Author Archives: daki

hommikutest, vol miljon

hoomamatu 12 Replies

Tähendab, ma kohe ei saa mitte aru, mis värk mul nende hommikutega on. Miks ma ei võiks toimida nagu tavaline inimene, kes ärkab, on rõõmus ja rõõsa, sööb-kohvitab ja läheb tööle?

Aga eiiii, minul käib asi nii. Kell heliseb 9.00. Lükkan edasi poolele. Kell heliseb 9.35. Lükkan edasi kümnele. Kell heliseb 10.00. Lükkan edasi poolele ja VANNUN endale, et täna tulen koju jõudes KOHE VOODISSE magama. Kell heliseb 10.35, ajan kargu alla, pesen hamba, lükkan riide ja sõidan, silmad poolkinni, tööle.

Ja siis juhtuvadki sellised asjad, nagu näiteks täna hommikul (samas ei tohi ka unustada, et kolmapäevad on minu esmaspäevad), kui ELSi mees juba ootas ukse ees ja ma üldse ei mäletanudki, et meil kontor valve alla käib. Trampisin sisse, hakkasin asjade ja klientidega tegelema ja kui ükskord turva naeratades uksel oli, pidin piinlikkusest ja ehmatusest maha surema. No on ikka idioot see Daki, arumaisaa.

Miks peab IGAL friiking HOMMIKUL olema nii, et ma ei saa keha ega vaimu enne lõunat tööle? Jah, ma TEAN. Kõik räägivad mulle, et kell 9-10 ärgata on ju totaalne dekadentlus ja päevavargus, et normaalsed (ja lastega) inimesed tõusevad HEAL JUHUL kell 7, et enamikel inimestel algab tööpäev kell 8 ja nii edasi. Aga saate aru, mul ei ole vahet, mis kell tööpäev algab, kui ma pean KELLA HELISEMISE peale tõusma, on esimesed tunnid päevast totaalselt rikutud.

Niisiis, kuidas olukorda parandada? Sest mul on totaalselt kopp ees sellest, et ma pool päevast, selle esimese poole, veedan stressates ja vihane olles ja seda kõike sel lihtsal põhjusel, et KELL HELISES. Kõlab nagu äärmiselt stabiilne inimene, kas pole? “Jah, doktor, mul pole mingeid probleeme vihaga… on see äratuskell? Ah? Ütle mulle ausalt, kas see on äratuskell?! AAAARGHHHH!!! KHAAAAAAN!”

Pfft. Mulle meenub, kuidas Siki ütles kunagi: “On ju täiesti võimatu, et inimesel oleks hommikul sitt tuju.” Ma ei taha taas tagasi tulla selle neetud geenidejutu juurde, sest ma saan iga kord emme ja Siki käest selle peale võtta, aga no miks peab olema nii? Ah? Ja ma pean mainima, et mu töö on ülimalt chill ja äge ja kõik oleks maailma parimas korras, kui hommikune ärkamine käiks kuidagi… mitte läbi pideva võitluse.

Nagu Marco ikka ütles: “This is war. Life is war.”

This is war indeed. Sõda unega ja sunnitud ärkamisega.

Äkki on see mingi vana viga, mis on külge jäänud depressiooniaegadest? Sest, noh, kui sa oled depressioonis, on arusaadav, et ärkamine on valulik ja vihatud. Aga ma ju pole (enam, hetkel) depressioonis! Miks ma siis ei võiks hommikuid nautida nagu iga teine inimene?

Pfft veel üks kord.

moments

hoomamatu Leave a reply

Mu lemmikhetked on kahtlemata need, mis on praegu: ma istun hämarduvas toas, mul on klaasike head punaveini, ventilaator huugab õhku ringi käima, kassid hingavad rahulikult ja norsatavad vahepeal läbi une, ning mul pole kiiret, ma saan tegeleda oma lemmikasjadega, olgu siis selleks uute sarjade avastamine, küünte lakkimine, Cracked.com-is ringi surfamine või raamatu lugemine. Ma olen üksi, mul on ruumi hingata, veel-kohe-ei-peagi-magama-minema, on mõnus.

Lemmikhetki on muidugi veel, näiteks sellised õhtud, kui ma olen end voodisse kerra tõmmanud, Inimene tegeleb elutoas omade asjadega ja ma saan läbi korterivaikuse hüüda:
“Musi!”
“Mis on?”
“Ma armastan sind!”

Mõlemaid õhtuid on vaja – neid üksiolemisõhtuid, kus kassid on mu ainsaks kaaslaseks ja ma räägin nendega väljamõeldud titekeeles, sest, noh, ma olen ju Crazy Cat Lady, ma võin.

Aga on vaja ka neid õhtuid, kus ma pean magama minema natuke võideldes, sest ma oleks hea meelega veel kaua-kaua üleval, aga kui on valida, kas istuda üksi üleval või uinuda kaisus, siis ma enamasti valin viimase. Neil kordadel, kui ma seda ei vali, valin ma variandi kaisus-lugemine, mis on ka päris aktseptaabel versioon.

Mis ma tahan öelda, on see, et army wife´iks olemise juures on teatud eeliseid. Üks mu kasu-sugulane, ehk siis kasuisapoolne sugulane ütles kunagi selle kohta tabavalt: “Meiesugustele kunstiinimestele sobib hästi sõjaväelastega koos elamine. Meil on vaja isiklikku ruumi ja seda me selles suhtes saame. Piisavalt.” Ma lisaks veel juurde, et oksendamiseni, aga tegelikult ei saa üldse kurta, selline variant sobib mulle, mulle meeldib olla üksinda.

Kuni jõuab kätte kolmapäev ja nädala lõpuni on veel NII KAUA AEGA ja mul on tunne, et ma lähen kohe lolliks sellest üksindusest… Ja siis ongi reede ja kaiss ja kvaliteetaeg ja esmaspäev, mille õhtuid ma alati naudin… Ja siis on jälle kolmapäev ja nii see ring toimib.

