Pikaajalise EMT kliendina on EMT mind korduvalt välja vihastanud, pakkudes püsikliendile praktiliselt null soodustust, eelistades alati uusi liitujaid. Rääkimata kõrgetest hindadest (kuigi tõsi-tõsi, parkimissüsteem meeldis mulle EMTi juures väga).
Nüüd aga pidin kreepsu saama, kui avastasin leivapaki pealt EMT reklaami. LEIVA PEALT!
Tahaks karjatada: kas miski pole enam püha?!
Aga olen liiga väsinud selleks…
…it’s officially started. Tänane uneskoor: mingi null umbes?
Phuck. Phuck. Puck. Kell on 8.20, ma olen ärkvel umbes kolmandat tundi ja ma pean täna päris hea hulga tööd ära tegema. Aga ei, selle asemel olen ma magamata, pahur, poolpime ja külmavärinates.
Aga ärge öelge, et ma teid ei hoiatanud.
Blogilugeja Helen saatis mulle lahkelt Elizabeth Gilberti raamatu “Söö, palveta, armasta”, mille vastu oli mul tõmme juba siis, kui ma seda naist mitu-mitu kuud tagasi “Oprahist” poole silmaga nägin. Ma ei näinud tervet saadet, aga miski jäi sealt kõlisema hinge, ja ma tundsin, et pean seda lugeda saama.
Täna ma mõtlesin pikemalt selle üle, miks minu joogaõpingud pidevalt katkevad, olen ju alustanud sellega tegelemist juba noore teismelisena, kuid ikka on jäänud pooleli. Käisin isegi nüüd viimati spordiklubis alanud joogatunnis, kuid tundsin, et see pole päriselt minule, võib-olla oli asi õpetajas, ta tekitas mus ebamugavust ja ma ei leidnud end seal mugavalt. Samas, joogaõpetaja Almer Jansu juures tundsin end hästi ja vabalt, temaga läksid tunnid võluväel ja mul ei olnud selleks raske isegi hommikul kell pool 7 ärgata, et enne tööd tundi minna.
Powerjoogas käies jõudsin vist kõige lähemale sellele kirgastumistundele, või õigemini – sellele kirgastumistunde juurde jõudmise tee alguseni. Ma tean, et mul õnnestus tookord puudutada Seda vaid väga õrnalt, kuid see tunne oli tugev, ja ma tean, et ma tahan sinna kunagi jõuda. Või vähemalt tahan ma seda teed kõndida ja õppida. Aga ma ei leia kuidagi asu, miski hoiab mind tagasi.
Ma arvan, et asi on selles, et ma ei ole ise ennast veel selgeks mõelnud. Jõudsin raamatus kohani, kus Richard Texasest ütles, et hingesugulased on peeglid, nad ei olegi mõeldud selleks, et nendega koos elada – nad vaid tulevad su ellu, peegeldavad sind ja näitavad sulle, kes sa ise oled, mida sa pead endaga tegema, avavad sinus midagi uut, kaevavad sust välja asju, mida sa oled peitnud või ei tahakski ehk näha. See mõte on natuke kurb, aga mulle tundub, et see on õige. Võibolla on see meie ühiskonna või üleskasvamise viga, või tuleb see keskkonnast ja jumal teab, kasvõi Disney muinasjuttudest, et me arvame, et me peaksime oma hingesugulase mitte ainult leidma, vaid ka enda külge köitma. Mõte leida hingesugulane ja siis lasta tal pärast laastamis- ja hinge ümberpööramistööd oma elust lahkuda – see tundub liiga kohutav. Mis siis üldse veel on? Mis siis on armastus? Milline siis on ideaalilähedane suhe, kui su partner polegi su hingesugulane?
Epp küsis mu käest paar päeva tagasi, mida ma kardan. Juttu oli just sarnasest iseenda leidmisest. Ma olen seda mõtet nüüd keerutanud peas: jah, mida ma kardan? Miks ma ennast kardan? Võibolla sellepärast, et mu elu on õpetanud mind iseennast kartma – ma muudkui kõnnin oma eluteel ja külvan segadust siia-sinna, ise muudkui enda sundmõtete käes viseldes, leides vahepeal mingeid pidepunkte ja siis neid jälle kaotades. Teisalt ma tean, olen seda alati teadnud, et Päris Mina, tema ei ole selline.
