Author Archives: daki

kirjutades naisi, 2

hoomamatu 5 Replies

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Esitasin “Naistest, lihtsalt” käsikirja eelmisel nädalal ära (kirjutan seda 12. aprillil) ja nagu tavaliselt on õudselt tühi tunne. Muuhulgas hakkasin mõtlema, kui imelik on olnud see “Naiste” kirjutamise protsess. See ongi olnud väga palju nagu projektitöö. Ma kujutan ette, et paljud – või isegi enamik – jutukogusid sünnib nii, et kõigepealt on jutud ja siis saab neist kogu. Sellega aga oli nii, et kõigepealt oli idee teha kogu ja jutud tuli selle jaoks välja mõelda.

Ehk siis natuke nagu tagurpidi pööratud loomeprotsess. Et kõigepealt on kaaned ja siis tulevad lood vahele.

Aga need lood on alati kuskil olemas olnud. Erinevalt “Meestest”, mis oli rohkem autobiograafiline, “Naised” seda väga pole. Õigem oleks vist öelda, et selles raamatus on vähem otse elust võetud prototüüpe, kelle ümber lugu ehitada. Mõned on aga täitsa olemas, näiteks Jäätisetüdruk või Tonia või Diana. Teised aga on enamasti koondkujud, kelles saavad vähimal või rohkemal määral kokku päriselus kohatud inimeste omadused, kõnemaneer või midagi iseloomulikku. Näiteks Bianca – see pastakalugu on minuga juhtunud, aga mitte päris nii ja selline see tüdruk polnud, nii et Bianca on väljamõeldis, tema teod aga mitte…

Ja muidugi on igas tegelases ka mind ennast, vahepeal on mina-tegelases vähem mind kui loo nimikangelases. Ja ühe naise algne prototüüp on hoopis mees:) Või pigem… kuna ta on mu elus suurt rolli mänginud, aga mul on raskusi olnud selle rolli sõnastamisega, siis sündis üks lugu hoopis nii, et ma tahtsin ära kasutada üht talle iseloomulikku elufilosoofiat või mängu, mida ta tavatses mängida ja ma hakkasin kujutlema, et kui ta oleks tüdruk, siis milline tüdruk… Nii sündis Fatima.

Evu helistas täna ja muu jutu sees ütles: “Ma ootan seda raamatut… Ja olen ikka tahtnud küsida, et kas mina ka seal sees olen.” Vastasin talle, et lähedastest on otseseid prototüüpe vähe – on vanaema näiteks, aga pole emmet või Sikit (kuigi on nii emme kui Sikiga juhtunud asju ja juhtumeid). Ka ei ole mõtet neist naistest otsida B.-d (kuigi on üks vaidlus, mida me kunagi vaidlesime, mille ümber ehitasin ma uue loo) või Evul isegi ennast, aga väikseid vihjeid on ikka. Teinekord sobib mingi inimese lõhn või värv nii hästi stseeni, et ma pean selle sisse kirjutama ja alati ma pärast mõtlen, et kas teised ka selle hetke ära tunnevad – et oi, see on ju päriselt juhtunud, see lausekatke on päriselt öeldud või see sõnademäng korra juba olnud…

Ja näiteks ühes stseenis peaks kirjelduse järgi väga hästi ära tundma Väike-Liisi ja üks konkreetne hüüatus ja isegi pealkiri loole tuli Hedsalt, kellele on see konkreetne käitumine nii omane, aga ma võtsin ja tegin selle ümber hoopis teise tegelaskuju (nimega Uma).

Ning üks lugu sündis sellest, et ma kujutlesin, milline on võinud olla mu tädi noorus, millised tema võitlused, katsumused… Tegelaskujudest otseselt pole temalgi mõtet end otsida, ehk vaid ajastust ja sceneryst tuttavat.

Aga paljud lood jäid ka kirjutamata. Muidugi jäid kirjutamata Epu lood, aga jäi kirjutamata ka mu enda lugusid. Ja mind natuke kummitavad need kirjutamata jäänud lood. Sest suure tõenäosusega need ei saagi kirja kunagi. Ma olen mõelnud, mis neist lugudest saab. Kas nad elavad kuskil paralleeluniversumis oma elu edasi? Või kaovad nad nagu miraaž kui keegi neid kirja ei pane? Kas ma peaksin nad ikkagi kirja panema ja neile elu andma, sest tegelikult on ju päris mitu lugu õhus olemas, valmis, nagu värsked maasikad – kummarda ainult ja nopi.

Raamat on nüüd toimetamises. Varsti, loodetavasti, saab ka trükki. Tähemärkidelt on teda “Meestega” võrreldes topelt vist umbes, aga noh, eks naised ongi rohkesõnalisemad:)

Ja ikka on mul tunne, et oleks pidanud kõik teistmoodi kirjutama, et paljud naised jäid liiga pinnapealseks, et võib-olla oleks pidanud rohkem välja joonistama, et võib-olla…

õnnelik… keha?

hoomamatu 13 Replies

Täna on A&Si korraldatud “Õnneliku keha päev”, kampaania “Olen ilus, loomulikult!” raames. Ma ei oska selle kampaania suhtes eriti seisukohta võtta, juba eelmisel aastal ei osanud, sest minu jaoks pole eriline suur asi ilma meigita ringi käia. Ma käin nimelt enamuse ajast ringi ilma meigita, sest ma lihtsalt ei viitsi. Pealegi meeldib mulle väga see, et kui ma siis ükskord kätte võtan ja näo pähe teen, olen ma nii miljon korda ilusam, et tunnen end kohe väga eriliselt ja pidupäevaselt. Kuna enamasti ma viitsingi näo pähe teha pidupäeval, siis see annab õhtule kohe nagu uue mõõtme. Pealegi tundub mulle, et mida rohkem ma oma ripsmeid värvin, seda vähemaks neid jääb… Aga peamiselt ma siiski ei viitsi. Seejuures ei arva ma, et ma “oleksin ilus, loomulikult”, ma lihtsalt ei arva, et mu igapäevane funktsioneerimine peaks olema kuidagi mu välimusega (räägin meigist siinkohal, mitte riietusest) seotud. See annab teatud vabaduse isegi, et ma ei tunne end imelikult, kui pean meigita asju ajama (nagu kuuldavasti paljud naised tunnevad).