Muidugi peab mainima, et väga kaua ma ikkagi nii asju ei taha. Meeldigu mulle mu privaatruum palju tahes, meeldib mulle siiski suhe kogu tema plusside ja miinustega, mulle meeldib kooselamine ja mulle meeldib… jah, suhe. Sellepärast on jätkuvalt aina kindlam ja kindlam, et mõne kuu pärast tuleb taas asjad pakkida ja suund pealinna poole võtta. Mõnes mõttes ma igatsen Tallinna, aga ma tean ka, kui väga hakkan ma Tartu järele valutama, nii et igast ihupoorist tuleb pisaraid. Aga see on hetkel veel tulevik. Praegu on imelise taevaga Tartu, lämbe kodu, mõnusalt nohisevad kuusud ja mina. Ja see on täitsa hää.

enter: weekend

hoomamatu 2 Replies

Vahepeal ma ikka imestan oma sotsiaalse elu üle, et kuidas on nii, et alustan reedet Tartust, põikan Käsmu, õhtu lõppeb Tallinnas ning järgmisel päeval olen juba Viljandis ja jõuan sealt öösel koju Tartu. Aga kui aus olla, siis tuleb tunnistada, et vanus ikka sööb juba kontidesse: kella kahe paiku mööda öist Viljandi-Tartu maanteed sõites kiskus lõuad ikka nii laiali, et vahepeal oli lausa piinlik kohe. Noh et kas ma olen tõesti jõudnud vanusesse, kus enam ei viitsigi telklas võõraste sõpradega viina visata, vaid eelistan öösel kojusõitu.

Samas, olgem ikka ausad, ma olen ALATI eelistanud kodus magada. ALATI. Selles mõttes on mul täiesti fenomenaalne autopiloot, et olgu ma ära joonud kasvõi terve kolmeliitrise veinikanka, ikka jõuan ma koju ja ei jää kuhugi küla peale tilberdama. Kuigi ma võin koju jõuda alles hommikul. Ja näiteks uue tätoveeringu ja/või juuksevärviga.

Ehk et nädalavahetus oli vapper. Sai Laine Jänesega kaerajaani tantsitud (jajaa), “Minu Ugrimugri” ära esitletud (või noh, ma olin rohkem nagu moraalseks toeks ja transanaiseks), siis said Tallinnas tehtud ÄÄRMISELT OLULISED SISSEOSTUD… Ja siis sai mõõdukalt möllatud Viljandi RockRampil. Muidugi oli üle mõistuse palav, aga õnneks on juba august (mis tähendab, et sügis läheneb, jejee) ja õnneks sai järves lebotada, tähekesena käed-jalad laiali. Tõele au andes muidugi ei ole 27kraadisel veel eriti jahutusomadusi, aga ikka parem kui mitte midagi. Ja siis, et Viljandi elamus oleks ikka täielik, mõtlesime, et läheme tagasi festivalile TEISELT POOLT, et ei peaks neid nõmedaid treppe trampima. Ja siis me läksime… ja läksime… ja läksime… Ilm läks aina pimedamaks, tee venis aina enam ja enam kaugustesse ja nii me siis trampisime, ma usun, et me tegime Viljandi järvele tiiru peale, kui lõpuks kuskilt x-kohast end telkla juurde välja pressisime.

Nii et minu jaoks siis oli nüüd HRL ja Viljandi Folk kõik ühes nädalavahetuses, ainult et oli Viru Folk ja oli RockRamp. Rohkem festivale mu silmad sel suvel ilmselt ei näe, aga polegi hullu, väga ei kisu ka.

Ja eilne derecho ehmatas muidugi päris korralikult. Hoovi peal lendasid tuulemöllus lillepotid ja rõdupiirded, katuseplekid ja elektrijuhtmed. Muidugi saabus torm just hetkel, kui Inimene pidi hakkama Tallinna rongile sättima. Rong ise hakkas vist Tartus alles kolmveerand ühe ajal öösel liikuma, nagu ma kommentaaridest lugesin – me tabasime õigel hetkel ära, et oodata vist ei tasu, ning otsustasime bussi kasuks.

Ning hommikul tööle tulles avastasin, et meie imearmas sildike oli seinast rebitud ning tuul oli ta hoovi peale lennutanud. Õnneks autosid ei tabanud.

/

Ahjaa, kuulsin elumärki Marcost. Ja avastasin, et ta ei oska õigekirja eriti hästi. Aga vähemalt on ta elus. Ja kuigi ma natuke juba igatsen tagasi (peamiselt selle pärast, et seal oli tuul ja värske mereõhk), on siiski Eestis ülimõnna. Mõnnamõnnamõnna!

uus ja kollane

hoomamatu 14 Replies

Lõpuks jõudis mu kollane ja esimene kõvakaaneline (!) raamat “Ööd kollases autos” raamatupoodidesse. Käisin seda täna Lõunaka Apollos vaatamas (pärast seda, kui olin üritanud kaks aastat tagasi ostetud KÜLMIKU tšekiga arvutit garantiiremonti anda) ja mõtlesin, et need poemüüjad näevad vist üsna sageli minusuguseid… hmm… kirjanik ei tihka öelda, no ütleme siis… avaldatud kirjutajaid ringi hiilimas. Ma läksin otsejoonelt uute teoste leti juurde ning otsisin tuttavat kollasekaanelist. Kui ta leidsin, võtsin hellalt kätte, vaatasin, kuidas nimelt ja pealkirjalt valgus nii vägevasti helgib, siis kiikasin sisse ja lugesin siit-sealt. Seisin seal mõned minutid, naeratasin kohtlaselt ja panin siis raamatu riiulisse tagasi, ikka nii, et üritades teda võimalikult esiplaanile seada.

Ja tippisin, jätkuvalt kohtlane naeratus näol, minema.

Ise mõtlesin, et küll neil müüjatel võib lõbus olla, kui minusugused oma raamatuid vaatama tulevad. Minusugused – need, kes jätkuvalt imestavad, silmad suured, et kuidas küll MINU nimi mingi asja kaanel on, mis on RAAMATUpoes ja. Aga on, näet. Mis sa teed ära.

