Ma ikka olen vahel kirja pannud, millised mu päevad välja näevad, nii tore tagasi vaadata ja mõelda, et midahelli, elu võib ikka nii erinev olla. Ja ükskord palusin ju ka lugejatel oma päevi jagada. Igal juhul, siit saate pilgu minevikku heita.

See nädal on olnud täiesti pöörane. PÖÖRANE MA ÜTLEN TEILE. Hakkasin täna mõtlema, et mis värk on siis, et kuidagi nii käest ära elu tundub, aga sain aru, et tegelikult pole iseenesest midagi väga erinevat, lihtsalt paar ebasoodsat asja (väga palju linnakohtumisi, haige laps) kokku sattunud ja kohe ongi, pauhti, sisemine komfort läinud. Lisada juurde mõni breakdown of the närv (jällegi ei midagi tõsist) ja siis saabki ühe zombiducky, kes ei jaksa õhtuti muud teha kui lage vahtida.

Aga siis tuli pähe ka see, et ammu pole kaardistanud oma igapäeva ja kui inimesel üldse millekski blogi on, siis selleks võiks ju olla.

Niisiis, minu päev, anno kevad 2016.

Kui on lasteaiapäev, heliseb äratuskell 7.30. Vahel on Mila selle aja peale juba minu voodisse roninud ja toksib mind, vahel (enamasti) ajan ma end püsti, koperdan tema tuppa, tõmban ruloo eest, Mila ringutab ja teatab, et armastab mind, ronib unesoojana sülle ja me koperdame voodisse tagasi.

Seejärel teen ma oma hommikusi asjatoimetusi, Mila vaatab multikaid, räägib kassidega, vahel sööb midagi kerget ja kiiret, aga üldiselt sööb lasteaias. Siis sibin-sabin riidesse (“Ei taha seda kleiti! Tahan seda roosat! Südametega! Ei, seda teist roosat ja südametega!”), sibin-sabin soeng (“Punupatsi! Elsa-patsi! Hobusesaba! Lahtiseid juukseid!), asjad kokku ja minek. 8.20 sõidame kodu juurest ära.

Kui ei ole lasteaiapäev, saan ma magada umbes tund kauem – Mila sisemine kell äratab teda umbes sel ajal, headel hommikutel põõnab suisa poole kümneni. Siis toimub lihtlabane kodune asjatamine – mina teen tööd, tema teeb omi asju. Vahel sööme koos ning kuskil 14-15 ajal lähme õuetiirule.

Linnapäevadel aga lahkun ma lasteaia juurest 8.30 ja sõidan tööle. Kui on normaalne aeg aastast, siis on teetöödest puutumata kõik need kolm marsruuti linna, aga ebanormaalsel ajal aastast (praegu) on HEAL JUHUL valikus ainult üks marsruut, sital juhul pole sedagi. Ja kui on ainult üks marsruut, siis on muidugi see umbes. Ehk et kui ma muidu sõidan tööle 40 minutit, siis nüüdsel ajal ikka tund ja peale.

Tanklas teen vahel peatuse, ostan kohvi ja suitsu, või õli ja aknapesuvedelikku. Või noh, bensiini.

Üleüldse need sõidud linna ja tagasi on osutunud oluliseks osaks mu mentaalse stabiilsuse säilimise juures. Muusikale kaasa üürgamine, oma mõtete mõtlemine, analüüsimine, unistamine, vahel ka niisama röökimine (kui vaja hingelt ära saada) – see  poolteist tundi päevas on ainult minu oma ja ma ei saa ilma selle ajata enam elada.

Tööl olen ma üldiselt 9.30, oleneb ummikutest ja kui kaugele pargin. Joon head masinakohvi, aga olen veendunud, et see ükskord mind veel hauda ajab. Ajan kolleege närvi. Naeran. Teen tööd. Kuulan mussi. Käin rõdul veelgi enam kolleege närvi ajamas. Teen tööd. Kuulan mussi. Käin töösõbrannadega lõunal ja kohvil. Siis teen veel tööd, kuulan veel mussi, ajan veel natuke kedagi närvi ja ideaalis kell 15 stardin.