Aga kuna sel aastal keskendutakse kehadele, siis mõtisklesin natuke selle teema üle… Noh, muidugi, ärgem üldse hakakem taas viimaste kuude keha diktuurist rääkima, aga nii üldiselt.

Ma olen korduvalt öelnud, et ma pole olnud kunagi oma kehaga suurem asi sõber, aga ma pole teda vist ka kunagi südamest vihanud. Ei ole näinud mõtet. Ma olen küll häbenenud, jah, aga tavaliselt olen häbenenud pilte vaadates, eriti siis, kui kõrvale on sattunud keegi “hea kehaga” inimene. Peeglist vaatab mulle ikka ja alati vastu täitsa okei pliks. See on jätkuvalt minu jaoks müsteerium, kuidas pildid saavad selle illusiooni purustada või et miks üldse selline illusioon tekkinud on. Et miks ma end peeglist ei näe nii nagu ma fotodele jään?

Õnnelik keha. See tundub kuidagi nii naljakas sõnapaar. Õnnelik inimene tundub palju parem sõnapaar. Ma ei ole kunagi tundnud, et “oh, nüüd on mu keha õnnelik, nüüd olen ka mina õnnelik!” See on kuidagi nii… lahutamatu. Muidugi olen ma pärast head trenni rahul ja õnnelik (ja ilmselt on seda ka mu keha). Loomulikult teeb mind rõõmsaks ja pakub rahuldust hea toit. Naudin head massaaži. Meeldib, kui on heade juuste päev. Aga see ju olengi mina, see ei ole ju mu keha eraldi, kes neid teenuseid tarbib ja siis õnnelik on. Nii et õigem oleks vist rääkida, millal olen ma end oma kehas kõige õnnelikumalt tundnud.

Ja sellele mõtlesin ma eile. Ja mõtlesin täna ka. Näiteks olen ma viimasel ajal väga, VÄGA õnnelik, kui ma saan basseini. Sest enam pole mul vanni ja ma tunnen vees olemisest väga puudust. Vees olengi ma olnud sageli väga õnnelik. Näiteks siis, kui ma esimest korda surfilauaga pööramise ära õppisin, siis olin väga õnnelik. Või siis, kui esimest korda lumelauaga mäest alla sõites püsti jäin. Siis olin ka väga õnnelik.

Ehk siis – olen oma kehas õnnelik siis, kui ta millegagi hakkama saab? Kui… veider.

Aga kõige õnnelikum olen ma oma kehas olnud siiski… oh, kui roosamanna… aga jah, siis, kui Abikaasa käed silitavad mu selga ja õlga ja kõhtu ja kaela ja ma tean, sest ma tunnen, et tema meelest see keha ongi ta käte all täpselt selline nagu ta olema peab.

Ehk siis – olen oma kehas õnnelik siis, kui keegi seda valideerib? Kui… tobe.

Ma ei mäletagi enam, kuhu ma tahtsin selle jutuga jõuda… Jah, väga suures osas sõltub mu enesetunne kaalunumbrist, aga mitte nii suures osas kui võiks arvata. Õigemini – ma olen natuke juba hakanud respekteerima seda arvamust, et NUMBER iseenesest ei pea alati olema näitaja. Ma olen end kõige paremas vormis tundnud mitte 60kilosena, vaid hoopis 75kilosena (mille peale üks tuttav olla küsinud – see oli siis, kui ma SLÕLis kaalueksperimenti tegin aastaid tagasi – et “Issand, kuidas Daki ikka nii palju kaalub?!”). Ja ma näen seda iga päev enda ümber, et kõik numbrid, mis jäävad 70st ülespoole, on KOHUTAVALT SUURED, hoolimata sellest, milline on inimese eluviis, mida ta teeb või palju spordib. Sest naine, ishand jumal, peab kaaluma ju 60 kilo! MAKSIMAALSELT! Jabur. See on umbes sama lugu, mis on juhtunud kehakultuurlastega arsti juures, kes mõõdavad KMId ja ütlevad, et teil pole tervis korras, härra, te olete rasvunud! Samas kui neile vaatab vastu lihasmägi. “Ei, rasvunud!” raiuvad arstid. “Sest NUMBER näitab!”

Nii et minagi olen vaikselt leppinud, et määrav pole siiski number*, vaid see, mida ma teha suudan (ja see, kuidas riided istuvad). Mul teeb oluliselt paremaks enesetunde teadmine, et ma suudaksin (õigemini – suutsin) teha mureta ilmselt täis kaitseväe meestenormi kõhulihastes või tõsiasi, et kuigi mu käsivarred on haiglaselt suured, moodustuvad need peamiselt lihasest ja ei kõigu käsi tõstes suurema tuulehoo saatel edasi-tagasi. Lihtsalt kuidagi väga ebaõnnestunud on, et see rasvakiht, mis on kogunenud, ei taha ka lihaste tekkides ära kaduda. Ilmselt võiksin ma proovida mingeid radikaalseid dieete koos suure trenniga, aga ma olen eelistanud alati suurt trenni ilma radikaalsete dieetideta.

Eks see on ikka nii, et mida vanemaks saad, seda rahulikumaks muutud teiste arvamuse suhtes. Kui ma 2006 (vist) Kaalujälgijatesse läksin, siis tegin isegi eraldi blogi selleks, sest sellest rääkimine tundus jõle piinlik. Kuigi see aitas mind palju, ma kaotasin kümme kilo ja muutsin täiesti oma toitumisharjumusi – tervislikuma suunas. Nii et mis seal siis nii häbenemisväärset oli? Olen jah paksuke, aga no las ma siis olen! Ega ma päevad läbi diivanil lebades mäkki ei õgi ju**, ma toitun üsna tasakaalustatult, teen trenni ja olen muidu rõõmus***. Nabapluusi kah selga ei pane ja miniseelikuid ei kanna, nii et teoreetiliselt ei peaks kellelegi mu kaal ette jääma. Aga vahepeal ikka jääb…

Me oleme Abikaasaga kehateemadel palju rääkinud ja tema ütleb, et tema (ja ta sõbrad) on pigem seda arvamust mööda, et pigem olgu naine natuke kurvikam, aga peaasi, et trenni teeb. Et palju õudsem on (pealtnäha?) peenike keha, mis igas suunas lotendab. Minu vastulause on tavaliselt see, et isegi, kui mehed ütlevad, et neile meeldib treenitud keha, vaatavad nad tänaval/klubis/baaris ikka neid, kes on (pealtnäha?) saledad. Et teoorias võib neid ju huvitada, et oleks prink ja toonuses, aga praktikas eelistavad ikka seda, kes on peenemate vormidega, samas kui tal kõrval võib seista kurvikam, aga treenitud naine. Aga tegelikult on sellega vist nii, et niipalju kui on erinevaid kehatüüpe, on ka neid, kellele need erinevad kehatüübid meeldivad ja olgem ausad, kehad ei jagune ju ainult kaheks (sale, aga lotendav või paks, aga lihastega), variante on miljoneid.

