Author Archives: daki

hoomamatu 20 Replies

Üks lugu veel lõpetuseks.

“Me kaalume igasuguseid nimevariante,” rääkisin eelmisel nädalavahetusel, kui sõpradega väljas istusime.
“Nooh?”
“No näiteks on meil muidugi Rihu,” ütlesin. See Rihu on mul juba kuskil ära seletatud, aga seletan uuesti. Et kui Tätte ja Matvere kontserti andsid, siis tahtis Matvere öelda Riho Sibul, aga ütles kogemata Rihu. Minu jaoks oli see nii lõputult naljakas, et ma ütlesin seal ja kohe, et Rihu saab mu esiklapse nimeks (tegelt olin ma siis juba ilmselt Põrnikaga, aga ei teadnud veel). Ja nüüd olengi Põrnikat enamasti Rihuks kutsunud.

“No siis saab öelda, et Rihu tuli Rihannast, kui tüdruk tuleb. Kuigi jumal teab, kas sel ajal üldse enam Rihannat keegi mäletab… No ja siis on meil veel Indur, Oktrev, Noone ja Noonu, Strüftor… Väga palju nimevariante, lõputult! Ja hea on nende nimede juures see, et saab panna nii poisile kui tüdrukule!”
Enamik sõpru hakkas naerma, ainult Tannu vaatas mind suurte kohkunud Tannu-silmadega.
“Kas… Kas sa mõtled tõsiselt või…?”
“Aga muidugi!” teatasin ma pokkerinäoga.

Ja siis see tuli. See hindamatu ilme Tannu näol, kui on näha hingelist segadust. Ühest küljest nagu tahaks öelda, et tegu on täiesti haigete nimedega, aga kuidas sa ikka oma sõbrale ja peatsetele vanematele seda ütled? Tahaks nagu viisakaks jääda… Ilmselt ei öelnud keegi ka Chanderelle Vihmapisar Esimese vanematele (või misiganes nimi see oligi, mis väidetavalt kuskil olemas on), et tegu on tobeda nimega. Pealegi, tobedus on subjektiivne, eks!

Lõpuks ma päästsin Tannu piinadest ja ütlesin, et muidugi ma teen nalja. Oh seda kergendust!

Tegelikult muidugi paneme me talle nimeks Spock.

I can always pull the “Pregnant brain”-card

hoomamatu 16 Replies

Meheõde sai äsja värske “ahjusooja” tita ja ma peaks talle varsti külla minema. Hakkasin siis mõtlema, et mida kingituseks viia ja ma sain aru, et ma ei tea absoluutselt, kuidas titad töötavad. Või et mida võiks viia? Arvestades, et ilmselt kingib ta meile mingid asjad jälle tagasi (no näiteks vastsündinuriided, eks, need käivad vist väga lühikest aega). Ja siis meenus mulle, kuidas ma esimest korda üks neli-viis aastat tagasi nägin, kuidas üks mu vana sõbrants oma titale rinda andis ja ma totaalselt ära friikisin, sest… ma ei mäletagi, miks, tegelikult, aga see oli hullult veider, kogu see protsess.

Novot. Ja siis ma mõtlesin veel sellele, et ma unustan kogu aeg ära, et ma rase olen. Eriti unustan ma selle ära, kui poes suitsu kipun võtma. Ma arvasin kusjuures, et asi läheb pigem vastupidi – et ma hakkan igatsema seda vaba voli, mis mul varem oli, õhtul klaas või paar veini võtta. Aga alkoholi ei igatse ma praktiliselt üldse, kuigi õlleisu on vahepeal ületamatu. Aga siis saab alkovabat juua, eks, ja sedagi joon ma tegelikult ikka väga vähe, palju vähem, kui ma arvasin. Noh, selle 11 nädala jooksul olen vist 3 alkovaba õlutit joonud või nii. Oh, muidugi igatsen ma rokkimist ja kõiki neid kreisipöörasid seiklusi, mis alati väljas rokkimisega kaasnesid – see, kui õhtu lõppeb kuskil Supilinnas kellegi juures, või see, kui sind ja su sõbrannasid mingid kutid kuhugi kesklinna katusekorterisse pidu lõpetama kutsuvad (“Kutse kehtib ainult TEILE. NEILE see kutse ei kehti!”). Sest purjus inimesed on naljakad ja nendega juhtuvad alati veidrad ja kummalised asjad, protsentuaalselt ikka märksa rohkem kui juhtuvad kainete inimestega. Pealegi pole ma senini leidnud head varianti, kuidas auru välja lasta ja ma tunnen hoolimata kõigest, nagu ma töötaksin iga päev (mis pole absoluutselt tõsi, nädalavahetuseti ma ei loe isegi kirju enam), sest puudub see kontrast töö- ja vaba aja vahel, kõik päevad on nii igavalt ühesugused.

Nii et seejuures olen ma väga üllatunud, et mul alkoisu üldse pole, aga suitsuisu on küll pidevalt ja see võiks juba üle minna. Ma olen elus sada korda suitsetamist maha jätnud ja alati on see läinud lihtsamaks, ma ei saa aru, miks see juba siis nüüd lihtsaks ei võiks minna.

Aga kõige selle juures kulgeb kõik väga rahulikult ja, noh, igavalt. Mingeid erilisi isusid pole (pole veel olnud korda, kui ma õhtul kell 9 midagi saama PEAKS või maailm kukub kokku), süda paha pole, ainult uni on väga suur (mis teeb lihtsamaks selle, et ei tahagi kuskile baari ronida). Paanikahoogusid on olnud ainult üks, kui ma öösel üles ärkasin ja millegipärast elavalt ette hakkasin kujutama, kuidas sünnitus võiks tunduda. Ja paanikat tekitas kusjuures mitte valu või kogu see… arbuus läbi lukusilma olukord, vaid hoopis see, et MA EI PÄÄSE SELLEST. Ei ole nii, et ma ütlen, et oh, nüüd teeme pausi. Ei, pause pole, see toimub ja sa ei põgene selle eest kuskile. Vot see mitte-põgenemise-võimalus tekitas tõelise paanikahoo, ma võrdleks seda klaustrofoobiaga. Sest sama tunne tuleb mulle peale, kui ma kujutan ette, et ma olen elusalt maetud – sa võid kraapida ja kisada, aga sa EI PÄÄSE kuskile. Vot see väljapääsmatus hirmutab mind.

