Heh. Heheh. Kirjutasin üle pika aja “vana-Daki” tüüpi postituse ja kohe läks viral, nii nunnu:)

Palju asju jäi aga ütlemata, ja kommentaarides tõstatusid ka mõned teemad, mille kohta tahaks veel lisada.

Ja igaks juhuks mainin, et kui ma kirjutan sina-vormis, ei kirjuta ma ENDAST per se, vaid ikka üldistades. Ehk et see jutt polnud mingi konkreetne üks tüüp või et ma nüüd istungi fesaris ja vahin linnukesi (mitte pidevalt vähemalt). Sest kui ikka mingi tõmblemine pihta hakkab, siis ausalt öeldes pole mul selleks praegu aega ega tahtmist, nii et ma üldiselt ei viitsi sellega kaasa minna. Kummaline ongi aga see, kui paljudel on sarnaseid kogemusi.

Kuna ma olin viimati vallaline bFB (before Facebook), siis, mälus sobrades, võib tunnistada, olid mängud ikka samasugused. Saadad sõnumi, tuleb raport, aga vastusõnumit ei tule. Helistad, ei võeta vastu, ja siis ootad nagu mingi loll. Ja, ma mäletan, kuidas ma lõpuks õnnelikult suhtes olles hakkasin täpselt samamoodi kõigile oma sõbrannade andma üht ja sama nõu: “Aga räägi temaga! Miks sa ometi temaga ei räägi?”

See on kõige asjalikum ja kõige tobedam nõuanne, all rolled into one.

Sest vahel on nii, et klapib. Klapib kõik – mehel on “õige lõhn”, ta on sinu tüüpi inimene, te mõistate teineteist poolelt sõnalt ja olete juhuslikult ka oma eludes emotsionaalses mõttes samas punktis. Kuid, olgem ausad, palju seda ikka juhtub! Enamasti on ikka üks või teine asi valesti, võngub valel sagedusel. Ja see, miks hakkab mingi trillallaa-trullallaa selle omavahelise suhtlemisega, ei pruugi üldse taanduda sellele, kas sa meeldid talle piisavalt või on ta okei tüüp. Sel võib olla sada põhjust, miks suhtlemine imelikuks muutub. Tööd palju, eks käib pinda, tervis kehv, pole tuju, vanaema vajab hooldamist, kauge sõber külas… Misiganes, eks.

Ja teinekord on raske seda ka otse välja öelda, sest otse välja ütlemine tähendab konkreetsust. Elu harva annab sulle konkreetsed vastused. Või on vastus, mis sa täna tahaks anda, täiesti erinev sellest, mis võib olla homme – ja sa TEAD seda. Järelikult on targem plähmerdamist vältida. Las jääda rauad tulle, kui neid homme vaja võib minna.

Teine asi on see, et kuigi meile (nii meestele kui naistele, ma arvan) meeldib asjades konkreetsus, siis deitimine ja flirtimine on harva midagi konkreetset. Seks-ja-linna-stiilis kohtinguid mina oma sõprusringkonnas ausalt öeldes näinud polegi. Vähemalt pikka aega. Ikka on nii, et tutvutakse, ühised seltskonnad ja värgid, siis liigub asi juba koos peolt lahkumise poole, no ja nii edasi. Mis ma öelda tahan, on see, et harva on asi nii, et tutvud, küsitakse numbrit, helistatakse, kutsutakse kohtingule, käid 3-5 korda koos viisakalt kinos ja restoranis, suudled lahkudes tänavanurgal ning siis hakkad arvutama, millal võiks ta enda juurde kutsuda (mis see “reegel” oligi – kolmandal kohtingul võib minna voodisse?), ja sealt siis areneb suhe, läbides kõik nõutud etapid.

No ja kuna sellist pimeduses kobamist on tänapäeva suhete juures nii palju, siis ongi paratamatult väga pikk etapp selline, kus sa täpselt ei tea ise ka, mis käimas on ja kuidas sellesse suhtuma peaks. Justkui on, justkui pole ka… Aga kuna pole seda SATC ette antud kolme deidi reeglit, mille järgi saaks hinnata, kas asi on tõsine või mitte, siis plähmerdadki ringi, vahid linnukesi ja rohelisi täppe. Selline see eluke kord juba on. Tahaks, et oleks alati teada, wtf parasjagu käimas on, aga nii sageli pole õrna aimugi.

Kõigil osapooltel.

Midagi tahtsin nagu veel öelda, aga Mila mässis mu pea salli ja käskis magada.

Naiss!