Yearly Archives: 2016

söögist ja meestest, vist

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 8 kommentaari

#food

A photo posted by daki (@instadaki) on

Ma mõtlesin täna süüa tegevatele meestele.

Teadupoolest olen ma elus tundnud nii mõndagi meest, no üht-kaht vähemalt. (Ma olen vähemalt ühe korra oma elus isegi seksinud, sest mul on laps, enam ei saa seda eitada!)

No igal juhul, ma olen tundnud igasuguseid mehi, kellel on söögiga olnud igasugused erinevad suhted.

Ma olen armastanud mehi, kes on armastanud mu valmistehtud sööki ja peaaegu alati selle vingumata ära söönud. Ma olen seda südamest armastanud, seda mingit imelikku tunnet, et sa teed, pakud, see võetakse vastu ja seda peetakse heaks.

Ma olen armastanud mehi, kes on mu söögi peale suud kõverdanud ja selle ära põlanud. Erinevatel põhjustel (peamiselt, et liiga vürtsikas).

Ma olen armastanud mehi, kes on vaadanud ja kommenteerinud kõrvalt, kui ma uut retsepti proovinud ja avaldanud arvamust, et ehk seda ei peaks ikkagi inimestele pakkuma. Ja pärast siiski ümber mõelnud, kui amps võetud.

Ma olen armastanud mehi, kes on väitnud, et ei saa süüa teha, kui ma pealt vaatan ja sundinud mind vahemerelikku tagatuppa sinisinist taevast vaatama, kuni söök valmis ja aeg lõpuks süüa.

Ma olen armastanud mehi, kes on suutnud kaheeurose eelarvega valmistada maailma parima asado.

Ma olen armastanud mehi, kes on armastanud mind ja kellega ma olen jaganud paprika viilutamise saladusi, seesamiõli maagiat või kaalujälgijate tervislikke retsepte.

Ma olen armastanud mehi, kes on osanud restoranides tellida, ja ma olen armastanud mehi, kes ei ole osanud restoranides tellida, kes on kaalunud ja mõelnud, ja kellega me pärast oleme söögid pooleks teinud, et mõlemad saaks siit ja sealt mõne ampsu.

Ma olen armastanud mehi, kes pole eriti kokanud, aga tänu kellele olen ma siiski proovinud igasugu veidraid asju söögiks. Ja ma olen armastanud mehi, kel on See Üks Firmaretsept, mida nad on teinud, ja ma olen ka seda armastanud.

Ma olen armastanud igasuguseid mehi, mõnd lühemalt, mõnd pikemalt. Aga peaaegu mitte kunagi pole keegi mulle eriti süüa valmistanud. Ma mäletan, et kunagi deitisin ma põgusalt ühe kokaga, kes õpetas mind boloneeset tegema. Ma mäletan, et sel ajal oli mul veel must-valge telekas, nii et see pidi olema tõeliselt ammu, või mõnes teises elus.

Ja ükskord, ma mäletan, deitisin ma mehega, kellele ma boloneeset tegin, suht lati alt joostes, sest olin vaene ja tudeng ja umbes alles tund aega tagasi õppinud süüa tegema. “Oi, see on nii hea,” kiitis ta. “Kuidas sa seda tegid?”
“Uncle Bens,” vastasin, sest see oli veel see õnnis aeg, kui Uncle Bens tegi boloneesekastet.

Muide, mis sellest üldse sai?

Aga ma mäletan ta silmapööritust ja noogutust selle peale. Jajah, ega sa muidu ei oskakski.

Nüüd pole ma ikka väga pikka aega kellelegi süüa teinud, kuigi ma isegi kunagi väga ebaõnnestunult ühes koka-kind-of-saates olin, aga kõik tookord feilis. No igal juhul, Milale jah, talle ikka teen.

Mitte väga pikka aega tagasi rääkis sõber mulle, kuidas talle väga meeldib, kui ta saab deidi oma kodus korraldada. Istutada preili kööki, veiniga vist ilmselt, ja ise süüa teha. Kui ta mulle seda rääkis, ei uskunud ma, et sellised asjad päriselt toimuvad, noh, mujal kui filmides siis.

Aga tuleb välja, et vist toimuvad küll.

Ja see on päris äge.

Lisaks, muide, tegin ma hiljaaegu tõlkeuudise sellest, kuidas veganid täiega jätavad maha inimesi, kui nad liha söövad. Ja ma mõtlesin pikalt selle üle, et tegelikult tõepoolest, kõik meie eluliselt oluline keerleb söögi ümber.

Vaatasin oma Instagrammi, meenutasin heldimusega, kuidas Ruumi mulle parti küpsetas ja kuidas, noh, üldse, mul on kõik need kallid inimesed mu elus ja absoluutselt igaühe kohta on mul vähemalt üks toiduga seotud lugu – kui mitte mitu.

Ikka hinge külge kasvavad inimesed koos toiduga, ei ole midagi teha.

Pointi mul polnud. Lihtsalt et… Mehed, tehke rohkem süüa. See on päriselt ka ikka päris tegija värk.

better days

Inimesed ja inimeseks olemine 5 kommentaari

Vahepeal on nii, et sõbranna palub sul üles otsida tema korteri võtmed (I’m organised like that) ja sa hakkad neid otsima ja leiad võtmete asemel muidugi igast jama – näiteks ripsmetušše ja huuleläikeid ja kõrvarõngaid ja vanu passe ja viirukeid ja katki läinud nipsasjakesi, mida sa oled endale lubanud kunagi parandada (seda kunagi tegemata) ja fotosid aegadest, mis ammu möödas ja armastuskirjakesi, mille olemasolu või kirjutamisegi oled sa unustanud.

Väikesed märkimikust rebitud lehed, ühele ja teisele poole trükitähtedes sinu ja tema varesejalad veetud, nendesse talletatud mingi ammuläinud hetk, mille sa olid mälus pannud kuhugi olnud asjade kausta.

Ja siis sa tunned, kuidas see tume taevas, mis on varjutanud kõiki viimaseid päevi, võtab lõpliku kuju, vajub sulle peale, põlvist läheb nõrgaks ja sul on tunne, et see kõik noh, see olemise talumatu raskus, nimetu käsiteldamatus, et see sai nüüd järsku selle ühe paberitüki kuju.

