Author Archives: daki

kuuldemäng ühes vaatuses

hoomamatu 10 Replies

Stseen. Noormees ja neiu on esimesel kohtamisel. Neiu: varastes kahekümnendates, pikad kunstripsmed volksumas, mille küljes läigatab aeg-ajalt külge kleebitud kristallike. Noormees: helepunased sulgjad juuksed ülespoole kammitud, et varjata tekkivat kiilaspäisust. Nägu nooruslikult vinniline, silmad natuke kurvad.

“Tead, ka minul oli periood, kus ma vaatasin peeglisse ja mõtlesin: küll ma olen paks! Sest mu kõrval oli sõbranna – anorektik – ja ma tundusin temaga võrreldes nii paks!” Kiikan salamisi tüdruku poole: ta on normaalne, ehk tõesti natuke kõhnusele kalduv, aga siiski, täiesti terves kaalus.
“Tegelikult olin ma normaalne,” jätkab neiu, “aga sain sellest alles hiljem aru. Aga tead, kui ma vaatan neid mehi, kes keskenduvad ainult oma välimusele, oma musklitele, siis, tead – nad on nii pealiskaudsed tegelikult, usu mind!”
“Jah, olen ka ise sellise suhtumisega kokku puutunud,” poetab noormees.
“Jah? Ma loodan, et mitte enda puhul,” kõkutab tüdruk ebamääraselt.
“Ei-ei!” tõrjub poiss.

Vahepeal ma tellin endale ühe maasika daiquiri ja imeliku nimega söögi ja jään edasi kuulama.

“Mul on kaks lemmikraamatut, mis on muutnud mu elu.” Nad on vestlusega edasi jõudnud. Tüdruk jätkab: “Üks neist on “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”, ja tead, see on tõesti suurepärane raamat. Ma ei hakka seda sulle edasi seletama, aga sealt õppisin ma palju olulisi asju. Seal ta kirjeldab, kuidas näiteks oma äripartneritega suhelda, et saada täpselt seda, mida sa tahad. Ja kuidas näiteks kuulata ja meeles pidada olulisi asju: nimesid, vestlusi, mis sul selle inimesega on olnud… Et inimeste jaoks on oluline, kui neile tähelepanu pööratakse. Sest inimestele meeldib väga endast rääkida!”

Kõverdan mõttes natuke huuli: see raamat on tundunud mulle alati kuidagi… hype. Ja natuke lame. Selles mõttes, et minu meelest on seal sees asjad, mis on elementaarsed ja mida teab igaüks. Aga võibolla ma eksin. Tüdruk on lõpetanud ühe peatüki ümber rääkimise ja teeb lühikese hingetõmbepausi.