Ning muidugi oli üks kord, kui ma hakkasin mõtlema, et KUIDAS ikkagi tita täpsemalt hingab ja mängisin isegi mõttega talle hingamisseadeldis ehitada. No umbes nagu multikates pillirooga vee all ujutakse või sarjades pastakas kõrisse lüüakse. Lugesin neid raamatuid, mis ma lugesin, ikkagi tundus NII EBALOOMULIK, et ta on seal umbses vedelikus (kusjuures, ka oma uriini sees) ja ta ongi seal ja nii ongi. No et kuidas see ikka olla saab. On ju imelik, tegelikult, kui mõelda? Et kuidas me tuleme sellisest olukorrast, kus me ei tarbi õhku (hapnikku muidugi tarbime) ja jõuame olukorda, kus me ainult õhku vajamegi ja vee all näiteks hingata ei saa. See värk on ikka üle mõistuse imelik.

Aga sünnituse osas tegi mind rahulikuks “Mina olen ookean” raamat, mida ma siin aegapidi loen. Kui ma lugesin, et SEAL veedab beebi vaid mõned minutid ja et suurem osa sünnitusest kulub läbi emakakaela ja lahkliha pääsemisele, muutusin ma üllatavalt rahulikuks. (Kuigi muidugi tekkis mul küsimus, et miks see lahkliha üldse peab olemas olema. Steingraber veel kirjutas, et lahkliha ongi selleks, et tita umbes nagu rakett su seest välja ei lendaks, aga miks ei võiks nii olla? Et ta tulebki natuke nagu rakett? Kui on sealt emakakaelast läbi pääsenud, muidugi.) Mind seni ei ole rahustanud kellegi teise sünnituslood (eriti need, mis on eriti kergelt kulgenud – sest neid pean ma õnnelikeks eranditeks), siis tema oma rahustas.

Mul on kodus üldse väga palju kirjandust, mida ma natukesekaupa loen. Ühest küljest ei taha ma end närvi ajada, vaid võtta asja rahulikult, aga ma olen avastanud, et peale nende paari erandi ma võtangi asja üsna rahulikult. Muidugi võib viltu minna sada asja, aga ma ei pea ju ETTE teadma neid sadat asja. Piisab, kui ma aru saan, kui midagi hakkab viltu minema, eks? Ja siis saab probleemiga tegeleda – siis, kui ta käes on.

Kõige rohkem tahaks ma muidugi näha, milline Põrnikas lõpuks välja näeb. Meil on juba plaan olemas juhuks, kui ta tuleb eriti õnnetu välja – no juhul, kui ta pärib meie mõlema kõige halvemad küljed. Näiteks minu kirvenäo, Abikaasa lähestikku asetsevad silmad, ükskõik kumma meie nina, minu õhukesed huuled, Abikaasa kõrvad… Ses mõttes, et kuigi mul on maailma kõige ilusam Abikaasa, on meil kahe peale siiski kokku palju õnnetuid fiitšereid. Muidugi ei selgu see enne kui mõne aasta jooksul, sest titad on kõik ühte nägu (ma loodan, et ma siiski hakkan enda oma teistest eristama, oleks päris kole, kui ei hakkaks), aga igal juhul, kui nii läheb, siis me õpetame talle juba noorest peast MMAd ja muid kunste, et ta saaks kõigile kere peale anda, kes tema üle nalja viskavad.

Üldse mõtlesime me, et kasvataks lapsest spiooni. Meil on juba olemas vene keele (ämm), inglise keele (mina), saksa keele (Kats ja Kärt) õpetajad, inimesed, kes õpetavad ajalugu, kunstilugu*, politoloogiat ja sotsiaalteadusi, nii et me varustame ta juba varakult laia teadmistepagasiga, et temast võiks saada moodsa aja kangelane.

(*Sest miskipärast peavad vähemalt filmides kõik spioonid supertugevad kunstiajaloos olema, sest muidu YOU WILL BLOW YOUR COVER!)

(Muidugi oleme me ka rahul, kui temast saab näiteks lasteaiakasvataja (kes räägib perfektset saksa keelt) või MMA Eesti meister, kes igapäevatööna paigaldab köögiriiuleid, AGA IKKAGI.) (Ja vähemalt on mul selleks ajaks köögiriiulid, ma juba tean, et pean neid niigi 20 aastat ootama.)

Oh, The Internet, meil on nii palju plaane!

Kõige õudsem oleks asja juures muidugi see, kui meil sünniks ilma igasuguse huumorimeeleta laps, kes tulevikus selle postituse üles otsib ja jätab mingi kohutava kommentaari, sest ta ei saa lihtsalt aru, et ta vanemad on juba sellised veidrikud.

Põrnikas, kui sa seda tulevikus loed, siis mõtle sellele – on ju hea, et sa vene keelt oskad? Ja võlts-Monet’ juba kaugelt ära tunned? On ju? Sa võid ju kõige selle juures isegi ära unustada, et su nimeks sai… näiteks Oktrev. Või Noone. PERSPEKTIIV, kallis Põrnikas, PERSPEKTIIV.

2367

hoomamatu 4 Replies

Ja siis jõuavad kohale KÕIK eelmisel kuul tellitud raamatud korraga ja elu läheb jälle heaks. Vaatad kodus, kuidas kassid mängivad, helistad vanamale ja räägid elust ja ilmast (ning saad teada, et vanama on teinud varajased jõulukingid, sest “Las ma teen vanaema asju seni veel, kuni saan. Enne, kui ma vanavanaemaks saan!”).

Eile tundsin jälle nii tugevalt, kuidas ma ei taha siit ära kolida. Ilm oli nii fantastiline, Ropka park nägi välja nagu sügismuinasjutt ja kodus oli NII MÕNUS olla, et ma ei viitsinud isegi õhtul trenni minna, sest ma ei tahtnud kodust ära minna. Isegi alumised naabrid ei häirinud enam (see töönaaber vist on mind immuunsemaks teinud või siis imab ta kogu naabriviha must päeva jooksul välja) ja isegi see naaber, kes kell pool 11 remonti tegi, ei suutnud mu zeni häirida. Okei, ma saan aru, et öörahu algab kell 23 ja seni on kõigil õigus remonti teha ja patsutajat või relakat kasutada kaua nad heaks arvavad, aga esiteks lähevad rasedad inimesed varakult magama, sest nad on NII VÄSINUD ja teiseks pole ma ilmselt ainus inimene, kes enne 23 magama tahab minna. Minu meelest lapsed peaksid ka varem, nii 9 paiku magama minema juba? Või ma eksin siinkohal?

Enihuu, see ei suutnud mind häirida.

Häiris ainult mingi täiesti sürreaalne uni, kus üks mu majanaaber tuli mulle külla ja tuli välja, et ta on saatana sigitis või midagi, igal juhul, kui ma hakkasin Meie Isa palvet lugema (ma ei tea, miks ma selle järgi vajadust tundsin), siis hakkasid klaasist esemed köögis purunema ja nimetet härra istus põlevate silmadega köögilaua taga, kuni ma lõpuks ta pühaveega korterist välja ajasin.

