Ma olen avastanud, et kõige rõõmsamaks teevad mind juhuslikud kohtumised ja juhtumised igapäevas. Näiteks see Comarketi müüja, kel oli nii tohutult hea tuju, et me jäime põgusalt vestlema. Ei millestki erilisest, viskasime natuke nalja ja ma läksin poest välja, lai naeratus näol.

Või siis see Elroni klienditeenindaja, kes meile ühel hommikul “Õnnelikku päeva!” soovis ja hiljem kõikidele teistele reisijatelegi rõõmsaid soove sõnas. Ta oli lihtsalt nii tore ja positiivne, et ma pidin teda selle eest kiitma.

“Aga kuidas ma saan MITTE olla rõõmus, kui mul siin rongis on sellised armsad särasilmad! Nad on ju ainult meile rõõmuks!” naeratas ta Milale osutades.

Või siis see kord, kui me käisime õhtul kohalikus poekeses ja ostsime muuhulgas ka mullitaja. Väljas ukse ees hakkasime Milaga mulle puhuma, paistis kuu ja oli külm ja mullid olid kuidagi eriti maagilised ja ilusad. Me naersime, Mila jooksis läbi mullide ja kohalikud punaste ninadega onud, kes poest väljusid, kaheliitrised õlled näpus, jooksid ka naerdes läbi mullide, habe härmas. Ja ausalt, ma olin korraks õnnelik, et sain selle habemiku päeva natuke maagilisi mulle tuua.

Rääkisin sellest Lemmikuga*.

“Ma ei saa aru, see on ju nii imelik, onju? Et mind teeb mingi bomži naeratus rõõmsaks?”
“Einoh, kas just imelik… Sa ju oledki selline,” ütles Lemmik mõtlikult.
“Issand… Kas see tähendab… Appi, kuule, kas see tähendab, et ma olen… HEA INIMENE?” küsisin ma, silmad kohkumusest suured.
“Nojah noh!” ütles Lemmik ja hakkas naerma.

Ma hakkasin läbi naeru karjuma.

See on päris jube avastus ju. Et äkki sa oled kogemata hea inimene. APPI!!! Mida ma NÜÜD tegema pean siis?

Elu on üks hädaorg, ma ütlen noh.

—

*Jah, mul on Lemmik. Ta tõesti on mu lemmik, nii mitmel tasandil. Ja ma olen temaga koos väga, väga õnnelik.