“Aga tead, mis on mu teine lemmikraamat? “The Secret”.”
“Misasi?”
“”The Secret”. Saladus, noh. See oli esimene raamat, mille ma lõpuni lugesin. Ka seda on väga raske ümber jutustada, aga ühesõnaga, selle peamine mõte on selles, et inimeste mõtetel ja soovidel on tegelikult tohutu jõud. Kas sa oled näiteks kunagi hommikul üles ärganud ja mõelnud, et ma ei taha kooli minna! Mul on nii paha! Ja sa muudku sisendad, et sa ei taha minna ja sul on paha – ja järsku sul hakkabki paha. On sul seda juhtunud?”
“Mhmh.”
“Vot. Issake,” itsitab tüdruk surutult, “mul hakkas praegu seda rääkides füüsiliselt sees keerama.” Ta teeb pausi, rüüpab kohvi.
“Sisuliselt õpetas see raamat mind oma elu juhtima. Ja usu, ma saan kõik, mida ma tahan. Sest mõtete jõud on lihtsalt nii suur! Ma toon sulle kõige lihtsama näite: ma tahtsin endale iPod Touchi. Ja ma võtsin endale pähe, et ma tahan endale iPod Touchi. Ma ei teadnud, kuidas ma selle saada võiks, aga – usud sa või mitte – järgmisel nädalal oli see mul olemas! Raha lihtsalt kuidagi leidis tee minuni. Mul on kodus terve tuba täis asju, mida ma olen tahtnud. Lihtsalt mõtlen, et oh, tahaks sellist kappi endale, ja kolme päeva pärast on see mul olemas. Või näiteks telefoni: et oh, tahaks seda uut telefoni. Ja ma saan selle.”
Poiss vaikib. Võibolla ta mõtleb sellest, et tüdruk võiks saada iga mehe, keda ta tahab. Sest mina küll mõtlen.
“Üks mu sõbranna, kellega me kunagi palju suhtlesime, aga nüüd… Nüüd ta otsustas, et… Tähendab, see on pikem lugu… Aga ühesõnaga, me sõitsime ruladega ja…”
“Ruladega?”
“Jaa! Ma ju olen sulle rääkinud, et mul on rula! Ma käin praegugi vahepeal sõitmas!” teatab tütarlaps, rind uhkusest kerkimas. “Ühesõnaga, me tahtsime tohutult, ma mõtlen: to-hu-tult endale Vansi ketse.”
“Misasju?”
“Vansi ketse. Need olid sellised ägedad ketsid, mis meil lihtsalt pidid olemas olema. Aga meil ei olnud nende ostmiseks raha. Sõbranna kurtis mulle: “Ma väga tahan Vanse endale!” Ja siis ma ütlesin talle: “Oota, ma tõestan sulle, et sa saad need, usu mind!” Ja ma õpetasin teda endale sisendama, et me tahame neid ketse, ja et me saame need ketsid. Ja kolme päeva pärast olidki meil need olemas! Isa otsustas talle raha laenata, ma ei teagi enam, kust minu raha tuli… Aga me saime need! Ja sellest ajast saadik olen ma saanud kõik, mida ma tahan.”

Ma mõtlen tema jutu üle. Ma tegelikult usun väga seda teooriat, et kui “kosmosesse signaal saata”, siis õige pea hakkavadki asjad juhtuma. Võibolla see natuke pealiskaudne vestlus, mida ma olen sunnitud pealt kuulma, on mingi märk? Et ma peaksin välja mõtlema, sõnastama, mida ma täpselt tahan, ja selle mõtte kosmosesse lendu laskma? Päev otsa on mul olnud paha tuju, miski pole läinud õigesti, ma olen olnud inimeste vastu kaubamajas ebaviisakas, torssis näoga neist mööda trügides… Tasakaal on paigast ära.

Maasika daiquirit ei ole ikka veel. Ohkan. Ma pean endale sisendama, et mul ei ole paha olla!

“Ma lugesin sealt raamatust veel,” on tüdruk oma jutuga edasi jõudnud, sel ajal, kui ma oma mõtetes rändan. “Näiteks üks naine, kel muidu prille polnud, aga olid, noh, lugemisprillid. Ja ta sisendas endale: “Ma näen lugeda. Ma näen lugeda.” Esimesel päeval ta muidugi veel nii hästi ei näinud, aga kolmandal polnud enam prille vajagi!” Tütarlaps on võidukas.

Ikkagi on see mingi märk, et ma täna nende kõrvale siia istuma olen sattunud. Või lihtsalt üks elu huvitavatest mustritest. Ennist õega päeval linnas käies, rääkis ta, mis silmaarst talle oli rääkinud tema (ja minu) silmade kohta. Et ei saa opereerida, et meie pimedad silmad ei saa kunagi nägijaks, sest see on kaasa sündinud. Ja et tegelikult on prillid olnud elu aeg meil mõttetud, sest terve silmaga näeme me ju praktiliselt ideaalselt. Ma siiski oma prillidest ei loobu, ma tunnen end paremini, kui miski on mu vikerkestade ja arvutiekraani vahel.

“Ma saan alati, mis ma tahan. Ja need raamatud on mind palju õpetanud. Näiteks koolis olen ma meid väga paljudest töödest vabaks rääkinud, sest ma lihtsalt hakkan õpetajaga rääkima ja küsin talt, kas ikka on vaja. Klassikaaslased kogu aeg tulevad minu juurde, et tee midagi!” Neiu itsitab.