Sel majanaabril on täna muuseas raamatuesitlus, kuhu ma kahjuks ei jõua, äkki ta sellepärast tuligi mu unedesse. Aga seda, et ta saatanast oleks, pole ma küll kunagi arvanud.

/

Nüüd aga algab koosolek (also known as The Revenge Time) ja ma katsun endale sisendada, et reede on HEA päev, mis siis, et täna läheb tööl kaheksani ja ma pean Tallinnasse minema (ma ju ei taha! uääää!). Reede on ju hea päev, eks? Ta on alati olnud, miks ta siis täna ei tundu?

rahrah

hoomamatu 11 Replies

Uh, mõni päev kohe on selline, et ajab nii kohutavalt närvi. Või õigemini, pisiasjad ajavad närvi (ja kui keegi siin hormoonidenalja teeb, siis MA HAMMUSTAN PEA OTSAST). Näiteks mingi tropp, kes on meil siin töö juures värava ette parkinud. Just vaatasin – mingi moor ronis autosse, no ma TEAN, et naised on tegelikult paremad autojuhid kui mehed (sest mehed on sageli liiga enesekindlad ja sellest tulenevalt hooletud või liiga uljad), aga kui sellist eriti haiget olukorda näen, ajab südame täis küll.

Noh, näiteks ükskord tulin Sõbra Selverist ja täpselt sel hetkel, kui jõudsin valgusfoori taha, lõpetas see töötamise. No keset päeva, eks, tehti mingeid töid. Ja suht võimatu on üle Turu tänava seal ilma foorita saada. Õnneks minu taga avastasid kaks autojuhti, et tagurdaks ja tõmbaks paremasse ritta, sealtkaudu saab vähemalt minema. Mina siis hingasin kergendunult ja lükkasin tagumise käigu sisse… Ja pilku peeglisse visates avastasin, et täie lauluga sõidab mulle perse mingi moor, ise taevast imetledes! No täitsa perses, siis mõtlesin küll, et peaks hakkama kurikat autos kaasas kandma – haaraks selle kaasa ja läheks räägiks paar sõna sellest, MIKS on autodele installitud tagurdamistuled.

Ja neist, kes tühjadel tänavatel 30-40ga sõidavad ja isegi aru ei saa, miks neile signaali lastakse, tuleks vist lihtsalt tagasi autokooli saata (alguses tahtsin kirjutada, et tuleks seina äärde panna, aga jäägem siiski tsiviliseerituks).

Nii. Ja siis on meil siin töö juures on mingi totaalselt mõttetu müür, mis teeb sissesõitmise ja väljatagurdamise millekski, mida võiks võrrelda millegi läbi ussi m*i ajamisega. Tänu sellele olen ma kaks korda Tupsu ära kriimustanud ja nüüd ükspäev kriimustasin* veel Sinise Numpsu kah ära. Aga õnneks leiab vist sinisele poest värviparandust, teine auto on meil mingit iks-värvi, mis pole isegi mitte värv, vaid miski, mis juhtub, kui pruun ja punane omavahel kaklema lähevad (ühesõnaga, auto on tups, aga värv on rõve ja tänu sellele on kriimud senini katmata).

Tegelikult ajas mind närvi see naaber, kes meil siin teisel pool seina on ja lihtsalt telefoni RÖÖGIB. Iga. Faking. Päev. Tunde järjest. Ta ilmselgelt teeb mingit müügitööd ja ma saan aru, et mõnel inimesel on lihtsalt selline vali hääl, mis läbi maja kajab. Või siis arvab ta jätkuvalt, et kuna ta räägib inimesega, kes on KAUGEL, siis tuleb KARJUDA. Igal juhul, kuna see on miski, mille vastu ma ei saa (ma ei saa ju talle öelda, et kuule, ära tee enam oma tööd), siis on see mind vaikselt iga päev hulluks ajanud. Huvitav, ma olen siin üle poole aasta töötanud, aga alguses see ei häirinud mind üldse. Aga nüüd käib meil iga päev passiivagressiivne võitlus. Ma tulen tööle: õnnis vaikus. Juba unistan neist produktiivsetest tundidest, mida vaikses ja päikselises kontoris mööda saan saata, toimetades ja kirjutades…

Ja siis see hakkab. Kõigepealt kuulen, kuidas ta telefon heliseb (ÄRRITAV helin ka, kusjuures) ja siis hakkab pihta: “Halloo!!!!! JAA!!!! No KUIDAS sul küll LÄHEB?!”

Et vähegi mitte kuulda, mis teisel pool seina (tegelt teisel pool ust, meid eraldab üks uks), panen muusika mängima. Ja mida valjemini mees seletab, seda kõvemaks pean mina muusika panema. Kui ta just telefoniga ei räägi, siis kuulab ka tema muusikat ja nii me siis krutime siin: tema krutib kõvemaks ja siis pean jälle mina kõvemaks panema; mis tähendab omakorda, et jälle peab tema kõvemaks panema… Nii see võitlus käib. IGA PÄEV. Ja kuna ma ei tee suitsu enam, siis olen ma niigi närviline nagu ühte kartulikotti pandud marutaudis rebasekari ja mul pole isegi neid minuteid, et välja suitsu tegema põgeneda. (Ja ühtlasi rahuneda.)

Ah, ja mulle just meenus (sest see JUST juhtus): tema telefon hakib ta kõlaritesse vahele, mis tähendab, et igale kõnele eelneb ja järgneb see tõ-tõ-tõnn-tõnn-tõnn…

Ainsat leevendust saan kaks korda kuus, kui meil on koosolek, sest meie koosolekud on sellised, kus kõik räägivad korraga, nii et ma kujutan ette, et see on minu poolt väike kättemaks talle kõigi nende päevade eest, mis ma kaalun kõrvatroppide ostmist, sest on võimatu lihtsalt keskenduda, kui keegi kogu. aeg. möliseb. Või siis kaalun relva ostmist, et endal ajud välja lasta, sest JAH MA OLEN NII MEELEHEITEL. Kohati.

Kusjuures, mind apsaluutselt ei häirinud sellised asjad, kui ma suures toimetuses töötasin. Võibolla sellepärast, et kõik töötasid sama eesmärgi nimel. Aga mul on tõesti sügavalt suva sellest naabrimehe tööst ja see lihtsalt häirib mu rahu. Pealegi mu kolleegid on mulle alati meeldinud, olgu nad kui veidrad tahes, aga kuidas ma saan midagi arvata inimesest, keda ma pole kunagi näinud ja kes vaid mu päevadesse EBAMEELDIVALT sisse lõikab. Ma tean temast vaid, et ta on vastik ja annoying ja ta räägib liiga kõvasti. Minu poolest võib ta olla tegelikult väga tore inimene, ma usun, et ongi**. Aga see ei päästa mu päevi.

