Yearly Archives: 2013

printsessidest

Argielu, Kooskasvamine 3 kommentaari

kallikeneSeoses Mila äkitsi KOHUTAVAKS KAHESEKS saamisega, on ellu tekkinud uued huvitavad probleemid. Ja ühel õnnetul korral olen ma pidanud üle elama ka selle kohutavuse, kui laps hakkab poes jonnima. Oo õudu! Okei, see kestis mingi kaks minutit, AGA IKKAGI.

Kuidas vanemad sellega hakkama saavad? Jube!

Õnneks on see poeasi olnud üks isoleeritud kord. Ju neid kordi tuleb veel, aga paistab, et selline käitumine on siiski pigem erand kui reegel.

Aga!

Üks suurepärasemaid asju mu elus on hetkel lapse riidesse panemine. Oh jeebus-jeebus! Kui on vaja kuskile kella pealt minna, siis on selge, et tuleb hakata umbes tund aega varem eeltööga pihta. Näiteks panna jalga sukapüksid.

Mila võtab sukapüksid jalast.

Kümne minuti pärast proovin uuesti, ise samal ajal muudkui rääkides, et oi, meid ootavad nii põnevad kohad ja kuna väljas on ju külm, siis tuleb ikka riidesse panna. Mila on erutatud. “Reti! Õue mängima!”

Mõtlen: jess. Töötab!

Ja kõik on superfantastiko kuni selle hetkeni, mil Mila mõistab, kuidas ma teda praegu riidesse üritan trikitada. “Ei taha riideid! Ei taha!” Ja võtab kõik riided seljast ära. Vahepeal jätab mõne üksiku veidra eseme külge endale, näiteks särgi pähe. Ja siis teatab, et tema on printsess.

Kuninganna samal ajal muutub juba natuke närviliseks. Hakkavad uued riietumisläbirääkimised. Vahel ma pakun, et äkki ta tahab siis ise riided selga valida. Tavaliselt lõppeb see mingi kohutava What Am I Wearing Today stiilis riidekomboga, mille tõttu oleks mõni hipsterist ilublogija kadedusest roheline. Aga kuna ma pole hipsterist ilublogija, siis ma kas a) löön käega ja loodan, et jope katab kinni või b) löön käega.

Aga vabandage mind nüüd, poole tunni pärast läheb buss ja üks siin just teatas, et tema läheb täna Reti poole kõige parema meelega öösärgis.

Sest ta on effing printsess after all!

 

pimm ja pamm

Argielu, Läbi fotosilma

pimm ja pamm

“No te tõesti olete haige, pole midagi öelda,” ütles perearst leebelt, mu seljalt stetoskoopi eemaldades, mis tilkus higist. “Kas kirjutan lehe ka?”

Kui mul poleks olnud tunnet, et ma KOHE SUREN ÄRA NÜÜD KOHE MA EI TEE NALJA MA KURAT SUREN KOHE ÄRA!!!, siis ma oleksin hakanud laialt naerma. Kellele ma selle lehe esitan, ei tea? Tähtaegadele?

Selles mõttes on täiesti müstiline, mida selline üksitõmblemise elu tähendab. Mõnnasid külgi on ka palju, muidugi, aga kui ikka nädalaks rivist väljas oled, siis tähendab see seda, et… noh, lühidalt: KATASTROOF.

Ma olen oma asjadega nii jännis ja ma isegi ei tea, kust otsast alustada. Pusin aegamööda, aga mitte miski ei muuda fakti, et homme peavad kõik asjad valmis olema, ERITI need, mis pidid olema valmis eelmisel esmaspäeval.

Teine asi, mis on neil aegadel jube raske, on see teadmine, et koguaeg on see üks oluline eluaspekt, mis on lihtsalt nii pekkis. Nii pekkis. Nii pekkis. Ja see ei saagi kunagi läbi. Ükskõik, kui hästi kõik muud asjad ei oleks, on see üks suur murepundar, mis ei lahene, vaid läheb aina hullemaks iga päevaga. Ma kõigun ikka veel kahe maailma vahel, ka aasta hiljem pean ma iga päev seda lahkuminekuõudust läbi elama, sest see ei saa läbi. See kestab. Ja kestab. Ja kestab.

Aga lõppkokkuvõtteks kinnitatakse mulle, et ükskord saab kõik mööda. Saab mööda hea, saab mööda halb. Tuleb uus hea, tuleb uus halb. Nagu ikka, eks.

Lisaks kõigele on mul mingid imelikud mälestused, mille kohta ei oska ma enam öelda, kas need on päris või mitte. Näiteks olen ma kindel, et olen hiljaaegu kirjutanud kuskil sellise lause: “Olukord on sitt. Olukord on nii sitt, et see pole isegi enam tuleviku väetis.”

Aga kus ma seda kirjutasin? Või ma nägin seda unes?