Aga siis saabuvad Inimene ja K., mõlemad natuke vihmamärjad, ja saabub ka maasika daiquiri. Kuuldemäng lõppeb.

in its wrong place

hoomamatu 8 Replies

Toetasin lauba vastu bussiakent ja vaatasin oma peegeldust. Ma näen naljakas välja; mõtlen seda kusjuures sageli. Kasutan sageli ka väljendit “kui ma veel noor ja ilus olin”, peamiselt viidates ajale, kui ma olin kõhn. Nägu on ju kogu aeg samaks jäänud: ikka need kahvatud ja kitsad huuled, ikka see kõver nina, ikka need tillukesed silmad, ikka see kandiline nägu, mis mind nii surmani ära tüüdanud on.

Ausalt, vahepeal olen ma peeglisse vahtimisest nii tüdinenud, et mul hakkab füüsiliselt sees keerama. Miks siis ometi mina ei või ilus olla – ma mõtlen, klassikaliselt ilus? Miks mina need tobedad geenid olen saanud, ikka selle halvema osa? Kui me väiksed veel olime, ega siis polnud olukord parem. Ma olin ikka täpselt samasugune, oma vildaka näo ja kohmetute juustega, mis kuidagi ei tahtnud mulle sobida, lõika neid, kuidas tahad. Armsaid hüüdnimesid mul ka polnud, ikka oli õde see, keda naabrinaine kutsus Inglikeseks või vanaisa Naerukajakaks. Mina olin ikka ja alati Dagi – nagu tagi, rohmakas ja raskepärane.

Ma nii tahaks, et mul oleks teistsugune nägu. Kasvõi korrakski! Ma tahaks üheks hetkekski näha välja selline õrn ja naiselik, nunnu ja tupsu. Aga ma ei ole. Biitsepsid on liiga suured, jalad liiga lühikesed, peff liiga lai, rinnad on-nagu-nad-on ja nii edasi.

Tähendab, eks ma ju ikka ole juba leppinud, et ma selline olen ja ma saan muuta vaid teatud asju: kehakaalu, lihasmassi. Jalgu pikemaks kasvatada ei saa, kirvenägu kauniks ovaaliks raiuda ei ole võimalik. Aga vahepeal lihtsalt viskab sellise kopa ette noh.

Eriti tüütud on muidugi hommikud. Ma ei tea, kas teistel ka nii on? Et vahid endale hambaid pestes otsa ja oled nii surmani väsinud sellest inimesest, kes sulle vastu vaatab.

Kõige lihtsam on muidugi mitte sellele mõelda. Natuke raskem on mingi rahupunkt leida. Seda rahu-asja meeldib mulle jutlustada: tee iseendaga rahu, armasta iseend ja nii edasi. Üldiselt see töötabki, üldiselt ongi rahu. Ja mis siis, et on lühikesed jalad ja kirvenägu, vähemalt on… vähemalt on… seljalihased, vohh! Ja vähemalt on täitsa pandav sõrmusesõrm.

/

Muidugi, neid hetki, kus endast oled nii väsinud, on õnneks vähe ja alati jäävad nad low perioodi algusesse või keskpaika. Aegadesse, kus nutt tuleb peale, kui hommikul jälle ärkama pead. Vaat siis on väga oluline, et sulle vahib peeglist otsa seesamane sina.

Aga kui on high perioodid, siis pole sellest midagi. Siis isegi suudad ehk iseendale kelmikalt silma visata: aga näed, näeme küll sellised välja, aga maailma kuningannadeks võime ikkagi saada!

Keeruline see ajukeemia.

kaks raamatut: “Minu London” ja “Minu Pariis”

Määratlemata 10 Replies

(Märkus: panen selle posti üles nii siia, oma blogisse kui ka meie kirjastuse blogisse, mille leiab siit.)

Kui “Minu London” välja tuli, siis tabas mind erutus: see oli üks neid raamatuid, mida ma olin pikka aega oodanud, midagi, mis kõikidest neist “Minudest…” ka lõpuks MIND puudutaks. Sest, nagu teada, ei ole ole ma eriti reisinud ning suur osa “Minu…”-sarja raamatutest on läinud minust mööda. Õigemini, neid on olnud kohati põnev ja tore lugeda, kuid elamused on olnud siiski aknast sisse vaatava inimese omad, kel puudub igasugune teadmine, mis seal aknaklaasi taga tegelikult on, kuidas see lõhnab ja maitseb.