Kunagi, kui Janno Eestis oli, olime me kahekesi siinsamas toas, kus ma praegu seda teksti kirjutan. Oli öö ja me… Meie tegevust võiks kõige paremini nimetadagi “jumala leidmiseks”. Ma arvan, ei, ma tean, et Janno on üks mu hingesugulastest. Alati, kui ta tuleb, suudab ta mu pealispinnast läbi kraapida ja näitab mulle midagi, mida ma veel ei teadnud. Ma olen alati imetlenud seda, kui noor ta on ja samas kui tark ta on. Temas on peidus sellised ürgtarkused, milleni mina veel jõudnud ei ole.
Igal juhul, juba siis ütles ta mulle, et kõige olulisem on leida sisemine Jumal. Ja kui sa selle leiad, siis sa saad aru, et SINA OLEDKI JUMAL. Ja selle teadmiseni jõudes ongi sinu eluülesanne selles elus täidetud ning sa võid edasi liikuda, teistesse universumitesse.
Ma saan ühtpidi aru, mis see lause tähendab – leia sisemine Jumal, sina oledki jumal. Ja ma saan aru, et ma olen selle lause tundmisest ja mõistmisest veel valgusaastate kaugusel.
Muidugi jääb mulle täiesti ebaoriginaalselt ette mu oma ego, kes arvab, et ta peab alati olema puldis ja asju kontrollima. Ma pole selles mures kaugelt originaalne, see on esimene takistus, mis ületada tuleb. Mediteerimiselgi on kõige suuremaks takistuseks su enda mõtted, su enda ego ette visatud lause- ja mõttekatked. Mõned korrad on mul õnnestunud mediteerides jõuda rohkem rahumasse seisundisse, aga mul tuleb hirm peale – sest see on lihtsalt niivõrd teistmoodi enese- ja kõiksusetunnetus, et ma teen klõpsti silmad lahti ja kardan end sinna kaotada.
Ma tean, mis on esimesed sammud, mis ma pean astuma – laskma lahti negatiivsetest emotsioonidest ja sundmõtetest. Ma isegi tean mõnd tehnikat selle jaoks. Aga ego on võimul ja ajab vahepeal kiuslikult oma asja – ego tahab olla solvunud, ego tahab olla väiklane, ego tahab kirtsutada nina ja seada ennast, ego, kõigest ülespoole. Ja vahepeal on temaga lihtsalt nii väsitav vaielda, et ma annangi alla.
Teisalt ei saa unustada, et kogu selle vaimse tee eesmärk ei ole siiski ennast kaotada või end kuhugi ära anda. Ei, tee eesmärk on ennast tunda, tunnetada, vabaks anda, ja sellega koos hakata tunnetama maailma ja lasta sisse terve universum.
/
Siis me rääkisime Epuga veel elu ülesannetest, karmast, eelmistest eludest. Näiteks olen ma suhteliselt veendunud, et eelmises elus puutusin ma mingil määral kokku Birgitiga. Mõndade arvutuste järgi me elasime samal ajal, kuigi täiesti erinevates maailma otsades. Aga ma tunnen, et mingil määral oleme me seotud, tahan ma seda või ei taha.
Siis veel elu ülesanne. Ma tean, et mul on seotud see materiaalse võimuga, ja ma tean, et ma pean õppima sellest üle olema, mitte igatsema raha ja võimu ja edu, ainult sel viisil suudan ma enda tee leida. Aga nagu teada olen ma sel teel väga palju vigu teinud. Vähemalt tean ma praegu seda, et kui mul õnnestub oma praeguse elukaaslasega kokku jääda, siis on tema kindlasti inimene, kes aitab mul mingeid õppetunde õppida.
“Sa ei saa muuta asju või inimesi, sa saad muuta OMA SUHTUMIST asjadesse ja inimestesse.” Seda ütles mu ema, need on targad, väga targad sõnad. Ja samas on see üks keerulisim õpetus, mida järgida. Jälle tuleb mängu ego, kes jonnakalt pead tõstab ja trotslikult huuli torutades küsib: “Aga miks ainult mina pean oma suhtumist muutma? Miks teised ei pea?!” Andke mulle nõu, kuidas teie oskate sellisest trotsist lahti lasta? Ma tunnen, et ma tahan muuta oma suhtumist, aga alati löön ma oma pea vastu iseenda tõstetud trotsimüüri ära. Nagu negatiivse mantrana keerleb ikka: miks mina, miks mina, miks mina…
Ja ma saan aru, et JUSTNIMELT MINA. Mitte keegi teine. Ma ei saa muuta teisi, nende suhtumisi – nemad peavad ise seda muutma või ise oma elu õppetunnid saama. Ning minu ülesanne on tegeleda iseendaga, mitte teistega.