Aga ilus on küll. Mitte üldse ei taha kehvasti öelda ühegi teise raamatu kujunduse kohta, aga praegu on see täiesti mu lemmikkaas, apsaluutselt. Suured tänusõnad kujundaja Anne Pikkovile, kes mu tahet ja eelistusi arvesse võttis.

Täna on üldse hea päev olnud. Hommikul astus kirjastusse sisse üks väliseestlasest härra, kellega me pool tundi juttu vestsime ja maailmaasju arutasime, andis tõsiselt positiivse laengu. Ühtlasi rääkisime ka sellest, et eestlased on ikka kinnised inimesed. Mina näiteks käisin Eestisse jõudes Tartu avaturul ja täiesti automaatselt hakkasin rääkima järjekorras enda järel seisva naisterahvaga – no nii, nagu ikka seal Aafrikamaal kombeks oli. Hiljem mõtlesin, et ju vist olin natuke imelik, et ju vist pole nii siin kombeks… Aga ma kavatsen seda liini jätkata. Seda Uue ja Parema Daki Liini: naeratada palju, eriti võõrastele inimestele, ja suhelda rohkem.

Tänase päeva Little Moment Of Win: oleme Avantüristidega kümne Eesti parima naisblogija seas🙂 Ajakirjanduse jaoks olen ma ammust aega juba ununenud, nii et täitsa vahva on, kui vahepeal meeles peetakse.

Üks ännauntsment veel. Imearmsaid ehteid teeb üks imearmas blogija Britt, kes oma viimase kollektsiooni eest saadud raha eest toetab loomade varjupaika. Tee üks heategu: telli endale mõni isuäratavatest Briti ehetest ning samas teed ka kuusudele-kutsudele pai. Vaata lähemalt siit: Pastries By Britt.

teisele poole ja tagasi

hoomamatu 6 Replies

Vaatasin hiljaaegu Stephen Fry filmi “The Secret Life of the Manic Depressive”. Seal rändab ta mööda bipolaarsete radu, analüüsib oma haigust, otsib ideaalset ravi ning räägib paljude maniakaal-depressiivsetega nende elust, kogemustest, haigusepisoodidest. Film on pikk, lausa kaheosaline, ning minu meelest peaks ta kuuluma kohustusliku vaatamise nimekirja kõigis neis peredes, kus bipolaarne pole mitte lihtsalt ilus sõna. Seda filmi peaks vaatama nii diagnoosi saanud ise, kui ka kõik nende lähedased – ehk aitab see neil meid ja meie elu, tegemisi ja episoode paremini mõista.

Sealt jäi meelde näitleja Richard Dreyfussi lugu, kui ta rääkis, kuidas ta ise lõpuks ravi saada otsustas – olukord oli lihtsalt juba nii hull. Mingi aja pärast läks ta uuesti arsti juurde ja ütles: “Teate, kui HEA ja SUUREPÄRANE on mu elu nüüd, kui mul on see JULGUS tegutseda!” Arst vaatas teda mõtlikult ja lausus siis: “Richard, see pole julgus, see on ÄREVUSE PUUDUMINE.”

Ärevus. Kõlab õudselt lihtsana. No mis see ärevus siis ära ei ole, kõik me oleme aeg-ajalt ärevuses. Aga kui sind vaevab ÄREVUS, see ÄREVUS, mis sööb tavalisi ärevusi hommikusöögiks, on elu hoopis teistsugune. Sa ei saa hingata, õhku on vähe, peas on vaid sundmõtted, iga lugemata e-kiri või vastamata kõne võib vallandada tohutu paranoiahoo: mis nad nüüd minust tahavad? Mis ma jälle teinud olen? Kas midagi on juhtunud? Mis on lahti? Midagi halba on juhtunud! Kindlasti on midagi kohutavat juhtunud!

Ja see pole ainult see, see on ka kõik need mõttetrallid enne und, kui su kõrval soe keha juba unne on suikunud, aga sina vaatad ikka veel aknast välja ja surud patja kõrvadele, et mitte omaenda mõtteid kuulda, sest need mõtted söövad lihtsalt seest, ajavad hulluks.

/

See film oli ka mitmes muus mõttes õpetlik ja julgustav. Ma nägin, et inimesed on ära käinud teisel pool ja tulnud tagasi. Mõned küll kohutavate kaotustega – aga kes meist kaotusi ei teaks – aga on tagasi tulnud.

Miks ma sellest räägin… Ma ei teagi. Vist sellepärast, et see on mulle hingelähedane teema. Tõsi on see, et näiteks depressioon pole ammu enam stigma, see on seisund, millest räägitakse kõva häälega ja aina enam häbenemata. Miks siis peaks bipolaarsus olema midagi, mida häbeneda  – ERITI kui seda on võimalik ravida ja ravitaksegi, sellega on võimalik elada ja elataksegi. Muidugi, bipolaar on mõnes mõttes ka moehaigus. iga teine emo vist arvab, et ta on bipolaarne (ärgem unustagem Iisu Impossible’i bändi ainukest lugu, mis neil MySpace’i lehel üleval on: “Bipolar Express”), aga kui asja tõsiselt võtta, siis on asi muidugi kaugel moekusest või trendist. Haigus on haigus, see ei peaks olema midagi, millega eputada… AGA see ei peaks olema ka midagi, mida häbeneda.

Olen hellitanud mõtet sellest kõigest pikemalt kirjutada, inimestega rääkida, nende lood kirja panna… Aga praegu on raamatuprojekte nii palju, et ei teagi, millal selleni jõuab. Ja samas on sellega ehk nagu elulugude kirjutamisega: seda ei peaks tegema inimene, kel kõrvatagused alles märjad. Aga idee on olemas, eks näeb, mis sellest saab.

