…ehk kuidas Birx ja Daki linnast põgenesid, spas käisid, Savisaare eest põgenesid ja Võrus imedemaa leidsid.

Eelmäng.

Vahepeal on vaja linnast ära saada. Esimesed märgid, et varsti saabub road tripi aeg, on näiteks kummaline rahutus, mis tabab, kui sa avastad, et käid juba ei-tea-mitmendat-päeva täpselt sama tänavat mööda täpselt samal kellaajal. Või kui sa avastad, et sa oskad punkti pealt ette ennustada, mida sa teed näiteks reede õhtul kell 22.15 (vastus: jood Underis teist õlut).

Nii me otsustasime ühel ilusal teisipäeval, et aitab. Aeg on minna ja lasta end spas poputada. Ühtlasi avastasime, et samal nädalavahetusel on Valgas laat ja kuna laupäevaõhtul ootas meid ees projekt Metsik Võru Ööelu (Siki järelsünnipäev), siis tundus kõik ideaalselt kokku langevat.

Broneerisime hotell-spas nimega Bernhard (ettevaatust lingil klõpsides: muusika kukub röökima) toad ja jäime nädalavahetust ootama. Muidugi, ega see broneerimine nüüd ka kõige lihtsam olnud. Kõigepealt pidime üldsegi minema Värska veekeskusesse. Aga kolmapäeval selgus, et seal on kõik toad broneeritud ja Siki sai viimase toa. Seegi oli ilma aknata. Niisiis surfasime läbi kõik Lõuna-Eesti spad ja värgid ning sõelale jäigi Bernard, peamiselt hea hinna-pakkumise suhte tõttu. Tuhande krooni eest kahe peale saime jaurata spas, süüa hommikust ja toad olid kõik akendega!

Selle peale tühistas Siki oma aknata toa ja võttis kah Bernhardisse toa. Aknaga.

Kolmapäeval värvisime juukseid, et tähtsaks sündmuseks ikka valmis olla ja ilus välja näha. Ühtlasi uurisime, mis Otepää ööelu endast kujutab ning tõdesime suure rõõmuga, et Cuba Libred maksavad Helbis 25 krooni ja Comebackis suisa 20 krooni! Oo sulnis maaelu, õhkasime, ja juba kujutasime ette, kuidas me Otepää fabuloosseks joome, spaatame ja klubitame.

Reede. Kandaarium-sanaarium-blanaarium.

Reedel võtsime otse töölt suuna Otepääle, kus Siki oma musiga (edaspidi koondnimetusega Perekond Abielus) juba ees ootas. Eksisime korra ära ka, sest mõtlesime, et läheneme spaale “teist kaudu”. Tegelikkuses sõitsime hoopis kaugemale sellest, aga vähemalt saime nautida kauneid Pühajärve kaldaid. See muide polnud esimene kord mul seal teel ära eksida. Kui Andraga käisime suvise kirjanikematka marsruuti paika panemas, siis juhtus meil samal teel sama värk. Võiks arvata, et inimene õpib…

Igal juhul, saabusime müstiliselt kaunisse Bernhardisse, nautisime oma kaunist vaadet ja meenutasime, kuidas sünnipäeval Värskas käies olime sunnitud koledat isehoovi vahtima. Sama raha eest kusjuures. Seejärel vedasime oma vanad kered ujukatesse ja läksime Perekond Abielu otsima. Spaasse pääsemine oli omaette huumor – mingi kummaline klappuste/kabiinide süsteem, kust läbi jalutades jõudsid meeste-naiste ühisriietusruumi ning sellest läbi jalutades jõudsid lõpuks ukseni sildiga “Daamid” ja sealt läbi astudes… jõudsid pisikesse duširuumi, kus oli kolm nagi ja kaks dušikohta.

No okei, see pole tegelt midagi hullu, sest tegu oli ikkagi hotelliga ja meil oli vabadus oma toas pärast end pesta.

Vaade meie toa rõdult. Ahjaa, meil oli RÕDU! FRIIKING RÕDU! 10 punkti selle eest hotellile.