/

Aga ainus, kuidas ma saan tema vastu võidelda, on muusika. Viimase nädala kuulasin Jazzamori ja Bebel Gilbertot, aga täna tuli võtta kasutusele raskerelvastus ja minna üle Disturbedi ja Limp Bizkiti peale. Noh, ma pean alati vihatujumuusikat kuulama, kui ma vihane olen, pealegi ma loodan, et see viib mu steitmendi paremini läbi seina kohale.

—

*Kusjuures, eriti närvi ajavad need kriimustused sellepärast, et need on mu AINSAD liiklusõnnetusena arvesse minevad juhud kogu selle kaheksa aasta jooksul, mis mul load on olnud. No TRA küll.

**Jap, ma saan aru küll, et ilmselt see naabrimees vihkab mind samasuguse kirega, aga ju see ongi praegu mingi karma ringkäik.

minu külmkapp

hoomamatu 8 Replies

Õhtulehes ilmus kunagi rubriik “Minu külmkapp”, kus inimesed rääkisid, noh, oma külmkapist. Ma olen pikemat aega tahtnud teha oma külmikuuksest pilti, sest mulle meeldib sinna igast vidinaid peale koguda (ja võibolla algatada taas mõnd mitte-meemi ja lasta ka teistel külmikuuksest pilti teha, sest minu meelest on külmikuuksed maru põnevad). Aga kuna ma selleni jõudnud pole veel, siis matkin hoopis tollast leherubriiki. Ja no muidugi, praegu, kui mu elu kulgeb enamasti rütmis söömine-töö-söömine-(võibolla trenn)-söömine-magamine-magamine-söömine-magamine (uskumatu, kui palju inimene sööb, kui ta enam väljas rokkimas ei käi), siis miks mitte toidust rääkida.

Muidugi, kui keegi tunneb end neist küsimustest inspireerituna, siis palun! Ma väga suure huviga loeks teie külmikutejutte ka (sest lisaks söömisele on väga hea ka söögist lugeda) (ime, et ma ainult ühe kilo juurde olen võtnud, ise ka ei usu, ja kohe on esimene trimester läbi juba!).

/

Milleta on külmik lage?

Mahlata. Mahla ja mullivett peab alati kodus olema. Ja erinevaid maitsekastmeid ka – ja laimimahla, sest seda viimat kulub Tom Kha tegemisel liitrites.

Mis peab köögikapis alati olemas olema?

Purustatud tomatid ja küüslauk. Ja spagetid. Siis elan ma kõik üle!

Mida külmikus kunagi ei leidu?

Mulle ei meeldi pooltooted, näiteks lihapallid, kalapulgad, viinerid ja muu taoline jama. Aga kuna Abikaasa neid ikka ostab, siis vahepeal neid kapist leiab. Mina ei söö ka kodujuustu ABSULL (okei, kui teda on VÄHE ja tomati-kurgi-hapukooresalatis, siis võin silma kinni pigistada), nii et seda enamasti kapis ei leidu. Kui just Abikaasa jälle ostnud pole.

Mida pole mõtet poest koju tassida – poolel teel saab nagunii otsa?

Mulle ei meeldi tänaval süüa (öösel baarist tulles pingil kebabi õgimine ei lähe arvesse!) ja üldiselt olen ma söögi kohapealt suht OCD. Söömine käib teatud JÄRJEKORRAS (enne sööki ei sööda võileibu ja magusat) ja enamasti on justkui auhinnaks (st et seda tuleb nautida, mitte kiirustades õgida). Aga porgandimehu saab enamasti juba autos otsa küll.

Mis võib külmikus seista kas või aasta – sa ei pane tähele ka, et see seal on?

Igasugused pooltooted, mida Abikaasa kokku on tassinud – lihapallid ja viinerid ja muu taoline. Kuna mina neid ei puutu ja mees on nädala sees Tallinnas, siis hakkavadki nad enamasti kapis juba oma elu elama. Ja marineeritud kõrvits – seda ei söö me kumbki, aga jõulude ajal sai kohusetundest muretsetud (või keegi kinkis, ei mäleta). See üks purk seisab meil seal juba mitu aastat.

Mida avastasid viimati ootamatult sügavkülmast?

Vaarikad! Olin ära unustanud, et emme andis mulle karbi vaarikaid külmutamiseks, kui Spaaniast tagasi tulin ja vaarikaaeg läbi juba oli. Jätan need mõneks eriti eriliseks korraks. Ja kausitäie kukeseeni avastasin ka üllatusega, tegin need tatrapudruga koos ära.

Mida sa külmkappi koristades alatasa minema viskad?

Piimatooted lähevad meil sageli pahaks. Ja siis need kurikuulsad pooltooted (mind ikka tõsiselt häirib see lihapallide pakk, mis juba teist nädalat kapis laiutab). Toidujääke viskan ka sageli ära – kuna ma alati teen süüa suure hunniku ja ei suuda seda kõike ära tarbida, siis jääb toitu tihtilugu üle. Aga kuna ma enamasti jälestan ülessoojendatud toitu, siis nii ta läheb…

Internet, mul on hommikuti süda paha

hoomamatu 45 Replies

Tegelikult mul pole hommikuti süda paha, aga ma ei suutnud muud pealkirja välja mõelda. Ühesõnaga, mul pole süda paha, aga rase olen küll. Nii et kampaania Septembris Ei Joo jätkub minu jaoks määramatu ajani, aga vähemalt umbes 25. aprillini, mil on oletatav sünnitähtaeg.

Seni on kõik kulgenud kenasti ja fantastiliselt ja ma olen ainult paar korda peast rasedaks läinud ja lasknud hormoonidel end keset päeva lambikohast nutma ajada (köök ON oluline, mind ei huvita, mis teised ütlevad!!!). Isusid ka eriti pole, ainult haput tahaks hirmsasti, nii meisterdan ma vähemalt kord nädalas Tom Kha suppi, sest see on NII HEA ISSAND MA EI TEADNUDKI KUI HEA VÕIB ÜKS SÖÖK OLLA!

Üldiselt olin ma üsna tõrges asja avalikuks tegemise suhtes, sest, noh, nii palju kui ma olen oma uudist teatanud, olen ma kuulnud, et IGAL ÜHEL on asjast oma arvamus. Kes on kibeda naeratusega teatanud, et kogu asja juures on kõige parem see, et pole päevi. Kes on nukralt hoiatanud, et oota sa, küll sa näed, kui kohutavaks su elu muutub. Kes on suured silmad ja kõrvad teinud, kui on kuulnud, et ma tahan Tartus sünnitada, sest kes siis seda enne kuulnud on, et värske ema oma ema tuge vajab ja tema juures tahab olla! Mehega peaks koos olema sel ajal hoopis! Või siis kes on tõrksalt pead vangutanud, sest Tallinn maksab ju palju suuremat sünnitoetust*! Ja kes leiab, et ma ei tohiks üldse tuunikala süüa, või siis arvab mõni teine, et hapukoor tuleks asendada maitsestamata jogurtiga, sest ÕUMAIGAAD SA LÄHED JU PAKSUKS.

