Foto: Arctic Sport

Mul on Arctic Spordiga mõnusad kogemused – kirjutasin neile sügisel paar kirjatükki ja nemad lubasid vastutasuks mind trenni peksta. Mõeldud, tehtud! Ehk siis minu puhul: mõeldud, mõeldud, mõeldud, mõeldud tegemisele, mõeldud vabandustele, mõeldud, mõeldud…

Kuni Kaia Arcticust kirjutas, et no ei jõua nemad seal ära oodata, mil mina oma nina küll spordiklubi uksest sisse pistan… Ja et üleüldse, neil on uus põnev trenn, mida ma ehk tahaks proovida JA KUI MA KOHE EI TULE, ON KURI KARJAS!

Selle peale ei jäänud mul muud üle, kui lasta end muidugi trenni kirja panna. Lugesin WaterBalance’i kirjeldust ka, kõik tundus üsna mõnna. Mina, vana surfihunt, mina, vana lumelauahunt, rääkimata sellest, et Naistelehe ajal käisin ma ju veel ka flyboardi proovimas… No sõnaga, tundsin end ääretult enesekindlalt, hoolimata tõsiasjast, et vees trenni algust oodates ja niisama vedeledes ei tulnud mul meelde viimane kord, kui spordisaali uksest sai trenni eesmärgil sisse astutud. Rasedana tegin ma igast joogasid ja veevärke, aga no see ei  loe, eks.

Ja teate, ma ütlen ausalt, et pärast esimest minutit, kui me lihtsalt laual seisime, oli mul välja mõeldud juba kolm põgenemisplaani, ikka sellised elaborate, et mind ja mu puudumist ei märgataks, sest Kaia oli trenni vaatamas (ilmselt just sel põhjusel, et ma ära ei jookseks, basseini äravoolu kaudu ära ei püüaks ujuda või midagi sarnast). No nii jube raske oli, põhimõtteliselt sain ma teada, et mul on TALLA ALL lihased ja ilmselgelt ei kasuta ma neid iga päev just eriliselt palju (huvitav, kuidas ma siis ümber ei ole veel kukkunud?), sest need hakkasid viie minutiga niimoodi valutama, et ma mõtlesin, et ma suren ära.

Aga lõppeks oli ikkagi ülitore, nagu heale trennile kombeks, ei mõelnud ma sel ajal mitte millegi muu peale, kui et püüdsin leida oma tsentrit (või laua tsentrit) ja vapralt ikka kõike niipalju kaasa teha, kui suutsin ja oskasin. Nagu ikka on uuesti trenni minnes vahva avastada, mis osad kehast on nõrgaks jäänud ja mis endiselt tugevad (hello! kõhulihased!), jätkuvalt paindun ma sama hästi kui lambipost (pun totally intended) ja jätkuvalt ei ole mul kodus küünelakieemaldajat, millega ma peaks asap tegelema, sest Mila lakkis mu varbaküüned roosaks ja roheliseks juba mingi kuu aega tagasi ja veits veider oli seda jubedust vahtida.

//

Ma mõtlen siin neil päevil igast mõtteid. Näiteks sellenädalases Hello!s on mu lugu Cool D-ga, kes andis mulle palju mõtteid juurde. Eile just taipasin, et on täiesti tõsi: mida vanemaks sa saad, seda rohkem sa õpid hindama elus rahulikkust ja rutiini. Ma ei viitsi ja ei jaksa tegeleda mingite pseudoteemadega, mul on oma rütm, kuidas ma asju teen ja mulle meeldib see. Jah, mind natuke häirib, et elus peaaegu täiesti puudub spontaansus, isegi seksi tuleb ette planeerida nagu mõnes veidras romcomis, aga siiski. Ma olen mõnes asjas veel kehv, millega ma peaks vaeva nägema. Näiteks see makasaurus, mille tähtaeg kukub kohe. Ma peaksin suutma keskenduda nii, et kirjutan iga päev natuke. Ma TAHAKSIN teha korraga ja palju. Aga mul pole seda võimalust. Seega ma pean ümber õppima (ja kiirelt, muidu Nirti saadab mulle matusepärja, kirjaga “Puhka rahus, Sinu Tulevik”). Ja ma püüan.

Aga muidu üldiselt mõtlen ma tihti, et peaks tulema siia ja kirjutama, et elu on ikka nii ääretult tore. Kas ma olen juba öelnud, kui väga ma oma tööd armastan? Lihtsalt uskumatu, ma ei plaaninud naasta kirjutavasse ajakirjandusse, vähemalt mitte lähiajal, aga ometi nii läks ja ma naudin seda hoopis uutmoodi kui varem. Tööd on palju, aga nalja saab veel rohkem. See on ju ideaalilähedane.

Nüüd ma lähen koperdan sööma, sest ma kujutlen, et homme mu jalad väga ei liigu siiski. Tudisevad ehk kergelt vaid, kui liigutamise peale mõtlen.

Aga JUMAL TÄNATUD, LÕPUKS jõudsin ma trenni! Jei!

(Kuigi ma arvan, et edaspidi nimetan ma seda Waterboardinguks…)