Ja siis ma tuletan endale päevas sada korda meelde kõiki neid häid asju, mis elus on. Kiljatan, kui näen tihast, sest tihased on fakin oosõm. Ja jõuluasjad! Poes! Juba! Nii äge! Või siis need kardinad, mis ma täna prokrastineerimise eesmärgil ette panin. Need on väga ägedad kardinad.

Ja siis ühed kuked, need on ka ägedad. Need kuked, kes hommikul kell viis kirevad.

Nad on ikka väga, väga lahedad.

märgid ehk kuidas mu peale möriseti

Argielu Leave a reply

PardipesaInimene otsib alati märke. Nii minagi. Näiteks registreerisin möödunud neljapäeval (7. kuupäev!) ära oma firma Pardipesa, taotlus rahuldati järgmisel päeval (8. kuupäev! Minu elutee number! Peab ju olema hea enne!), kõik see toimus novembrikuus (11! Kõige parem numbrikombo üldse!).

Reedel läksin panka, et ära teha firmale pangaarve. Telleri nimi oli Ausmees (!) ja sel ajal, kui me pabereid täitsime, loeti pangas münte, nii et kõike saatis sulnis rahakõlin (!). Naljatlesin, et ju see on hea märk. Ausmees nõustus.

Ja hiljem, kui telefoninumbriga käisin tegelemas, oli mu järjekorranumber 123 (!), mis ju on silmnähtavalt hea enne. Samahästi oleks võinud läbi Elisa kontori ükssarvikud sõita, olin ma sel hetkel veendunud.

Nüüd on asi nii kaugel, et tööd on nii palju (!), et pole jõudnud isegi korralikku kodulehte teha või isegi kuskil kellelelgi ÖELDA, millega ma siis täpselt tegelen. No et uusi kliente saada või nii. On see nüüd hea märk või mitte?

Ja eile käisin Milal hoius järel. Jalutades Solnoki peatuse poole lähenes eemalt kerges habemes mees (vrdl kerges jopes), kes natuke meenutas Simon Neili ja kuna ma ju JUST olin käinud Biffy Clyrol rokkimas, jäin teda kaheks sekundiks liiga kauaks vaatama. Ma harilikult ei otsi silmsidet, sest järgin siiski põhimõtet: don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack.

Sest see on tõsi.

Ahv ründab.

Aga juba oli hilja. Mehe nägu läks – tahaks öelda, et laiale, aga õigem on vist himurale – naerule ja kui ta jõudis mulle lähemale, hakkas ta…

wait for it…

MÖRISEMA.

Jah.

Minu peale möriseti.

Nagu… MISASI see on?! See paneb mind kahtluse alla seadma kõiki inimsuhtluse põhialuseid. Okei, kunagi kui ma olin noor ja kuum, siis ikka juhtus seda, et mõni auto lasi signaali või töömees vilistas, aga esiteks ei lase keegi mulle juba kümme aastat signaali ja ei hakka iial oma hingeõhtu vilistamise peale raiskama (mitte et ma enam noor ja kuum ei oleks, OBVIOUSLY olen, ma lihtsalt pole seda tüüpi naine, ma pole vilistatavat tüüpi, heas mõttes, muidugi), kuid ometi leidub mingi tüüp saikot, kes võtab kätte ja iharalt muiates MÖRISEB.

Ma olin nii šokeeritud, et tahtsin esimese hooga kõigile sõpradele tekstida, siis aga leidsin, et lugu läheks liiga pikaks ja nüüd mõtlen, et ei tea, kas see mörisemine on mingi uus moeröögatus? Et äkki peaks ka hakkama inimeste peale mörisema?

Või siis võtaks kasutusele Bill Bailey eilse killu: “Sorry, can’t talk to you right now, having a cognitive dissonance.”

Kurat, ja praegu hakkasin ma mõtlema, et see kild ikka ei olnud nii. Oli või?

Appi, mu aju möriseb mu peale.

Nojah.

THIS IS WHAT YOU GET. Inimesed mörisevad tänaval ja hiljem ei mäleta enam ise mitte millestki mitte midagi.

Elu.

Aga et siis mis märgiks ma seda möirgamist võtma peaks? Et lähiajal on oodata animaalseid elamusi? Või et küllap ka Pardipesa möirgama hakkab? Või et hoidku ma parem heaga meestest eemale, sest nad on saikod?

Küsimused, küsimused, küsimused…

meisterujuja meenutusi

Elu väljaspool mulli, Ilukirjandus Leave a reply

meisterujuja

Ema saatis kolimisega seoses terve hunniku mu vanu albumeid ja pabereid. Sealhulgas mu esimesed ilukirjanduskatsetused – no mitte küll need “romaanid”, mida ma kirjutasin 12aastaselt (need on mul kodus turvaliselt ära peidetud, et ma neid kunagi ei näeks) (sest muidu ma võin liigse verevoolu tõttu näopiirkonda insuldi saada), vaid hilisemad, trükitud versioonid.

NEED ON ÕÕVASTAVAD.

Seetõttu asusin sirvima oma vanu kirjandeid.

