Author Archives: daki

Toiduklubi: Hernesupp Maru moodi

Määratlemata 3 Replies

Maru kirjutab oma kaunis kokaraamatus, et ta on alati hirmsal kombel herneid armastanud. Mul sama värk – ma ei saa kunagi hernestest küllalt. Ja tummine hernesupp saiakuubikutega pärast lumes hullamist – mm, totaalne talvelemmik.

Aga nüüd läksin sammukese edasi ja Maru julgustusel panin eile herned likku, et täna seda pärissuppi proovida. Või noh – peaaegu pärissuppi. Kuna ma aga kõiki koostisosasid poest ei leinud (kas keegi võiks mulle lõpuks seletada, kas chorizot müüakse kuskil Eestis ka selle nime all või on see tavaline täissuitsuvorst või üldse, kust ma seda saaks?!) – bataati ja Harissa kastet näiteks, siis tegin väikesed modifikatsioonid.

tomati-hernesupp-1Hernesupp Maru moodi

Vaja läheb: 2 dl herneid (enne likku panemist), 1 tšilli, 2 sibulat, 3 küüslauguküünt, basiilikut, sinepiseemneid, soola-pipart, oliiviõli, 5 päiksekuivatatud tomatit, 5 ribastatud chorizo vorsti viilu (mina kasutasin siis täissuitsuvorsti ja võtsin üks veerand juppi latist), 1 bataat (mina asendasin kolme pisema kartuliga), 1 sidruni mahl, 1 dl vett, puljongikuubik, Harissa kastet (mina asendasin Tabascoga)

Valmistamine: pane herned eelmisel päeval likku. Kui supiteoks läheb, siis haki sibulad-küüslauk, pane potti oliiviõli ja prae nad kuldseks. Siis lisa peenestatud tšilli (mina kasutasin kuivatatud tšillisid, võtsin kohe 4-5 tükki) ja vorstiribad. Siis lisa vesi ja puljong ja herned. Lase keema, maitsesta basiiliku ja sinepiseemnetega, pigista sisse sidrun. Umbes 5-10 minuti pärast lisa pisikesteks tükkideks lõigatud kartul ja tükeldatud tomatid, lase veel keeda (üks pool tundi peaks kokku keema) ja maitsesta soola-pipra, Tabasco (või siis Harissa) ja soovi korral värske basiilikuga.

Raamatuid jagatakse!

hoomamatu 1 Reply

Postita viis linki ja kingi endale raamat!
Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
– Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
– Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
– Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
– Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
– Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

üleslöömisest

Määratlemata 39 Replies

Hommikune blogi- ja ajalehetiir tehtud, sattus näppu selline artikkel, mis küsib, kui palju sina end üles lööd igapäevaasjade ajamiseks? Nad kirjutavad moeblogija Jane Aldridge’i näitel ning jah, ka mina tunnen üht sellist moeblogijat (st virtuaalselt tunnen) – meie oma Merily, kes peab imekaunist moeblogi Sequin Magazine, on jätnud mulje, et üleslöömine ja iga toimetuse juurde seksika või armsa riietuse leidmine on imelihtne ja vaat et kohustuslikki.

Neid moeblogijaid – nii Jane’i kui Merilyd – ühendab üks asi: nad mõlemad on teismelised. See on esimene asi, mis mulle selle teema üle mõtiskledes pähe kargas.*

Kui mina olin vanuses 15-16, siis lõin ka mina end absoluutselt iga kord kodust välja astudes üles. Ma elasin läbi isegi perioodi, mil ma tundsin füüsiliselt end alasti, kui läksin välja lakkimata küüntega. Ma meikisin end ka postkastist ajalehte tooma minnes. Ma kombineerisin kostüüme, nii palju, kui see meie nappides tingimustes võimalik oli. Koolis käisin ka ikka asjadega, mida ise pidasin ilusaks ja/või seksikaks (oi, te võib-olla ei mäletagi, kui oluline oli tärkavale noorele inimesele seksikas olemine – ise vaevalt sipupükstest väljas, aga juba ajasime seksikust taga).