Aga London on ju MINU linn, lõpuks ometi midagi mulle! Kuigi olen ju Londoniski käinud ainult mõned korrad, on see linn siiski jätnud minusse nii sügava jälje, et pean teda jupiti enda omakski.

Lugesin Anu Samarüütel-Longi raamatu läbi ühe õhtu ja ühe pärastlõunaga, suvilas murul vedeledes ja sooja päikese käes mõnuledes. See, kuidas raamat mind haaras, on kirjeldamatu: ma ahnitsesin ikka järgmist ja järgmist sõna endasse ning kui raamat lõpuks läbi sai, valdas hinge tühjus ja täitmatus: tahan veel!

Anu on tohutult inspireeriv inimene ja tema tekst toetab seda. Tal on suurepärane detailitaju ning just see, oskus märgata mustreid, tekstuure, lõhnu, maitseid – ja oskus neid edasi anda – tegi “Minu Londonist” suurepärase raamatu. Kuidas mul südames kripeldas, kui hakkasin meenutama, kuidas ma igatsesin sinna tagasi…

Ja kuigi on tegu moeloojaga ja raamatus oli ka moeõpingutest palju juttu, ei jätnud see külmaks ja haaras ikkagi, kuigi mood on minu jaoks võõras. Ehk just selle raamatu lugemine andis mulle tõuke julgelt nende hõbedaste kingadega mängida, mille ämm mulle kinkis? Ning päris kindalt tuletas selle raamatu lugemine mulle meelde, et silmad tuleb iga päev lahti hoida, KÕIKJAL on midagi imepärast märgata.

Otsustasin, et enne “Minu Londonist” ei kirjuta, kui olen “Minu Pariisi” võrdluseks kõrvale lugenud. Noh, temaatikalt ju sama: noored moeloojad moeõpingutel maailma moemekades (oeh, moe-moe-moe). Kuidas küll pidin pettuma: Väljaotsa raamat pole kaugeltki see, mida ootasin. Kui võrrelda Anu ja Urmase teoseid, siis saab ehk tuua rongisõidumetafoori. Kui Anu kirjeldab, mida rongiga sõites näeb, kuuleb, tunneb, kuidas maitseb kohvi ning kuidas lõhnab aknast tuleb briis ning kui pehme tundub iste selja vastas, siis Urmas kirjeldab, kuidas osta piletit ja maha istuda. Tajud on täiesti erinevad, fookused on täiesti erinevad. Ja Urmase omad on kahjuks kuivad, igavad, pelutavad. Ma olen nüüd mitu nädalat üritanud Pariisiga ühele poole saada ja lõppu ei paista, närin ja närin end tekstis läbi, aga ei suuda… Vähemalt on Urmas alapealkirjas olnud aus: “Kuidas moepealinnas ellu jääda”. Just täpselt selline see raamat ongi: õpik elamiseks. Õpik neile, kes tahavad Pariisis arvet avada, dineed korraldada, rongiga sõita, tuludeklaratsiooni täita. Seda nimetut Pariisi salapära, “kiiksu”, hõngu, seda pole. On vaid kuivad kirjeldused sellest, mis vahet on erinevatel baguette’idel ning millal öelda madame.

Urmase raamatust ootasin kindlasti enamat, Anu omast aga vähemat. See, kuidas Anu oli suutnud Londoni hinge tabada ning seda vahendada, oli lihtsalt imeline. Ja kui ma teda veel Genklubis eelmisel neljapäeval vestlusõhtul nägin, veendusin lõplikult: tegu ongi kohutavalt armsa, toreda ja haldjaliku olevusega, kes vaatab maailma uudishimulikult, silmad pärani ning ahmib endasse kõike kaunist, mis teda ümbritseb.