Spaa-osa ise osutus päris ägedaks (nende kodulehelt näeb mõningaid pilte ka): keeruliste nimedega saunad, harmooniumid-sanaariumid pakkusid erinevaid võimalusi vedelemiseks ja linnulaulu kuulamiseks. Meie lemmikuks osutus šungiidibassein: müstilise sinise valgusega koopalaadne bassein. Mulle meenus, kuidas me tattidena käisime vene koolis ujumas ja kuna seal töötas ühe klassiõe ema, siis saime me mõnikord seal täitsa omapead olla. Ja mida me esimese asjana tegime, kui omapead jäime? Lasime muidugi tuled ära. Midagi äärmiselt lõõgastavat ja mõnusat on hämaras basseinis sulistamises ning mul on hea meel, et Bernhardi disainerid selle ära jagasid.

Hästi mõnus oli ka kaldaarium, “soojade pinkidega lõõgastusruum aroomi- ja värviteraapiaga”. Sinna olekski võinud jääda. Juba plaanisime, kuidas midagi sarnast endale koju ehitada. Ainult Birx arvas, et linnulaul on liiga stressitekitav ning tema paneks selle asemel hoopis Buena Vista Social Clubi “Murmullo” taustaks mängima.

Ühesõnaga, spaa-osa oli väga kift, Värska trumpab selle üle ainult oma lainemurruatraktsiooniga (no sellega, kus hoovus või miski veab sind ringiratast ja mis hullult naljakas on).

Aga vanainimesed, nagu me oleme, avastasime pärast spaad ja õhtusööki, et ei ole meist mingeid peoloomi. Tegime ühe kiire laualjalka Maailma Kõige Koledama Lauajalkalauaga, võtsime mõned dringid ja mõned snäkid ja kebisime ära magama.

Birx ei suuda uskuda, et selline lauajalka olemas on.

SELLINE on õige lauajalka-albaanlane!

Laupäev. Jääkainevann, laat, Savisaar ja Harilikud Võru Hullud

Hommikusöök oli pettumus, ma pole kusagil nii kehva hommikusöögilauda näinud kui Bernhardis. Isegi apelsinimahla polnud (oli segamahl), õunamahlast rääkimata (oli mingi punane, ma eeldan, marjamahl). Oli keedumuna ja omletivärk, paar vorsti, saia sai röstida ja šokolaadimuffinit peale süüa. Ja oligi nagu kõik.

Siis magasime veel natuke ja ma vedasin oma kondid protseduurile (ametliku nimetusega “jääkaineid eemaldav vann”, suupärase nimetusega “jääkainevann”).

“Nii, selle point on nüüd selles, et te peate suutma selle 30 minutit siin vannis ära istuda,” räägib protseduuritädi.
“Uoah, mida ta siis nii väga teeb?!”
“No küll näete,” teatab tädi kavala näoga, näitab ette, kuidas ja mis järjekorras lüüse avada ja ma ronin sisse.

Nii-nii, kõigepealt pidi vajutama seda nuppu… Hmm. Päris huvitav tunne, mõtlesin, kui esimesed mullid tulistama hakkasid. Ja kui teised lüüsid avanesid, SIIS sain aru, mida tädi silmas pidas. See oli nagu mullivann steroidide all: mullid tulistasid nii kõvasti selga-jalga-külge-kintsu, et kohati oli kõdi ja kohati oli tunne MA RONIN SIIT KOHE VÄLJA APPI.

Hmm, 30 minutit – see polegi ju nii hull, ma olen päris kaua juba vastu pidanud, mõtlesin ühel hetkel, tegin silmad lahti ja… Taimer näitas, et kulunud on ainult kolm minutit!

