Monthly Archives: august 2013

uus doktor on Peter Capaldi!

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 4 kommentaari

No ilmselgelt olen mina viimane whovian ehk Dr Who fänn, kes sai ALLES TÄNA teada, et Matt Smith sarjast lahkub, jõulude ajal uue hooaja avapaugus tuleb regeneration ja sellega seoses uus, järjekorras kaheteistkümnes doktor. See tähendab Doktor. Ikkagi suure algustähega.

See-eest vaatasin ma kringlisse tõmbununa ja erutusest hingetu eileõhtust BBC laivi, kus uus Doktor lõpuks avalikustati. Ja see on (kui keegi veel ei tea) Peter Capaldi!

Järjekorras 12 – Peter Capaldi

See tähendab, et läbi aegade kõige noorema Doktori asemele, keda mängis Matt Smith, tuleb 55aastane küps Šoti näitleja (kes on muide varem ka kõrvalosas sarjas üles astunud) ning kui aus olla, siis ma olen ääretult rahul ja põnevil.

Dr Who on sari, mida ma hakkasin vaatama pärast seda, kui mult mitmed kommenteerijad olid üllatunult küsinud: “Daki, sina vana sarjapede, ja EI VAATAGI MAAILMA PARIMAT SARJA?! Mis sul viga on?!” Noh, ma olin skeptiline. 50 aastat väldanud Briti scifi sari… Ei kõla just liiga apetiitselt, eks ole. Aga see on sari, mida lihtsalt ei saagi ühe väikse lausega kokku võtta. Ja ühtlasi on see sari, kus on olnud parimad stsenaariumid, mida ma IIAL olen teles näinud, mida ma IIAL olen lugenud. See on stsenaariumite kuldvaramu, Steven Moffat on täiesti, läbi ja lõhki geenius. (Ja muidugi kõik teised stsenaristid, aga olgem ausad, Moffat on ju põhiboss.)

Moffat ütleb ka ise, et Dr Who on karakter, kes suudab igas osas teha midagi täiesti segast, totaalselt üllatavalt ja nii lõputult geniaalset, et Steven Moffat ISE on üllatunud ja didn’t see that coming. Kõigi nende sarjade keskel, kus ma võin öelda mõrvari esimese viie minuti jooksul ja ennustada iga järgmist sitcomi plot twisti, on Dr Who midagi, mis kõdistab aju oi-kui-mõnusalt. Ja mitte ainult see (sest ma vihkan põnevikke). Huumor on ületamatu. Maailmad, sarja füüsika, kaaslased, aja- ja ruuminihked, kuid siiski Maa-kesksus, see, kuidas kõik on kõigega seotud, rääkimata muidugi kaaslastest, kes Dr Who’d suurepäraselt täiendavad ja rääkimata muidugi kõigist Doktoritest endist… Minu jaoks on vist kõige olulisem see, kuidas see haarab sind alati endasse ning kui osa on läbi, vaatad sa maailma täiesti muutunud pilguga…

SEST KUIDAS SA JULGED SKULPTUURIDELE NÜÜD ENAM OTSA VAADATA?

Do.

Not.

Blink.

Do. Not. BLINK

“Blink” pealkirja kandev episood (3. hooaja 10. osa) (kuigi sari tähistab talvel oma 50. juubelit, siis tegid nad vahepeal pausi ja alustasid uuesti 2005. aastal, mis tähendab, et nüüd algab 8. hooaeg) on läbi aegade mu konkurentsitu lemmik ja minu meelest kannatab hästi vaadata ka siis, kui sa pole eelmiste osadega tuttav. See tähendab, mina ju hakkasin ka ikka vaatama “värsket” Whod, seda, mis 2005. aastal uuesti algas. Aga “Blink” on… võrratu.

Ja nüüd siis life long question, kes on sinu lemmik-Doktor?

Fantastic. Brilliant. Magnificent.

Ma olen armastanud kõiki kolme Doktorit. David Tennanti kümnendat kui venda, kes on iroonik-sarkastik, samas natuke mõnusalt kerglane ja teisalt dark and twisted. Matt Smithi üheteistkümnendat armastasin ma kui seda sõpra, keda tahaks igale peole kutsuda, kellega tahaks siis hängida, kui tundub, et elu on lootusetu pask ja väljapääsu pole. Ta oli mõnna ja turvaline, oma armsalt goofy‘l moel.

