Väike ülevaade asjadest, mida ma tänu oma isediagnoositud lateraalse epikondüliidile (ühtlasi tuntud ka kui tennisemängijaküünarnukk) (jah, ma ei mängi tennist, stop pointing that out!) teha ei saa:

• sõita autoga, ilma et ma rändomhetkedel valust karjataks
• mantlit selga panna
• last sülle võtta
• kassi paitada
• mikrofoni hoida (selgus tänasel “Sõbrannaga kinno” üritusel)
• trükkida kodus diivaniasendis
• trükkida tööl teatud nurga all vasaku käega
• avada lukku vasaku käega
• kanda tuppa poekotte
• kanda oma käekotti
• maksta parkimise eest samal ajal, kui mul on käekott ja ma kõnnin kontorisse
• vajutada liftinuppu (samal ajal, kui mul on käekott)
• pesta pead
• …vähemalt nii, et valus poleks

Üldiselt olen ma avastanud tohutul hulgal asju, mida ma teen vasaku käega. Ja kui kogu su elu on sinu õlul ja polegi nagu kedagi, kellele see poekott anda või, siis on päris üllatav, kui paljude asjade jaoks siin elus käsi läheb vaja. Või käsi, mis painduks küünarnukist ilma valuta.

Isegi pintsak teeb haiget, täitsa pöörane.

Aga tänu blogilugejate diagnoosile on mul vähemalt nüüd mingi ettekujutus sellest, mis mind täpselt vaevab ja ma tegelen asjaga.

…kasutades peamiselt paremat kätt.