Author Archives: daki

kohtingutest, vol 2

hoomamatu 3 Replies

“Hei, tere!” Mingi võõras noormees koputab mu õlale ja vaatab otsa nagu tunneks mind.
“Ee… Tere. Ma ei tunne sind,” kohman. Siis mõtlen, et äkki see on ebaviisakas ja parandan end: “Kas ma tunnen sind?”
“Noh, me kohtusime kunagi Undergroundis, ma üritasin sulle purjus peaga külge lüüa. Ebaõnnestunult vist.”
“Aa, sina oled see! Kohtunik või kohtunikuabi või keegi.”
“Jah, just.”

K. kisub mind käisest: “Lähme nüüd Royd vaatama!”

“Sorry, ma lähen nüüd, kontsert algab just…”

Hiljem oli mul piinlik, et ma ei mäletanud ta nime (ainult ametit, aga seegi jäi meelde vaid seetõttu, et ma pole kunagi ühegi kohtunikuga koos joonud) ja et ma nii järsku vestluse katkestasin, aga kui ma vaatasin lähedalt Trubetskyt ja tema kohutavat lõuaalust (päriselt, mis tal seal toimub? Kasvatab uusi tsivilisatsioone?) läks mul vahejuhtum meelest, tuli alles pärast kodus meelde.

Ja ma jõudsin järeldusele, et täpselt see juhtum iseloomustabki täpselt minu ja mitmete teiste naiste kohtinguelu. Keegi ajab purjus peaga baaris ligi. Ja nii ongi. Hiljem paned sa tema telefoninumbri mälusse nimega “Ära vasta!” ja mõne aja pärast sul ei ole nende näodki enam meeles.

Ma üritasin oma kohtingulugusid meenutada ja mulle meenus täpselt kolm juhtumit.

Juhtum #1. Ma käisin ühel kohtingul Pläsku katusel. Kutiga olin tuttavaks saanud reidis ja ma ei mäleta, et me oleks kuskil kasvõi kohvigi joomas käinud. Ma mäletan, et kutt oli hirmus lühike. Nime ega nägu ei mäleta.

Juhtum #2. Reidi jutukas sain tuttavaks ühe kutiga, kelle nimi oli vist Villu. Ta oli maalt. Ma käisin tal ühe korra külas ja pidin sinna ööseks jääma. Hommikul sõime suure ümmarguse laua ümber koos tema perega hommikust. Oli ilgelt awkward. Mäletan, et kutt oli hästi kõhn ja rääkis hästi palju.

Juhtum #3. Mõnda aega käisin ma kohtamas ühe kokaga, kes õpetas mulle, kuidas teha boloneese kastet. See oli aeg, kui ma pidin emale helistama, et küsida, kuidas makarone keedetakse (no mitte päris nii, aga umbes). Ma ei mäleta, kuidas ma temaga tuttavaks sain, aga kuna me hängisime seal restos, kus ta töötas, päris tihti, siis ilmselt nii kohtusingi. Ma ei mäleta enam ta perekonnanime ja nägu ka eriti mitte. Ma mäletan, kuidas me käisime ühel kohtingul Pooles Kuues (!) ja ma mäletan, kuidas ta minu köögis süüa tegi ja seda oli nii seksikas vaadata. Kodus oli mul sel ajal veel mustvalge telekas, hiljem vaatasime me sealt mingit igavat filmi.

Ja siis meenus mulle lugematu arv lugusid seoses Ühe Poisiga (seriously, mis kurat meil toimus?!), aga need ei puutu enam asjasse.

Nii ei saanudki asja naljakast ja meesteminevikus tuhnivast postitusest kohtingutest. Kahju.

(Aga Kristen McGuiness vastas mu fännikirjale ja on nüüd mu FB sõber! Ma viiksusin nagu väike plika, kui see juhtus. Uskumatu. Muide, raamatut soovitan (sellest hoolimata) ikkagi ka, täitsa äge oli!)

aga see oli armas

hoomamatu Leave a reply

Läksin ükspäev korra K. juurest läbi. See oli natuke pärast seda, kui P.P. kirjutas must laulu (mis oli ikka ilgelt nunnu ja ma pidin nunnundusse ära surema), igal juhul kõigepealt tuli uksele vastu P.P, kes uhkelt demonstreeris oma karvaseid susse, siis kallistas mind ja oli üldse tups.

K. kutsus kõrvaltoast Gaiuse, sest EI SAA NII OLLA, et ma lähen K. juurde ja Gaiust ei näegi. Gaius tuli nagu segane rõõmurull, kargas ja lakkus ja hüppas ja väljendas nii suurt rõõmu mind nähes, et ma pole veel KEDAGI (ei inimest ega looma) näinud nii rõõmus olevat, lihtsalt sellepärast, et mina tulin.

Ja siis tõi Gaius mulle teki. Ma alguses arvasin, et ta tahab jälle siku-sikut mängida.

“Mis? Mingi uus siku-siku mängiasi või?” imestasin.
“Ei! See on see, et sa tulid väljast ja ta arvab, et sul on külm,” selgitas K.

Lihtsalt. Liiga. Nunnu.

PS! Lumelaadset asja sajab! LUMH!