Sest näiteks mulle meeldivad erinevad kehad. Mul on teatud turn offid (nagu kõigil), aga üldiselt olen ma erinevatest kehadest vaimustunud. Eriti erinevatest naisekehadest. Minu meelest on fantastiline (seekord irooniata), kui erinevad võivad olla samad kehaosad ja kui kaunilt võivad need kokku kõlada. Ja mind teeb kurvaks teadmine (just teadmine, mitte arvamine), et suurem osa neist ei tunne end oma kehades õnnelikult. Aga kas kampaania korras saab seda muuta? Ei usu. Samas – parem ikka, kui see kampaania on, kui et teda poleks.

Muide, kõlas vist kuskil üleskutse täna end lasta pildistada hetkel, kui sa end kõige õnnelikumalt oma kehas tunned. Ma otsustasin, et see pilt saab minust tulla ainult siis, kui täna peaks sünnitus algama… Seda vastuolu ma aga enam lahkama ei hakka:) Lähen hoopis magama.

/

*Tähendab, mingist piirist hakkab muidugi ka number määrama, aga ma ei räägi praegu sellest, eks.

**Heh. Heheh. Heheheh. Täna küll õgisin, aga praeguses hetkes on mul väga suva, isu oli ja süüa teha ei viitsinud.

***Ja siis jälle masendunud, aga see on juba ajukeemiast, mitte rasvast.

gruupindusest

hoomamatu 2 Replies

Foo Fightersi dokumentaali ajal mõtlesin ma sellele, et ma olen hingelt ikka gruupi. Täiega. Ma armastan muusikat, aga ma pole kunagi unistanud sellest, et võiks teha bändi või midagi. Okei, kui me olime 14, siis oli meil “bänd”, Face To Face oli nimeks veel, aga see oli rohkem selline “bänd”, kus me mõtlesime, mida me kanda võiksime, millised on meie lava personad ja -nimed. See, et keegi peaks pilli ka mängima, ei tulnud meile pähegi.

Küll aga olen ma palju unistanud sellest, et kui ma saaks ajas tagasi minna, siis ma rändaks kohtadesse, kus ma saaks tunnistajaks olla ajaloolistele sündmustele. Ja kuigi sageli olid mu mõttelennud muusikutega seoses romantilist laadi, siis ei olnud need kunagi straight forward printsi-unelmad, noh et kontserdil meie silmad kohtuvad, ta kutsub mind lavale ja me elame pärast happily ever after.

Nii näiteks arvasin ma mingi aeg täiesti kindlalt, et TEGELIKULT jäi Elvise kaksikvend Jesse sünnil ellu ja ma kohtan teda õige pea ja saan osaks nii Elvise-maagiast. Aeg ei mänginud siinkohal rolli, näiteks oli tühine tõsiasi, et olid 90ndad, mitte 50ndad. Aeg, päh, see on ainult väljamõeldis!

Või siis kujutlesin ma end Mary Austini asemele 70ndate Inglismaale, kus ma oleksin erinevalt Maryst kohe aru saanud, kes Freddy tegelikult on, teda aidanud ja toetanud ja jäänud ta lähedaseks sõbraks ja kaaslaseks elu lõpuni.

Samuti elasin ma oma fantaasiates 80ndate Seattle’is, oleksin juhuslikult kusagil underground rokipeol saanud tuttavaks Kurtiga ja tõelisele gruupifantaasiale omaselt oleks minust saanud tema sõber, õde, confidant. Mingi aeg olin ma veendunud, et vaid minu olemasolu oleks päästnud ta kindlast surmast. Nüüd, kui ma olen vanem ja targem (aga mitte saner), mõtlen ma, et ajalugu muuta ikkagi ei tahaks. Pealegi oleksin ma siis juba selle stsenaariumi järgi ju ka Dave Grohliga väga heaks sõbraks saanud ja edasine, as they say, oleks ajalugu. Või siis see kord, kui ma elasin 78. aasta Manchesteris ja avastasin juhuslikult plaadi “An Ideal for Living” ja otsisin autorid üles, et nendega lugu teha, sealt aga hakkas edasi arenema – jah, taas – suur sõprus…

Nii on mu fantaasiatest läbi käinud kõik mu suured iidolid – jah, isegi Take That ja loomulikult Robbie. Viimane sellelaadne mõttevälgatus oli mul vist Mikaga seoses, aga see oli vaid harjumuse jõud, mis mind sellistele mõtteradadele lennutas. Enam ei paku mulle need kujutelmad seda, mida nad tiinekana pakkusid, kuid gruupi on minu sisse elama jäänud. Ma ei taha teha suuri muusikalisi asju, aga ma tahan olla juures, kui need sünnivad. Ma tahaks näha ja tunda neid geeniusi, saada osa sellest fluidumist, mis on toonud meile sellised albumid nagu “Nevermind”, “The Futurist”, “Melody AM”, “The Pretender”, “Black Market Music” või lood nagu “Bohemian Rhapsody”, “Love Me Tender”, “Stairway to Heaven”, “Go With The Flow”.