Aga ARMASTASIN armastasin (või siiski ka olevikus – armastan) ma Christopher Ecclestoni kümnendat Doktorit. Teda jagus ainult üheks hooajaks, aga sellest piisas. Ta oli minu. Minu Doktor. (Heh. Heheh. Ma just nägin, et see teeb lühendiks MD…)

Ma ei saa temast iial üle.

Kuigi, mm, kui mõnus tundub vahelduseks üks küps, salt-and-pepper juustega teravasilmne ja (tundub, et) natuke küüniline Doktor, keda hakkab mängima Capaldi… Jah, kindlasti hakkan ma tedagi armastama.

Muudmoodi olekski mõeldamatu.

Sest ta on ikkagi Doktor Who.

 

 

nights before

Argielu 2 kommentaari

Unega läheb üldiselt mul hästi. St – kuna Mila on hommikuti üldiselt supermagaja, siis pean ma teinekord põiklema kaasemade põrnitsevate pilkude eest, kui ma julgen kiunatada: “Issand, täna pidi nii vara ärkama, juba kell 9…!”

Iseenesest ma muidugi mäletan mingist uneraamatust, et on täiesti normaalne, kui väikelaps magab öösel 11-12 tundi. No ja kui ta läheb magama 21-22, siis tõusta 9-10 hommikul on ju tegelikult väga normaalne? Muuhulgas mäletan ka hiljaaegu loetud artiklit (ei, oot, ma ise hoopis kirjutasin selle – peaks olema juulikuu Pere&Kodus, lugu unes kõndivatest lastest), kus uneuurija Tuuliki Hion (siis mulle) kinnitas, et Eesti on täis lapsi, kes magavad pidevalt liiga vähe. Oma osa mängivad magusad joogid-söögid ja ülestimuleerimine, teist osa mängivad vanemad, kes laste uneaega lõdvema käega võtavad. Aga nagu mina võtan lõdvema randmega söögiaegasid, siis on teistel oma vaba valik lõtva rannet mujal demonstreerida – sõnaga, iga vanema oma otsus.

Kaldusin nüüd teemast kõrvale, tegelikult tahtsin rääkida, et täna oli üle pika aja üks FANTASTILINE öö, kus ma vähkresin närviliselt poolunest ärkvelolekusse ja siis tagasi, unemaailmas kimbutasid erinevad kollid…

Peamiselt oli närv sees, sest täna pidin ma esimest korda ilmuma täiskoosseisus (st töötava aju ja hunniku pitchitavate ideedega) Naistelehte, kus ma mõneks ajaks (me räägime siis kuust-paarist) kaasa löön. Ja kuna see hoidjaküsimus on ikka lahendamata, oli tänaseks kokkulepe sõbrantsiga, kelle juures Mila pole varem (üksi) olnud ja noh, eks ikka muretsed. Kui hommikul pole eriti aega ka, siis võib outcome olla – vanemad teavad – kahesugune. Kas laps jääb vähemrõõmsalt või rohkemrõõmsalt hoidu.

Ja minema kõndida, saatmas lapse lohutamatu nutt ja hüüded: “Emme! Emme!”, on südantlõhestavalt raske.

Aga tuleb minna. “Poetad pisara ja astud trepikojast välja ja lähed tööle,” ütles ükskord Naabrimees, kui omavahel lapse hoiduviimise traagilisematest hetkedest rääkisime.

Mila on õnneks suurepärane hoidujääja, üksikvanema üksiklapse sündroom ehk. Uued näod, uued situatsioonid – see kõik on nii põnev vaheldus!

Aga see ei takistanud mu närvidel unenägudes trikke mängimast. Niisiis nägin ma terve öö unes, kuidas maja, kuhu ma Mila hoidu viin, põleb maha ja ma pean teda päästma. Koosolekule jõudsin ma unes seetõttu alles õhtul kell 18, mis ajaks oli Naistelehe peatoimetaja kohuseid ootamatult asunud täitma Elmo Nüganen, kes VIHKAS KÕIKI MU LOOIDEID. Ja takkatipuks toimetas K. mulle mingi kirja, kus mind detailselt, pikalt ja põhjalikult maha jäeti, nii et ma ärkasin üles ja olin VEENDUNUD, et kõik, mis vähegi viltu saab minna, täna just viltu läheb.

