Tšillivad nagu kuningad emme tehtud ja mulle sünnipäevaks kingitud voodipesul. Kui nad vaid teaksid, et tšillimist on veel napiks seitsmeks nädalaks…
Author Archives: daki
5 tips for dating a blogger
Sattusin sellise artikli peale, mis omakorda põhineb ühel teisel samateemalisel artiklil. Kuna ma olen väsinud, magamata*, tusane ja valudes, siis võib-olla on selles põhjus, miks ei suuda ma kummaski artiklis huumorit näha. Või siis on need USA blogijad mingi täiesti eriline tõug, mis kuidagi erineb Eesti blogijatest?
Nii et selle asemel teen ma hoopis ise nimekirja nõuannetest deitimiseks blogijaga – või inimesega, kes töötab peamiselt internetis. Sest see viimane pole samuti enam väga haruldane, küll aga tundub millegipärast, et väga paljud inimesed nagu hästi ei mõista, mis see internet on ja miks selleks peab pidevalt arvutis istuma.
1. Lepi kokku mängureeglites. Kas sa tahad, et ta sinust kirjutaks? Või oled sa sellele täiesti vastu? Või on mingi kesktee – näiteks oled sa nõus, et sinust kirjutatakse, aga varjunimega/ainult headest asjadest/ei midagi isiklikku? Usu mind, on märksa parem kohe suhte alguses see piir paika panna ja kui su partner on mõistlik blogija, siis ta peab kokkulepetest kinni ja mõistab, et tema blogi ei ole ainult tema blogi ja ta ei või seal kirjutada valimatult seda, mida sülg suhu toob, vaid peab arvestama, et kellestki oma blogis kirjutades seab ta ka selle inimese rambivalgusse.
2. Vii end ligikaudugi kurssi sellega, millega su partner päevad läbi tegeleb. See tähendab: loe ta blogi. Heida aeg-ajalt pilk peale ta Twitterile. Kui sa oled Facebookis, siis külasta ta profiili (kui sa oled juhuslikult ta oma uudisvoost ära blokkinud, näiteks, või ta lihtsalt ei ilmu sinna – mul on mõned sellised müstilisel põhjusel). Vaata, mida ta Google Readeris jagab. Kui mõte sellest on sulle vastumeelne ja sa arvad, et blogid on nõmedad ja ajaraisk, et Twitter on pussydele ja et Facebook on täis perve, kelle hulka sa ei taha kuuluda, siis võta seda niimoodi: see on üks suhtlusvorm. Kui sa tunned huvi selle vastu, mille vastu su partner huvi tunneb (ja mida ta internetiga jagab), siis on see üks viis püsida ühel lainel.
3. Ära mõista hukka “computer face’i”. See on nüüd punkt, mis kehtib eriti inimeste puhul, kes töötavad internetis – neil on computer face. Ja selles pole midagi imelikku, et nad päevad läbi arvuti taga istuvad. Või noh… tähendab, mõne jaoks on pool tundi jutti arvuti taga juba liiga palju. Nende jaoks, kelle töö on internetiga tihedalt läbi põimunud, on see üks silmapilk. Muidugi on võimalik ka arvuti taga istumisega üle pingutada, aga see pole praegu teemaks. Ehk siis: kui sulle tundub, et arvuti saab sinust rohkem kvaliteetaega, siis räägi sellest. Võib-olla on tegu ajutise perioodiga, mil tulebki rohkem aega netis veeta ja tööd teha? Võib-olla on aga tõesti su kallim natuke üle pingutanud ja vajaks puhkust – aga pea meeles, et mitte sina ei ole selle üle otsustaja, kui palju on liiga palju. Täiskasvanud inimene otsustab selle üle ise.
4. Aktsepteeri. Kui see, et su partner on blogija/Twitteris/Facebooki aktiivne kasutaja, on sulle tõsiselt vastumeelt, siis tuleb sellest rääkida kohe alguses. Muul juhul – aktsepteeri. Sa ei pruugi sellest aru saada, aga sotsiaalsetes võrgustikes aktiivne olemine pole tänapäeval enam midagi imelikku. Pane paika reeglid (näiteks et õhtusöögi ajal pole vaja twitterdada või et sinust blogis ei kirjuta) ja aktsepteeri. See, muuseas, tähendab ka seda, et sa püüad mõista, et internet on tema jaoks üks suhtlemisvorme. Kui ta saadab sulle e-kirja, siis võiksid sellele reageerida. Kui ta saadab sulle sõnumi, siis võid ka sellele vastata. Mõned inimesed lihtsalt on tekstipõhisemad kui teised.