Väga raske on lahti lasta negatiivsetest emotsioonidest, need söövad sisemust ja võtavad võimust. Mediteerimine ajab rahustamise asemel hoopis vihaseks; siis hakkan mõtlema, et ma pole mitte midagi õppinud, et ma olen NII ALGUSES ja see teeb vihaseks – kõik absoluutselt vale lähtekoht edasi liikumiseks.
Õnneks aitab Gilberti raamat, sest tema on täpselt samasuguste takistustega maadelnud, ma ei ole selles üksi. Ma kardan, et ma ei jõua iial vaimsele kirgastumisele nii lähedale, kui tema jõudis, aga vähemalt on mul selles osas rahu tehtud – kui ma jõuan pooltki nii kaugele, olen ma juba rahul. Või kui ma jõuan veeranditki nii kaugele, olen ma juba rahul.
Mis – kui ma jõuan edasi astuda ÜHE SAMMUKESEGI sellest mentaalsest vanglast, kus ma elan, olen ma juba rahul. Ja õnneks on mul vahepeal põhjust olla rahul – et siis taas hakata endaga tööd tegema, et suudaks kasvõi ühe korragi veel järgmine samm astuda.
Vahepeal on hommikud ilged tüütused. Nagu näiteks täna, kui juhtub nii, et hommikuvõileiba tegemise ajal ja asemel suudavad seitseteist kevadist hetke mind nii närvi ajada, et kõrvust tuleb tossu.
Ma vihkan, kui hommikul kööki minnes jääb esimese asjana silma, et kraanikauss on nõusid täis. Ah, kuidas ma seda vihkan! Ma pesen alati nõud ära kohe pärast söögi tegemist (ja ei oota enamiku nõudega isegi söömise lõppu), kuid eile olin ma nii surmväsinud, et koju jõudes jõudsin vaid ägada, kuidas mul kõik valutab ja B juurest pärast “Alfie” lõppu ära tulles lugesin veel natuke raamatut ja juba vajusingi surmaunne. Põhimõtteliselt.
Siis mind ajab hullult närvi, kui pliit on must. Jah, ma ise puhastan pliidi kohe pärast söögitegemist, aga nüüd oli see unarusse jäänud, peamiselt, kuna ma pole mitu päeva süüa teinud. Isu ei ole ja jaksu ka.
Ja kolmas asi, mis mul harja punaseks ajas ja mis on kõige jälgim – sest kui kaht esimest saab kergesti muuta ja on enda süü läbi tekkinud, siis seda ei saa kontrollida. Nimelt ärkasin jälle selle peale, et meie korter oli täis tapvat haisu, mille alguspunkt oli ilmselt alumise korruse naabrite saapakeetmispajas. Vets haises nagu halvaks läinud praekartulid ja köök sai normaalseks alles pärast tuulutamist.
Neetud ventilatsiooniavad, neetud paneelikas, neetud vastikud naabrid!
Aga nüüd on juba parem, sest päike pimestas ära ja kõõlusin aknal ning vaatasin, kuidas varesed ringi karglevad ja see tegi tuju paremaks.
Unes nägin jälle Hugh Laurie’t ja seda, et meil on suhe. Ohjeebusküll.
Kui ma peaksin reastama kehaosad, mis mulle enda juures ei meeldi, siis sinna nimekirja läheksid kindlasti mu kael ja mu käed. See tähendab – need ülakäed. Ma lihtsalt ei kannata, et nad on nii musklis, ja mitte Madonna-musklis, vaid pigem siuke sumomaadleja-musklis. No come on, ma teen hullult palju trenni neile (või teen liiga palju?) ja ikka ei kahane. Hoopis lähevad rohkem trimmi ja jäävad friiking täpselt sama suureks. Ja oleks siis, et nad piltidel paistaks trimmis, ei, nad paistavad nagu suur hunnik rasva. Mida nad ei ole, kahjuks või õnneks. Nad on puhtalt musklid ja seitseteist kihti nahka (täpselt nii palju arvan ma endal nahka olevat, teda on liiga palju).
Aga kui ma peaks reastama kehaosad, mida ma armastan, siis ma saaksin märksa pikema nimekirja. Kes hoolib neist kätest (kui ma ei armastaks ainult maikasid nii palju kanda) ja kaelast, kui mul on keha küljes nii toredad asjad nagu sääremarjad ja puusakondid ja siis need kohad, kus mul tätoveeringud on – selg ja puusakont ja siis need jalatagused-noh-mul-ei-tule-see-sõna-meelde-praegu. No ühesõnaga, üks osa pahkluudest.