See ei olegi nii väga tunne, et miski oleks halvasti ja veel vähem on see teadmine, et miski oleks nagu halvasti. Sest ei ole, kõik on hästi, lihtsalt maikuud vahel on emotsionaalsemad, alati on olnud, maikuud toovad alati endaga mingi uue alguse hõngu ja uute alguste hõnguga tuleb meenutus, et kõik algused moonduvad ükskord elukeerises lõppudeks ja sa pead paratamatult iga uue alguse eest ükskord mingi uue ja veel valusama lõpuga maksma. Aga see juba on uute alguste hind. Kõik asjad saavad vanaks, kasvavad suureks, lendavad peast, südamest ja mälust, sa ise saad vanaks ja kasvad suureks ja jätad need hetked selja taha, ka need hetked, mil sa põlesid põnevusest ja ka need hetked, mil sa murdusid meeleheitest.

Ja lebad köögipõrandal ja vaatad taevast, seda, kuidas pilved keerduvad – issand, kas on veel täpsemat metafoori sellele, mis tundub hinges toimuvat neil päevil? – ning mõtled, et see tundev ja hingav ja kirglik olend, kes sa oma arust oled, see on ju kõik väga tore, elu peabki olema selline, aga nagu see alguste ja lõppude asi, on siingi oma duaalsus. Samasuguse kõikehõlmavusega, kui sa elad läbi kõiki neid häid tundeid, võtad sa hinge ka kõiki neid, mis pole nii head, ja see kõik on … kohati lihtsalt nii kurnav.

Aga ilma mõõnata ju poleks kunagi tõusu ja nagu vanad armastuskirjad meelde tuletasid – kui tunned, et ratas hakkab vibama, pane lihtsalt kõrgem käik.

Küll sa sellest kurvist kenasti end välja keerad.

Minu päev anno 2016

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 1 Reply

Ma ikka olen vahel kirja pannud, millised mu päevad välja näevad, nii tore tagasi vaadata ja mõelda, et midahelli, elu võib ikka nii erinev olla. Ja ükskord palusin ju ka lugejatel oma päevi jagada. Igal juhul, siit saate pilgu minevikku heita.

See nädal on olnud täiesti pöörane. PÖÖRANE MA ÜTLEN TEILE. Hakkasin täna mõtlema, et mis värk on siis, et kuidagi nii käest ära elu tundub, aga sain aru, et tegelikult pole iseenesest midagi väga erinevat, lihtsalt paar ebasoodsat asja (väga palju linnakohtumisi, haige laps) kokku sattunud ja kohe ongi, pauhti, sisemine komfort läinud. Lisada juurde mõni breakdown of the närv (jällegi ei midagi tõsist) ja siis saabki ühe zombiducky, kes ei jaksa õhtuti muud teha kui lage vahtida.

Aga siis tuli pähe ka see, et ammu pole kaardistanud oma igapäeva ja kui inimesel üldse millekski blogi on, siis selleks võiks ju olla.

Niisiis, minu päev, anno kevad 2016.

Kui on lasteaiapäev, heliseb äratuskell 7.30. Vahel on Mila selle aja peale juba minu voodisse roninud ja toksib mind, vahel (enamasti) ajan ma end püsti, koperdan tema tuppa, tõmban ruloo eest, Mila ringutab ja teatab, et armastab mind, ronib unesoojana sülle ja me koperdame voodisse tagasi.

Seejärel teen ma oma hommikusi asjatoimetusi, Mila vaatab multikaid, räägib kassidega, vahel sööb midagi kerget ja kiiret, aga üldiselt sööb lasteaias. Siis sibin-sabin riidesse (“Ei taha seda kleiti! Tahan seda roosat! Südametega! Ei, seda teist roosat ja südametega!”), sibin-sabin soeng (“Punupatsi! Elsa-patsi! Hobusesaba! Lahtiseid juukseid!), asjad kokku ja minek. 8.20 sõidame kodu juurest ära.

Kui ei ole lasteaiapäev, saan ma magada umbes tund kauem – Mila sisemine kell äratab teda umbes sel ajal, headel hommikutel põõnab suisa poole kümneni. Siis toimub lihtlabane kodune asjatamine – mina teen tööd, tema teeb omi asju. Vahel sööme koos ning kuskil 14-15 ajal lähme õuetiirule.

Linnapäevadel aga lahkun ma lasteaia juurest 8.30 ja sõidan tööle. Kui on normaalne aeg aastast, siis on teetöödest puutumata kõik need kolm marsruuti linna, aga ebanormaalsel ajal aastast (praegu) on HEAL JUHUL valikus ainult üks marsruut, sital juhul pole sedagi. Ja kui on ainult üks marsruut, siis on muidugi see umbes. Ehk et kui ma muidu sõidan tööle 40 minutit, siis nüüdsel ajal ikka tund ja peale.

Tanklas teen vahel peatuse, ostan kohvi ja suitsu, või õli ja aknapesuvedelikku. Või noh, bensiini.

Üleüldse need sõidud linna ja tagasi on osutunud oluliseks osaks mu mentaalse stabiilsuse säilimise juures. Muusikale kaasa üürgamine, oma mõtete mõtlemine, analüüsimine, unistamine, vahel ka niisama röökimine (kui vaja hingelt ära saada) – see  poolteist tundi päevas on ainult minu oma ja ma ei saa ilma selle ajata enam elada.

Tööl olen ma üldiselt 9.30, oleneb ummikutest ja kui kaugele pargin. Joon head masinakohvi, aga olen veendunud, et see ükskord mind veel hauda ajab. Ajan kolleege närvi. Naeran. Teen tööd. Kuulan mussi. Käin rõdul veelgi enam kolleege närvi ajamas. Teen tööd. Kuulan mussi. Käin töösõbrannadega lõunal ja kohvil. Siis teen veel tööd, kuulan veel mussi, ajan veel natuke kedagi närvi ja ideaalis kell 15 stardin.