This is pure whining.

hoomamatu 11 Replies

12. nädalaks olen ma jõudnud mingisse eriti tüütusse faasi, mis on, loodetavasti, ajutine. Enam ei vaju ma kell 9 magama, oh ei! Nüüd on nii, et hoolimata sellest, kui väsinud ma ka ei oleks (ja väsinud olen ma ikka kogu kuradi aeg), ei tule und enne 2-3 öösel. Teinekord vahin ma kell 4 veel kella. Tulevad meelde need kohutavad ajad, kui unetus oli osa mu igapäevasest elust ja nagu varemgi, imestan ma praeguseni, KUIDAS ma kurat vastu pidasin?!  Sest praegu on nii, et ma olen nii kurnatud juba sellest, et ma nädal aega maganud pole, et ma tõesti ei kujuta ette, et ma teeksin seda kuude ja aastate kaupa, nagu ma seda varem tegin.

Ühesõnaga, ma olen KURNATUD. Mittemagamisest, sellest, et ma ei tohi mitte midagi teha (give me that one this time) – näiteks kõhulihaseharjutusi – aga samas ma PEAN väga palju tegema. Kolimiseks pakkima, koristama, tööd tegema, pakke komplekteerima ja vedama ja mis kõige hullem: suhtlema! Ma lihtsalt ei jõua suhelda, eriti, kui keegi peaks tahtma suhelda hommikul (loe: enne pärastlõunat). Ma tahan ainult olla kodus ja vaikuses ja teki sees ja mitte midagi näha, teha, tunda, mõelda.

Võibolla hakkab low-faas ligi hiilima, see on ka võimalik. Aga kui inimene ei maga, siis on ka depressioon kergem tulema.

Ma olen kurnatud, kui hommikul kell heliseb. Panen kogemata tuunika valepidi selga: aaah! Ma olen liiga kurnatud, et seda ümber pöörata! Ma olen liiga kurnatud, et saapaid jalga panna ja esimest korda ma tunnen sügise vastu vastumeelsust, sest tahaks aega, kui sai lihtsalt plätud varba otsa lükata.

Lisaks lähevad kõik asjad valesti, mis ma teen. Ma teen maailma kõige totramaid trükivigu, ma ajan sassi tellimusi, ma võpatan vastumeelsusest, kui telefon heliseb, kui keegi uksele koputab… Lisaks olen ma muutunud Haja McHajameelseks, mis teeb normaalselt eksisteerimise veelgi raskemaks, sest ma pidevalt unustan asju ära, panen valesse kohta, teen valesti ja nii edasi.

Ja kõige tobedam on selle juures see, et mitte keegi ei saa aru.

“Miks sa SELLISE häälega oled?”
“Kell. On. 11.”
“No ja SIIS?!”

Abikaasa ei saa ammugi aru, miks ma ei taha midagi teha või miks ma ei näita üles mingit entusiasmi, kui ma pean minema Tallinna või kui tema ndvahetuseks siia tuleb. No minus pole seda jõudu praegu noh. Miks ma ei saaks niisama olla lihtsalt?!

Uh, oleks märksa lihtsam, kui mul ACTUALLY midagi viga oleks, näiteks oksendaksin nagu Mann. Sest kui inimene oksendab, siis saavad ju kõik aru, et tal on paha olla ja ta võib olla pikali ja üksi või misiganes. Aga kui sa ütled, et sa ei saa magada, siis visatakse sulle vaid “no ju siis organism ei vaja praegu nii palju und”. Bullshit! Muidugi vajab, see ei ole minu süü, et und ei tule lihtsalt.

Kui see kõik nii jätkub, siis ma muidugi ei taha ettegi kujutada, mis tunne on olla kurnatud ja 50 kilo raskem. Siis ma vist suren.

Lisaks on mul kopp ees sellest, et ma pean KOGU AEG rinnahoidjat kandma. Esiteks: mul pole eriti rinnahoidjaid, sest neid pole kunagi väga vaja läinud. Teiseks: need, mis mul on, on ilusad, mitte mugavad ja mõeldud ööpäevaringseks kandmiseks. Kolmandaks: tissid valutavad ja sellest on ka kopp ees.

/end pregnant whining/

Toiduklubi: ahjuliha ja parmesaniga salat Maarja Jakobsoni moodi

hoomamatu Leave a reply

Eelmisel aastal umbes samal ajal (kui mälu ei peta nüüd) käisin ma külas näitlejanna Maarja Jakobsonil, intervjueerimas teda Eesti Naise kaaneloo jaoks. Ta muuhulgas elas mu kodutänavas imearmsas Karlova korteris ja sel ajal, kui me juttu ajasime, tegi ta perele süüa. Kuna see polnud toidulugu, siis ma täpset retsepti ei taibanud küsida, kuigi ta seletas mulle küll, kuidas ta seda liha teeb. Nüüdseks olin ma aga täiesti ära unustanud, kuidas see tema moodi täpselt käis ja pärast lühikest konsultatsiooni emaga otsustasin siiski proovida. (Ma nimelt armastan ahjus tehtud toite, aga temperatuurid ja ajad on mulle suureks müstikaks, nii et ahjuroogade puhul pean alati näpuga järge ajama.) Ma arvan, et Maarja hoidis liha kauem ahjus, mul oli nagu meeles, et ta pani hommikul ja pärastlõunal võtab välja, seega tema tegi ilmselt madalama temperatuuriga, aga mul tuli ka väga hea välja, ehk mitte nii sõmer ja mure küll. Ja salat on saanud üheks mu läbi aegade KÕIGE lemmikumaks salatiks üldse, seda õppisin ka Maarjalt.

PS: Kogused on väikesed, tegin ainult endale, tegelikult oli mul isegi alla 300 grammi liha.

