Ma mõtlesin pikalt, kuidas täpselt oma kehale Mila saabumine ja tema olulisus ära märkida. Alguses mängisin mõttega, et äkki seoks kuidagi tema sünnikuupäeva, nime, tähtkuju või nimetähedki, aga no mida sa sellest Sõnnist kaunist välja oskad võluda. Hiina kalendri järgi on ta Kassi aastal sündinud, aga no kuulge, mu kehal on juba piisavalt kasse, palju võib neid üks inimene ikka endale peale tätoveerida. Niigi peetakse mind teatud ringkondades napakaks kassimooriks.
(Aga mitte muidugi Mallu ringkondades. Tema mõistab mind. Mu hingekass!)
Mõtlesin kaua ja vahepeal tundus, et mõte jääbki teostamata. Kuni ükskord Liisu juures K2-ga istusime ja naersime, kuidas Mila iga asja peale “Ei karda!” ütles.
“Novot, selle sa peaksidki endale tätoveerima,” arvas K2.
“Ei karda?”
“Nojah, näiteks “No fear”, tramp stamp’iks, siis on nagu topelttähendus,” irvitas K2.
AGA mõte oli iseenesest ju hea! My beloved Ingrid, kes mulle ka küüsi teeb, usub, et sõnad, mida sa endale peale tätoveerid, saavad osaks sinust ja su elusaatusest, seega tasub need hoolikalt läbi mõelda. Ja “No fear” on ju tegelikult väga hea sõnum, mida endal kanda.
Ma olen liiga palju kartnud, eriti viimased aasta-kaks. Kartnud koputusi uksel ja seda häält, mis teeb telefon, kui mulle tuleb e-kiri. Kartnud vastu võtta võõraid numbreid ja minna trepist alla (sest mis siis, kui ma kukun?!). Kartnud kõrvalteelt lähenevaid autosid, kui ise olen peateel ja kartnud homset päeva ja kartnud alatasa ebakindlat tulevikku ja kartnud eksameid ja tähtaegu ja kartnud uksi avada, sest iial ei tea, mis nende taga võib peituda.
Mõni aeg tagasi ma otsustasin, et ma enam ei karda. Umbes sel ajal sai ka selgeks, et just need sõnad ma endale tätoveerida ka lasen. Sest omal kombel on just Mila õpetanud mind mitte kartma.
Aga mida küll peab tegema üks õnnetu hing, kes on hüljanud Tartu ja oma tätuu-Antoni? Hakkasin siis siit-sealt uurima, et ei tea, kas Tallinnas ka sellist teenust pakutakse. Kirjutasin siia-sinna, aga kuidagi ei võetud vedu. Kuni Ingrid ütles, et õu kle, ma lähen jaanuaris tegema, tule kaasa, pane aeg, räägi läbi. Pööfi!
Ingrid olemas pööfi.
Ja siis helistas ta ühe korra veel ja ütles, et pärast teda vabanes just samal päeval üks aeg, teed ära? Muidugi!
Nii me siis läbi lumest lörtsiks ja siis omakorda vihmaks muutuva sademe Mama’s Pride stuudiosse suuna võtsime. Kohe sisse astudes oli selge, et Ingridi ihutätoveerija Erm on üks andekas inimene.
Ermi kunst.
Üldse on tema stuts väga mõnna, kuigi selline… dark.
Noh, ja edasi läksid asjad juba loomulikku rada mööda. Kõigepealt pikali…
…ja siis tööle!
Miks just see koht ja vasak käsi? Sest ma kannan Milat just selle käega. Siki arvas küll, et sealt nahk jube õrn ja tundlik, aga tuleb välja, et ma olen ikka üks tundetu inimeseloom küll, no absoluutselt ei saanud arugi, et peaks valus olema või misasja. Lihtsalt niiiiiii mõnna oli! Issand, kuidas ma olin seda igatsenud!
Ja lõpptulemus:
23 thoughts on “Tätoveeringu lugu: No Fear”
Issand kui kaua ma olen mõelnud, et kuidas poeg oma kehale jäädvustada ja no kuidagi õigele joonele ei saa. Tuleb siis ka ikka seda selgushetke oodata 🙂
Aga väga uhke muidugi 😉 olen ka selle koha peale mõelnud aga trennipõlgurina võib mu käsi kunagi äkki liiga võdisev selle jaoks olla.
Tatoodest ma ei oska lugu pidada, aga see on üks igavesti põnev ja hästi kirjutatud postitus:)
Kuskilt otsast olen isegi kade. pigem olen radikaalne tatoode vastane, aga kui selle jutu ja sōnumiga lagedale tulid, siis käis peast läbi mōte, et selle sōnapaari vōinuksin endalegi lasta peale kritselda. Ainult koht on tōesti küsitav. oleks isegi vist valinud mōne sitkema lihase. Mingil hetkel väriseb see koht ju anyway ja siis on seal sōnum: no fear. Sōnum ja pilt lähevad karjuvalt vastuollu.
Soodoma ja gomorra, imege vähem pastakat. No fear ja pekk on omavahel millises seoses? Ega ometi pole liiga palju mellkipsoni What Women Want filmi vaadanud?
Töötlemata aju on kole asi mida panna paberile. Seda tuleb lätsutada, potsutada, ümber kirjutada, filtreerida, konverteerida. Enne kui ajuväljutusest saab natukenegi kasutatav mõte.
Ma alati nii otsekohene. Kausist võib vabadust võtta. Aww, tühi?
Otsekohesus (tõerääkimine) ilma armastuseta on lihtsalt primitiivne vägivald. Mina võin käe südamele panna ja öelda: ma ei mõelnud mitte midagi halba.