Poes käin Keilas peaaegu iga kord. (See lause on nii sisutühi, et ma ei saa aru, miks ma selle siia kirja panin, aga no las ta siis olla.) (Vt ka zombid.)

Kui on selline päev, kus saab natuke vabamalt võtta, püüan koju jõuda varem, et saaks enne Milale järeleminekut näiteks jooksmas käia. Viimasel ajal on mul jooksmisega kehvad lood – hooaeg algas okeilt, aga siis tuli mingi totaalne error sisse ja nüüd ma olen umbes nädal aega jooksmist vältinud. Proovin varsti jälle, sest öeldakse, et hea on. (Ma ei usu seda, aga ma jään arvamuse juurde, et ma ei pea jooksmist armastama, et seda teha.)

Niisiis, kell neli on umbes lasteaed, seal on vaja kõigi Mila sõbrannadega arutada viimast kleidimoodi, imetleda Elsa-patse ja kõrvarõngaid. Lahkudes on kohustuslik kalliring, mis algab miskipärast tavaliselt minust, kui mõni Mila sõbranna leiab, et ilma kallita ei tohiks ära lasta.

Ja siis vist – peaaegu – üks päeva lemmikosasid. Õhtusöök, muusika, ebamäärane tühjus, aga see ei ole mitte rahulolematus, aga produktiivse päeva järellainetus.

Pärast õhtusööki teen veel tööd (vahel vaatan logidest, et ikka ka südaööl ja pärast sedagi olen teinekord üht-teist teinud, aga pigem üritan mitte), enne magamaminekut on tavaliselt mingi nukumaja või niisama jutustamise aeg.

Kell 21 on Mila üldiselt voodis. Loen õhtujuttu, laulan unelaulu (enne peab kokku leppima, mitu korda. Mila nõuab viis, mina pakun kolm või neli. Vahel Vestmann peal ja Piibeleht all, siis jälle vastupidi). Kallistame, musitame. Musitan läbi kaisuponi (Haruldus, obviously), kellelt saab öösel musisid võtta, kui hirmus peaks hakkama. Uksel veel lubame, et näeme kindlasti üksteist unes ja magame hästi ja armastame nii-nii-niiiii palju.

Ja siis, kui ükskord Mila on magama jäänud (vahel trallib, aga üldiselt vist jääb hästi), on see:

Sweet, precious me time. Me, me, me!

Ja mis ma sellega teen? Venitan poolde öösse, sest vaikus ja mitte mingeid kohustusi on bestest tunne maamunal vist.

Aga üldiselt püüan olla vastutustundlik täiskasvanu ja minna vähemalt enne südaööd magama. Sarjad, raamatud, headöödjutud ja medsid.

Ja hommikul algab ju kõik otsast peale.

Elu on hea. Stabiilne. Rutiin on mõnus, aga kohati ahistav. Kõik Klooga teed on läbi jalutatud, kõik siinse kandi meelelahutusvariandid on end üsna ammendanud (kui Kummitusmets välja jätta ja no tegelt pole sealgi suurt midagi teha). Ükspäev rääkisime, et ilge piin on tegelt see looduskaunis kohas elamine – koguaeg tunned suurt kohustust järve või mere äärde minna, sest SA JU SAAD. Aga TEHA pole seal tegelt sittagi, siin järve ääres konkreetselt on ainult kurjade luikede eest põgeneda ja vaadata, kuidas mehed kala püüavad. Mis on põnevam filmides kui päriselus.

Aga tegelikult on vähemalt mingigi seltsielu. Milal on sõbrannad, kes vahel käivad külas või kellel tema külas käib – ja vahel käin kaasas, sest sõbrannade emad on ju ka ägedad. Lisaks on nad täiskasvanud inimesed, kellega saab rääkida ja keda ma tunnen ja kes pole kaugemal kui 40 kilomeetrit. Selles mõttes – oleme kodustunud.

Ja ei kurda.

60 kuud

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 3 kommentaari

2015-09-19 23.18.53Kallis Mila,

täna viis aastat tagasi sel ajal olin ma haiglas. Digiloost saab lugeda segadusttekitavaid ja natuke õudseid sissekandeid, mis sisaldavad selliseid fraase nagu “01.05.2011 – Valud 3-4 min.tagant 25-30 sek.järgi.S/l 156-168x´.Loteveed alles.” või “KRG normis. PV status idem . Naine soovib epiduraalanelgeesiat. Kutsutud anestesioloog.”

Eks see kõik oligi parajalt hirmus, aga nüüd takkajärgi on seda veel veidram lugeda. Issand kui kaua aega kõik võttis! Õnneks aga lõppeb anamnees sellise kliiniliselt kauni lausega: “Saabub sünnieelsesse 01.05.11 k. 15.44, sealt viiakse edasi sünnitusosakonda k. 20.50 oodatava I sünnitusega (42+1) latentsperioodis. 02.05.11 k. 10.33 sünnib elus tütarlaps 4150 g, 51 cm. Apgar 7-8.” Palju õnne, Mila, sa olidki sündinud!

Ma ei ole sulle ammu enam kirjutanud. Peamiselt vist seetõttu, et päevad on rutiinsed, mis muidugi ei tähenda, et ma iga päev ei saaks jälle selle üle hämmastuda, et sa olemas oled. Ja milline sa oled! Kohati on mul sind nii raske mõista – praeguseks on väga selge, kui erinevad me oleme. Meie isiksusetüübid põrkuvad üsna sageli ning ma pean kohati teadlikult seisatama, sisse hingama ning meelde tuletama, et sa oledki teistsugune ja see on okei. On inimesi, kes ei ole sellised aktivist-optimist-kummipead nagu mina. On inimesi, kes ei torma pea ees kõikjale, kes enne tahavad kaaluda ning veenduda, et olukord on turvaline. Ja sina oled üks neist inimestest. Võõrastega pelglik, uutes situatsioonides pead harjuma. See-eest aga on sul välja arenenud juba suurepärased eneseanalüüsioskused ning ma kuulan uhkusega, kuidas sa sõnastad oma hirme, emotsioone ning teed neist järeldusi.