Ma olen oma gruupinduses üsna tüütu putukas, kui aus olla. See on vist üks mu häirivamaid iseloomujooni, ma kardan, kuidas ma satun muusikutest täiesti vaimustusse. Ma võin igavesti rääkida lugusid sellest, kuidas ma ükskord jõin koos Dahlinguga või sattusin kogemata korteripeole koos Ursulaga. Ma ei ole senini päris kindel, kui palju meeldis mulle Kõuts tema enda pärast ja palju oli selles “suhtes” gruupi-vaimustust. B. ohkas ikka alati, kui ma jälle gruupi-lainele läksin: “Ma EI SAA ARU! Nad on ju LIHTSALT inimesed!” Jah, nad ongi lihtsalt inimesed ja see teebki nad täiesti, lõputult vaimustavaks. Sest mulle on arusaamatu, kuidas lihtsad inimesed suudavad millegi nii suurepärasega hakkama saada – teha muusikat.

Näitlejatega on kusjuures mul sarnane lugu, aga huvitaval kombel mitte kirjanikega. Mul on kirjanike hulgas palju iidoleid ja eeskujusid, kuid ma ei ole kunagi tundnud sellist sõgedat gruupindust enda sees nende vastu. Ma ei ole kunagi kujutlenud end Bukiga koos jooma, ma kardaksin trippida koos Hunter S. Thomasega, ma kujutlen, et Palahniuk on vaikne ja tagasihoidlik, isegi igav mastermind, kellega ma pigem ei kohtuks otse, vaid ainult tema sõnade kaudu. Ma kardan, et kui ma Pratchettiga peaks ühte lauda sattuma, siis ma ainult nutaks ja nutaks, olles nii valusalt teadlik tema kuhtumisest. Oh, mulle praegu meenus küll üks fantaasia lapsepõlvest, mis oli seotud Lord Byroniga, aga tema vist oli ikkagi erand selles reas.

Võib-olla on põhjuseks meediumide erinevus. Raamatud on isiklikud, need on asjad, mida sa naudid üksinda, oma sisemaailmaga kahekesi olles. Nad võivad sind täiesti läbi raputada, aga hoopis teisel tasemel raputab sind läbi suurepärane rokk-kontsert või geniaalne album. Muusikud peavad loomult olema ekspressiivsemad ja ekstravertsemad ja nende zest ja gusto on avalikumad, sellest on lihtsam osa saada kui kirjanikku valdavast gustost. Ja ma ju tegelikult TEAN, mis tunne on looval kirjanikul, kui teda valdab SEE. Mis tunne on luua, milline valus vajadus see vahepeal olla võib, milline kohutav piin, kui sa saad aru, et toodad ainult paska. Ma kogen seda ise liiga sageli, muidugi huvitavad mind “kaaskannatajate” kogemused, aga hoopis teisel tasandil. Kirjanike loomevalu on mulle tuttav, ma ei oska sellesse gruupina suhtuda. Muusika teisest küljest on aga täiesti arusaamatu maailm ja seda põnevam see mulle on…

Foo Fighters doku

hoomamatu 3 Replies

OMGOMGOMG

Mõni aeg tagasi tuli läbi FilmsMusic blogi info, et Foo Fighters teeb dokumentaalfilmi. Võtsin Pellelt pühaliku tõotuse mulle KOHE teada anda, kui seda on võimalik näha ja täna see õnnis päev saabus! Siit saab näha tervet Foo Fightersi dokumentaali. This is going to be 150 ways awesome.

Edit: kuna tundub, et originaallingilt võeti maha, siis võimalik, et otse Megavideost siiski näeb – ehk siit.

Treiler kah.

t-4 days

hoomamatu 27 Replies

Ma tahaks alustada kõiki oma lauseid neil päevil sõnadega “Istun siin ja olen rase…”, sest mulle tõsiselt tundub, et ma võin ajaloos olla esimene naine, kes on igavesti rase, saades lõpuks päriseluliseks tegelaseks sellest anekdoodist, mis lõppeb sõnadega “Jah, ma olen juba kolmandat aastat rase, sest ema ei luba sünnitada!”

Kui nüüd mõtlema hakata, siis see lause oligi kogu nali vist.

Enihuu.

Samas annab see muutumatu situatsioon lisaks vaikselt ja aeglaselt hullumisele mulle siiski võimaluse veel (loodetavasti) oma viimaseid rasedamõtteid mõelda ja ma päriselt loodan, et hiljemalt kolme nädala pärast võin ma sõna “rase” oma sõnavarast igaveseks kustutada, või ehk ainult selleks teda meelde tuletada, kui on vaja moodustada lauseid: “Fantastika, mida rasedus kehaga teeb” või “Selles on süüdi rasedus!”

Ma muidugi kahtlustan, et siis tulevad sõnavarasse uued ja hullemad sõnad, mis veel rohkem inimesi närvi ajavad (mind kaasa arvatud).

Küll on aga üks teemaarendus, mida ma olen edasi lükanud, kuigi mõelnud, et võiks rääkida. Või noh, valjult arutleda, nagu see mul ikka kipub olema. Selleks on teema “mees sünnitusel”.

Kunagi, kui mul oli veel hiilgav (ja ilmselgelt suurepäraselt teostunud) plaan saada üksikemaks, siis ma ei pidanud sellistele asjadele mõtlema. Ja see plaan oli mul vankumatu, sama vankumatu kui mu usu puudumine monogaamiasse (see on tegelikult praegugi, aga jätkem see teema mõne järgmise posti jaoks, because I have scientific proof!) ja sellesse, et keegi võiks mind kunagi päriselt endale tahta. (Kui me juba siin agaralt sulge kasutame, siis peaks lisama, et ma neil hetkil ei mõelnud eriti sellele, et päris vähe on neid inimesi, keda MINA päriselt endale tahaksin, kuigi mulle meeldis nii sageli arvata, eriti kui ma inimest tundsin vaid umbes kuue õlle jagu.) Ühesõnaga, mu ideaalne plaan oli saada kunagi üksikemaks ja ma olin selleks igati valmistunud.

Aga siis tuli Exhusband ja lõi mu plaanid segi, sest esimest korda oli mul inimene, kellega reaalselt me arutasime pereloomise võimalusi. Ja kui telliskivi lendas mulle näkku arusaamine, et issand jumal, ta arvab, et ta saab sünnituse juures olla!

Samasugune telliskivi tabas mind sel sügisel raseduse alguses ja ma isegi ei mäleta, kuidas me täpselt sellest Abikaasaga esimest korda rääkisime, aga selge see oli. Moodne mees ja moodne mees tahab sünnitusest osa saada. (See ei ole üldse siin ironiseerivalt tema suunas öeldud, pigem selle tänapäevase uue usu suunas.) AND PANIC ENSUED.

