Järgneb ving ja hala.
Neil päevil ma jälle ei maga ja kui magan, siis väga kehvasti. Õhtud on kõige raskemad. Ma leban kangestunult ärkvel, vahel on Mila minu kõrval, siis kuulan tema hingamist, kuulan, kuidas pisarad kukuvad padjale ja püüan mitte hingata, sest kui ma hingaks, siis ma hakkaks lihtsalt röökides nutma.
Kõige õudsem on see külm käsi sisemuses, mis end iga natukese aja tagant meelde tuletab.
Sa ei saa hakkama. Sa ei tule sellest välja. Pole mingit šanssigi, et sa sellest välja tuled.
Päevad on natuke lihtsamad. Olgugi, et püsitöökoht hetkel ära vajus, on asju teha küll ja veel. Tunned, et teed midagi. Enamikke asju teed vaimustuse ja kirega.
Ja siis jälle pigistab keegi sisemuses.
Aga arved? Ja mis saab järgmisel kuul? Ülejärgmisel?
Ning taas on õhtu. Kuulad, kuidas ülakorrusel inimesed karglevad – ma eeldan, et rõõmust. Igal õhtul on neil see rutiin. Kui kõik koju saabuvad, siis hakkab hüppamine ja rõkkamine ja mulle meeldib mõelda, et see on seetõttu, et neil on kõigil lihtsalt nii hea meel taas kodus olla, taas koos olla.
Külm käsi, tere.
Sul ei saa seda mitte kunagi olema. Mitte kunagi. Mitte kunagi.
Ma isegi ei tea, mis otsast peaks ma oma elu ülesehitamist hetkel alustama. Õigemini, tean küll. Pakilisemad asjad enne. Kõigepealt tuleb leida raha, et arved ära maksta. Enne kui arved saab maksta, tuleb leida raha, et süüa. Ja kütet osta. Ja siis arved. Et arveid maksta ja süüa ja kütta – töö.
Kõik muu järgneb ise. Kui on töö, on Mila hoius, kui Mila on hoius, on tal lõbus ja seltskonda, mitte ei pea oma ema kahvatut nägu päevast päeva vahtima. Ja kui on töö, on võibolla lõpuks ka palk, mis maksab arved ja hoiud ja söögid ja…
Isiklik elu?
Aga milleks.
Esimest korda elus olen ma talvest täiesti väsinud. See talv on muutunud tõeliseks üleelamiskursuseks, mind on visatud elusküülikuga metsa, taskus puljongikuubik ja tikud. Jäänud on veel kaks kuud ja ma tõesti ei tea, kuidas ma selle üle elan.
Mitte, et kevadel midagi nii väga oodata oleks. Tööalaselt muidugi on – algab üks põnev projekt ülikooli juures, näiteks. Ja ei pea vähemalt naabritega lume lükkamise pärast jagelema ning surnukskülmumise pärast muretsema.
Ja võib-olla saab jälle hingata.
Mul on tunne, et ma teen igal hommikul elule restarti ja õhtuks on selge, et see jälle feilis. Blue screen of death, over and over again.
Ma tahaks, et elu mulle hetkeks ühe hingetõmbepausi annaks, aga ma ei ole seda ära teeninud.
Sa ei olegi seda ära teeninud.
Tead, Külm Käsi?
Fakk juu.
13 thoughts on “winter of survival”
Mul on väga kahju, et sa ennast niimoodi tunned. Usu mind, talv saab otsa. See võib tunduda lõputuna, aga ta saab otsa. Ma luban.
kord tuleb tuul ja avab need väravad
kord tuleb vihm ja peseb verest need tänavad
Heas mõttes, muidugi.
Tead, tee nagu mina. Lõpeta muretsemine- see on kasutu nagu kiiktool, liigub küll, aga kuhugi ei vii.
Elan ainult tänases päevas. Positiivselt. Kui tuleb mõni mure, tean- tuleb ka lahendus.
Kui kütet on vaja, uuri kas mõnest puiduvabrikust klotse ei anta ära?