Või siis teatad – pärast seda, kui ma sind tänan, et minuga poodi kaasa tulid, sest nii tore oli – lihtsalt matter of factly: “Noh, vähemalt ei läinud me tülli!”

Ma ei ole väga kannatlik inimene, ma arvan, et see ei tule mitte kellelegi üllatusena. Aga sinuga ma olen õppinud olema kannatlikum, sa oled mind õpetanud teise inimesega arvestamist ulmelisel tasemel. Ma ei ole selles alati suurepärane, aga ma üritan nii väga. Ja sa näed ja hindad seda, mille üle on mul väga hea meel.

Sa oled kasvanud tänaseks uskumatult tähelepanelikuks, hellaks ja armastavaks olendiks. Sulle meeldib inimestele hästi öelda. Mu elu oleks värvitu ja komplimendivaba, kui sind selles poleks, sest sa leiad iga päev asju, mida minu juures koplimendiga õnnistada. Ilus kleit, kaunid kõrvarõngad, naljakas tants (okei, kas see on ikka kompliment?), soe kallistus, hea parfüüm, maitsev supp. Ja sa ei ole selline ainult minuga. Ma vaatan heldimusega, kuidas sa leiad oma lasteaiakaaslastele alati mõne hea sõna ning alles hiljuti rääkis baabuška mulle, liigutuspisar silmas, kuidas sa teda kehval hetkel kallistama läksid ning teatasid, et teda armastad. Sa veel ei mõista, aga see, kuidas sa kerge paitusega oma elus olevaid inimesi puudutad, on kohutavalt oluline.

Ma olen sinu üle väga uhke, kuigi ma muutun kärsituks, kui sa tahad teha asju omas tempos. Ma olen uhke, et sa tahad laulda ja tantsida, et sa huvitud lugemisest ja numbritest ning vahepeal pursid vene, siis inglise keelt. Ma olen uhke, et sa jooksed tänaval sõbrannat nähes tema poole, et teda kaisutada. Ma olen uhke, et sa vaimustud loomadest ja lilledest ja kutsud mind aknale päikeseloojangut vaatama. No mis siis, et veel ei julge rattalt abikaid ära võtta, mina õppisin üldse alles 10aastasena jalgrattaga sõitma (ja ei tee senini seda väga hästi) – ma õpin, et kiirustamine ja pea ees tormamine ei ole kõige olulisem, see ei ole ärritumist väärt.

Sinu see eluaasta on kulgenud mõnusas tempos. Lasteaed, sõbrad, jalutuskäigud, sõidud maale, ujumised ja kelgutamised ja kooskokkamised ja meisterdamised ja sissemagamised ja kaisutamised ja elevandipisarad ja lõkerdav naer, mille peale sa alati luksuma hakkad. Sul on uhke oma tuba, kus sa magad baldahiini all ja alati tänu päikesele liiga varakult ärkad. Su hing on suur ja maailmale valla ja täpselt nagu su ema (ma olen kuulnud öeldavat), kipud sa teinekord maailma väga hinge võtma ja aia saama. (Erinevalt emast aga unustad sa selle peagi ning liigud rõõmsalt edasi.)

Ma vahel vaatan sind, kui sa peaga mu kõhtu jooksed, et üks kiirkalli saada ja ei suuda ära imestada, et sa mu elus oled. Ja sel aastal, rohkem kui kunagi varem, olen ma mõelnud rahuldustundega mõtet, et kui nii jääbki elu lõpuni, ainult sina ja mina, siis see on täiesti okei. See on parim. Sest meie kahe maailm on tegelikult – kuigi väga roosa – ääretult väärt maailm, milles elada.

Ja mul on hea meel, et sa oled mind lubanud ja kutsunud oma maailmast osa saama.

Armastan sind kuuni ja tagasi,

sinu emme

võidab see, kellel on…?

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Kuna Piret Krumm ja Katarina Tamm teevad järgmisel nädalal Viru Keskuses taas standuppi, siis meenutan nende kunagist etendust “Võidab see, kel on kõige hullem mees”. See on Delfi Naistekale kirjutatud kolumn aastast 2013.

Käisin eile lõpuks vaatamas laineid löönud püstijala-etendust “Võidab see, kellel on kõige hullem mees”. Katariina Tamm ja Piret Krumm olid laval ehedad, naljakad, säravad ja igati fantastilised, kuid muidugi pani lavastus — nagu iga hea lavastus seda tegema peakski — mind hiljem eesti naiste ja meeste üle mõtlema.

Üks naljakas asi on surve, mida 20-midagi noored vallalised naised meie ühiskonnas tunnevad. Ma ei mäleta (sest ma ju ikkagi nüüdseks juba muldvana!), et ma ise oleksin enne oma esimese pikaajalise suhte kohtamist-kogemist seda välist survet kiirelt tanu alla saada tundnud, küll aga mäletan ma selgelt, et tundsin seda sundi sisemiselt. Miks keegi mind “päriseks” ei taha? Miks kõik mu poiss-sõbrad leiavad täiusliku naise alati pärast seda, kui meie oleme lahku läinud? Miks kõik mu ümber paistavad justkui sõrmenipsutuse peale endale paarilisi leidvat, kuid mina ekslen ikka veel, JUBA 23AASTASENA!, üksiku ja õnnetuna ringi, püüdes leida lohutust mõttetutest ja vahel natuke mõttekamatest flirtidest ja juhusuhetest.

Üks põhjus selleks oli (lisaks loomulikult minu ilmselgele defektsusele) (see siin peaks olema huumor enda üle) (ha-ha) — ja lavastusele tuginedes saab öelda, et see probleem on jätkuv — eestlaste veider komme deitimiskultuuriks pidada peol eri nurkades seismist. Ma võin vist senini — kaks abielu ja raamatutäis suhteid hiljem — vaid kahe käe sõrmedel lugeda üles korrad, kui ma päris tõelisel kohtingul käinud olen. Ikka kipuvad need suhted alguse saama ühistest pidudest ning ikka kipub mängus olema vähemal või rohkemal määral alkoholi. Minu generatsioon noori naisi on üles kasvanud, vaadates “Seks ja linna” ning kaasa õhanud iga kord, kui keegi jälle kohtingule pääses… ise täpselt aru saamata, mis kuradi asjad need kohtingud on ja miks need ainult telekas juhtuvad.