Uh, lähen jah paksuks, st veel paksemaks. Teoorias tohiks ma vaid kaheksa kilo juurde võtta, praktikas olen kaheksandiku juba omastanud. Ja praktikas on mul juba praegu isu suurte paksunaiserõivaste järgi, sest tahaks olla peidus ja pehmes ja silma alt ära, sest kuigi tissid on paisunud hiiglasuureks (mis on muidugi super), siis nahk on muutunud teismelise omaks ja ma käin ringi, õige valguse all välja paistes nagu miiniväli.

Ma teen nüüd avalikuks ka need paar rasedateemalist posti, mis olen siia privaatselt kirja pannud. Ja ma tegelikult ei kujuta ette, kui palju ma seda teekonda blogis kajastama hakkan (vt ülaltoodud põhjused selle kohta, kuidas kõik teised teavad kindlasti paremini), võibolla panen need postid parooli alla näiteks.

Aga kui ma peast kanaemaks lähen (mõõdukas koguses on see lubatud), siis luban teil tulla ukse taha ja mind välja rokkima vedada.

Ja mulle ühe SUURE mojito välja teha, sest mojitod, vot neid igatsen ma kõvasti.

Aga nüüd nõuab Põrnikas, et ma õhtusöögiks itaalia jäätist sööksin. Puhtalt selle auks, et arst ütles täna, et mu hemoglobiinitase on IDEAALNE. Ideaalne noh!

—

*Mis pole päris tõsi, vähemalt esialgsed uuringud andsid mulle info, et kokkuvõttes maksab Tartu rohkem, Tallinnal on lihtsalt ühekordne suur summa.

2/10/05

hoomamatu 1 Reply

Laupäeval täitus viis aastat mu vanaema surmast. Käisin eelmisel pühapäeval tema (ja vanaisa) juures istumas, kui oli olnud erakordselt kehv päev ja ma tundsin, et lähen kohe peast hulluks, kui kellegagi rääkida ei saa. Aga kuna ma olen katsunud hoida viimasel ajal seda joont, et kodustest probleemidest võõrastele (st inimestele väljaspool meie mikroperet) rääkima ei torma, siis jäigi kuidagi nii, et ainus võimalus oli minna ja rääkida vanaemaga. Teades, et tema nõu on vaikiv.

Istusin seal päris kaua, päike kuldas lehed üle ja ma kuulsin, kuidas sügis ümberringi kahises. Toetasin selja vastu naaberhauakivi ja lihtsalt istusin ja kuulasin omaenda kisavaid mõtteid. Viis aastat on juba möödas… Ühest küljest tundub, justkui oleks see kõik olnud alles eile… See, kui ma päev enne surma Birxi ja Tannuga Maailma restoranis istusin ja vanaemast rääkisin… See, kuidas ma pärast matuseid raamatukogu ees pingil istusin ja “Alice Imedemaal” lugesin ja kuidas raamatu sürreaalsus elu sürreaalsusega segunes…

Ja teisalt on see kõik ikka nii ammu. Vaatad mälestustele tagasi ja nad on nagu udus, nagu unenäos. Ei mäleta enam vanaema lõhna, ei mäleta enam igapäevaseid jutuajamisi, ei mäleta enam, mis teda naerma ajas. Mäletan ainult tema küürutavat kogu ristsõnade kohal. Mäletan rasvast tilkuvaid imehäid kotlette, mis olid liiga soolased, sest vanaisa ei saanud ilma tulise soolata elada. Ja tegelikult ma ei nmäleta, kas ma üldse kunagi temalt milleski nõu küsisin, ma olin vist liiga noor ja rumal veel selleks, et aru saada vanaema nõu väärtusest.

Ka seekord ei osanud ta vastata, või siis ma ei osanud õigesti küsida. Oli lihtsalt sügis ja langevad lehed ja hubisev küünlaleek ja mina ise oma mõtete segapudruga, mis kuidagi selgemaks ei tahtnud saada.

/

Laupäeval, 2. oktoobril, sel päeval, kui sai viis aastat, oli täiuslik laupäev. Me tõusime ja kohvitasime ja läksime Võrumaale matkama. Käisime Munamäe otsas ja trampisime mööda Rõuge järvede kaldaid üles ja alla. Lõunapausi pidasime piltilusa järvekese ääres, eemal kires kukk ja keset aasa lösutas kellegi suitsusaun, mis paistis nii mahajäetud. Mõtlesin, kas vanaema näeb mind praegu, kas ta hoiab meil silma peal või on ta juba uuesti sündinud ja tegeleb uute oluliste eluasjadega. Mõtlesin, kas ta on rahul sellega, mida ta näeb (kui näeb).

Ja ma arvan, et ta oleks olnud õnnelik, nähes, kuidas ma oma abikaasaga keset metsi kallistan ja suudlen. Kuidas me Siki juures teed joome ja elust räägime. Kuidas me kuususid-kutsusid kallistame. Kuidas me hiljem õhtul sõpradega kokku saame, kuidas me pisarateni naerame ja lihtsalt õnnelikud oleme, et on veel inimesi, et on veel hetki. Pühapäeval käisimegi Sikiga surnuaial. Oli juba pimedaks läinud ja küünlad paistsid puude vahel tontlikud, aga kohutavalt ilusad. Oli pime ja natuke külmakrõbe ja oli uskumatu.

Ma loodan, et ta on rahul. Ja hoolimata sellest, et mälestused kipuvad tuhmuma, igatsen ma tema järele tegelikult iga päev.

to let go…

hoomamatu 5 Replies

Käisime kinos “Söö, palveta, armasta” vaatamas ja nagu te teate, mõjub see raamat või see lugu mulle alati inspireerivalt ja… noh, spirituaalselt. Ning täiesti ootamatult andis mu igapäevane guru K. mulle õppetunni, mis neil päevil väga ära kulub.

“Ma ei saa aru, mis Julia Robertsi huultega toimub!”
“Aah, ma tean! Tal on nagu… vahepeal on ülemine huul paistes, ja siis alumine. Veider.”
“Botox.”
“Hahahaa, jah!”
“Ja üleüldse, miks tal alati nii imelikud püksid jalas on? Kas ta ei oska normaalse pikkusega pükse kanda?”
“Kuule, asi ei ole tema pükstes. Lihtsalt sinul on väljakujunenud arusaam, millised peavad püksid olema ja tema omad ei vasta sellele. See ei tähenda, et tema püksid imelikud oleksid.”