KA NEED ON ÕÕVASTAVAD.

Ruumiga just rääkisime, et tatina kirjutad sa nagu mingi 50aastane idioot, demagoogitsed ja loobid suuri sõnu, millel puudub igasugune sisu. See on ikka päris kohutav, kuidas ma kirjutasin. (Või kirjutan?)

Humoorikat on ka, muidugi. Või pigem kurbhumoorikat. Kirjand “Milles peitub abieluõnn?” oli nii kohutav, et isegi õpetaja ei raatsinud seda rohkem kui “kolmega” hinnata. Aga veel rohkem üllatas mind, et 9ndas klassis sain ma “viie” kirjandi eest, kus ma lihtsalt sirge näoga valetasin end ujujaks. Tuleb välja, et ma käisin suisa võistlusel Soomes (sain seal tubli viienda koha, hoolimata mind vaevanud põlvevigastusest). Paistab, et tõsiasi, et ma esimest korda sattusin Soome aastal 2004 (vist), ei mänginud 1999. aastal suuremat rolli.

Iseenesest on väga kurb, et ma võistlusspordist treeneri Tallinnasse kolimise pärast loobuma pidin. Mõelge, siis ei heitleks ma sugugi praegu ilmselt lisakilodega, oleksin vormis nagu noor jumal ja rebiksin vees Eesti rekordeid teha.

Ole neetud sa, treener, et julgesid mind hüljata!

Huvitav, kas õpetaja bullshit-o-meter tööle ei hakanud? Sest ma olin nii obviously mitte-ujuja ja ainsad põlvevigastused, mis ma 14aastasena saanud olin, sain ma igal suvel ratta, rula või rullikatega sõites. Või noh, mitte sõites. Kukkudes ikka.

SEST MA EI OLNUD SUUREM ASI SPORTLANE.

Džiisas kraist, ma punastan praegu nii tugevalt, et ma loodan, et see pune rändab ajas 14 aastat tagasi ja tabab noort Dakit RIGHT IN THE FUCKING FACE!

Ma kohe kardan järgmist kirjandit kätte võtta. Ei tea, mis sealt tuleb? Äkki kirjutan, mida on mulle andnud mu laitmatu taekwan-do oskus? Või ehk kirjeldan oma suvist reisi Küprosele?

Ei no tore, ja Mila ütles just: “Aitab. Jõhkralt aitab.”

Jõhkralt aitab indeed.

 

Kolmkümmend kuud

Kooskasvamine Leave a reply

kuntstKallis Milake,

täna said sa täpselt kahe ja poole aasta vanuseks. Minu viimasest kirjast sulle on möödas juba mõni aeg, ma vabandan selle pärast. Ja ma vabandan selle hullumeelse sügise eest ka, kuigi ma loodan, et see on mind raputanud rohkem kui sind ja et sinu jaoks on hoidjatädi Ilme ja alatihti töötav-õppiv emme elu normaalne osa, mille pärast mitte väga stressata.

Milline sa siis kahe-ja-poole-aastasena oled?

Noh, esiteks muidugi oled sa KOHUTAVALT ARMAS. Me rääkisime ükspäev koos telefonis vanaemaga ja ma olin sunnitud tunnistama: see hulk aega, mille me päevas kulutame koos müramisele ja teineteise kõdistamisele, kiusamisele, naerma ajamisele, kallistamisele ja lollitamisele, on ikka täitsa kopsakas. Ning ta oli järgmine päev väga üllatunud, kui ma sain rahulikult telefoniga rääkida, sest sina olid parasjagu Ruumit kiusamas JA EI ELANUDKI MUL SELJAS. Hämmastav! Neid hetki on! Neid on vähe, aga neid on!

Noh, see nüüd kõlas kah natuke veidralt. Nagu sa omaette ei asjatakski. Oi, sa asjatad kõvasti! Su erialaks on kruvid ja vedelikud. Nende valamine. Ükskord, kui ma süüa tegin, toppisid sa mõnusa peotäie kruve veepudelisse. Mul oli pärast tükk tegu, et neid sealt kätte saada.

Lisaks räägib Ruumi, et alatihti lähed sa tema tuppa ja ümised laulda: “Lalla-lalaa-laa…” Niimoodi hajameelselt, umbes et “ärge pange mind üldse tähele, ma lihtsalt jalutan ja laulan siin omaette”. Ja siis justkui juhuslikult näed sa: oi, söök! Ja hiivad Ruumilt singitüki või apelsiniviilu. See on hirmus nunnu ja kohutavalt naljakas.

Täna vaatasin ma, kuidas sa multikaid vaatad. Sa elasid lammas Shauniga koos kõik läbi, kräunusid seal, kus kass kräunus ja jooksid, kui Shaun jooksis. Kui ma üritasin su mjäugumist filmida, märkasid sa mind, ja nõudsid, et ma sulle seda 10sekundilist videot sinust endast kakskümmend viis korda mängiksin.

