Sõitsin Tartust koju ja Spotifyst tuli Dane Cooki “Light on”, ja mulle tundus, et kuidagi kõnetab nii hästi seda ebamäärast tunnet.

Seda tunnet, kus sõnadest ei piisa ja samas, kui ainus, mis jäänud on, on sõnad, needki lõpuks hääbuvad.

Ja ma mõtlesin, et ma mõistan nii hästi seda tunnet, kuidas tahaks jätta aknale tule põlema, noh, märgiks, et … Ma ei teagi? See on see imelik ebausk, et inimesed ja hinged, kes meie eludest on lahkunud, et nad käivad vahel ja näevad. Näiteks näevad su põletatud küünlaid või seda tuld, mis oled aknal põlema jätnud. Et kõnnivad või vaatavad kaugelt ja teavad, et sa ei ole unustanud, et sa mõtled.

Ma olen püüdnud mitu päeva seda kuidagi mõistlikult sõnastada, aga pole suutnud. Nii et las jääda õhku rippuma see siia.

/

Aga ma puhkan. Ma olen viimase nädalaga suutnud end vaevata viia mulle kõige paremasse elamise rütmi, ma olen maganud puusad haigeks ja pea on nii õndsalt tühi, nii tühi. Kõik puhkuse päevad on sisustatud ja seega ei pea mu tühi pea eriti mõtlema, mida teha või kuhu minna, kõik on mineviku-Daki juba paika pannud, et kõik läheks vaeva ja mureta.

Ma polegi vist päriselt niimoodi kunagi puhanud, eelmise aasta puhkus oli kõige sarnasem sellele, aga ka siis oli ju pigem nii, et poolaastasse mahtus määratu kogus tegemisi ja stressi ja murdumisi ja tööd, nüüd aga on pigem läinud ühtlaselt see aasta, ühtlaselt tõusujoones ja ma olen NII RAHUL.

Mul on raske sõnadesse panna seda tunnet, kui õiges kohas ma oma eluga praegu tundun olevat, et… Mul vist on tunne, et kui ma midagi ütlen, siis ma sõnun ära.

Üht imehead pastat tegin ka eile, auka jagan varsti retsepti.

Sõbrad, istuge akendel või terrassidel, vahtige valgesse taevasse, jätke tuled aknal põlema, kui on inimesed, kellele te mõtlete, aga keda enam pole, liigutage varbaid kasteses murus ja pahvatage naerma keset toidupoodi – kõik see, kõik see on elamist väärt.