Nii et praegu mulle tundub, et asi pole mitte selles, et häid eesti mehi pole alles jäänud, vaid hoopis head eesti mehed ja naised ei leia üksteist üles. Sest me kuidagi ei oska seda deitimismängu teha! Miks? Sest keegi pole meid õpetanud. Tüdrukud on õppinud vaid “Seks ja linna” vaadates, et tuleks vaid võimalikult hot välja näha ning oodata, kuni Mr Big tuleb ja limusiiniga maja ette sõidab. Poisid… vot, ma ei teagi täpselt, mida poisid on õppinud. Ilmselt läheb neil kogu aur loomuomasele eestlaslikule kohmetusele ja sellest üle saamisele. Või, nojah, joomisele.

Aga lavastuse lõppakord meeldis mulle siiski väga. Eesti mehed ja eesti naised sobivad omavahel suurepäraselt, kas pole? Sest ainult eesti naine teab, et see, kui su eesti mees igal õhtul sinu juurde koju tagasi tuleb, pärast sööki nõud ära peseb ja teinekord autoroolis istudes su käe võtab, tähendab, et ta armastab sind üle kõige maailmas.

Mis siis, et ta seda öelda ei oska.

Toiduklubi: läätse-kikerhernesupp suitsuvorstiga

Toidujutud 1 Reply

Kuulge kutid, jummala mõnna supi sain! Mis siis, et originaalretseptist asendasin umbes pooled asjad, aga ikkagi!

Läätse-kikerhernesupp suitsuvorstiga

Vaja läheb:

  • latt suitsuvorsti
  • kaks tervet küüslauguküünt
  • kaks keskmist sibulat, hakitud
  • kolm hakitud kuivatatud tomatit
  • kaks keskmist porgandit, hakitud poolikuteks seibideks
  • üks pirakas porru, valge osa viilutatud seibideks
  • purk läätsi
  • suurem purk (800g) kikerherneid
  • klaas valget veini

Valmistamine:

Haki suitsuvorst, prae potipõhjas oliiviõliga koos krõbedaks. Lisa hakitud köögiviljad, sega, lase umbes kümme minutit valmida. Seejärel lisa nõrutatud läätsed ja kikerherned, sega, lase kuumaks. Vala juurde valge vein (retseptis öeldi, et peaks hakkama särisema, aga mul küll ei hakanud). Maitsesta purustatud musta pipra ja loorberiga, vala juurde kuum vesi (mul läks umbes 1,5 liitrit) ja lase keema tõusta. Seejärel alanda kuumust, pane potikaan poolenisti peale ja lase 50 minutit kuni tund valmida.

Ning kui sul on pärast 15kilomeetrist kevadist rattasõitu ja pesus käimist kodus ootamatult külm hakanud, soojendab see sind ideaalselt üles. Pöörfi!

kummitusmetsast

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 4 kommentaari

Hakkasin selfit tegema, aga siis meenus, et olen Kummitusmetsas ja KOHE pidin üle õla vaatama, et kummitused pildile ei roniks.

Täna avastasin ma, et olen ikka üsna kartlik inimene. Ja selleks käisin ma kõigest ühel rattasõidul.

Eile meenus mulle, kui väga ma armastan tegelikult õudukaid ja kuna ma ei julge neid iial üksinda vaadata, pole tükk aega ikka ühtki õudukat vaadanud. Siis aga otsustasin ma, et olen strong and independent woman ning mis seal ikka, võtan end kokku. Võtsin. Röögatasin ainult mõne üksiku korra.

Täna oli uus ja õnnis päev, tuli avada rattahooaeg. Valmis grandioosne plaan – arvuti tagant püsti tõusta (!) ja minna. Et oleks rohkemgi motivatsiooni, otsustasin, et teen sellise tiiru, kus saan käia Kloogarannal poes, et proovida üht läätsesupiretsepti, mis raamatust silma jäi. Mõeldud, tehtud.

Ainuke nipp peitub selles, et parim tee Kloogarannale (no selline, kus sind mööduvad autod kraavi ei aja või lihtsalt surnuks ei sõida) läheb läbi koonduslaagrimetsa, tuntud ka kui Kummitusmets. (Ma kahtlustan, et nii kutsun seda ainult mina, aga HEA PÕHJUSEGA ma ütlen. Ükski mets, kus natsid oma pahategusid tegid, ei saa mitte olla kummitav mets.) Aga päike paistis, meel oli rõõmus, ilm paras, nii et miks mitte.

Mulle tegelikult väga meeldib see paarikilomeetrine rada läbi metsa. On hämmastav, kui palju erinevat maastikku sellesse väiksesse teelõiku mahub. Pahurad kuusikud, saledad männikud, vihased lepikud, nukrad pajuvõsad ja siis see moodustis, mis jääb raudtee ja aktiivse Kummitusmetsa vahele, mis on segu soost, ennast täis pilliroost, lootuse kaotanud põõsastest ja konnadest.

Lisaks jääb teele üks luikede järv, mille on omastanud luigepaar, keda ma juba mõned aastad tagasi seal tšillimas nägin.

No ja muidugi aktiivne Kummitusmets ise, mille põhiatraktsioon on miski, mida ma suudan ainult kirjeldada kui massihauad ja suured, pimeduses tontlikult helendavad mälestusmärgid. Isegi päevavalguses tundub, et seal kummitab ja ma iga kord ehmatan end poolsurnuks, sest võin vanduda, et nägin just kedagi puude vahel sahmimas. Ju on kummitustelgi omad tööd ja tegemised.

