu?! Kes mu elule skripti kirjutab ja kas ma võiksin selle tüübiga korra kohtuda? Mind kohe huvitab, mille järgi ta valib neid asju, mida mulle teele veeretab.

Igal juhul, meie osalusega Õ5 läheb eetrisse homme, 22. oktoobril, minu saade on teine ehk seda saab TV3 pealt näha teisipäeva õhtul. Lisainfo ja muu selline TV3 kodulehelt.

Mul ei ole mingit plaani teile saadet ümber jutustada. Esiteks seetõttu, et võtted kestsid hommikust õhtuni ja mul pole õrna aimugi, mis sellest lõpuks ekraanile jõuab. Ka ei ole see siin seletuskiri teemal “Miks ma selliseid asju teen ja kas mul üldse häbi ka kunagi on” (vastus: teen, sest tundub lahe ja häbi on, aga enamasti ei tunne).

See on… eelhoiatus ehk? Et teate homme teleka ees olla / telekast eemale hoida. Või siis on tegu tunniskirjaga, et ma ei hoia oma lugejaid kõiksugu teleprojektide eest teadmatuses ja ükskõik kui piinlik või naljakas on tulemus, ei vaiki seda maha. Milleks? Ma annan endale aru, et ei mu ema ega ka näiteks Naabrinaine ei läheks iialgi ühtegi telesaatesse, aga… mina lähen.

Niisiis.

Kohtusin esimest korda Sandra ja Maxkauriga (tuleb öelda tühikuta, ühe hingetõmbega) ja juba me kõndisime hirnudes aegluubis kaamera poole.

Tere tulemast saatesse “Õhtusöök viiele”.

//

Kui ma andsin nõusoleku saates osaleda, püüdsin ma kujutleda, mis on hulleim, mis juhtuda võib. Kas on keegi, kellega ma iga hinna eest ei tahaks samas saates olla? Kas on mingi mulje, mis minust võidakse luua, mis toob mulle rohkem kahju kui kasu? Lõpuks jõudsin ma järeldustele, et:

1. enamik inimesi ei saa naljast aru ja ma võiks ükskord mõista, et see on NENDE, mitte minu probleem. Delfi kolumnid ja blogimine on mulle ju ometi midagi õpetanud.

2. niikuinii näen ma paks välja. Selles pole süüdi kaamera, vaid rasv. Ja see ei kao, kui kaamerat väldin.

3. niikuinii tõmmatakse minu kohta üles lambijutte ja lastakse käima klatši ja ainus, kuidas ma seda kontrollida saan, on jätkates oma kuvandi teadlikku loomist. Mul pole enam mõtet teha nägugi, et ma saan kuskile peitu pugeda ja nullist alustada.

4. mul pole mõtet teeseldagi, et mu korterit on võimalik KORDA saada. See, et tegu on remondifaasis korteriga, on ainus, mis mind päästab (sest keegi ei usuks, et ma elan vabatahtlikult paljaste seintega korteris).

5. ja lõppeks: tele! Täiesti võõras, põnev ja uudne meedium!

Ehk siis lühidalt otsustasin ma, et diilin võimaliku pasatormiga kui see peaks tulema ja et juhtuda saab rohkem head kui halba.

//

Esimesel võttepäeval selgus mortifeeriv tõsiasi – kokku olid sattunud väga sarnase huumorimeelega inimesed. Miks see halb on, küsite? Sest telekaamera ees pole hull mitte see, et sa ei suuda kaamerat ära unustada ja näid pingutatud või võlts. Telekaamera ees on KÕIGE hullem see, kui sa end mugavalt tunned. Sest kui sa tunned end mugavalt, kipuvad väga kergelt tulema lollid naljad ja trikid, mis antud hetkes sulle ja su kaaslastele täiesti sobivad ja loomulikud tunduvad… Probleem pole aga mitte selles, kui see kõik läheb saatesse sisse. Oh ei, see oleks parim lahendus.

Probleem on selles, et enamasti lõigatakse kõigest välja vaid killud.

Ja on ikka lõpp lahe vanaemale hiljem seletada, miks sa pidasid vajalikuks telekaamerasse pikalt oma spermateooriaid jutustada.

Nii see nädal läks. Kui oli minu saade, sain ma umbes sada breakdown of the närvi ja kõik läks pekki, aga loodetavasti siiski heas mõttes pekki. Eks te ise vaadake.

Oli hull, oli lahe, oli kohutavalt väsitav, oli täis spontaanseid laulukesi, tantsusamme, surmani naermist, laadungeid ja laadungeid puudrit higi peitmas, kohatuid nalju ja… šõud, noh.

Televiisor… siit ma tulen!