Viimase paari kuu jooksul on mind väga lähedalt puudutanud kaks enesetapukatset. Kaks eri inimest, kaks täiesti erinevat olukorda, ainus ühine nimetaja mina otse epitsentris.

Seega tänane kolumn on depressioonist. Ja sellest, kui raske võib olla paluda abi. Isegi, kui sa ei pea paluma, kui sul on abi sealsamas, võta vaid vastu see käsi.

Vahel on see võimatu.

Vahel on lihtsam appi karjuda äärmuslikke meetmeid kasutades. Ma saan nii hästi aru sellest, ma olen olnud selles õudusunenäos ja mindki on päästnud täiesti juhuslikud kohtumised või telefonikõned.

Nii nagu mina olen nende kahe inimesega täiesti juhuslikult just selles elupunktis kokku sattunud. Ma ei suuda hinnata, kui suur või oluline mu roll nende kahe inimese elus on. Õigemini – tüdrukul läheb hästi, sellest on nüüdseks paar kuud möödas. Elab. Elurõõmuga.

Aga see teine… tõmbas hinge kinni ja ma hingasin sisse alles järgmisel päeval telefonikõne saades. Ja alles siis sain ma aru, et see tõmbas jalust rohkem kui oleks arvanud.

Nii et ma võtan vaikse päeva. Võibolla kaks. Vaikus on muidugi siin kontekstis sümboolne, täidetud laste kisa ja muusikaga, näiteks. Aga ma login korraks internetist välja.

Ja ütlen tänusõnad kõigile teile, kellel oleks olnud minu juurest lihtsam minema kõndida, võibolla isegi oli see ainus soovitus, mis neile anti. Aga nad ei kõndinud. Või ei pannud toru ära. Ja nad ootasid, kuni ma tegin selle esimese sammu.

Lisan siia lõppu Eluliini ja psühhiaatria valvenumbrid. Eile kolumni jaoks numbrit otsides avastasin, et see on pea võimatu ja lõpuks pidin ikka Naabrinaiselt küsima. Kriisis inimene? Ei tea, kaua tema guugeldada jõuab…

ELULIIN 6314 300
PERHi Seewaldi valvetuba 617 26 50
TÜ Kliinikumi valveõed 731 87 63, 731 87  68
TÜ Kliinikumi valvearst 731 87 64, 5331 8764