Kõikidele teile, kes on selle haigusega lähemalt kokku puutunud saadan ma tervisi, sooje ja pehmeid. Elame veel! Stabiilsemalt, vähemstabiilsemalt, aga elame.

kick ass

hoomamatu 6 Replies

Ühesõnaga, ma olen maailma halvim arvustuse kirjutaja, sest ma satun alati kõigest tohutult vaimustusse. Ma arvan, et kogu Õhtulehes töötatud aja jooksul olid kõik mu konsaarvustused (mida oli heal juhul kaks või nii) ülivõrdes kirjutatud. Aga kuna ma usun gonzo-ajakirjandusse, siis pole sellest midagi, sest on võimatu olla objektiivne, kui sa oled subjektiivne.

Ja subjektiivselt rääkides olen ma alati Mikat südamest armastanud. Tema viimane plaat pole ehk küll nii pärl pärli otsas kui esimene, aga Song For Sorrow singliplaat (nii vist nimetatakse neid) oli ikka väga hea ja no see tema viimane lugu sealt filmist, “Kick Ass”, on ikka ka väga hea lugu.

Kui ma kuulsin, et ta Eestisse tuleb, pidin ma erutuse kätte ära surema, aga siis selgus, et mul pole pileti jaoks raha, kogu selle reisiga ja whatnot. Õnneks aga suutis Siki minu äraolekul Mikasse nakatuda, nii et lõpuks ostis ta mulle pileti ja eile hakkasimegi kell 4 Tallinna poole kimama, sest väidetavalt pidi konsa algama kell 6. Siki arvas, et Mika tuleb peale pool 10 – ja tal oli õigus – nii et me istusime mitu tundi niisama. Õnneks oli vihm ära sadanud, oli soe ja mõnus ja kallid inimesed ümber, kellega sai juttu ajada.

Lenna, hm, oli üsna igav. Kõigepealt ma solvusin, et ta oli sellise hea loo nagu Urbide “Sõidulaulu” ära lörtsinud, ja no tema see “Rapuntsel” on ikka üsna jabur lugu, aga tuleb tunnistada, et tüdrukul on võimas hääl. Kuulasime, rääkisime, ootasime ja tegime nalju stiilis “Okei, igav on, lähme koju tagasi”.

Mingil hetkel märkasime, et Mika seisab oma saatjaskonnaga tuletorni tipus ja skännib rahvast. (“Valge kaabu!” – “On see tema?” – “Kindlasti on! Vaata, kuidas ta seisab!” – “Jajaa, lollid tüdrukud, vahivad kõik lavale, neil pole aimugi, et Mika on tegelt seal!”) No ja siis me hakkasime aina enam ja enam hullunud fännitüdrukutena käituma, sest lihtsalt kogu see õhustik haaras kaasa ja erutus oli laes. Mika! Siinsamas! Mõni meeter meist eemal!

Šõu oli muidugi vägev, Mika ise vahetu ja tore, ajas naljajuttu (“OK guys, I don’t want to kiss you ass so much that you have to go home and your ass is bruised, and I promise to be a total dickhead for the rest of the show, but guys, you are amazing!”), elas ise esinemisele täiega kaasa ja oli näha, et ta teeb seda kõike armastusega. Meie muudkui huilgasime ja laulsime kaasa ja imestasime, et nii hea on kõik.

Muidugi suutsid paar asja kogu kogemusele tõrva tilgutada. Mõnikend minutit enne šõu algust läksime ka rahva sekka seisma, sest tahtsime alguses lava lähedal olla. Leidsime head kohad, end hoolikalt kalkuleerides pikkade inimeste peade vahelt vaatama… ja niipea, kui Mika lavale tuli, tõstsid meie ees olevad mees ja naine endale lapsed kukile. Ja no lapsed olid umbes kahe-aastased, ehk siis ma ei usu, et nende kontserdielamus oleks jäänud millegipoolest kehvemaks, kui nad oleks seda kaare alt vaadanud, kellelegi ette jäämata. Ma tean, millest ma räägin, ma olin ise ka pärast kaare all ja vaade oli väga hea. Tegin siis inimestele märkuse, et nad käituvad ikka ülejäänud kontserdikülastajate suhtes ääretult nõmedalt – see on samahea, kui ma oleks tulnud ja vihmavarju lahti löönud keset rahvast. Mulle nähvati vastu midagi stiilis: tee ise lapsed ja saad teada, ja võibolla tõesti muutun ma titemammana isekaks kakapeaks ja ma pean oma sõnad tagasi võtma, aga niipalju võiks ikka taktitunnet ja teiste austust olla, et nii naglalt mitte käituda. Õnneks läksid nad mingi hetk muidugi minema.

Ahjaa, me olime ümbritsetud geinoormeestest, kes peo alguses üsna hillitsetult seisid, aga kui hakkas kõlama lugu “Billy Brown”, hakkasid nad suure elevusega kaasa tantsima. See oli hästi südantsoojendav.

Viimased lood vaatasime me, nagu juba öeldud, kaare alt, ma tantsisin ja karjusin ja hüppasin nagu segane ja innustasin sellega ka enda selja taga seisvaid umbes 12aastaseid tütarlapsi, kes enne vaid oma helenduspulkadega vehkisid, aga ilmselt nähes, et kui minusugune vanamutt julgeb kisada ja karjuda, siis võivad seda ka nemad, nii et lõpuks kisasime kõik koos. Vahepeal ma pöördusin ja hüüdsin neile eufoorias: “On ju äge!” ja nad hüüdsid mulle vastu: “TÄIEGA!!!”

Sain end täielikult välja elada, sain parima kontserdielamuse, mis mul iial olnud on (ausalt, Placebo tegi Mikaga võrreldes oma kontserdi nii üle m*i, et tagasi mõelda on piinlik) (mis siis, et ma olen ainult kolmel kontserdil umbes käinud) ja sain liigutusest pisaraid pühkida, kui “Happy Endingu” ajal kõik mulle hakkasid puhuma. Muidugi sain pärast liigutusest ka seepi näolt ja kätelt pühkida, aga ikkagi oli vägev. See vaatepilt, kui tuhanded mullid rahva kohal ja laval hõljusid, see oli ikka üle mõistuse super. (Mika ise ütles selle kohta nii: “Tonight’s show will be known as the bubble gig.”)