Olgu öeldud, et ilmselgelt “Selgeltnägijate tuleproovi” mul lähiajal asja pole.

Küll aga jõudsin ma deduktiivmeetodit kasutades järeldusele, et pekkis pole mitte mu uhke telefoni laadija (mille ma juba ostsin uue), vaid hoopis aku. Mis maksab Amazonis umbes 6 eurot, eestis 35. Aga Amazonist tellimine on umbes kolm korda kallim kui aku ise…

Maailm, ma ei hakka sinust kunagi aru saama.

Ja ps. Kuidas töötavad (üksik)vanemad IGA PÄEV seda hoiu-, töö- ja logistikatralli teevad, jääb mulle selgelt arusaamatuks. IGA PÄEV. Okei, asja ilmselt lihtsustaks see, kui hoid oleks üldiselt ühes-kahes kohas, mitte nii, et pead igal õhtul uuesti hakkama orgunnima, et kuhu ja kelle juurde saab, AGA IKKAGI.

Ma olen praeguseks läbi nagu läti raha ja ei ütleks, et üleliiga produktiivne päev oleks olnud.

Huvitav, mida ma täna unes näen.

kuidas eestlased ei oska tühja passida

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 8 kommentaari

IMG_20130804_222329

Viini taevas ja kaks ülipügatud soengutega põõsatutti

Rääkisime täna sõbrannadega sellest, kuidas eestlased ei oska absoluutselt suve nautida. Meil siin maja ümber pole ka muud terve suvi käinud, kui hommikust õhtuni käib üks rohimine, niitmine, saagimine, putitamine. Eks muidugi, kui sul juba peenrad on, siis tuleb neid ka korras hoida, aga näiteks mulle meeldib minu (pilkude eest varjus) aianurgake, kus pole vaat et kuu ja peale keegi muru niitnud. Ja teate, rohi pole sugugi põlvini! Hämmastav, kes oleks arvanud, et ma EI elagi heinamaal!

Ma ei mäleta, kelle koduteemalist lugu ma lugesin, aga mulle nii väga meeldis, kuidas selle kangelanna rääkis oma aiast. Kuidas talle meeldib, kui see vabalt kasvab, kuidas mõnes kohas moodustab hein lilledega maagilisi kooslusi ja kuidas on selline natuke võlutud muinasjutuaia tunne. Siis sain aru, et ma olen täpselt samast puust tehtud. Muidugi meeldivad mulle kaunilt hooldatud aiad, pügatud põõsad ja sümmeetrilised lillepeenrad ka. Aga MIND võiks kodus ümbritseda selline natuke loominguline loomulik loodusesegadus. Näiteks piparmünt kasvabki mul keset muru täiesti lambikohas (sest seal oli eelmisel aastal maitsetaimepeenar, aga sel aastal enam ei viitsinud).  Kuidagi nii mõnus ja lõõgastav on.

Katkend ühest postitusest, mis mulle minu enda lapsepõlve elavalt meelde tõi:

Lapsena maal kah – kui juhtus ilus ilm tulema, siis kõlas vile ja poshlii, kes kuhu! Kas siis kummuli kartulivagude vahele või palun väga – peedipeenrale! Või niisama silmad punnis, aiakäruga ühest krundiotsast teise kihutama – sõjakisa huulil! Või siis mingid talgud. Hullumeelne pilk peas, vaja järsku mingi pihlakas kõige juurtega maast lahti kiskuda! “Eieiei, mitte sinna, ära topi seda siia, siia tulevad pesud kuivama, KUHU SA RONID??? – seal varjab ju päikese ära, kus on saag, kus on mootorsaag, ma küsin, ah Ülo polegi veel tagasi toonud? No pole hullu, siis kangutame hammastega.

Lapsena jälestasin ma nii väga, kuidas terve suvi möödus töötamise tähe all. Kõigepealt istusid nädalate kaupa vanaema HIIGLASLIKUS aias ja muudkui korjasid marju nagu mingi loll. Siis ronisid päevade kaupa redeliga kõik kirsipuud läbi, pang nööriga kaelas, ja korjasid herilastega võideldes kirsse.