Ja siis tuli ülikool ja töö ja värgid. Ja ma sain aru, et alati ei pea end üles lööma, vahepeal on mugavus olulisem. Pealegi: kas ma tõesti pean iga päev oma nägu meigikihiga kurnama? Aga miks ma pean, kui ma ei taha? Pealegi näen ma siis 100% kaunim välja, kui end nädalavahetusel välja minnes “ilusaks teen”.

Mulle meeldib jätkuvalt igasuguseid kostüüme kombineerida ja mulle meeldib jätkuvalt ilus olla, aga kui ma lähen trenni, siis ma võin sinna vabalt ka dressidega minna. Või kui ma lähen poodi, siis ei tunne ma vajadust end üles lüüa ja nägu pähe teha – niikuinii kaotab välimus igasuguse kauniduse, kui oled sunnitud viiekiloseid kotte treppe mööda üles vedama.

Samas mu sõbratar Kats on tõeline daam, ta kannab alati kõrgeid kontsi ja ma väga harva näen teda ilma meigita ja n-ö mugavate riietega. Ta lööb end igaks asjaks üles ja ta teeb seda stiilselt. Kooliajast ei mäleta ma tal sellist moelembust olevat, aga see ei pruugi asjasse puutuda. Kümme aastat tagasi oli muidugi meie poodides hoopis teine olukord ka – ilusad asjad olid enamasti haardeulatusest väljas ning kaltsukad olid täis haisvaid õudusi (ja nad polnud üldse nii coolid kui praegu).

Mis ma öelda tahan, on see, et vanemaks saades me muutume laisemaks. St mõned meist. Näiteks mina. Ma kannan suurima hea meelega tenniseid ja ketse, mitte ainult selle pärast, et nad on mugavad, vaid selle pärast, et nad on minu meelest ka ilusad. Ning ma pean ka oma “mugavaid riideid” kiftideks ja seksikateks – näiteks kannan ma kodus maikasid ja no maikad on ju seksikad! (Sõna “maika” muidugi mitte, aga no saate aru küll.)

Kui ma käiksin igapäevaselt kontoris tööl, siis teeksin ennast ilmselt sagedamini ilusaks, aga selleks, et viis minutit poes käia või trenni minna, ei näe ma küll põhjust omaette kostüümi kokku panna. Kuigi muidugi võiks. Aga no ma tõesti ei viitsi. Aga tuleb tunnistada, et iga kord pärast Merily blogi lugemist ma annan endale mõttes lubaduse, et ausõna hakkan ilusaks. Homsest.

Rääkige, kuidas teie üles löömisesse suhtute? Kas teie viitsite end igapäeva-asjaajamiste jaoks üles lüüa?

—

*Siinkohal ei taha ma kindlasti väita, et ainult teismelised viitsivad end üles lüüa või on moelembus kuidagi seotud vanusega – lihtsalt minu puhul on see olnud pigem nii.

what are women fighting about

Määratlemata Leave a reply

Väärt lugemine. Emily Gould, keda ma eemalt vaikselt imetlen, on kirjutanud pikema artikli, miks naised omavahel või(s)tlevad ja mille pärast nad võitlevad, ja igal juhul huvitav lugeda, kuid tahtsin esile tõsta sealt üht lõiku:

And no matter how many times some writer–female, always–writes a piquant, well-reasoned op-ed about this phenomenon, it will remain true that carefully observed, quietly funny, romantic stories about friends, love, work and families will be marketed and reviewed as “chick lit” or “literary chick lit” if they are by women and as “coming of age stories” or “astute psychological realism” if they are by men.

tehnikaimedest

Määratlemata 1 Reply

Vanahipi kirjutas sissekande tehnikast ja sellest, kuidas tal polnud oma makki. See pani mind mõtlema. Ajad on tõesti teistsugused.

Minul polnud ka pikka aega oma makki. Meil õega oli kahe peale üks kasuisa vana kassetikas, millega õhtuti Tartu Raadiost Ervin Hurta ja saadet “Saame kokku” (?) ja soovikat kuulasime ning õigel hetkel lugusid kassettidele lindistasime. Lisaks teenis see makk meid edukalt sünnipäevadel, kus me imelikke asju üles lindistasime – näiteks missivõistlusi ja muud taolist. Esimese päris oma maki sain ma üheksanda klassi lõpuks, mille kinkis mulle kasuisa, kes lubas kingituse teha, kui kõik viied koju toon.