5. Ära mõista hukka. See tundub küll väga sarnane eelmise nõuandega, aga ma pean siinkohal silmas seda, et kui internetis on olnud halb päev, siis ära tee tema muret maha! Uskuge mind, ka internetis võib tulla ette kiusamist, sitta ja tõelisi katastroofe ja need ei ole kuidagi vähem tähtsamad kui asjad “päris maailmas”. Kui see juhtub, siis tasub järgida viidatud artikli nõuannet pakkuda drinki ja sigaretti, toetavat õlga ja ära kuulamist. Ja õnneks – täpselt nagu “päris maailma” sitagagi – internetisitt lõpuks möödub. Ning tuleb uus päev.
—
*Kui keegi on piisavalt rumal, et küsida, miks ma magada ei saa, siis siin on lühike selgitav list: 1) valud, 2) valud, 3) valud, 4) hingata ei saa, sest nina on pidevalt kinni, 5) valud
Kaitstud: one of those days
Toiduklubi: Vabariigi aastapäevaks
Vabariigi aastapäeva puhul tahtsin, et söögiks oleks midagi hästi eestipärast ja et kook oleks midagi muud, midagi, mida ma pole veel teinud (mu spetsialiteet on muidugi mandariinikook, mida ma olen nüüd viimasel ajal küll eriti kõvasti teha saanud). Niisiis sirvisin kokaraamatuid ja otsustasin teha sealiha Nigella raamatust ning Amaretto-šokolaadikooki Ramsay kokaraamatust. Tulemus sai… pidulikum kui tavaliselt. Mis ju oligi taotlus. Muidugi muutsin mõlemat retsepti natuke, sest nii kuidagi läks.
Sealiha sinepikastmes à la Nigella
Vaja läheb: kaks viilu seakarbonaadi, oliivi/seesami/küüslaugu- või mõnd muud maitseõli, 50 ml kuiva siidrit, kaks supilusikatäit Dijoni seemnetega sinepit, 50 ml vahukoort
Valmistamine: Lõika lihaviiludelt pekk (ja kamar, kui on) ning rulli taignarulliga toidukile vahel kiirelt õhemaks. Kuumuta pannil maitseõli (retseptis oli küüslauguõli, ma tegin seesamiõliga) ja prae liha mõlemalt poolt keskmisel kuumusel umbes 5 minutit. Erinevalt retseptist ketrasin ma peale ka pipar. Tõsta lihaviilud pannilt kuskile sooja (nt taldriku alla) ning vala sinna siider. Lase vedelikul paar minutit vaikselt keeda, seejärel lisa sinep ja koor.
Serveeri liha koos kartulite, rohke kastme ja salatiga. Kuna ma olen suur kapsafänn, siis läks meil juurde ka veel praekapsas. Salatiks tegin klassikalist tomati-sibulasalatit õliga. Retseptis olid kastmekogused suuremad, vähendasin umbes poole võrra ja ikka jäi meil kastet kõvasti üle. Nii et kui sulle tundub see kogus liiga suur, siis vähenda julgelt. Aga kaste muidugi on selle roa staar.
Amaretto-šokolaadikook
Vaja läheb: koogivormi määrimiseks võid (mul oli silikoonvorm ja võid vaja ei läinud), 350 g tumedat šokolaadi (umbes 60% kakaosisaldusega, mul oli Bitter), 6 sl Amaretto di Saronno likööri, 4 suurt muna, 50 g Selga šokolaadiküpsiseid, 200 g suhkrut, pealeraputamiseks kakaopulbrit
Valmistamine: Pane ahi 180C juurde sooja. Valmista ette koogivorm – määri võiga, kata küpsetuspaberiga, kuidas oled harjunud. Sulata šokolaad veevannis ja kui see on peaaegu sulanud, lisa juurde liköör ja sega mass ühtlaseks. Vahusta munakollased kausis paksuks ja kreemiseks. Purusta küpsised (retseptis olid amaretti-küpsised, misiganes need ka on ja kustiganes neid ka leida võiks, mitte igal juhul Prismast) ja sega munakollaste hulka koos šokolaadiga. Vahusta munavalged teises nõus pehmeks vahuks, mikserda sisse suhkur, kuni vaht on kõva ja läikiv. Sega munavalgevaht ettevaatlikult (nii kolmandik korraga) šokolaadisegusse. Siis vala tainas vormi ja pane 35-40 minutiks ahju, kuni kook on pealt krõbe. Võta kuumus maha ja lase koogil tund aega ahjus jahtuda.