Ahjuliha ja tomatisalat parmesaniga

Vaja läheb: 300 g veiseliha (mul oli stroogonov, ei pidanud ise hakkima), võid ahjupoti määrimiseks, sorts vett, sidrunipipart, 4-5 küünt küüslauku, 1 väike sibul

Salati jaoks: kaks suurt tomatit, punt rukolat, parmesani juustu, oliiviõli

Valmistamine: Valmista ette ahjunõu: määri võiga hoolega. Haki liha peenikesteks ribadeks ja pane ahjuvormi (mina kasutasin malmpotti, nii et see kindlasti mõjutas ka valmimisaega), lisa sorts vett ja pane 220 kraadi juurde ahju. Vahepeal koori sibul-küüslauk ja haki peenikesteks tükkideks. Valmista salat: haki tomatid, rebi rukola väiksemaks, riivi peale parmesaniliistakaid. Maitsesta oliiviõli ja vähese pipraga.

Umbes pool tundi pärast liha ahjupanekut lisa hakitud sibul-küüslauk, maitse järgi pipart (ja kui muidu ei saa, siis soola ka, mina soola ei kasuta) ja lase veel üks pool tundi ahjus olla. Tegelikult ma arvan, et liha võib ka kauem ahjus olla, näiteks 1,5 tundi, eriti, kui on suurem kogus. Eks sa pead ise tunde järgi vaatama. Ole ainult hoolas, et kõrbema ei lase.

Serveeri koos salatiga. Megahää!

kohtinguelu aastal 99

hoomamatu 5 Replies

Hakkasin kohtingujutu jaoks oma vanu märkmikke sirvima ja loen ja naeran oma 15aastase päevikut. Siin mõned eredamad näited. Uskumatu, ma olin juba ära unustanud, et kunagi ma olingi selline, kunagi oligi elu selline ühele teismelisele tüdrukule. Päevad kulusid poiste üle obsessimisele ja õhtud lauatelefonikõnesid oodates. Poistega sai vahetatud oma pilte, õhtuti sai pikalt räägitud, vahepeal saadi kokku ka… Selline oli siis deitimiselu! Kirjutatud 99ndal aastal, mil ma märkisin paari lausega päevikusse üles, mis ühel või teisel päeval toimus. Muidugi märkisin ma üles IGA telefonikõne. Oh, õnnis aeg enne mobiile!

“Ei olnudki nii hull päev, v.a et lasin füssa eesmärgil saksast jalga ja ta jättis tunni ära. Ise naeris.”

“Nägin V.-d*. Ütles mulle tere ka. E.** on Itaalias – ise on süüdi!”

*V oli üks poiss, kes mulle meeldis (of course) ja **E.-st olen ma tegelt ka blogis kirjutanud, ka tema oli üks poiss, kes mulle meeldis ja kes hiljem esmakordselt murdis mu südame. See oli juba siis, kui ta Itaaliast tagasi tuli (ise olin süüdi:).

“Saatsin talle meili, et ei helista talle enam. Ta sai mu jutust jumala valesti aru ja pläras kõigile. Olen jumala vihane ja solvunud!”

Vähemalt tol ajal ma juba oskasin meile saata.

“Luulevõistluse žüriis. Poisid on jumala normaalseks muutunud. Huvitav, mis neil viga on?! E.-d ei näinud üldse.”

Jajah, see on tõeline ohumärk, kui poisid ükskord normaalseks muutuvad!

“Käisime Markoga kossu vaatamas, Tannu ja J. olid ka, aga ei rääkinud meiega. Polaris võitis 62:60.”

(Järgmine päev) “Nägime Tannut, J.-i ja S.-i, nad ei öelnud tere. Helistasin Markole. Polaris kaotas 69:74.”

Need on neli järjestikust päeva:

“E.-d koolis ei olnud.”

“E. oli koolis, aga väldib mind.”

“E. ikka väldib mind.”

“Sain teada, et E. ei väldi mind. Olid muud põhjused.”

Kurat, see on nagu ühe armastuse lugu, kirja pandud lühilausetes:D

“Rääkisin E.-ga ja punastasin (jobu!). Tantsisin P.-ga.”

“Maris sai teada, et Kellyga* rääkisin. Kristi* on jälle vihane. Mul on närvid jumala läbi. Siki sai väravaga, nüüd on huul paistes.”

Tärnidega nimed on muudetud, need olid ühed pooltuttavad, mitte väga tähtsad inimesed. Mida ma rääkisin või miks närvid läbi olid, ma muidugi ei mäleta.

“Sain teada E. tüdrukust Tallinnas. Helistasin Markole. Tal oli hääl ära ja oli muidu armas. Ma ei tea, mis ma teen.”

Mõni päev hiljem…

“Sain botased ja arve. E!!!” ja järgmine päev: “Tuiasin ja nautisin õnne.”

Järgmine nädal läheb üldiselt selles vaimus, et “E.-d ei näinud.”

K. jäi auto alla! E.-d ei olnud täna ka koolis.” Jap, seesama minu K., kes siiamaani mu elus figureerib.

“E. läks Tšehhi. Jäägu siis sinna!”

“Pole ammu joogat teinud. Jama. E. tuleb täna öösel tagasi. Sain Treffnerisse sisse!!!”

Ma olin ära unustanud, et ma juba siis tegin joogat – mille peale emme ükskord tüli käigus (no teismelised ikka tülitsevad oma vanematega) ütles, et see pole mingi sport, sa pead trenni minema!

Ja järgmine päev…

“Kristiina rääkis, et E. ei taha mind. Nii jääbki. Ta on munn mees.”

Ja järgmine päev…

“Olime Mascha juures, jõime džinni. Oli küllalt normaalne.”

Fakk, ma täiega armastan seda viimast lauset! Ja tol ajal tähendas džinni joomine ilmselt kaht 0,3st purki.

