Eile oli selline päev, kus ma pidin Kuressaares ühele kohtumisele jõudma. Kohtumine ise oli tore ja vahva, Sikiga hängimine enne bussileminekut samuti, aga see ülejäänu osa päevast oli tõeline logistiline hullumaja ja ma tunnen, et ma tahaks tänagi veel esimest ettejuhtuvat lehma peksta ja lihtsalt ainult röökides pead vastu seina taguda.
Bussijuht, kes lubas mu Järvel maha panna, lihtsalt ignoreeris mind, seega pidin orienteeruma tühja akuga (sõiduplaanide-äpid!) bussijaamast Mustakale ja kuna mul pole õrna aimugi, kuidas ja millega ma sõitma pean, jäin ma kõigist bussidest maha, sest ei teadnud, kas ja kuhu sellega saab ja kui jõudsin järele vaadata, oli juba hilja. Lapsega astusin välja täpselt kell 21:47, kui läks buss, järgmine poole tunni pärast. Kõndida lihtsam, lõpuks sain ühe peatusevahe sõita ka ja lahke naisterahvas, kes aitas mul käru bussi ja sealt maha tõsta (FAKING HELL, KUIDAS emad kärud neist kõrgetest treppidest ise üles peaks saama?!), uuris etteheitva moega, mis ema ma üldse selline olen, et hilisõhtul titega mööda hämaraid parke hulgun ja küsis kahtlustavalt, miks ta nii rahulik on – külma saanud ehk juba?
Tahaks olla nii rikas, et sellistel hetkedel, kus mu “tööpäev” lõppeb kell 21 ja laps on vaja hoiust ära tuua, siis on mul see taksoraha võtta vähemalt.
First world problems, MA TEAN.
Kuidagi lihtsalt on kuhjunud neil päevil hunnik väikseid närviajavaid pisiasju, mille händlimisega ma täna hakkama ei saa. Lisaks läks kogu allesolev raha bussipiletite alla, honorarid hilinevad või tulevad alles kuu lõpus (kuigi arvasin, et hiljemalt kuu keskpaigaks), nii et RÖÖK! RÖÖK! RÖÖK!
Kurat ma kohe ei saa aru, kuidas üksikemad seda teevad. Päriselt. Ma pressin iga päev, nii et veri ninast väljas ja ikka jään vaid kõigile jalgu ja välja paistab, et ma ei saa millegagi hakkama. Ja nii paljud asjad on pidevalt tegemata, sest ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, kuidas ma saan samal ajal liivakastiäärel olla ja ehituspaska likvideerida (millest ma alles eile teada sain, et see on ka meie korterist pärit ja naabrid ammu tigedalt ootavad, et ma sellega tegeleks – NO AGA KUST MA TEADSIN?!), või kuidas ma saan samal ajal tudengite töid hinnata ja puid saagida. Või kuidas ma saan samal ajal liivakastiäärel olla ja koristada. Või kuidas ma saan samal ajal lapsega õues/külas olla ja koristada-kokata või, noh, töötada.
Elu ilma autota on ka ikka üks rist ja viletsus (ning jajah, ma TEAN, et see on nii first world problem kui üldse olla saab, ja enda vabanduseks mind see üldiselt enamasti üldse ei häiri, aga praegu, kurat, oleks hädasti vaja iga päev mingil põhjusel sõidukit ja mida pole, seda pole), elu suvalistel hetkedel laekuvate honoraride rütmis on veel suurem rist ja viletsus, ja lapselogistika, noh, teadagi. Cross and destitution!
Ma olen õhtuteks nii faking rampväsinud, sest rööprähkled igas suunas ja ikka miski paremaks ei lähe, pidevalt on mingi hädaorg ja probleemid ja jamad, konfrontatsioon ja hädaldamine. Ükskõik, mis teed, teed valesti ja ma nii väga tahaks näiteks minna laupäevaõhtul välja, aga millal see õnn ja rõõm küll saabub mu õuele, vot seda ei oska mina küll ette kujutada.
A noh, vähemalt jookseb Naabrinaine teinekord läbi, kui oma jooksuringi lõpetab ja ajab paar sõna juttu. Või siis saab teinekord Liisiga lapsi vahetada, segada ja sheikida, sheerida ja laikida. Ja no see, et juba üldse on keegi, kes võtab Milakese hommikul enne kaheksat hoidu ja et Milakesel on koht, kus ta saab vabalt ka häda korral hilisõhtul hängida, sest ema ei suuda Tallinna transpordisüsteemist aru saada – see on ka juba kõva sõna.