Mul läks ikka tükk aega, enne kui ma selle mõttega harjusin ja seda lõpuks isegi nii omaks hakkasin pidama, et läksin lausa endast välja, kui hakkas tunduma, et ma pean üksinda ikka selle läbi tegema (või st et on 5% šanssi, et keegi kohale ei jõua). Huvitav, mis hetkel see murdumine täpselt toimus? Või kas see oli üldse murdumine? Äkki ma olen ikka koguaeg tahtnud seda värki kellegagi koos läbi teha, lihtsalt et enne üksikema-plaani ajal polnud see niikuinii reaalne?

Pigem kipun ma arvama, et mu deep rooted issues on ikka koguaeg olemas olnud. Ma olen mingil määral suhtefoob. Ma ei taha tunnistada, et ma kellestki sõltun ja kui ma tajun, et ma hakkan kellestki liigselt sõltuma, siis läheb peale Scaring Off Mode ja ma teen kõik endast oleneva, et inimest taas kaugemale lükata, sest JUMAL HOIDKU ET MA SÕLTUKS KELLESTKI. Lisaks on mul igast muud issued ka ja ma kohe kindlasti ei hakka kunagi olema nii kontaktis oma kehaga, et ma tahaks, et keegi näeks mu keha ja mind sellises ekstreemses olukorras, nagu seda sünnitamine paratamatult on. Kui saaks, siis ma astuks oma kehast isegi selleks ajaks välja, nii et miks peaks keegi, eriti veel meesterahvas, tahtma seda kõike näha ja vahetult kogeda, on beyond me.

Teisalt jälle saan ma aru sündmuse unikaalsusest ja lisaks kõigele tahan ma siiski, et mu ponnistusi vääriliselt hinnata osataks, nii et mul pole tegelikult väga midagi selle vastu, et ma saan esineda vapra, tubli ja ürrrrrgnaisena, kui see hetk kätte jõuab. Kui seda saaks aga kuidagi ilma fekaalide, rebendite ja vereta teha, palun.

Lisaks kõigele kardan ma seda, et ma ei kujuta ette, kuidas ma ise selles olukorras käituda võin. Ma olen juba mänginud peas läbi erinevad stsenaariumid, mis peamiselt koosnevad roppuste karjumisest, sada korda Abikaasast lahku minemises (“Sest SINA TEGID SEDA MULLE!”) ja hüsteerilisest naerust (sest ekstreemolukordades hakkan ma tavaliselt halba nalja tegema). Samas millegipärast ma kujutan sünnitust ette kui vee all olemist – et ei kuule ega taju enam hästi ülejäänud maailma. Nii et võib juhtuda, et mul on üsna savi, kes seal ringi lendlevad, olgu kasvõi Savisaar ise nabanööri läbi lõikamas (“Ja me kuulutame uue tallinlase sündinuks!”).

Nii et sellega, kas mees peaks sünnituse juures olema, on palju vastakaid tundeid. Ühest küljest on suur lootus, et see Sünni Ime (ja kaasnev kräpp) teeb meid lähedasemaks ja lisaks pakub sideme Põrnikaga meile mõlemale, mida muudmoodi ei saa. Teiseks ma tegelikult ikkagi tahan, et mul oleks kellegagi rääkida – niikaua kui ma rääkimiseks olen võimeline. Sest… kas te mu blogi muidu olete lugenud? SEST KUI MINA KANNATAN, PEAVAD KÕIK SELLEST TEADA SAAMA!!!!1!!! Ja kellele ma muidu vingun? Kolmandaks… võib juhtuda, et mul hakkab väga suur hirm ja lisaks sellele, et Abikaasa arvab, et ma suren ära*, hakkan ma ise arvama, et ma suren ära ja siis on mul vaja kellelegi öelda ju, mida mu varandusega (raamatud, vanaemalt saadud jalgratas ja kaks rösterit) teha, kui see peaks juhtuma. Pluss üksi surra oleks nõme. Neljandaks – ikka ilgelt hea oli, kui keegi selga masseeris nagu me seal perekoolis harjutasime. Viiendaks – peab olema keegi, kes suudab selle võimaliku koonuspea üle minuga koos nalja visata, sest muidu ma hakkan ilmselt nutma. Kuuendaks – kui ma hakkan nutma, siis peab olema keegi, kes mind kaissu võtaks. Ja seitsmendaks – nabanöör. This thing is NOT going to be touched by me even not with scissors.

Ahjaa, ja kaheksandaks peab olema keegi, kes õigel hetkel paneb käima pleilisti nimega “Music for Birth”, kus on peamiselt Disturbedi lood ja need on hädavajalikud, sest on hetki, mil ainult David Draimani hääl aitab mõistusel püsida.

Vastulaused? Kas ma juba mainisin verd, fekaale ja rebendeid?!

Kokkuvõttes oleme me asja lahendanud niimoodi, et Abikaasal (või õel – kui tõesti läheb nii, et Abikaasa kuidagi kohale ei jõua ja laps kui torpeedo kolme tunniga minust välja peaks lendama**) on kindel ülesanne – hoida mind mõistuse juures, keelata ämmakatel, arstidel või ükskõik kellel nimetada Põrnikat tibuks ja üldse kasutada mingeid nunnuväljendeid, ja vajadusel kommunikeerida mu segaseid mõminaid (“Jah! Ta TAHAB epiduraali, kuidas seda nii raske mõista on?! Ta ju ütles, et msdnfuosbfawü!!!”). Mitte mingil tingimusel ei tohi nägemisraadius ulatuda general areasse. Ja vajadusel peab ta mulle mantrana kordama, kuidas ja miks ja kui palju ta mind ikka armastab – või siis tegema õigel hetkel ühe keeva vee ja puhaste linade nalja, või siis selle siilikeste nalja. Ning lõppeks peab ju keegi minema ja mulle pärast mäkki tooma!

Nii et all-in-all olen ma üsna leppinud juba mõttega, et mees ongi sünnituse juures. Sest plusse on palju rohkem kui miinuseid ja needki ei pruugi sündmuskohal üldse enam märkimisväärsed olla. Tegelikult ei taha ma ju seda värki üksi läbi teha ja võibolla toimib see kõik lõpuks ka teraapiana ja mingid issued (näiteks selle vetsu-oma) võib hiljem minevikku jätta. Kes teab.