Londonit soovitan kõikidele, Pariisi neile, kes tõesti sinna elama plaanivad asuda ja kellel on sellise informatsiooni teadmine kasulik, mida Väljaots pakub. Turistid ja Pariisi armastavad või imetlevad inimesed sealt suurt midagi ei leia, pigem jääb halb mekk suhu sellest, kui ülbed ja vastikud Urmase arust pariislased on. Ning kuna minu jaoks on Pariis müütiline, romantiline ja imeline koht, siis mulle jäi halb maitse suhu. Raamatut ma vist läbi ei loegi.

Aga London, sind ma loen veel lõputult ja igavesti.

Muide, üks huvitav märkus veel. Millegipärast ajavad inimesed sageli segi Jaan ja Urmas Väljaotsa, kellest esimene on Õhtulehe uudistetoimetuse juhataja ning pole raamatukirjutamisega kuidagi seotud ning teine siis tegelikult moeinimene ja “Minu Pariisi” autor. Hästi paljudes kohtades olen aga märganud, et autoriks on hoopis märgitud Jaan Väljaots:)

kuntstisaalis-kuntstisaalis…

Määratlemata 3 Replies

Ehk lugu sellest, kuidas ma elus esimest korda oksjonil käisin ja kunsti ostsin.

Kõik algas sellest, kui pandi üles maalinäitus Akt! ja Beriti fotole tõmmati kardinad ette. Ning kuna mulle pilt väga meeldis, siis otsustasin ma, et kurat, vot, mina pean nüüd selle endale saama.

Ja eile oligi kauaoodatud oksjonipäev.

Esiteks, muidugi, olen ma oksjoneid ainult telekast näinud ja mul polnud õrna aimugi, mis tunne on päriselt mõnest ise osa võtta. Kui Volgasse sisse astusime, pidin ma maha kukkuma: kurat, kui peen õhkkond! Daamid valgete kinnaste, summutatud häälte ning pärlitega, laual šampuseklaasid… Ainus, mis tuttavlik tundus, olid kunstnikud ise, kes nägid välja, nagu nad alati välja näevad: nunnud ja omamoodi, Tartust läbiimbunud.

Panime end kirja ning viskasime K.-ga nalja selle üle, et tulime peenele oksjonile otse Undergroundist. Huvitav, kas see oli pühaduseteotus?

Enihuu. Õhk oli pingeline. Vähemalt minu jaoks. Kuna Beriti pilt oli reas üheksas, siis sai enne korduvalt pakkumistele kaasa elada, kuigi, kui tõele au anda, siis oli tõesti tagasihoidlik. Teisalt jälle, kui alghind on 5000, siis… Mul ei ole vist eladeski kunagi nii palju raha, et sellise summa eest kunsti osta. Kuigi teos võib seda hinda täiesti väärida.

Ühesõnaga: vaikus, köhatused, paberikrabin, parfüümihõng, šampus kihisemas… Oli väga müstiline, ärev, kummastav ja laetud õhkkond. Mõned teosed olid küll sellised, et oleks tahtnud pakkuda, aga ootasin ikka Beriti oma – ja hea oli, et ootasin, sest kui minu kord ükskord kätte jõudis, läks kõige suuremaks rebimiseks õhtu jooksul: pakkusime Berkiga kiirelt võidu, kuni lõpuks ma foto 1600 krooniga endale sain. Win! Ja pakkumine käiski täpselt nii, nagu filmides: tõstsid oma numbriga lipikut (minu number oli 1), ja kui oksjonipidaja hinda kergitas, hoidsid hinge kinni, et keegi rohkem ei pakuks… Ja kui pakkus, siis lasid peast läbi variandid, kalkuleerisid kiirelt sekundite jooksul, kas peaks – ja samas üritasid maha suruda adrenaliinist pimestatud soovi lõputult pakkuda. Ma kujutan ette, et nii tunnevad end kasiinosõltlased – kalkuleerivad ning võitlevad mängukihuga.

Kogemus oli muidugi mega – teate ju küll mind, ma TOITUN sellistest üritustest, mis toidavad mingit imelikku looma mu sees. Käed värisesid, adrenaliin pumpas – ja ma ei teagi täpselt, miks.