Üleüldse sosistasime me filmi ajal palju, lisaks harjutasime oma peatselt kuulsaks saava The Cough Bandi esinemist, kus K. on lead-cougher ja mina olen bass-cougher. Kogu aeg kartsin ma, et varsti ilmub see kurikuulus uusleiutis, “Kino Naabrivalve”, kuskilt pimedusest ja nad viskavad meid välja.

Samas, saal oli rahvast täis ja kõik koguaeg seletasid ja naersid – enamasti kutid kusjuures – nii et võibolla me polnud siiski kõige hullemad.

Aga hiljem jäin ma mõttesse, kui K.-d poe ees ootasin. Jälgisin hajameelselt kaklevaid kutte ja mõtlesin. Selles just ongi minu probleem – ma kogu aeg eeldan, et asjad peavad käima üht- või teistmoodi ja kui need siis ei lähe nii, nagu ma olen eeldanud, saan ma vihaseks kogu maailma peale (aga enamasti siiski nende peale, kes on mu ümber ja lähedal).

Nagu näiteks kogu see lugu Tallinna kolimisega ja köögitu korteriga. Ma isegi ei ole veel näinud seda korterit, aga kuna ma ei saanud selle valimises kaasa rääkida, siis ma eeldan, et see on urgas (ja pealegi ei ole seal kööki) (kuigi köögi annab organiseerida). Kuna ma ei saa valida, vaid pean Tallinnasse kolima, kui me üldse tahame mingitki normaalset suhet ja elu säilitada, siis ajab see väljavaade mind närvi ja ma olen juba ette stressis, sest kujutan ette, kuidas ma jään seal üksi, töötan end ühe päevaga kohe lolliks ja elan edasi kurba ja üksildast elu Kopli narkomaanidega ja hullumeelse liiklusega võideldes ja perekonda igatsedes. Aga võibolla polegi pükstes häda, võibolla on häda selles, et ma olen alati ette kujutanud, et püksid peavad olema just sellised?

Sest võibolla saan ma need imeliku pikkusega püksid siiski jalga tõmmata ja neis õnnelik olla, sest just neid pükse pakub elu praegu? Ja kuna ma ei saa seda kuidagi muuta, siis pean ma muutma oma suhtumist neisse.

Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis on see üks neid õppetunde, mida mu ema on üritanud mulle anda ja mida ma vahepeal ära unustan (ja siis täiesti väikeste asjade peale peaaegu nutma hakkan, kui emme lõuna ajal külla tuleb ja ma üritan talle selgitada miks-on-kõik-nii-kohutavalt-halb-ja-lootusetu).

Nii et nüüd ma siis jälle otsustasin, umbes nii nagu ma otsustan, et igal esmaspäeval algab uus elu, et ma katsun muuta oma suhtumist, eriti neisse asjusse, mida ma muuta ei saa. Ja kui mind ükskord enam ei aja närvi mõte sellest, et miks mina pean alati olema see, kes oma suhtumist muudab ja miks kõik teised võivad olla samasugused asshole’id edasi, vot siis olen ma vist täiesti selle õppetunni omandanud (kuigi ma ei näe, et see lähitulevikus juhtuks) (aga elu ongi ju täis pidevalt õppimist).

Ja kui ma teeks joogat rohkem kui kord kahaneva kuu ajal, kui Päike liigub kolmandasse majja, siis oleks ma vist veel sammukese lähemal õnnelikuma minani.

Aga Itaaliasse kahenädalasele söögireisile läheme kunagi niikuinii! Või Brasiiliasse jalka MMile. Kumb enne kätte jõuab.

TV-girlfirends

hoomamatu 19 Replies

Mõtlesin ükspäev oma TV-boyfriendide peale. Nimekiri on küll jätkuvalt sarnane, kedagi uut pole juurde tulnud, aga kui ma hakkasin mõtlema, et kas ma saaks nimekirja ka oma TV-girlfriendidest, siis pidin hämmastusega tõdema, et sarjanaised lihtsalt ei meeldi mulle tavaliselt.

Kõik algas sellest, kui teatati, et Jennifer Morrison liigub House’ist HIMYMi, mille peale ma Twitteris metsiku valukarjatuse eetrisse lasin, sest NO KAMOON! Kaua ma pean seda lõusta vahtima! Mille peale (vist) Triangel küsis, et kas mulle meeldib siis Thirteen. Eeh. Thirteen jätab mu üsna külmaks, aga mulle meeldib Cuddy ja ERITI meeldib mulle Huddy.

Aga kõik see pani mind mõtlema, et ma tegelikult ei salli suuremat osa sarjanaisi. Ma ei tea, miks see nii on, naiselik õelus ehk? Mõned inimesed tekitavad kohe nii suurt antipaatiat, et lihtsalt ei suuda noh. Näiteks Jorja Fox, kes ajab mind öökima ja ma kaalun isegi CSI vaatamise katkestamist (see poleks suur kaotus), sest tema nimi on tiitritesse tagasi toodud, mis tähendab, et ta kavatseb jälle silma alla vibelema jääda. Ma olin väga rahul, kui ta Grissomiga kuskil džunglis elas! Kõige selle juures pole ta muidugi midagi TEINUD, et see ebasümpaatia ära teenida. Ta on lihtsalt… väike vingats, kelle ägisemine käib mulle närvidele. Ja see hääl. Ja need hambad. CSI vaatamine tuleb ilmselt niikuinii järele jätta, kui nad seda Justin Bieberi liini edasi ajavad.

Samas mulle meeldivad need sarjanaised, kes on peategelased. Näiteks Brennan (“Bones”) ja Erica (“Being Erica”), kuigi “Grey anatoomia” cast ajab mind pidevalt nägu krimpsutama, sest Meredith on üks haruldaselt rumal naine. Christina pole parem. Aga ma vaatan seda ikkagi, sest kogu selle kamba sünergia on tegelt mõnus ja… Oh, keda ma lollitan. Grey ilmselt läheb õige pea mu vaatamislistist maha. Ma lihtsalt ei suuda taluda seda, et kõik KOGU AEG SURMA SAAVAD.

Üsna hästi talun ma ka HIMYMi naisi, kuigi Robin on, noh, kohati ärritav. Allison Hannigan on aga fabulous, nii et nad tasakaalustavad teineteist. Unikaalne on aga sarjade hulgas Lie To Me, sest sealt meeldivad mulle kõik, nii mehed kui naised. Aga isegi “Fringe” suudab mind viimasel ajal pöördesse ajada, eriti see “uus” Olivia. Samas pole siinkohal tegemist antipaatiaga tegelase või näitlejanna vastu, vaid lihtsalt kehva stsenaristitöö tulemus. Või õigemini, stsenaariumi ja minu eelistuste omavaheline põrkumine. Mulle lihtsalt meeldib, kui igaüks tegutseb oma universumis, võib-olla olen ma vanamoodne.