“Lumi pole ikka veel ära sulanud. Käisin günekoloogi juures, M. viis*. E. lõksutab liiga palju lõugu.”

On täielik müstika, miks M., Mascha tolleaegne boyfriend pidi mind günekoloogi juurde viima. MÜSTIKA. It’s not like ma olen pidevalt lasknud end suvalistel meestel naistearsti juurde sõidutada.

“Täna käisin ainult arvutis. Siis läksime Maschaga linna pääle. Keegi oli raha pannud. Täpsustamisel.”

“Kaks olid mailinud.”

Hahahaaa, maailma parim kild! See, et ma sain e-kirju, suisa kaks, oli asi, mis vääris päevikusse märkimist! Superaeg oli ikka, superaeg, ma ütlen.

Ja muidugi lõppeb märkmik kõige põnevama koha pealt, kui ma saan lõpupeol tuttavaks mingi Petsiga (kellest mul pole MINGIT mälestust) ja kes kaks päeva hiljem helistab! Mis sai? Mis sai sellest Petsist, kellega ma 9. klassi lõpuõhtul tuttavaks sain? Jääbki saladuseks:)

E. obsession jätkus ka mõnda aega… Ja järgmisel aastal kolis ta Tallinna ning ma nägin teda uuesti esimesel kursusel ühes neist suurtest loengutest, kus oli mitu teaduskonda koos. Ma pidin konkreetselt ÄRA SUREMA, kui tema peanuppu enda ees istumas nägin! Ära surema, ma ütlen! Ja siis kolis ta veel mu ema ühikasse ja… Ühesõnaga, esimesed ülikooliaastad olid täis piinlikkusttekitavaid kohtumisi, kus ma tundsin end sellesama 15aastase tüdrukuna, kellele ta vee peale tõmbas.

Ja E.-le kohaselt ei lõppenud ajukepp ka siis, näiteks rääkis ta mu õele, et kavatseb mu naiseks võtta… No kuidas on võimalik nii MITTE obsessida?! Oh aegu, oh inimesi…

kohtingutest, vol 1

hoomamatu 14 Replies

Vastukaaluks abieluteemalisele Gilberti raamatule “Committed” loen ma praegu Kristen McGuinessi raamatut “51/50: The Magical Adventures of Single Life”. Ma avastasin selle vist lugedes The Friskyt, kus oli lugu autoriga ja raamat intrigeeris mind. Kristen otsustas 50 nädala jooksul minna 51 deidile, et leida armastust, Seda Õiget. Muidugi avastab ta selle teekonna käigus paljugi iseenda kohta. Tegu on alkohooliku ja kokanarkomaaniga, kes on olnud aasta selge (ma ei ütle ENDISE, sest pole olemas endiseid narkomaane või alkohoolikuid – on vaid need, kes pole mõnda aega tarbinud) ja ma imetlen tema julgust oma sõltuvustest nii avalikult rääkida.

Esialgu ma arvasin, et selle lugemine tähendab minu jaoks, et hakkan nostalgitsema aja üle, kui veel ise olin vallaline, igatsema taga neid aegu, kui iga nädal tõi uue armumise, kui sa ei teadnud, kust sa leiad end reede öösel või laupäeva hommikul (praegu leian ma end ainult voodist – ENDA voodist)… Aga huvitaval kombel ei tunne ma ühtki sellist emotsiooni. Ma hoopis tunnen – oh õudust! – haletsust oma vana mina vastu. Ma ju teadsin juba siis, et ma otsin midagi, aga ma ei osanud arvata uneski, et hea ja kvaliteetne suhe õige inimesega ja PEREELU võib pakkuda sellist rahuldust, nagu ta pakub. Oh, ma tean, ma olen muutunud selleks inimeseks, keda ma neli aastat tagasi südamepõhjast jälestasin, andke mulle andkes!

Õigemini, ma tegelikult mõtlen küll, et milline oleks elu siis, kui poleks läinud nii nagu läks, kui ma poleks leidnud oma inimest (ja kaotanud selle käigus terve persetäie sõpru), kui me oleks näiteks Rüblikuga suutnud asjad korda saada, kui… kui ma poleks üldse Rüblikuga kokku saanud… Ilmselt rändaksin ma siiamaani ringi, otsides seda seletamatut Miskit. Ja ikka baaridest ja klubidest.

Aga kohtamiselu Ameerikas on ikka HOOPIS TEISTSUGUNE kui meil siin. Või õigemini: kui oli minul ja kui on minu tuttavatel, kes on veel (või jälle, kuidas keegi) vallalised. Esiteks ei ole (vähemalt minu seltskonnas) väga levinud üldse selline deitimine, et laupäevaõhtuti pead kindlasti kuskil mõne uue meesterahvaga väljas olema. Pigem leitakse uusi heartthrobe baaridest või ühistest seltskondadest – sõnaga, pidudelt.

Oh, MINA muidugi olen kõvasti deitinud, vist kõige rohkem üldse oma sõpradest. Ma ei tea, miks, aga mu sõpradel on mingi tõeline vastumeelsus saada (pool)võõra inimesega kahekesi kokku ja veeta üks tõhus kohting. Pigem eelistatakse kokku saada uute inimestega seltskondades – ja, nagu öeldud, pidudel. Ning tuleb tunnistada, et oma kõige olulisemad mehed olen ma leidnud ka siiski tänu juhusele – liikudes samades ringkondades või saades baariukse taga suitsetades tuttavaks – mitte pimekohtingute käigus või nii, et keegi on meid kokku sokutanud.