Hiljem saime veel K.-ga kahe peale soetada imekaunid Miss Katrini Goya prossid ning kirjutasime värisevi käsi lepingutele alla… Jap, saigi tehtud. Ostsin elus esimest korda kunsti. Ja kohe pandi lehte ka:)

can you play me a memory

Määratlemata 2 Replies

Nii paljudest asjadest oleks kirjutada, aga nagu ei oskagi enam. Ühel hommikul astusime majast välja, õhk oli karge ja pärastvihmane, päike oli pilvede taga peidus ja tibutas kergelt udupiisku ja ma mõtlesin, et kas see ongi see hommik, mis peaks eluks ajaks meelde jääma.

Ju jääb. Aga võibolla ei jää ka. Kes teab. Alati on tagasivaadates veider avastada, mis hommikud on meeles ning millised pole. Hommikutega on alati olnud üks kummaline lugu, me kõik teame seda.

Siiski ma loodan, et see hommik jääb oma kargusega ja rohelisusega meelde.

Samas, see hommik, mis oli täpselt kolm aastat tagasi, see polegi meeles. Mida ma hommikuks sõin? Kas ma kohvi ka jõin? Kas ma magada sain? Kes mulle kleidi selga aitas – aa, oot, ei, see on mul meeles, see juhtus ju juuksuris…

Ma olen sada korda öelnud, endale ja teistele, et 2007 on udune aasta minu jaoks. Ja ta oligi, suures osas. Aga siiski on mingid väga eredad mälupildid jäänud. Näiteks see, kuidas ma Helsingis Eurovisionil kahe töö vahel apteeki lippasin. Või see, kuidas ma ühel pärastlõunal pangas käisin. Või see, kuidas… Või kuidas…

Mälu on üks imelik asi.

/

Imelik on ka see, kuidas ikka veel ei tea, mis minust saab. Raske on plaane teha, aga veel raskem on selle pärast, et ma ei tea päriselt, mis ma TAHAN, et must saaks. Või nagu Epp ütles: “Saada kosmosesse signaal.” Ma ei oska kosmosesse signaali saata, sest ma ei tea, milline see signaal peaks olema. Teelahkme tunne on küll kohati, aga need teed, mille lahkmel ma olen, on udusse mattunud ja ma ei teagi, mis nende teede pervedel kasvab, saati tean ma siis, mis nende lõpus ootab.

Maikuud on imelikud. Imelised ja kohutavad samal ajal. Sest kohutab kõik see ilu ja samas ka see teadmine, et kohe saab see ilu läbi, kohe viskavad sirelid oma õied maha ja jääb ainult meenutus sellest uimastavast lõhnast.

Voodikapil on suur punt lillasid õisi. Ma ärkan igal hommikul sirelitesse ja see, siiski, on kuradima imeline.

snippets

Määratlemata
  • Mul on üks hästi suur saladus ja ma olen hästi õnnelik.
  • Nädalavahetusel käisin Maailma Kõige Lahedamas Baaris, kus on menüüs miljon šotti, mis kannavad supernimesid (näiteks My Anus Is Bleeding, Kopliliinid, Törts Keppi ja Lennukiga Lennata, Roosamannavaht, Sperma Spritzen jne).
  • Sünnipäevalapsele kingiti Zili uks.
  • Käisime mere ääres ja metsas piknikul.
  • Ämm kinkis kaks paari übernunnusid kingi.
  • Arvuti on kaks korda juba blue screen of deathi visanud.
  • Varsti on PUHKUS!
  • Ja varsti saab Saaremaale!
  • Ja Hispaaniasse.
  • Ja kursakokkutulekule.
  • Ja Hedsa sünnale.
  • Ja paadimatkale.
  • Ja Milliele .ch-sse külla.
  • Ja igast kohtadesse, sest on käes see aeg aastast, kus saab sõita mööda tolmuseid teid läbi imekauni Eestimaa ja lihtsalt olla õnnelik. Või siis olla paigal, sõitmata, ja ikkagi olla õnnelik.

kevadine

Määratlemata 5 Replies

Käid mööda Tartut ringi, silmad peas suured kui tõllarattad ja ei usugi, et kõik on nii ilus ja nii hästi lõhnab ja nii roheline ja nii sireline ja ja ja

Ja käid ringi mööda Tartut, ajad pea Jaani kiriku ees õieli ning ei suuda uskuda, et sellest on juba viis aastat, kui sa seal viimati istusid ja hinges rahutust tundsid, sest ülikooli oli ootamatult saanud läbi ja sa ei teadnud, mis sind ees ootab.