Mäletan selle maki ostmist hästi. Sai see ostetud Saekoja tänava tehnikapoest ning ma ei julgenud kallist makki vaadatagi, valisin kõige odavama – maksis vist midagi 500 krooni ringis, aga 99. aastal oli see kõva raha. Kõige odavam makk, kirsipunane, duubel – no mida sa hing veel oskad ihaldada! See makk teenis mind veel kaua-kaua. Veel Tallinnas elades istus ta mikroka peal ja püüdis traadist ehitatud antenniga raadiolaineid. Lõpuks nüüd eelmisel aastal siia kolides sai ta ära visatud (vist), sest õde jättis heldelt oma maki siia, mis ka katkine, aga köögiraadio aset täidab edukalt.

Mobiilidega on sama värk olnud, pole keegi mulle kunagi midagi ostnud, ikka ise ja oma kogutud või teenitud raha eest. Esimene 5110 sai vist võetud Radiolinjast järelmaksu peale, aga kui ma õigesti mäletan, siis see järelmaks läks mu taskurahast. Ja ma olin siis 15aastane, ma arvan. Ehk siis 10 aastat tagasi (hee, nagu esimese makigagi).

Mingi hetk vahetasin selle 3210 vastu (ja maksin 200 krooni peale), siis vahetasin selle banaani vastu (8110 vist oli?), siis uuesti 3210 vastu, siis on mäluauk ja järgmine hetk mäletan end ostvat telefoni järelmaksu peale ülikooli esimesel aastal, endale sünnipäevaks – see must klapiga pisike Nokia, mis teenis mind edukalt kuni eelmise aastani (vahepeal muretsetud liugklapiga Nokiad purunesid esimeste kuudega), mil ma ta kogemata käigukangi vahele rammisin ja klapp küljest tuli. St tuleb aus olla: ta töötab, aga klapp ripub mingite niitidega küljes. Ja nüüd siis ostsin järjekorse telefoni, aga jällegi: ostsin püsima. Ei mingeid klappe, ei mingit jura, aus Nokia (mulle hakkavad Sony Ericssonid vastu lihtsalt).

Jah, ma kujutan ette, et kui kunagi omal lapsed, siis sellist asja, et mobiili ostaks omateenitud või -kogutud rahaga põhikooli lõpus – hah, see asi oleks ennekuulmatu. Makist rääkimata.

Hiljem: t05h4 kirjutab ka.

veel natuke teemakohast

Määratlemata 5 Replies

In fact, if you met a man, and he told you that he’d only ever had two lovers, you might congratulate him on his morals, but you can’t tell me you wouldn’t experience a very quick moment of “holy shit! really?!” Then compare that to a woman who says the same; do you think you’d have the same reaction? Honestly? Even in this day and age, I still feel like the sexuality of a woman is more acceptable, but only if it’s within certain boundaries. You can sleep with men before you get married, but not too many.

/—/

Look, you have two options in life: you can sit around and judge every last aspect of your life, including sex, which I deeply believe will turn you into a crazy person who organizes pieces of string for hours (see: Martha Stewart), or you can say, “I don’t have to qualify or examine the experience I am about to have. I can just have it, and it doesn’t have to mean anything more than me learning about myself.” There’s nothing wrong with learning more about yourself through your sexuality, but you as a human diminish yourself when you try to explain the experience in socially-acceptable terms.

Allikas: Toy With Me, “You are not bi. You are just a slut”, autor The Kinky Jew

See on TÄPSELT see, millest ma rääkinud olen. Ja millest Birx rääkinud on (tal on suur teooria selle nn “biseksuaalsuse” kohta). Ja millest mina rääkinud olen ja praegu ka kogu see walk of shame’i teema on: et justkui on okei, et naine on seksuaalne, aga ta ei tohi olla LIIGA seksuaalne. Sa võid magada meestega, aga mitte LIIGA PALJUDE meestega, sest see pole sotsiaalselt aktsepteeritav.