Serveerida võid vahukoore või mascarponega. Kook on üsna rammus ja kuna tainas pole jahu, siis ei püsinud ta mul hästi koos ja kippus lagunema, eriti vormist välja võttes. Kui ehk poleks olnud silikoonvorm, poleks nii lagunenud. Samas jälle paistis ka raamatust, et ta peabki rabe olema ja pealt pragunemine oli Ramsay’ sõnul täitsa lubatud.
Enne serveerimist raputa üle kakaopulbriga. Ka on kook VÄGA RAMMUS, aga läks hästi peale küll:)
24.02
Kui Tikker poleks meelde tuletanud, siis oleks meelest läinud, et õige jah! Seitse aastat blogimist! Vaat siis. Ja panen siis siia meenutuseks ka selle esimese postituse, millest kõik alguse sai.
Palju õnne!
talvehooaja uued sarjad
Käes on mid-season sarjade aeg. Neid tuli päris trobikond, millest ma mõned endale katsetamiseks välja valisin, sest olen teinud viimasel ajal oma sarjade seas suuremat sorti harvendust. Kõigepealt ma nagu ei viitsi enam eriti vahtida neid, ma parem loen. Ja veits hakkab ära tüütama see, et süžeeliinid on teinekord nii etteaimatavad. Põhimõtteliselt mängime me Abikaasaga iga krimisarja alguses mängu “who did it” ja ma peaaegu alati panen täppi. Sest alati on süüdi see tegelane, kelle näitleja on natuke rohkem tuntud kui teised. Ja ta ei pea olema nagu tuntud tuntud, ta võib olla lihtsalt keegi, keda sa oled mõnes kõrvalosas kunagi veel näinud – that guy noh – aga väga harva pannakse kõrvalosasse natuke kaalukamat f-klassi näitlejat, kui see tegelane pole kuidagi asjaga seotud.
Lisaks harvendasin kõvasti ka komöödiasarju, sest need pole enam naljakad. “Mike ja Molly” näiteks saatsin pikalt, sest ei tulnud sealt midagi head, jäi üsna keskpäraseks.Õnneks “Modern Family” ja “Cougar Town” on jätkuvalt hullult head. Eriti meeldib mulle, kuidas “Cougar Town” iga osa alguses iseenda üle nalja viskab, õigemini ebaõnnestunud sarja nime üle. Ja on ka mõned uued komöödiasarjad, mis on märksa paljulubavamad.
Siin on väike slaidikokkuvõte sel hooajal linastuvatest uutest sarjadest-saadetest, mina veel ootan “The Body Of Proofi”. Ja “Fairly Leagal” on ka tõmmatud, aga pole viitsinud veel vaadata. Siin aga need, mida olen viitsinud vaadata.
Traffic Light. Komöödia (aga mitte laugh trackiga, mis on boonus) kolmest sõbrast, kellest üks on abielus, üks hakkas just oma pruudiga koos elama ja kolmas on siuke pidev vallaline (viimase osas “My Familyst” tuntud Nick ehk Kris Marshall). Nende omavaheline nokkimine on kohati hullult naljakas, natuke meenutab “My Boysi”. Selline mõnus, vaba, tundub unscripted. Praegu vaatan hea meelega.
Perfect Couples. Kah suhtekomöödia, mis keskendub kolmele paarile, kellest igaüks omamoodi kiiksuga. Kohati ülepingutatud, aga vaatan, kuni viitsin, sest mulle meeldib David Walton.
Mr Sunshine. On Matthew Perry uus sari. Üritab olla väga over-the-top, aga feilib, vist, üsnagi. No selline… Et kui panna kokku võimalikult palju kreisisid karaktereid, et siis peab ju naljakas olema? Aga ei ole. Kohati on lausa piinlik.
Episodes. Briti-USA ühissari, mis keskendubki sellele, et USAs üritatakse menukat Briti sarja uuesti teha. Sarja staarid on Franny ehk Tamsin Greg, Joey ehk Matt LeBlanc (HALLIDE JUUSTEGA!) ja dr Secretan ehk Stephen Mangan. Täitsa omamoodi, aga vist on selline, millesse peab end sisse elama, enne kui väga meeldima hakkab.
The Chicago Code. Krimisari, mis tundub natuke kopeerivat “Blue Bloodsi” ideed, ainult et Tom Sellecki ametis on selles sarjas “The L-wordist” tuntud Jennifer Beals. Ideed selles mõttes, et kunagi varem pole olnud minu arust eetris sarja, kus nii tähtis politseiametnik üks põhitegelasi on. Ja nüüd on selliseid sarju kaks. Vaatasime piloodi ära, anname võimaluse, kui aega jääb. Tundub, et püüavad erineda tavalisest krimisarjast, mis jälgib liini laip-investigatsioon-lahendus, ning püüavad sisse mässida võimalikult palju erinevaid liine. Eks näis, kas töötab.