Sõidad öösel taksoga läbi Tartu ja vaatad, pea viltu, kuidas majad mööda kihutavad, kuidas mõned majad lagunevad ja teised on ümbritsetud ehitustellingutega ning kuidas mõned majad on värskelt heledaks värvitud, nad kiiskavad pimeduses edvistavalt ning nende värskelt valtsitud vihmaveerennid on nii uhked ja nii säravad, justkui Hollywoodi naeratused.

Istud palavas kontoritrepil, loed raamatut ja tunned, kuidas linn su ümber aurab ja suveks saab.

Istud õhtul jahedas Pirogovil või välikohvikus, vehkled sääskedega ja ikka on nii õnnelik olla, sest sirelid õitsevad ja ise oled loll ja rahul, sest miks ei peaks olema, kui kõik on nii kena, et isegi parmud tunduvad puhtamad ja viisakamad kui tavaliselt.

Sõidad läbi palava õhu, rattad krudisevad liival, osa sellest liivast on ehk isegi jäänud siia veel talvest; aga kes teab, äkki on hoopis uus liiv. Väntad ja väntad ja lõpuks enam ei väntagi, kulged lihtsalt niisama läbi aguli, tõmbad kopsud aguliõhku täis ja tunne on nii kodune: see lämbe ja kurkukriipiv niiskusehõng, saunahõng – see on kodu, see on Tartu.

Ainult et kõik ülejäänud eestlased on juba ujumas ära käinud, sina ikka veel mitte, sest jõkke ei taha ja kaugemale minekuks pole bensuraha, aga kevad on ja päike on ja äike on ja sinitaevas need kevadised rünkpilved ja värskelt niidetud muru lõhn seguneb kõige selle muuga, mis õitseb ja lõhnab ja öösel voodis linade vahel polegi ehk enam nii üksi olla.

esimene nädal

hoomamatu 4 Replies

Uh. Esimene gluteeni-kaseiini-suhkruvaba nädal on läinud üle kivide ja kändude. Esimene suur kiusatus oli oma külmkapp, kust vaatasid vastu kohukesed ja jogurtijoogid. Kohukesed sõin kohe ära, jogurtijoogid jäid puutumata.

Teine väljakutse oli nädalavahetus. Õnneks oli liha lubatud ja värsket salatit sai ka kõvasti ja kuigi emps oli ostnud jogurti- või keefirimarinaadis kana, siis pistsin selle süümekaid tundmata pintslisse. Ning kui Siki ostis šokolaadipiima, siis pidin ma otsad andma: no NII HULLULT oleks tahtnud noh! Lõpuks siis võtsin kaks lonksu, hakkas parem küll.

Pühapäeval-esmaspäeval toitusin reedel kokku keeratud frikadellisupist, hommikuti ikka leiba pasteediga (sest muid valikuid pole). Ja praekartulitest. Siis said kartulid otsa.

Eile leiutasin supertoidu: tatrapudru praetud sibulate, päikesekuivatatud tomatite, pesto ja suitsuvorstiga (tegelt ma selle koostist pole uurinud, aga vist võib? suhkrut ikka ei panda sinna ju?), mida teen ka täna ja siis on tatar otsas.

Ja raha on ka otsas (3 krooni on rahakotis).

Nii et mis saab homme, seda ma tõesti ei tea. Isegi hommikusöögiks pole leiba enam, nii et suure tõenäosusega tuleb see sai sügavkülmast välja võtta… Ilgelt kehv on mingeid spetsdieete pidada, kui pole raha, eks ole. Nii et kuna ma ei tea, kas ma seda lihtsalt füüsiliselt saan endale lubada, siis peab vist panema vähemalt homme dieedi pausile ja õhtuks ikkagi makarone tegema. Neid on ju kapitäis, nagu ikka.

Pfft.