Vahepeal ma vist jäin ikkagi magama selles vetevoos, igal juhul sai 30 minutit tõesti kiirelt läbi. Tädi kreemitas mind sisse ja tegi natuke massaaži (“Oi, teid on see vann ikka korralikult läbi peksnud, selg on punaseid laike täis!”) ja jääkainete vabana pakkisime asjad kokku ja asusime Valga poole teele, taustaks iga natukese aja tagant Birxi karjatused: “Näed, siin pidasin ma/pidas mu sõber/pidas mu isa/pidas mu kasuisa/pidas mu firma sünnipäeva/motivatsioonüritust/suvepäevi.” Ausõna, mul oli tunne, et ma olen sattunud turismireisile “Lõuna-Eesti According To Birx”.

Rõngu jõudes oli kohustuslik peatus Rõngu Pagari poes (sest muudmoodi ei saanud ma Birxi vaigistada, Rõngu Pagari külastamine oli talle olulisem kui Supernaturali 4. hooaeg), kust ostsime saiakesi ja kohvi ja “näed, katsu, PEHME ja SOE” Rõngu saia. Sõime poe juures parklas ja kuulasime Poets of the Falli ja ignoreerisime kõrvalautos istuvaid nagamanne, kes meile midagi karjusid.

“Poets of the Fall on melody rock.”
“Jap. Ja melody rock is for sissies.”
“Siis tundub, et me olemegi sissy’d. Laseme end suvalistel tattidel Rõngu poe parklas mõnitada.”
“Kust sa tead, et nad meid mõnitasid?”
“No minu kogemuste kohaselt ei hüüa 10aastased poisikesed sulle komplimente…”

Valka jõudes tegime paar liiklusohtlikku manöövrit (sellisteks puhkudeks tuleks punane vahtraleht muretseda), aga laadale me jõudsime ja asusime kohe meeleheitlikult šoppama.

Saunamütsid, etnosokid, imeliselt lõhnavad seebid, kõrvarõngad, põdravorst (kohustuslik igal laadal), kingitused tervele suguvõsale jne.

Mingil hetkel jooksime Savisaarele ja kesknoortele sülle, kes rohelist nänni jagasid. Talitasime, nagu ikka neil puhkudel, õpetuse don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack järgi ja põgenesime. Hiljem kuulsime, kuidas erinevad müüjatüdrukud kurtsid, et Savisaar oli käinud kätt surumas ja valima kutsumas…

Ostsin endale Ssikilt uue talvemütsi ka. Muide, reklaami korras, tema mütse saab järgmisena osta 10. oktoobril Lõunakeskusest.

Ssiki ütles, et selle mütsi nimi on… mis ta oligi? Laisk-müts? Löss-müts? Hmm…

Valgast võtsime suuna Võrule (tehes jälle mõned liiklusohtlikud manöövrid) ja imetlesime Lõuna-Eesti kummalist loodust. Pidime Rõuge järve äärde ka minema, aga seks ajaks oli suht kopp ees juba sõitmisest ja Võru oli veel nii kaugel, nii kaugel…

Ohvrimänd kuskil poole Valga-Võru tee peal.

Mingi ülicool jumalast hüljatud koht.

/

Lõpuks me aga Võrru jõudsime ja sealtmaalt edasi on kõik suur naervate nägude, segaste juttude, südamepõhjast hirnumise, tantsimise, psühhoanalüüsimise, vetsus riiete vahetamise, anekdootide, kallistamiste, girl poweri ja lõbutsemise segapuder.

Harilikud Võru Autojuhid

Generatsioonide kokkupõrge: anonüümseks jääda sooviv vanainimene oli üritanud pornot muusikakeskusega… kuulata.

Lihtsalt nii hulle asju juhtus Võrus, et ei oskagi kohe öelda midagi. Mina olen natuke juba selle suvega jõudnud harjuda sellega, et Võrusse minek on nagu Alice’il jäneseurgu minek – alati juhtub nii hulle asju seal, iga õhtu saab seal legendaarseks. Birx oli totaalselt hämmastunud. Punkti pani kõigele see, kui pühapäeva hommikul nägi ta keset Võru linna prügikotti riietunud KITSEKARJUST. Jap. Kitsekarjust.