Väga palju olen ma teinud ka “internetikohtinguid”. Ma panen selle jutumärkidesse, sest enamasti pole netist leitud tuttavatega kokkusaamine olnud kohting, vaid lihtsalt uue inimesega tutvumine. Samas – mis see kohting muud ongi? Ka on kõik mu sõbrad (peale Gorta, kes on vist kokku saanud ligi pooletuhande netituttavaga – igal juhul on see arv sadades) kohutavad netipelgurid ja uut kaaslast naljalt internetti otsima ei minda. Ikka loodetakse mingile müstilisele juhusele. Ja mõnede jaoks see juhus ka tuleb – mõned ootavad senimaani.

Võibolla erineme me ameerika naistest selle tõttu, et me EI TAHA ise aktiivselt endale kaaslase otsimisega tegeleda? (Tuletan meelde, et jutt käib minu sõprade näitel.) Et me ei taha tunnistada endale, et me ÜLDSE sellega tegeleme? Ja nii me käimegi ringi, lootes ja oodates, et See Õige tuleb kuskil nurga tagant välja. Aga saladus on selles, et ta ei tule. Sa PEAD ise selleks vaeva nägema ja tööd tegema. (Kasvõi alustades sellest, et õppida iseend armastama jmt sammud, mis tuleb läbida, et suhteks valmis kasvada. Või et üldse “valmis saada” – see teema vajaks rohkem lahkamist, aga ma ei tee seda praegu, nii et ärge võtke mu sõnu siin imperatiivsetena või millegina, mis märgib puhast tõde ja mu paindumatut seisukohta ses asjas.)

Aga võibolla ma ei tea ka midagi ja targutan niisama. Ma ju pole nii ammu vallaline olnud (uusi inimesi olen kohanud aga sellest hoolimata küll, seda tänu meie suhte vabale loomusele, nii et midagi ma sellest vallast ka tean). Ja siis hakkasin ma mõtlema oma deitimiselu peale. McGuiness üllatas mind sellega, KUI PALJU VÕIB ÜKS NAINE ANALÜÜSIDA! Appi, see analüüs ajab mind kohati hulluks – aga õnneks on see vahvalt ja humoorikalt kirja pandud. Ma ei mäleta küll, et ma oleks ise deitides niimoodi analüüsinud. Kuigi noh, eneseanalüüs on alati olnud mu eriala ja ma mäletan selgelt kõiki neid kordi Birxi juures, kus ma vedelesin keset põrandat ja nutsin järjekordselt selle üle, et MIKS TA MULLE EI HELISTA?!

Ühes on autoril õigus – selle, kas on säde või mitte, tunneb kohe ära. Näiteks kui ma Patsyga kokku sain – sest seda võis tegelikult deidiks pidada, olime mõlemad sel ajal vallalised – siis ma tundsin kohe, et on sõbramaterjal. Ja oligi, ma leidsin nii ühe maailma kõige toredama inimese! Ja selleks oli vaja ainult julgust, et anonüümse blogikommenteerijaga julgeda kokku saada!

Oh, põnevaid näiteid kummalistest meestest, kes kõik vallalise naise teele satuvad, on muidugi palju. Mõned neist said ka “Meestest, lihtsalt” raamatusse kirja, näiteks kutt, kes sai seal nime… appi, ma ei mäletagi, aga ta oli loos “Hea poiss ja halb tüdruk” vmt. Blogis oli ta nimega Üks Poiss ja see oli tõeliselt kummaline kogemus. Me “deitisime” ikka väga pikka aega, nii mõned kuud. Selle aja jooksul jäi ta minu juurde ööseks, me käisime väljas, sõpradel koos külas jne. Ja mida ei juhtunud – füüsiline kontakt. Me magasime ühes voodis ja me isegi ei suudelnud! Mingil hetkel sai mul sellest veidrast “suhtest” kõrini ja ma ei jõudnud enam seda mängu mängida. Tänase päevani ei tea ma, mis toimus. Sest kui ta oleks tahtnud ainult sõber olla, oleks ta võinud ju seda öelda – aga ta ei öelnud. Me tegime koos plaane, ööbisime koos – käitusime nagu paaris inimesed, ühesõnaga. Ma oleksin täiesti aktsepteerinud seda, et ta ei tunne mu vastu tõmmet või tahab võtta asja aeglaselt, aga… selles nagu polnud asi. Müstika, ühesõnaga.

Sellistel hetkedel on mul kahju, et ma olen oma blogi NIIMOODI pidanud ja need deidid ja kõik kaasnev pole kuhugi kirja läinud. Muidugi on meeste-raamat, mis mingil määral kaardistab mu meesteminevikku, aga sinna on ikka kirja saanud (prototüüpidena) need Suured Lood, mitte ühe-õhtu-deidid.

Ma lähen koju ja sirvin oma The Märkmikku ja vaatan, äkki tuleb veel mõni põnev deitimislugu meelde. Ja ma pöördun selle teema juurde järgmises postis tagasi.

Aga mis teie arvate? Kas Eesti ja Ameerika detimisskene erineb tugevalt või on see ainult minu maailmanurgast vaadates nii? Kas teie, kui te olete vallalised, käite teadlikult kohtingutel, et leida potentsiaalset uut armastust?

LHV poistest ja savikruusist

hoomamatu 5 Replies

Mul on nii hirmus kahju neist LHV poistest, kes Selverites (ma ei tea, kas mujal ka) potentsiaalseid uusi kliente otsivad ja päevad läbi seal seisma peavad. Ma üritan neist alati nii mööda saada, et järgin reeglit don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack! Alati see muidugi ei päästa, aga siis ma ütlen kiirelt, et mu pension on juba LHVs (vale) või siis võimalikult viisakalt, et ma ei soovi midagi.