Aga muidugi on jätkuvalt šanss, et ma jään igaveseks rasedaks, nii et ma ei peagi seda kõike läbi elama! Haa!

*Naabrinaise seletus sellest, kuidas mehed sünnitust näevad. “Noh, ühesõnaga, nende peas on ainus mõte: ära jumala eest nüüd ära sure! Nad ilmselt kardavad lihtsalt seda, et naine sureb nüüd kätte ära.”)

**See lause iseenesest juba näitab, et ma olen hulluks läinud. Täiesti rase. Hullem kui Perekool. Andeks.

tuule vari

hoomamatu 3 Replies


Loen ja loen ja loen ja rumalana ei tee mingeid märkmeid läbitud raamatutest. Aga et oleks seekord teisiti…

“Ühte ma ütlen. Lugemine on nende jaoks, kel on palju aega ja kel pole midagi teha. Näiteks naiste jaoks. Inimestel, kes tööd teevad, pole väljamõeldiste jaoks aega. Tuleb rügada, et end elus hoida. Kas pole?”

//

“Tasa, noorhärra. Teie pole küll sellises seisundis, et kusagile minna. Te öelge mulle, kus tüdruk on, ja ma lähen otsin ta ise üles.”
“Ma ei tea, kus ta on.”
“Ma pean paluma teil natuke täpsem olla.”

Carlos Ruiz Zafón, “Tuule vari”

Soovitan. Aeglase tempoga lahtikeriv süngete toonidega julmust täis lugu, mis on ometi kohati nii mõnusa kerge huumoriga vürtsitatud. Alguses ei saanud vedama, siis ei saanud pidama. Romaan suure algustähega.

Nüüd guugeldades avastan, et raamat on ammu juba tuntud ja kiidetud, kuid jäänud kuidagi minu eest peidetuks, nii et kui ma ta kätte võtsin, ei olnud mul aimugi, millega on tegu ja kas üldse tasub. Tasus küll.

kevadine Kopli (ja Pelq*)

hoomamatu 4 Replies

*Kunagi oli reidis mingi grupp (või kuidas neid seal nimetataksegi), kes kutsus end Pelq-fännideks või midagi taolist.///

Eile sattusime uksel kokku Naabrinaise ja Naabrimehega, kes läksid jalutama ja nii otsustasimegi ka selle suure seikluse ette võtta. Suur seiklus on pikk jalutuskäik juba seetõttu, et viimasel ajal on teadupoolest mu kõndimisraadius olnud võrreldav roomava õppiva imiku omaga (ainult vähe parema vaatega).

Üllatuslikult ei surnudki ma 7kilomeetrist ringi läbides täielikult, vaid jalad valutavad senimaani ja see paistetus ei lähe ilmselt kunagi alla, aga kõht üritas vaid paar korda end küljest rebida ja üldse suutsin ma märkimisväärselt vähe oiata, ehk sellepärast, et ma olin liiga ametis hirnumisega. (Naabrimehel on näiteks üks kulm hall, mis ajab mind alati hüsteeria äärele.)

Pilte tegime ka, lisaks avastasime Stroomi rannahoone lähedalt fantastilise väliõhujõusaali, kus oli mingi masin, mis peaks olema, ma ütlen teile, IGAS sünnitustoas. Ma pole end ammu nii hästi tundnud, kui seal peal kõikudes (sünnitama sellest hoolimata ei hakanud). Pildid aga paljastasid, et mu nägu on mu kõhuga äravahetamiseni sarnane ja vaid silmad reedavad, et tegu võiks olla näoga. Fantastiline, mis rasedus inimesega teeb.

 

See silt Sõle tänaval on lihtsalt niivõrd äge, et ükskord kruvin ma ta maha ja panen endale tuppa seinale.

Meenutusi talvest. Seal taga õitsevad lumikellukesed.

Ketsid tahavad koju.

L’Oreal. Sest oled seda väärt!

Luiged tunnevad end Stroomi rannas iseäranis hästi. Kaks üsna pilves olekuga djuudi asusid ühe luigega pikemasse vestlusse, mispeale kujutasin mina elavalt ette nende järgmist hommikut. “Dude, kas sa mäletad seda luike? Kurat, järgminegi kord võiks sama kraami teha…”

Üksik luigekarjus, kelle elutöö seisnes luikede tagasi vette ajamises. Selleks kasutas ta pikka vitsa (Bock oli ilmselt enda tarbeks).

like a boss

hoomamatu Leave a reply

Täna öösel ärkasin selle peale üles, et asjad muudkui kukkusid. Tundus, et kuhu iganes Pussakas ka minna ei tahtnud, ei saanud ta sellega hästi hakkama. Hommikul hakkasin juba nalja viskama, et noh, old man, had a stroke or something?, kui avastasin, et ta hoiab tagumist jalga üleval ja ei taha maha panna. Panic ensued.

Luu ebaprofessionaalsel hindamisel katki ei paista olevat, äkki on endale midagi jalga astunud või ei teagi, ma olen ju peaaegu kogu aeg kodus olnud, pole ta kuskile alla või kinni jäänud… Müstika. Mis saab kodukassiga toas juhtuda?! Igal juhul hakkan ma nüüd arsti otsima, kes pühapäeval ka olemas oleks (juba mõned leidsin).

Südame paneb murduma see, et ta on mul nii tubli. Inglise keeles on hea väljend: little trooper. Täpselt selline ta ongi: little trooper. Ta ei kurda, ei nuta, ei tee häält ja proovib hoolimata muutunud koordinatsioonist käituda nagu oleks kõik korras. “Ah,” näib ta ütlevat. “This? This is just a little bruise, don’t worry about it.“

Ja siis magab nii nagu tavaliselt: käpad taeva poole, like a boss.

Hiljem…

Arsti juures käidud. Luumurdu ei tuvastatud, tundub, et on lihtsalt liigese kuidagi ära põrutanud. Sai kiita, et tubli ja sõbralik kass, üldse ei taha küünistada ega hammustada. Nii õudselt tore arst oli ka, et kohe meel läks mitu korda paremaks. Saime rohtu ja loodetavasti paraneb iseenesest nüüd paari päevaga.

märk. elumärk.

hoomamatu 12 Replies

Ma olen ikka veel siin, ikka veel rase ja ikka veel on poslamasla.