Criminal Minds: Suspect Behavior. “Criminal Mindsi” spin-off, mida nad juba vist eelmises hooajas ka ühes osas tutvustasid. Ma täpselt ei saa aru, mis FBI rakuke see tiim on, kellele sari keskendub, aga las ta olla. Tähtis on see, et seal on ilus briti poiss (Matt Ryan) ja tiimi juhib Forest Whitaker, kes. ei. suuda. rääkida. täis. lausetega. vaid. peab. pidevalt. lauseid. hakkima. ja. see. on. üsna. häiriv. Aga no ikkagi “Criminal Minds”.
keha diktatuur
Nüüd ma räägin seksist.
Ma püüan seda teha võimalikult delikaatselt, et mu ema, endised õpetajad (hei, ma tean, et te loete) ja kolleegid kohe breakdown of the närvi ei saaks. Aga mõned asjad peavad öeldud saama ja peamiselt selleks, et keegi tuleks ja ütleks mulle kommentaarides, et “sa pole üksi, mul on ka nii!” või et “you are crazy, stop talking”.
Ühesõnaga, ma tahaksin purjus peaga seksida. Mitte maani täis, vaid teate küll seda mõnusat švipsis olekut, mis tuleb pärast… mingi hulga (iga jaoks on see mingi hulk ju erinev, eks) alkoholi tarvitamist. Kui pole veel end sisse sättinud alkoholi tuimastavad mõjud (krt selle kohta on nii hea sõna, aga ma ei saa seda kasutada, sest see pole minu sõna) ja su piirid on parajalt maas, tuju laes ja üleüldse on NII VALLATU olla, et kohe on noh.
Ma igatsen seda tunnet nii väga. Mitte et mulle oluliselt meeldiks joogise peaga seksida. See on sageli tüütu ja venib pikale ja uni tundub enamasti parem variant. Üleüldse juhtub joogise peaga seksides sageli see, et sa arvad, et sa oled palju ägedam kui tegelikult oled ja siis juhtuvad igasugused kummastavad ja järgmisel hommikul piinlikud asjad. Aga see kergelt-švipsis-shag, vot seda ma igatsen. Sest sellel olekul on üks tore kõrvalmõju – sa ei mõtle siis absoluutselt oma kehale.
Ma olen oma kehast nii tüdinenud. Päriselt. Või õigemini, ma olen tüdinenud sellest, et kõik tiirleb minu keha ümber. Ma pole kunagi varem oma elus pidanud nii palju oma keha peale mõtlema kui praegu ja see on FUCKING EXHAUSTING. Sest mu keha annab endast pidevalt (valulikult!) märku, sest ta kas a) liigutab omatahtsi, b) valutab või c) laieneb suundadesse, kuhu ta laienema ei peaks ja seda kiirusega sentimeeter tunnis. Enamasti juhtuvad kõik kolm varianti korraga, mis tähendab, et ma olen pidevalt teadlik, et mul on keha, selle sees kasvab inimene ja et see valutab. Eriti sealt areast, mis varem puhtalt sexy time´ile reserveeritud oli. Ja see on kuradi kurnav.
Ei noh, muidugi on see fantastiline (te kuulete mu hääles entusiasmi I’m sure), et mu keha suudab seda kõike teha. No venida ja last ehitada ja puha. Aga ma olen sellest väsinud, et ma pean oma kehale KOGU AEG mõtlema. Ma tahaks korragi tunda end vabalt, nii et ma ei oleks piinavalt teadlik sellest, et mu sees kasvab elu ja et nüüd keerleb kõik tema ümber. (Enne, kui ta on isegi sündinud!) Võtaks ühe alkoholivaba õlle ämma silme all sünnipäeva puhul? Kus sa sellega, siis lähevad ju jalad paiste! Tuunikalavõileib? MÕTLE TITALE! Pool klaasi veini? Issand jumal, sa ju tapad ta! Miks sul mantel nii lahtine on? Sul on ju kõht külmas! Ja siis äia tarkust täis silmad: “Sa pead JALUTAMA. Igal õhtul. Mis siis, et valutab, võtad väikesed sammud!*” SEST MUIDU SA TAPAD LAPSE ÄRA, KUI SA OMA KEHA EI LIIGUTA.