Samas ma ka imetlen neid, sest peab ikka olema inimene, kes sellist – minu meelest tohutult alandavat – tööd teha saab ja ikka olla rõõmus ja rõõsa. Ma saan aru, et NENDE jaoks ilmselt see pole alandav, töö nagu töö ikka! Mõne teise jaoks on ajakirjanikutöö alandav, eks, kõik on seisukoha küsimus. Aga mina müügitööd teha ei suuda, pole kunagi suutnud. Mulle hakkab KOHUTAVALT vastu see, kui ma pean võõraid inimesi seepama või üldse nendega rääkima. Selles osas mulle ei ole kunagi meeldinud need ajakirjanikutöö osad, mis mult seda nõuavad – tänavaintervjuud (“Paar sõna Eesti Raadiosse!”) ja näiteks mingid üritused, kus tuleb kohal olla ja käia tuntud inimestega rääkimas. Ma kohe ei taha inimesi tüüdata, mulle hakkab vastu noh! Mulle meeldib kuulata nende lugusid ja kirja panna, aga mulle ei meeldi tüüdata!

Kunagi töötasin ma ajalehepoisina (kah üks alandav amet minu jaoks – ja ma rõhutan, et paljude jaoks pole üldse, kellel on teistsugune iseloom). Tervelt ühe päeva töötasin. Ekspressi müüsin ja Ekspressi kontor asus kas samas majas, kus praegu on PP kontor või kohe kõrval, täpselt ei mäleta, aga sealt ma oma lehed kätte sain. Ma ei mäleta, kui vana ma olin, võibolla 12, aga iga müüdud lehe pealt pidime me saama 20 senti. Huvitav, palju nad tänapäeval saavad?

Ja ma müüsin TÄPSELT ÜHE LEHE. Õhtuks olid pisarad silmas, kui oma õnnetu 20sendisega koju läksin. Ma lihtsalt ei suutnud minna võõrastele ligi, veel vähem suutsin ma tänaval niisama kisada. Mis on iseenesest huvitav paradoks, sest üldiselt mulle ju meeldib olla tähelepanu keskpunktis ja mulle ei valmista avalikud esinemised üldiselt mingit probleemi (st närvis olen ikka, aga ei midagi surmavat). Ka meeldib mulle võõrastega SUHELDA (mitte küll tänaval, aga uute tutvuste sõlmimisega pole mul ka kunagi probleemi olnud – küll nende hoidmisega) ja mul on märkimisväärselt vali hääl (ka siis, kui ma vaikselt üritan rääkida), nii et kõigi eelduste kohaselt peaks selline töö mulle sobima kui rusikas silmaauku. Aga võta näpust!

Kunagi olen ma siiski ka edukalt müügitööd teinud. Vanasti asus (või asub praeguseni) Pargi tänavas Vadi pood, mis müüs looduskaupa – teesid, kudumeid ja nõnda edasi. Kui ma olin veel õige tillu, no ütleme 9aastane äkki, siis veetsin ma oma päevi ühel suvel seal poe ees kõõludes ja võõraid inimesi poodi sisse kutsudes. Sisseviskajana siis. Ma ei tea, kelle idee see oli – ma isegi ei mäleta, KES seal müüja või omanik oli, aga on suur tõenäosus, et see juhtus lihtsalt minuga, nagu ikka asjad juhtuvad. Tasuks sain ma vist mingeid savist kruuse või teed või midagi.

See kõik tuletab mulle meelde, et ma pikemat aega plaanin posti lapsepõlvemängudest, aga pole veel selleni jõudnud…

Ma arvan, et need paradoksaalsused käivad minuga kokku. Täpse sõnastuse sellele, mis minuga toimub, leidsin ma (jälle) Gilberti raamatust. Olgu kohe öeldud, et alati ma ennast temas ära ei tunne, üldse mitte, aga see läks küll naelapea pihta ja sõnastas midagi, mida ma olin ammu sõnastada tahtnud. Et mul on tohutu entusiasm elu suhtes, aga mul pole alati energiat kõike läbi viia. Ja nii ma lõpetangi samamoodi terve hulga kohustustega, mis ma alguses olen särasilmil vastu võtnud, ja lihtsalt EI JÕUA. Vist öeldakse ka, et vaim on valmis, aga liha nõder. Nii et teoorias ma oleks täiesti valmis LHV poiste kombel poodides seisma, aga praktikas ei suudaks ma leida enda seest energiat, et kellelegi teregi öelda, rääkimata siis veel millegi müümisest.

Las müügitöö jääb teistele. Neile, kes seda oskavad.

Otseelust.com on LÕPUKS tagasi!

hoomamatu 5 Replies

Pärast pikka eemalolekut tõime Andrise (IT) ja Karmeni (kujundus) abiga tagasi Otseelust.com-i! Olete niisiis lahkelt oodatud jagama oma põnevaid leide, mis jäävad kõrvu.

Õige pea saab lisada ka fotosid, eelkõige ootaksin eestimaiseid fail-pilte ja muud huvitavat, mis silma ja fotokaamera ette jääb:)

Päiks!



what makes a bestseller?

hoomamatu 34 Replies

Reedel rääkisime põgusalt bestselleritest ja see teema jäi mind kummitama.

“Ma ei taha öelda, et Justini raamat oleks halb olnud, kindlasti mitte! Justini raamat oli väga hea, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks just “Minu Eesti” sai bestselleriks, aga mitte mõni teine väga hea raamat?” oli minu peamine küsimus ja see küsimus vaevab mind senini. Ma töötan igapäevaselt sarjaga, milletaolist pole Eestis varem nähtud ja millest on sirgunud nii palju bestsellereid. Ja ikka on minu jaoks müstiline, miks saab ühest raamatust bestseller ja teisest mitte.

