Täna oli esimene täislaks logistikapäev.
Nimelt on meie uus kodu linnast sutike väljas. Uusi ja paremini töötavaid hoiusüsteeme pole ma veel suutnud välja mõelda, aga eks nüüd hakkavad tõsisemad lasteaiaotsingud pihta, mis natukenegi elu lihtsamaks teeksid. Sest täna oli asi paras eneseületus.
(Ütlen kohe ära, et ma üritan mitte vinguda, sest tegelikult on kõik fantastiline ja Aafrikas lapsed nälgivad ja on sadu Eesti peresid-üksikemasid, kes elavad kordi ja kordi halvemini kui mina, eks. A no ikka, megatüütu oli tänane päev.)
Kõigepealt päeva kohustuslik arvutamisosa. Kui ma pean kooli jõudma kella 17ks, siis tähendab, et Mila peab Mustamäele hoidja juurde jõudma 16-1615. Mis tähendab, et Nõmmele peaks jõudma hiljemalt kell 16.
Rong sõidab Nõmmele sutt üle poole tunni. Aga! Kas läheb ka mõni rong sobival ajal? Üldiselt käivad nad kord tunnis ja vahel ka harvem, kõige kriitilisem hetk on lõuna paiku, mis hakkab päevaseid loenguid segama, ennustan. Või noh, siis tuleb muud skeemid välja mõelda.
Aga täna oli siis nii. Kodust pidime väljuma 1440 ja mitte sekunditki hiljem. Rongipeatus on küll kümne minuti tee kaugusel… kui minna üksinda. Lapsega – poole kauem VÄHEMALT. Kui ta on nõus terve tee kelgul istuma, siis 13-15 minutit. Aga ta üldiselt pole, sest ta tahab ju ka vahepeal kelku vedada või lund uudistada või üleüldse on tema jaoks kiirustamine kui kontseptsioon väga võõras.
Mila lõunauni on aga üldiselt 14-15. Mis tähendab, et ma pean hakkama teda hommikuti varem äratama (*oksendan endale suhu veits, VIHKAN hommikusi äratusi, ka teistele neid teha*) (aga no kui peab, siis peab). Täna ei viitsinud. Mõtlesin: let’s wing it. Et äkki juhtub ime ja magab sutike varem ka, nii et jõuaks rongile ja puha.
Läks ta jee kõik nii. No okei, inimene on piisavalt suur juba, et üks päev lõunauinakuta – peab vastu küll. Võib ju ka hiljem hoidja juures magada.
Siis kiirelt-kiirelt kõik vatid selga. Aeglaselt-aeglaselt trepist alla, sest iga naabri ukse taga tuleb ju rääkida, kes seal elab ja mis häält teeb alumise naabri koer ja nii edasi.
Siis talvetee. Siis rong. Mõningane rahuhetk.
Siis Nõmme ja jooksuga bussi peale. Bussilt Szolnokis maha, läbi majadevahe hoidja juurde. Kallid-musid-paid. Uuesti trolli peale. Tund aega külmas trollis linna loksumist, vahepeal trammile ümber istudes.
Kool. Mm, mõnus kool. Vahepeal tšekkan rongiaegu – kurat. Kurat-kurat. Peab enne lõppu ära tulema, et jõuaks.
Tramm. Troll ja/või buss, aga täna olin selleks hetkeks juba nii läbi külmanud, et otsustasin pursuid mängida ja võtsin pärast trammi takso.
Laps riidesse, takso peale. Kelk! Et seda ei unusta.
Ja suures kiirustamises jõudsime Nõmmele 40 minutit enne rongi väljumist. Üleväsinud laps, kontideni külmanud ja surmani tüdinenud ema käe otsas. Egas midagi. Jalutasime megaaeglaselt Kiisumarketis, ostsime igast asju, mida vaja ja mis muidu lähevad alati “päriselt” poes käies meelest. Kott sai, nojah, raske.
Aega rongini? 20 minutit. Effing eff!
Tegime Sõõrikukohvikus ühed kakaod ja sõõrikud. Aega rongini? 10 minutit!
Need külmetasime perroonil ära, saateks tädikeste jutt sellest, kuidas tänapäeva lapsed on a) liiga paksult riides, b) ei peaks üldse sellise ilmaga õues olema. Ainult hülguremad veavad oma lapsi nii hilja sellise külmaga mööda ilma ringi!
Rong. Mõningane rahuhetk.