Varem oli meil kehaga väga hea diil. Ta oli mul olemas ja lasi mul üldiselt teha endaga, mida ma heaks arvasin, eriti asjale kaasa elamata (olgu selleks trenn või pidu, ta jäi ühtemoodi ükskõikseks). Meie vahel oli vaikne teineteise respekteerimine – mina viisin teda trenni ja toitsin ainult superheade toitudega ja tema vastutasuks… oli. Aga nüüd! Mu keha nagu üldse ei huvitagi enam, mis mina asjast arvan. Ma tahaks ükski öö rahulikult magada, et ma ei peaks iga kord külge keerates valu pärast otsi andma. Et ma ei peaks iga kord diivanilt tõustes valu pärast maha surema. Et ma ei peaks iga kord võtma kuradi virgin mojito, kuigi see on üks faking suhkruvesi. Et ma ei peaks iga kord seksile mõtlemagi hakates tundma tahet käega lüüa, sest ausalt, kogu see majandamine selle kere ja valutamise juures tundub rohkem rabelemist kui asi väärt on.
Ja see viimane lause on see, mille pärast ma end kõige rohkem praegu jälestan. Sest ma lihtsalt ei suuda uskuda, et MINA midagi sellist üldse mõelda võin! Sex has always been my thing (nagu teavad kõik kuulsad kõmublogijad ja muud asjapulgad), see on asi, mida ma üldiselt oskan ja ma olen alati uhke olnud oma oskuse üle suhtuda sellesse nagu toredasse ajaveetmisvormi, mis ei pea ilmtingimata hinge sandistama või südant… survestama (ah, persse, on hilja ja ma ei saa magada ja olen frustreeritud. Metafoorid ei tule hästi välja.).
Ma lugesin üleoleva muigega Jools Oliveri rasedaraamatut ja tundsin numparkokale (ma ei ole kunagi ühtki ta saadet näinud, nii et ka see epiteet on öeldud ülima entusiasmiga) kaasa, kes ei saanud (raamatu põhjal otsustades) neli kuud enne sünnitust ja neli kuud pärast sünnitust kordagi keppi, sest ta naine kartis lapsele liiga teha. Ahjaa, ja alguses oli tal süda paha, nii et tundub, et ta ei saanud pooleteise aasta jooksul kordagi. Ma olin täiesti kindel, et ma ei muutu mitte kunagi selliseks, sest kamoon, kes tänapäeval kardab lapsele seksides liiga teha**?! No igal juhul, minul seda probleemi pole, et ma kardaks… kuidas seda nüüd parent friendly viisil öelda… kutsumata tema toakese uksele koputada, aga mul on probleem sellega, et seksimiseks tuleb kasutada minu keha. Seda, mis mul praegu on. Seda, MILLE PEALE MA MÕTLEN KOGU AEG. Ja millest mul on täiega siiber. Rääkimata sellest, et see valutab ja kõiksugused seksikad ja metsikud liigutused – näiteks asendivahetus – nõuavad nüüd rahulikku ajastamist, oigamist (not the good kind), AAAAAEEEEEGLASEEEEELT enda keeramist, valuga võitlemist, hädiselt naermist ja vabandamist ning heal juhul ka kõhu sättimist and you can see where the romance died.
Nii et mul on oma keha diktatuurist kopp sajaga ees. Ma tahan teha midagi destruktiivset! Meeletut! Hullu! Näiteks juua ära kolm õlut ja kolm jäägrišotti! VÕI MINNA PALJA KÕHUGA VÄLJA. Ükskõik mida. Ma tahaks ärgata nii, et ma ei mõtleks esimese asjana oma kehale. Või ainult võtmes, et küll on ilge pohmell. Ma tahaks võtta oma keha ja minna temaga õue mängima, neela-tuld-söö-kääbikuid-stiilis õhtule. Aga öelge mulle palun, millal ma järgmine kord saan kääbikuid süüa? AH!? Ma tean, et kõik ütlevad, et it’s not the end of the world, aga see päriselt on. Mingis mõttes. (Ja see on hoopis teise posti teema.)
Ma tahaks nii väga, et see läbi saaks ja ma ei tahaks üldse, et see läbi saaks. Saate aru? Sest kui see läbi saab, siis see tähendab, et järgneb järgmine horror. Keha diktatuur lõppeb ja algab Põrnika diktatuur. Praegu ma vähemalt saan lubada endale seda, et istun öösel üleval ja vingun internetis. Varsti istun ma öösel üleval ja ei saa isegi internetis vinguda, sest piimapais-lõge-koolikud (ja muud sõnad, mille tähendust ma täpselt ei tea, aga mis ennustavad horrorit; ei, te ei pea selgitama mulle). Nii et there’s that.