Sügisepoole veetsid tuhandeid tunde aias ja korjasid õunu, sortides – mis läheb mahlaks, mis komposti, mis lauale söömiseks. Ükskord, mäletan, püüdsime me õega isa üle kavaldada ja panime pangepõhjad kive täis ja siis õunad peale. Lapsearu – jajah, nagu oleks SEE oluline olnud, et panged on täis. Aed oli ju ikka õunu täis ja saadeti meid uuele tiirule, kiites: “Oi, näed, kui tublid. Töötate kiirelt!” Jah, et saaks VEEL rohkem tööd teha.

Kõige haigem asi oli muidugi siis, kui puud tulid. Senimaani vihkan ma seda talvepuudega majandamist (kuigi mulle meeldib kütta). Kõigepealt loopisid puud veoautokasti. Siis sõitsid sihtpunkti. Siis loopisid kastist maha. Ja siis tassisid kuuri. Sületäitekaupa, ikka edasi-tagasi. Pinnud, higi, vaik: täismäng, ühesõnaga.

Täiskasvanuna saad muidugi aru, et mingid tööd on hädavajalik ära teha. Ja ootad aega, mil kas saad piisavalt rikkaks, et palkad kellegi puid laduma või siis ootad, et keegi teine sinu eest selle rõveduse ära teeks. Õnneks pole Nõmmel ÜHTEGI marjapõõsast, no ja kuigi ma olen vist ainult viis korda sel suvel rohinud, on sellest piisavalt looderdatud, et konti pole murdma hakanud.

Sest mulle – hingelt täiesti laiskloomale – meeldib jõledalt suvel tühja passida. Täna käisin jälle Vabakanalis Nokalaata tegemas ja mõtlesin palavas bussis linna loksudes, et kurat, küll oleks mõnna, kui ei peaks ühe päeva mitte midagi tegema. Et saaks lihtsalt tühja passida ja et koguaeg ei oleks mingit andmist. Ses suhtes, ärge saage valesti aru: sotsiaalset elu on kõvasti olnud, kõik hängimised on olnud ülimõnnad. Aga tühjapassimist on lihtsalt liiga vähe olnud. Ja see on minu jaoks ka oluline osa tervest Eesti suvepuhkuse kontseptsioonist. Et on rändomhängi, tšilli ja grilli, minimaalselt tööd, keskmiselt nii Eestis kui mujal reisimist, merd, metsa ja randa, festivale ja konsasid… Aga et on ka seda tühjapassimist. Kui võid süüdimatult terve päeva kodus mitte midagi teha…

Nojah, aga selleks, et süüdimatult passida, peab enne kõik need tuhanded pisiasjad ära tegema. Ja siis juba ongi nädalavahetus läbi ja hakkab jälle töönädal ja reedeks on keel vestil, tahaks juba sõpradega hängida ja siis pressid kõik ülejäänud asjad laupäeva ja pühapäeva…

Ning pühapäeva õhtul avastad, et tühja polegi passinud.

Normaalne täiskasvanud inimese elu vist.

Aga kas ma olen ainus täiskasvanu, kes tahaks vahepeal lihtsalt laiselda? Mm, laisklemine. Mu lemmik.

Mila otsib hoidjat

Argielu, Kooskasvamine Leave a reply

image

Niisiis, Milake otsib hoidjat! Minu töökoorem pluss sügisel algav kool pluss kehvad lood lasteaiaga pluss eelmise hoidja uuele tööle suundumine on kaasa toonud olukorra, kus Milal oleks vaja (esialgu paariks päevaks nädalas) toredat hoidjat.

Töötunnid on varieeruvad, aga enne kümmet hommikul üldjuhul päev ei hakka. Mähkmetega üldiselt enam mässata ei tule, eridieedil ta kah pole (kuigi sööb sibulat nagu õuna), lõunaunne jääb üldiselt probleemideta. Ja kuigi Mila on üsna iseseisev, võiks hoidja olla keegi, kes meelsasti ka mänguväljakutel käiks.

Teise variandina – on ehk keegi kodune ema, kes oma lastele vahepeal Mila mängukaaslaseks tahaks võtta? Sel juhul võiks asukoht olla Nõmme-Tallinna elektrirongi marsruudi lähistel.

Tasu kokkuleppel, üldiselt on hoidja tunnitasu 2-2,5€.

Võtke ühendust! Ootan kirju aadressil dagmarlamp@gmail.com