Vahel me naljatleme Ruumiga, et praegu on ju aeg, kui sul hakkavad tekkima esimesed mälestused. Ja õhtud sageli näevad meil välja nii, et me kõik saabume koju, hakkame kokkama, päevamuljeid vahetama. Ja siis tuleb Miuks, kräunudes, nagu tal ikka kombeks. Ta mjäub tõesti väga palju. Ja vahel me kräunume Ruumiga talle vastu. Mille peale hakkad sinagi kräunuma (sest why the heck not, eks ole!) ja meil on siuke armas kräunukoor elamises.

Kunagi imestad sa kindlasti, miks su esimesed mälestused kräunumist sisaldavad…

Ma armastan seda, kuidas sa räägid. Sa oskad väga hästi öelda näiteks “käterätik”, aga sulle meeldib öelda “kätike” ja nüüd ütlen mina ka kätike, sest kätike on lihtsalt NII NUNNU. Uuema aja trend on ka “namastan”. “Mila namastan mõmmit!” Ja ükskord oled sa tulnud minu juurde kaissu ja öelnud: “Namastan…”

Enamasti, muidugi, kui ma küsin, kas sa emmet armastad, vastad sa: “Ei namasta!”

Numbrid on su suured lemmikud, aga ka sina kipud sageli unustama numbri kolm. “Üks, kaks, neli, kuus, jookseme!” Väikse abiga loed sa siiski kümneni ära juba. Sulle meeldib, kui ma loen su sõrmi ja varbaid ja sulle meeldib minu sõrmi-varbaid lugeda. Ja veel meeldib sulle mu seljas ratsutada, kaelas rippuda ja siis see, kui me “teeme jalgu” – ehk et ma tõstan su pea kohale ja sina kasutad oma superlihaseid, et jalad taeva poole ajada. Üsna varsti, ma usun, seisaksid sa vaevata kätel, su kõhulihas on ikka tegija.

Sa oled kõige armsam asi mulle siin ilmas. Päriselt. Ma ei kujuta ette, kuidas ma elaksin ilma sinuta. Ja kuigi meil on päevi (eriti hommikuid), kus kohe mitte asjad ei klapi, saame me neist ju siiski üle. Ja need hetked, kui sa tuled, oma käed mulle ümber paned ja ütled: “Kõik on hästi…”

Neil hetkedel mu süda tõmbub kokku ja plahvatab siis armastusest.

Isegi, kui sa jätkuvalt mulle ütled “ei namasta”…

Namastan mina sind siiski lõputul hulga.

Emme

slowly waking

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 4 kommentaari

2013-09-11 17.50.48Tere, dakiblogi.

Mina olen Daki. Kirjutan sulle x-ndat korda, aga viimast korda ei suuda meenutada. See oli vist ammu.

Mul on tunne, nagu ma oleks mingist pikast unest ärkamas. Selline une ja reaalsuse vaheline periood tundub olevat. Mida ma septembri ja oktoobri kuu jooksul tegin? Rööprähklesin nagu hull, kaotasin nii ühes kui teises asjas järje käest ja alles esmaspäeva hilisõhtul tõmbasin korraks hinge, sain meeletu köhahoo, luristasin ninaga ja tõdesin, et ma olen paari nädala jooksul TEIST korda haigeks jäänud – aga et õnneks vist on hetkeseis selline, et lõpuks saab keskenduma hakata.

Aga viimased paar nädalat olen ma olnud täiesti rivist ära.

Ma käisin septembris ristimisel ja jäin kirikuõpetajaga juttu rääkima. “Ma tunnen end vahel nii kodutuna,” ütlesin. “Pigem nagu selline… eksistentsiaalne kriis.”

Kirikuõpetaja muidugi arvas, et see tuleb sellest, et mul pole kogudust.

Mõtisklesin selle üle pikalt. Et mul pole kogudust. Ma pole ristitud, ma usun veidraid asju (muuhulgas astraalkehadesse, vaimudesse ja paralleelreaalsustesse) (ja sellesse, et gravitatsioon eksisteerib ainult seetõttu, et me sellesse usume), aga organiseeritud religioonid pole üldse minu teema. Ma olen väga sügavatel masendushetkedel mõelnud, et see oleks tõesti väga tore, kui ma suudaksin Jumalat uskuda ja temast tuge leida. Usklikud paistavad tõesti väga rõõmsameelsed. Neil on pide.

Mina seon oma pidemed harilikult geograafiliste punktidega, kus elavad inimesed, kes minu südame külge on kinnitunud. Ja nüüd olen ma kaotamas pidet Tartuga, linnaga, mis on mulle nii väga oluline, aga tunne on, et käimas on lahkuminek. It’s not you, it’s me, ütleks ma Tartule. I just don’t see future for us, sorry babe.

And it’s breaking my heart.

Ja nagu kõigi vanade suhete lõppemisega, on tulevik siiski ere ja päikseline – uued sidemed tekitavad erutust ja see kerge teadmatus kõditab nii mõnusalt. Kus ma järgmisena armun? Milline hakkab olema Minu Kuressaare?