Neil päevil olen ma palju mõelnud eluetappidele. No et kuidas peaks elu etappidesse jagama. Ühe mingi õpetuse järgi käib elu seitsmeaastaste etappidega, aga ma ei ole ausalt öeldes päriselt seda tajunud. Jah, 14aastaselt oli küll mingi murdepunkt, aga millisel 14aastasel poleks!

Nii et ma olen mõelnud, et elu saab jagada näiteks inimeste järgi etappidesse. Et kellega sa oled mingil ajal lähedaseim. Näiteks parimate sõbrannade järgi. Elu alguses laiutab mul pikk-pikk tühjus, sest esimene inimene, keda ma sain parimaks sõbrannaks nimetada, oli vist K., kes ilmus mu ellu kuskil 14-15 eluaasta paiku. Siis oli K2 aeg, siis oli Mascha aeg, siis oli… hmm… siis oli parimate sõprade aeg: lühikest aega I., siis Tannu pikalt. Siis tuli B. aeg, siis tuli tühjus (oo kui dramaatiliselt see kõlab). Naljakas, ma tunnengi praegu nii hirmsalt puudust sellest Parimast Sõbrannast, kellele võiks iga kell helistada ja kellel on pea alati aega suga kokku saada ja kas või hiinakat süüa ja lolle saateid vahtida. Kuidagi on läinud nii, et sõpru küll on, aga nendega tuleb alati mitu nädalat ette kokku leppida, et üldse võiks kohtuda, rääkimata siis sellest, et keegi õhtul tunniajase etteteatamisega midagi teha viitsiks/saaks. Peamiselt just see “saaks” osa, sest kõigil on oma elud, lapsed, pered, koerad…

Ja ma olen seda varemgi öelnud, et mida vanemaks sa saad, seda raskem on sul neid kõige-kõigemaid sõpru leida, kokku kasvatab ikka aeg, mitte otsus, et oh, nüüd hakkame sõbrannadeks (kuigi ka see on varasemas elus töötanud).

Siis saab elu jagada muidugi veel meeste järgi etappideks. Et oli Lavastaja aeg, oli Kõutsi aeg, oli P. aeg ja oli Exhusbandi aeg. Aga need jaotused on igavamad, palju igavamad.

Muidugi on üks loogiline viis oma elu jagada veel töökohtade järgi. Või et kõigepealt on keska-aeg, siis on ülikooliaeg, siis on Rohelise Värava aeg, siis jätkus Õhtulehe Tallinna aeg, Õhtulehe Tartu aeg, töötuse aeg, kirjastuse aeg, Naiste aeg. Aga samas see pole ka päriselt kõige parem jaotus, sest taustale jäävad ju igasugused muud jooksvad projektid, mida on tehtud – Digi näiteks, siis mingid tõlkeprojektid, toimetamistööd, raamatukirjutamised ja ei saa unustada, et on ju freelance’itud siia-sinna, mis ei ole üldse nagu omaette etapid, aga samas nagu on ka.

Saab veel jagada elukohtade järgi. Mul oleks laias laastus tühisemaid kõrvalpõikeid välja jättes ema juures elamise aeg, Ropka aeg (algas ülikooliga), Tallinna Kaupmehe aeg, taas ema juures elamise aeg, Riia tänava suvi, uus Ropka aeg, Kopli kasti-aeg.

Aga ükski lõigutamine ei rahulda mind päriselt, sest igasse etappi jääb nii palju erinevaid sündmusi, elumuutusi, et nad ei ole ammendavad jaotused. Äkki saaks jagada kuidagi isikliku arengu kaupa etappidesse? Aga, kurat, sellega on ju see probleem, et murdepunkte, mida saab selgelt esile tuua, on nii vähe. Enamik muutusi on toimunud märkamatult, aja jooksul. Millal sai must teismelise asemel täiskasvanu? Millal sai minust abikaasa ja naine? Millal sai minust ema? Või millal ma saan emaks? Millal sai minust kontorit mängiva lapse asemel professionaalne ajakirjanik? Või kas ma üldse saan ennast selleks nimetada, kuigi diplom taskus ja tööstaaži kah natuke? Pole ju ühtki Bonnieri võitnud ja ilmselt ei võidagi – aga kas see määraks? Vaevalt. Millal sai minust inimese asemel, kellel on netis blogi, Blogija?

//

Ma istun päevade kaupa selles kastis ja lähen vaikselt hulluks. Muidugi, iga päev on vaja kuskil käia ja ma käin, iga viie minuti takka seisma jäädes ja oiates, sest valus on, kirudes, et kõik on nii nõme, aga väga suure osa ajast ma veedan voodil lebades* ja kuulates, kuidas see maja mind hulluks ajab.

///*nüüd kui käsikiri on valmis ja esitatud ja enam ei pea kirjutama ja kirjutama ja kirjutama…///

Mul on tunne, nagu ma elakski juba hullumajas. Või hullus majas, majaks, mille ainueesmärk on mind hulluks ajada. Siin ei ole eales vaikne. Alati kihutavad rekkad 70kilomeetrise tunnikiirusega akna alt mööda. Alati kolistavad trammid ja undavad trollid. Ja nüüd veel need föönid ka. Alati jookseb keegi treppidest üles alla, alati on kuskil mõni kisav laps, alati tarib keegi midagi mööda koridori, mis hirmsat müra teeb. Alati on keegi, kes ei oska ukselinki alla vajutada ja prõmmutab, nii et meil seinad värisevad ja riiulid võnguvad. Alati on keegi, kes räägib valjuhäälselt telefoniga ja alati on kuskil mõni laps, kes loobib klaaskuule rütmiliselt põrandale, ikka trõnn-trõn-trõnnnn… trõn-trõnn-trõnnn… Ja selle asemel, et tunda: oh, ma pole vähemalt üksi, tunnen ma hoopis, kuidas see müra mind lämmatab, hinge seest sööb, hulluks ajab. Ikka üks uksepaugatus korraga.