Filmi ma pole näinud. õigupoolest pole sellest kuulnudki. Ka see oli vihje ilukultusele?
Ja ma just sain sellest jutust oma plaanidele viimase julguse-lükke. Aitäh Sulle!
ps! Ei ole Sa mingi hull kassimoor. Trust mi 😉
Merks ja ta kaks kassi tervitavad..
soodomakomorra: Ärrrraaa soga, tead. Milleks vaja umbropsu rapsida?
Mine loe mõnda ajuvaba kristallblogi, nooguta kaasa ja kiida takka ka: “nii nunnu, ikkagi armastusega kirjutatud”.
Ole nüüd tore ja vaata “seoste” asjaolu üle. Ja kommenteeri seda. Ja ära hakka uuesti (siis juba kolmandat korda) pastakat imema.
Ma olen nii armas, et näitasin sulle juba 2x sinu koljusisese katkise koha ette. Nüüd ole vastu ka armas. Aitüma.
PS! Lisa oma äranägemise järgi puuduvad kirjavahemärgendid 🙂 😉 :)) 😛 :S
Ahjaa, filmi vihje tuli sellest, kuidas seal müüdi kaupa … kleebiti suvalisi fancy’si sõnu mingise tegevuse-toote juurde. (äkki meenub, mel gibson / helen hunt)
Päris elus oleks nüüd tore, kui neid seoseid ei kasutataks tagurpidi.
õuts? Sa ei ole ju Marek ometi?
Kulla õuts, tänu Sulle pole ma enam isegi mitte katkise koljusisuga, vaid suisa peatu.
Maailm sai nii kohe palju ilusam ja parem. eks ole.
Jess! Ja kristallblogi jätkab nõristamist! Lootusetu keiss. Palun loe oma posti ja siis minu posti. Võibolla oma posti lugemisest läksi pea puhta katski?
Kõige raskem asi maailmas on öelda (ei, see ei ole “ma armastan sind”, see ei ole 3x järjest “asjaajaja ja jaamaülem”) – “peksin segast, tegelikult tahtsin öelda…/vist ei tahtnudki midagi öelda”.
Üleüldse – sitke lihas? Tead, see on üks jõle õrn koht.
Õuts, sa muidugi ise tead kõige paremini, mida keegi mõtles või kirjutas või kuidas nende ajudega lood on, aga sinu grafomaaniale tuld andmiseks ikka pean mainima, et “no fear” ei ole seotud pekiga, küll aga värisemisega.
Ja koht võib õrn olla, aga lihas seal all sellegipoolest sitke – küll mitte treenimata lihas, mis jällegi võib hoogu anda värisemisele… aaaah ma ei tea, miks ma üritan. Ilmselt tekkis huvi, mis deliiriumi siit veel tuleb.
Põhja rinde tagavaraväed on kohale jõudnud!
Juhhuuuu!
No Fear!
“Otsekohesus (tõerääkimine) ilma armastuseta on lihtsalt primitiivne vägivald.”
Aitäh, soodomakomorra. 12 points!
Ma ei võta seda au enda peale. Lugesin seda ühe teise blogi kommentaaridest.
Andsin samuti 12 punkti.
Vapustavad muinasjutumaa inimesed olete. Just-just, kandke jah kõiki võimalikke ajuvabasid (rõhutan taas: s e o s e t u i d) märke ühelt objektile teisele üle. Kas ma kuulen järgmisena, et “must tint on ju sssselge vihje masendusele ja see ei läheb taas vastuollu kristallmaailma seadustega – jube kui palju valesid vastandlikke sõnumeid saab ikka ühe tätokaga edasi anda, Dakikene : (” ???
Ja nüüd on omakorda “probleem” abiväe sulest – sitke lihas aitab omakorda kaasa vale sõnumi tekkele, NIUUUU! Palun leidke nüüd koht, et kuhu organile Daki oleks võinud selle tätoka siis omale nõeluda! Äkki tahtsite öelda – “enne dieet, siis täts”?
Oru kodu, maivõi…
Pekki küll, ma ütlen! Tehke vahet kallerdamisel ja värisemisel. Seda esiteks. Teiseks, ärge tõmmelge ajuvabade seotse vahel.
Taas vabandust palumata küsin: kuidas te võite nii esmaklassilised pinnapealikud olla?
Kas tean, mida komorra siin mõtles? Ei. Ja ei tee isegi nägu, et teaks. Sest see on absurd, mis ekraanimustana meieni voolas. Ning sõnaseletustega võiks tegeleda inimene ise, mitte kauaoodatud tagavaraväed.
Teate küll, kuidas nende arvamustega on – need on kas argumenteeritud või lambist imetud (pun intended). Ja kui teie arvamusega hetkel võiks kuidagigi nõus olla, siis me eksiksime ju mõlemad. Ei?
Olge nii numpsikud ja ärge kütke üksteist positiivselt üles. Te ei pea nii sterotüüpsed “naised” olema ju?
Kle, aga äkki sa võtad ise ka selle netti pasandamisega veidi vähemaks? Kui mitu korda sa sama asja oma ülevoolav-dramaatilises stiilis ette kannad?
Äkki lõpetad ise alustuseks sita kirjutamise ära, siis ma ei pea sulle tõestama, et sa oledki kaamel?
Issake, mis siin nüüd lahti on läinud! Olgem nüüd ikka sõbralikud, eks.
Just minu mõte. Pole ju p6hjustki!
Lugesin just, et kaotasid oma tatoveerija Tartusse ja tahtsin soovitada Ermi. Aga tegid ilma minu soovitusetagi parima valiku. 🙂
Väga ilus.
Pingback: Aasta 2014 edetabelid. #2
Pingback: Seitsekümmend üks kuud | dakiblogi