Ahjaa, mullidega seoses… Kui me istusime ja passisime ja ootasime, mõtlesin, et proovin oma mullitajat. Ma ostsin siukse vägeva supermullitaja, maksis 31 krooni. Ja minu ees istus tütarlaps, kes sõi saiakest ja jõi kohvi… Fakk! Mõtlesin täpselt hetkel, kui olin mullid lendu lasknud – supermullitajast tuleb neid mõnikümmend korraga – ja kõik need tüdrukule pähe ja toidukaussi kukkusid. Ossaraks, kus ma kukkusin vabandama ja punastama, no ikka nii idiootne juhus, tuulepea, üldse ei mõtle. Siki ja Co hirnusid endal püksid katki, lasid veel naeru pool tundi hiljemgi. Vot selline juhus – karmavärk. Kord on keegi sulle see, kes kontserdielamusele tõrva tilgutab, küll oled ise kellelegi teisele see, kes kontserdi nii ära rikub, et seebiveega üle kallab… Piinlik.

Auto juurde minnes leidsin maast telefoni, mis oli niipalju niiskust saanud, et osad klahvid ei töötanud. Õnneks omanik helistas ja vastu sai ikka võtta, nii andsime sellegi tagasi.

Selline õhtu siis. Täna peaksin minema jalkat mängima ja homme arstile/Pirtsu juurde/õhtul Tättele/arvutit parandusse viima, aga kuna homne päevaplaan on täpselt selline nagu ta on, siis ma täna lähen vanni ja magama. Kõlab nagu ideaalne õhtu, kas pole?

Käisite ka Mikal eile? Kuidas teile meeldis?

Arvutiränt ehk osad asjad ei muutu kunagi

hoomamatu 16 Replies

Ühesõnaga, eks. Arvuti. See on igati oluline vidin, ei saa ma enam mööda sellest ning netiski tuleb ikka üsna tihedalt aega veeta. Seetõttu nõudis vana arvut ammu juba ümbervahetamist, jooksis kokku, ei jaksanud enam töötada ja kuumenes üle, nii et ainuke viis, kuidas ma teda puhkeasendis hoida sain, oli NII ja aeg-ajalt pidin ma suurt toaventilaatorit kasutama arvutijahutuseks.

(Vabandust, ma korra eksisin oma Twitpici pilte vaatama, päris äge hakkas.)

Okei, teemast edasi.

Mäletatavasti oli mul selle arvuti saamise lugus tõeline Nibelungide saaga, mis hõlmas endas kolme kuud eelmise arvuti paranduses olemist ja muud rõõmu. Aga kaks aastat töötas asenduseks saadud nunts täitsa hästi, lihtsalt nüüd hakkas vanaks jääma. Aga muidugi, kuskilt pole ju võtta uue arvuti raha, ootasin pikisilmi “Ööde…” honorari, aga avaldamine venis ja venis, nii et lõpuks võtsin Inimese käe otsa, tema võttis oma krediitkaardi käe otsa ja umbes poolteist kuud tagasi ostsin endale uue nuntsi, kelle kohe Dakinaatoriks ristisin (nagu näha, pole ma nimede väljamõtlemises eriti osav).

Algus oli paljulubav, ta oli pisike, kerge, ilus, punane ja mis peamine, UUS. Ja Samsung, inimesed rääkisid, et Samsung on hea. Korra poes veel kaalusime, et kas võtta see, Inimene tegi õige märkuse, et peaks äkki natuke võimsama võtma, aga mina naiivselt arvasin, et a) tänapäeva tehnika juures peaks ju see mind rahuldama ja b) ega ta ikka saa hullem olla kui vana arvuti.

Boy was I ever so wrong! Jamad hakkasid Tenekal, kus ta ei tahtnud enam videofaile avada. St avas (VLC pleieriga), aga heli ei jõudnud järele. Või siis tuli heli, aga pilt seisis. Ühesõnaga, IKALDUS.

Okei, see mind eriti ei häirinud, sest mul oli seal muudki teha kui filme vaadata.

Aga nüüd, tagasi jõudes, on Dakinaatorit tabanud mingi totaalne ajusurm, mis tähendab, et ma kakun juukseid ja olen peast hullumas.

Eile näiteks tegin ma konkreetselt 16 restarti (või isegi rohkem), sest asjad jooksevad kinni viis minutit pärast arvuti käivitamist. Küll ei venita välja Google Chrome, küll jookseb failiaken kokku, sest ma üritan failile PAREMA HIIREKLAHVIGA KLÕPSATA. Ilmselgelt on talle menüü kuvamine üle jõu käiv ülesanne. Ja oleks, et see Not Responding siis ära kaoks või et oleks võimalus Task Manageriga programmid sulgeda. Ei, neljal juhul viiest ei reageeri arvut üldse Ctrl+Alt+Del kombole ning ühel juhul viiest ta avab Task Manageri, kuid ei suuda mitte-respondivaid programme sulgeda. Ning tõeline kirss tordi peal on olnud aken Windows Is Not Responding, seda tuleb nüüd ka üsna sageli.

Eile (ja täna) sain ma tööd teha AINULT Safe Mode’is arvuti käivitades. Totaalselt jabur. Videofailide avamisest saan ainult und näha.

Ühesõnaga, on asju, mis iial ei muutu: mina ja tehnika, see kombinatsioon on ikka tõeliselt super. Ja mõelda, ise veel toimetan ajakirjas Digi Naisteka-külgi. Pfft! Võiks ju mõelda, et ma sellega mingit head karmat koguks…

Nüüd on mul siis valikud, et ma viin arvuti poodi tagasi ja vaatan, kas nad võtavad selle parandusse (kuigi ma ei kujuta ette, mida siin parandada oleks), annavad uue ja parema (ja ma pean peale maksma) või ostavad tagasi (ma ei tea, mis tagasiostupoliitika poodidel on, kas see on üldse reaalne?). Ma ise mõtlen, et paneks XP peale, loodetavasti jookseb ta siis paremini. Windows 7 Starter on ikka TOTAALNE JAMA, muuhulgas ei lase see isegi taustapilti vahetada ilma MyColoursit tõmbamata. Haige värk. Ja ma uskusin Birxi, kes kilkas, et Windows 7 on NII ÄGE.

