Üks mu lemmiksarju sel hooajal on Stalker. Mitmel põhjusel: esiteks aitab see näha psühhopaatide ja jälitajate mõttemaailma, teiseks toob see laia üldsuse ette selle probleemi üldiselt. Järgnev tekst aga on kirjutatud Õhtulehe teleblogi jaoks, kus seda ei avaldatud. Huvitav, miks:)
—
Selfie-killerite üledoos
Sel hooajal paistavad USA teletegijad olevat lõpuks ometi avastanud enda jaoks sotsiaalmeedia ja interneti – ning tegelevad üksteise võidu selle demoniseerimisega. Värskes “Kurjuse kannul” (Criminal Minds) osas tegutseb “Selfie-killer” ehk “Eneka-mõrvar”, kes võtab sihtmärgiks noored, kes liialt palju sotsiaalmeedias aega viidavad. “Miks ometi inimesed aru ei saa, et internet on igaveseks!” ahastab üks FBI agent ning teine targutab kaasa: “Ma ei saa aru, miks inimesed panevad oma elu kõigile avalikult vaatamiseks üles?!”
Ja see pole mitte esimene (ega kahjuks mitte ka viimane) sari, mis sotsiaalmeedia ja eneka-kultuuri lüpsab, püüdes vaatajale jätta muljet, kuivõrd ohtlikku elu me kõik elame. Stalker, üks mu selle hooaja lemmiksarju, elabki ainult selle varal, et kõik juhtumid on seotud jälitajatega, kes saavad enamasti oma info sotsiaalmeediast.
Kõik see kajastab muidugi üsna täpselt muutuvaid aegu. See ongi kaasaeg. Aga mulle tundub, et sotsiaalmeedia demoniseerimise käigus on teletegijatel jäänud mõistmata üks oluline tõsiasi: see ONGI kaasaeg.
On muidugi igati tänuväärt, et televisioon pöörab tähelepanu ühiskonna haavatavatele kohtadele ning käitub omamoodi hoiatava vanatädina, kes meenutab, et “üks õige ja korralik inimene peaks ikka olema tagasihoidlik ja ettevaatlik, maailm on ju nii ohtlik!”. Aga lõppeks ei usu ma, et kogu see eneka-teema (vt ka komöödiasari Selfie) kuidagi inimesi rohkem maa peale tooks või aitaks neil mõista, mis sotsiaalmeedia tegelikult on. Mulle kui kommunikatsioonieksperdile meeldiks väga kui inimesed enne internetti minekut endale selgeks teeksid, millega on tegu ning käituksid vastavalt, kuid siiski ei ole minu meelest midagi head ka selles, kui pidevalt püütakse meid interneti ohtudega hirmutada.
Internet on osa tänapäevast. Selge, et krimisarjad ongi mõeldud mängima vaataja suurimatel hirmudel, kuid ei ole ka normaalne, et jäetakse mulje nagu tekib tänu sotsiaalmeediale psühhopaate juurde kiiremini kui seeni pärast vihma. Ja ainult meie, sotsiaalmeedia kasutajad (=ohvrid) saame midagi selle vastu teha – olles internetis vähemkättesaadavad! See ainult toidab stereotüüpi ja müüti, et ohver on alati tegelikult ise kuriteos süüdi. Eneka-mõrvarid ja muud sarnased süžeeliinid vaid süvendavad arusaama, et “seda kõike poleks juhtunud, kui sa vaid oleksid enne selfie postitamist mõelnud potentsiaalsetele värdjatele, kes sind internetis jälitada saavad”. See on sama retoorika, et “ära kanna miniseelikut ja ära joo peol end liiga purju, siis sind ka ei vägistata”.
Mitte normaalsed ja tavalised inimesed ei pea oma käitumist muutma, vaid õiguskaitseorganid peaksid meid paremini kaitsma. Mitte sina ei pea selfiet postitades muretsema, kes seda näha võivad, vaid psühhopaat peaks MITTE toime panema kuritööd, kui su selfiet näeb.
Oleks aeg, kui sarjad muudaksid natuke oma mõttelaadi. Ja ka inimesed me ümber võiks natuke muuta oma mõttelaadi. Enam ammu ei eksisteeri sellist asja nagu “offline maailm” või “pärismaailm”. Internetimaailm ONGI pärismaailm. Ja kurjategijad on päriskurjategijad, olgu nad offline või online.
Igaüks peaks rahus saama oma selfiet postitada.