Ja siis on veel üks tüüp naisi, kes mind üldiselt närvi ajavad: need kaunid ja tafid sidekickid, tavaliselt politseinikud. No näiteks Beckett “Castle’is”, Jules “Psychis”, siis see tädi “Mentalistist” ja “Covert Affairsi” peategelane. Kõige vähem ärritab mind sellest nimekirjast Jules, aga seda ilmselt sellepärast, et tal ei tundu erilist iseloomu olevat. Beckett on üldiselt äge, aga mis puutub õigel ajal suu lahti tegemisse, siis selles ta feilib täiega. Ja no issake, olete te näinud seda “Covert Affairsi” tšikki?! Kuidas sellise näoga saab üldse spioon olla? Miks peab  IGA MÕTE olema tema näost välja loetav? Ja miks tal alatasa selline… vanasti nimetasime me seda sitanäoks*… ühesõnaga, selline vibelev nägu ees peab olema?

Nii et kui ma peaks kokku panema TV-girlfriendide nimekirja, siis koosneks see vist täielikult ainult “L-wordi” tegelastest, sekka mõni kõrvaltegelane ühest või teisest sarjast. Ma eriti ei taha analüüsida, miks see nii on, et mulle nii vähesed telenaised meeldivad (päriselus on pigem vastupidi, mulle meeldivad naised rohkem üldiselt kui mehed, sest naised lihtsalt on ägedamad), paneme selle lihtsalt tobedate ja üheülbaliste karakterite ülekülluse süüks. Sest miks on nii, et tänapäeva naissarjakangelased peavad olema eranditult kõik: a) karmid, b) üksikud, c) töönarkomaanid, d) kardavad emotsioone, e) ei armu sageli või lase kedagi oma südamele ligi, f) üldiselt ära unustanud, mis on The Sex, g) ja on stereotüüpselt “naised, kes peavad meestemaailmas läbi lööma”.

Ma ei tunne selliste naistega mingit erilist sidet, sest ma pole kunagi töönarkomaaniast lugu pidanud, ma armun üle päeva, ma ei taha ära unustada, mis on The Sex, emotsioonid on minu elu ja üksiolemisest on mul kah kõrini.

Millised on teie TV-girlfriendid ja suhted nendega?

—

*Ma ei tea, kust see täpselt tuli või kes selle sõna leiutas, aga see nägu, see on eksimatult äratuntav. Sitanägu on siis, kui inimese näost paistab välja kange kakahäda, aga see on tulnud sinna sellepärast, et ta on millegagi hakkama saanud ja ei taha seda tunnistada.

sügisene telehooaeg

hoomamatu 2 Replies

Kui eelmine aasta toodi turule rohkelt uusi komöödiasarju (majandusliku depressiooni ajal vajavad inimesed kerget meelelahutust), siis sel sügisel paistab olevat aeg särada erinevatel politseisarjadel. Nüüdseks on enamik uusi sarju esilinastunud ja siin on minu tagasihoidlik arvamus pärast pilootosade vaatamist (muidugi olin ma ka pool nädalat haige, mis aitas vaatamisele kaasa). Tulemata on veel “No Ordinary Family” Michael Chiklisega, mida ma ka veits ootan. Ja mõned piloodid jätsin vaatamata ka, no kamoon, mind ei huvita keskkoolisarjad nagu üldse nagu nagu (kuigi ma vaatan pühendunult “Gleed”, aga seda ikkagi peamiselt laulmise ja Jane Lynchi fabuloossuse pärast).

