Juuksed kasvavad. Nad on jõudnud sellisesse veidrasse staadiumisse, kus kohati on MEGApalav (eriti enne magamajäämist jäävad nad ette), aga samas on nad ikka veel liiga lühikesed, et kinni panna. Mis ei tähenda, et ma seda ei üritaks. Üritan. Ja näen välja nagu nukker põrandamopp, kes on üritanud endale Marie Antoinette’i soengut teha.

Jooksmisega on jätkuvalt natuke tüütu, aga mingi buff ajab asja ära praegu.

Eile kui selle pildi saksa pensionäre täis bussis tegin, vaatasin, et olen jälle “vana Daki” näoga. Ja mõtlesin, et pikad juuksed on ikka megalahedad.

Täna olen jälle oma juustest tüdinenud ja tahaks uut seongut, lühemat, lahedamat, vähempalavat.

Õudne, kui oma juuste peale nii palju mõtlema peab. See’p see on, kui inimesel vaba aega liiga palju on…