Ning lõpuks kojujalutamine lapsega, kes keeldus kelgust (aga nii oli ka poekotti lihtsam vedada). Jalutasime, nõudis, et ma laulaks. Ka kõige aeglasemad mutikesed, kes samas peatuses väljusid, olid meist umbes kilomeetriga ees. Nii kuradi külm! Ainult Milal paistis mõnus ja soe olevat.
Siis nõudis kelku. Ja kuna mu kindad on kadunud, siis tegin ma oma elu kiireima kelgukilomeetri vist, vahepeal käsi vahetades ja lõpuks ka Mila seljakotti tassides.
Aga see hetk, kus ma jõudsin pimedasse majade/pargi/metsavahesse, kuhu ei paista ükski neist mõningast tänavalambist, vaatasin ma hetkeks taevasse ja TÄHED PIMESTASID.
See peaaegu kaalus üles fakti, et ma olen nüüd veetnud kolm tundi teki all ja ikka veel värisen.
Homme lähen metsa, lasen maha mõne karu ja ehitan endale talvekombinesooni.
Pärast kooli muidugi. Kui mõni rong läheb.
Metsa siis.
Sinna, kus karusnahku leidub.
17 thoughts on “hurjuhh”
Alusta kinnastest
Mul tegelikult olid kindad! Mitu paari! Kõigist on alles hetkeks ainult üks eksemplar.
Auto?
Veebruaris, loodetavasti!
Ma arvan, Daki lihtsalt ei viitsinud autoga minna. Tüütu on seda jääd kraapida aknalt ju.
Heh,
nii tuus, nagu meenutus minevikust. See logistika on isegi värvikam, kui alustada kell 06.00, siis pimestavad tähed kaks korda.
Naabrinaine
Kõlab nagu mu lapsepõlvemaa ühes K-tähega linnakeses 🙂 Ja rongiliiklus oli ka 20 aastat tagasi sel suunal kehv, eriti lõunastel aegadel :S Muide, mingid marsad peaksid ka linna vahet liikuma, äkki nende ajad klapivad paremini ja kui mu oletused õiged on, siis marsapeatus võiks teile vist isegi lähemal kui raudteejaam olla?
Vist on jah, peangi uurima seda ka:)
Algus on väga põnev, natuke ekstreemne, erutav. Umbes kolmanda päevani.
Ma üritasin suvel bussiga transportida aedikusse kolmest. Siis arvasin, et hüppan ojasse ja siis hakkasin autoga käima.
Nüüd olen testinud bussiga käimist ka, nüüd on parem, ilmselt on kolmene taltsutatud rohkem.
Aga kes keelab kanda erinevatest paaridest kindaid? Kardad kommenteerivaid tädikesi?
Heh, ma ei tulnudki selle peale! Absull ei karda, aga täna õnneks leidsin ühe klappiva paari ka:)
Hei,
Tallinna Ülikoolil on lastehoid täitsa tasuta olemas õppejõududele ja tudengitele loengute ajaks. Ma küll ei mäleta tegelikult mis kellani õhtul see lahti oli aga vast teinekord sobib.
Jaa, see juba ka plaanis ja uuel nädalal vist proovime isegi!
Njaa, see lastehoid on paraku vaid päevastele õppijatele, aga meil õhtused loengud mõnusalt kaheksani välja. Või kui just ei leia trobikonda lapsi (ja hoida soovijaid), kes just sellisel ajal vajaksid kantseldamist.
Ma tõhustaksin hoidjaotsinguid kodulähedases piirkonnas – sedasi solgutada ennast ja last ei jaksa kuigi kaua. Kodulähedasel hoidjal on tuhat plussi kuni selleni, et saad teinekord ka õhtul välja kuskile, kui hoidja nõus sellise kaubaga. Mõni vastne pensionär? Mõni lapsega kodus ema? Mõni tööta inimene? Sobivat leida pole ilmselt väga kerge, aga tasub vaeva igal juhul. Korra võib nii ju siblida, korra kuus nt. Aga kui see peaaegu igapäevaselt peaks käima, siis on ikka varsti mõlemal toss väljas. Pood on seal? Pane kuulutus seinale ja palu müüjail – nad tunnevad ju kõiki – jutt liikvele lasta.
Jepp, see ka plaanis! Pluss otsin siin kohalikke hoiuvariante ka, lootus on ikka saada auto ja mõni (kasvõi tasuline) hoiukoht.
Ses suhtes, et kui ta sul 18ni saab teinekord kooli lastehoius olla, siis sinna saan ma järgi minna küll 🙂