Samas on kaheksa nädalat jäänud ja see aeg pole mitte midagi. See on lumme kusta. Igal juhul saab see väga kiirelt läbi ja igal juhul on praegu the end of an era. Kui ma ainult saaksin seda ajastu lõppu korralikult tähistada…
…näiteks mojitode ja sellele järgneva seksiga. Normaalsete inimeste seksiga, kus inimesed vahetavad poose ilma eelnevalt selleks kaks tundi hoogu võtmata. Ja kes saavad kasutada rohkem poose kui kolme.
—
*Üks selline märkus veel ja ma hakkan karjuma. Päriselt. Esiteks ei peaks üldse andma rasedale nõuandeid inimesed, kes pole olnud rasedad (fakt, et sa oled “suurest perest” ei tee sinust asjatundjat). Pealegi võiks isegi need, kes on olnud rasedad, natuke ka kuulata, mis see konkreetne rase VASTU RÄÄGIB. Sest see valu, mis mind saadab, on asi, mida ei ole võimalik kirjeldada, edasi anda või ette kujutada, juhul kui seda pole ise läbi elatud. Ka mina ei saaks selle olukorra jubedusest aru, kui keegi mulle sellest räägiks. Nii et nõuanded “jaluta” on ausalt oma aja ära elanud.
**Olen täiesti teadlik, et on teatud meditsiinilised näidustused, mil vahekord pole soovitatav. Praegusel juhul polnud selline keiss.
pregnant brain
Täna hommikul tegin endale sooje võileibu. Lõikasin valmis suitsuvorsti ja juustu, panin masina sisse, asetasin saiaviilud kenasti masinasse, ladusin vorsti ja juustu peale ja vajutasin kinni.
Kui ma viie minuti pärast masina lahti tegin, ei suutnud ma oma silmi uskuda: pealmine sai oli kadunud! Kuidas see võimalik saab olla, imestasin ma suuril silmil. Ma ju ei lahkunud köögist, masin oli suletud, KES KURAT PANI POOL MU SAIA PIHTA?!
Ja siis näen ma, et kaks saiaviilu istuvad kenasti aknalaual, täpselt seal, kuhu ma nad jätsin. Ning mul ei olnud mõtted hajevil ega midagi, ma lihtsalt UNUSTASIN saiadele teise viilu peale panna.
Rasedaaju. No tõe poolest.
violence fetish
Minu poole-aasta-pulmatähtpäevakingitus meile oli piletid MMA Rajule. Mingil veidral põhjusel ei ole meil varem õnnestunud Rajul käia, kuigi plaanis on mitu korda olnud. Ja täpselt nagu Klarigi kirjutas (ma postitan telefonist, seega linki praegu ei lisa, minge lugege ise ta blogist) tundub, et MMA on midagi maru segast ja tundmatut, millest keegi kunagi kuulnud pole. Kaasa arvatud minu lähedased, KUIGI MA KÄISIN POOL AASTAT MMA TRENNIS. See on jätkuvalt nii müstiline, et kui Siki küsis, mis me nädalavahetusel teeme ja ma vastasin “MMA-le läheme”, küsis ta vastu, et mis emme maale.
Kõik, kes vähegi mind tunnevad (või lovad mu blogi tähelepanelikumalt), teavad, et mul on kaks spordinõrkust: jalgpall ja “kaklemine”, mille alla käib nii poks kui ka muud kontaktalad (öeldakse nii vist?), näiteks kikkpoks, BJJ ja muidugi MMA. Viimane on muidugi eriti hingelähedane, sest ma actually üritasin seda ka ise teha ja see oli SITAKS LAHE. Kuni ma pidin umbes kahemeetrise kutiga üks-ühte tegema ja ta mu pea lihtsalt nii ära väänas, et ma ei saanud kaks nädalat enam voodist püsti. Sellega piirdus mu hiilgav karjäär MMAs ja kuigi ma plaanin sinna tagasi minna, ei ole see õnnis päev veel saabunud.
See aga ei tähenda, et ma ei tunneks, et mu toonane treener Jorgen Matsi poleks mu parim sõber iga kord, kui taas MMA päevakorda tõuseb ja ma võin rinna uhkusest kummi ajada: vaat, on mees! Mu endine treener!
Ja seda ägedam oli, et leidsin endale Rajult uue lemmarmehe, Alik Tseiko, kes on väga sarnane mu endisele lemmarmehele, poksi super-middleweight ja light-heavyweight maailmameistrile Joe Calzaghele. Viimane läks erru kaks aastat tagasi ja ma senini vaatan vahepeal netist ta vanu matše ja imetlen. Vennal ei olnud kontol muide ühtegi kaotust ega viiki.