Õnneks on aga rattal lapsetool, mis koliseb nii metsikult, nagu oleks viimnepäev käes. Alguses ma arvasin, et see on ju isegi hea kaitse – kolina tõttu ma ei saaks hea tahtmisegi juures kuulda, kui mõni kummitus mind hüüab või lõrisedes taga ajama hakkab. Metsa jõudes selgus aga, et oh ei, kallis Daki. Koliseva rattaga sõites võid sa pea pandiks panna, et sa äratad üles ka kõige rahumeelsema kummituse ning vaevalt et nad sellega rahul on. Isegi linnud tõstsid minu lähenedes hädakisa ja läksid pesi kaitsma ning üsna kindlalt sain ma VÄHEMALT ühe kõõrdpilgu osaliseks konnalt, kes teed ületades mind kui ilmaimet vaatama jäi. (Ja siis ilmselt pettus, et ma polegi ilmaime.)

Kummitusmetsast välja saades nägin kolme vahvat prouat kõnnikeppidega keplemas, kellele ma reipalt “Terejõudu!” hüüdsin (sest ma usun sügava veendumusega, et kui inimesed ei suuda isegi kummitavas metsas üksteise vastu elementaarset viisakust üles näidata, ei ole me inimeste nime väärt). Empiirilise vaatluse tulemusena võin tõdeda, et eestivene prouadest vastab koliseval rattal veidriku tervitusele üks kolmest.

Edasi oli juba lihtsam, paarisajameetrine teelõik suurel maanteel läks ilma surma saamata (win!), jõudes pepusõbralikule auklikule teele, mis viib läbi Kloogaranna, olin ma juba unustanud kummitused ja väntasin rõõmsalt edasi. Küll on ikka imeline kant see, iga maja on potentsiaalne unistuste kodu.

Ja siis avastasin ma, et kuradi kurat, ma ju kardan koeri.

Ja hobuseid (kui kahele peaaegu sisse sõitsin, sest tulin rõõmsa hooga käänaku tagant välja, üldse kahtlustamata, et seal võiks ka hobuseid olla). Poes muidugi läätsi polnud, sellerit ka mitte, see-eest oli seal suurepärane alkoholi- ja sigarettidevalik (erinevalt Klooga poodidest, aga eks kolm kilomeetrit eemal elavadki keskmisest Klooga elanikust umbes 5005 korda jõukamad inimesed) ja üks suur porru. I’ll wing it, leidsin läätsehautise kohta (nagu ma peaaegu iga asja kohta elus leian), torkasin porru ja värska kotti, maksin ja tuiskasin teist metsateed kaudu tagasiteele.

Tagasiteel püüdsin ma tunnetada, et noh, kas see kehale ja meelele kingituse tegemine ka töötab. Öeldakse ju, et trenni on nii maru mõnus teha (ja träkker ütles, et selleks ajaks olin ma juba kolmveerand tundi vändanud) ning tuli tõdeda, et tõepoolest. Pea täitus rõõmsamate mõtetega ning tasapisi hakkas see postitus lõikudena pähe kargama. Muuseas, seda enam viimasel ajal eriti ei juhtu, samas kui varem oli see igapäevane – et elad ja peas muudkui blogid ja jäädvustad. Kirjutamisenergia läheb lihtsalt kõik mujale, nii et kuradi kurat, tuleb jälle tõdeda, et mu jalutamishullust sõbral on vist õigus, kui ta arvab, et liigutamine ja aeg endale aitavad stressi maandada ja üldse normaalsem inimene olla.

Kuradi kurat.

Miks ei võiks lihtsalt lebamine ja sarjade vaatamine sama mõjuga olla? AH MA KÜSIN?!

No igal juhul, mõtlesin rõõmsalt postitusele ja elule üldse, ka lapsetool kolises vähem, kuna pidi nüüd kaisus hoidma gigantporrut ja vett ja suitsuvorsti.

Ja siis meenus mulle õudusfilm, sest sellega tahtsin ma juttu alustada.

Ja fuck this shit kui jube on läbi kummitusmetsa sõita, kui sul on täiega stseenid silme ees, kuidas nõiad ja kummitused kõikjalt välja kargavad ja sind kohe ära tahavad tappa. Ka prouasid polnud enam kuskil näha, ma olin täiesti üksinda. TÄIESTI ÜKSINDA KUMMITUSMETSAS!!!

Sundisin end mõtlema ilusatele asjadele, nagu näiteks, et homme saab kontorisse, mul on uued kleidid, kummituskummituskummi—, ei-ei, kleidid, töö, päike paistab, varsti saab Pautsi raamatut lugeda, kohe on suvi, suvel kummitab vähem (kindlasti on selle kohta statistikat), suvel saab lisaks reisile ja reisimise ajal kummitab kindlasti vähem, oh, see konn on ikka veel siin, ju ta vihkab mind oma konnasüdamega forever, äkki on see uus konn?, jah, see on uus konn, eelmine oli märksa hinnangulisema ilmega, oi, näed, kummitusmets sai läbi ja mu peff on täiega kange.

Kogu saaga lõpetas tõdemus, et üle raudtee saades tundsin ma end nagu kadunud poeg koju naasmas, rongipeatusetäis inimesi vaatas mind ja mu kolisevat imepilli veel pikalt, kui neist eemaldusin ja kuigi Klooga poed on imelised selle poolest, et seal on alati läätsi, siis sel korral oli ainult üks purk ja ma otsustasin, et I’ll wing it, teen läätsehautist siis hoopis kikerhernestega.

Pärast jagan ka, kui söödav tuli.

vanadusest

Argielu 4 kommentaari

Kõik algas sellest, et Marta tuletas eile #naistejuttudes meelde, et enam pole selfide tegemisel kõige popim pardinägu, vaid hoopis kalahuul, mille peale ei suutnud ma vastu panna ja tegin kalahuuleselfi.

See tähendab, üritasin.

Üritus nägi välja nii, et kõigepealt ma käisin jalutamas ja mõtlesin jube pikalt, kuidas näha pildil välja maksimaalselt seksikas. No et pilk peaks olema hägune, selline “ma ei tea eriti midagi, mis toimub, aga see on minu juures üks väga seksikas omadus”, vaatama ehk natuke kaamerast eemale kaugussegi. Seejärel tuleb kuidagi ära petta, et mul on lopsakamad huuled kui need tegelikult on. (Marta ütles selle peale muidugi, et ei ole vabandus mingi kriipshuul – kalu ju ka igasuguseid… mis on sulatõsi.) Ja kui ma lõpuks jalutamast tagasi jõudsin, olin ma kohe ülimas tujus ja hästi meelestatud, et teha üks kena kalaselfi, seksikas, vastu valgust (sest nii on müstilisem).