Ahjaa, sest seal mu südamed nüüd kõik elavad. Ja võimalik, et kunagi mina ka. Siis, kui kool on läbi. Siis, kui firma päriselt on käima läinud ja ei tundu selline “mängiks kontorit mänguraha ja kalkulaatori ja tühjade kaustadega” lapsemäng, mis ta praegu mulle tundub. (Sest kuidas saan MINA mingit… firmat pidada? Nalja teete või? Ma ei oska arvutada, sest ma sageli unustan ära, et number 3 eksisteerib ja ma pean senini guugeldama, et teada saada, mis on neto ja bruto vahe.)

Ja Minu Tallinna armastuslugu mulle meeldib ka. Siin on küll väga palju sellist, mille läbielamist ei soovi ma oma vaenlaselegi, aga need asjaolud pole ehk niiväga linnaga seotud. Või siis, väga paljus ka on. Mul ei ole siit enam kuhugi minna. Mul pole mingit teed “tagasi”. Mind püütakse vähemalt kord nädalas siit linnast minema ajada, aga ma ei lähe. Sest see on nüüd Minu Tallinn. Nõmme on koht, kus jookseb kevadeti paljajalu ringi mu tütar, minu lilleamplites punetab sügiseti Erika ja on ülemise korruse Naabritüdruk, ja Magamistoa Akna Tagused Naabrid (kelle juurde Mila suviti mängima ronib – läbi akna!) ja see suur karvane koer, kes oma käpad aknalauale toetab ja end sügada laseb.

Ja koolitee, mis on uskumatult pikk. Raudtee ja ülelendavad lennukid. Mila parimad sõbrannad. Need kohvikud, kus ma töötan ja need mõnusad üritused ja inimesed, kellega ma kohtun. Avastamata nurgakesed ja liiga tuuline ilm. Melanhooliat tekitavad Kopli-suunalised trammiliinid. K2 vanaka-korter. See imelik vene taksojuht, kelle kohta ma nägin unes, et ta on KGB. Võrkkiiges sinitaeva all kiikumine. Ja need hetked, kui tunned, et sul ON oma kogudus. Väreleva helesinise ekraani taga, vahel ka veiniklaaside taga, vahel tšillikausside taga. Aga ta on, ja ta on käeulatuses

ja kõik õudne saab ka ükskord läbi.

hüvasti, kollane kass

Inimesed ja inimeseks olemine 5 kommentaari

Ma pole kirjutama jõudnud mitmel põhjusel, aga need ükski pole olulised.

Oluline on hoopis see, et esmaspäeval jätsin ma hüvasti oma lapsepõlvekoduga.

hüvastiEma pani Pargi tänava müüki juba vist seitse aastat tagasi. Ratsionaalsetel põhjustel: selle ülesvuntsimiseks polnud meil raha, alumisel korrusel elavad parmud ei panustanud ammugi millessegi muusse kui aktiivselt maja mahapõletamise katsetesse ning minu ja Siki elud triivisid Tartust aina kaugemale.

Ostjat leida oli keeruline, just nimetet parmude pärast, sest mis mõtet on uuel perel maja ülemine korrus üle võtta, see korda teha, kui all istuvad sul ikka joodikud, kes lärmavad, eikuidagi tegemistes kaasa ei löö ja pigem saboteerivad kõiki su üritusi.

Lõpuks läks korda ja leiti arendaja, kes oli valmis ootama ja läbirääkimisi pidama, kuniks ka parmud lõpuks alla andsid, pakutud summa vastu võtsid ja…

Edasi läks nagu läks.

Nüüdseks on asjad pakitud ja kui ma pühapäeva öösel garaažilt tulin, oli see viimane kord, kui ma oma lapsepõlvekodus iial ööbin. Ma olin üleväsinud, emotsionaalne, ma ei suuda senini hoomata, kui suur see kaotus on.

Muidugi olen ma õnnelik, et lõpuks asjad liiguvad, ma olen ema ja kasuisa uue alguse üle õnnelik ja elevil. Aga raske on ikka.

Kõik need jõulud, kõik need pulmad, sünnipäevad, matused, lahkuminekud, armumised, aknal istumised, aknale jooksmised, hiilimised, tulemised ja minemised, tagasi kolimised ja ära kolimised… Mis kõik on selle majaga seotud… Neid on palju, nad on olulised, nad on põimitud mu ellu ja jäävad igaveseks minuga.

Ma seisin maja ees, asjad oli pakitud, tegin paar viimast pilti. Kasuisa seisis mu kõrval ja järsku ma ei suutnud, ma murdusin ja hakkasin luksudes nutma.