Äkki ongi mõne parema arvuti peal ja siis, kui pole Starter, aga see, mis siin toimub, on ikka… noh, totaalne jama noh.

Kui mul õnnestub arvuti tagasi müüa, siis plaanin ma Facebooki sõbralt osta Mäki. VOTT. Väidetavalt saada seda ka neljakohalise summa eest.

Uh. Hakkas kergem küll, kui sai end siin maha laadida. Kommentaarid on avatud: mis on teie soovitus (ja ütlemine, et Windows on enivei pask, ei aita antud juhul)? Või millised on teie haiged kogemused tänapäeva tehnikaga? Andke tuld!

back 2 good

hoomamatu 4 Replies

Kodus olles on nii palju teha, et ei saa elul sabast kinni. Tööasjadel sain õnneks otsast haarata, kuid kõike muud on nii palju, et pea käib ringi. Muuhulgas on veel vaja nii palju sõpru üle vaadata, et kuidagi ei oska oma sotsiaalset kalendrit sättida.

Reedel käisin sõprade soolaleivapeol ja oli üks äraütlemata tore õhtu. Mu sõbrad on ikka üle mõistuse armsad ja napakad, nii et nõnda, nagu seal sai naerda, pole ikka tükk aega naernud. Õigemini, ma tean küll täpselt, millal ma viimati nii palju naersin: see oli juuli esimesel nädalavahetusel kursa kokkutulekul. Sellest jäigi kirjutamata ning nüüd on natuke hilja – samas, ega ma ei oskakski seda emotsiooni vist sõnadesse panna, mille ma sealt sain. Istuda peegelsileda mere kaldal, kuulata kajakate kriiskamist ja vanade sõprade südamest tulevat naeru… See oli lihtsalt imeline.

Muidugi on mul jätkuvalt raske uskuda, et ülikooli lõpetamisest ongi juba viis aastat möödas. Ja keskkooli omast: KAHEKSA. See tähendab ainult üht: aeg liigub. Liigub ikka ainult ühes suunas ja aina kiiremini. Samas on mul praegu väga hea meel selle üle, mis suunas minu aeg liigub. Olgu, jajah, jätkuvalt ei tea ma, mis linnas ma uuest aastast elan (eeldatavasti Tallinnas) või kui kauaks ma kuhugi jään või isegi, mis tööd teen, aga ikkagi on hea. Nii palju häid asju on juhtunud/juhtumas, et hing on rõõmust kinni.

/

Mõtlesin asjadele, mida ma Tenerifel õppisin. Neid ikka kogunes omajagu… Paneme siis nimekirja, sest Dakinaator armastab nimekirju.

Tenerifel ma õppisin:

  • hakkama saama vähem kui 3 euroga päevas;
  • kannatlikkust, tohutult kannatlikkust. See lihtsalt tuleb iseenesest, kui elada koos inimesega, kellel on kombeks pidevalt isatada ning kõiki asju seitsekümmend korda üle korrata.
  • seda, et korralik tualett on ikkagi hädavajalik aksessuaar;
  • jooma 0,77eurost veini;
  • päikest võtma liivatormis;
  • umbes sadakond uut sõna;
  • igatsema oma kalleid, igatsema oma kuususid, igatsema Eestit;
  • telefoni andmesidelimiiti kasutama nõrkemiseni;
  • mõtteuksi avama;
  • krabi eest põgenema;
  • et käsitsi kirjutamine pole ÜLDSE MINU TEEMA;
  • inglise keelt kehvemini rääkima;
  • itaaliakeelseid laule;
  • nälgima;
  • magama nii, et sisalikud jooksevad üle voodi;
  • elama ilma elektri ja voolava veeta;
  • armastama elu.

Nüüd tuleb aga jätkata õppetunde Eestis.

Tene/Riia

hoomamatu 5 Replies

Viimased päevad Tenel möödusid mingis omamoodi udus. Ühest küljest oli nii meeletu koduigatsus, et liblikad kõhus ei andnud asu. Teisest küljest oli kurb ja uskumatu, et juba ongi see aeg läbi. Eelviimasel õhtul istusime terrassil ja jutuks tuli, kas ma suudaks sellises kohas püsivalt elada.

“I really do miss a proper toilet,” oli mu esimene reaktsioon. Marco hakkas naerma.
“Jajaa, claro. Aga nii üldiselt, kas suudaksid siin elada?”

Mõtlesin.

“Ma ei tea. SUUDAKSIN ikka, aga kas ka tahaksin. Ma armastan Eestimaad, sügist ja talve ja kevadet ja lund ja pikki öid ja valgeid öid ja…” Ja mu vastus oligi käes. Ei suudaks, sest ei tahaks. Niimoodi mõneks ajaks, jah, nii on tore, aga Eesti on ikka Eesti.

Hiljem käskis Marco mul kõigest hingest kisada, näidates ise eeskuju. Ja ma ei suutnud! Tegin suu lahti, aga häält ei tulnud välja. Proovisin ja proovisin, lõpuks suutsin midagi piiksatada.

“Valjemini!” käskis Marco. Proovisin veel, hääl oli ikka kuskil rinnus kinni. Aga lõpuks seisime terrassi äärel, vaatasime tuledes linna ja kisasime hinge seest. Oli vabastav, oli mõnus.

Viimasel õhtul pidasime cantinas fiestat. Jõin nagu eestlane: ikka õllet ja šotte vahele. Marco ja Alexi vaatasid ja hoidsid ainult pead kinni. “You – crazy!” Aga oli tore, pidu sai metsik, sai tantsida ja natuke rumalusi teha ja kui hommikul kell 7 äratus oli, tundus kuidagi kergem kõik see läbi udu maha jätta.