Nüüd tahaks kedagi, kes laenaks autot vahepeal ja aitaks ehituspasaga, ja seemeneid tahaks ka. Sest muld on, aga midagi pole mulda panna – sest lihtsalt. Pole. Raha.
Argh!
Kuidas teie nädal muidu läinud on? Kui tahate kah räntida, siis vabalt siin kommentaariumis võite. Ausalt, hakkab parem kui saab natuke röökröökröök teha.
Röök!
21 thoughts on “rööprähklemine”
Sõiduplaaniäpp…. nii nad välja suridki, sest aku sai tühjaks.
Jepp. Ma sõitsin eile nelja bussiga, kolme ümberistumisega. Selliseid asju mina ilma netis plaane nägemata ei oska ise kokku panna. Oskaks, kui oleks aega mõelda, aga aega ju polnud – kas istud kohe peale või ootad järgmist pool tundi. Häda oli ka selles, et lisaks ajusurmale, kus ma õhtul viibisin, tahtsin ma võimalikult kähku õigesse kohta saada, ei julgenud riske võtta nii-öelda.
Aga tõsi ta on, ilma äppideta sureks mina tõesti välja. Ühena esimeste seast.
Tead, see kõik ei lohuta praegu, aga ma ütlen ikkagi: ajaga läheb ainult paremaks. Mida kauem sa seda teed, seda kergem. Mida vanemaks saab laps, seda kergem. Ikka on selliseid päevi, kus tahaks peaga vastu seina peksta ja siis ongi hea, et on blogi, kus saab välja elada 😉
Aga siis tuleb jälle uus päev ja kõik ongi juba natuke parem.
Pai!
Raudselt on mul nüüd kohe lastekaitseametnikud ukse taga, sest MIS EMA MÕTLEB NIIMOODI, aga ma vahel mõtlen küll, et läheks ja alustaks piiri taga uuesti. Üksi.
Eeeh. Ka abielus emadel on päevi, mil tahaks lihtsalt öelda, et vabandage, mina astun sellest mittetoimivast süsteemist välja. Mul oli viimasel pühapäeval – emadepäeval! – selline tunne. Lillebror (varasema nimega Tema Titendus) kiunus ja vingus terve päeva, Jõugu Juht ilmutas märkimisväärset juhmust, päike ei paistnud ja üldse. Vähemalt Unistaja vaatas kirikus teiste laste pealt, et nüüd on emmele õnnesoovimise koht, ja sai selle asjaga hakkama. Tegelikult on nad ju armsad, Lillebroril jäi eelmisel päeval lõunauni vahele, JJ on kooliväsinud, aga Unistaja, nojah, tõmbas üleeile aiatööde käigus ühe raudreha puruks. Tegelikult on juba viiesed lapsed täitsa tegijad, nelja-aastastest rohkem meeldivad mulle hetkel teismelised … aga ega Mila ei pea olema Erakordselt Jonnakas Laps nagu Lillebror, eks ole, tüdrukud muutuvad teinekord juba kahe-pooleselt täitsa mõistlikeks.
Eh, eks ta ole jah. Vahepeal on lihtsalt sellised päevad. Läksin pärast välja rohima, mis võttis umbes kaks tundi, pool sellest kisa ja peenras trampimine. Siis avastasin, et kast, kuhu plaanisin maitsetaimed peenrasse pista, on pihta pandud (või prügi pähe ära likvideeritud) (oma süü muidugi). Aga nüüd käisin vannis ära ja järgmine nädal on juba lootust honorari saada ja jonnakad päevad vahelduvad lillelistega ju, eks.
Reet ja teised, saba rõngasse:)
Minu arvates oled sa supertubli ja saad alati hakkama…eesti naine ikkagi 😀
Mul lihtsalt on mingid rändom seemnepakid kodus, külvata pole neid kuskile kortermajas 🙂 Saad nad omale 🙂
Oh, jess, saatke muidugi oma rändom ülejäänud seemnepakid mulle:) Meilin sulle, Herz. Andra, sina vea end lihtsalt kohale.
ma ostsin eelmine aasta mingis hüsteeriahoos vähemalt 20 pakki seemneid ja lõpuks ei viitsinud nendega midagi teha, sest kainel hetkel järele mõeldes tundus kogu teema selline jälk wannabe-supernaisendus, et kasvatan oma salati ja koon oma sukad ja hapendan oma kalja ja keedan oma šampoodi. nii et all yours.