Hiljem… Leidsin kapist läätsi! Ja purgi purustatud tomateid! Homme siis läätsesupp. Päästetud.

how’re you

hoomamatu Leave a reply

Jri postitus tõi peale sellise nostalgialaksu, justnimelt selle Squarepusheri “Tetra-Sync” loo pärast, mida sai viis aastat tagasi kuulatud iga päev, mida lähemale baka kaitsmisele, seda vihasemalt ja sagedamini ning pärast seda, kui kõik oli möödas, õrnalt ja leebelt mööda Tartu tänavaid kõndides, vaadates maailma pilguga: ahah, selline siis ongi maailm, kui oled bakalaureuse kätte saanud.

Ja sel suvel ongi meie kursuse esimene kokkutulek, täitsa imelik mõelda. Meist on ainult üks (mu arust) jõudnud välja doktoriõppesse, mõned on teinud tublilt ka magistrikraadid ära, mina siin vaikselt panen oma makatöö kavandit paika ja mõtlen, et kui sel aastal ka ei võeta, siis… siis, noh, vaatame järgmisel uuesti.

Tegelikult arvan ma, et järgmisel aastal, kui kolmekümnes eluaasta on jõudnud ohtlikult lähedale, on mul juba hoopis muud plaanid ja magister enam neisse ei mahu. Aga äkki mahub? Äkki on järgmisel aastal samal ajal kõik täpselt samamoodi, muutumata? Pakin ikka rõõmsalt kirjastuses raamatuid ja kirjutan üht-teist-kolmandat, ehk mõned isegi avaldatakse? Kommunaalidevõlg on ikka see mõnituhat, millest ei saa kuidagi jagu ja maksehäireregistris on ikka see üks õnnetu võlg, millest ei saa ka kuidagi jagu? Äkki jääb kõik täpselt samamoodi?

Issake, kuidas see mõte mind hirmutab. Ja ma isegi ei tea, miks ta hirmutab.

K2 ütles ükspäev reisilt tulles huvitavalt: “Uskumatu, et mõned inimesed elavadki nii, päevast päeva nädalavahetust oodates, siis nädalast nädalasse suvepuhkust oodates… Mul on nii, et kui ma pole mõni aeg ära saanud, siis hakkab mul lihtsalt õudne.”

Jah, nii on mul ka. Ma tahan, et midagi muutuks ja et ma saaks ära käia, näiteks mõtted Pariisist või Šveitsist või Hispaaniast on need, mis mind elus hoiavad, või siis see jaanipäevanädal, kui me saame Inimesega mandritolmu jalgadelt pühkida ja mööda kadakatega ääristatud kuumi Saaremaa kruusateid sõita, katus maas ja näod päiksest põlenud. Mõte sellest hoiab mind praegu jalul, sinna on jäänud nädal rohkem kui kuu aega ja… Ja see tuleb!

Nostalgia on väga tugevalt peal. Istun üksinda oma kevadises korteris, pesin ära elutoa akna (rohkem ei viitsinud) ja meenutan, kuidas oli olla 21. Ma näen kõrvalt, kuidas kõik oma lõputöid kirjutavad ja mul on tühi tunne, justkui oleks mu eesmärk siin elus vahepeal kaduma läinud. Sest ma nii tugevalt kunagi arvasin, et minust saab akadeemik, ma nii oleks sellist elu tahtnud, aga… Mõistust jääb vist selleks väheks. Või stabiilsust ja tahtejõudu? Kes seda teab.

Eile võis peaaegu ära unustada, et nii palju segadust on praegu elus. Kõik oli ilus ja lihtne. Oli päike, selle vastu sai end kaitsta kreemiga. Olid niidukid, selle vastu sai end kaitsta krimka lugemisega. Oli nälg, selle vastu sai panna grilli tossama. Oli must, selle vastu sai käia saunas. Oli laval palav, selle vastu sai lipata õue kiigu peale istuma ja jahedat õlut rüübata.

Aga olid küsimused, millele ma vastata ei osanud. Need saunas räägitud jutud on teinekord nii tõsised, et isegi leil ei ehmata õiget vastust peakolust välja.

Äike ähvardab kaugel. Ta võiks tulla ja mul teised aknad ka ära pesta.