Ja siis need puusad. Oi, kuidas ma armastan oma puusi. Tõsi, kogu mu lüheldase oleku juures (ärgem unustagem mu hüüdnime vanuses 15-19 – Käpu) võiksid nad ehk olla natuke tagasihoidlikumad, no nii üldise pildi tasakaalustamise mõttes, aga ma armastan neid ikkagi. Eriti meeldivad mulle – jah, ma tean, et nüüd tuleb see tobe jutt, millest keegi aru ei saa – mu pisikesed venitusarmid. Nad on väikesed ja heledad ja peaaegu märkamatud, aga sõrmega jälitades tunneb neid ja minu meelest on nad armsad ja kuidagi seksikad. Mis siis, et nad tuletavad mulle meelde seda 18aastaseks saamise aega, kui ma võtsin kaalus hullult juurde ja kogu mu minapilt pidi muutuma, sest ma enam ei olnud 60kilone tütarlaps.
Kuigi, tuleb tunnistada, et peeglist vaatab mulle jätkuvalt vastu 60kilone tütarlaps ja kui ükskord see “Walk of Shame” video ka valmis saab, siis võite kõik Undergroundis vaatamas käia, et ma tantsin jätkuvalt, nagu ma oleks 60kilone tütarlaps.
Tegelikult olen ma meeleheitliku kiirusega 30-le lähenev mitte-veel-60kilone-tütarlaps, haa!
See “reasta oma lemmikkehaosad” on tegelikult tore enesehinnangumäng, tegime seda ükskord Birxuga, kui veiniga naudisklesime ja niisama targad olime. Sest no olgem ausad, ikka päris kräpp on vahepeal, eriti siis, kui on päevad või PMS või ovulatsioon. Okei, mitte siis, kui on ovulatsioon, aga need teised ajad. Tunne on, et kõik elu jooksul sisse söödud mäkid või siriuseburksid on ladestunud su puusadele, tagumikule, kätesse ja silmade alla, ja ei kavatse sealt iialgi liikuda. Peakski vist tegema selle nimekirja uuesti ja panema tahvli külge rippuma, et seda vaadata, kui tuju halb ja olemine nagu vaalal?
Või siis peaks laskma selle nimekirja teha significant other’il, see oleks vist veel parem.
Jah, väiksed rõõmud igas päevas.
Täna, muide, käisin superheal kontserdil Rahvusraamatukogus, esines Soldiers of Swing. Ma pole elu sees nii super-jazzielamust saanud. Koguaeg oli nägu naerul ja pisarad silmas ja kananahk ihul – lihtsalt uskumatud tüübid. Kahjuks ei leidnud ma pealiskaudsel otsingul hetkel netist nende kohta mingit materjali, mida teiega jagada, nii et te peate lihtsalt mu sõnu uskuma, et nii hullult hea oli. Kuigi president Rüütel vaatas kõike toimuvat liikumatult (ma kahtlustan, et ta on stuffed animal salaja), oli siiski rõõm näha, et esimesena tõusid kontserdi lõpus aplodeerides püsti peaminister ja teised tähtsad.
PS. Kas keegi õpetaks mind normaalselt magama? Kuidas jäädakse magama? Kuidas ollakse unes – nii, et muu maailm pidevalt sisse ei pressiks?
…et pidin blogima sellest, kuidas naise käitumine on kõik seletatav tema tsükliga. Noh, muidugi pole selle tõdemuse näol tegu mingi üllatusega, kõik teavad seda. Aga ma just täna hakkasin mõtlema, et polegi vist hetke, kui naine saaks olla “normaalne”. Kõigepealt on meil PMS. Siis on meil päevad ja me oleme valust kõveras (vähemalt see õnnetum osa meist, kellele päevad agooniaga seostuvad) ja loomulikult sellega kaasnevalt pole meil tuju kõige parem. Siis on meil lühike hingetõmbeaeg, kui päevad on just läbi saanud ja nii hea kerge on jälle olla.
Siis on ovulutsioon ovulatsioon, mida mõned õnnelikud/õnnetud meist tunnevad. Näiteks minul on õnn seda vahepeal tunda. Seda ovulatsiooni-tunnet on keerulisem seletada kui PMSi või päevavalusid. Esiteks võib olla valu, aga ei pruugi. Tavaliselt ma lihtsalt tunnen survet munasarjade-kandis. Ja ma tajun ära, et nüüd on see aeg, kui loodus tahab, et ma rasestuks. Kaasnevad kõiksugused nähtused, enamasti suureneb seksiisu märgatavalt… Ja siis on ovulutsioon läbi ja mõne aja pärast tuleb juba jälle PMS ja siis päevad… Ja nii see käib.
