Klooga.

Jaanuaris saab aasta sellest, kui Nõmme selja taha jätsime koos kogu selle hulluse ja ikkagi ka armsusega, koos maailma ägedaima Naabritüdruku ja Ruumi ja minu peenarde ja Mila sireliga, kõik jäi seljataha. Väljas tormas lund sadada, kui me muudkui tassisime ja rassisime, aga lõpuks oli kõik. Ma mäletan, kuidas ma istusin vist selle päeva õhtul, siis, kui oli kolitud, elutoadiivanil, pea Lemmiku süles ja nutsin tund aega jutti. Lihtsalt selline vabanemine, kurbus ka, aga peamiselt vabanemine. Lõpuks.

Klooga on üks huvitav koht, siin elamine on olnud tõeliselt avardav kogemus. Olen kirunud, trampides rongile, olen otsinud taga kõigist kolmest poest hädaabimähkmeid (ja neid mitte saanud). Olen külmetanud ja olen remontinud ja olen igatsenud inimesi ja… Ja olen olnud NII ÕNNELIK. Olen olnud vaba ja õnnelik, olen ärganud rahulikuna ja kaisus, olen nutnud ja naernud ja armastanud, olen silitanud kasse ja tervitanud kodu iga kord, kui uksest sisse astun. Naudin ju tegelikult neid sõite koju, neid maagilisi päikeseloojanguid ja neid lumest lookas mände. Olen koos Milaga järveplotilt vette sulpsatanud, olen öösel rattaga ringi kimanud ja alasti ujumas käinud, olen siin olnud elus ja kodus.

Imelik, poleks iial vist arvanud, et minu pikka siin-olen-kunagi-elanud nimekirja satub ka Klooga, aga siin ta praegu on. Kui kauaks? Ei tea. Natukeseks veel. Siis vaatame edasi. Aga tean, et kui kunagi siit lähen, siis kurbusega jätan selle koduga hüvasti. Aga veel me oleme koos ja veel meil on mõnus ja tegelikult, teate, see jahedus on päris mõnus. Küllap ma varsti jälle oma ahju saan, kuhu tuld teha, aga seda Klooga avarust ja valgust, seda tuleb praegu nautida.