Millalgi augustis helises mu telefon.
“Mis sa sel ja sel nädalal teed?” päriti nõudlikult.
“Ee…”
Järgmine hetk leidsin ma end aegluubis kaamera poole kõndimas koos Mallu ja kahe inimesega, kellega ma olin hetk tagasi esimest korda kohtunud. Hüsteeriliselt naermas.
Uuel nädalal võistlevad kokakunstis ja sõnaosavuses lauljatar Mia, terava keelega seltskonnaajakirjanik Mariann Kaasik, kõrge mõttelennuga blogija ja kirjanik Dagmar Lamp-Jõgi, särtsakas profitantsija Sandra Steinberg ja alati šarmantne poliitik Max Kaur.
Niisiis. Ma sattusin saatesse “Õhtusöök viiele”. Koos Malluga. Mis… mõttes nagu?! Kes mu elule skripti kirjutab ja kas ma võiksin selle tüübiga korra kohtuda? Mind kohe huvitab, mille järgi ta valib neid asju, mida mulle teele veeretab.
Igal juhul, meie osalusega Õ5 läheb eetrisse homme, 22. oktoobril, minu saade on teine ehk seda saab TV3 pealt näha teisipäeva õhtul. Lisainfo ja muu selline TV3 kodulehelt.
Mul ei ole mingit plaani teile saadet ümber jutustada. Esiteks seetõttu, et võtted kestsid hommikust õhtuni ja mul pole õrna aimugi, mis sellest lõpuks ekraanile jõuab. Ka ei ole see siin seletuskiri teemal “Miks ma selliseid asju teen ja kas mul üldse häbi ka kunagi on” (vastus: teen, sest tundub lahe ja häbi on, aga enamasti ei tunne).
See on… eelhoiatus ehk? Et teate homme teleka ees olla / telekast eemale hoida. Või siis on tegu tunniskirjaga, et ma ei hoia oma lugejaid kõiksugu teleprojektide eest teadmatuses ja ükskõik kui piinlik või naljakas on tulemus, ei vaiki seda maha. Milleks? Ma annan endale aru, et ei mu ema ega ka näiteks Naabrinaine ei läheks iialgi ühtegi telesaatesse, aga… mina lähen.
Niisiis.
Kohtusin esimest korda Sandra ja Maxkauriga (tuleb öelda tühikuta, ühe hingetõmbega) ja juba me kõndisime hirnudes aegluubis kaamera poole.
Tere tulemast saatesse “Õhtusöök viiele”.
//
Kui ma andsin nõusoleku saates osaleda, püüdsin ma kujutleda, mis on hulleim, mis juhtuda võib. Kas on keegi, kellega ma iga hinna eest ei tahaks samas saates olla? Kas on mingi mulje, mis minust võidakse luua, mis toob mulle rohkem kahju kui kasu? Lõpuks jõudsin ma järeldustele, et:
1. enamik inimesi ei saa naljast aru ja ma võiks ükskord mõista, et see on NENDE, mitte minu probleem. Delfi kolumnid ja blogimine on mulle ju ometi midagi õpetanud.
2. niikuinii näen ma paks välja. Selles pole süüdi kaamera, vaid rasv. Ja see ei kao, kui kaamerat väldin.
3. niikuinii tõmmatakse minu kohta üles lambijutte ja lastakse käima klatši ja ainus, kuidas ma seda kontrollida saan, on jätkates oma kuvandi teadlikku loomist. Mul pole enam mõtet teha nägugi, et ma saan kuskile peitu pugeda ja nullist alustada.
4. mul pole mõtet teeseldagi, et mu korterit on võimalik KORDA saada. See, et tegu on remondifaasis korteriga, on ainus, mis mind päästab (sest keegi ei usuks, et ma elan vabatahtlikult paljaste seintega korteris).
5. ja lõppeks: tele! Täiesti võõras, põnev ja uudne meedium!
Ehk siis lühidalt otsustasin ma, et diilin võimaliku pasatormiga kui see peaks tulema ja et juhtuda saab rohkem head kui halba.
//
Esimesel võttepäeval selgus mortifeeriv tõsiasi – kokku olid sattunud väga sarnase huumorimeelega inimesed. Miks see halb on, küsite? Sest telekaamera ees pole hull mitte see, et sa ei suuda kaamerat ära unustada ja näid pingutatud või võlts. Telekaamera ees on KÕIGE hullem see, kui sa end mugavalt tunned. Sest kui sa tunned end mugavalt, kipuvad väga kergelt tulema lollid naljad ja trikid, mis antud hetkes sulle ja su kaaslastele täiesti sobivad ja loomulikud tunduvad… Probleem pole aga mitte selles, kui see kõik läheb saatesse sisse. Oh ei, see oleks parim lahendus.
Probleem on selles, et enamasti lõigatakse kõigest välja vaid killud.
Ja on ikka lõpp lahe vanaemale hiljem seletada, miks sa pidasid vajalikuks telekaamerasse pikalt oma spermateooriaid jutustada.
Nii see nädal läks. Kui oli minu saade, sain ma umbes sada breakdown of the närvi ja kõik läks pekki, aga loodetavasti siiski heas mõttes pekki. Eks te ise vaadake.
Oli hull, oli lahe, oli kohutavalt väsitav, oli täis spontaanseid laulukesi, tantsusamme, surmani naermist, laadungeid ja laadungeid puudrit higi peitmas, kohatuid nalju ja… šõud, noh.
Televiisor… siit ma tulen!
Ma armastan neid hetki, kui ma õhtul (või pigem öösel) voodisse ronin ja mu kassikari mulle järgneb. Neil on ära jagatud, kuidas nad minu peal kerra tõmbavad. Kuna ma jään magama tavaliselt paremal küljel, vasak jalg pea lõua alla kronksu tõmmatud, siis Miuks leiab koha kuskil vasaku küünarnuki ja vasaku põlve vahele jäävas lohus, samas kui Pussakas uhkelt end parema jala peale sätib – nagu monorail cat.