  • “Nikita” – neid Nikita-nimelisi sarju ja filme on küll liiga palju, arvan ma. Pealegi on Nikita ju mehenimi, kas nad siis ei tea seda seal meerikamaal? Ühesõnaga, nagu MILJON Nikita-nimelist naist enne teda, avastab tädi, et salajane valitsusorganisatsioon, mille käsul on ta seni tapnud ja mõrvanud, polegi nii nunnu, kui ta alguses arvas ja hakkab kätte maksma. Unustades jätkuvalt, et Nikita on mehenimi.
  • “Terriers” – humoorikas sari kahest eradetektiivist. Piloot oli täitsa mõnus, annan talle võimaluse ja vaatame, kas jääb püsima. Pärast teist osa: eeh, vist ei viitsi vaadata.
  • “Outlaw” – peaosas Jimmy Smits, kes on mulle alati meeldinud. Kohtudraama on vist sellise žanri nimi. Smits mängib endist ülemkohtunikku, kes hakkab võitmatuna tunduvaid keisse ajama ja tundub, et tuleb hea ja põnev sari. Jään vaatama.
  • “Mike & Molly” – komöödiasari kahest ülekaalulisest, kes kohtuvad anonüümsete ülesööjate toetusgrupis. Molly osas on Sookiena tuntud Melissa McCarthy. Esimene osa oli soe ja nunnu, natuke ülepingutatud, nagu komöödiasarjad sageli kipuvad olema, aga mina jään seda vaatama.
  • “The Event” – IndierPrincess ütles kõik, mis öelda on: “The Event was unexpectedly shitty, terrible acting, ridiculous storyline and the last ‘twist’ made me roll my eyes.” Täpselt nii ongi.
  • “Chase” – Jerry Bruckheimer, kõikide krimkade isa, on taas hoos. Sari jälgib US Marshalite tegevust, kes pätte püüavad. Peaosas ilmselgelt keerulise minevikuga tough mutt, ilus ja oskab kakelda (no nagu nad ikka peavad olema, et sellise sarja peategelased olla). Esmamulje: eeh. Dark Blue on ikka parem.
  • “Detroit 1-8-7” – politseisari, mille tegevus toimub muidugi Detriotis. Filmitud võlts-dokumentaali stiilis, mis on suht häiriv. Sari ise on okei, aga samas selliseid sarju on küll ja veel. Jätan nendeks õhtuteks, kui muud vaadata pole.
  • “Hawaii Five-0” – Samanimelise sarja uusversioon, jällegi politseisari. Eriüksuslasest mehe isa tapetakse ning talle antakse vabad käed juhtimaks Hawaiil spetsiaalset üksust (no ei suutnud paremat sõna välja mõelda), mis pahalasi püüab. Esimeses osas panebki ta oma meeskonda kokku ja sealjuures saab kätte õeluskoti, kes ta isa tappis. Okei, ma ei oska ÜLDSE teha sarjade sisuümberjutustusi, aga uskuge mind, kui ma ütlen, et see on hea sari, kvaliteetne, nalja saab ka ja karakterid on päris ägedad. Pluss: esimeses osas James “Spike” Marsters! Samas olen netist lugenud vastakaid arvamusi, on inimesi, kellele ei meeldi üldse. Aga ma pole orginaali näinud, seega puudub mul võrdlusmoment.
  • “Raising Hope” – komöödiasari üksikisast (õigemini tiinerist, kes elab oma vanemate, nõbu ja vanaemaga), kes kasvatab üheöösuhte tagajärjel ilmale tulnud titat. See on mingi täielikult üle igasuguste võllide aetud sari, mis on isegi omal kombel natuke naljakas. Esimeses osas juba järgnevad teineteisele täiesti uskumatud sündumused (tütre ema on sarimõrvar ja hukatakse elektritoolil), seejuures tapavad nad tita paar korda peaaegu ära, sealhulgas oksendavad ta täis. Aga ma annan talle võimaluse, sest “Raising Hope” on ikka nii napakas asi, et sellist pole tükk aega näinud.
  • “Running Wilde” – Keri “Felicity” Russelli uus sari. Tutvustus tundub ilgelt snoobilik ja mulle pole Keri kunagi väga meeldinud (mul on alati naiselik kadedus kõikide nende naiste suhtes, kellele on loodus andnud kaunid ja lokkis (!) juuksed). Ühesõnaga, vaatasin ja ei saanud mitte midagi aru. See vist peaks olema mingi ülevõlli komöödia, kus VO loeb peale Keri tütar, aga a) see pole naljakas ja b) see pole loogiline. Isegi mitte komöödiauniversumis. Feil.
  • “Boardwalk Empire” – üks oodatumaid uusi sarju, mis juba on ka teiseks hooajaks pikendatud. Peaosas on Steve Buscemi, pilootosa aitas teha Martin Scorcese. Nii et tegu on kindlasti kvaliteetsarjaga. Keskendutakse Atlantic City kuivseaduse-aegadele ning põhineb päriselul. Esimene osa oli päris kõva, kuigi Steve Buscemit keppimas näha ei ole kunagi olnud mu Bucket Listis.
  • “Lone Star” – jälgib kahe petise – isa ja poja – elu ja keerulisi otsuseid. Mulle muidu igasugused conmanid väga meeldivad, aga mulle hakkas vastu selle tegelase topeltelu-topeltabikaasad ja üleüldse venis kogu pilootosa jubedalt, nii et ilmselt ma seda vaatama ei jää. Ei võlunud millegagi ja ausalt öeldes ei suutnud ma seda lõpunigi vaadata. HILJEM: Ongi känseldatud, jee!
  • “Undercovers” – JJ Abrams on küll telejumal, aga selle sarjaga tundub, et ta on üsna mööda pannud. Igav, etteaimatav, nõrk. Peaks olema spioonidraama, aga on rohkem… ma ei teagi, mis ta on. Keskpärane on. Abramsilt oleks oodanud rohkem. Samas nägin vist esimest korda USA sarjas ekraanil siksi.
  • “Better With You” – südamlik perekomöödia kahest õest ja nende erinevatest eludest. Kõige parema rolli teeb Jay Cooke, kes on ennegi mulle silma jäänud. Ja muidugi Debra Jo Rupp, kes on fabulous nagu ikka. Üsna pehme, poliitiliselt korrektne ja natuke igav, aga meelelahutuseks palavikuga päeval sobib küll.
  • “The Whole Truth” – oeh, ma pean siin postis väga palju kasutama sõna “järjekordne”, aga no on noh. Järjekordne kohtudraama, mis erineb tavalistest selle poolest, et jälgib nii kaitsva kui süüdistava poole tööd. Oli põnev, haaras kaasa, huvitav. Ja kuigi lõpus ma peaaegu juba arvasin, et lõpplahendus jääbki olemata, see siiski tuli. Taas mängus krimisarjade bossi Jerry Bruckheimeri käsi. Ma ikka vahel mõtlen, et ei tea, milline Jerry töönädal küll välja näeb. Kui palju ta TEGELIKULT suudab iga oma produtseeritud sarja tegemise juures olla? Ma hetkel lugesin kokku kümme sarja, mis iganädalaselt jooksevad, pluss veel filmid. On mees, ah? Ei tea, kas talle töövarjuks saaks minna?
  • “The Defenders” – Jim Belushi on üle pika aja ekraanil ja üritab olla tõsiseltvõetav, feilib. Õigemini: ta on igav. Käsikiri on igav, tegelased on igavad, kohtukeisid on igavad. Ei jää vaatama, kohtupõnevikke on teisigi, mis palju paremini tehtud, uutest nt Outlaw.
  • “My Generation” – jälgib üheksa klassikaaslase elu 10 aastat hiljem ehk mis on saanud 2000. aastal lõpetanutest tänaseks? Esiti tundus see mulle naeruväärne, no päriselus pole ju klassikaaslased kümme aastat hiljem omavahel niimoodi seotud? Et osad abielluvad, teised saavad lapsi… Aga siis ma hakkasin mõtlema, et ise ma olin abielus oma klassivennaga ja meie klassist on veel vähemalt üks paar tulnud, kes praegu vanemad, nii et polegi ehk väga jabur. Feik-doku stiilis. Väidetavalt olid esimese osa vaatajanumbrid masendavalt väikesed ja ma ausalt öelda ei imesta.
  • “Shit My Dad Says” – Justin Halperni samanimeline raamat, mis põhineb samanimelisel Twitteri-kontol, oli VÄGA HEA. Sari nii hea pole, nagu arvasingi, aga kannatab ära, pealegi on isa one-linerid kohati ikka tõelised pärlid, nii et nende nimel võib ikka vaadata.
  • “Outsourced” – komöödia Indias asuvast telefonikeskusest, mida saadetakse juhtima noor ameerika kutt. Sari on igast küljest rassistlik, näitab häbiväärselt ameeriklaste rumalust ning on igatpidi solvav vaadata. Ja seejuures pole isegi naljakas.
  • “Blue Bloods” – Tom Selleckiga peaosas, taas üks politseisari, mis jälgib New Yorki politseinikepere tegemisi. Rohkem peredraama, väiksemal määral politseisari. Tom Selleck ei vanane vist ÜLDSE, ausalt, ta nägi Magnumi ajal täpselt sama noor välja. Jään ainult Sellecki pärast vaatama. Ahjaa, Marky Marki vend mängib ka seal, samas kui Marky Mark ise on näiteks Boardwalk Epire’i produtsent. Ei tea, miks ta oma venda kampa ei kutsunud? A samas, Wahlbergide peres on vist mingi kaheksa õde-venda, kõigile ei jõua kah oma sarjas tööd anda, on ju.

Ja siin on näha, kuidas TEGELIKULT uusi sarju välja mõeldakse (Cracked.com, loomulikult):