Kusjuures, ma mäletan, et selles süsteemis sees olles mul polnudki aega mõelda, et kas ja kuidas ma hakkama saan. Pidin ju kuidagi saama. Ma tegin öösiti tööd ja unevõlg on mul siiani meetrite pikkune. Ma magasin kuude kaupa paar tundi ööpäevas. Tagantjärgi sellele kõigele mõeldes tekivad mul hirmuvärinad, et kuidas ma ometi suutsin. Aga siis…Siis ma lihtsalt tegin.
Turvavõrgustik on muidugi ülioluline. Ja tõsi ta on, et mida suuremaks lapsed, seda kergemaks muutub logistika, aga samas seda raskemaks teised asjad, nii et.
Ma ka tegin ja tegin, et veri ninast väljas, ja nüüd istun kuulmenärvi põletikuga kodus. Ei ole meeldiv 30ndates eluaastates invaliidipõlve maitsta. Nii et soovitan pöörduda lahkete inimeste poole, kes raskel hetkel aitaksid, ülepingutamine võib kehvasti lõppeda.
Ma ei mõista, et elades nõmmel Sa ei ole kunagi tähele pannud, et sinna sõidab 23 buss OTSE autobussijaamast. Ei eitagi, et mõnikord on vaja viriseda ja vinguda.. AGA kas tõesti ei ole lapsel enam teist vanemat? Vanavanemaid? Ja auto.. mul seisab hoovis kaks autot, ma leian, et tallinna linnas sellega sõita on sama, kui lihtsalt raha prügikasti visata. Ütlen otse ja ausalt- mind häirib selline.. kuidas seda sõnastada.. “tundke kõik mulle kaasa, sest mul on nii fcking raske?”
See, et ei ole auto jaoks raha- aasta pärast on! Seemneteks ei ole raha- järgmine nädal on- SEE HALAMINE EI AITA!
Clara, ma, jah, tahtsin ka öelda, et hädaldamine AITAB kusjuures. Vingud ära, hakkab parem. Ilmselt kõigil pole nii, mul on. Ega ma ei tahagi, et mulle kaasa tuntaks või haletsetaks, aga ma tahan, et teised, kes teinekord ehk tunnevad, et on ainsad lollid, kes vahepeal niimoodi “nõrgalt” end tunnevad, teaks, et nad pole üksi.
Aga selles on sul õigus, et järgmine päev/nädal/aasta on parem. Muidugi on. Aga see ei tähenda, et sel ühel päeval, kui tundub, et kõik on pekkis, hädaldada ei võiks.
Protesteerin ägedalt inimese õiguse eest kaevata ja hädaldada. Hädaldamine aitab! Kergem hakkab ja mõnikord tulevad seetõttu pähe head lahedused või tulevad inimesed appi. Ise kaeblen, nagu jaksan 🙂
Kui soovid, voin sulle anda portsu kurgi-ja tomatitaimi 🙂
Clarale võiks keegi pakkuda tasuta lugemisoskust – laps oli vaja hoiust ära tuua ja kuskil pole kirjas, et see Nõmmel oleks olnud.
Jumaluke, pühapäeval on Nõmmel tasuta taimede vahetus http://www.maaleht.ee/news/tarbija/aiandus/rohenapud-puhapaeval-nommele-taimi-vahetama.d?id=66145634
Jepp-jepp, Triangel, lähme vaatame sinna. Äkki on midagi isegi vastu anda.
Hädaldamine tõesti aitab, kasvõi ses mõttes, et siis tuleb keegi ja ütleb, et “buss nr 23 läheb…”
Teiseks saab niimoodi täiesti edukalt omi mõtteid korrastada ja nende alt lõpuks ise mõne toimiva lahenduse välja kaapida.
Aga – aga! Küsimus, mida ma juba väga ammu pole pidanud viisakaks küsida – tõesti, kus on selle lapse isa ja miks tema mõnikord (kui sul on vaja ära käia) ise last ei hoia?
Ära vasta, kui ei taha.
Viriseks kah siis. Auto seisab, sest ise sõidan suvel motikaga ja naistel pole lube. Äppe ei kasuta, oma pea ning paber ja pliiats on seni edu taganud. Tahvel ja nutitelefon on osutunud tarbetuteks ostudeks ja peale esialgset mängutuhinat koguvad tolmu.