“Näe, see aken,” osutasin ma käega ülemise korruse poole. Tarbetult, sest kasuisa teab niigi. “Kas sa mäletad, kuidas vanaema alati akna peal kõhutas ja vaatas õue?”
“Jah…”

Ma nutsin ja nutsin, püüdsin end ära rebida, sundida lahkuma. Oktoobripäike oli nii ere ja valus, ilm oli imeilus ja paratamatult meenus mulle oktoobrikuu kaheksa aastat tagasi, kui vanaema läks, et mitte iialgi enam selle akna pealt välja vaadata. Ka siis oli ilm super, vananaistesuvi näis kestvat igavesti ja ma rändasin mööda Tartut, pooleldi unes, püüdsin pargipinkidel lugeda ja aru saada, kuidas selle kaotusega hakkama saada.

Tõde on, et ainult aeg aitab.

Ja uued algused muidugi ka.

On raske kujutleda, et eelmised jõulud jäid meie pere viimasteks, mille pidasime Pargi tänavas. Esimesed jõulud, kui Milakesele tuli päris jõuluvana! Esimesed jõulud, kus meil olid lapsed, minul ja Sikil mõlemal. Ja nüüd on järsku need ka viimased jõulud…

Hüvasti, kollane kass. Ma loodan, et sa saad suurepäraseks uueks koduks paljudele teistele, kes kõik suudavad hinnata, kui eriline on ärgata suvehommikutel ööbikulaulu peale ning oskavad imetleda jõe pealt tõusvat udu, mis aeglaselt üle Karlova katuste kodu poole sõuab.

Meil on nüüd uued kodud.

 

Santa’s Kitchen in the works! #garage48

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Garaaži teine ja kolmas päev on olnud totaalne hullumeelsus. Heas mõttes, muidugi.

Reedel magasin umbes kolm tundi, kimasin hommikul venue‘le kohale, et olla valmis järgmiseks checkpointiks, kus tuli aru anda, kaugele me jõudnud olime. Kõik oli positiivne, näis, et me oleme täiega graafikus ja edasine tuleb smooth sailing.

Oi-oi-oi, mis siis saama hakkas. Kõigepealt selgus, et front end ja back end ei saa omavahel ühendust, mis tähendas, et kood jäi seisma. Ja siis, mentorite abiga, saime aru, et peame alustama täiesti nullist. Erki, arendaja, hindas oma enesetunnet kümne palli skaalal lihtsalt ja konkreetselt: “Miinus üks.”

Mina? Kaalusin enekat.

Siis kaalusin, et äkki ma lihtsalt sõidan minema ja ei tule kunagi tagasi, vahetan identiteeti ja siis leidsin, et ma ei saa ikka seda teha, aga ÄKKI kui ma olen hästi liikumatult paigal, siis keegi ei näe mind ja kõik saab lõpuks korda.

Korda lõpuks saigi. Mõne tunni pärast hindas Erki oma enesetunnet kümne palli skaalal juba kahega, mis on ju optimistlikult kolmepalline tõus!

Vahepeal astusid sisse järgmised mentorid (või  käis see kõik teises järjekorras? Ei mäleta, aju ei tööta üldse enam), kes ründasid mind küsimustega, millest ma ehmusin ja hakkasin kokutama ja ilgelt piinlik oli.

Kogu vahepealse aja mina muudkui helistasin ja tüütasin erinevaid tuntud kokandussõpru, et nad oleks nõus meie demoversioonis kaasa lööma ja juba olemasolevaid oma lemmikretsepte soovitama. Siinkohal suured tänud toidublogijale ja muidu fantastilisele inimesele Juta Raudnaskile Umami.ee-st, muhedale literaadile ja toidusõbrale Aapo Ilvesele, vanale heale sõbrale ja muuhulgas ühele kõvemale Eesti show barmanile Marko Hadele Vabankist ning Merrit Kihole kodurestoranist MerMer, kes kõik olid nõus kiirelt reageerima ja oma maitsvaid retsepte jagama.

Järgmine presentatsioon läks juba rõõmsamate uudiste saatel ja klahviklõbin taustaks, veeres päev öösse, meie testisime õhtu lõpetuseks Marko jagatud jõulukakaod Marianne ja sealt edasi jätkasid disainer Margit ja arendajad Erki ja Ali tõsist tööd, mina võtsin ette sotsialiseerumise lätlastega ja muuhulgas sõitis üks tüdruk madratsiga treppidest alla.

Kogu see üritus on olnud totaalne emotsioonide karussell. Vahepeal oli motivatsioon nii maas, et nimi Satan’s Kitchen tundus äpile palju kohasem. Tänane päev on olnud minu jaoks leebem, meie marketingi spets Vadym Ukrainast võttis presentatsiooni tegemise enda peale  ja mina püüan kuidagi oma aju tööle saada, sest ma olen unustanud täna muuhulgas näiteks:

  • kuidas trepid töötavad
  • kus trepid asuvad, ise trepi ees seistes
  • kuidas uksed töötavad
  • mis mu nimi on
  • kus  ma olen
  • ja umbes miljon korda, mida ma tegema pean

Samal ajal töötab aju täistuuridel, püüdes kuidagi hoomata, millesse ma end mässinud olen ja mis sellest äpist homme või nädala pärast edasi saab. Tööhulk, mis on ees, tundub tohutu – ja ongi seda. Kes selle kõik ära teeb?