Ja kui sa oled rase, pole sul küll neid tavatsükliga kaasnevaid rõõme ja hädasid, aga on terve suur posu muid, mida ma viimastel päevadel olen naeruga pooleks lugenud huvitavast ja naljakast raseda-blogist His Boys Can Swim. Näiteks nähtused nimega Pregnancy Brain ja Pregnancy Gas.
Aga see on muidugi hoopis teine teema ja jääb kunagi tulevikuks, kui ma tõesti oskan sel teemal kaasa rääkida.
See atsetooni-lugu tuletas mulle meelde seda, kuidas Hull Taksojuht kunagi rääkis, et tema meelest tuleb kogu vein Eestisse üht suurt toru (!) pidi. Ja et siis siin pannakse erinevatesse pudelitesse. Ning punane vein saadakse muidugi nii, et lisatakse valgele toiduvärvi.
Millest ma pidingi kirjutama… Jah, et haige on olla. See vist ikka käib käsikäes suurte negatiivsete emotsioonidega… Et kui lased midagi enda sisse ja kulutad oma närve selle peale, siis võibki kuskilt füüsiliselt järele anda.
Samas võib mõjuda ka see, kui terve õhtu otsa kahe 38kraadise palavikuga haige inimese vahel sarju vahtida ja möla ajada. Vabalt võib mõjuda ka see.
Tänu sellele, et ärkasin 37kraadise poolpalavikuga, ei julgenud minna ka sinna muusikalivõttele, milleks eile tantsukava õppimas käisin. Ja mille isegi selgeks sain, olgugi, et alguses jäi mulje, et see üks-kaks-ja-käed-ja-keerutus on liiga keeruline.
Ning nüüd ma mõtlen, et kui saaks, võiks mõnda rühmatrenni minna äkki. Teha midagi tantsulisemat. Aga noh, praegu pole vahendeid selliste lõbude jaoks. Aga mis siin ikka kurta, nii kui kurta julged, saad kohe piki päid ja jalgu;)
Tegelikult on jätkuvalt kõik hästi. Ma ei ole vist seda öelnud, aga ma armastan oma praegust kooselu ja koos elu. Ma tõesti ei arvanud, et kellegagi elu jagamine võib olla nii tore ja täis pisikesi rõõme ja heaolemisi.
/
Siis vahepeal tabas mind atsetoonirünnak. Kõik kohad olid pealepressivat atsetoonihaisu täis ja ma ei suutnud aru saada, kust see lõhn tuleb. Läbi seina naabritelt?
Naabritega seoses. Rääkisin ükspäev naabrinaisega ja ta ütles, et selle õlletopsi, mis tekkis pärast Presidendi Vastuvõttu ootamatult mu ukse taha öösel, olla sinna sokutanud neljanda korruse naabrid. Millega ma nemad veel välja vihastanud olen, ei mõista – oleme olnud väga korralikud ja musternaabrid, eriti võrreldes teise korruse omadega, kes konstantselt niisama läbustavad või siis üle päeva, kui külalisi pole, niisama naist peksavad ja kisavad.
/
Nii, mis ma veel tahtsin kirjutada… Et imeline on väljas, muidugi. Seda teate te kõik. Kuulan Paul Van Dyk’i ja mõtlen, et suvi tuleb varsti. Kolme nädala pärast on juba kevad! Aga ikkagi, on olnud selline talv, et ei oskagi rohkem tänulikum olla. Liiga ilus on pidevalt, selline tunne, nagu oleks tegu viimase ideaalse talvega ja rohkem me lund ei näe. Iialgi. (Mis kusjuures pole võimatu, eks, arvestades kõike.)
Pea valutab ja nohu on teinud kõik silmanägemise uduseks. Kuigi midagi suurt ja tõsist nagu viga pole, eriti võrreldes näiteks Birxu või Nadjaga. Lihtsalt paha on olla, siuke veits uims ja läpsu.
Uuel nädalal uue hooga, eks ta ole. Mõtlesin, et panen endale paika mingi kindla päevaplaani, mida võiks järgida, a la jooga hommikul ja siis kirjutamine ja siis õhtusöök ja muud lõbud. Aga… Ma täpselt ei tea, mida hetkel endaga pihta hakata.
See tunne läheb ära jälle, tean. Peale pressivad rutiinsed päevad, teed üht-teist ja kolmandatki ja ootamatult avastad, et… Ongi juba Aeg.