Ja ma istun öösiti kaua üleval, et oleks mõni hetk, mõni hinnaline hetk, kus kõik on vaikne, aga sedagi ei juhtu kunagi – ikka on mõni auto või hiline tramm või… või siis hakatakse tänavakoristust tegema, ikka meie maja eest läbi, maailma lõppu, siis tagasi, meie maja otsa juures pööratakse ringi, taas maailma lõppu ja tagasi…

See kõik ajab mind hulluks. See vaikus, mis ei ole tegelikult iialgi vaikus. Või õigemini, see üksindus, see ajab mind hulluks, aga sellel üksindusel pole isegi mitte seda eelist, et temaga kaasneks vaikus.

Ja ma ootan ja ma ootan ja ma ootan ja ma ootan

ja midagi ei juhtu.

poslamasla

hoomamatu 8 Replies

Võrokad või keegi ütlevad poslamasla vist pohlamoosi kohta. Ma üritasin guugeldada kiirelt, et teada saada, kas oli nii, aga ei leidnud midagi asjalikku ja aju on väsinud, teeme nii, et see pole oluline, kes mida täpselt nimetab kuidas. Oluline on see antud kontekstis, et mina olen viimasel ajal oma masendust niimoodi nimetama hakanud. Et kui tõmban hinge ja mõtlen, et mis kurat nüüd toimub, siis tuleb pähe ainult üks sõna: poslamasla. Faking poslamasla.

Ehk et mul õnnestus siis kaks nädalat uue autoga eile Tartust tulles tee peale jääda. Lihtsalt möödasõidul suri mootor välja ja napilt sain veel rekka eest tee äärde pöörata, et veenduda: jap, kõik. On seda mul ju nüüd siis kõikide meie autodega juhtunud ja mind ausalt öeldes ei pane enam see mind jälitav tehnika-ebaõnn imestama. LOOMULIKULT ostan ma uue arvuti ja see keeldub kuu aja pärast normaalselt töötamast (ja parandus läheb 100 euri maksma). LOOMULIKULT ostan ma uue välise kõvaketta ja see keeldub kuu aja pärast töötamast. LOOMULIKULT ostame me uue auto ja ma jään sellega tee peale. Autoga, mis peaks olema tehniliselt nii vinks-vonks korras, et ainult all nurru lööma. LOOMULIKULT.

LOOMULIKULT ei ole kedagi nii kiirelt järele võimalik kutsuda ja LOOMULIKULT maksab puksiirteenus 100 euri. Eile jõudsin veel selle pärast poslamaslatada, kui täna selgus, palju parandus maksma läheb – tuhat eurot vähemalt… LOOMULIKULT ei saanud ju juhtuda midagi lihtsat, nagu küünlad või elektroonika, LOOMULIKULT pidi ikka minema mootoririhm (või õigemini selle mingi võll, aga sama teeb välja). LOOMULIKULT nädal aega enne sünnitust, LOOMULIKULT sel nädalal, kui mul on iga päev vaja olla sajas erinevas kohas üle kogu Tallinna linna ja LOOMULIKULT sel nädalal, kui ma peaks oma käsikirja valmis saama ja üle andma. LOOMULIKULT.

Järjekordselt võiks keegi tarkpea ära märkida, et noh, said nüüd – elu otsustaski sinu eest, et pead Tallinnas sünnitama. Ainult et… jah, kui 16ndaks pole Põrnikas end tulema sättinud (see on ametlik tähtaeg ja nagu ma aru sain, siis pärast seda antakse stardipauk muretsemiseks, kuigi UH pakkus tähtajaks 22, mida ma ise senini olin arvestanud), siis on 18.-19. mul vaja olla Tartus, kus tehakse UH ja muud uuringud, mis peaks siis määrama edasise sündmuste käigu – et kui suur ta on, millal peaks hakkama esile kutsuma, kas temaga on kõik korras või ta tunneb end hästi jne. Ja nagu ma juba kaks nädalat tagasi veendusin – ühistransport ei ole enam selles faasis minu jaoks. Isegi autoga on kohati täielik piin seda maad läbida. Aga noh, eks muretseme selle pärast siis, kui asi käes on. Praegu tuleb muretseda hoopis selle üle, kuidas saaks poodi ja sealt tagasi, kui mu maksimaalne kõndimisulatus on hetkel kümme minutit, enne kui kõht rõvedalt krampi läheb.

Ah, küll ma saan hakkama, olen ju alati saanud ja ma olen harjunud üksi hakkama saama. Lihtsalt endast on jälle nii kuradi hale, et miks peavad siis kõik need asjad ometi juhtuma JUST PRAEGU ja just minuga. Või noh, ega ma selle üle ei imesta, et miks nad minuga juhtuvad – karmavõlg ja kõik muu kaunis ilmselt annab praegu endast märku. Ei tea, kas peaks minema kirikusse või kuhugi küünlaid panema? Et sorry kõik inimesed, kellele ma olen elu jooksul ette jäänud, GIMME A FUCKING BRAKE?

Aga sinna läks mu plaan (ilmselt mõneks ajaks) viimasel vabal nädalavahetusel midagi ilusat ja hingele teha – näiteks maale sõita või spaasse minna. Samas, vaadates seda bardakki siin, mida ma olen sunnitud koduks kutsuma, polegi mul vaja siit kuskile minna, keegi peab sellest siin kah elamisväärse asja lõpuks looma, kuigi vajalikku mööblit pole ja kaste EI SAA IIALGI lahti pakkida. Elutoariiul elutoariiuliks, sellest on vähe abi, kui sinna mahub vaid murdosa asjadest.

Nii et kui te muuhulgas ühel kenal laupäeval mööda kaunist Koplit jalutate ja näete, kuidas üks hullunud rase naine aknast asju alla loobib, siis pole vaja muretseda. Sest a) küll need asjad siin kiirelt omaniku leiavad, täpselt nagu leidis omaniku meie eelmise auto küljepeegel ja b) vähemalt ei kaota ma last kastide vahele ära, kui peaks õnnestuma ta ükskord väljutada.

Poslamasla on noh. Ma tean küll, et ju selles olukorras on siin paras annus huumorit ja ma suudaks ilmselt midagi iroonilissarkastilist öelda ja selle kõige üle naerda, aga mitte praegu. Praegu on poslamasla ja kogu vähene allesjäänud energia tuleb suunata käsikirja lõpetamisele.

Tegelikult on tunne, et energiat pole üldse enam…