Ma ütlen kohe ausalt, et ma sain krambid, kui seda selfit nägin. Ma pole mitte ÜHEGI pildi peal elus nii tard välja näinud ja ma NÄGIN SELLEKS VAEVA.

Sest, no vaadake ise:

2016-04-05 16.41.04

Mis muidugi selgitab, miks ma eriti ei deidi – sest kui ma üritan välja näha seksikas ja clueless, näen ma välja nagu Seewaldist põgenenud patsient.

Igal juhul, sõbraga tekkis selle pildi peale vaidlus, väikene, et kas ma ikka näen välja nagu 8. klassi õpilane või ehk olen ma siiski juba 14 täis. St vaidlus oli tegelikult natuke teisel teemal, aga ma täna tööle sõites pikalt mõtlesin, et mingi huvitav värk on tõesti, et ma näen piltidel vist suht laps välja. Kui ma olin 20+, nägin ma välja palju vanem ja kui ma olin 10+, nägin ma välja nagu, noh, kole laps. Nüüd ma vist olen selline, adekvaatne laps, vahel küsitakse dokumenti ja ainsad jäljed vananemisest on miimikakortsud otsa ees, mis on geneetiliselt Lampide liinist mulle edasi antud.

No ja hommikuti on dekoltee kergelt kortsus, aga sellegi vastu aitaks ilmselt rinnavähendusoperatsioon.

Aga! On üks väga oluline vananemise märk, mis mind kummitab. See tuli mulle täna meelde, kui kulme käisin korrastamas. Nimelt ma leidsin millalgi sügisel HALLI KULMUKARVA. Ses mõttes, auka, see leid oli ÕÕVASTAV. Tähendab, mul ei ole hallide karvade vastu midagi – ma ei tea, et need mul on, sest ee, ma harrastan juuste värvimist ja ilmselt harrastan seda elu lõpuni. Aga KULMUS?! WHO DOES THAT?! See on nagu mingi meeleolukas meeldetuletus looduselt. “Palju õnne, sa lähened neljakümnele, siin on kingituseks sulle vanaisakulm ja sa pead seda nüüd erilise hoolega hoidma.”

No tänan väga. Mehed saavad vananedes aina rohkem naisi ja mõnusa soolapipraseguse habeme, ja mida saan mina? HALLI KULMUKARVA! Mis, mulle tundub, kasvaks igavesti, kui ma teda ei takistaks. Nagu ta üritaks mu juustega kokku kasvada. Et hea kindlam olla nii, seltsis segasem.

Niisiis vedelesin ma täna oma kulmuprofi all, lubasin endast teha salongi Insta jaoks enne-pärast fotosid ja olin hiljem meeldivalt üllatunud, et isegi siis, kui lamp on näkku suunatud ja ülilähedalt on tehtud pilti, ei ole liiga täpselt võimalik foto põhjal öelda, kui vana ma olen. Ja vanaisakulm, hahaa! Sinu me pagendasime ka jälle ära.

PS. Sõber muidugi arvab, et mul pole eriti deite sellepärast, et ma olen näost nii laps. No et keegi ei julge või nii.

Äkki peaks vanaisakulmu ikka alles jätma? Noh, nagu tõestuseks, et ma ikkagi vananen täie hooga.

meet me in tompkins square park

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 10 kommentaari

Mu blogis on vaikseks jäänud, sest ma tegelen asjaga, mida nimetatakse karjääriks.

On täiega veider, et mul pole vist kunagi olnud päriselt põhjust seda niimoodi öelda. “Teen karjääri.” Aga nüüd vist, jah, teen. Aasta tagasi olin ma mõned kuud töötanud Hello!s toimetajana ja paari kuu pärast sain magistrikraadi. 9 kuud tagasi alustasin ma pärast Hello! sulgemist Postimehe naistetoimetuses ning eelmisel nädalal nimetati mind ametlikult selle juhatajaks. (Kedagi eest ei lükanud, sellist kohta sellise nimetusega varem polnudki päriselt.)

Kusjuures, kummaline on see, et kui ma nüüd mõtlesin täna tööle jalutades, et kuidas ma siia ikkagi jõudsin, siis sellel pole ühest vastust. Kui ma enne ei teinud karjääri, mis ma siis tegin? Noh, ma tegin asju, mis tundusid põnevad ja mida ma oskasin. Kirjutasin naisteajakirjadele, peamiselt. Vahel ka raamatuid, aga olgem ausad, ma olen liiga pealiskaudne, et olla tõsiseltvõetav kirjanduspiff. Pealegi ma armastan häbitult palju meelelahutust (ja David Beckhamit). Ma olen alati bloginud üsna, ee, avameelselt ja ma olen ammu loobunud teesklemast, et Daki on keegi teine kui mina. Ka tööl ja puhkehetkel, ikka olen Daki, kogu oma taagaga.

Kõik see ometi kuidagi on lõpuks nii kokku kajanud, et hetkel on kõigest, mis ma olen elus teinud, kasu. Ning, mis peamine, ma saan teha nii paljut, mida ma veel pole teinud ja mis mind huvitab!

Ja ma olen kõik need päevad mõelnud, et elu võiks täitsa niimoodi jäädagi. No absoluutselt pole mitte midagi ette heita (korteris võiks ainult soojem olla veits). Kui midagi ei juhtuks aasta, kahe või isegi viiega, oleks ma rahul, sest vähemalt nii pikalt näen ette, et mul on jaksu, ideid ja võimalusi. Ehk isegi kauem – viis on maksimum, mis ma lihtsalt suudan ette kujutada. Ma ju pole teadupoolest kuskil kauem kui kaks aastat töötanud, nii et see, et mul Postimehes läheb juba teine aasta, on minu jaoks puhas töövõit. SEST MA POLE TÜDINENUD! Absoluutselt! Ma lähen iga päev naeratades tööle ja peaaegu iga päev on mul põhjust öelda, et mul on suurepärane töö.