Omaette vaatamisväärsus oli muidugi publik. Alguses mind üllatas tibirohkus, aga siis sain ma aru, et sportlasi ümbritsevad alati kas a) tibid või b) teised sportlased ja siis ma enam ei imestanud. Lisaks oli publik parim nõuandja, eriti üks vend, kelle kilde ma Twitterisse ka otse üle kandsin ja kes lõpuks oli nii hüstras, et ma kartsin, et kui keegi kohe ei võida, siis saab ta südari. Lisaks oli publik äärmiselt munn (just!) soomlastest kaasaelajate vastu, nii et see meenutas juba rahvastevahelise vaenu õhutamist. Rääkimata sellest, et üks venelasest häälekas pealtvaataja oli avalikult eestlaste vastu ja ärgitas soomlasi neid kasti lööma. Seda vaenulikkust jätkus seni, kuni “omad poisid” ehk Dmitri Ivanov jt ringi pääsesid.
Lisaks soovitasid tarkurid publiku hulgast pidevalt võtteid, MIS EI OLE LUBATUD ja olid äärmiselt solvunud, kui võitlejad neid kuulda ei võtnud ja reeglite järgi (õhtujuhi kild, muide, oli “reeglite järele”) edasi võistlesid.
Esimest korda sain ka aru rasedafenomenist, mida oma raamatus Dooce kirjeldab, kui ta ei suutnud ameerika jalgpalli vaadata. Ka mina tundsin äärmist ebamugavust, kui soomlanna (Abikaasa sõbrannat) Kaisat kõhtu ja külge tagus. Kuidas nad aru siis ei saa, et seal kõhus on beebi! Potentsiaalne beebi! SEST KõIK ON JU RASEDAD.
Pealegi teadsin ma Kaisa kõhulihaserebendist ja üleüldse elasin vist tema matši kõige enam läbi. Meeste vaatamine tekitas ootuspärast elevust, liblikaid ja feromoonide möllu. No lihtsalt vapustav on ju vaadata neid! Muuhulgas avastasin, et üks võitlejatest on mu noorpõlvetuttav ja kohe soojendas südant teadmine, et ma olen seda kutti ju varemgi kaklemas näinud!
Nii et igati korda läks see minu kingitus meile. Kui nüüd ma end kunagi päriselt nii palju suudaks kokku võtta ja trenni tagasi vedada end…
*Tegu on Disturbedi looga, millel ei ole postiga suurt muud ühist, kui et äge laul on, mis paneb alati adreka lakke
she looked at me across the room
Kunagi jõulude ajal käisime me Sikiga poes, sest nagu alati neil puhkudel ei piisanud viiest korrast poeskäigust, vaid ikka ununes midagi ja nii me siis hilisõhtul enne sulgemist ja miskit telesaadet, mida me mõlemad näha tahtsime, läksimegi jõulueelsesse poodi.
Me šoppasime kiirelt (jäätis, mullivesi, kohustuslik kaheliitrine Coca-Cola rasedatele (see on lausa uskumatu, milline võib olla ühe inimese kokakoolaisu)), arutlesime, kes maksab (ehk kellel arvel rohkem raha on; oli Sikil, temal on alati ja mul pole kunagi) ja kui ma Sikit väljaspool kassasid ootasin, jälgisin silmanurgast üht põnni, kes ringi jooksis.
Põnn oli umbes pooleteisene, no siuke paras pätakas. Vanuses, kus nad on veel hirmus armsad, aga enam pole abitud tombud. Tema vanem vend proovis teda kinni hoida ja venitada ukse suunas või ükskõik, kuhu, peaasi, et ta ringi ei jookseks ja et varsti saaks koju. Vend oli asjalik, umbes 7aastane, selline mõnus noormees juba. Täis tähtsust, et talle nii oluline töö oli usaldatud.
Ma istusin pingil ja kuulasin Põrnika liigutusi, mis sel ajal olid veel nii nõrgad ja ebalevad ja ühtäkki juntsu märkas mind, jooksis minu juurde ja jäi mind suuril silmil vahtima.
Ja ta vaatas ja vaatas. Ei liigutanud oimugi, ei naeratanud, ei olnud kuri, lihtsalt vaatas.