Muidugi, “Minu…”-sarjas võib ennustada, et üks või teine riik või autor läheb paremini peale. Nii olime me ette juba üsna kindlad, et “Minu Gruusia” müüb hästi, sest eestlastel on pehme koht grusiinide suhtes, on nad ju meie naabrid ja sõbrad! Samas alati ei saa ennustusi teha ja lõpliku valiku teeb ikkagi lugeja-ostja.

Elizabeth Gilbert kirjutab oma viimases raamatus “Committed”, et ka tema ei tea, mis on bestselleri kirjutamise saladus. “Uskuge mind, kui ma oleksin seda teadnud, oleksin ma kogu aeg bestsellereid kirjutanud ja mu elu oleks olnud märgatavalt lihtsam!” ütleb ta. Nii et kui isegi bestsellerite autorid ei tea, mis vägi see on, mis bestselleri teeb, siis kes teab?

Ehk on Eestis turutrende ennustada lihtsam? Selge, et paremini müüvad raamatud, mille autor on tuntud ja/või skandaalne. Justini edule aitas kindlasti väga palju kaasa Petrone-nimi ja seotus Epuga. Paremini müüvad sarjad, sest inimestele meeldib koguda. Paremini müüvad elulood. Väga hästi müüb ka reisikirjandus. Praegu tundub aga trend olevat non-fictioni suunas ühe suure erandiga: inimesed ARMASTAVAD “Twilighti”.

Nii et milline peaks siis olema kindlalt bestselleriks tõusva raamatu retsept? Noh, esiteks võiks selle kirjutada tuntud autor. Paha ei teeks ka hea promo (kuigi vähemalt Petrone Prindi kogemus näitab, et promo mõju ostunumbritele on imeväike) või raamatu ümber tõusev skandaal. See peaks olema non-fiction, soovitavalt reisiteemadel ja… tegelaste hulgas võiksid olla vampiirid või harrypotterilikud nõiapoisid. What IS this book?!

Ehk siis selgub vana tõde, et statistikat vaadates ei saa tegelikult targemaks ja kui  püüda statistika põhjal midagi luua, loome vaid Frankensteini; koletise, mis ei tööta ei ühel ega teisel viisil.

Ma olen elus lugenud väga palju väga häid raamatuid ja vaid murdosa neist on olnud bestsellerid. Ma olen elus lugenud ka bestselleriks saanud väga halbu raamatuid (“Musta pori näkku” ja “Da Vinci kood” come to mind). Senini pole ma suutnud leida seda müstilist “miskit”, mis teeb ühe või teise raamatu rahva lemmikuks.

Selge on ka see, et raamatute kirjutamisega (vähemalt mina) rikkaks ei saa, aga see on miski, mida ma ei saa ka järele jätta. Muidugi meeldiks ka mulle kunagi olla bestselling author ja vahepeal ma lohutan ennast, et võibolla on see veel ees, võibolla on see veel minu tulevikus. Teisalt mõte sellest hirmutab mind kohutavalt. Jälle tuleb meelde Liz Gilbert, kes rääkis, kuidas enne “Eat, pray, love” raamatut kirjutas ta väiksele kindlale lugejaskonnale ja see pakkus turvalisust ja tuge. Kui sa püüad aga rahuldada miljoneid – või on sulle ühtäkki see kohustus langenud (näiteks siis, kui oled kirjutanud bestselleri, siis järgmist raamatut oodatakse ju pikisilmi!) – siis TEGELIKULT pole see mingil juhul võimalik ja kokkuvõttes peaksid sa ikkagi jääma kirjutama oma väiksele publikule. See, kui raamat meeldib ka teistele, on vaid boonus.

Ka mulle pakub turvalisust ja tuge teadmine, KELLELE ma kirjutan. Ma olen saanud väga palju sooje, armsaid ja toetavaid kirju ja sellest on mulle seni täiesti piisanud. Sest mida võiks üks inimene veel tahta, kui ta teab, et on oma sõnadega vähemalt ühe inimese elu puudutanud?! See ONGI ju kõik, mida tahta! Pealegi olen ma kogenud korra seda, mis tunne on kirjutada nii suurele auditooriumile, et sa ei suuda seda hoomata ja see oligi just selline: äärmiselt hirmutav. Püüe rahuldada tuhandeid ei vii kuhugi, vaid depressiooni, masenduse ja katkiolekuni, sest järsku sa kuulud kõigile ja ei kuulu eikellelegi.

“Writing books are bloody* exhausting!” teatas Justin ühel päeval, kui ta kontoris “Minu Eesti” teist osa kirjutas. (*Bloody on minu lisatud, Justin ei räägi tegelikult nii.) Ja nii ongi: kui sul juba on suur ootus peal, olgu selleks siis eelnenud bestselleriks kujunenud raamat või tuhanded blogilugejad, siis see ongi bloody exhausting. Aga tegelikult on see ka kummaliselt magus tunne, natuke nagu narkootikum. Sellepärast ma ei teegi saladust, et muidugi tahaksin ka mina kunagi bestselleri kirjutada, muidugi tahaks! Aga õnneks olen ma väga rahul ka sellega, mis mul praegu on – kindel turvaline lugejaskond ja need inimesed, kelle elu ma olen muutnud, põnevamaks teinud või kelle mõtlema pannud. Või, issake, kas või need, kellel aidanud pärastlõunal lõõgastuda!