Daki, ma küll ei tunne sind isiklikult, aga ma olen viimased 20 aastat oma elust maadelnud depressiooni, foobiate ja ärevushäiretega. Seega ma arvan, et tean päris hästi, mida sa tunned. Mind isiklikult on aidanud kõige hullematest “mustadest aukudest” välja ainult ravimid. Ma ei taha isegi mõelda, mis oleks ilma rohu võtmiseta minu elust lõpuks saanud. Kõik need soovitused stiilis “mõtle positiivselt, lõpeta muretsemine” ajavad mind pigem vihale, sest kui see kõik nii lihtne oleks, ei võtaks ma ju AD-sid. Inimesed, kes pole ise taolist depressiooni kogenud, ei mõista ega saagi kunagi mõistma, kuidas võib elu pea peale keerata ja eluisu ära võtta midagi, mis “on ainult minu peas”. Ja see pole nagu murtud jalaluu, mis kokku kasvab, see on eluks ajaks, vahel on paremad ajad, siis läheb jälle kõik p…
Daki, ma ei tunne Sind ju tegelikult, olen vaid lugeja. Aga. Anna mulle andeks, aga Sinu elukutse ja Sinu tervisliku seisundi juures ei peaks Sina mitte üksi olema. Sinu parim šanss on toimiv suhe, keegi, kes Sul alati kõrval seisab ja kukkumisel kinni püüab. Ma väga loodan, et Sa leiad selle inimese ja ei lase tal minna, isegi kui see nõuab mõnel hetkel enese tahaplaanile lükkamist. Ehk tulevik toob… 🙂
Ma nüüd ei teagi, kas kommentaar stiilis “mul on tunne, et sa ei saa ise endaga hakkama, sa peaksid leidma kellegi, kelle najal elada” ikka maailma parimast psühholoogilisest intuitsioonist kantud on.
mitte just ehk ‘parimast psühholoogilisest intuitsioonist kantud’, aga olenevalt inimesest võib sellel mõttel tõepõhi all olla. ma olin umbes sama maas omadega mõningad aastad tagasi ja ei saanudki august välja, kuni kohtasin meest, kes mulle käe ulatas, seda mööda alles ronisin tagasi päevavalgusse. ja mingit pidi ei kujuta ette, et ma seda üksi teinud oleks (ja by the way, mul oli ka laps, aga temast hoolisid peale minu veel hästi paljud inimesed, suur suguvõsa, seega tema pärast ma ei kartnud, vastupidi, seesamune Külm Käsi teatas mulle järjekindlalt, et minu emast saaks mu lapsele iga kell parem ema ja neil oleks minuta parem… kuula siis veel sellist, ma ütlen!).
aga Daki paistab tegelikult vägagi hakkamasaav inimene olevat, mulle jäi selline mulje juba tema blogi paberkogumikku lugedes, muljetavaldavalt hakkamasaav. ehk et mis ei tapa, teeb tugevaks ja kui mitte miski muu, siis aeg töötab tegelikult meie kasuks. iga päev edasi ei ole mitte feil, vaid üleelatud, õnnele lähemale liigutud. ning väiksed rõõmuleidmist soodustavad rohud ei teeks kah muidugi paha, õigetes kogustes 😉
virtuaalkallistus suvaliselt inimeselt.
Esieks suur lugupidamine, et Sa sellises meeleolus loometööd teha suudad! (Mina ei suutnud.)
Ja teiseks – samm haaval, tasakesi. On jah vastik, aga samm sammu järel minnes tuleb lõpuks midagi uut. Isegi kui see aega võtab.
Ning kolmandaks, arvan, et Sinu blogilugejate ja virtuaalsõprade kohta kehtib sama, mis niiöelda päris-sõprade kohta öeldakse: Sõbrad on nagu tähed – isegi kui sa neid ei näe, siis sa tead, et nad on olemas!
Jaksu!
Ahh… sitta see niisama positiivsest mõtlemisest üle läheb… aga ÕNNEKS ajaga siiski lõpuks läheb.
minagi ei tunne Sind isiklikult ja ei hakka tegemagi ettepanekuid, kuidas ja mida Sa peaksid tegema. aga ma tahaksin Sind aidata materiaalselt. kirjuta mulle meilie.
Mul oli lugedes sama tunne, et saaksin ju natukesega materiaalselt aidata. Tegelikult. Elu ei peaks olema nii raske. Mitte kellelgi.
Mis puutub sellesse parimasse psühholoogilisse intuitsiooni, siis ma ei hakka mõtlemagi, et mul midagi sellist on. Mul on isiklikud kogemused, isiklikud kukkumised ja isiklikud väljaronimised. Elu, ühesõnaga.
Ja tõesti, mitte s_gi pole kasu lausest, et “mõtle positiivselt”. See on niiiiiiiiiii mõttetu, ärritav, nõme, rusuv ja mida kõike veel lause sellises kontekstis. “Ma ju ei suuda, inimesed!” tahaks karjuda. Ja ometi, lõppude lõpuks osutub õigeks “This, too, shall pass.”
Noh, lihtsalt vahe on sees lausetel “kellegagi koos olles on neist asjadest kergem üle saada” ja “sul on kedagi kõrvale vaja, muidu sa ei saagi neist asjadest üle.” Mul jäi rohkem nagu lause-number-kaks mulje. Ja see on küll kuidagi väga kiivas mõtlemine…aga võib-olla on asi tõesti minus.
Daki, kas ma võin sulle küttepuid kinkida (blogi) sünnipäevaks? 🙂 Meil lõppes üks ehitus just ja igast mõnusaid juppe on üle, äkki naabrimees aitab parajaks saagida. Kirjuta mulle, kui sa oled huvitatud. Sa näed ju mu meili aadressi eks 🙂