Poes käin Keilas peaaegu iga kord. (See lause on nii sisutühi, et ma ei saa aru, miks ma selle siia kirja panin, aga no las ta siis olla.) (Vt ka zombid.)

Kui on selline päev, kus saab natuke vabamalt võtta, püüan koju jõuda varem, et saaks enne Milale järeleminekut näiteks jooksmas käia. Viimasel ajal on mul jooksmisega kehvad lood – hooaeg algas okeilt, aga siis tuli mingi totaalne error sisse ja nüüd ma olen umbes nädal aega jooksmist vältinud. Proovin varsti jälle, sest öeldakse, et hea on. (Ma ei usu seda, aga ma jään arvamuse juurde, et ma ei pea jooksmist armastama, et seda teha.)

Niisiis, kell neli on umbes lasteaed, seal on vaja kõigi Mila sõbrannadega arutada viimast kleidimoodi, imetleda Elsa-patse ja kõrvarõngaid. Lahkudes on kohustuslik kalliring, mis algab miskipärast tavaliselt minust, kui mõni Mila sõbranna leiab, et ilma kallita ei tohiks ära lasta.

Ja siis vist – peaaegu – üks päeva lemmikosasid. Õhtusöök, muusika, ebamäärane tühjus, aga see ei ole mitte rahulolematus, aga produktiivse päeva järellainetus.

Pärast õhtusööki teen veel tööd (vahel vaatan logidest, et ikka ka südaööl ja pärast sedagi olen teinekord üht-teist teinud, aga pigem üritan mitte), enne magamaminekut on tavaliselt mingi nukumaja või niisama jutustamise aeg.

Kell 21 on Mila üldiselt voodis. Loen õhtujuttu, laulan unelaulu (enne peab kokku leppima, mitu korda. Mila nõuab viis, mina pakun kolm või neli. Vahel Vestmann peal ja Piibeleht all, siis jälle vastupidi). Kallistame, musitame. Musitan läbi kaisuponi (Haruldus, obviously), kellelt saab öösel musisid võtta, kui hirmus peaks hakkama. Uksel veel lubame, et näeme kindlasti üksteist unes ja magame hästi ja armastame nii-nii-niiiii palju.

Ja siis, kui ükskord Mila on magama jäänud (vahel trallib, aga üldiselt vist jääb hästi), on see:

Sweet, precious me time. Me, me, me!

Ja mis ma sellega teen? Venitan poolde öösse, sest vaikus ja mitte mingeid kohustusi on bestest tunne maamunal vist.

Aga üldiselt püüan olla vastutustundlik täiskasvanu ja minna vähemalt enne südaööd magama. Sarjad, raamatud, headöödjutud ja medsid.

Ja hommikul algab ju kõik otsast peale.

Elu on hea. Stabiilne. Rutiin on mõnus, aga kohati ahistav. Kõik Klooga teed on läbi jalutatud, kõik siinse kandi meelelahutusvariandid on end üsna ammendanud (kui Kummitusmets välja jätta ja no tegelt pole sealgi suurt midagi teha). Ükspäev rääkisime, et ilge piin on tegelt see looduskaunis kohas elamine – koguaeg tunned suurt kohustust järve või mere äärde minna, sest SA JU SAAD. Aga TEHA pole seal tegelt sittagi, siin järve ääres konkreetselt on ainult kurjade luikede eest põgeneda ja vaadata, kuidas mehed kala püüavad. Mis on põnevam filmides kui päriselus.

Aga tegelikult on vähemalt mingigi seltsielu. Milal on sõbrannad, kes vahel käivad külas või kellel tema külas käib – ja vahel käin kaasas, sest sõbrannade emad on ju ka ägedad. Lisaks on nad täiskasvanud inimesed, kellega saab rääkida ja keda ma tunnen ja kes pole kaugemal kui 40 kilomeetrit. Selles mõttes – oleme kodustunud.

Ja ei kurda.