/

Lendamine oli seiklus. Mu kahe lennu vahe Stanstedis oli tund aega. Kas jõuan, küsisin reisikorraldajalt. “Oi, ilusti jõuate! Ryanair jõuab harilikult vähem ja tund aega on piisav, et ühelt lennult teisele jõuda,” kinnitasid nad.

WHAT A LOAD OF CRAP.

Esiteks muidugi pole Stanis transiittsooni, mis on ÄÄRETU JABURDUS. Tormlesin siis, ootasin pikas järjekorras piiril, tormlesin edasi, ootasin ÜLIPIKAS järjekorras turvakontrollis ning jooksin lennule, tablool FINAL CALL vilkumas. Jõudsin ülinapilt ja koheselt sain aru, et olen jõudnud tagasi koju: mitte keegi ei naeratanud. Minu kõrval istus läti tädi, kelle nägu oli nii pilves, et mulle tundus sealt kohe tuulispask tekkivat. Õudne. Ma ei saa aru, miks siin keegi ei naerata! Mis inimestel viga on?!

Maandusime läbi äikesepilve ja esimest korda elus ma KARTSIN. Kartsin hullupööra, surusin silmad kinni ja üritasin sügavalt hingata, et mitte kriisates oma kohalt tõusta ja näiteks end vetsu lukustada. Lätis võttiski mind vastu üks suur ja õnnelik Elu Armastus (TM) ning pöörane äike. Kui hotelli jõudsime, ei suutnud ma end talitseda ning karglesin hullununa mööda tuba ringi. “Jee! Põrand, mis on põrand, mitte betoon! Jee! VEETSEE!”

Äike oli romantiline, eesti õlu maitses imehea ning kallistused olid… sõnulseletamatult head.

/

Järgmine päev trippisime mööda Lätit ringi, jõudsime välja maailmalõppu, kohta nimega Kolka, sõitsime maha 500 kilti ja ma olin lihtsalt õnnelik. Te ei kujuta ette, kui hästi siin lõhnab! Siin on NIISKUS. Ja ÕHK. Ja LÕHN. Ja polegi igavad palmid, vaid hoopis kuused ja kased ja männid. Ja kui sajab vihma, siis sajab VIHMA, mitte nähtamatuid kristallpudemeid.

Läti on muidugi üks ääretult imelik koht, aga sellest Inimene juba kirjutas. Aga ma olen olnud Eestis vähem kui 24 tundi ja ma olen SITTAKANTI ÕNNELIK.

Ja täna proovin ma teha sama häid mojitosid, kui ma sain Riias. Ja siis ma lihtsalt OLEN KODUS, kuusude kaisus, armsate kaisus, kannan omaenda riideid ja jalanõusid, suitsetan kalleid suitse ja… Ja kunagi jagan teiega ka pilte.

Love you all from HERE.

/

Ahjaa. Ja kuna ma otsustasin, et maailma muutmine algab iseendast, siis kavatsen ma edaspidi NAERATADA. Nii palju, kui võimalik. Tehke sama!

Tenerife, domingo

hoomamatu 5 Replies

Lühidalt sellest ja tollest, kaks päeva enne kojusõitu.

Väikesed külmad asjad.

Väikesed külmad asjad on siin defka-kaup ja maksavad hingehinda. Näiteks jäätis maksab putkades alates kahest eurost, vesi ja õlu on baaris 1-1,5 eurot (ja õlu seejuures, eks ole, on 0,3 või isegi väiksem). Meie jaoks on külmad asjad eriti defitsiitsed, sest pole ju külmikut, vaid ainult väike jääkast, kus asjad jää olemasolul jahedana umbes 18 tundi püsivad.

Aga see-eest oskavad inimesed palavaga hakkama saada. Pole nagu Eestis – et kui on miinus 20, on suur häda ja autojuhid hoiavad pead kinni, justkui näeks esimest korda lund, või et kui on pluss 30, siis saavad kõik kuumarabandusi, sest ventilaatorid ja konditsioneerid on meil tundmata. Õhk on siin kõikjal kenasti konditsioneeritud, ma pole kordagi bussis palavust tundnud, olgu väljas või 35 kraadi.

Rannakultuur.

Mind ikka paneb hämmastama, et siin on randades topless päevitamine väga harilik. Minu meelest on paljaste tissidega päikse kätte minek alati olnud nagu Nahavähiga käesurumine: tead küll, et lõpuks ta võidab, kuid tahad ikka õnne proovida. Aga siin on kõik topless, alates murdeealistest tütarlastest lõpetades vanaemadega. Ja teate, pole üldse nii tore, kui võiks arvata. Silmale ilus on vaadata neist kõigist vast ehk viad 2 protsenti, ja see on liiga väike lohutus kõige selle kõrval, mida muidu nägema peab.

Lisaks on siin väga moes tätoveeringud ning sageli on need väga halvasti tehtud. Olen näinud siin kõike, alates helesinistest ankrutest lõpetades dešifreerimatute jamadega. (Mis see peaks endast kujutama?! Kas see on mingi… kolmenäpuline käsi, mis hüpitab vihmavarjul hiidpandat?) On muidugi ka ilusaid, nende protsent on suurem kui ilusate tisside protsent, aga ikkagi. Suht valus on kohati vaadata.

Ning kolmas asi, mis mind hämmastama paneb, on inimesed, kes tulevad randa täismeigiga. No milleks? Kas on mõnus vette minnes iga piisa pärast muretseda? Või hiljem päikse käes istuda, tundes, kuidas meigikorra raskus kuumuses tinajaks muutub, anda nahale veelgi lisastressi lisaks päiksele? Ei mahu mulle pähe. Ju ma pole piisavalt tibi.

Aga rannad on siin ausad. Vetse ehitades on siin ka ratastooliinimestele mõeldud, dušid funkavad ning vetsud, jah, on siin vesiklosetid, ka randades. Hämmastav.

Juari ja Nancy.