Sellele ülaltoodud näitele tooks ma veel vastandnäite ka. Et kui mees ütleb, et ta on maganud 30 naisega, siis sa pigem ei mõista teda hukka. Aga kui naine ütleb, et ta on maganud 30 mehega, siis sa pigem mõistad teda hukka.

Aga see artikkel on väga eluterve ja ma kirjutan sealöeldud mõtetele alla. Üleanalüüsimine on uus must.

üks vana postitus

Määratlemata 3 Replies

Kuupäevast 04. märts 2006. Tundub hetkel kohane. Lisaks sellele mõtlen, et peaks kirjutama sissekande sellest, kuidas inimesed ei pea tööd tööks, kui sa seda kodus teed ja kuidas inimesed vahepeal lihtsalt Unustavad.

Continue reading

abipalve: walk of shame

hoomamatu 15 Replies

Hei tupsud, mäletate, kui ma rääkisin walk of shame’ist? Selle asemel aga, et sellest blogiposti teha, teeks hoopis artikli ja palungi abi. Kes on nõus oma lõbusaid, naljakaid ja hulle walk of shame’i kogemusi jagama, meilige mulle dagmarlamp ät gmail.com! Loomulikult on võimalus jääda anonüümseks.

Ootaks nii naiste kui meeste panust, sest mind huvitab eriti, miks naised tunnevad sellistel puhkudel – varahommikul pärast pidu üheöösuhte või seksisõbra juurest koju kõndides – häbi ja mehed mitte?

Minu seisukoht on jätkuvalt see, et tegelikult ei peaks seda häbenema – no vahepeal venib jah pidu pikale, no vahepeal jah avastame hommikul, et võluva printsi asemel vedeleb meie kõrval voodis hoopis kärnkonn, aga tänapäevaste inimestena, kel on vabad valikud nii paljudes eluvaldkondades – sealjuures seksi osas – võiks seda pigem võtta humoorikana ja õpetlikuna. Lisaks: selge see, et paljudele inimestele üheöösuhted ei sobi, neile ei meeldi need ja nad ei hinda neid ning ei näe neis mingit võlu. Aga umbes nii, nagu osad valivad sotsdemme ja teised reformi, peaks, kui mitte mõistma, siis vähemalt mitte hukka mõistma neid, kes valivad üheöösuhted ning kelle jaoks need pakuvad midagi.

režiim vol 2

Määratlemata 4 Replies

Eile õhtul või õigemini öösel kirjutasin närviliselt köögis suitsu kiskudes endale märkmikusse tänase päevakava. Nimelt tänane päev pidi kõigi eelduse järgi tulema hull – hull minu vabakutselise teen-tööd-mil-tahan-tähtajad-ÜLDISELT-ei-piira süsteemi jaoks. Lisaks sellele oli aeg Nirti raamatu käsikiri (praeguse seisuga) lõplikult üle anda ja ma polnud kogu selle uimerdamisega kuigi kaugele jõudnud ja lisaks muudele kohustustele ootas eilse seisuga ees tubli 8 töötundi raamatunokerdamise kallal. Mis on väga okei ja üldse mitte palju, aga jube kehv on päeva niimoodi alustada ja enne linnas asju ajada, kui tead, et kodus ootab suur töö – palju parem oleks, kui saaks ENNE suure töö tehtud ja siis muid asju teha.

Aga täna ei olnud selline keiss ja nii ma siis kirjutasin endale kõik üles.

Kell 10 äratus. Selleks, et ma raudselt maast lahti saaks, palusin Musjal helistada – nii on meeldivam ärgata, pluss süümepiinad ei laseks kella edasi keerata. Ning, jah, ma tean, et kõik teie, kes te käite tööl 8st või 9st, teile tundub see 10 jumala õnnistusena, aga nagu öeldud – kui ikka kell 6 rahutusse ja kisavatesse unedesse suikuda, siis pole see 10 minugi jaoks parem kui teistele hommikul 7 tõusta.