Aga nüüd pakivad kõik asju, meie poole on teel president ja jätkub õhtu kõige põnevamaga: lõpp-presentatsioonid, publiku lemmiku valimine ja kõigi muude toredate auhindade (sealhulgas peaauhinna) väljajagamine.

Hoidke meile pöialt!

#garage48 ehk kuidas Daki äppi teeb

Elu väljaspool mulli 3 kommentaari

Kuidagi juhtus nii, et Microsoft küsis, kas ma ei tahaks osa võtta Garage48 naiste eriüritusest ja ikka kohe nii, et mõelgu ma idee ning püüdku see siin 48 tunni jooksul teoks teha.

(Issake, ma alles NÜÜD sain aru, miks selle ürituse nimi just Garage48 on.) (Ja nad arvavad, et ma OSKAN midagi, hahah!)

Idee oli fantastiliselt intrigeeriv. Nagu te teate, meeldib mulle end pidada üsna tech savvy inimeseks, kuigi tehnika mu käes koguaeg puruneb ja on mingi sada häda. Aga ma absoluutselt armastan kogu seda äpindust ja värke ning kui mult küsiti, kas ma tahan ISE olla mingi äpi loomise juures algusest lõpuni, vastasin ma pikemalt mõtlemata jah, mõistmata, et see tähendab mingit päris sürri lapse-logistikat ja üht nädalavahetust, mil ma ei saa teha muud tööd või kooliasju.

Aga siin ma nüüd siis olen.

Nagu näha, on seekord suudetud mu nimega olla eriliselt loovad. (Jah, ma ametlikult kannan veel liitnime.) Ma kujutlen, et keegi, kes neid nimekaarte tegi, mõtles minu nimeni jõudes: “Hmm, tal oli mingi imelik liitnimi, üks oli Lamp ja teine oli mingi veekogu, algas jotiga… No okei, paneme Järv, close enough!”

Senini on olnud muidugi ääretult põnev ja närvekõditav ka. Sest nagu kõik visionäärid, kes tahavad nädalavahetuse lõpuks siit ürituselt töötava äpiga lahkuda, pidin ma kõigepealt oma idee pitchima. 90 sekundit, inglise keeles, let’s do this!

Juhtus harukordne juhus, et ma hakkasin joodud kokast, kohvist, väsimusest ja närvipingest laval VÄRISEMA. Seda pole minuga ikka pikka aega juhtunud. Aga õnneks keegi ei pannud tähele.

 

Mida me siin nüüd siis ehitame? Lühidalt: retseptiäppi. Pikemalt: jõulutoitude retseptide äppi. Veel pikemalt?

Ühesõnaga, minul juhtub sageli see, et kõigepealt otsin ma internetist retsepti, siis pean kuidagi selleks vajalike koostisosade poenimekirja telefoni transportima, seejärel käin poes ja koju tagasi jõudes kasutan toiduvalmistamise juures abivahendina hoopis tahvelarvutit. Niisiis teeme me ühe äpi, mis teeb minu eest kõik selle ära ja on ühes kohas koos. Knihv? Seal saavad olema Eesti traditsioonilised jõuluroad, esialgu suuname oma põhitähelepanu sellele. Idee on küsida retsepte tuntud Eesti kokkade käest ning eriti mõnna saab olema see, et kui sa tahad teada, kui palju sa pead ühe või teise roa jaoks asju ostma, kui sul on tulemas 4, 6 või 13 inimest, siis arvutab äpp sinu eest selle kõik ära.

Ja saadab poenimekirja (kuna me teeme asja Win 8.1 platvormile) SkyDrive’i kaudu su telefoni.

Ehk siis minu peas on jõuluroogade kokaraamat, mille me loodetavasti saame nädalavahetuse jooksul mobiilse rakenduse kujule. Ees on hunnik tööd ja tiim on meil ülikõva –  disainer Margit, arendajad Erki ja Ali ning turunduse ja projektijuhtimisega tulid mind aitama Vadim Ukrainast ja Jane Valgevenest. Nalja on saanud palju, ideed lendavad ja ma usun, et välja tuleb vahva vidin, mis teeb jõuluhooaja mõnnamaks ja põnevamaks neile, kel külla tulemas kimpudeviisi sõpru ja sugulasi ning iga kord ei viitsi sama hapukapsavärki ju pakkuda.

Aga küsimus teile, armsad sõbrad! Andke häid ideid, mis võiks olla rakenduse nimi! Äpp tuleb eestikeelne ja keywords on jõulud, traditsioonilised eestimaised road, kuulsad kokad soovitavad.

Hoian teid arengutega kursis:)

Tugitoolsilm ja teised

Argielu 7 kommentaari

Ma olen elu aeg olnud de jure prillikandja, de facto aga…

Oot, mul on palju parem avalause! Lubage, ma alustan uuesti.