On veel kaks värvikat kuju, kellest ma rääkinud pole. Esimene on Juari – hõbehallide rastapatsidega umbes 70aastane vanamees, kelle suu alati naerul. Päevatööna laenutab ta rannas toole, kuid kuna tema ei oska inglist ega mina spaaniat, siis on ta senini mulle veel lukustatud aardelaegas. See paneb ajuseinu kratsima, sest ma TEAN, et tal on palju ja palju põnevaid lugusid, aga ma ei saa neid (veel) kuulda.

Teine on Nacy – brasiillanna, välimuselt umbes 45, kuid Marco ütles, et ta on suisa 65, lisaks viie lapse ema. Uskumatu. Kuna Nancyl pole kombeks eriti riideid kanda, siis olen ma seda keha väga palju näinud. No päris Madonna pole, aga siiski väga supervorm, arvestades vanust ja kõike. Ta on väga sõbralik ja tore, alati teeb mulle komplimendi, kui cantinasse ilmun. Kes ta täpselt on, seda ei tea Marcogi. Ta justkui on Alexi sõber, käib leti taha endale jooki valamas, nagu ise soovib, ja keegi ei kergita selle peale kulmugi. Ja millest ta elab, seda ka ei tea. Tema minevikus peituvat madame’iks olemine… Äkki elab kunagi kõrvale pandud rahast? Kes teab… Aga ta on ilus ja mulle meeldib väga.

Guapa.

Guapa on sõna, mida kuulen siin söögi alla ja söögi peale. Guapa ehk ilus võib olla nii mu kleit, ma ise, mu juuksed, mu tätoveeringud, mu naeratus ja nii edasi. Ja seda ütlevad kõik, mitte ainult mehed – ka Nancy leiab mus alati midagi, mis sel konkreetsel päeval just eriti guapa on. Selles suhtes on siin muidugi ääretult meeldiv olla, ma ei mäleta, millal ma Eestis viimati ÜLDSE kelleltki komplimenti kuulsin, saati siis seda, et ma olla ilus. Muidugi on see sõna korrutades devalveerunud ja ma ei usu pooltel kordadel seda guapa-juttu, aga see polegi peamine, peamine on see, et saab teise inimese naeratama panna ja midagi ilusat öelda.

Kanep ja linnukesed.

Kanepit suitsetavad siin kõik kogu aeg. Või noh, okei, mitte just kõik, aga igal pool võib silmi lahti hoides kanepisuitse näha. Isegi cantinas segatakse endale haši-jointe täitsa avalikult kokku, keegi ei pilguta selle peale silmagi, sõitku või kaks politseiautot järjest mööda (mis juhtus eile ja ma spets jälgisin – kõiki jättis politsei külmaks. Peale minu, muidugi). Hašiš kannab siin ääretult täpset nime – chocolate. Kes on kunagi hašši näinud, see teab – tegu on ju täpselt šokolaadisarnase plönniga.

Kui ma Marco käest selle suitsetamisharjumuse kohta uurisin, siis ei osanudki ta mulle päris head selgitust anda, miks see siin nii populaarne on. Küsis ainult, et kas see on tõsi, et Eestis võib ühe jointi omamise eest kinni minna. Ega ma neid narkoseadusi päris täpselt ei tea, aga suure tõenäosusega võib sellest, jah, paras pahandus tulla, eriti kui sul on ennegi jamasid olnud… arvan ma.

Igal juhul, siin pidi politsei väga mõistev olema, nii kanepi kui prostituutide osas. Tund tüdrukuga maksab umbes 30 eurot, ma kujutan ette, et see on umbes sama hind, mis Eestis? Prostituudid pidid kogunema turu ümbruses, kust ma iga päev mööda käin, kuid pole veel minu silm suutnud ostetavat tüdrukut tavalisest eraldama. Ning kas peakski, minu meelest ongi hea, kui nad saavad oma tööd rahus teha, ilma et turistid näpuga näitaks ja sosistaks ning üritaks pilti teha.

Kanaaride  vihm.

Praegu on tuulehooaeg, seletas Marco. Vihmahooaeg on jaanuarist märtsini, mis tähendab, et sel ajal on praegu kuivad jõesängid vett täis. Aga kuna praegu pole vihmahooaeg, siis praegune vihm on ERITI KAHTLANE. Esimest korda kogesin ma seda veidrat loodusnähtust kuskil poolteist nädalat tagasi, kui rannas vedelesin. Järsku tunnen: keegi tilgutab mulle midagi peale. Ronisin oma kleidikookonist (pea on alati riietes peidus) välja, vaatan ringi: jajah, kaks märga tüdrukut mängivad must ülatuult palli. No selge, ju sealt tuul kannab. Aga see imelik torkiv tunne ei lõppenud ka siis, kui tüdrukud läinud olid. Silmaga näha midagi pole, aga TUNNED, et midagi õrnalt-õrnalt sajab. Ja niimoodi mitu tundi järjest. Õudselt harjumatu, eriti just see, et sa ei näe midagi, ainult tunned neid kergeid torkeid oma nahal.

Üksõhtu sadas siin isegi äikest, täpselt teiselpool meie mäekülge. See tähendas, et me saime kuulda taevakärinat ja näha aeg-ajalt mingit välku, aga ise istusime väljas niiskes ja lämbes õhus, mida aga äike ei tulnudki värskendama, sest talle meeldis teiselpool mäge rohkem.

/

Jäänud on kaks päeva, 10 eurot, ja veel mõned loomata mälestused. Esmaspäeval peame cantinas hüvastijätupidu, vähemalt ma loodan nii. Eile oli Alexi plaaniga päri (enne, kui ta jälle emaga tülli läks ja asju hakkas loopima), seega… mnjah. Muidugi tähendab see, et ma pean purjus Alexit taluma, aga a) ta on alati purjus ja b) ühe õhtu ju võib. Tegelikult on ta täitsa tore, kui end taltsutada suudab.

Ahjaa, ja muidugi sai meil gaas otsa, mis tähendab, et jääb ära varuks kogutud riisi ja makaronide söömine (loe: lisakulutused toidule). Aga see on ju Murphy, ikka saavad asjad kõik korraga otsa.

Muah!