Ja tõusingi üles. Vandusin ja kirusin ja luristasin kohvi praktiliselt jalapealt sisse (kokteili ei unustanud), aga sain kargu alla. Nagu öeldud tuli uni eile alles 5-6 paik.

Kell 11.30 ühikasse pesu pesema. Sellega jäin natuke hiljaks, sest esiteks võttis pesu kokkupakkimine aega ja teiseks oli kolmest väljasõiduaugust kaks kinni pandud (meil pannakse siin asfalti). Lisada juurde töss kumm ja oligi täiuslik hommik. Sõitsin lap-lap-lap ringiga tanklasse, lasin õnnetu rehvi taas täis (ma ju rääkisin, et meil esirehv on katki ja vajub tühjaks, jah?) ja kimasin läbi ennelõunase uimase Tartu ühikasse. Pesu – sipsti – masinasse, ohkasin ja haigutasin emmele näkku natuke ja taas liikuma. (Muide, emme heidab mulle kogu aeg ette, et ma nii palju ohkan. Miks ma nii palju ohkan? Nagu vanainimene, maivõi.)

Kell 12.30 ujuma. Jõudsin varem ja hea oligi. 12.10 olin baskas ja 1100 meetrit ja 20 minutit hiljem ronisin, nina ja silmad klooriveest kipitamas, välja ning trügisin läbi kisavate vene lapsbaabade (no on siuke eriliik, neid on eestlaste hulgas ka) vahelt riideid vahetama. Kui parklast välja sõitsin, oli kell 45 ja ma olin graafikus, sest…

Kell 13.00 – kohtumine endise kolleegiga. Tõmbasin hinge, jõin kohvi ja sõin suppi ja jutustasime-ideetasime, kuni aeg täis tiksus. Talle – sest järgmine kohtumine ootas ja mulle – sest päevaplaan nõudis.

Kell 14.30 – poodi. Poodi jõudsingi selleks ajaks, õnneks oli keskpäevaselt tühi ja sai vajalikud toiduostud kiirelt sooritatud.

Kell 14.45 – ühikasse pesu järgi. Umbes sel ajal ma jõudsin ka, sest ma seks ajaks enam kella nii pingsalt ei jälginud. Igal juhul ma tean, et kui kolm rasket kotti õlale vinnasin, kolmest trepist ägisedes üles rühkisin ja uksest sisse vajusin, oligi kell…

Kell 15.00 – TÖÖ! Ning ma siis tegin. Tööd. Vahepeal aitasin natuke õde ja sirutasin kanget kaela, aga tegin ja tegin, kuni kell oli 20 ja ma sain üllatusega tõdeda, et vau, valmis on. Tegin kiirelt süüa ja nüüd naudisklen, sest ma tõesti ei arvanud, et selleks aega jääb.

Mõnus on olla. Hea oleks, kui uni ka nüüd täna tuleks kenasti. Iga päev ei saa sellist graafikut teha, aga täna töötas endalegi üllatavalt hästi.

Pealegi mulle meeldivad nimekirjad ja graafikud. Mõnikord lausa haiglaselt.

argh

Määratlemata 1 Reply

Ja ma vihkan, VIHKAN seda, kui ma üritan aju välja lülitada ja selle asemel hakkavad sõnad, fragmendid ja lausejupid ajus tiirlema; lugude liidid võtavad kuju, pealkirjad otsivad sõnastust ja ma tean, et kui ma üles tõusen, jäängi ma üles ning järgmine päev oleks raisus (ja lood ikka valmis ei saaks, arvaku, mis nad tahavad end minu ajusse trügides, pole veel nende aeg). Aga und ka ei tule, sest pea on kõike seda täis.

Peaks kunagi pikemalt kirjutama, KUI väsitavad ja tüütud on maniakaal- ehk kõrgperioodid tegelikult. Depressiivsetest aegadest räägitakse kõikjal palju ju, miks mitte siis vastandteemaast? Mediteerin selle üle siis pikemalt, kui selleks on õige aeg. Mitte kell 3 öösel voodis telefoni blogiposti toksides.

Ma loodan, et te, numpsukesed, magate kõik sügavalt. Muah!