Nagu te teate, olen ma ühest silmast praktiliselt pime.

(Noh? On ju parem? Ma ÜTLESIN.)

Ja kui ma ütlen “praktiliselt pime”, siis ma mõtlen +3,5 ja pööratud silinder – või midagi. Nimelt on meil isaliini pidi kaasa antud üks “vigursilm”, minul on selleks parem, õel vasak. Ma ausalt öeldes täpselt ei tea, mis mu silmas teistmoodi on, aga parandada seda ei saa – ma pole kohanud klaasi, millega ma selgelt näeks. Näen ainult natuke vähem uduselt.

Kui me olime lapsed, siis pidime me tundide kaupa istuma, tervel silmal lapp peal ja joonistama ajalehepealkirjade o-de ja a-de tühikuid täis. Vihkasin seda, sest ALATI avastasin lappi ära võttes, et see, kus mina arvasin, et on tühik, oli õigest tühikust ikka täiega möödas. Hmm, oodake, ma demonstreerin!

This is how accurate I am. Ma pean isegi õlale toetatavat relva “vale käega” laskma seetõttu. Sest ma NII SAGELI lasen relvadest.

Aga, tuleb välja, et midagi oli sellest kasu ikka ka. Nägema ei hakanud (nagu näha) (pun NOT intended), küll aga ei vaata me kumbki õega seetõttu kõõrdi, sest treenisime nii silmalihaseid. Tuleb välja, et lisaks kõigile muule lihastele peab ka neid treenima – kui su silm otsustab, et ta ei viitsi jännata, viskub tugitooli ja jääb sinna terveks eluks lösutama, lastes teisel silmal kogu töö ära teha. Ilmselt joob õlut ja vahib telekat, kuni vasak silm muudkui rassib.

Kui ma oleks oma vasak silm, annaks ma ammu lahutuse sisse ja koliks kuhugi, kus minu vaeva HINNATAKSE.

Terve noorusaja kandsin kohutavaid plussprille, kus üks klaas oli nagu pudelipõhi ja kõik tegid mu üle nalja – viimati kommenteeriti mu suursilma ja prille, kui ma olin vist 16. Mingi suvaline kutt tänaval. No küll oli tore nii üles kasvada.

Seega viilisin ma prillide kandmisest kuni üks arst leidis, et mind pole mõtet selle “õige” megaplussklaasiga piinata, piisab kui toetada nägevat silma. Nii et nüüd on mul prillid, kus mõlemad klaasid on +0,5 ja nad on fantastilised! Mõlemad silmad on ühesuurused!

No ühesõnaga, sellised lood mu silmaga. Vaatan ainult ühega, ruumitaju vahel on natuke kehv (eriti külgboksi tehes), aga kuna ma pole iial mõlema silmaga näinud, ei oska ma sellest puudust tunda. Mu õde aga otsustas mõned aastad tagasi, et ta tahaks ikkagi teada, what’s all the rage about seeing with TWO eyes. Käis laseroperatsioonide kohta uurimas, mitu korda uuriti teda isegi. Alguses öeldi, et saab küll, miks ei saa! Siis aga leiti, et ikka ei saa. See va silinder või mis ta on. Seda laseriga juba ei pööra.

Kui õde sellega tegeles, kaalusin ka mina tõsiselt… ja siis friikisin auti. Saate aru, mis see tähendaks? Mu AJU peaks end täiesti ümberlülitama, mis tähendab umbes kahenädalast perioodi, kus… Ma ei teagi, mis siis on? Nagu pidev happetripp? Igal juhul tundus see õudne! Õudsem kui mõte sellest, et keegi mu silma laseri suunab. See pole enda aju trikkide kõrval miskit! Ja kõik mu sõbrad, kes laseriga on silmi korrigeerinud, on öelnud, et see pole üldse õudne.

Nojah, nad ei pidanud ju OMA AJU kartma.

Aga kõige tagatipuks on mul tunne, et mulle on väike miinus tekkinud… Mis nüüd saab? Prillid kaela, teised ette – nagu vanasti vanatädil oli? Või need prillid, kus allääres on väike sõõr plussi lugemiseks? GAAAAAH! Õudne!

Nii et äkki peaks uurima, kas miinuse saaks laseriga kõrvaldada? Isegi, kui mu silmad on siuksed vigureid täis? Teeks kena žesti vasakule silmale, näitaks, et ma ikka hindan ta vaeva? Äkki siis veel ei paki asju ja ei jäta mind maha?

Sest kui ta mu maha jätab, jääb mulle ainult tugitoolisilm. No tänan väga.

Hiljem: uurisin veits ja sain teada, et siuke asi pole füüsiliselt võimalik, et oleks korraga miinus ja pluss. A mis värk siis muidu nende sõõrikutega prillidega oli? Ja sellega, et osad prillid on vanuritel “lugemisprillid”? Keegi seletaks ehk?