No ja täna saadeti töö juurde küünelakke ja kana, come on, kes EI tahaks sellist töökohta!

Igal juhul, on äärmiselt põnevad ajad, et olla mina. Minuksolemine lihtsalt on nii fakken fantastiline neil päevil, et ma ei saa kohati aru, kuidas mul on õnnestunud. Veel 1,5 aastat tagasi ei teadnud ma, mis must saab. Mul polnud kuskil elada. Mu ainsad regulaarsed sissetulekud olid üksikud kolumni- ja vabakutseliseotsad. Mu lapsel polnud lasteaiakohta (vt ka elukohaküsimus), mu eraelu painas mind nii, et ma ei suutnud magada ja ärevushäired tahtsid hinge lämmatada. Ma nutsin peaaegu iga päev, kuigi olin pööraselt, äsjaarmununa õnnelik (kõige selle keskel, paradoksaalselt).

Kõik need kuraditosin kolimist, mis mu elus on olnud. Kõik need üüratud armastused ja valud ja kukkumised ja uuesti tõusmised. Kõik need korrad, kui ma olen pidanud otsast alustama. Uues kohas. Uues linnas. Uues linnaosas. Uues alevikus. Uues koolis. Uuel töökohal. Uute nimedega.

Need kõik on mind õpetanud hindama seda, kui kuradi fantastiline on, kui sa näed ette, et su elu on vähemalt aasta või kaks selline. Et sa veel ei pea kolima. Et sind ei panda võlavanglasse, et su laps õilmitseb, et sul tekivad juured, et sa ütled kohas, kuhu oled kolinud silmad kinni, inimestele tere ja et sul on kellelegi helistada, kui õhtul läheb tööl kauem. Et sul on sõbrannad, kellega käia dinneritel ja rääkida sarjadest ja kirjandusest ja merest ja Tallinna-kolimisest. Et sul on sõbrannad, kelle juurde sõita, kui linn viskab üle pea. Et sul on pere, kes sind alati avasüli vastu võtab. Et su lapsel on pere, kes teda jumaldab. Et sul on sõber, kes läheb su pärast kohati hulluks, aga kes ütleb alati tere hommikust ja head ööd. Et sul on varuplaan. Ja et sul tegelikult ei lähe varuplaani tarvis.

Ma lihtsalt olen kuidagi nii … noh, tänulik. Et mind on jalgele aidatud, kui seda vajasin, sest, olgem ausad, ma olen olnud ikka üsna pikali. Ja et on inimesi, kes mind armastavad, olgugi, et räägin liiga palju seksist ja mul on ebaproportsionaalselt palju parte elamises.

See kevad tuleb ilus. Ja suvi ja sügis ja talv ja järgmine kevad kindlasti ka. Muu ei tundu hetkel lihtsalt võimalik.

/

Muide, on kummaline, millest inimene iseendale iseendaga (loe: lapsega) elades puudust hakkab tundma.

Et keegi veel käiks poes teinekord. Et keegi avaks ust või aitaks kleidilukuga või ütleks, kumb kleit üldse valida. Et kellelegi helistada, kui hing rõõmust või kurbusest (kurbolemist ikka tuleb ette, see käib täisväärtuslikult kirega elamise juurde) plahvatab. Et keegi poes su kõrval võtaks korvi ja et keegi teine vahel rooli istuks. No mingi imelik igapäevaigatsus.

Ma ütlen, sõbrad, rutiin on absoluutselt alahinnatud. Rutiin on suurepärane! Ja olgugi mu elu suurepäraselt rutiinne, ma olen sellega täpselt sellisel kujul täiesti rahul.

(Ainult et rongid võiksid linnast vähe hiljem tulla, siiski. Et ei peaks dinnereid sõbrannadega kell 16 alustama.)

armumistest

Inimesed ja inimeseks olemine 7 kommentaari

Vahel ma vaatan USA telesarju ja nutan.

Okei, olgem ausad, minu nutmisharjumuste juures ma nutan ikka päris tihti. Nutmine on megaiisi. See tuleb peaaegu sekundiga kui ma näen mõnd armast last (kui parasjagu mu laps on kuskil eemal), mõnd nukrat hüljatud looma või armastust ükskõik mis kujul. No ühesõnaga, pole saladus, et ma ole übernutja. Sest jumala eest, ma olen inimene, kes on nutnud South Parki jõuluosa peale. SEST KES EI NUTA JÕULUOSA PEALE?! Südametud inimesed, thats who.

Igal juhul, täna vaatasin sarja ja mõtlesin, et küll on noor armastus ilus.

Ja sain ühtlasti aru, et ma pole seda iial kogenud.

Oh, muidugi oli mul Esimene Armastus, kelle järele ma õhkasin neli aastat, seejärel me käisime lõpuks kaks kuud ja suudlesime ühe korra ja lõpuks ma deitisin ta sõbraga, kes oli just sõjaväest tulnud. (Ja selle sõbra sõbranna, kes tollal tundus meganoor, on üks mu lemmikumaid #naistejuttude tšikke. Ühtlasi õppisin ükskord tagurdama, anti mosse ja põld ja tagurdasin nagu vana mees, meganaiss.)

No igaljuhul, ma ei saa iialgi teadma, mida tähendab noorpõlvearmastus. Ma nii väga tahaks teada, mis tunne see on. Noorena ju tunned rohkem ja teravamalt, kõik emotsioonid söövad end sinust läbi. Aga praegu… Noh, praegu oled rõõmus, kui Belgia baaris baarmän naeratab ja hiljem viimase rongiga koju sõites tuttavat näed. Et nagu noh, #lifegoals.

Nii väga tahaks, et tuleks meelde See Tunne. See, mis oli siis, kui olid veel varateismeline, kui maailm tundus täis võimalusi ja armuda võis igaveseks.

Aha, see on ka oluline.

Kui armuda võis nii, et kõik oli võimalik. Olete te ka märganud, et kui praegu armuda, siis nii sageli See Pole Võimalik?

Jube tüütu.

Ja aia ka.