Ma ei osanud midagi teha. Alguses püüdsin ma meeleheitlikult eemale vaadata, tehes nägu, et ma ei näe teda. Aga tema jõllitamine muutus aina piinlikumaks, või õigemini oli mul aina võimatum teeselda, et ma ei näe teda. Siis ma üritasin teda viisakalt kõnetada. “Tere, preili, kuidas teil läheb?” Naeratasin kohmetult ja viisakalt ja kaalusin isegi, kas peaks talle käe ulatama. No et nii vist tehakse. Juntsu ei reageerinudki, lihtsalt vaatas mind oma suurte siniste silmadega. Ma siis lõpuks vaatasin vastu. Nii me vaatasime teineteist ja ainus, mis mu pähe tükkis sel hetkel: “See vist ongi mu tulevik, kes mind siin jõllitab.” Ta vaatas mind täpselt sellise näoga, justkui öeldes: “Näe, selline ma olengi, oled sa minuks valmis? And I just pooped my pants.”
Lõpuks märkas vanem vend, kuhu junts jooksnud oli, ja tuli meie juurde. “Leena, lähme nüüd!” /Nimi, mida ma kaalusin, aga Abikaasa arvas, et see on liiga venepärane. Mu Abikaasa on poolvenelane…/
Vend haaras juntsul käest, aga too ei liikunudki, minu vaatamine oli ilmselgelt liiga oluline. Vend kohmetus, teadmata, kas kutsuda kohale neli tugevat töömeest oma väikeõde kangutama või ehk kutsuda emme, aga see oleks ju ometi nõrkust näidanud… Ma vaatasin vabandades poisile otsa ja too muigas kõveralt: “Nojah, nüüd ta vähemalt püsib paigal ja ei jookse mööda poodi ringi…”
Mu kujutlusse kerkis mu järgmine töökoht – lastenaelutaja. Mind palgataks suurtesse poodidesse ja kaubanduskeskustesse ja emad saaksid jätta lapsed mu ette mind jõllitama, kuni nad ise Seppäläst endale seksikad loomapiltidega rinnahoidjad ostavad ja mul ei tuleks teha muud, kui ainult istuda ja lapsed muudkui vaataks mind…
Olukorra päästis juntsu ja tema venna ema, kes pisikese lihtsalt sülle võttis, korra mulle otsa vaatas (et ega ma mingi pervert jumala eest ei ole, äkki on mul komm kõrva taga või midagi) ja lapsed ära viis, koju jõuludesse.
Ma unustasin selle juhtumi õige pea, sest arvasin, et see on mu oma peas kinni, et mulle tundub, nagu jälitaks mu tulevik mind ja personifitseeruks iga nurga peal. Näiteks meie ülemised naabrid, aeg-ajalt istun ma öösiti üleval (viimasel ajal iga öö, sest magamine ei tule enam välja, lisaks ärkan unest iga kord, kui külge pean keerama ja külge pean keerama tihti, sest liikmed lihtsalt surevad mu tohutu raskuse all ära) ja kuulan, kuidas ülemiste naabrite laps öösiti nutab ja kujutlen oma tulevikku.
Aga siis käisin ma Naabrinaisel üksõhtu külas ja tema pooleteiseaastane LM (“Oot, ta sündis oktoobris, see on siis… 1, 2, 3, 4 – aasta ja neli kuud! Jah, ta on aasta ja neli kuud!”) mängis armsalt ja ma võisin teda tükk aega silmanurgast jälgida ja see oli täiega lahe ja ma sain järsku aru, et mul on ka varsti üks selline ja et lapsed võivad olla ikka täiega armsad, mitte ainult kotitäis kaost.
Ja siis lõpetas LM ühtäkki mängimise astus paar sammu minu poole ja jäi mind vaatama. Edasi võite aimata, mis sai: ta vaatas ja vaatas, kuni mul hakkas imelik ja ma vaatasin Naabrinaisele otsa, pilk täis sõnatut palvet. Tema õela inimesena ainult naeris.
Ja nii jätkus see terve õhtu, vahepeal LM mängis rahulikult, või karjus porgandi peale, kes ta käest plehku pani, või laulis papitoru sisse – ja siis võttis ta kõigest sellest tähtsast pausi ja vaatas mind, üksisilmi, midagi tegemata.
Hiljem pidi isegi Naabrinaine tunnistama, et LMil on “mingi värk” minuga.
Nii et kui te tahate, et teie lapsed mõni aeg paigal oleks ja midagi ei teeks, kasvõi selleks, et te võiksite üle kahe nädala korra duši all käia, siis kutsuge mind, Lapsenaelutajat. Loodetavasti töötab see ka Põrnika peal kunagi.
Või on mul mingi auraviga, mida ainult lapsed näevad? Mingi kummitus õlal istumas? Või on mu näos midagi, mis on nii põnev, et paelub minutiteks, kui mitte tundideks? Kas mu tiidud on lõpuks loonud oma tsivilisatsiooni ja nüüd liigutavad end mu peas? Või olen ma lihtsalt nii vastupandamatu?
We will never know.