Aga salajas mängin ma ikka paari-kolme ideega, milles ma tunnen JÕUDU ja potentsiaali saada natuke rohkemaks. Praegu veel mängin, kui tunnen, et olen valmis, siis hakkan kirja panema.

Kuid lõppeks otsustavad ikkagi nähtamatud väed, mis saab edukaks ja mis feilib.

Kolimissaaga algab: Kopli korter

hoomamatu 23 Replies

Käisin “kus elavad narkomaanid ja Triangel” ehk Koplis. Nägin lõpuks ära selle korteri, kuhu me peame hakkama pesa looma. Üldiselt oli parem, kui ma arvasin, kuigi köögi-olukord oli kohati hullem, kui ma arvasin. Seal nimelt on sees selline ühika-komplekt: väike külmik, mille peal kaks pliidirauda ja kõige küljes veel kraanikauss, mida väidetavalt ei tohi eemaldada, sest see käib korteri juurde. Praegu käivad läbirääkimised, kas me ikkagi saame äkki selle monsteri sealt kuhugi selleks ajaks ära teisaldada, kui me seal elame ja näiteks pärast tagasi panna.

Aga häid asju oli siiski päris palju: laiad aknalauad, toredad naabrid (kaks meie sõpra JUST kolisid põhimõtteliselt meie naaberkorterisse), akna taga kolisevad trammid (mis ei lasknud mul magada küll, aga samas olen ma nõus kõigele igasugused vead andeks andma, kui nad liiguvad RÖÖBASTEL), suur (vannita) vannituba ja tõsiasi, et ma saan lõpuks endale avatud köögi ja BAARILETI, mis tuleb koos sellega. Ja pukid! Punased!

Lisaks kõigele on mu tagument nii väsinud ja mu tagument pole vist iial nii palju vatti saanud. Sest kõige ägedam asi, mis selle uue korteriga kaasneb, on fakt, et me SAAME endale osta üht-teist ja kolmandatki, et oma pesa punuda ja see täidab mind pulbitseva rahuldustundega, et lõpuks saame me alustada nullist ja teha nii, nagu meile meeldib, mitte et me peame enda elu kohandama juba olemasolevate võõraste massiivsete mööblitükkide ümber. See on puhas õndsus!

Aga et välja otsida See Kõige Õigem Diivan, käisime me kaks päeva mööblipoodides ja lihtsalt ISTUSIME erinevate diivanite peal. See kõlab nagu jalutuskäik pargis, aga tegelikult on see rohkem kui jalutuskäik pargis, kus sa pead testima iga pargipinki ja istutama end teatud ajaks nende peale istuma. Nii on mu armas tagument tundnud, et mitte kõik diivanid pole ühesugused, oh ei! Mõned neist on ehitatud inimestele, kes ei vaja pehmust. Mõned on ehitatud inimestele, kelle seljad paenduvad absoluutselt teistmoodi kui minu oma. Mõned on lihtsalt ebapraktilised ja mõned on kaugelt ilusad vaadata, aga valusad istuda. Ja kõige naljakam oli hind. Vaatad kaugelt: no see diivan maksab küll hingehinda! Lähed lähemale: polegi väga kallis. Siis jälle näed mõnda, mis tundub sobivat sinu hinnaklassi ja mingil imepärasel põhjusel on selle hind viiekohaline.

Nii me istusime ja lõpuks istusime endale välja kaks diivanit, mis võiks sobida. Üks on üleni tekstiilist. Teine on nahkkäetugedega ja kontrastsetes toonides: hele kate, tumedad toed. Esimene neist oli üks viimaseid, mille peal me oma tagumendikuju mõõtsime, teine kõige esimene. Nii et lõppeks, ma arvan, lasen ma Abikaasal otsuse teha, sest mina võtaks mõlemad.

Umbes samamoodi käisime me ka värvi otsimas, sest mulle absoluutselt ei meeldi magamistoa seinad, mis on tõmmatud selliseks heleroheliseks, nagu vanasti olid nõuka-aegsed basseinid ja mis värvi on muuhulgas alati olnud ka mu emakodu koridor ja millegipärast on mul selle värvi suhtes tõsine allergia. Aga kuna ma ei teadnud, mis värvi võiks seinad värvida, siis seisime me tükk aega ja vahtisime erinevaid värvikaarte. Tapeediga oleks asi olnud märksa lihtsam! Lõpuks panin ma suht suvaliselt sõrme mingi värvi peale, mis oli umbes selline… mitte väga igav ja miski, millega saaks mängida (noh, kardinate ja muu taolisega). Pildid tulevad siis, kui kõik saab valmis, ükskord, kunagi, saab ta valmis.

Aga kõige suurema rahulduse pakub mulle hoopis teadmine, et ma saan lõpuks endale raamaturiiulid! Ja see oli täiesti Abikaasa omaalgatuslik idee, et need võiks magamistuppa ehitada. Raamaturiiulid! Kas te kujutate ette seda luksust! RAAMATURIIULID!

Kõige selle juures ei olegi ma enam nii suures paanikas selles suhtes, et mis lõpuks saab sellest va köögist. Sest mina hakkan niikuinii olema ainult oma riiulite juures ja mitte miski vägi ei kanguta mind sealt ära!

Välja arvatud need korrad, kui ma saan istuda OMA MÕNUSA DIIVANI peal, üks käsi magamistoani venitatud, et riiulitest ikka kinni hoida.

Nüüd ma isegi ootan juba kolimist sinna Tallinna lõppu, kust edasi pole suurt midagi, on vaid meri ja liinid.